Mis minuga küll toimub?

27658655_10156007839298340_1674812701_n

Minu teod räägivad minu mõtetele vastu. Ma ei suuda uskuda, et see kes mulle peeglist otsa vaatab ja kelle käed pistavad seda toitu suhu, on see sama inimene, kes minu peas mõtteid lausub. Mu mõistus ütleb, et proovi, proovi veel, ära anna alla, sa saad hakkama. Kuid keha teeb midagi muud.

Alles oli see mõned nädalad tagasi, kui ma olin hea järje peal trennidega. Ma tundsin suurt tahet ja motivatsiooni minna välja, teha trenni toas, vaadata oma toidulauda kriitilise pilguga ja pidada isegi toitumispäevikut. Ma tundsin ennast energiliselt, positiivselt, rõõmsameelselt. Mul oli iga päevaga aina rohkem jõudu ja ma olin kindel, et nüüd olen ma sellest suhkru- ja rasvakuradist lahti saanud. Ma sain nii positiivseid, motiveerivaid ja innustavaid kirju, kuidas paljud emad ja naised mulle kirjutasid, et olen tubli ja eeskujuks, kuidas paljud said motivatsiooni trenniga alustada. Mõni isegi kirjutas, et on juba korralikult kaalust alla võtnud.

Mis juhtus minuga? Kohe kui mul hakkasid probleemid põlvega, sai selgeks, et head toitumisharjumused polnud jõudnud juurduda, sest kohe kui liikumine jäi ära, haarasin ka esimeste jäätiste järele. Olgu, need esimesed kaks, aga kui tulevad juba kolmas jäätis ja esimene pakk krõpse, siis sain juba aru, et olen jälle vanal rajal. Eestis arstil käik ei teinud ka olukorda kuidagi normaalsemaks, sest saiakesed olid üks põhitoite. Kui arstilt sain veel keelu trenni ka teha kuni ortopeediga kohtumiseni, siis see tiris viimasegi soovi normaalsele järjele saada. Teadsin küll, et kui ka trenn mulle pikemaks ajaks ära keelatakse, siis toitumisega on endiselt võimalik kaalu alandada, kuid mina käitusin oma keha suhtes topelt halvasti. Kõik on jälle kraavi vajunud. Ka täna pärast ortopeedil käiku ja pigem häid uudiseid, läksin poodi ja haarasin rämpsu järele. MIKS OMETI?

Ma olen jälle põhjas ja tagasi alguses. Ma söön ja samal ajal mõtlen, kui vale see on. Ostan ebatervislikku toitu, tunnen ennast tohutult pahasti, nii vaimselt kui ka füüsiliselt, kuid tunni möödudes teen seda taas. Ma tunnen ennast nagu jälle kinni aheldatult. Kuidas üldse on võimalik, et mu mõtlemine on ühel hetkel täiesti selge ja siis on kõik peast pühitud ja ainus mis pähe vasardab on soov süüa rasvast või magusat?

Kardan, et nüüd on see koht, kus ma ei saa ise enam välja sellest sügavikust, kuhu olen ennast tirinud. Mind ei loksuta sõprade karmid sõnad, peegelpilt ega kehva enesetunne. Kavatsen seda teemat nüüd tõsiselt arstiga koos arutada juba esmaspäeval ja see probleem peab leidma lahenduse. Ma tahan oma kehas ennast hästi tunda ja elada tervislikult.

Palun vabandust kõigilt, kes on minusse uskunud ja mind pidanud tugevaks eeskujuks. Ma olen murdunud, kuid ma olen kindel, et ma ei ole alla andnud.

 

Advertisements

Teise lapse planeerimine

unnamed.jpg

Otsustasin päris avameelselt rääkida teisest lapsest. Olen juba varem nii oma blogis kui ka Instagramis maininud, et tahame kindlasti ka teist last ja me ei tahaks sellega pikalt oodata. Vähe sellest, et oleme sellest mõelnud ja rääkinud, oleme tegelikult juba mõnda aega tagasi ta tulekule ka rohelise tule andnud. 

Ausalt öeldes pole me laste planeerimises kunagi mingid suured kalkuleerijad ja läbimõtlejad olnud. Jah, laste saamine ei ole otsus, mida teha uisapäisa, aga tundub, et meie puhul kehtib rohkem kõhutunne ja me usaldame oma meeli. Tundsime mõnda aega tagasi, et nüüd me tahame seda ning tulgu mis tuleb ja millal tuleb.

Millised hirmud kaasnevad mul teise lapse saamisega, saate edasi lugeda Emmede Klubist. (vajuta sinisele tekstile, ning suundud otse postitusele)

Ma olen murduja aga mitte allaandja

DB31E379-F612-46E4-A434-3A392A1D170C.jpeg

Teate mitu korda ma olen murdunud oma kaalukaotus teekonna jooksul? Mina ka mitte. Kaalumured on mulle tuttavad juba ammu ja isegi kui ma ennast ei kaalu, tunnen ennast endiselt kehvasti oma kehas, teksades, istudes, peeglist vaadates või ujumisriietes.

Aastaid tagasi kui ma tegelikult teadsin juba, et mul on mure kaaluga, ei suutnud ma sellele vaatamata oma toitumist muuta. Gümnaasiumi ajal olin ma küll aktiivne spordis, kuid toitumine oli juba siis alla igasugust arvestust. Tallinnasse õppima asudes jätkus endiselt vale toitumine ja muidugi mängis oma rolli ka igal nädalavahetusel pidutsemine. Uskumatu kui vähe ma sellele siis tähelepanu pöörasin. Ma mäletan küll, et alustasin mitu korda jooksutrennidega ja mul on selgelt meeles, kui ma esimest korda jõudsin 50min järjest joosta. Siis hakkas mulle jooksmine meeldima, kuid püsivust ei olnud.

Kui ma oma eelmise elukaaslasega koos elasin, käisime ka aegajalt jooksmas ja mingil perioodil mäletan ka jõusaali treeninguid, kuid muid tegemisi oli sellel eluperioodil palju rohkem ja pidutsemine oli ikka number üks.

Sellest suhtest välja astudes, tegin oma elus suure pöörde ja esimest korda võtsin ma ennast pikemaks ajaks   kokku. Ma tean, et see algas lihtsalt ühel kevadisel päeval ja ma otsustasin jooksma minna. Käisin nädal ja käisin kaks ja sellest saigi harjumus. Minu arvates on see lihtsalt ülivägev, kui tunnen, et ma tahan minna trenni, mitte ei pea.

Jooksmisega tegelesin ma mitu kuud ja mu areng oli märkimisväärne. Kui ma alustasin 40min jooksuga aprillis, millega läbisin 4km, siis juuniks suutsin ma 50 minutiga läbida tubli 8km. Pikim distants, mille juunis läbisin olin lausa 13km ilma peatumata. See oli tohutult vinge ja ma olin oma tulemustest lausa vaimustuses. Muidugi ei saanud ma sellega üksi hakkama. Mul oli tollel ajal tuttav, kes tegeles maratonide jooksmisega ja andis mulle väärt nõu jooksmisel.

 

Kahjuks või õnneks avastasin ma peagi enda jaoks rulluisud ja siis oli iga päev 15km läbida minu jaoks täiesti tavaline. Parematel päevadel tegin 20km treeninguid. See oli üks vägev suvi ja mul ei olnud kordagi mõttes loobuda. Muidugi mängis oma osa ka see, mida tegid riided mu seljas. Kõik tundus iga päevaga aina mugavam ja ilusam seljas. (Juudas, kui ma sellest kirjutan tuleb mulle selline motivatsiooni laks, et tahaks kohe tossud jalga ajada ja jooksma minna) Rõivanumber langes iga kuuga ja lihtsalt mega tunne oli müüa oma 40-42 suurus riided maha ja hakata soetama 36-38 suurus riideid.

Sügisel, kui rulluisutamise ilmad olid läbi, tuli kolida omadega jõusaali. Selleks ajaks olin ma juba tohutult enesekindel ja jõusaali minna polnud mingi probleem. Ma olin vingelt kuum tüdruk, parajalt heas vormis ja kaalunumber oli 58kg. Soov oli saada vaid 3-5kg veel alla ja hakkata oma vormi lihvima.

00BB9BC3-9A74-4877-835F-93A738E059A6

Kahjuks juhtus see, mis poleks tohtinud just siis juhtuda. Ma murdusin täielikult. Ma olin ületöötanud ja tegin öisete vahetuse juurde veel trenni. Töötasin umbes 200-230 tundi kuus ja olin ennast füüsiliselt täiesti ribadeks rebinud. Selle juurde kuulus kehva toitumine. Ja lõppude lõpuks ma ju armusin ka. Kõik see mida ma oma kehaga teinud olin ületöötamise ja vale toitumisega, viis lõpuks näiteks selleni, et mul hakkasid juuksed peast ära kukkuma. Lisaks olin ma näost ära ja aukus silmadega. Sellel hetkel ma seda ei mõistnud aga täna ma tean, et nii ei tohiks keegi kunagi kaalu langetada. Mul polnud enam jõuda trenniga tegeleda.

Kui ma G kokku kolisin talvel, püüdsin oma toitumist taastada. Hakkasin tavalise inimese moodi sööma, üldiselt ikka kolm korda päevas, aga kuna ma loobusin ka suitsetamisest, lisandusid igasugused huvitavad isud. Täiesti tavaline oli süüa iga vahetus jäätist vaarikamoosiga. Kodus pistsime tihti krõpse ja kommi kahe suu poolega. Loomulikult hakkas kaal tõusma.

Kevadel 2016 otsustasin, et 68 kilo kaaluda on juba päris ebamugav ja ma ei tundnud ennast enam üldse hästi oma kehas. Ma ei mõelnudki alla anda ja tahtsin uuesti sportliku eluviisiga hakata tegelema ja kaotada 8kg oma kehakaalust. Kõik sujus päris kenasti. Ma tegin järjepidevalt jooksutrenne ja isegi rulluisud otsisin välja. Suutsin jälle 10km joosta ja olin uhke enda üle. Kaalunumber langes 66kg peale.

Aprillis aga juhtus midagi veidrat. Olin otsustanud Gle näidata, milline kõva mutt ma ikka olen ja kui palju ma joosta jaksan. Tol korral läksime koos 10km ringile. Lõpu kilomeetreid ma hoopiski kõndisin, sest mul oli tohutult kehv olla. Muidugi ei viinud ma siis kokku väsimust ja kehvat olekut rasedusega, sest ma lihtsalt ei uskunud, et olin nii kiiresti rasestunud, kuid seda ma olin.

Rasedus tõi taaskord murdumise ja suur väsimus sai võitu, kuigi arst ei keelanud mulle trenne. See oli taaskord karuteene oma kehale, sest sealt saigi alguse see, kuhu ma tänaseks olen jõudnud. Pärast seda pole ma enam alla 70kg numbreid näinud kaalul. Loomulikult oli mõningane kaalutõus iga kuu normaalne ja üle poole raseduse suutsin ma isegi selles normaalses tervislikus piiris olla, kuid umbes 7. raseduskuust hakkas meeletu spurt. Laps spurtis ja minu isud olid pidurdamatud. Aina suurem kõht tegi ka liikumise vaevalisemaks ja mul oli lihtsalt väga raske. Aga ma polnud õnnetu. Ma olin ju peagi emaks saamas ja ainus mida sihtisin, oli peagi sünnitada ja uuesti normaalsesse kehasse saada.

Pärast sünnitust olin ma kõike muud kui oma normaalses kehas. Uus keha, mis oli kandnud last, oli mulle täiesti võõras ja moondunud. Mul oli suur veidi rippuv kõht, mis polnud eales sellises seisus olnud ja jalad, mida olin pidanud üheks tugevaimaks küljeks oma kehal, oli nüüd teatud piirkonnas venitusarmidega kaetud. Venitusarmid kõhul ja ebaproportsionaalne keha ei tõstnud mu enesekindlust ja kuulsin päris tihti sõbrannadelt, et ma räägin pidevalt paremast vormist ja näitan pilte naistest, kellel on lihtsalt geenidega vedanud.

Mida ma tänasel päeval öelda tahan on see, et selline võrdlemine ja unistamine headest geenidest ei viinud mind grammigi kergema ja tervislikuma keha suunas. Selline võrdlemine hoopis laastas mind sisemiselt aina enam ja viis sinnani, et ma nutsin ja halasin ning samal ajal sõin 1-2 kilo jäätist päevas. Ma ei soovi sellist sisemist võitlust kellelegi, sest mind ei osanud mitte keegi ega miski sellel hetkel veenda jäätisest loobuma ja muutma oma mõttemaailma.

Pärast seda algas lõputu toitumiskavadega alustamine ja loobumine, alustamine ja loobumine, alustamine ja loobumine. Ma ei andnud kunagi alla, vaid lihtsalt murdusin taas ahvatlustele. Lõputu võitlus aga ma ei andnud kordagi alla, ma teadsin, et ühel päeval on see õige päev.

Tänasel päeval olen ma ülimotiveeritud ja ma tunnen, et mul oli õige aeg algust teha. Ma liigun iga päev väljas rohkem ja teen Insanity Max 30 trenne kodus. Jälgin jälle Fitlapi kava. Muidugi olen ma ka praegu õhtuti murdunud ja kommi suhu pistnud aga väikestest muutustest saavadki alguse suured muutused. Murdumine on normaalne aga alla anda ei tohi!

9B4C0114-E6D7-4E97-B22E-C753BDE1FEC8

 

 

Mõlgutan mõtteid blogimise lõpetamisest ning uue aasta eesmärkidest ja soovidest

ilt1111

Juba mitu päev olen blogist eemal olnud, sest tunnen, et olin nagu energiast tühjaks imetud. Detsembrikuu möödus minu jaoks suure projekti tõttu väga kiirelt, paljude magamata tundidega ja lihtsalt väga väsitavalt. Pärast seda olen hakanud mõlgutama mõtteid, et kas see kõik on seda väärt, kas ma kirjutan sellest mis tuleb täiesti otse südamest ja millest ma iga päev pärselt mõtlen.

Ma tunnen justkui, et minus on palju rohkem emotsioone ja tundeid, kui vaid reklaampostitused. Olen sellel teemal ka mõne sõbrannaga arutlenud ja ka nemad jagavad mu mõtet, et ma pigem peaksin keskenduma nendele asjadele, mida ma pääriselt ka endast välja tahan kirjutada, sest mul on päris palju mida endast välja lasta. Võimalik, et ma veidi kardan interneti avarusse oma tundeid lahti lasta aga eks näis kuidas asjad kujunevad käigu pealt. Täna ma igatahes tunnen, et koostööd, turundus ja loosimised jäävad edaspidi minu Instagrami kontole. Millest selline otsus? Seda kõike näitab väga ilmekalt Instagramis loosijate arv. Mul ei ole mõtet lihtsalt mõnekümne osaleja tõttu blogis nõnda suurt vaeva näha, kui Instagrami kontol samas loosimises on 500 osalejat. See aeg une arvelt või perega koos olemise arvelt lihtsalt pole seda väärt, kuigi mulle meeldib arvustusi kirjutada. Igatahes jäävad arvustused edaspidi Instagrami.

Ka beebiblogiga on nüüdseks lõpp. Glen pole enam beebieas ja tore oli iseenda jaoks panna kirja neid arenemise etappe, kuid edaspidi kavatsen Gleni teemal kirjutada vaid märkimisväärsetest asjadest, mida maailmaga jagada blogis. Ma tõesti olin mõni päev tagasi juba kindel, et blogimine saab siit maalt lõpetatu, kuid miski on mulle endiselt kirjutamise juures nii südamelähedane, et ma tahan seda teha, kuid teises võtmes.

Aga rääkides uuest aastast ja eesmärkidest, siis esimesel kohal on praegu tõepoolest üle pika aja mina ise ja minu tervis. Ma olen juba pea kaks aastat keskendunud kellelgi teisele ja ennast, oma keha ja oma unistusi maha surunud. Raseduse ajal keskendusin vaid sellele, et laps oleks terve, lapsel oleks hea ja toitsin vaid oma isusid ebatervisliku toiduga. Samal ajal tegelikult tapsin ma armastust iseenda vastu ja tegin karuteene ka rasedusjärgseks perioodiks. Valed valikud toidulaual kandusid edasi ka pärast sünnitust ja kui mu soovunelm oli saada tagasi oma keha, siis käitusin hoopis vastupidiselt ja toitsin oma rasvast kõhtu edasi valede valikutega. Lõpptulemuseks on häiritud toitumisega madala enesehinnanguga naisterahvas, kes ennast vaadates vaid halab ja end haletseb.

IMG_602511

Peale selle oli mul juba kohe pärast sünnitust mure seljavaludega aga ka selle muutsin endale ebaoluliseks ja oluline oli tegeleda vaid lapse arenguga, viia last füsiterapeudile ja ujuma, samal ajal ise piinlesin ja lükkasin seda probleemi pidevalt edasi. Reaalselt hakkasin ma alles sellele murele tähelepanu suunama siis, kui minu magamine oli juba varahommikust alates häritud, und oli napilt ehk 4-5 tunni jagu ja pärast seda algas asendi otsimine, valutamine ja väänlemine. Proovisin leevendada valu geeliga, kuid see oli lahendus vaid seniks kuni hakkasin trenni tegema. Trenni tehes muutus geel tuliseks ja selle geeliga jätsin hüvasti päeval, mil pärast trenni pesus tundsin nagu mu selg põleks. Õnneks hakkasid trennid ka mu seljavalusid leevendama, kuid kindlasti tegelen sellega edasi.

Lõpuks ometi olen võtnud tähelepanu alla ka oma endiselt suure ja punnis kõhu. Võrdlesin ükspäev pilte sünnitusjärgsest päevas ja nüüdsest olukorrast. Kõhu suhtes pole peale selle midagi muutunud, et praegu ma lihtsalt suudan seda veidi sisse tõmmata, kuid sünnituse järel ei olnud mul veel võimalik kõhtu sees hoida. Olen nüüd kõhukliinikusse aja kirja pannud, kuid juba praegu sain päris karmi soovituse lihtsalt kaalust alla võtta toitumise muutmisega, sest terapeudi arvates ei saa mul suurt diastaasi olla.

Minu jutust ilmselt olete juba järeldanud, et käes on taaskord hetk, kus ma proovin oma toitumise ja liikumisharjumused kontrolli alla saada. Juba detsembris alustasin ma Insanity Max 30 treeningutega ja olen Instagramis saanud niiii palju positiivsust. Inimesed kirjutavad mulle, et nad imetlevad mu tublidust ja mis mulle eriti palju rõõmu teeb on see, et olen paljusid naisi motiveerinud ka algust tegema. Lisaks sellel püüan täiesti vabandusteta jalutada iga päev rohkem väljas ja olen praegu ka valiku ees, millist pulsikella endale soetada, et saaksin igapäevaselt oma eesmärke jälgida.

Olulise muudatuse juurde kuulub ka toitmine. See on tegelikult esmatähtis, sest mu kaal on hakanud tõusma pidurdamatult. Ilmselt on asi selles, et lõpetasin detsembris ka imetamise ära ja see vähene, mida imetamine veel vist kinni pidas, hakkas ka nüüd tõusma. Mu toidulaud on vale, seal on üleliigset, ebatervislikku, rasvast, liigselt suhkurt jne. Hetkel olen ma taas Fitlapi lainel ja teen ennast nii tugevaks kui võimalik, et ahvatlustele vastu panna.

Rääkide kogu pere unistustest, siis selle aastanumbri sees on meie suur unistus asuda elama päris oma majja, kuid see nõuab palju kokkuhoidu, mida ma juba eos ei oska, ning lisaks sellele saab Glen ka varsti 1,5 aastaseks, mis teeb ühtlasi meie olukorra veel keerulisemaks. Minu emapalk saab läbi, mis nagunii polnud teab mis suur sissetulek, kuid siiski rahuldas see minu ja Gleni esmased vajadused. Ostlemine on siin G juures olles pea ainus palsam hingele, sest G on enamus ajast tööl ja siin pole mul neid inimesi, kellest ma tõsiselt puudust tunne igapäevaselt. Jah, ostlemine täidab seda väikest auku minu jaoks, sest see viib mõtted eemale ja teeb korraks rõõmsaks. Pelgalt uud pluus mulle ja uus body lapsele, teeb päeva paremaks siin üksinduses. Fakt on see, et Glen ei lähe lasteaeda ei 1,5 aastaselt ega ka ilmselt 2 aastaselt. Tuleb leida muud võimalused ja moodused.

Viimase unistusena panen kirja selle, mille tulek põhimõtteliselt meist ei sõltu vaid selle otsuse teeb loodus. Sõltumata sellest, et meil on tegus aasta tulemas, meil on vaja täita suur unistus maja osas, Gleni kasvatamine pole olnud lihtne ja minu keha ning enesehinnang pole veel korras, oleme otsustanud, et me soovime teist last. Mul on tunne, et minu missioon siin elus on laste sünnitamine ja kasvatamine, kuid läbi selle ka ise tugevamaks saamine. Ma tohutult kardan uuesti sünnitada ja ma tõesti põen selle pärast, et milline mu keha võib pärast teist last olla, kuid see õnn, olla ema, kaalub üle absoluutselt kõik. Kui tuleb teine laps, küll tuleb ka kõik muu. Rasedus pole takistus trenni tegemiseks, enda keha tervemaks saamiseks ja tervislikuks toitumiseks.

 

Aastalõpu kingiloos: Huppa

DSC_7607

Foto: Maija-Liisa Photography

Aeg ongi seal maal, et juba homme kuulutan välja Aastalõpu kingiloosi võitja, kuid enne on mul teile veel soov kirjutada ühest Eesti lasterõivaste brändist, millega sain tuttavaks tõepoolest alles seda loosimist korraldades. Uskumatu aga tõsi.

Ilmselt on paljudele emmedele juba Huppa väga tuttav ja ma tõesti ei tea, kuidas on nii juhtunud, et terve aasta jooksul pole Glenil mitte ühtegi Huppa toodet olnud. Ilmselt ongi põhjus selles, et eelmisel aastal kingiti talle teise firma kottkombe ja sellega vedas ta kuni talve lõpuni välja.

Kui Huppa minuga mõni aeg tagasi ühendust võttis ja koostööd soovis alustada, olin mul tohutult hea meel, kuna olin sellest palju kuulnud ja näinud lastel neid riideid seljas, kuid ikka on nii, et ega iga brändi riideid ei jõua ka lapsele osta. Huvi nendega tuttavaks saada oli suur ja polnud küsimustki, kas nendega kootööd teha tahan.

DSC_7623

Foto: Maija-Liisa Photography

Mul oli Huppa esindajaga põnev kohtumine nende Mustika keskuse esinduspoes, palju avastamisrõõmu ja huvitavat infot, mida ma laste rõivaste kohta ei teadnud.

 

  • Esiteks oli mulle tegelikult üllatuseks, et Huppa on eestlaste bränd, mille juured ulatuvad 1938. aastasse. Ma tean, täiega piinlik, ise olles suht laste rõivaste fanatt. Kuid tasub teada, et Huppal on skandinaavia juured, mis pärinevad Soomest. Parimad disanerid ongi pärit Soomest.
  • Igal aastal on Huppal kaks kollektsiooni: talv ja kevad-sügis ja nende rõivad jaotuvad kahte vanuserühma 0-4 ja 2-18 aastased.
  • Huppa väärtustab kõrget kvaliteeti, seega on nende tooted hästi hingavad ning vee-ja tuulekindlad. Muide on nende kangad vastupidavad hõõrdumisele ja palju pööratakse tähelepanu ohutusele, et laps oleks riietes hästi nähtav.
  • Huppa on esindatud nii Eestis, Soomes, Lätis kui ka Venemaal.

Mis mulle Huppa juures isiklikult väga meeldib on nende väga lai tootevalik. See tähendab, et iga laps, iga ema ja isa leiavad sealt oma lapsele sobivad riided selga. Muide võin öelda ka, et väiksemas suuruses naised võivas leida sealt joped ja parkad. Mina kahjuks oma ülekaalulise kehaga praegu laste suurustesse ei mahtunud.

Ilmselt teavad paljud, et minu maitse riietumisel tegelikult pole eriti värve armastav, väikeste eranditega. Ma olen kippunud oma last ka riietama musta, valgesse, halli ja punasesse, kuid on kindlad brändid, mille suhtes teen erandeid. Kuna Huppa mustrid on väga lapselikud, kirjud ja kirevad, siis ma isegi veidi pelgasin, kas ma tõesti leia sealt oma silmale piisavalt rahuliku ja meeldivad. Kui ma seda kombet nägin, siis oli põhimõtteliselt otsus tehtud. Pealegi pole Glenil nagunii veel sõnaõigust.

DSC_7594

Foto: Maija-Liisa Photography

Ainus asi mille kallal ma saan viriseda on meie kliima, mis on isegi veidi liiga soe selle kombe jaoks, mille ma välja valisin. Uskumatu, et ma seda ütlen. Seetõttu oleme seda kombet alles paari korral selga saanud, kuna alla nulli meil kraadid eriti ei lange ja selleks on kombe natuke liiga soojavõitu. Sellise kombega ei tohiks hakata isegi -30 kraadiga jahe. Ebatõenäoline, et ma sellise külmaga lapse välja magama paneks, kuid -20 kraadiga ma ilmselt ei pelgakski.

Pildil olevad mustad Huppa talvepüksid ostsin ise samal päeval veel juurde, sest need on jope olemasolul juba must have, eriti kui me käime reisil. Ühest küljest kui on auto sõite, siis ei viitsiks kombet alati toppida ja kiirelt autosse ja poodi hüpates sobib jope paremini. Samas kui me pikemalt jalutada tahame reisil olles, tõmban ikkagi soojemad püksid ka jalga. Ka igapäevaselt on näiteks poodi kärutades talvepüksid ja jope ideaalne, et poes jope maha visata ja välja minnes jälle peale tõmmata.

DSC_7578

Foto: Maija-Liisa Photography

Huppa osaleb Aastalõpu kingiloosis 50€ kinkekaardiga ja selle eest leiab kindlasti nende poest juba midagi kvaliteetset ja ilusat oma lapsele selga.

Huppa leiate Facebookist SIIT ja Instagramist SIIT. Huppal on ka e-pood, mille leiate SIIT.

Imeliste piltide autor on ikka armas Maija-Liisa Photography. Poes tehtud pildid klõsutasin mina.

Aastalõpu kingiloos: Maija-Liisa Photography

DSC_7808

Enne loosimise lõppu olen tasapisi pühade tõttu jäänud ajahätta. Ise ma selle üle ei imesta, kuna viimased postitused on valminud telefonis, sest läpakas on kodus ja olgem ausad, kes tahaks ninapidi arvutis, telos või blogis olla terve pühade aja, kui on võimalus veeta seda lähedastega, kellega koosolemiseks on ebaõiglaselt vähe aega. Aga siin ma olen ja kirjutan teile EELVIIMASEST tegijast Aastalõpu Kingiloosis, kelleks on i me li ne    naine, ema ja fotograaf Maija Liisa. Vähemalt 3 in 1, kuid ma ei imesta kui selles naises muidki kauneid külgi leidub.

Maija Liisaga me kohtusime esimest korda veidi üle aasta tagasi, kui ta alles küllaltki toores forograaf oli ja tahtis mind ja mu äsja sündinud Gleni pildistada. Toores võis ta olla kogemuste suhtes, aga oskuste kallal ma viriseda ei saanud. Pildid mis ta mulle minust ja Glenist saatis olid kordumatud, omapärased, hetked olid imearmsalt tabatud ja need pildid jäävad meie jaoks olulisele kohale igavesti.

Siin on mõned hetked meie esimesest kohtumisest ja paari nädalasest Glenist.

Kui ma järjekordsele loosis auhinna väljapanejale mõtlesin ja olin otsustanud, et sellest peaks osa saama kogu pere, tundus fotograafiga pildistamine armas idee. Ülemäära palju kogemusi mul fotograafidega pole ja nii saigi üks nende peotäie seast välja valitud.

Aga mida ma ikka räägin fotograafist, fotograaf on kunstnik ja teda saab imetleda tema tööde järgi. Ilmselt olete juba märganud, et tema tehtud tööd on Aastalõpu Kingiloosi postitustest läbi jooksnud.

Tahaksin ka ära märkida, et need pildid sündisid u 40 minutiga, kuhu kuulus üles äratatud laps, kellele ärkamine kohe üldse ei istunud, jooksmisest praktiliselt tilkuv emme, palju Boom Boom lugu ja Lotte multikat, totakaid hääli, neli outfiti, väga näost ära emme, tühjad kõhud aga osav fotograaf! Selline shoot on täiesti out of my comfort zone, aga we did it!

Maija-Liisa Photography osaleb loosimises ühe tunnise fotoshoodiga mille hinnaks on 80€. Kinlasti minge vaadake ka tema tehtud töid Facebookist.

 

 

 

Aastalõpu kingiloos: Breden Kids

52A5C7F4-51EA-4503-9DCF-50A28F0D0D29.jpeg

Bredenist kirjutamist alustada on ühtpidi väga lihtne ja teisalt keeruline. Kuna me oleme Bredeniga lähedalt tuttavaks saanud selle lühikese aja jooksul, kui kevadel hakkasime nende tootangut kanda, siis ma oskaks selle ettevõtte toodete kohta nii mõndagi öelda. Teisalt on küllaltki raske midagi uut ja üllatavat kirjutada, sest nüüdseks on ilmselt igal teisel lapsel juba Bredeni müts peas toidupoe järjekorras ja väga suurel osal Eesti emmedel on oma arvamus juba Breden Kidsi toodangust kujunenud.

 

Meie tutvus sai algust möödunud kevadel, kui ma olin nende tooteid alles mõnel lapsel näinud ega teadnud mis ettevõttega üldse tegu. Minu positiivseks üllatuseks soovisid nad minuga tol ajal esimest koostööd alustada. Tuleb tõdeda, et tegu oli väga targa otsusega, sest ei läinud palju mööda kui ma ühe kuu jooksul ostsin vist koguni ligi 200€ eest nende tooteid lapsele juurde ja see ei jäänud ka viimaseks tellimuseks. Võib öelda, et sellest sai nagu kerge sõltuvus, mis pereisa just väga ei rõõmustanud, et suur osa minu sissetulekust kulus Bredenist tellimisele. Vadates Gleni riidekappi täna siis pole vist kahtlustki, et meie suur lemmik on Breden.

Lisaks lasterõivastele, mille hulka kuuluvad mütsid, sallid, kindad, kombed, bodyd, püksid ja ülipopulaarsed mütssallid, kuuluvad nende tootevalikusse beebitekid ja täiskasvanute rõivad. Praegusetel jahedamate ilmadega perioodil on kindlasti väga popid meriinovillased tooted. Bredebi tooted on valmistatud kvaliteetsetest marterjalidest ja lisaks kaubistavad neid riideid lapselikud ja armsad mustrid.

83C21CA3-A7FC-4FCF-BBF1-764DC21454B5

Mul polnud tarvis pikalt mõelda, keda võiks kutsuda Aastalõpu Kingiloosi osalema. Breden Kidsi ma soovitan ja olen igati rahul nende toodete kvaliteediga. Tõesti, ma ei salga mha, et uute kollektsioonide hinnad on küllaltki rasked rahakotile, kuid järelturul on Breden väga nõutud, seega ei peaks neid asju lihtsalt niisama maha kandma. Peale selle on Bredenil ka väga suur kasvuvaru ja seda tõesti on palju. Ma arvan, et Bredeni bodyd ja püksid on ainsad tooted Gleni riidekapis, mida ta pool aastat hiljem ikka veel kannab.

Aastalõpu Kingiloosis osaleb Breden Kids 50€ kinkekaardiga. Lisaks Bredenile osaleb loosimises veel 8 vinget ettevõtet. Kogu loosimise auhinnafond on üle 400€. Nii vägev ongi!

Bredeni Instagrami leite SIIT (Muide neil on väga tihti loosimisi) ja Facebooki konto SIIT.

6C826EB3-F7EC-4A4A-B011-E308799D014D