Issand, juba nii rase ja nii suur kõht

IMG_20190317_152232.jpg

Kübar – väga ammu H&Mst // Kott – Desigual // Mantel – Zara // (Rasedate) Kleit – LIDL // Kummikud – Monton

GTT – GLÜKOOSITALUVUSE TEST

UH – ULTRAHELI

KV – KUKLAVOLT

Hei, armsad!

Möödunud päevad on mind pannud imestusest õhku ahmima, et mul täitub alles 13 nädalat rasedana aga ma tunnen ennast nii rasedana nagu Gleniga heal juhul kuskil peale 20. nädalat.

Kui ma rasedusest jaanuaris teada sain, ootasin juba kannatamatult seda aega, et oma kõht mõnusalt valla lasta, ilma et ma paistaks välja lihtsalt nii, et ma olen saiaga liialdanud paksuke. Päris ootamatult, on see aeg JUBA käes. Mind vaevavad täiesti klassikalised rasedate hädad, nagu raske kummardamine ja jalatsite jalga panemine, ebamugav pikalt istuda, ei leia magades asendit, kõik tavalised riided (peale väga lohvakate või väga venivate) on väikseks jäänud jne.

Hea uudis on see, et kui ma paar päeva tagasi kaalule astusin vaatas mulle vastu sama number mis jaanuaris ja detsembris ja väiksemgi, kui nt novembris. 🤭 Noh, eks seal mängib ilmselt rolli mu kesine magusaisu ja see, et enne rasedust olin ma ikka kordades krõpsulembelisem, kui täna.

Sel nädalal käisin ma muideks ka GTT tegemas juba. Seda nii varakult seetõttu, et Gleniga tuli mul diabeet raseduse lõpus. Juba sel ajal öeldi mulle, et seetõttu olen ma nüüd automaatselt juba teise rasedusega algusest peale nö riskigrupis ja veresuhkrule hakatakse tähelepanu pöörama juba varajases staadiumis.

Kuigi ma olin esimese raseduse ajal GTT teinud, oli mul sel korral ikka kerge selline ebameeldiv ärevus sees. Arvake ära, mis seda ärevust tekitas.. eks ikka see, et teised rääkisid, kui jube kogemus see ikka oli ja kui vastik see siirup oli. Kuigi minu esimene GTT kogemus oli olnud üdini okei ja mul ei ajanud see Gleni oodates absoluutselt iiveldama ega hakanud vastu. Sel korral oli ainus erinevus see, et tegin seda Soomes ja põdesin vaid seda, et tühi kõht ajab mu iiveldama. Aga siirup oli palju maitsvam, kui see, mida Eesti ajast mäletasin ja läks mul alla minutiga. Kogu testi juures oli kõige raskem see, kui üks noorhärra tuli kõigi nende näljaste rasedate juurde saiakesi sööma ja kohvi jooma ja seda alles esimesel tunnil peale siirupi joomist. Ma olin sellest olukorrast nii häiritud, et see ajas mind lausa naerma seal. 🤭

Näidud oli lõpuks ikkagi head ja dieedile mind ei panda hetkel. Küllap saan ma seda siirupit selle raseduse jooksul 1-2 korda veel juua. 😃

Järgmisel nädalal saabub meie kaua oodatud UH! Minu jaoks on kõige olulisem see, et ma saaks kinnitust, et mu lapsega on kõik kõige paremas korras. Aga eks ma ikka tahaks juba ka sugu teada ju. Kuna meie Gleni aegne esimene UH kulges murelikult ja lõppes lõpuks koorionibiopsiaga, on mul mõistagi ärevus ilmselt keskmisest rasedast veidi kõrgem. Gleni oodates ei osanud ma selliseid keerdkäike oodatagi aga sel korral tean, kui oluline on teada saada lihtsalt, et väikese inimesega on kõik korras lihtsalt. Just seetõttu ma ei pööra nii suurt tähtsust selle UH juures soo teada saamisele. Vähem kui 48 tundi ja me oleme palju targemad juba.

Üleüldiselt on mu olemine oluliselt paranenud, kui va eelmise nädalavahetuse väga asjalik öökimine hommikul, mis lõppes sellega, et mu nägu oli kaheks päevaks “kaunistatud” pisikeste verevalumitega. Nägu oli lihtsalt punaseid täpikesi täis. 🤦‍♀️

Hoian teid kursis, mis UH meile näitab. 😊

Edu kaaspaisujatele ja päikeselist peagi algavat kevadet!

 

Advertisements

Esimene kuu peale raseduse teada saamist

Hei, armsad!

Ma ei saa öelda, et esimene kuu peale rasedusest teada saamist on möödunud lennukalt aga tänaseks on üle kuu aja möödas sellest, kui ma testil kaks triipu sain. Tõmban selle esimese kuukese kokku ja räägin milliseid erinevusi ja sarnasusi ma tunnen seoses esimese rasedusega.

Esimese raseduse ajal oli mul ilmselge märk rasedusest. Kuidas ma küll Gleni oodates nii naiivselt arvasin, et mu väga valusatel rindadel on mingi muu põhjus. Sel korral ma valu täheldanud ei ole.

See eest on mul sel korral 10 korda kehvem enesetunne, kui Gleni oodates. Ma mäletan küll, et mul võis kergelt paha hakata, kui mul tööl enne lõunale minekut oli kõht väga tühi, siis sel korral on mul päris tugevaid iiveldusi olnud. Mitu korda olen lihtsalt öökinud tühja hommikul aga eile hommikul sain selle esimese okse ikka tehtud ja ma siiralt loodan, et see nii ei jätku.

Kui Gleni oodates sõin ma kõike ja PALJU, siis teine laps on mu isud täiesti segi keeranud. Mitu nädalat oli ainus toit mu laual juustusai ja puuviljad. Uskumatu aga rasedus viis mu pideva tohutu kõrpsude söömise isu ära (vähemalt praegu mõneks ajaks). Eelmisest rasedusest mäletan ka meeletut jäätise isu, mida ma sel korral nii väga esile kerkimas pole näinud. Aegajalt jäätist söön aga kindlasti mitte kilode kaupa nagu Gleni oodates (ja imetades).

Üks asi mida ma kindlasti seostan rasedusega ja mis on täiesti uskumatu ja ma arvan, et ainulaadne, on üks pisikene moodustis mu ninas. Mäletan, et käisin eelmise raseduse ajal isegi ninaga arstil, sest see moodustis läks kuiva limaskestaga nuusates pidevalt katki ja veritses aga arsti sõnul seda rasedana eemaldada ei tohtinud. Minu ülletuseks kadus see peale lapse sündi ära. Ja nüüd on ta platsis! Ilmus juba mõnda aega tagasi ja on tegi mulle kuu aega päris palju valu. Nüüd on nina veidi paranenud aga limaskest on ikka meeletult kuiv öösiti.

Ja nagu ka esimese raseduse ajal, veedan ma ka selle raseduse ööd wc vahet joostes. Mul on algusest peale vajadus käia öösiti pidevalt pissil ja see väike inimene mu sees pole ju isegi veel inimese moodigi, et mu põiele suruda.

Esialgu ma ei tundnud vajadust lõuna ajal magada aga viimased paar nädalat, kui Gleni hakkasin kodus haigena lõunaunne panema, hakkasin ise ka tukkuma. Teisalt ma tukkusin Gleniga ka siis, kui ma rase ei olnud aegajalt. Sellist meeletut väsimust küll ei ole aga liikuda ma ei jaksanud üldse nädalate kaupa. Peale seda, kui ilmad hakkasid päiksepaistelisemaks ja soojemaks minema, tundsin ka motivatisooni kasvu. See ilmselt on seotud ikkagi läheneva kevadega, kuna kevad toob mulle alati motivatisooni ja teotahet.

Kokkuvõttes võiks öelda, et see rasedus on alanud veidi raskemal noodil kui Gleni ootus ja mida päev edasi, seda enam ma kaldun arvama, et mu sees tõesti on tüdrukutirts.

Mind ootab märtsikuus ees vereproov, glükoosti test (selgitamaks, kas mul ka selle rasedusega on tekkinud diabeet), ultraheli kuklavoldi uuringuga ja ämmaemanda vastuvõtt. Tegemist jagub ja ennekõike ei jõua ma ära oodata siiski ultraheli mis mulle rohkem rahu südamesse tooks. (Kes mäletab, siis Gleniga läks meil KV uuring päris pikaks, kuna tema KV oli lubatust suurem ja see suurendas riski haigele lapsele. Seetõttu pidime mitu nädalat ootama biopsia vastust, et teada, kas meie beebike ikka terve on)

Hoian teid ikka kursis, kuidas mul ja kõhus kasvaval inimesel läheb.

IMG_9523.jpg

Ja üks pilt minu eilsest väga toredast õhtust, kui tähistasin oma 26. sünnipäeva. 

Käru ühele või kahele – kas liiga vara mõelda sellele?

3C63D589-C878-46F5-A74C-F46FA9F0E731.jpeg

Piinlik aga viimane ilusam pilt Thulest on sügisest pärit

G – minu elukaaslane ja varsti kahe rübliku isa

Glen – esimene laps meie peres

Hei!

Ma ütlen ausalt, et juba esimestel päevadel peale seda, kui sain lapse tulekust teada, hakkasid mul peas juba tiirlema mõtted kärudest. Gleniga oli asi lihtne. Oli vaja ühe beebi jaoks ja samas raha eriti ei olnud ning valik tuli päris kiirelt ja lihtsalt juba kolmandal või neljandal raseduskuul. Gleniga me muidugi katsetasime erinevaid kärusid üle aasta, kuniks tutvusime Thulega ja see meid võlus. Thule on ka ühtlasi kõige pikemat aega meie kodus pesitsenud käru – pea aasta juba.

Tuli meil siis G’ga teemaks teise lapse vanker/käru. Kui aus olla, pole mul hetkel õrna aimugi mida me VAJAME. Kas kolmene tahab veel kärus olla? Kas talle on vaja istekohta kärus? Kui tihti ta seda kohta vajab? Kas piisaks seisulauast? Kas müüa Thule ära? Kas osta Thule raamile lihtsalt beebi korv peale? Kui palju ma jõuan raha koguda käru jaoks järgnevate kuudega? Kui palju ma üldse kahe lapsega korraga liigun?

Ma olen küsimusi täis pumbatud aga minu arvates on ikkagi peamine ja kõige olulisem küsimus Glenis – kas tema, olles beebi sündides paari kuu pärast kolmene, vajab oma kohta kärus ikkagi või mitte? Siin kohal vajan teie kõigi nõu ja kogemusi.

Võib-olla on abiks veidi info Gleni kohta. Glen on alati käru armastanud. Ta magab siiani nädalavahetustel aegajalt lõunaune kärus ja pole endiselt vastumeelne pikematele jalutuskäikudele. Minu arvates on see väga mõjuv argument selleks, et soetada temale ka istekoht. Lisaks on mul ju koer. Ma arvan, et teen oma elu vaid lihtsamaks, kui lapsed on kärus ja koer käe otsas, mitte minu kolmene ei jookse ringi, kuhu jumal juhatab, kui meil just ongi vaja näiteks koeraga jalutama minna või, kui ma parasjagu Glenile lasteaeda järgi lähen.

Teisalt mõtlesin ka sellele, et vajadusel saan ju beebi panna linasse või kotti, mida ma kindlasti proovida tahan teise lapsega. Siis aga hakkasid mul jälle mingid kellad peas lööma, et ta sünnib sügisel ja selleks ajaks on juba vaja kandmise jopet ja mis siis, kui Glenil omad tujud tulevad ja ma pean tema parasjagu sülle võtma?

VANA HEA ÜLEMÕTLEJA KAROLIINA! 😂😂😂 Mind teades on kõige parem see, kui ma olen kõigeks valmis ja kõik on olemas.

Seda kõike kirja pannes tundub, et G soovitus jätta Thule alles, on ka hea mõte. Kui Glen juba on näiteks pea neljane aga mina tahan aktiivselt pisemaga ringi liikuda, on mul ka selleks hea võimalus. Lisaks soetada juurde mingi käru, kuhu saab toimetada vajadusel mõlemad lapsed peale aga soovi korral saan vaid oma beebiga ringi liikuda. (Esimene variant, mis pähe kargab on bugaboo donkey duo) Ja kõigele lisaks soetan ilmselt mingi Tula koti ja kui tunnen, et kandmine ongi minu jaoks, saan hiljem neid jopesid juurde vaadata.

Aga teades juba Bugaboo hinda ja arvastades seda, et vajame veel turvahälli, hälli jms kraami, peaksin vist kahtlemata kaaluma kasutatud isendi ostmist, et rahakotil nii raske ei oleks. Kuidas hindate Bugaboo järelturgu? Kas on võimalik korralik isend soetada hea hinnaga?

Lõplikud otsused sünnivad nagunii suvel alles aga oleks hea hakata pisikest plaani pidama ja kogemusi kuulda. Praegu olen alles kolmandat kuud rase aga õige pea märkan, et uue ilmakodaniku tulekuni polegi enam palju jäänud ja hakata siis lõpurasedana seda kaaluma ja mööda poode kollama – no thanks.

Kokkuvõtvalt meie kulu oleks hetkel soetada Bugaboo ja Tula. Tundub ju mõistlik? Ja Thule jääb alles, sest see sobib Glenile kui ta ka suurem on (või kui ma panen beebi Tulasse unelema ja Gleni kärusse) ja teisele lapsele, kui ma tahan ühel hetkel temaga käija aktiivsemaid samme tegemas, rullitamas või ehk isegi ühel heal päeval jälle jooksmas.

Ahjaa, viimase asjana kargas mulle pähe küsimus ka Donkey raami saab kasutada ka turvahälli all?

Ma arvasin, et sünnitan või lihtsalt suren bussipeatuses

Juba jaanuaris lubasin teile rääkida ühe täiesti masendava loo, mis minuga novembri lõpus juhtus. Kõige veidram kogu selle loo juures on see, et mitte miski justkui ei viitanud sellele, et midagi nii vastikut minuga juhtuma hakkab.

Ma olin äsja asunud tööle Soomes oma esimesele töökohale. Stressi oli palju, füüsiliselt tuli palju pingutada ja üleüldse uue elukorraldusega harjuda. Kõige selle kõrvalt hakkasin ka oma välimuse eest rohkem hoolt kandma ja muutsin oma elu veidi lihtsamaks kunstküüntega. Kuna minu sõbranna neid mulle teeb, ootan alati tema juurde minekut. Esiteks on küüntes käimine juskui mingi mõnus teraapia kehale, sest küünte viilimine lõdvestab mind ja tekitab nii hea tunde. Teisalt saab sõbrannaga mitu tundi juttu puhuda ja maailma asju arutada.

Käisin tol laupäeva õhtul siis rongiga sõbranna juures. Kui ma õigesti mäletan, siis pidin tol korral tulema rongiga koju, sest Glenil tuli ööuni peale ja ta oli parasjagu vist tõbine ka veidi. Igatahes läks õhtu mõnusalt, mu tervisel polnud häda midagi ja kõndisin veel sõbranna juurest raudteejaama hoogsal tempol veidi üle kilomeetri. Ilm oli jaheda võitu, õhtu oli rahulik ja kell oli juba õhtul üheksa läbi. Elukaaslasele ma oma tulekust sõnumit ei jätnud, kuna teadsin, et sellel ajal paneb ta last magama.

Jõudsin oma sõbranna juurest ilusti raudteejaama ja tundsin talumatut vajadust minna pissile. Ootasin praktiliselt jalad ristis rongi ja rääkisin emmega juttu telefonis. Ise veel naljatasin, et kui rong kohe ei tule, lasen püksi. Käisin rongis wc’s ja mul oli vaja sõita vaid paar peatust ja siis minna bussile, kodust 1,5 km kaugusel. Peale wc käimist rongis, tundsin kõhuvalu. Kirjutasin emale ka facebookis, et valu on päris tugev ja tekkis nii äkitselt peale pissimist. Kirjutasin, et tahan juba koju ruttu saada, et vist hakkavad need pahad päevad kuus ja pean lihtsalt pikali laskma.

Rongilt maha minnes olin juba päris tugevates valudes. Valude algusest oli möödunud heal juhul 5 min aga kõndisin juba päris kägaras bussipeatuse poole ja möödujad juba vaatasid mind imelikult. Buss tuli üsna pea ja ma olin ainus reisija. Proovisin ruttu kuskile istuda aga kuidagi mugavat asendit ka ei leidnud. Valud aina ägenesid. Hakkasin vaikselt omaette oigama. Koju oli vaid mõni peatus ju sõita ja mõtlesin endamisi, et ma suudan need mõned peatused ära kannatada ja kodus viskan pikali. Paar peatust enne minu peatust, tuli bussile ka üks naisterahvas. Naine vaikselt piilus mind aga midagi ei öelnud ega teinud. Oli vaid üks peatus jäänud ja tundsin, kuidas ma hakkasin üle kuumenema, oigasin juba päris kõvasti, kiskusin mütsi peast ära ja juba jope õlgadelt maha. Siis küsis bussijuht minult, et kas teil on kõik korras. Karjusin, et ei ole ja ütlesin veel viimase asjana, et kutsuge kiirabi, kiiresti.

Buss peatus minu maja kõrval, ma tahtsin bussi istmetele pikali visata aga iga liigutus tegi põrgulikku valu. Keegi peatuses olev inimene palus mul bussist välja astutada aga moment enne seda tundsin kuidas kõrvad vilisesid ja kumisesid, peas tekkis veider tunne ja ilmselt ma kukkusin peale seda kokku, sest järgmisel hetkel olin ma bussi kõrval peatuses pikali ja karjusin. Hiljem täheldasin, et ka küünarnurkk oli tohutult valus, mis ilmselt oli tingitud kukkumisest. Inimesed kogunesid mu ümber ja küsisid, kas ma olen rase ja sünnitan, sest ma hoidsin ju ometigi alakõhust kinni.

Minu peas pöörlesid erinevad mõtted teadmata olevast rasedusest, mis parasjagu katkes, pimesoole lõhkemisest, kasvajast .. igatahes oli mul surmahirm, sest tundsin sellist valu ainult varem elus ja see oli sünnitusel. Kiskusin taskust välja telefoni ja helistasin emale, et ta annaks G’le teada, et ma koju ei tule vaid lähen haiglasse kohe. Ema oli täiesti paanikas ja küsis, et mis toimub. Kuna ma rääkida ei suutnud pikalt ja hingeldasin ning karjusin, siis panin telefoni lihtsalt ära.

See kõik tundub kuidagi väga dramaatiline aga sel hetkel olin ma tõeliselt paanikas ja ma olen valude suhtes väga tundlik ka ja mul ei ole palju kannatust valude suhtes.

Peagi kuulsin juba sireene ja see rahustas mind, sest teadsin, et abi ei ole enam kaugel ja üsna pea ma saan teada, mis minuga juhtunud on. Mind tõsteti kanderaamile (mis oli põrgulikult valus) ja koheselt kiirabiautosse. Esimese asjana anti mulle hapnikumask, sest ma olin lihtsalt hingetu juba. Ma olin valust nii väsinud ja kaame, et mul lausa vajusid silmad kinni. Arstid korrutasid, et ma silmi kinni ei laseks ja nendega suhtleks. Lasid mulle valgust silma ja esimene küsimus mis mulle esitati, oli seoses muidugi raseduse ja sünnitusega. Eitasin seda ja peale seda kõlas peagi küsimus:”Kas te olete joonud või narkootikume tarvitanud?” See oli päris üllatav aga muidugi oli vastu ei. Kusjuures pidin ma seda küsimust mitmel korral veel kuulma ja mulle tehti haiglas ka narkotest. 😀

Igatahes, sain ma esimest korda elus sõita kiirabiga haiglasse ja peagi lebasin juba haiglavoodis. Mu alakeha värises totaalselt ja õnneks sain ma koheselt ka valuvaigistid otse veeni. Peale seda hakkasin ennast tasapisi inimesena tunda. Teisalt oli kogu keha liigutamine endiselt valulik.

Andsin perele teada, kus ma olen ja seda, et olen küll elus, kuid haiglas ja valud ei ole kuskile kadunud. Hiljem sain teada, et G oli sellel ajal tiirutanud ringi sellel teel ja bussipeatustes, mis minu ja mu sõbranna kodu vahele jäävad. Päris halb olukord ja kujutan ette, kui vastik temal oli kogu selle teadmatusega olla. Ta ju teadis vaid seda, et olen kuskil bussipeatuses ja karjun valudes.

Öö möödus kiirabis väga veidralt. Ma ei teadnud midagi, mis minu kehas oli äsja toimunud. Arstid oli samuti teadmatuses ja ükski analüüs vastuseid ei andnud. Sain küll veidi tukkuda aga kiirabis oli ikkagi palju siblimist. Küll venelasi, küll eestlasi ja suuremas osas väga joobes inimesed, kelle politsei sinna toimetas. Vastu hommikut küsisin omale laadiat ja infot, et mis minust edasi saab. Üsna pea selgitati mulle, et kuna analüüsid pole ühtegi tulemust andnud ja pimesoolega tegu ei ole, saadetakse mind hommikul naistekliinikusse Helsingisse.

912291FB-4DB3-40BE-A57C-B5B38A9673C1

Leidsingi ennast 12 tundi hiljem taas kiirabiautos ja sõitmas Helsingisse. Naistekliinikus sujusid asjas väga kiirelt ja peagi tehtigi mulle ultraheli, milles selgus, et mul oli eelmisel õhtul lõhkenud munasarja tsüst. MISMÕTTES? See oli tõesti suur üllatus minu jaoks ja ma ei osanud sellist asja isegi mitte ettegi kujutada. Igatahes oli hea uudis see, et mu elu pole kuidagi ohus ja minu soovi lapsi saada see kuidagi ei mõjuta. Samas taheti mind jälgimisele jätta, kuna minu hemoglobiin oli liiga madal ja kui see ei hakka kolme tunni jooksul tõusma, siis vajan operatsiooni. Õnneks oli kolm tundi hiljem olukord tunduvalt parem ja jäin vaid ööseks jälgimisele.

Helsingi Naistekliiniku kohta oskan vaid head öelda. Sealne toit oli hea, pidevalt oli võimalus juua teed, vett, kisselli, süüa jogurtit ja võileiba. Kõik töötajad kellega kokku puutusin, olid meeldivad ja sõbralikud. Veetsin tolle öö veel üksinda palatis, vaatasin videosid ja puhkasin lihtsalt täiega. Õhtul käisid mul külas veel korra Glen ja G ning tõid mulle head ja paremat süüa.

Alakõht oli tundik veel mitu päeva aga üldiselt oli 24 tundi peale tsüsti lõhkemist olemine ikka väga hea, võrreldes esimeste tundidega.

Peale selle tsüsti lõhkemist, olen proovinud saada Eestist oma viimasest naistearsti visiidist küll infot aga telefoni teel sellest ei räägita ja digilugu mind eriti targemaks ei tee. Kuid ma mäletan eelmisest arstivisiidist küll mingit juttu tsüstist ja sellest, et tsüstiga pole midagi peale hakata, kui ainult jälgida. Kui nad ka pakkusid mulle sellele ravi, siis ma arvan, et ei võtnud seda vastu, kuna olen lugenud, et ravi on hormonaalne. (Hormoonid mu kehale ei meeldi, mistõttu ma ei kasuta ka kunagi pille)

Oma keelebarjääri tõttu, ei uurinud ma tol korral ka haiglas oma tsüsti kohta aga hiljem olen lugenud ja viinud kokku oma sümptomeid internetis olevate variantidega. Minu oletus on selline:

Kollaskeha tsüst tekib siis, kui kollaskeha jätkab funktsioneerimist ka ilma raseduseta. Kollaskeha tsüstid kasvavad enamasti suuremaks kui follikulaarsed tsüstid ja põhjustavad sagedamini vaevusi: valu alakõhus ning menstruatsioonitsükli häireid. Kollaskeha tsüsti rebenemisel võib tekkida verejooks kõhuõõnde, mis mõnedel juhtudel vajab kirurgilist ravi. (mina seda ei vajanud, kuna verejooks peatus iseenesest)
Üldjuhul taandarenevad kollaskeha tsüstid iseenesest paari kuu vältel.

Mõeldes tagasi oma sümptomitele, siis tsüklihäired on mul olnud alati aga peale lapse imetamist olid mul väga tugevad tsüklihäired. Käisin veel augustis just sel põhjusel naistearstil.
Teine veidi delikaatsem asi, mida võiksin seostada tsüstiga, oli valu alakõhus vahekorra ajal. (Vabandan, kui see informatsioon kedagi häirib, kuid tean, et paljud naised kogevad sarnaseid sümptomeid ja ei oska aimatagi, mis neil viga on.)

Valud alakõhus kadusid praktiliselt momentaalselt ja tsükkel mul muidugi paika ei loksunudki, sest kuu hiljem ma juba rasestusin. Võib-olla oli selline kiire rasestumine ka seotud sellega, et tsüst oli kadunud, sest olen ka lugenud, et tsüst võib takistada rasestumist.

Igatahes, naised! Kui te tunnete alakõhus mingeid veidraid valusid, teil on tsüklihäired ja raskusi ka nt rasestumisega, minge käige naistearstil ja laske ennast üle kontrollida. Mina igatahes suhtun naistearsti nüüd palju tõsisemalt ja kui peaksin korra elu veel kuulma sõnu “munasari” ja “tsüst” ühes lauses, hakkan sellega koheselt tegelema. Seda valu ei soovita ka vaenlasele!

Me saame teise beebi!

Esmalt ma tahan öelda, et kui teie seda postitust näete, on tänasest päevast ilmselt juba vähemalt mõned päevad möödas aga, et kõik emotsioonid on nii värsked, pean selle kõik kohe kirja panema.

Täna on 29.jaanuar, 2019. aasta ja ma tegin vähem, kui kaks tundi tagasi rasedustesti, mis oli p o s i t i i v n e! Loomulikult hakkasin ma suurest õnnest pillima üksinda vannitoas, teisipäeva lõunal, kell 12.00.

Kui aus olla, siis ei oludki me seda ju niii kaua planeerinud. Kaitsevahenditest loobusime alles sügise lõpus ja kui arsti oletus peab paika ja ma olengi 9 nädalat juba rase, siis pidin ma jälle jääma esimestest kordadest. Minu enda sisetunne pigem viitab sellele, et rasedust on siiski kuue nädala kanti. Hea uudis on see, et ma sain ultraheli aja juba homseks, seega ei pea ma kaua ootama ja põnevusel laskma kasvada.

Mis minu peas praegu läbi käib? Mida ma mõtlen?

  1. Ma olen õnnest lõhkemas. Ma olen alati kahte last soovinud VÄHEMALT! Ja nüüd see unistus täitub ühtäkki päris jõudsalt.
  2. Ma olen ka murest natuke murtud, sest kui arsti oletus peab paika, siis selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Mul algasid seljavalud just oletatava raseduse alguses ja ma kasutasin detsembris ikka päris palju rohtusid ja valuvaigisteid. Okei.. see mure kaldub natuke juba sinna suunda, et ma muretsen enne, kui ma päris täpselt asjaolusid tean. Küll siis peale ultraheli saan arstiga seda arutada ja küsida tema arvamust selle kohta.
  3. Ma ilmselt sisimas juba veidi tundsin seda, sest mõned nädalad tagasi vaatasin juba ma sünnitusvideosid ja pillisin üksinda kodus. Rääkimata sellest, et ma hakkasin nö valmistuma raseduseks, sest olen naeruväärselt soodsate hindadega saanud rasedate riideid ja paar beebi asja isegi. Ma pole sellest eriti kellelgi rääkinud, sest ma tean, et paljud mõtlevad, et see on rutakas ja totter. Samas jõuab see kõhukese aeg kätte rutem, kui ma ilmselt arvata oskan ja siis olen ma rõõmus, et mul need asjad ostetud olid.

75b13819-59c8-4e77-821f-c43b13e096e3

Paar päeva hiljem ..

Tänaseks on selge, et minu sisetunne oli täiesti õige. Rasedust oli UH käies 6+2 nädalat alles. Sellega seoses rahunesin kohe rohtude suhtes maha, sest raseduse ajal ei ole ma palju pidanud seljavaludes vaevlema ja rohtusid võtma. Vaid mõned ükskikud tabletid ja sellega saab see suur mure ka hingelt ära.

Rasedus on siiski alles päris varajases staadiumis, seega muretsen ikkagi natuke. Aga see on vist loomulik? Olen juba beebigrupis ja leidsin sealt veidi tuge seoses pitsitusega kõhus. Mind rahustas maha teadmine, et teistelgi on see. Kui aus olla, meenub mulle ka esimesest rasedusest kõhuvalusid ja ma tean ju tegelikult, et see on emaka suurenemisega seoses.

Kui ma mõtlen tagasi veidi detsembrile ja jaanuarile, ei uskunud ma tegelikult, et nii ruttu jälle rasestun. Olen kuulnud, et teise lapse eostamine võib võtta tunduvalt kauem aga asi läks jällegi väga ladusalt. Ma ei jälginud mingeid äppe, tsükklit vms. Kõik juhtus juhuslikult. Ja lõppude lõpuks ei tahtnud ma tegelikult isegi testigi veel teha aga sõbrannad julgustasid mind testima, peale mitut päeva iiveldust. Seega ei teaks ma ilmselt tänagi, et olen lapseootel, kui mind poleks tagant utsitatud.

Kuidas G teada sai, et ootame teist last?

Mul oli kiusatus talle kohe helistada ja uudisest teada anda aga mõtlesin järgida esimese raseduse teatamise traditsiooni. Nagu Gleni ootama jäädes, panin ka sel korral rasedustesti pisikeste sokikeste sisse. Kui G koju tuli, saatsin Gleni issile vastu nende sokkidega. Küllap sai ta paari sekundi jooksul aru, mis toimub. Loomulikult ei üllatanud see teda väga, sest me tegime ju kõike teadlikult. Tema esimene reaktsioon oli see, et ma pean varsti jälle kodus olema beebiga ja tema töötama rohkem veel, et üks suu ära toita. Ilmselt saaks minu peikast kõige igavama pregnancy announcement video maailmas. 😀 Meie peres on antud emotsionaalsust kulbiga mulle ja ainult näpuotsaga temale.

Oh, muidugi esimene küsimus, mida minult on juba sadu kordi küsitud:”Kumb siis tuleb, poiss või tüdruk?” Kui ma võrdlen oma enesetunnet Gleni ootusega, siis esmapilgul tundub suhteliselt sarnane algus. Mul oli Gleni ajal natuke iiveldust aga tuleb tõdeda, et ikka mitu nädalat hiljem ja tunduvalt väiksem. Gleni ootusel olid isud suured ja ma tahtsin meeletult süüa. Praegu on mul pigem isud kadunud. Limaskest kuivab ja ma veedan ööd wc vahet käies a) nuuskamas b) pissil. JUBA! Ma käin JUBA kaks korda öösel tualetis. Mis siis veel lõpus saab? 😀 Gleni ajast mäletan, et rinnad olid väga valusad, praegu sellist asja veel ei ole. Hmmm… kui ma neid märke praegu siin võrdlen, siis tegelikult ei olegi sümptomid nii sarnased. Seega võib paika pidada isegi kõigi teiste oletus, et ma olen väikese tüdruku ootel. Mina siiski tunnen endiselt, et see on taaskord poiss. Aga nagu me kõik teame, siis peamine on, et laps oleks terve ja tugev!

Ootan põnevusega minuga samas tempos veerejaid.

 

Kuidas sujus Soomes sisseelamine ja paberimajandus

9f560338-b5cb-4823-b93a-2a4c6ef3c849

Hei, armsad!

Soome kolides on eestlaste üks peamisi küsimusi, et mida ma tegema pean, kuhu ma minema pean, kui palju maksma jne. Kui me esimest korda Soome tulime, siis lükkasime paberite ajamist aina edasi, sest kõik oli üks paras pudru ja kapsad. Ei teadnudki päris täpselt mida teha ja ainus mille korda saime oli elamisluba, mille eest maksime nii minu kui ka lapse eest minu mäletamist mööda 50 eurot. 2018. aasta kevadel otsustasime hoopiski Eestisse tagasi kolida, mis aga osutus väga rutakaks ja valeks otsuseks, kui olime alles hakanud Soome sisseelama.

Eestis olime vaid pool aastat ja siis otsustasime pikemaks ajaks pillid kokku panna ja Soome tagasi tulla, sel korral ikka päris püsivalt kogu perega. Esimesel korral olime mina ja Glen ju justkui kahel rindel. Veetsime mõned nädalad Soomes G juures ja siis jälle Eestis minu pere juures või G pere juures. Tegime koheselt otsuse, et ajame asjad korda, lõpetame Eestis kogu asjaajamise ära ja enam ei tiiruta mitu korda kuus Eesti vahet. Olgu see soov siis perekonda näha või eesti toitu osta. Perekonnal on täpselt sama pikk maa meie juurde ja äärmisel vajadusel saab eesti toitu osta ka Soomes eesti poodidest. Ja nii see ka läinud on.

Esimene asi mida minult on mitmeid ja mitmeid kordi küsitud; kuhu kolida, millist portaali kasutada ja millist piirkonda valida. Sel korral korterit otside teadsime küllaltki varakult, et tahame Vantaale korterit, kuna otsisime suuremat pinda ja samas normaalsemat hinda. Võrreldes Espooga ja loomulikult Helsingiga, me seda ka saime. Kammisime läbi muidugi mitmeid portaale aga minuteada kõige popimad ongi sato ja vvo. Meie valik tuli vvo’st ja täiesti uskumatu üllatusena, ei pidanud me isegi Soome kohale trippima. Me valisime korteri välja internetis (korteri plaani järgi) ja kuna tegemist oli samal aastal ehitatud majaga, ehk siis selles korteris oli elatud sees umbes 6 kuud, siis julgesime valiku teha ka ilma korterit nägemata. Loomulikult me ei teadnud milline on täpne asukoht ja mis meile aknast vastu vaatab, kuid me võtsime selle riski. G maksis meie esimese kuu üüri ülekandega ära ja korter oligi meie.

Piirkonna osas oskan nõu anda nii palju, et meie oleme kogenud kahte uusrajooni ja meie hinnangul tasub uusrajoon ennast ära. Mõlemas uusrajoonis on olnud palju uusi mänguplatse ja läheduses korralikud terviserajad. Kui vähegi võimalik uurige inimestelt enne, mis rajooniga tegu on, kui sinna elama lähete. Meile näiteks öeldi kohe, mida ei soovita ja mis tundub turvaline ja mõnus. Olen ise nii mõneskis kohas nüüdseks käinud asju ajamas või läbisõidul olnud näiteks tööle ja võin kohe öelda, et ma ei salli absoluutselt ei Malmit ega Tikkurila. Minu arvates on need lihtsalt inetud ja kuidagi kõledad rajoonid. Samas oskan öelda vaid positiivseid kogemusi seoses Suurpelto ja Leineläga. Ei ütleks, et midagi häda on ka Koivukyläl, Korsol ja Olaril. Olen nendes kohtades liikunud ja tundnud ka ennast mõnusalt. Kindlasti uurige ka milline on liiklus nendes kohtades. Ülim pluss on metroo või rongiliiklus. Suurpeltos oli näiteks väga kehv ühistranspordi liikuvus aga autoga sai sealt väga lihtsalt ja kiirelt igale poole.

7a12f0fc-4b36-44d1-ab20-4ad25e8cd1b6

Kuna mul elamisluba oli olemas, pidin alustama paberimajandust töölepingust ja sissekirjutusest. Töölepinguga probleeme ei olnud, sest koht oli mul praktiliselt juba olemas. Sissekirjutus sai ka aetud üsna lihtsalt. Selleks ei olnud meil vaja isegi aega broneerida. Läksime lihtsalt Maistraati kohale ja tegime minule ja Glenile sissekirjutuse. Üks paberike ootab endiselt seal muidugi viimist, mis meil pidevalt ununeb teha. Aga põhimõtteliselt on see mingi paber, mis tuleb osta saatkonnast seoses G isadusega. Veider, sest G nimi on ju sünnitunnistusel must valgel kirjas.

Tööle asudes oli mul ka vaja kindlasti käia ära Veros. Põhimõtteliselt oma sõnadega ma ütleks kõige lihtsamalt, et Veros antakse mulle maksuprotsent, mida pean maksa oma palga pealt. See sõltub töötaja aasta sissetulekust. Kuna mina asusin tööle alles aasta lõpus, tuli minu aasta keskmine palk nii väike, et ei pidanud möödunud aastal üldse makse maksma. Kõik mille teenisin, sain kätte. Lükkasin seda edasi praktiliselt viimase hetkeni enne esimest palgapäeva. Sinna minnes hoiatati mind kohe, et seal tuleb oodata. Nii see ka läks. Olime Gleniga tol korral päris pikalt järjekorras. Pabereid täitsin inglise keeles ja suhtlus toimus samuti inglise keeles.

Järgnev, mis ootas korda ajamist, oli Kelasse mineks, kuid seda minekut lükkasin ma lausa lootusetult kaua edasi. Mulle jõudis kohale Kela vajalikkus alles siis, kui olin sattunud oma lõhkenud tsüstiga haiglasse. Jällegi .. oma sõnadega lihtsasti kokku võttes, saab Kela kaudu endale Kela kaardi, mis on siin justkui meie mõistes ID-kaart. Kela on koht, kus saab taotleda ka toetusi jms. Niisiis taotlesin mina sealt nii Kela kaarti endale, kui ka lapsele, et meile kehtiks Soome ravikindlustus. (parandage mind targemad, kui ütlen valesti) Peale selle pidin täitma ka avalduse, et soovin saada Soome riigilt lasteraha. Minu jaoks on kõik Kelas toimuv veel väga võõras aga nii palju, kui ma olen kuulnud, siis toetatakse toimetulekuprobleemidega ja ka üksikvanemaid siin küllaltki hästi. Minu asjaajamised pole endiselt lõppenud. Minult küsiti täiendavaid dokumente ja nüüd ootan siis uut vastust, kas mulle ikka antakse Kela kaart ja lasteraha.

Loomulikult tuli meil leida meie Glenile ka lasteaia koht. Minu suureks miinuseks on alguses palju variante peas läbi kedrata, mis kõik võimalik on. Mina alustasin asjaajamist väga valesti. Nimelt hakkasin ma kõigepealt otsima eralasteaedasid, mis meie lähedal on ja samuti kammisin riiklike kodukaid läbi. Googledasin ja vaatasin kui kaugel miski meist asub. Küll ma siis mõtlesin ja unistasin endamisi, kui hea oleks, kui saaksime koha meie majast üle tee asuvasse lasteaeda. Samal ajal arvutasin juba, kui kaua mul siit eemal olevates lasteaedades käimisele aega kuluks. Kas ma peaks koera kaasa võtma või jõuaksin enne lapsele järgi minekut jalutada temaga jne. Ise olin juba paras närvipundar ja kuna meile öeldi, et üsna tõenäoliselt me üle tee asuvasse lasteaeda kohta ei saa, siis nädala aega mõtlesin igasuguseid variante peas läbi ja olin juba enne otsust stressis. Meil läks aga nii hästi, et peale minu suurt muretsemist helistati meile juba nädala pärast ja teatati, et võime minna lasteaiaga tutvuma. Sellesse lasteaeda Glen ka jäi. Lasteaed eeldas meilt töölepinguid.

Muideks, ma unustasin mainida, et loomulikult tuleb tööle asudes käia ka pangas ja avada omale pangakonto. Oeh, see on minu arvates siin omaette tsirkus. Minul küll sujusid asjad väga lihtsasti, käisin ühel vestlusel ja sain kõik vajalikud asjad alustades pangakaardist ja lõpetades internetipanga koodidega. Kuid oma ema kogemusest võin öelda, et tema ei saanud Soomes töötades iialgi omale nternetipanga tunnuseid, puhtalt seetõttu, et ta ei osanud ei inglise keelt ega ka soome keelt. Mina neile tõlgiks ei kõlbanud, kuna olevat liialt kõrvaline isik oma emale. Mainin ära, et minu ja mu ema kogemused põhinevad erinevatel pankadel. Mina olen S-pankki klient ja minu ema kasutas Soomes elades Nordeat. Minu elukaaslane aga on Nordeaga siiani väga rahul. Eks näis, millised kogemused on siis, kui me ühel päeval laenu hakkame küsima.

Selline paberimajandus ja erinevate kohtade läbi kammimine tundub esialgu veits ulme ja tean, et paljusid ka nö hirmutatakse sellega ja jagatakse väga segast informatsiooni ja negatiivseid kogemusi. Mina arvan, et kui asi korraga ette võtta, mitte tilkuda iga koha vahet, nagu mina tilkusin, ei tohiks mingit probleemi olla ja asi saab küllaltki ruttu lahendus. Hea asjaajamise eeldus on vähemalt inglise keele oskus ja teadmised, kuhu minna ja mida kuskil teha ning omada paari tuttavat, kes nende asjadega rohkem kursis on. Mina poleks oma sõbrannadeta vist siin maal, kus ma täna olen.

Tänaseks päevaks oleme muidugi Soomes sisseelanud ja meil on korteris kõik enam vähema vajalik olemas. Minu elukaaslasele oli töö tuttav ja ta läks tööle samasse firmasse, kus töötas eelmisel korral. Nagu ma kirjutasin eelmises postituses, siis minu esimene töökogemus siin väga sujuvalt ei läinud. Tänasel päeval olen ma töötu olnud nädala aega ja mõtlen, mida oma elukesega edasi peale hakata. Unistused on suured aga reaalsus on see, et mul on vaja palju vaeva näha, et teha seda, mida ma armastan. Hetkel on plaan kui vähegi võimalik õppida ära Soome keel ja õppimise kõrvalt arendada oma teadmisi fotograafia alal.

 

 

Soomes tööle asumine ja kuidas see mõjus minu tervisele

 

888aed67-db82-4638-b274-48229fc49932Hei, armsad!

Mul tegelikult ei olnud plaanis neid kahte teemat ühte postitusse kokku lükata, aga nende teemade eraldamine tundus ka natuke halb, sest töö ja mured tervisega hakkasid peagi käsikäes astuma.

Soomes tööle asumine, oli mul plaanitud juba suvel. Olin oma sõbrannaga juba läbirääkimisi pidanud, kes töötas samas firmas ja praktiliselt oli mul vaid allkiri vaja anda ja tööle asuda, kohe kui paberid olid korras. Asjade ajamine ikka venis omajagu, lasteaia koha saamine, vero jms. Eks seal oli ka veidi seda hirmu ja tahtmatust lahti lasta oma pidevast vabadusest kodus olla ja liikuda nii nagu soovin ja millal soovin. Igatahes sain ma lõpuks tööga alustada oktoobri keskel.

Tuleb tõdeda, et kuigi mu enda terviseprobleemid ei andnud veel esimesel kuul nii tugevalt märku, siis lapse tervis hakkas nö jupsima juba oktoobri lõpus. Proovisime haigusest küll ise jagu saada aga kui laps oli juba köhinud ja tatine olnud üle kuu aja, siis olin sunnitud võtma ette tee terveysasemasse. Tulemuseks oli esimene kõrvapõletik oktoobris. Mainin kohe ära, et umbes kahe kuu jooksul oligi Glenil kokku 4 kõrvapõletikku.

Vähe sellest, et mu lapsekest hakkasid haigused kimbutama, juhtus nii, et juba novembri keskel, ühel laupäeva õhtul, juhtus minuga üks täiesti totter lugu. Nimel lõhkes mul munasarja tsüst. Sellest mida täpsemalt munasarja tsüsti lõhkemine tähendab ja kuidas selline asi üldse juhtuda saab, kirjutan täiesti eraldi postituses lähipäevil. Lühidalt tõmbas see mind mitmeks päevaks rivist maha ja see oligi ühtasi esimene kord, kui enda terviseprobleemidega lisaks lapse omadele oli vaja töölt haigusleht võtta.

Sellele järgnesid juba väga peagi probleemid seljaga. Ma olin juba eelmistel nädalatel hakanud täheldama seljavalu aga proovisin sellele mitte tähelepanu pöörata ja arvasin, et see on taaskord tõusnud aktiivsusest. Sisimas teadsin, et need asjad paremaks ei lähe sellise elutempoga.

Seljavalud ei andnud mulle pikalt aega harjumiseks ja väga kiirelt arenesid päris tõsisteks. Käisin mitu nädalat tööl nii, et selg oli sisse määritud Capsicamiga ja päevas neelasin mitmeid valuvaigisteid. Ma mäletan, et olin tsüstist alles mõned päevad taastunud, kui käisin öösel kiirabis seljaga, sest ei saanud lihtsalt pikali lasta, kuna närvivalud oli nii kanged seljas. Tol korral tulin ma sama targalt ka haiglast tagasi, sest mitu tundi ootamist ei viinud mind kuidagi lähemale valuvaigistavale süstile ning kell oli juba vägagi öö.

Ja nii hakkas olema iga tööpäeva lõpus. Ronisin oigamise saatel voodisse ja püüdsin läbi pisarate leida endale sobivat asendit. Kaua ma sellist elu ei kannatanud ja andsin tööl teada, et vajan abi ja ruttu. Töölt saadeti mind nn tööarstile, kust soovitati mulle pilatese harjutusi ja tugivööd ning koheselt tehti ka haigusleht, et mu selg saaks natuke puhkust. Haiguslehe ajal pidin võtma tablette ja määrima selga mingisuguse geeliga. Ka peale seda haiguslehte seda ei olnud minust enam erilist töötajat. Mõned päevad tööl ja siis uuesti rivist maas. Üsna pea oli jälle Glen haige ja mina temaga taaskord kodune. Laps oli jällegi palavikus ja kõrvapõletikus.

Tollel ajal hakkasid tekkima tööl juba probleemid ka palutud vabade päevadega. Andsin teada täpsel nii palju ette, kui öeldud oli aga ilma pikema põhjendamiseta vaba päeva ei saanud. Lihtsalt ei saanud. Muidugi keerati mulle just tolleks vabaks palutud päevaks eriti räige graafik ja see viis mu viimase piirini. Kirjutasime töödejuhatajale, et tööd on jälle üle mõistuse palju ja me ei suuda neid kõiki kohti mitte kuidagi tehtud normaalseks ajaks. Mingit asjaliku vastust ei saanud. Pandi vaid fakti ette, et kui ei jõua teete ületunnid. Sellega keesin ma üle ja lahkusin oma normaalajal töölt. Teine tüdruk aga jäi edasi tol päeval tööd tegema, sest tema kartis. Ja nii töötajaid ära kasutataksegi, sest töötajad kardavad midagi öelda või teha.

Tol päeval helistas ülemus mulle, peale seda, kui olin teatanud lahkumisest ja oli igati mõistev ja palus mul järgi mõelda ning tegeleda kõigi muredega, mis mind vaevasid. Kuna töödejuhataja oli oskamatult töögraafikut teinud siis lubati, et temaga enam ma koostööd tegema ei pea. Sellest lubadusest kinni ei peetud. Lisaks lubati mulle, et saan tööautoga tööl ja kodus käia, mis samuti ei juhtunud rohkem kui ühel korral. Motivatsioon langes iga täitmata lubadusega. Hommikud algasid lihtsalt tahtmatuses tööle minna.

Kohe peale seda tõmbas mind jalust räige külmetus või viirus. (Umbes 10.detsembri paiku) Ma küll köhisin juba nädalake varem aga ühel pühapäev õhtul tõusis mul palavik. Kujutate ette, kui pas* mul olla oli, kui ma polnud palaviku põdenud juba AASTAID. Päriselt, ma ei mäleta millal mul viimati palavik oli. Esmaspäevaks mind siiski kutsuti tööle olenemata palavikust, kuhu ma ka ennast vedasi. Köhisin nii, et tilgad olid püksis ja tundsin ennast nagu üks suur hunnik häda ja valu. Loomulikult selgus, et Glen polnud eelmisest haigusest piisavalt paranenud, nii pidi Glen minuga jälle kodus olema. Nii ma siis ravisin peamiselt Gleni aga proovisin ka endale inimese olekut sisse saada. Päev päevalt läks olemine aina hullemaks aga töölt tuli aina kirju, millal ma sinna lähen. Tundsin juba kolmapäeval, et minust töötajat sel nädalal pole ja andsin sellest ka teada, kuid neljapäeva õhtul sain taaskord kirja:”Kas tuled tööle?” Loomulikult viskas mul lõpuks see küsimine üle ja ütlesin siis, et eks ma siis tulen ja olin valmis tööle minema olenemata sellest, et olin ise ennast praktiliselt sodiks köhinud.

Tol ööl tegi minu tervis aga eriti korraliku vingerpussi ja ma ei saanud praktiliselt hetkekski silma kinni, sest köhisin lihtsalt lakkamatult nii, et istusin ise iga 20 min tagant wc’s, sest keha ei olnud võimeline enam köhimisel uriini kinni hoidma ja tekkis juba selline ahastus. Nendel hetkel, kui ma seal voodis võitlesin köha ja unega, tundsin, et kui veel ühe päeva nii köhin panen pillid kotti. Järgmisel päeval sain antibiootikumid ja mingisuguse retseptiga siirupi, mis praktiliselt momentaalselt mind ka aitasid. Oeh, sellist külmetust või viirust ei sooviks ka oma vaenasele. See oli tõesti ränk ja isegi mina, kes ma kõik gümnaasiumi aastad igal aastaajal köhisin, polnud nii jubedalt kunagi köhinud.

Kogu selle tsirkuse juures oli lisaks sellele pealetükkivale küsimisele täiesti uskumatu see, kui ma kuulsin töökaaslaselt, et firmas olevat üks naisterahvas teinud ettepaneku mind lihtsalt lahti lasta, sest ma nagunii feigin oma haigust, et töölt vabaks saada. Houly shit, ausalt, kui vana sa oled, et sellist asja veel üldse mõtled minu vanusest naisest? Sellest ajast peale hakkas asi töökohas ikka väga kiiva kiskuma. Kui ma juba enne tundsin ebameeldivust seal käia, siis nüüd pobisesin heal juhul “hommikust” sisse astudes ja küsisin vaid äärmiselt hädavajalike küsimusi. Õnneks tulid peagi jõulud ja peale jõule oli Glen jälle kõrvapõletikus, seega tööle läksin alles täiesti aasta lõpus.

Peale seda olingi ma tööl veel väga vähest aega ja veendusin veel enam, et tööd seal jaotada ei osata. Küll olid päevad, mil pidime leppima 5 tunniga ja siis järsku lajatati selline graafik peale, et kui ma seda hommikul nägin, küsisin lihtsalt väga tõsiselt, et kas need kõik peame TÄNA TEGEMA? Ma olin juba hommikul nii püha viha täis ja muidugi asusin peagi jalgu trampima, sest ületunde teha ei tahtnud. Mis ”ei tahtnud”!? Ma ei saanudki! Mul on lasteaias laps, kes mind ootab ja nad teadsid seda ideaaselt. Loomulikult, kui oma probleemist rääkisin suvatses üks osa ülemisest otsas öelda vaid seda, et teete ületunnid, sest eelmisel päeval oli vähem tööd (nagu see minu asi oleks, et tollele päevale jaotati nii vähe tööd) ja teine osa ülemisest otsast ei suvatsenud isegi vastata. 👏 Selline suhtumine viskas minu viimase raasukese närve ka üle parda ja minek oli kindel. Lõpetasin veel tolle päeva ära läbi higi ja viha.

Loomulikult oli viimane piisk üle karika ääre veel see, kui me olime kontorisse jõudnud tööpäeva lõpuks ja me ei saanud sinna sisse. SEST MEILE POLNUD SELLE AJANI KONTORI VÕTIT ANTUD! Peale mõnda aega autos istumist ja ootamist mõistsin, et oma bussile ma ei jõua ja lapsele lasteaeda ka järgi mitte õigeks ajaks. Viimaks saabuti meile ust avama,  muidugi küsimusega:”Kad teil ikka kõik tööd tehtud?” Loomulikult tuli mul Gaudo endale järgi kutsuda ja tema tööpäeva häirida ja seda lihtsalt seetõttu, et ühes paganama firmas ei ole asjad läbimõeldud.

Kui mu lahkumisavaldus oli möödunud pühapäeval saadetud, tundsin sellist vabanemist. Kõik need kolm päeva töötuna olla, on olnud ühest küljest natuke hirmutav ja kardan uuest kohast samasugust pettumust saada. Kuid teisalt ma pigem olen töötu, kui töötan kuskil, millele universum isegi vastu hakkab töötama ja hakkab mängima juba minu ja mu lapse tervisega, et ma sellisest mürgisusest eemale hoiaks.

Minult on paar korda küsitud, et mis firma see selline on, kuid ma ei ütle seda välja. Palun ärge ka küsige minult, sest ma lihtsalt ei taha öelda kuskil seda välja. Kuid palun proovige uurida firma tausta ja endiste töötakate kogemusi. Mina sain alles nüüd teada, et selle firma reputatsioon pole sugugi mitte kiita.