Alflorex kapsel – kas lahendus minu kõhuhädadele?

Hei, armsad! 

Seedimine on meie perekonnas igapäevane teema ja seda ajast, mil sündis Glen. Juba päris pisikesest peale on tal seedimine olnud leebelt öeldes korrast ära. Esmalt oli tal probleem sellega, et ta kõht käis läbi väga harva, kuid arstid selles probleemi ei näinud. Aastast aastasse on olnud poja seedimine valulik, ebaregulaarne ja raskematel aegadel on asjad saanud tehtud läbi pisarate ja ravimite abil. Selle aja jooksul on elukaaslane alati öelnud mulle, et see kõik on küll minult päritud kindlasti, et tema on täheldanud ka minu puhul ebaregulaarsust ja muid hädasid, millele ma ise nii palju tähelepanu ei ole pööranud, sest lapse probleemid on võtnud põhilise tähelepanu. 

Olulist muutust seedimises täheldasin pärast laste saamist. Pärast esimest last õnnestus mul asjad enam vähem joonele tagasi saada, aga teine rasedus ja sünnitus on pannud päris suure põntsu. Tänaseks on mu seedimine täpselt nii ettearvamatu, kui ilm Eestimaal. Mul võib nädalaid asjaajamine sujuda üsna leebelt ja korrapäraselt, kuid üleöö võib asi muutuda päris ebameeldivaks. Kindlasti pole minu mure nii hull, kui Glenil on läbi aastate olnud. Temaga on meie elukorraldus olnud tihti üsna keerukas. Me oleme sunnitud edasi lükkama kodust väljasõite või pidanud tulema koju, sest laps lihtsalt ei suuda kodust eemal olles oma asju ära teha. Paraku on kõhukinnisus jätnud ka mulle valulikud jäljed, mis iga kord kui kõhukinnisuse periood algab, taas välja lööb. Ma ei lange detailidesse, aga ilmselt paljud sünnitanud naised on sama probleemiga silmitsi seisnud ja teavad, et selles pole midagi piinlikku ja ebaharilikku. Lihtsalt ka mul on sellest ebamugav rääkida.

Kui mõtlete, et mismoodi selline asi saab nn perioodidena välja lüüa, siis asi on üsna lihtne. Näiteks on nii minul kui ka Glenil kõhuga probleemid kohe, kui Eestisse lähme. Ilmselt mõjub meile tavapärasest erinev toit nõnda. Lisaks panen tähele sarnast muutust ka siis, kui oleme mõnikord saia rohkem söönud leiva asemel. Gleni üks probleemne koht on kahtlemata ka vee tarbimine, sest isegi meelde tuletades, lonksab ta vaid korra ja naaseb muude tegevuste juurde.

Jätkame piinlikel teemadel, milleks on kõhuvalu, puhitus ja sellega üldiselt kaasnevad gaasid. Ma ei liialda kui ütlen, et see on olnud minu jaoks täielik nuhtlus juba noorest saati. Ma olen arvanud, et see on minu mingi eripära ja sisimas lootnud, et see ongi normaalne, et kõhus on pidevalt õhupall ja
pabistan, et gaasid ei tahaks minu seest välja saada just siis, kui olen seltskonnas. Aga puhitus ei vali paraku kohta ega aega.

Niisiis olen enda ja Gleni näitel teile tegelikult välja toonud kolm peamist probleemi, mis võivad viidata soole ärritussündroomile.

1.kõhupuhitus
2.kõhuvalu
3.soolemotoorika häire (kõhukinnisus või kõhulahtisus)

Kuigi soole ärritussündroom ei ole eluohtlik, on sellel kroonilisel haigusel oluline funktsionaalne, sotsiaalne ja majanduslik mõju.

Me räägime siin kohal esmalt vaimsest tervisest, mis kannatab pideva hirmu ja ärevuse all, mis omakorda võib viia isegi depressioonini. Inimesel, kellel on soole ärritussündroom, tuleb võidelda valude ja väsimusega. Lisaks võivad need pealtnäha leebed sümptomid viia siiski sotsiaalse isoleerituseni, kuna isik, kellel on tervislikud probleemid, mis mõjutavad töövõimet, peab olema korduvalt haiguslehel, jätma ära üritusi ja ka reisimine on üldiselt nendele inimestele keeruline.

Selle kõigega, tuleb tegeleda ka meditsiinisüsteemil, sest arst peab kirjutama välja haiguslehti, ning viima läbi konsultatsioone ja uuringuid.

Kui need pole juba piisavad põhjused suhtumaks tõsiselt sümptomitesse, mis võivad viidata soole ärritussündroomile, siis ma ei tea mis veel on?

Mina ei ole kaugeltki mitte arst, aga kui tunnete ennast ära järgnevas lõigus, peaksite ehk mõtlema sellele, et vajate midagi, mis teie kõhtu ja seedimist veidi toetaks.

Teil esineb korduv tugev kõhuvalu vähemalt ühel päeval nädalas viimase 3 kuu jooksul, millega koos kogete suurt puhitustunnet, eriti pärast söömist. Täheldate muutusi väljaheite konsistentsis ja peate tualetti sagedamini külastama kui tavaliselt.

Soole ärritussündroomi tekkimisel pole kindlaks tehtud ühest põhjust aga lihtsale inimesele, nagu mina tooksin välja järgnevad põhjused: geneetilised tegurid, seedetrakti häired, ülitundlikus, infektsioonid või psühholoogilised põhjused.

Need põhjused viivad selleni, et sooleseina barjääril tekib häire, soolde tungivad kahjulikud ained ja nii tekivadki sümptomid, millest varasemalt rääkisime.

Muideks, kui ma kõiki neid tekkepõhjuseid lähemalt lugesin, veendusin, et ilmselt pole minu seedimisega seotud probleemid isegi kuidagi sünnitamise või imetamisega tulnud, vaid järsu stressi leveli tõusmisega. Võiks öelda, et enne lapsi oli elu lihtne ja üsna pingevaba, kuid pärast laste saamist olen elus olnud vahelduva eduga stressis või väga stressis.

Aga mis on lahendus?

Loomulikult ei soovita ma esimese asjana tormata nüüd apteeki ravimit ostma. Kui teil on seedimisega probleemid tuleks esmalt üle vaadata oma toitumisharjumused, vee tarbimine ja liikumine. Kui olete veendunud, et selles vallas pole teil suuri muutusi tarvis ega võimalik teha, siis tänaseks on olemas üks pisike kapsel – Symbiosys Alfrorex.

See on kapsel, mida tuleks võtta korra päevas, vähemalt 4 nädala jooksul, pole oluline kas toidu või joogiga, hommikul või õhtul. See on laktoosi vaba, gluteeni vaba, soja vaba ja vegan.

Antud toodet on võimalik soetada Apothekast.

• 

Kuid veel kord, mina ei ole arst aga minu eesmärk on teieni tuua veidi rohkem teadmisi soole ärritussündroomi ja võimalik ravi kohta. Loomulikult pidage nõu enne arstiga, kui tunnete ennast selles postituses ära.

Soovituslik kirjandus lapsevanematele. Kuidas lapsed mõtlevad?

Hei armsad!

See postitus pidanuks küll juba mõned päevad tagasi üles minema aga kuna mul tuli ootamatustega tegeleda, tuli mul postitust veidi edasi lükata. Ma tean, et palju ootasid seda postitust, sest Koolibri storyd tekitasid juba palju elevust. Aga kui Sina veel minu instagrami storydes ei näinud häid raamatute soovitusi ja tahad veel uuesti üle vaadata, mis raamatud need ikkagi olid, mis meile saadeti ja meie lastele rõõmu pakuvad, siis nüüd on selleks võimalus.

Nimelt saime nädalake tagasi ühe väga erilise saadetise Eestist. Ma poleks iial arvanud, et mina, kui hästi raamatute kauge inimene kunagi ühe kirjastusega koostööd teen aga nii see läks. Kuigi ma loen väga harva siis hea ja vajaliku raamatu jaoks ma siiski aega leian. Mul on rõõm näda, et aina enam koostööparnerid teavad, kellele mida ja miks nad saadavad. Koolibri kirjastuse saadetis läks igatahes täiesti täppi, sest lugemisega seotud teemad on meie peres päevakorras olnud viimasel ajal ja pakis olev iga raamat läheb meie peres kahtlemata kasutusse.

Eiteks ma ei tea, kas see oli kokkusattumus või tõesti keegi kirjastusest jälgib mind ja teab, et olen väga hädas oma väikese kolmese rüblikuga, kes mu vähemalt 44 korda päevas pea halliks ajab. Igatahes saadeti meile midagi, mida mina ja G hetkel hädasti vajasime ja see on lühidalt öeldes 2-7-aastaste laste vanemate abikäsi. Pärast selle raamatu lugemist peaksime mõistma oma last palju paremini ja oskama erinevatele igapäevastele esmapilgul keerulistele situatsioonidele veidi targemalt läeneda. Me pole veel raamatuga kaugele jõudnud aga olen juba nii mõndagi kõrva taha pannud. Ma ei saa täna veel öelda, et sellest raamatust saab meie piibel aga see saab suure tõenäosusega olema esimene raamat, mille ma pärast pikemat pausi läbi loen. Raamat on välismaal väga kiidetud ja paljud ootasid selle eestikeelset tõlget juba pikisilmi.

KUIDAS LAPSED MÕTLEVAD? IGAPÄEVASED OLUKORRAD. PRAKTILISED LAHENDUSED. – olen veendunud, et selle raamatu lugemine tuleb igale laosevanemale, kellel selles vanuses lapsed vaid kasuks. Vanemlus on minu hinnangul maailma kõige keerulisem ja samal ajal nauditavam tegevus maailmas, kuid need keerulised hetked kipuvad lämmatama seda meeldivat osa vanemlusest. Ma loodan siiralt, et suudan edaspidi ennetada, toime tulla ja kiiremini lõpetada olukordi, mis ajavad harja punaseks või teevad õnnetuks, tekitavad tunde, et olen lapsevanemana läbi kukkunud ja lihtsalt ei saa aru, miks ja mida mu laps teeb.

Edasi liigume väga olulise osa juurde vanemlusest ja selleks on oma silmaterade harimine läbi raamatute. Kuigi me ise oleme G’ga küllaltki seesugused inimesed, et raamatut me õhtul naljalt kätte ei võta, vaid suhtleme omavahel, siis lastele olen ma siiski raamatuid varasemalt ostnud ja oma vanu raamatuid ka maalt siia vedanud, et lastele ette lugeda. Oli aeg, kui Gleniga sai raamatuid lugeda veidi. Talle meeldisid just 2 raamatut. Esimene oli kolme karu munasjutt, mida me lehitsesime otsast lõpui kümneid kordi. See oli muuseas veel inglise keeles, sest ma jutustasin seda talle ümber. Teine oli mingi kirbukalt leitud saksa keelne raamat aga see oli mega hea õppimaks erinevaid esemeid, asju, sõidukeid, riideid, kehaosi jne. Talle meeldis, et mina küsisin ja tema pidi pilti näitama näpuga. Mingi hetk tekkis Glenil nn blokk. Ta ei tahtnud raamatuid ei õhtul, ei hommikul. Üldse ei huvitanud ja keeldus lausa kuulamast mind. Loomulikult ma teadsin, mis selle põhjustanud on ja võtsin üsna kindlameelselt vastu otsuse hakata last tahvlist võõrutama. Selle võõrutuse käigus mõistsin, et lapsele tuleb lihtsalt leida see piisavalt eakohane ja põnev raamat, mis teda köidaks. Ja kui selleks peab raamatust tulema igasugu põnevaid häälitsusi, siis olgu pealegi see raamat ka nn vilede ja tuledega.

Nende viledega me kohe algust teemegi tutvustamisel. Esimene raamat mis kohe kindlasti kõige enam tähelepanu on saanud:

ÖISED HÄÄLED – need hääled võitsid kohe meie laste südame. Glen soovib seda raamatut just õhtuti enne uinumist lugeda.

LOOMAD JA NENDE HÄÄLED. KIRJUTA JA KUSTUTA – See raamat on üks paras pähkel ja minu hinnanagul sobibki kuskil sellises vanuses lapsele, kes hakkab neljaseks saama. Võimalik, et andekamate puhul juba ka varem. Igatahes on see väga hea käelise tegevuse arendamiseks ja äge telefon seal kõrval teeb põnevaid hääli.

LOOMAD METSAS JA AIAS – See on minu arvates natukene lihtsam raamat, mida võiks juba vabalt näidata Gleannale. Liikuvad pildid ning lihtsad ja selged joonistused aitavad juba varakult loomakesed selgeks saada.

KARUPOEG KOKO RÄNNUJUTUD – Selle raamatu puhul meeldib mulle väga, et põnevate jutukeste sissse on seotud ka õpetlikud laused. Raamat on köigedutd väga tugevate lehtedega ja neid ilusaid ja värilisi pilte võib lehitseda juba päris pisikesest saati.

KAS TUNNED? SINU KEHA – Väike ja õpetlik raamat, mida juba päris varakult lapsele hakata näitama. Lihtsad ja selged pildid.

100 SÕNA. LOOMAD – Selles raamatus on loomade õppimine seotud äraarvamismänguga. Klappide taga on peidetud loomad, ning 100 loomadega seonduvat sõna.

SUUR VÄRVIDE RAAMAT & SUUR SÕNADE RAAMAT – Need kaks saavad kahtlemata Gleni suurteks lemmikuteks, kuna eelpool nimetatud saksa keelne raamat mille kunagi kirbukalt leidsime ja mis sai suureks hitiks just selle otsimise mängu järgi, on nüüd Glenil eesti keelsel kujul. Seal on piisavalt uusi ja põnevaid sõnu, mida ta varasemalt ei teadnud.

• 

• 

Ma loodan, et leidsite siit häid ideid, mida soetada ja selleks, et ostud Koolibri e-poest veidi soodsamalt teha, on mul teile sooduskood “karoliina10” mida saate kasutada kuni 20.septembrini. (pange tähele, et kood kehtib vaid psühholoogia ja pedagoogika ning laste- ja noortekirjanduse kategooriale)

Korduvkasutatav mähe – ÄRA ANNA ALLA!

Hei armsad!

Nagu mõned teist ilmselt teavad, hakkas Gleanna kandma möödunud talvel korduvkasutatavaid mähkmeid. Tol korral olin veidi skeptiline. See maailm oli minu jaoks täiesti uus ja tundus liigagi keeruline. Aga kui veidi rohkem sinna süvenesin ja esimesed mähkmed kasutusse võtsin, olin võlutud. Meie esimesed 4 Little Urby taskumähet leidsid iga päev kasutust ja ma olin armunud sellesse, kui ilus üks mähe võib olla võrreldes poe ühekordsete mähkmetega. Loomulikult võlus mind ka juba ühe korduvkasutatava mähkme kasutegur. Mõelge vaid, kui kasutada vaid 1 mähet iga päev, jääb aastas juba 365 ühekorset mähet kasutamata, mis on üüratu kogus.

Mida nädalad edasi, seda enam ma tundsin, et vajame rohkem, kui nelja mähet oma ellu, sest pesin mähkmeid iga päev, öösel kuivatasin ja hommikul läks sama sats jälle jalga. Tol ajal pesin mähkusid veel suisa käsitsi, kuna ta oli nii pisike ja isegi kaka tuli suurema vaevata käsitsi pestes maha. Lisaks olid käed veel veidi vabamad, kui beebi veel aktiivselt ringi ei liikunud.

Ühel hetkel oli meil riidest mähkmeid kodus koguni 11 juba – 9 Little Urbyt ja 2 BARE and Bohod. BARE and Boho mähkmetel võlusid mind taaskord mustrid, need oli veidi tüdrukulikumad ja lisaks tahtsin katsetada teistmoodi sisude süsteemi. Minu algus nendega läks veidi üle kivide ja kändude. Meil oli kaks katet, kaks sisu kanep ja bambus ning üks booster tellitud. Esiteks sain ma alles tunduvalt hiljem teada, et booster ei käigi kõige peale vaid sisu ja katte vahele. Teiseks olin ma ikka päris hädas nii bambusest kui ka kanepi sisuga, sest peale pesu olid nad nii kõvad, kokkutõmbunud, kõvad ja tundus, et lapsel on ebamugav nendega. Well, see oli tingitud taaskord minu teadmatusest, et need sisud sai nö masseerida pehmeks tagasi pärast pesu. Tänaseks oleme saanud ka BARE and boho mähkudega sõpradeks, kuid üks asi mulle nende mähkude juures ei meeldi endiselt. Nende sees on selline veekindel materjal, mis osaliselt eest poolt läheb lapse kõhu vastu ja see ei tundu eriti mugav, ning tundub, et kleepub naha külge.

Kevad möödus meil ägedalt. Laps kandis enamus ajast riidest mähkmeid aga ajapikku hakkas ligi hiilima mingi veider ebameeldiv hais. Pärast pesu oli kõik okei, nuusutades mähkmeid oli normaalne puhas lõhn aga nii pea, kui laps esimese pissi sinna lasi, oli mul platsis lehkav beebi, millega ma kuidagi rahul ei olud. Ma uurisin päris palju, milles võis asi olla. Esimene põhjus, mida mõned pakkusid olid nende arvates probleem looduslikus pesupulbris. See sai välistatud, sest esiteks on meie esivanemad pesnud samuti mähkmeid vaid looduslike vahenditega ja enne seda ju suisa keedeti ainult marli lappe. Ja paljud on ka tõestanud, et loodusliku pulbriga saab väga edukalt pesta, kui kasutada õiget pesurutiini. Milles ma aga selgusele jõudsin oli see, et ma olin pesnud mähkusid lõhnaga Biovegani pulbritega ja see võiski olla üks probleemi allikas. Nimelt pärineb lõhn eeterlikest õlidest aga just need õlid võisid meie mähkmetele tekitada veekindla kihi, kuna näiteks Urby mähkudel on bambusesöe sisulapp. See tähendab, et edaspidi me kasutasime vaid lõhnatut Biovegan Family pulbrit. (PS! Puuvillaseid mähkmeid võib pesta ka eeterlike õlidega rikastatud pesupesemisvahendiga.) Lisaks selgus, et suur mure oli ilmselt ka minu pesurutiinis. Nimelt olin ma pesnud mähkusid alati ühe korra kiire pesuga ja siis kuivama visanud. Mida ma tegelikult pidanuks tegema:

1. loputustsükkel jaheda veega 
2. pikk pesutsükkel kuuma (40°C-60°C) vee ja puhastusvahendiga
3. loputustsükkel jaheda veega

Ma olin sunnitud enne suve tegema ühe S&S (strip & sanitise). Uskuge mind, uurisin mis ma uurisin, ma suutsin ikka selle käigus vea teha. Nimelt doseerisin ma mingeid aineid üle. Üks mis kindel – haisust me siiski lahti saime! Aga pärast seda on ligi hiilinud lekkimine. Võimalik, et Gleanna nüüd lihtsalt pissib rohkem ja seetõttu pean tihedamalt vahetama mähet ja küljes on vana harjumus hoida mähet liiga pikalt all aga praegu kipub ikka iga mähe läbi laskma. Peangi hakkama uurima, kas mul oleks võimalik midagi teha ära selleks, et leket vähendada.

Kui aus olla, tõmbas kogu see möll mul veidi motti maha. Ma olin tohutut vaeva näinud ja lõpuks ikka üks mure oli endiselt mähkudel. Pärast seda, kui lekkimine on olnud probleemiks, olen veidi eemaldunud riidest mähkudest ja kasutanud neid vaid kodus olles, et märjad riided vajadusel kiirelt vahetada. Sellegi poolest pole ma ikkagi alla andnud ja ikka veel kaalub mõte nii palju ühekordseid mähkmeid jätta kasutamata kasvõi ühe mähkmega päevas, et jätkan sellegi poolest.

Mida ma tahan öelda tänase postitusega on see, et kindlasti pole nende mähkmete kasutamine üldse keeruline, kui teha kohe alguses põhitõed omale selgeks ja leida omale see süsteem, mis teile kõige paremini sobib. Minu kogemuse põhjal oleks kõige parem teha selgeks pesurutiin, et kuidas ja millega pesta, kuulata teiste kogemusi ning siis ei saa te sellisesse auku kukkuda, nagu mina oma poolikute teadmistega. Alustajale on kindlasti suureks abil SEE Facebooki grupp. Ja kui tekib ka veidi keerulisemaid olukordi ja segadust, ei tohi alla anda. Kõige paremad teguviisid ei pruugi alati olla kõige lihtsamad või kõige soodsamad aga need on seda kõike väärt.

Muideks arvasin mina, et ma ootan, kuni beebi veidi suuremaks kasvab ja tema seedimine korrigeerub, kuid täna tunnen, et oleks võinud mähkmeid kohe kasutama hakata, kui beebi sündis. Isegi see beebi kaka jutt ei vastanud meie puhul tõele, et see on kõige määrduvam, meil polnud ühtegi kaka plekki jäädavalt ja ei ole tänaseni.

Kui ma nüüd teid oma teadmatusest tekkinud probleemidega ära ei hirmutanud, siis soovitan siiski teile ka, et võtke kasvõi üks riidest mähe oma lapsele kasutusse. Alustavale emmele ja beebile sobiks kindlasti ideaalselt Little Urby mähe. Lisaks on Urby mähku ka tunduvalt rahakotisõbralikum, kui paljude teiste firmade mähkud. Endiselt kehtib veel Little Urby e-poes üksikutele mähkudele 10% sooduskood “karoliina10”. Aga lisaks heledatele mähkudele, on neil sellest suvest valikus ka tumedam mähku. Ikka need samad armsad lambukesed ja jänkukesed.

Puhkus Eestis

Hei, armsad!

Nüüd on see siis tehtud. Selle suve kõige oodatum aeg ja ühtlasi võiks öelda, et suvele sai selle reisiga ka punkt pandud.

Tegelikult oli meil plaanitud selle suve puhkus juulisse. Iseenesest oleks juuli ka väga hästi sobinud, sest ilmad olid normaalsed ja sellel ajal oli veel koroona suhtes ka rahulik õhkkond. Aga kuna Viljandi folk jäi ära ja sõbrad kutsusid meid Hiiumaale pulma aastapäeva tähistama, lükkasime puhkuse edasi. Vahetult enne meie Eestisse minekut hakkasid uued kolded tekkima ja meil kasvas sellega veidi pinge, kuna meie puhkus oli juba sutsu ohus. Ega ma üle ei stressanud, kuna ma nagunii ei oleks saanud seda muuta, kui olukord halvenema oleks pidanud enne meie reisi. Olgu öeldud, et ma ilmselt olen nüüdseks juba selle uue elu oluga harjunud ja kui kevadel selle viiruse ilmudes olin ma üsna paaniline ning lasin igal uudisel ennast tugevalt häirida,siis nüüd lihtsalt elan päev korraga.

Õnneks kõik läks veel hästi ja saime ikkagi oma vägagi välja teenitud 10 päeva puhkust alustada nii nagu me plaanisime.

Esimese asjana tahan öelda ära kohe, et kuigi ma nimetan seda “puhkuseks” siis seda see tegelikult kaugeltki mitte ei olnud. Ma võtaks selle kõige lihtsamalt kokku, kui ringreis lastega. Ilmselt mõistavad kõik lapsevanemad, et lastega päevad läbi aega veeta ja elades “kohvrielu”, võõrastes voodites magades, oma padja ja tekita ning täiesti mugavustsoonist väljas, ei ole puhkus. 😀 See oli tegelikult päris keeruline ettevõtmine, sest kõik 10 päeva asjad oli vaja autole mahutada ja võite aimata, et meil pole neid 4 inimese + koera peale teps mitte vähe. Tuli arvestada näiteks väga erinevate ilmastikuoludega. Lisaks vajasime Gleannale käimistuge, fototehnika, arvuti, pakid mis Eestis posti läksid jne. Kõige halvem oli see, et pidime eos loobuma käru kaasa võtmisest. Ma olen koduvalt mõelnud, et meile kuluks ära üks katusebox.

Kellel on katusebox siis kuidas hindate? Kas on väärt ost? Kas laevale minnes meil koheselt hind tõuseks? Kas reaalselt kasutate? (hetkel on meil tavaline sõiduauto audi a4)

Esimesena maandusime Harjumaale. Külastasime G ema, Glen veetis ägeda päeva sõjaväe masinaid ja relvasid uudistades koos vanaema, tädi ja tädi mehega ning meie ajasime G ja Gleannaga omi asju Tallinnas alustades juuksurist, lõpetades ülikonna ostmisega ja minu blogi koostööga seonduvate tegemistega.

Miks ma kulutan oma aega Eestis käies juuksurile? Kõige olulisem põhjus on ilmselt selles, et Tallinnas asub devacuti (lokkidele mõeldud juukselõikust) tegev Angelina, kes töötab Desoul code ilusalongis. Tema juurde aja saamine on üsna keeruline aga sel korral mul lihtsalt vedas, sest aega küsides oli tal mulle juba paar päeva pärast aeg pakkuda.

Mis ülikond? Me ikka siiralt loodame, et me pääseme oktoobris Eestisse minu issi juubelile aga kuna G pole selle koos oldud 5 aasta jooksul kordagi ülikonda vajanud siis selline asi tema riidekapist puudus ja Eestis käies oli selle valimiseks paras aeg. Saime! Ja kui see koroona ka meie plaanid tuksi keerab siis käsen tal kodus selle lihtsalt silmailuks selga panna. 😀

Külastasin mitmel korral Eestis oldud päevade jooksul oma uut koostööpartnerit Horret Outleti. Enne sügavamat süvenemist sellesse poodi ei osanud ma päris täpselt veel seisukohta võtta. Kui ma seal mitu tundi ringi sain vaadata, leidsin sellel poel oma ägedad võlud ja tulin sealt välja hunniku põnevate ja väga heade hindadega leidudega. Ma kirjutan kindlasti Horret Outletist ka täpsemalt, seniks jätan siia paar pilti oma linnupoegadest, kes samuti Horret Outletist saadud riideid kannavad.

Harjumaalt liikusime edasi Viljandimaale, kus peatusime pühapäeva õhtu – kolmapäeva lõuna. See aeg jäi muidugi häbiväärselt lühikeseks, sest üks päev kulus sellele, et G käis Tartus laste kiiktooli toomas ja mina veetsin aega vana hea sõbrannaga ja tema lapsega. Teine päev sai veedetud meie mammaga ja veidi Viljandis seigeldes ning külastasime Suure-Jaani spad. KUS OLI SEE SPA SIIS, KUI MINA ELASIN OLUSTVERES? See on täielik luksus sellises maa kohas (jah, ma tean, et Suure-Jaani kuulub tegelikult linna alla). Ja ma ikka alati imestan, kui soodsalt seal spasse pääseb, USKUMATU. Me ei jõudnud isegi korralikule jalutuskäigule Olusvere parki ja Glenikene sai vaid korraks vanaisaga aiamaale ja traktorile. Kohutavalt kahju ja me pidanuks tegelikult sinna jääma vähemalt üheks õhtuks veel. Aga kuna meil oli plaan minna neljapäeval Vembu-Tembumaale, pidime siiski Harjumaale naasema. Õnneks sai Glen seal ringi tormata suure hoovi peal ja juba seal vaatasin, kuidas minu lapse sees kasvab maalapse hing, kui kõik teised tuppa kogunesid aga tema ikka õues ringi tatsas ja nautis lihtsalt üksinda batuudil hüppamist ja istus terrassi äärel oma mõtteid mõlgutades.

Vembu-Tembumaa meid taaskord alt ei vedanud. See on üks tõeliselt äge koht ja mul on nii kahju, et ma just sellel hommikul pidin minema küüned korda tegema, mistõttu minek venis pärastlõunale ja meil jäi lihtsalt aega väheks ringi tõmmata seal. Mehed olekski võinud jääda kardiraja äärde. Okei, tunnistan. Käisin sel aastal ka ise roolis ja minu väike ralliässa hing sai seal tõestust taas, sest meestele ma pikalt alla ei jäänud. Kuna eelmisel aastal olin ma rase, ei saanud ma ka nautida eriti veerõõme, mis sel korral ära proovisin ja minus väike laps tärkas, sest leidsin ennast aina enam ja enam ronimas jälle trepist üles ja liumäest alla laskmas. 😀 Ei tasu mainidagi, et põrkeautos ma kiljusin ka nagu 10-aastane. Glen ei näidanud seal olles hetkekski väsimuse märki ja sai veeta tõeliselt ägeda päeva. Seal tõesti on nii palju tegemist, et ka poole päevaga ei jõua kõike ära teha. Täiesti kindlalt lähme ka järgmisel aastal sinna lastega lõbutsema, sest isegi pisike Gleanna ei pannud silmi enne värava juurde jõudmist kinni.

Reede hommikul algas meie pikalt planeeritud reis Hiiumaale. Kahjuks selgus varahommikul, et üks kahest perekonnast, kes meiega pidi liituma, ei pääsenud reisule, sest nad haigestusid ootamatult. See oli veidi närvesööv moment, kuna pidime leidma lahenduse kiirelt. Nimelt oli meil broneeritud puhkemaja kolmele perekonnale aga kahe peale oleks maja hind kerkinud juba sutsu liiga kalliks. Imeline perenaine tuli meile vastu ja vähendas maja hinda 30% võrra, ning ootas meid siiski külla.

Tahkuna puhkekeskuse kompleksi kuuluv punane majake oli mõeldud meile. Kusjuures olime ise arvanud, et see majake on kuskil eraldatud metsa sees aga see oli pigem selline puhkeala. Näiteks olid saun ja bassein jagada teistega, kes ööbisid lähedal asuvates kämpades.

Kuidas ma selle puhkekeskusega kokkuvõttes siis rahule jäin?
Tegemist on väga hea asukohaga. Puhkeala asus umbes 400-500m kaugusel rannast. Rand oli väga puhas, privaatne, ning ka vesi oli puhas kui va millimallikad. Rannas ootasid puhkekeskuse külastajaid supid. Need supid, millega saad vee peal aerutada. Mulle meeldis, et puhkealal oli mõeldud ka lastele mänguväljaku näol aga meie lapsed sinna ei kippunud. Glen veetis peamise aja lihtsalt rippkiiges istudes näiteks. Kõik vajalik grillimiseks oli samuti olemas.

Sees oli ruumi päris suurele seltskonnale. Kui ma nüüd kiirelt kokku loen, mitu voodikohta seal põhimõtteliselt oleks, siis saan kokku 11 täisksvanu kohta aga võimalik, et seal oli veel mõni koht. Maja oli väga suur ja kõik vajalik praktiliselt olemas alustades wc paberiga lõpetades saunalinadega.

Üldiselt oli maja korras, kõik oli kenasti sätitud. Eks veidi ikka võiks nuriseda, et vesi dušhikabiinis alla ei läinud või mõnes kohas oli väike ämblikuvõrk aga see polnud ka hotell vaid palkmaja metsas, seega olin oma foobiast üle ja pesema läksin lihtsalt sauna, sest seal oli mõnusalt ruumi.

Üks millest tundsin puudust oli laste söögitool. Äkki väike mõtlemisaine omanikele, kui nad selle postituse otsa sattuvad. Aga ega me ei küsinud ka, ehk seal kuskil leidus ka, kuid meie majas küll silma ei jäänud. Silma jäi mulle aga üks merele veidi lähemal asuv majake, mis oli veidi rohkem eraldatud ja see oleks äge järgmiseks korraks rentida suurema seltskonnaga.

Kokkuvõttes olime siiski rahul Hiiumaaga aga oleme hästi õnnetud, et me eriti ringi sõita ei jõudnud. Lastega on muidugi veidi keeruline ka, sest nad nõuavad oma aja ning pikalt sõita nad ka ei viitsi.

Kui ma nüüd mõtlen kõigi päevade peale, mis me Eestis veetsime, tuleb tunnistada, et me sõime iga päev väljas. Käisime uutes kohtades ja vanades kohtades, mida varasemalt olime armastanud külastada. Tuleb tõdeda, et meie vanad tuttavad meid enam ei rõõmustanud ja värkemad leiud ning päris uued kohad üllatasid palju enam.

Väljas söömine meilt ilmselt ka väääga suure osa rahast röövis, sest üldiselt alla 40€ ühes kohas söömas käies hakkama ei saanud. Kusjuures on see ikkagi väga okei hind võrreldes Soomega. Soomes saame me 20€ eest näiteks vaevu Hessi eined või pizza kioski pizzad. Restorani me juba heaga ei ronigi siin. Tegelikult võiks korra kuus ikka ühe hea toidu päeva teha, sest me oleme ise üsna kehvad ja igavad kokad.

Siin kohal tahan teha listi neist kohtadest, kuhu me läheksime tagasi uuesti Eestit külastades. Musta listi ma kirja ei pane puhtalt seetõttu, et ma ei taha lihtsalt antireklaami teha.

Meie lemmikud sel reisil olid:

• Järve keskuse AMPS PANNKOOK JA KEBAB – Mina sõin täidetud pannkooki ja G kebabi – kiidame.
• Viljandi AMRITA – Sõime pastat, pizzat ja pannkooki ning see koht on meil juba veidi varasemalt tuttav. Külastame kindlasti rõõmuga edasi.
• Kärdla sadama Resto KUUR – Sõime suppi, bataadi friikaid, kooki ja hommikuputru ning minule maitses kõik, kuid nii minu kui ka G toidud olid üsna vürtsikad. Teenindus oli üsna aeglane, kuid sõbralik meie arust aga asukoht mõnus ja toite maitseks seal teisigi.
• Kärdla piiril LINNUMÄE RESTO – Läksime sinna viimasel päeval keha kinnitama olles ise juba Hiiumaa toitlustuse osas suhteliselt lootuse kaotanud. Tahtsime lihtsaid ja maitsvaid toite, ei tahtnud peenutseda ja ei tahtnud ka hingehinda maksta. Otsisin, mis ma otsisin ja ainuke mõistlik koht tundus just see ja me ei pidanud pettuma. Meie pere tellis laste pasta, kanasalati, klassikalise burgeri ja hiidkrevetid. Kõik viis keele alla. Salat oli küll lihtne ja klassikaline, selle asemel ilmselt prooviks midagi muud aga krevette pean küll väga kõrgelt esile tõstma, sest nendest mõeldes juba jookseb suu vett.
• TIKUPOISS Imavere ristis – Sinna sattusime tegelikult lihtsalt möödasõidul ja seetõttu, et olin sellest kohast head kuulnud ning meil lihtsalt polnud aega enam pühapäeva õhtul kokkama hakata. Olime esimesest korras juba võlutud nii seetõttu, et toidud maitsesid viimse detailine imehästi aga ka seetõttu, et see koht lihtsalt hiilgas lapsesõbralikkusega. Leidsime sealt seest mängunurga, katusealuse liivakasti, mänguplatsi õuest ja lisaks oli püsti pandud hiiglaslik batuut. Teadsime, et sealt me enam naljalt niisama mööda ei sõida Eestisse minnes ja kiitsin oma jälgijatele kohta ka oma instagramis, mille peale meid Tikupoisi meeskond uuesti sööma kutsus, et saaksime ka teiste toitudega totvuda. Ka teisel korral sõime endil vaid heast ja paremast kõhud täis. Jah, kui nüüd päris aus olla, siis Gleni söögiisu kannatas veidi selle põnevuse tõttu, mida Tikupoiss pakkus lastele. Minu lemmikuks osutusid taaskord krevetid ja toorjuustukook ja G kiitis nii karbonaadi kui ka seakõhtu.

Sellega tõmbaks ka listi kokku, sest rohkem midagi meeldejäävalt head me süüa ei saanud.

Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis need kõik päevad nõudsid meilt väga kopsaka summa ja tegelikult kui mõelda tagasi puhkusele, siis me ei käinud ju teab mis peenetes kohtades. Kohe kui tagasi Soome tulime, naases mees jälle tööle täiskäigul, et nüüd aasta aega väga tublisti raha teenida ja oma unistusi jälle täita. Ilmselt teeme väikse lühipuhkuse jõulude paiku aga ma ei usu, et nii pikka “puhkust” nii pea omale lubada saame.

Kus puhkasite teie sel suvel oma prega? Kas püsisite oma elukohas, maakodus, reisisite mööda Eestit või julgesite välismaale reisida, nagu meie? :D:D:D

Kas teie pikalt oodatud ja planeeritud suvised reisi plaanid said tühistatud tänasel päeval maailmas vaitseva olukorra tõttu?

Muideks saime Eestist omale ühe uue tugeva tõuke, mille kallal hetkel töötame ja kui kõik on kindlam ja asjad on edenema hakanud siis räägin teile ka. Praegu proovin veel kiivalt saladust hoida.

 

 

Heveren – lemmikud tooted ja sooduskood

Hei, armsad!

Mul on paganama hea meel, et olen blogimise taas leidnud ja selle eest pean tänama oma koostööpartnereid taas, sest koostööd kannustavad mind blogima. Ja mida enam ma blogin toodetest ja teenustest, seda enam tekib ka häid ideid blogida millestki muust ning veidi tekib ka julgust ennast rohkem kirjapildis jälle väljendada. See hirm negatiivsuse ja pahatahtlike inimeste ees on kasvanud ikka suhteliselt suureks ja seetõttu olen ka blogimaailmas veidi vaiksem olnud ja pigem mitte nii isiklike asju jaganud, kuigi rääkida oleks palju, mis heatahtlike inimesi huvitaks ja põnevat lugemist pakuks.

Igatahes on tänase postituse ajendis üks minu uus koostööparner, kelleni ma ilmselt aasta tagasi vaevalt oleks jõudnud. Aga kuna aasta tagasi tegime kogu perega tedliku otsuse hakata rohkem tähelepanu pöörama loodussõbralikemale toodetele ja ka elustiilile, olen hakanud tasapisi tutvuma nende ettevõtetega, kes pakuvad midagi muud, kui meie tavapärane valik oleks olnud.

See on olnud üks keeruline teekond, sest nii pea, kui hakkasin reklaamima loodustooteid, sai minust paljud arvates justkui automaatselt looduslaps. Uskuge mind, et need asjad ei käi üldse mitte nii lihtsalt ja üle öö. Ka aastaga ei ole me kindlasti mitte kõige eeskujulikumad tarbijad ja saaksime kindlasti nii mõnegi ostu puhul teha paremaid valikuid, kuid päris tihti tuleb mängu hind. Loodustooted ja keskkonda säästvad tooted pole minu arvates üldse mitte odavad.  Kui me tahaksime kõik korraga vahetada loodusliku vastu, peaks meil kodus rahapuu kasvama. Ilmselt oleks võimalik soodsamalt läbi saada, kui käia ise metsas asjatamas, valmistada mingeid tooteid ise jne aga mul pole selleks lihtsalt aega, seega pean ma oma raha panema välja iga toote ja teenuse eest, et ise muid unistusi ellu viia oma vabade minutitega. Siin kohal ei saaks ma rohkem õnnelik olla, et mul tõesti blogiga selline katsetamine on võimalik. Ma arvan, et tasa ja targu jõutakse kaugemale, kui suure hurraaga peale lennates. Ma ei ole kuskil kuulutanud, et olen nüüd looduslaps aga need väiksed otsused, mida me oleme teinud, on olnud igati väärt ja me pole tagasi nn vanade tuttavate asjade või harjumuste juurde naasnud.

Igatahes hoidsin ma pikalt silma peal Heverenil ja ikka jäi silma neid, kes Hevereniga koostööd olid teinud ning nende tooteid kiitnud. Kui hea meel mul oli, kui nad minuga koostööd alustasid. Pärast seda, kui nende tooted meie koju rändasid, on meie kodus keemikaalide hais drastiliselt vähenenud, seda ennekõike just koristusvahendite näol.

Ja siin kohal tahangi alustada esimesest tootest, mille pakendit mul kahjuks enam alles pole (peate leppima e-poe pildiga), sest peale avamist ma selle ära viskasin AGA see on ilmselt minu number üks toode, mida ma edaspidi raudselt Heverenist ostan.

100% biolagunev taimsetest puhastusainetest koosnev üldpuhastusvahend – sh biolagunev pakend! Link SIIN! 

Ma olen nüüd ühe 750ml pudeli vahendit juba ära kasutanud ja kiidan tõesti. See lõhn on meeldiv, ei ärrita kuidagi meeli. Lisaks pinnad, mida sellega puhastan on kemikaalidest vabad. Seega on see toode eriti hea lastega ja lemmikloomadega peredele. Kujutage näiteks ette, et puhastate kodus üldpindasid ja tunnete ise, et pärast on selline keemiline lõhn kodus üleval. Ma ei kujuta ette, mis moodi see koerale veel mõjub. Ma arvan, et Merlot on siiani pärast minu lapi ja puhastusvahenditega üle käimist koomas olnud praktiliselt. Selle vahendiga olen pesnud ka põrandaid ja peegleid, aknaid. Plaanis on tellida ka samal “tableti põhimõttel” vahendid akende, peeglite ja põranda jaoks. (Tegelikult mulle saadeti starterkit koos põranda, klaasi ja vannitoa tablettidega aga ma lollike kiskusin paki lahti ja tabletid läksid segi, seega jäi mul teadmata, mis vahend mille jaoks on.)

Friendly Organic orgaaniline plekieemaldaja (link SIIN!) on järgmine toode, mis kindlasti leiab koha ka edaspidi meie vannitoas, pesukorvi lähedal.

Olen avastanud, et see on hästi tõhus, hea lõhnaga ja mega lihtne kasutada. Näiteks ajasin täna oma lumivalge pluusi peale vaarikamoosi. (mis pole üldse mitte üllatav minu puhul) Võtsin pluusi seljast, lasin paar törtsu kraanikausis sinna pleki peale, kui olin pluusi niiskeks teinud ja jätsin sinna, kuniks teine pesu pesi veel. Juba enne masinasse panekut polnud plekist muidugi märkigi. Sama tegin ka Gleni retuusidega millega pildistamas käisin. Ta oli kukkunud umbes 1000 korda rohu sisse ja lohises koeral praktiliselt järel. Püksid oli ikka päris õnnetus seisus peale pildistamist ja mina ühtlasi ka üsna õnnetu, sest need olid esimest korda alles jalas. Aga kodus lasin kohe selle sama plekieemaldaja sinna peale, mõnes kohas, kus oli plekk eriti tugev hõõrusin ka kergelt ja ma olin tegelikult üsna hämmingus, et enne pesumasinasse panekut olin ma juba need “uued” püksid tagasi saanud. Vanasti oleks ma suht kindlalt juba käega löönud. Mul oli kapis ikka nende ERITI rämedate plekkide jaoks Vanish (I know, räme keemia, õudus kuubis ja ma pesen pesu ju ometigi loodusliku pesupulbriga aga on ikka plekke, mis aegajalt olid väga pirtsakad). Aga ka Vanish ei tulnud kõigega toime. Siiani on see vahend igatahes mu täiesti pahviks löönud. Ja ei mingit haisu riietel ega kätel. Ainult mõnus piparmündi ja eukalüpti lõhn. Bye, Vanish!

Järgmine uus avastus on üks vajalik toode igale emmele, kes vähemalt ühte käru või vankrit omab. Friendly Organic jalutuskäru, vankri ja autoistme (sh turvatoolide) puhastaja. Link SIIN! Selle toote eest ei täna muideks mitte ainult mina Hevereni, vaid ka mu mees, kelle jaoks on nüüd auto koristamine lihtsam ja tõhusam. Kuna meie käruparki kuulub suisa kolm käru, millest vähemalt ühte iga päev kasutame, ning autos asetseb 2 tooli, mis pikemate reisidega päris rokased välja näevad, kulub seda kraami meil ilmselt üsna asjalikult. Ma ütlen ausalt, et kärude puhastamine on olnud siiani minu jaoks paras peavalu, sest mis ainega ometigi pesta? Laps ju ikkagi magab ja tiksub tihti seal päevas ikkagi päris mitu tundi ja ma ei tahaks, et käru pärast haiseks nagu keemiaosakond. See vahend lahendas minu jaoks igatahes väga olulise küsimuse. Kasutan seda kärude puhul nii istme, varju kui ka raami jaoks. PS! Seda vahendit kasutan ka siis, kui laps diivanile või köögitoolile miskit peale ajab.

Hambapesu on meie peres üks hell teema, sest paratamatult seostub mul kohe sellega Glen, kes hammaste pesemist konkreetselt vihkab. Ometigi ma pean teda veenma seda tegema kasvõi 1 x päevas. Kahjuks on ta hästi ühes kindlas asjas kinni ja seda ka hambapastaga.  Ta nõustub hambaid pesema vaid ühe kindla hambapastaga, mida oleme Soome kolimisest saati kasutanud. Ma loodan, et kui meil see päev saabub, kus ta näeb, et vana hambapasta on otsas, nõustub ta viimaks proovima ka Azetabio orgaanilist hambapastat. Gleanna igatahes kasutab oma vanusele vastavat hambapastat juba täna. Ma proovisin mõlemat pastat ka ise ja õuna maitse ületas minu arvates kümne kordselt küll vaarika oma aga siin kohal ei peagi ma tegelt eriti oluliseks hambapasta maitset, kui pigem järgnevaid tegureid:

Sisaldab Aloe vera lehe ekstrakti, mis rahustab tundlikke igemeid uute hammaste tekke ajal.

Hambapasta ei sisalda flouriidi.

Ohutu allaneelamisel.

Kõik erinevad maitsed, erinevatele vanustele leiate SIIT!

Järgmine toode, millel ma peatun, küll ilmselt meie vannituppa alatiseks peatuma ei jää, kuna ma teadagi olen lihtsalt Biovegan Family pulbrite näol oma ükssarviku leidnud AGA ma suhtlen oma jälgijatega ja olen mõnigi kord kohanud neid, kes lihtsalt pulbrit oma olemuselt ei armasta. Kõigile ei saagi meeldida, kõigile ei peagi sobima ja kui olete ikkagi nii väga geeliusku siis leian, et see Friendly Organic lavendlilõhnaline pesugeel beebiriiete pesuks (link SIIN) võiks leida kasutust teie või kasvõi laste riiete pesemiseks. Tavalised poes müüdavad pesugeelid võivad nahale tekitada allergiat ja ekseeme sh atoopilist dermatiiti. Ja kui on vähegi soovi ja võimalust, võib osta ka juurde selle Friendly Organic lavendlilõhnalise pesupehmendi. 

MUIDE! Kuna hetkel on Heverenil käimas nii hea kampaania, et saate vähemalt 30€ ostukorvi korral kaasa tasuta 400ml suuruse vannivahu. SEE Good Bubble kõrvitsa ja metsiku liilia lõhnaga vannivaht on kindlalt võitnud meie südame, kuigi saime proovida ka teisi lõhnasid. Nimi kõlab küll täiega veidralt aga uskuge, see lõhn on I-ME-LI-NE!

Heverenilt tuli meile ka teisi tooteid, millega samuti rahule jäime ja soovitada oskan.

FRUU vegan ja 100% looduslik arbuusi maitseline huulepalsam ei jäta ebameeldivat maitsed ega kihti huultele. Glen jumaldab seda juba puhtalt selle arbuusi maitse pärast. Suvel küll nii tihti kasutust ei leia aga sügisest ilmselt pidevalt taskus. Maitseid on väga lai valik.

Good Bubble niisutav draakonivilja ekstraktiga 2in1 juuste- ja kehapesuvahend Inglismaal palju auhindu võitnud ja ka meie kodus esimesena otse lõppenud Hevereni poolt saadetud toode.

Good Bubble Aloe vera ja kurgiekstraktiga rahustav ja niisutav keha- ja juustepesuvahend kiidan selle toote kasutusmugavust. Kellel lapse peput vaja kraanikausis tihti pesta, siis pumbaga pesuvahend on väga hea abiline. Lisaks on näiteks tiheda pepupesu puhul oluline, et seda piirkonda pestes oleks pesuvahend eriti õrn naha vastu. Eriti tundlik on nahk siis, kui see juba punetab, ning vajab eriti hella hoolt.

Friendly Organic mänguasjade ja lastetoa puhastusvahend on ka üks tänuväärt toode ja kasutan seda momendil lastetoas, kuid kahtlustan, et lihtsalt üldpuhastus tabletid täidavad edaspidi mu vajadusi piisavalt.

Siin kohal ka küsimus, kas puhastate laste mäguasju üksipulgi? Ma pean tunnistama, et mina eriti mitte. Legosid oleme küll pesnud aga pole tegelikult pähegi tulnud näiteks puidust klotse ükshaaval puhastada. Sellist vajadust näeksin ilmselt kasutatud lelude puhul.🤔 Kuidas on teil? Kas ma olen laisk või kõige puhastamine on pigem ebaharilik?

Lõpetuseks tahan lisada, et kuna väga paljud tundsid muret, et ma endiselt ei ole proovinud kasutada ka loodusõbralikumat nõudepesuvahendit, siis rõõmustan teid nüüd uudisega, et järgmise tellimuse juurde lisan ma orgaanilise nõudepesu vahendi ja nõudepesumasina geeli, mida Heveren müüb. 🤭

Teile kehtib Heverenis ka sooduskood “karoliina”, millega saate kuu lõpuni 15% soodsamate hindadega ostelda. 

 

 

Fookusestv2lja perepildid

Hei, armsad!

Ma tean. Kas pole mitte kaunis jäädvustus meist? Arvestades meie kõigi kolme hoolealuse liikumiskiirust ja püsimatust, siis selline pilt on lausa haruldus. Või kas ikka on? Selle taga on üks imeline fotograaf nimega Kristi, teatud kui Fookusestv2ljas.

Tegelikult kõik algas üsna juhuslikult ja üsna ootamatult minu jaoks. Nimelt oli meil tegelikult fotosessioon plaanitud ühe soomlannaga, kelle käekiri mulle väga meeldis aga kahjuks selgus, et meie rahakotile oli tema hind natuke liiga palju. Nii meil jäidki need perepildid kuidagi õhku rippuma ja me polnud päris kindlad, kuhu me lähme, kellega lähme, millal lähme. Seda olukorda arvestades võisin juba valmis olla, et need pildid meil nii pea tehtud ei saa, sest kui kindlat plaani pole, ripubki asi õhus pikalt. Meie õnneks tegi meie eest otsustava sammu ära Kristi, kes mind perega pildistama kutsus. Tal oli plaanis Soome tulla väiksele tripile ja selle käigus ka meid üles võtta. Mis luksus see on?

No, sellist luksust muideks Kristi just pakubki. Tulebki Eestis kohale teie koju mandri piires ja selleks on tal fikseeritud hind.

Kristi on hästi lihtsa suhtlemisega, teeb tööd väga rahulikult ja pealtnäha pingevabalt (ma ei tea, kas ka sisemiselt selline rahu tema sees valitseb). Samal ajal kui mina fotosessil higistasin nagu loom, et ometigi Glen koeraga pildile saada, kes ilmselgelt arvasid, et me läksime põllule palli mängima lihtsalt ja samas Gleanna veel enam vähem ärkvel hoida viimase hetkeni, oli tema vana rahu ise. Sai väga hästi aru, mida üks püsimatu kolmene tähendab ja kogu meie kaoses, suutis meist välja võluda imelised hetked, mida kahtlemata elu lõpuni heldimusega vaatan.

Ja ma absoluuselt ei tunne piinlikust ka öelda, et tundsin ennast kaunina, pärast jumal teab kui pikka aega. Selles osas pean tänama oma juukseid, mis sel päeval kohe eriti head koostööd tegid.

Lisaks mängib naiste jaoks kindlasti väga olulist rolli jumestus. Mul polnud 100% kindlat plaani lõpuni minna meikari juurde ja ma olen üldse selliste asjade suhtes mega kooner, sest see on ju vaid mõneks tunniks ja isegi mingit üritust õhtul ei toimunud, vain tunnike kaamera ees. Aga tegelikult pole need pildid vaid korraks vaatamiseks vaid terveks eluks imetlemiseks seinal ja albumis. Täna olen ma ikka väga rahul, et Kärolini juurde läksin. Aitäh, soovitajatele. Käroliniga mul mingit koostööd ei olnud aga kuna ta mulle eriti lähedal asus ja soovitusi jagus ka tuttavate seas, siis usaldasin teda. Jäin kokkuvõttes ka tulemusega rahule ja vajadusel lähen teine kord veel.  Soome mõistes küsib minu arust ka väga mõistliku hinda.

Ja muidugi ei tasu unustada, et ka läbimõeldud outfitid mängivad piltidel meie kasuks. Minule meeldib, kui riietus on läbimõeldud ja pigem tagasihoidlikumates toonides, et emotsioonid tuleks esile. Kõik peale minu kleidi oli meil juba ammu olemas ja mitte midagi pole sponsoreeritud. Lihtsalt Soomes elades paratamatult tekib huvi ka Soome disaini vastu. Lisan detailid postituse lõppu.

Kui aus olla, põdesin ma lõpptulemuse pärast kõik need päevad, kui pilte ootasime ennekõike seetõttu, et Glen oli täiesti püsimatu, mis ilmselt sobivate piltide hulka väga palju vähendas, Gleanna kippus lõpus väsima ja mina olen kimpus oma kaalunumbriga, mis minu enesehinnangut väga tugevalt mõjutab. Seega siit eriti tugevad kiidusõnad Kristile, kes suutis välja praakida kõigist fotodest umbes 95% ulatuses ainult sellised fotod, mis mulle meeldisid ja millel ma ei vaadanud, et ma olen nii tugevalt ülekaalus hetkel. Kes meist tahaks aastate pärast vaadata pilte ja mõelda, issand kui hirmus ma olin. Ikka tahad vaadata, et ma olin ka siis kaunis ja hoolitsetud.

Issand, kus nüüd läks lobaks. Hakkake parem imetlema Kristi ilusa töö tulemust.

Ahjaa, hoidke minu Instagramil silma peal, sest peagi tuleb üks loosimine, mille võitja saabki minna just Kristiga pildistama.

Pildid meist neljast ja viiest. Piltidelt näete meie totaalset reaalsust. Veidike veidrusi, veidike nalja ja Gleni kurjustamist isegi. Aga sellised me olemegi ja selline see elu meil hetkel on.

Mina ja mu lapsed. Olen uhke ema vaatamata keerulistele ja rasketele päevadele, vaatamata sellele, et meil on väga palju muresid. Aga nemad ongi minu edasiviiv jõud ja motivatsioon.

Minu aarded, minu mees ja mu lapsed.

Ja viimaks on meil ka üle pika aja mõni jäädvustus meist kahest. Kui te vaid teaks, kui keeruline on hoida armastust kogu selle segasummasuvila keskel aga siiski võimalik. Aitäh, et minu hullustega kaasa tuled. Ja palun, palun, et mina sinu töötempo ja veidrused ära kannatan.

Outfitid: 

G (elukaaslane)  pluus – KAIKO // püksid – H&M // jalatsid – converse

Minu kleit ja tagi – zara // jalatsid – H&M 

Gleni ja Gleanna riided – KAIKO // Gleni jalatsid – Stadium spordipoest 

Meie käime nüüd paljajalu

Hei, armsad!

Ma pean alustama seda postitust lihtsalt tänulikkuse avaldusega. Ma ei teagi täpselt, keda tänada. Kas ma peaksin iseenda üle uhkust tundma, et olen nende aastatega siiani jõudnud või peaksin tänama Emmede Klubi, kes mind oma tiiva alla võttis, kui Gleni ootele jäin. Ilmselt mõlemat, sest ilma Emmede Klubis blogi alustamiseta ma ilmselt nii hästi jalgu alla poleks saanud, kuna tänasel päeval on üsna keeruline kõigi andekate ja tublide blogijate, suunamudijate ja niisama eriti ilusate ja edukate keskelt välja paista. Igatahes olen ma tänulik igale koostööpartnerile, kes mind usaldab ja minuga koos töötada soovib.

Eriti äge on see, kui koostööpartner tuleb mu ellu siis, kui ma just olen nende toote proovimisele ise mõelnud.

Mul on üks sõbranna, kelle lapsed kannavad ainult barefoot jalatseid ja kui nad mul külas käisid, vaatasin silmad punnis, millised talvejalatsid lapsel jalas olid. Nii pehmed, nagu sussid. Ma isegi küsisin, et kas tal külm pole, kuna minu silm on harjunud nägema väga paksu tallaga talvejalatseid. Ise kutsum oma talvesaapaid näiteks tanksaabasteks. Sealt maalt hakkasin tõsist huvi tundma barefooti vastu ja juba kevadel rääkisin emmele, et tahan Gleanna esimesteks papudeks ka barefoote.

Ja tegelikult nii saigi alguse meie suhe barefootiga, sest juba kevadel kinkiski emps Gleannale esimesed Liliputid. Siis ma muidugi ei aimanud, et suvel keksin ise ka paljajalu ringi.

Nõndaks võttis meiega ühendust www.sepuke.ee tiim, et kas me oleksime huvitatud barefoot maailmaga tutvuma. Algselt oli plaanis õpetada lapsed paljajalu käima aga kui nad märkasid minu storysid, kus rääkisin, et kuust kuusse lonkan ringi, sest olen jälle oma hüppeliigese välja väänanud, pakkusid nad ka minule võimalust proovida ära, kuidas barefoot jalas istub ja kas ka sellega oma hüppeliigesele haiget teen. Ja kui juba 75% perest barefoote proovima sai hakata, tegime juba üheskoos otsuse, et kaasame sellesse ka minu elukaaslase. Ja nii see uus ja väga põnev etapp meie elus alguse saigi.

Aga millest ma siin üldse räägin. Mis need barefoot jalatsid siis ikkagi on?

(Kogusin kokku erinevatest allikatest infot Googlest)

Barefoot jalatseid iseloomustavad järgmised omadused:

1. Lai ninakuju, mis jälgib varvaste loomulikku kuju

Sellel pildil tuleb hästi välja, millise kujuga tavalised jalatsid on ehk vasakul pool olevate jalgade pilt. Varbad on kokku surutud. Paremal pool näeme, milliseks on meie jalad loodud ja millises asendis peaksid meie varbad iga päev ka jalatsites olema.

2. Lame, kõrgendusteta tald

Miks? Sest just nimelt ilma kõrgenduseta tallad, aitavad tagada õige rühi.

Muideks on lastel käima õppides üks peamisi põhjuseid jalatsitega kukkumiseks ka see, et neil pole piisavalt head tasakaalu, kuna neil on liiga paksu tallaga ja kõrgendustega jalatsid.

Ja siit võib ka järeldada, et ehk oli ka minu pideva hüppeliigese väljaväänamise põhjuseks vale tald ja kõrgendused.

3. Võlvitoestuse puudumine

Võlv ei vaja toestust. Kui me kanname jalatseid, mis pakuvad võlvile kunstlikku tuge, muutub meie jalg laisaks. Lihased ei tee enam tööd, nad muutuvad nõrgaks ning kui kunstliku toe eemaldame, ei ole enam lihaseid, mis võlvi hoiaksid. Nõrgad jalalihased tähendavad aga muu hulgas seda, et saad kergemini sportides jalavigastusi. Ja kuna su lihased on laisad, on need vigastused ka rasked paranema.
4. Väga painduv tald, mis on ühtlasi ka õhuke

Sa peaksid olema võimeline painutama jalatsit C-kujuliseks ning välja väänama nagu rätikut ehk jalats ei peaks mitte ainult keskelt paindlik olema vaid mitme nurga alt. Painduv tald liigub su jalaga kaasa ning võimaldab jalal liikuda loomulikult. Jäiga tallaga jalats teeb kõndimise raskemaks, kuna jalats ei tee jalatallaga koostööd.

Tänu õhukesele tallale teevad su jalalihased rohkem tööd ning muutuvad tugevamaks. Tugevad jalad on aga terve keha alus.

Samuti tuletavad õhukesed tallad sulle meelde, kui sa kõndides jalgu mõttetult trambid. Pehmendatud paksude taldadega jalatsid on õpetanud meid jalgu trampima, eriti just kiiresti kõndides. Trampides paneme terve keha raskuse kandadele, mistõttu liigub põrutus edasi põlvedesse, puusadesse, selgroogu mööda üles kaelani. (Also väga põnev fakt. Võib-olla ongi minu peavalude põhjus isegi valedes jalatsites, seljavaludest rääkimata.)

Kuidas on läinud meie esimesed nädalad barefoot jalatsites? 

Alustame minust, kelle jaoks on see muutus ilmselt kõige suurem, sest minu jalad on küll läbi käinud sadu jalatseid alustades mõne eurostest turu jalatsitest, lõpetades väga tuntud firmadega, mis vaatamata oma kallile hinnale on väga halvad valikud olnud. Rääkimata jumal teab kui kõrgetest kontsadest. Tänasel päeval tagasi mõeldes ja teades, mis tunne on kanda barefoot jalatseid, hakkavad mu jalad pelgalt vanadele jalatsitele mõetlemisest valutama ja judinad jooksevad üle.

Okei, ma tunnistan, et mulle väga meeldivad tanksaapad ja eks kontsaga king teeb ka väga naiselikuks (ma loobusin nende kandmisest aastaid tagasi oma hüppeliigeste pärast) aga ma olen alati teadnud, et minu jalad ei armasta kontsakinga. Ja ma ei usu kedagi, kes ütleb, et ta tunneb kontsakingades ennast mugavalt ja võiks nendega 24/7 käia.

Nõndaks rändasid siis minu juurde Be Lenka Prime jalatsid. Minu esimene mõte – no on ikka naljaka kujuga küll esmapilgul. Aga kui kerged, kui õhukesed. Nendega ma vist küll kunagi ville ei saa.

Ja loomulikult olid nad kohe jalga pannes imemugavad ja tundus, nagu jalatseid polegi. Reaalsus tabas mind siis, kui esimesel korral jalutama läksin. Oh, kus ma oma jalgu viskasin ja kandasid vastu maad trampisin ja põrutasin. Ja tol hetkel mõistsin, miks mulle öeldi, et ma pean õppima barefoot jalatsitega kõndima. Täpselt selline tunne oligi, nagu õpiks kõndima. Tundsin igat sammu oma tallaga ja iga lihas jalas hakkas tööle, eriti säärtel.

Kui te nüüd arvate, et ma esimesest päevast lendlesin siis, oh ei. Mul olid 1-1,5 nädalat jalad üsna kanged ja iga hommik tundsin, nagu oleksin maratoni jooksnud. Miks? No küllap selle pärast, et mu jalad hakkasidki kõiki lihaseid ühtäkki korraga kasutama. Sama on ka põhimõtteliselt näiteks kõhulihastega, et kui te nüüd pole teinud trenni jumal teab mitu kuud või aastat ja lähete kuskile kõht, selg, tuhar trenni siis on teil ilmselt 5 päeva tunne, et olete läbi pekstud. 😀

Mõni nädal hiljem võin öelda, et ma olen 95% olukordadest valinud just need jalatsid omale riiulist jalga. Ma võin kindel olla, et mul ei hakka kuskilt midagi hõõruma, jalanõud püsivad ilusti jalas, mul on mugav jne. Ma olen kergelt hädas tegelikult, sest ega ma naljalt muid jalatseid enam osta ei taha aga ma pean olema teiega aus. Minu arust on barefoot jalatsid küllaltki kallid. Kui nüüd võtta nii, et üks korralik paar barefoote on pea 25% minu kuu sissetulekust. Mul on olnud kapis üksikud paarid jalatseid, mille hinnad on küündinud üldse saja euroni ja need üksikud paarid on sellised, mis on leidnud tõesti kasutust igapäevaselt.

Mulle tundub, et hetkel puudubki mul suvisel hooajal üks paar sportlikumaid barefoote, ühed sandaalid ja siis ehk kuluks sinna kõrvale üks viisakam musta värvi king ära, mida viigipüksiga näiteks panna.

Aga ma arvan, et barefootide kasutamine aitab mul tegelikult vähendada seda jalatsite ületarbimist, sest just seda ma terve elu olen teinud. Ja see oleks ikka kordades väiksem jalatsipark, kui mul siiani selles elus on olnud. Tänasel päeval on mul küll tunduvalt vähem jalatseid aga pole kauge see aeg, kui ma ainult iseendale teenisin ja mu kapis haigutas 80 paari jalatseid, sest ikka ja jälle panen jalga need ühed lemmikud. Näiteks oli mul see aasta kapis ligi 10 paari erinevaid saapaid, mida talvel kanda saab. Huupi ütlen, et 50% ajast käisin tanksaabastega ja teine 50% coretexidega kärutamas. Need võiks nüüd tuleval talvel asendada kahe paari barefoot jalatsiga ja oleks vist asi vask. Kõlab nagu plaan. Näis kas ma suudan praktikas ka nii tugev olla, kui teoorias.

Minu elukaaslasega on asi natuke lihtsam, samas mõneti keerulisem. Kuna tema töö nõuab temalt turvajalatseid, ei saa temast paraku iial 100% barefoot jalatsite kandja. Kes ei tea, mis turvajalats on, siis see on põhimõtteliselt metallist nina ja tallaga jalanõu, et vältida igasugu õnnetusi, mis võiks töömaal juhtuda. See on minu teada lausa nõue tema töö juures. Aga vabal ajal võib temast küll saada barefoot kandja. Esiteks on meestele juba eos lihtsam jalatseid leida ja neid pole üldse palju vaja. Teiseks kui G juba midagi omale ostab, kannab ta neid julgelt mitu aastat, sest ta hoiab hästi oma asju ja veedab siiski nii suure osa oma ajast tööl, seega tavalised jalatsid just eriti palju kulutamist ei saa.

G esimesteks barefootideks said Be Lenka Icon mustad jalatsid. Sobivad imeliselt teksa kui ka viisakate pükstega. Küsisin ka mehelt, et mis siis tema esimesed emotsioonid olid jalatseid kandes ja ta kiitis neid, kuna talle tundus, et ta jalad puhkavad, miski ei ahista ja varvastel on ruumi liikuda ning hingata.

Lastega pole küsimust. Ma teadsin kohe, et Gleanna hakkab paljajalu kõndima aga miski pärast ma venitasin Gleni jalatsitega. Nüüd on Glenil olemas hetkel üks paar praeguseks Bundgaard Walkereid, üks paar sügiseks valmis ja järgmisena plaanin soetada Glenile lasteaeda barefootid ning otsin ka sujuvalt kummikuid.

Gleanna hakkas hiljuti oma esimesi samme tegema ja nende Froddodega ei ole tal neid sugugi keerulisem teha, kui paljajalu. Tihti räägivad emmed, et nende lapsed pole nõus jalatsitega tipa-tapa tegema. Ilmselt suuremal osal juhtudest ongi põhjus selles, et lastel on valed jalatsid, nad komistavad nendega, neil on ebamugav ja raske. Laste jalg on arenemisjärgus teismeliseks saamiseni ja ülimalt oluline on lasta nende jalgadel areneda kõige loomulikumal moel. Mina kavatsen oma lapsi igatahes suunata barefoote kandma nii kaua, kui võimalik.

www.sepuke.ee e-poes kehtib sooduskood “karoliina15”, millega saab täishinnaga toodetelt 15% soodustust. 

 

 

 

 

 

 

 

Koostööd, reklaam, blogimine ja kõik sellega kaasnev

Hei, armsad!

Tänane teema kerkis küll üles hästi juhuslikult ja planeerimata ning panen seda kirja otse põrandalt laste kõrvalt, et mõte kaotsi ei läheks.

Niisiis, juhtusin lugema ühest instagramist blogija mõtteid koostöödest ja sellest, milliste põhimõtete järgi tema valib koostöid ja millised koostööd teda muigama panevad.

Tundsin seal storys ennast veidi puudutatuna ja olen üldse viimasel ajal tundnud ennast veidi puudutatuna ja hellana sel teemal.

Mis seal salata, mulle on tulnud viimase aasta jooksul päris, päris palju pakkumisi koostööde osas ja ma ütlen ausalt, ma ei oska öelda ei. Asi pole ahnuses, sest tihti pole need kingid või palk või kuidas iganes seda nimetada, teab mis kallid ja suured ja vahel pole need ka nö hädavajalikud eluks, milleta ma elada ei saaks. Teisalt enamasti need koostööd mida teen, on järgmised:

a) Üldiselt on need siiski vajalikud mulle, kui mitte täna siis tean, et mõne kuu jooksul mul seda vaja läheb. Ja kui mul omal vaja ei ole läinud, olen selle välja loosinud või ära kinkinud sõbrannale. Easy as that. Ma ei viska asju prügikasti never ja loomulikult ei võtaks ma vastu koostööd näiteks firmalt, mis toodab kotsakingi või näiteks oleks arulage teha täna tööd rasedariiete firmaga, kui ma tean, et mul pole kontsakinga või rasedariideid täna ja ilmselt ka lähiaastatel vajal.

b) Toovad mulle veidi leiba lauale. Sellist sorti palgaliste koostöödega alustasin alles üsna hiljuti aga ma ei näe selles midagi halba. Kui mul on jälgijaskonda kellele seda toodet nö müüa ja reklaamida, ma saan selle eest oma arveid maksta ja lastega mängutuppa minna, ning lõpuks olla ka kasulik oma jälgijatele, et nende jaoks neile vajaliku toodet tutvustan, siis why not? Ma tean, inimesi on kadedaid ja on ka neid, kes tahavad näha blogijatelt ainult teemakohast sisu või sisu mis neile meeldib ja meeldiks näha. Näiteks olen mina viimase aasta jooksul hakanud aina enam huvi tundma looduslike toodete vastu ja proovinud säästlikumate ja paremate valikute järgi elada. Niipea, kui tegin koostööd firmaga, kelle toode polnud looduslik, olid osad minu jälgijad minus justkui pettunud, et seda reklaami tegin. Mõelge veidi kaugemale ka. Ma ei blogi ainult oma jälgijatele ja selleks, et neile meelejärgi olla päevast päeva ja nende ootusi ebda suhtes täita. Ma teen seda väga suure koormusega tänaseks päevaks, kodus, laste kõrval. Kodus laste kasvatamine on kõike muud, kui igav ja tegevusetu igavlemine, et mul aega väga ülearu oleks. Seega on see tõesti üsna suur koormus, mida ma sotsmeedias pakun. On igati okei seda ka oma hüvanguks kasutada, ehk siis teenida ka rahalist kasu või saada tasuks tooteid, mis meie rahakotis kulutusi kokku hoiavad. Ja kui see sissetulek ja kasum mind kõnetab, siis vabandust väga ma ei hooli sellest, et 10 inimest mind unfollowad seetõttu, et ma nende ootustele ei vastanud. Think about it!

c) Ma olen lihtsalt hea inimene. Ma tunnen tohutut privileegi, kui ettevõte valib just minu oma partneriks. Vabandust väga, aga tavaline emme, kelle insta koosneb telefoniga klõpsitud lapse piltidest ja kelle jälgijaskond on 30 sõbrannat, ei saa ju koostöid aga mina töötangi oma instagramis ja blogis iga päev selle nimel, tihti öösiti oma une ajast, aegajalt pisaraid valades, et ühel päval tõesti sellest ära elada. Sellel päeval saan ma hakata koostöid valima ja mitte olla enam lihtsalt pehmeke ja heake, kes kõigi koostöid vastu võtab, et peamiselt kogemusi saada ja veidi lisatasu, vaid teen tööd nende jaoks, kes paremini maksavad. Öelda, et olen pehmeke ja heake ei ole ka tegelt päris õige. Iga viimnegi koostöö õpetab mind ja arendab. Ma saan aina rohkem põnevaid asju katsetada, leian oma igapäevaellu uusi lemmikuid, mida edaspidi ise ostame ja mis kõige olulisem, areneda läbi selle koostöö. Selle punkti lõpetuseks tahan öelda ka, et on väga palju alustavaid ettevõtteid, meie oma eestlased, kes tahavd kuskile jõuda aga neil pole võimalik kallitele blogijatele maksta, kelle hinnad kerkivad sadadesse kui mitte tuhandetesse. Ma arvan, et siin ongi see koht, kus saame olla teinteisele kasulikud. Minu poolt jõuab alustava ettevõtteni uusi kliente ja mina saan uue kogemuse.

d) Viimaseks tahan välja tuua punkti, mis on ka väga suures seoses minu tulevikuga. Nagu paljud teavad, on mu soov olla ühel heal päeval nimega fotograaf. Iga tootefoto arendab mind. Tihti pean just tootefotode tegemiseks lappama läbi youtube koolitavaid videolõike “product photography” teemal. Ja nii õpitakse ja arenetaksegi. Ma võiks võtta oma kapist lihtsalt lõhnaõlipudeli selleks õppimiseks aga kui ma saan selle fotoshoodi abil näiteks hoida juba 10€ kokku veel peale selle, et saan kogemuse, siis jällegi WHY NOT? 🤷‍♀️

Mida ma tahan veel öelda on see, et osad meist valivad blogimise ja koostööd selleks, et lihtsalt lõbu pärast seda teha, aega sisustada või mida iganes. Kunagi, kui ma sellega alustasin arvasin ka, et see saab olema mulle vaid väike ajaviide ja hobi. Aga aastatega on see kasvanud mõningaseks tuluallikaks ja kogemuste ammutamise kohaks. Ja miks mitte sellega siis minna edasi täiskäigul? Jah, selle juures on omad kibedad küljed ka, aga kus ei oleks? Kas kontoris ahistav või ülbe boss ja kange kael pole mitte hea palgaga kontoritöö kibedam pool? Või kas müüja jaoks pole mitte mõru moment see, kui kassasse tuleb lugupidamatu inimene või haisev “parm” aga talle siiski meeldib müügitöö? Iga töö juures on ilmselt neid kibedamaid pooli. Alles hiljuti mõtlesin, et minu meepoti rikub üks tõrvatilk aga ma näen hullusti vaeva, et need tõrvatilgad potist eemaldada ja nautida seda mõnusat mett, mis blogija tööga kaasneb. Ja see pole vaid koostööd, raha, tooted ja liked. Need on ka need inimesed, kellega ma iga päev suhtlen! Need inimesed, kes tänavad mind, et rääkisin oma kehvast päevast, jonnivast lapsest, magamata ööst, kehakaalust, mis minu soovile langeda ei allu, kordaminekust või tootest, mida mida soovitanud olen ja mida tema oma elus väga vajas.

Ja selleks, et eriti uudishimulike uudishimu veel rahuldada tahan öelda, et elan üsna kesisest toetusest ja pean maksma oma mehele järelmaksu oma kalli töövahendi eest. Mõistke veidi näiteks minu vajadust ka selle 10€ kokkuhoiu suhtes. Kui mulle meeldivad kaunid ja kvaliteetsed lasterõivad ning me tahame käia lastega kohvikus, siis miski selle arvelt kannatab ja kuskilt tuleb see nö tagasi teenida, et kõik saaks makstud ning kõigi soovid ja vajadused oleks täidetud.

Palun ärge trampige blogijaid mutta ja mõistke natukene neid ka. Kui miski teid ei kõneta, katsuge mööda vaadata ja mitte liialt oma nina kuskile toppida. Me kõik teeme midagi mingi põhjusega.

 

Viimaks ometi olen leidnud elus oma sihi

Hei, armsad!

Ma ei kirjuta tihti siia enam selliseid lihtsalt mõtisklusi. Kuigi tahaks. Aga kardan. Mida? Keda? Ma kardan õelust ja kurjust. Ja mida teeb õelus ja kurjus minuga? Viib mind stressi, parimal juhul rikub ainult mu päeva, halvemal juhul olen mitmeid kuid rivist väljas. See on ka põhjus, miks ma enam neid otse südamest ja peast postitusi ei kirjuta, ma kaitsen ennast. Ma siiralt loodan, et selles postituses pole midagi, mille kallal mõni kägu jälle oma madalalaubalisust väljendada saaks.

See eemal olek ja oma jälgijatega suhtlemine ainult IG vahendusel peamiselt on olnud aga vaid positiivse mõjuga. Mul on olnud rohkem aega enda leidmiseks. Ma võin julgelt öelda, et 26 aastat ma ei teadnud päris täpselt, mida ma tahan. Teadsin küll, et perekonda, lapsi, koera ja oma kodu. Seega on osad väga suured ja ammused unistused juba tänaseks täitunud. Aga karjääri suhtes olen alati olnud ebalev ja see oli isegi veidi hirmutav. Ma olen elus ju nii palju erinevaid asju proovinud ja ainus, milles ma ennast ikkagi üsna saamatuks loen on kokkamine. Niisiis võisin selle juba üsna noorelt elimineerida. Ometigi ei leidnud ma omale kõigi põnevate hobide juures seda südamelähedast asja kõigi aastatega. Küll ma proovisin korvpalli, küll muusikat nii ühe kui ka teise instrumendiga, tantsisin showtantsu ja mõtlesin juristiks saada, ning siis hoopiski rätsepaks. Siis hakkasin lihtsalt baaridaamiks ja veidi hiljem tegin juba stilistikat ja müügitööd. Selles nimekirjas võin ennast üsna kehvaks nimetada vaid rätsepa ameti juures, sest selles ma tõesti kõige teravam pliiats polnud. Aga kõik muu tuli mul keskmisest paremini välja. Täielik ego boost, mis ilmselt mõne käo jälle foorumisse kihutab aga reaalsuses omale aru andes, me kõik vajame seda aegajalt. Kuna ma ennast nii tihti maha teen, kulub täitsa ära endale pai teha ja öelda, et oled andekas ja tubli naine. AGA VÕTA NÄPUST … ükski eelpool nimetatud hobidest või töödest mulle nii väga ei meeldinud, et näeksin ennast ka tulevikus seda tegemas.

Uskuge mind. Pärast kogu seda pendeldamist ühelt hobilt teisele ja ühelt ametilt teisele, oli rasedus isegi värskendav. Ma sain olla lihtsalt rase. Ahjaa, püsimatu nagu ma olen, mõtlesin, et rasedus ja emaks saamine pole ju ka piisav väljakutse. Hakkasin ikka avalikuks blogijaks ka. Tänasel päeval võin küll kindlalt öelda, et selles blogimise asjas olen ma üsna saamatu ikka. Esiteks on mu sõnavara üsna kesine, mis teeb kirjutamise ja eneseväljendamise veidi raskeks. “Loe ometigi raamatuid ja küll sõnavara ka täieneb!” Hea soovitus aga teate, kui miski ei meeldi, siis ei meeldi ja nii on. Ma tahaksin, et mulle meeldiks lugeda aga iga kord kui ma raamatuga alustan, ei jõua ma üle 30 lk lugeda. Ja teiseks pole mul enam üldse olnud julgust väga oma isiklike tundeid suurelt välja paisata sadadele ja ehk isegi tuhandetele lugejatele. Miks? Sest ma olen ka juba omajagu saanud seda blogimise valusamat külge tunda läbi kibedate pisarate, kui keegi arulage võtab omale õiguse mind või minu pere solvata ja kirjutada asjadest, millest normaalne inimene isegi ei mõtle.

Ometi on olnud blogimisel suur tähtsus siiski minu jaoks. Blogimine viis mu tegelikult ka sihile. Ma leidsin oma kutsumuse ja selleks on fotograafia. Uskuge mind, ma ootan seda hetke, kui saaksin ehk alustada õpinguid, võtta kursusi ja teha seda päriselt nii, et see ongi mu igapäevane leiva lauale tooja. Ma olen nii põnevil, sest kõik on alles alguses. Ja ma julgen öelda, et ma unistan suurelt. Oma stuudiost, oma laiast klientuurist ja heast nimest. Ja kui eriti suurelt unistada, siis tegelikult tahaksin olla keegi nii Eestis kui ka Soomes.

Minu suurimad tänusõnad kuuluvad nendele. Lapsed, kes minu tempoga kaasas käivad, mees kes rabab minuga koos meie unistuste nimel ja aitab mind kõiges ning mamma ja nanna, kes on mu suurimad fännid ja kes viitsivad järjepidevalt meie laste juures käia ja seega hetkekski vabu käsi meile pakkuda. 

Ma saan praegu suure rõõmuga öelda, et mul on viimaks ometi väga hea töövahend, et tasa ja targu laste kõrvalt harjutada omalkäel, kuni nad pisikesed on ja mul võimalis väga limiteeritud ajaga seda õppida. Siin pean ma muidugi tegema sügava kummarduse oma elukaaslasele, kes aitas mul selle unistuse täita. Kaamera ja objektiiv pole mingi väike väljaminek ja minu sissetulek sealjuures ka sugugi mitte suur, mis muudaks keeruliseks ka järelmaksu saamise võimaluse. Midagi ei kukkunud mulle loomulikult niisama sülle. Maksan kõik oma elukaaslasele tagasi ja ütlen seda, et ei jääks eksliku muljet, et mulle midagi kergelt kätte tuleb. Noup. Ma jooksen päevast päeva jalad pidevalt seljas, et kõike ära teha ja kuidagi rahaliselt toime tulla ja samal ajal ennast ka arendada. Ükski asi ei tule mulle mu elus lihtsalt kätte ja täpselt sama on ka G’ga. Me oleme üsna sarnased selles mõttes ja samas töökad, oskame unistada suurelt ja meil on pidevalt mingi siht silme ees. Võimalik, et see on ka meie nö suhte saladus, kuidas me nii kiire tempo ja väikeste laste ja suuremal osal ajast pea olematu tugigrupi kõrvalt hakkama saame ja endiselt koos oleme. (Ärge saage valesti aru. Meil on armsad vanevanemad lastel, kes paraku üle lahe asuvad, mistõttu ei saa me kunagi nö emotsiooni ajel kutsuda homme õhtuks vanaema lapsi hoidma, et ise hinge tõmmata ja kasvõi koos kinno minna. Ja sel ajal, kui nad siin on kipume aega kasutama ise topelt töö rabamisele või proovime nautida nendega koos olemist nii palju, kui see võimalik on.)

Pool aastat tagasi olin ma ehk veidi küsimärgi alla seadnud, kas minust saab fotograaf aga täna ma julgen küll öelda, et ma usun sellesse. Üliäge on näha, et inimestele meeldib mu stiil ja nad valivad minu oma olulisi hetki jäädvustama juba täna. Ka väga paljud koostööpartnerid on öelnud, et neile on silma jäänud just minu fotod. Iseennast kiitma ma olen väga tagasihoidlik tegelt. Vahest harva julgen öelda, et vot, see pilt on küll täistabamus. Aga see vist pidigi nii olema. Kuulsin kord ühte fotograafi rääkimas, et isegi loodusfotodega on nii, et ta võib käia tunde pildistamas ja ei saa ka seda “vau” pilti kätte ja mõnipäev ongi nii. Küllap on see inimeste pildistamisel veel keerulisem.

Lasin nüüd mõtetel väga laili valguda aga tahtsin vahelduseks kirjutada veidi oma mõtteid ja jagada oma rõõmu, et ma nüüd, 27 aastat hiljem tean, mida ma tahan. Muuseas ma võiks öelda, et see on ehk ka minu motivatsioon ja energiaallikas, kuidas ma nii palju jaksan ja viitsin. Seda küsitakse minult ikka aegajalt. Ja eks ma ise ka imestan, et mul peaks olema ju lapsehooldusPUHKUS aga ma pole kunagi nii palju rabanud, kui viimased pool aastat. Aga ma olen õnnelik, kui ma saan tegutseda ja päevad mitte ei veni õhtusse, vaid ma tunnen, et võtaks veel 3 tundi lisaks.

Kuidas tunda ära rauapuudus ja millist ravimit kasutada?

Hei, armsad!

Kuna ma olen kaks korda rase olnud ja juba looduse poolt saanud madalama hemoglobiini taseme, pole mulle rauapuudus kuidagi võõras teema. Meie pere naistel on see probleem väga tavaline muideks. Ja ka Glen on selle minult pärinud. 😩

Esimest korda oli mul rauapuudus juba aastaid tagasi, kui ma läksin taas verd annetama ja mind üks hetk ära saadeti ja öeldi, et minu hemoglobiinitase on liiga madal ja ilmselt peaksin hakkama tähelepanu pöörama sellele, et mu toidus oleks rohkel rauda ning ilmselt ei teeks ka tabletid paha.

Ilmselt järgmisel korral tuvastati mul rauaga probleeme esimese rasedusega. Seal pole ka midagi imekspandavat, sest väga suur osa naisi vaevleb rauapuuduse käes just raseduse ajal. Sellisele aneemiale on äärmiselt oluline pöörata tähelepanu, sest kui rauda on veres vähe, tähendab see lihtsalt ja lühidalt kokkuvõttes seda, et nii ema kui ka laps võivad jääda hapnikuvaegusesse.

Loen parasjagu http://www.emmedeklubi.ee lehelt, et rauavaeguse puhul võib olla su vererõhk madal, keel valulik, suunurkades lõhed, küüned haprad, pea valutada, söögiisu vähene ja võib tekkida isu ebatavaliste asjade järele nagu kriit, tsement, jää, ajalehed, tikud jms. 

Kõigele sellele lisaks võib rauavaegusega seostada ka järgnevaid punkte:

1.VÄSIMUS

2.HINGELDAMINE

3.MUUTUSED SÜDAMETÖÖS

4.RAHUTUD JALAD

5.KÜLMAD KÄED JA JALAD

6.LISAKS PEAVALULE KA PEARINGLUS

7.NÄRVISÜSTEEMI HÄIRED

8.JUUSTE PROBLEEMID

Neid punkte lugedes saan täiesti aru, miks mulle ka selle raseduse ajal rauda välja kirjutati. Mul oli täiesti koomiline vajadus nuuskida ajalehte ja tsemendist seina, rääkimata peavaludest ja kahvatust näonahast. Lisaks kimbutasid mind mingi aeg ka rahutud jalad ning ka väsimus on olnud mõlema raseduse ajal täiesti tavaline nähtus.

Kõik pusletükid saavad justkui kokku pandud ja neid punkte lugedes hakkasin tundma muret, kas mul äkki võib ka nüüd olla rauavaegus, kuna olen kuude kaupa vaevelnud peavaludes, olnud üsna närviline ning kuulen ikka ja jälle, et näen nii väsinud välja, näost valge ja silmaalused mustad.

Hakkasin oma arstilt pärima, et mis oleks kui uuriksime välja, kas mul võiks olla rauaaneemia tekkinud taaskord aga arst ei pidanud vajalikuks isegi laborisse vereproovi anda, mõõtis hemoglobiini ja ütles, et see on normaalpiiri kõige alumisel numbril ja üks kuur ei teeks paha, eriti kui on sarnased sümptomid ja rauaaneemia varasemalt olnud.

Siiski usun, et ükski arst ei soovita teha kuuri põhjuseta, sest ka raua ületarbimine pole tervisele hea. Seega ei tasu nüüd iga peavalu või väsimuse peale ravimeid joosta ostma ilma arstiga enne nõu pidamata.

Ilmselt tavainimesed üldiselt ei pööra eriti tähelepanu sellele, millist rauda nad tarbivad. Seda minagi. Olen alati võtnud seda, mida arst kirjutab/soovitab teadmata, et tegu on mitteheemse rauaga, mis ei imendu hästi ja tekitab suuremale osale kasutajatest näiteks kõhukinnisust. Trust me, sa ei taha seda! Ma vaevlesin äsja kuid piinava kõhukinnisuse käes ja see oli kõike muud, kui mõnus. Kui ma oleks sellel perioodil veel mitteheemset rauda hakanud kasutama, oleksin ilmselt söömisest juba loobunud.

Niisiis meie kehad tahavad HEEMSET RAUDA. Selle positiivsed omadused on järgmised:

1.IMENDUB HÄSTI maohappesus, toit ja jook ei mõjuta imendumist.

2.ON HÄSTI TALUTAV

3.KÕRVALTOIMED PRAKTILISELT PUUDUVAD

4.PIISAB VÄIKESEST RAUA KOGUSEST

Sa võiksid veel teada, et RICHTER FerroBio on esimene ja endiselt ainus loodusliku heemset rauda sisaldav toidulisand Eestis.

Selle leiad täiesti tavalistest apteekidest ja vajadusel saad seda osta isegi interneti teel. Piisab vaid googeldamisest.

Hoidke oma tervist ja eriti tasub sellele tähelepanu pöörata rasedatel naistel.

Päikest!

Postitus valmis koostöös FerroBioga.