Heveren – lemmikud tooted ja sooduskood

Hei, armsad!

Mul on paganama hea meel, et olen blogimise taas leidnud ja selle eest pean tänama oma koostööpartnereid taas, sest koostööd kannustavad mind blogima. Ja mida enam ma blogin toodetest ja teenustest, seda enam tekib ka häid ideid blogida millestki muust ning veidi tekib ka julgust ennast rohkem kirjapildis jälle väljendada. See hirm negatiivsuse ja pahatahtlike inimeste ees on kasvanud ikka suhteliselt suureks ja seetõttu olen ka blogimaailmas veidi vaiksem olnud ja pigem mitte nii isiklike asju jaganud, kuigi rääkida oleks palju, mis heatahtlike inimesi huvitaks ja põnevat lugemist pakuks.

Igatahes on tänase postituse ajendis üks minu uus koostööparner, kelleni ma ilmselt aasta tagasi vaevalt oleks jõudnud. Aga kuna aasta tagasi tegime kogu perega tedliku otsuse hakata rohkem tähelepanu pöörama loodussõbralikemale toodetele ja ka elustiilile, olen hakanud tasapisi tutvuma nende ettevõtetega, kes pakuvad midagi muud, kui meie tavapärane valik oleks olnud.

See on olnud üks keeruline teekond, sest nii pea, kui hakkasin reklaamima loodustooteid, sai minust paljud arvates justkui automaatselt looduslaps. Uskuge mind, et need asjad ei käi üldse mitte nii lihtsalt ja üle öö. Ka aastaga ei ole me kindlasti mitte kõige eeskujulikumad tarbijad ja saaksime kindlasti nii mõnegi ostu puhul teha paremaid valikuid, kuid päris tihti tuleb mängu hind. Loodustooted ja keskkonda säästvad tooted pole minu arvates üldse mitte odavad.  Kui me tahaksime kõik korraga vahetada loodusliku vastu, peaks meil kodus rahapuu kasvama. Ilmselt oleks võimalik soodsamalt läbi saada, kui käia ise metsas asjatamas, valmistada mingeid tooteid ise jne aga mul pole selleks lihtsalt aega, seega pean ma oma raha panema välja iga toote ja teenuse eest, et ise muid unistusi ellu viia oma vabade minutitega. Siin kohal ei saaks ma rohkem õnnelik olla, et mul tõesti blogiga selline katsetamine on võimalik. Ma arvan, et tasa ja targu jõutakse kaugemale, kui suure hurraaga peale lennates. Ma ei ole kuskil kuulutanud, et olen nüüd looduslaps aga need väiksed otsused, mida me oleme teinud, on olnud igati väärt ja me pole tagasi nn vanade tuttavate asjade või harjumuste juurde naasnud.

Igatahes hoidsin ma pikalt silma peal Heverenil ja ikka jäi silma neid, kes Hevereniga koostööd olid teinud ning nende tooteid kiitnud. Kui hea meel mul oli, kui nad minuga koostööd alustasid. Pärast seda, kui nende tooted meie koju rändasid, on meie kodus keemikaalide hais drastiliselt vähenenud, seda ennekõike just koristusvahendite näol.

Ja siin kohal tahangi alustada esimesest tootest, mille pakendit mul kahjuks enam alles pole (peate leppima e-poe pildiga), sest peale avamist ma selle ära viskasin AGA see on ilmselt minu number üks toode, mida ma edaspidi raudselt Heverenist ostan.

100% biolagunev taimsetest puhastusainetest koosnev üldpuhastusvahend – sh biolagunev pakend! Link SIIN

Nimetu-kujundus56

Ma olen nüüd ühe 750ml pudeli vahendit juba ära kasutanud ja kiidan tõesti. See lõhn on meeldiv, ei ärrita kuidagi meeli. Lisaks pinnad, mida sellega puhastan on kemikaalidest vabad. Seega on see toode eriti hea lastega ja lemmikloomadega peredele. Kujutage näiteks ette, et puhastate kodus üldpindasid ja tunnete ise, et pärast on selline keemiline lõhn kodus üleval. Ma ei kujuta ette, mis moodi see koerale veel mõjub. Ma arvan, et Merlot on siiani pärast minu lapi ja puhastusvahenditega üle käimist koomas olnud praktiliselt. Selle vahendiga olen pesnud ka põrandaid ja peegleid, aknaid. Plaanis on tellida ka samal “tableti põhimõttel” vahendid akende, peeglite ja põranda jaoks. (Tegelikult mulle saadeti starterkit koos põranda, klaasi ja vannitoa tablettidega aga ma lollike kiskusin paki lahti ja tabletid läksid segi, seega jäi mul teadmata, mis vahend mille jaoks on.)

Friendly Organic orgaaniline plekieemaldaja (link SIIN!) on järgmine toode, mis kindlasti leiab koha ka edaspidi meie vannitoas, pesukorvi lähedal.

KKK07244-2

Olen avastanud, et see on hästi tõhus, hea lõhnaga ja mega lihtne kasutada. Näiteks ajasin täna oma lumivalge pluusi peale vaarikamoosi. (mis pole üldse mitte üllatav minu puhul) Võtsin pluusi seljast, lasin paar törtsu kraanikausis sinna pleki peale, kui olin pluusi niiskeks teinud ja jätsin sinna, kuniks teine pesu pesi veel. Juba enne masinasse panekut polnud plekist muidugi märkigi. Sama tegin ka Gleni retuusidega millega pildistamas käisin. Ta oli kukkunud umbes 1000 korda rohu sisse ja lohises koeral praktiliselt järel. Püksid oli ikka päris õnnetus seisus peale pildistamist ja mina ühtlasi ka üsna õnnetu, sest need olid esimest korda alles jalas. Aga kodus lasin kohe selle sama plekieemaldaja sinna peale, mõnes kohas, kus oli plekk eriti tugev hõõrusin ka kergelt ja ma olin tegelikult üsna hämmingus, et enne pesumasinasse panekut olin ma juba need “uued” püksid tagasi saanud. Vanasti oleks ma suht kindlalt juba käega löönud. Mul oli kapis ikka nende ERITI rämedate plekkide jaoks Vanish (I know, räme keemia, õudus kuubis ja ma pesen pesu ju ometigi loodusliku pesupulbriga aga on ikka plekke, mis aegajalt olid väga pirtsakad). Aga ka Vanish ei tulnud kõigega toime. Siiani on see vahend igatahes mu täiesti pahviks löönud. Ja ei mingit haisu riietel ega kätel. Ainult mõnus piparmündi ja eukalüpti lõhn. Bye, Vanish!

Järgmine uus avastus on üks vajalik toode igale emmele, kes vähemalt ühte käru või vankrit omab. Friendly Organic jalutuskäru, vankri ja autoistme (sh turvatoolide) puhastaja. Link SIIN! Selle toote eest ei täna muideks mitte ainult mina Hevereni, vaid ka mu mees, kelle jaoks on nüüd auto koristamine lihtsam ja tõhusam. Kuna meie käruparki kuulub suisa kolm käru, millest vähemalt ühte iga päev kasutame, ning autos asetseb 2 tooli, mis pikemate reisidega päris rokased välja näevad, kulub seda kraami meil ilmselt üsna asjalikult. Ma ütlen ausalt, et kärude puhastamine on olnud siiani minu jaoks paras peavalu, sest mis ainega ometigi pesta? Laps ju ikkagi magab ja tiksub tihti seal päevas ikkagi päris mitu tundi ja ma ei tahaks, et käru pärast haiseks nagu keemiaosakond. See vahend lahendas minu jaoks igatahes väga olulise küsimuse. Kasutan seda kärude puhul nii istme, varju kui ka raami jaoks. PS! Seda vahendit kasutan ka siis, kui laps diivanile või köögitoolile miskit peale ajab.

KKK07238-2

Hambapesu on meie peres üks hell teema, sest paratamatult seostub mul kohe sellega Glen, kes hammaste pesemist konkreetselt vihkab. Ometigi ma pean teda veenma seda tegema kasvõi 1 x päevas. Kahjuks on ta hästi ühes kindlas asjas kinni ja seda ka hambapastaga.  Ta nõustub hambaid pesema vaid ühe kindla hambapastaga, mida oleme Soome kolimisest saati kasutanud. Ma loodan, et kui meil see päev saabub, kus ta näeb, et vana hambapasta on otsas, nõustub ta viimaks proovima ka Azetabio orgaanilist hambapastat. Gleanna igatahes kasutab oma vanusele vastavat hambapastat juba täna. Ma proovisin mõlemat pastat ka ise ja õuna maitse ületas minu arvates kümne kordselt küll vaarika oma aga siin kohal ei peagi ma tegelt eriti oluliseks hambapasta maitset, kui pigem järgnevaid tegureid:

Sisaldab Aloe vera lehe ekstrakti, mis rahustab tundlikke igemeid uute hammaste tekke ajal.

Hambapasta ei sisalda flouriidi.

Ohutu allaneelamisel.

Kõik erinevad maitsed, erinevatele vanustele leiate SIIT!

KKK07291-2

Järgmine toode, millel ma peatun, küll ilmselt meie vannituppa alatiseks peatuma ei jää, kuna ma teadagi olen lihtsalt Biovegan Family pulbrite näol oma ükssarviku leidnud AGA ma suhtlen oma jälgijatega ja olen mõnigi kord kohanud neid, kes lihtsalt pulbrit oma olemuselt ei armasta. Kõigile ei saagi meeldida, kõigile ei peagi sobima ja kui olete ikkagi nii väga geeliusku siis leian, et see Friendly Organic lavendlilõhnaline pesugeel beebiriiete pesuks (link SIINvõiks leida kasutust teie või kasvõi laste riiete pesemiseks. Tavalised poes müüdavad pesugeelid võivad nahale tekitada allergiat ja ekseeme sh atoopilist dermatiiti. Ja kui on vähegi soovi ja võimalust, võib osta ka juurde selle Friendly Organic lavendlilõhnalise pesupehmendi

KKK07302-2

MUIDE! Kuna hetkel on Heverenil käimas nii hea kampaania, et saate vähemalt 30€ ostukorvi korral kaasa tasuta 400ml suuruse vannivahu. SEE Good Bubble kõrvitsa ja metsiku liilia lõhnaga vannivaht on kindlalt võitnud meie südame, kuigi saime proovida ka teisi lõhnasid. Nimi kõlab küll täiega veidralt aga uskuge, see lõhn on I-ME-LI-NE!

KKK07270-2

Heverenilt tuli meile ka teisi tooteid, millega samuti rahule jäime ja soovitada oskan.

FRUU vegan ja 100% looduslik arbuusi maitseline huulepalsam ei jäta ebameeldivat maitsed ega kihti huultele. Glen jumaldab seda juba puhtalt selle arbuusi maitse pärast. Suvel küll nii tihti kasutust ei leia aga sügisest ilmselt pidevalt taskus. Maitseid on väga lai valik.

Good Bubble niisutav draakonivilja ekstraktiga 2in1 juuste- ja kehapesuvahend Inglismaal palju auhindu võitnud ja ka meie kodus esimesena otse lõppenud Hevereni poolt saadetud toode.

Good Bubble Aloe vera ja kurgiekstraktiga rahustav ja niisutav keha- ja juustepesuvahend kiidan selle toote kasutusmugavust. Kellel lapse peput vaja kraanikausis tihti pesta, siis pumbaga pesuvahend on väga hea abiline. Lisaks on näiteks tiheda pepupesu puhul oluline, et seda piirkonda pestes oleks pesuvahend eriti õrn naha vastu. Eriti tundlik on nahk siis, kui see juba punetab, ning vajab eriti hella hoolt.

Friendly Organic mänguasjade ja lastetoa puhastusvahend on ka üks tänuväärt toode ja kasutan seda momendil lastetoas, kuid kahtlustan, et lihtsalt üldpuhastus tabletid täidavad edaspidi mu vajadusi piisavalt.

Siin kohal ka küsimus, kas puhastate laste mäguasju üksipulgi? Ma pean tunnistama, et mina eriti mitte. Legosid oleme küll pesnud aga pole tegelikult pähegi tulnud näiteks puidust klotse ükshaaval puhastada. Sellist vajadust näeksin ilmselt kasutatud lelude puhul.🤔 Kuidas on teil? Kas ma olen laisk või kõige puhastamine on pigem ebaharilik?

Lõpetuseks tahan lisada, et kuna väga paljud tundsid muret, et ma endiselt ei ole proovinud kasutada ka loodusõbralikumat nõudepesuvahendit, siis rõõmustan teid nüüd uudisega, et järgmise tellimuse juurde lisan ma orgaanilise nõudepesu vahendi ja nõudepesumasina geeli, mida Heveren müüb. 🤭

Teile kehtib Heverenis ka sooduskood “karoliina”, millega saate kuu lõpuni 15% soodsamate hindadega ostelda. 

 

 

Fookusestv2lja perepildid

DSP_1292

Hei, armsad!

Ma tean. Kas pole mitte kaunis jäädvustus meist? Arvestades meie kõigi kolme hoolealuse liikumiskiirust ja püsimatust, siis selline pilt on lausa haruldus. Või kas ikka on? Selle taga on üks imeline fotograaf nimega Kristi, teatud kui Fookusestv2ljas.

Tegelikult kõik algas üsna juhuslikult ja üsna ootamatult minu jaoks. Nimelt oli meil tegelikult fotosessioon plaanitud ühe soomlannaga, kelle käekiri mulle väga meeldis aga kahjuks selgus, et meie rahakotile oli tema hind natuke liiga palju. Nii meil jäidki need perepildid kuidagi õhku rippuma ja me polnud päris kindlad, kuhu me lähme, kellega lähme, millal lähme. Seda olukorda arvestades võisin juba valmis olla, et need pildid meil nii pea tehtud ei saa, sest kui kindlat plaani pole, ripubki asi õhus pikalt. Meie õnneks tegi meie eest otsustava sammu ära Kristi, kes mind perega pildistama kutsus. Tal oli plaanis Soome tulla väiksele tripile ja selle käigus ka meid üles võtta. Mis luksus see on?

No, sellist luksust muideks Kristi just pakubki. Tulebki Eestis kohale teie koju mandri piires ja selleks on tal fikseeritud hind.

Kristi on hästi lihtsa suhtlemisega, teeb tööd väga rahulikult ja pealtnäha pingevabalt (ma ei tea, kas ka sisemiselt selline rahu tema sees valitseb). Samal ajal kui mina fotosessil higistasin nagu loom, et ometigi Glen koeraga pildile saada, kes ilmselgelt arvasid, et me läksime põllule palli mängima lihtsalt ja samas Gleanna veel enam vähem ärkvel hoida viimase hetkeni, oli tema vana rahu ise. Sai väga hästi aru, mida üks püsimatu kolmene tähendab ja kogu meie kaoses, suutis meist välja võluda imelised hetked, mida kahtlemata elu lõpuni heldimusega vaatan.

Ja ma absoluuselt ei tunne piinlikust ka öelda, et tundsin ennast kaunina, pärast jumal teab kui pikka aega. Selles osas pean tänama oma juukseid, mis sel päeval kohe eriti head koostööd tegid.

Lisaks mängib naiste jaoks kindlasti väga olulist rolli jumestus. Mul polnud 100% kindlat plaani lõpuni minna meikari juurde ja ma olen üldse selliste asjade suhtes mega kooner, sest see on ju vaid mõneks tunniks ja isegi mingit üritust õhtul ei toimunud, vain tunnike kaamera ees. Aga tegelikult pole need pildid vaid korraks vaatamiseks vaid terveks eluks imetlemiseks seinal ja albumis. Täna olen ma ikka väga rahul, et Kärolini juurde läksin. Aitäh, soovitajatele. Käroliniga mul mingit koostööd ei olnud aga kuna ta mulle eriti lähedal asus ja soovitusi jagus ka tuttavate seas, siis usaldasin teda. Jäin kokkuvõttes ka tulemusega rahule ja vajadusel lähen teine kord veel.  Soome mõistes küsib minu arust ka väga mõistliku hinda.

Ja muidugi ei tasu unustada, et ka läbimõeldud outfitid mängivad piltidel meie kasuks. Minule meeldib, kui riietus on läbimõeldud ja pigem tagasihoidlikumates toonides, et emotsioonid tuleks esile. Kõik peale minu kleidi oli meil juba ammu olemas ja mitte midagi pole sponsoreeritud. Lihtsalt Soomes elades paratamatult tekib huvi ka Soome disaini vastu. Lisan detailid postituse lõppu.

Kui aus olla, põdesin ma lõpptulemuse pärast kõik need päevad, kui pilte ootasime ennekõike seetõttu, et Glen oli täiesti püsimatu, mis ilmselt sobivate piltide hulka väga palju vähendas, Gleanna kippus lõpus väsima ja mina olen kimpus oma kaalunumbriga, mis minu enesehinnangut väga tugevalt mõjutab. Seega siit eriti tugevad kiidusõnad Kristile, kes suutis välja praakida kõigist fotodest umbes 95% ulatuses ainult sellised fotod, mis mulle meeldisid ja millel ma ei vaadanud, et ma olen nii tugevalt ülekaalus hetkel. Kes meist tahaks aastate pärast vaadata pilte ja mõelda, issand kui hirmus ma olin. Ikka tahad vaadata, et ma olin ka siis kaunis ja hoolitsetud.

Issand, kus nüüd läks lobaks. Hakkake parem imetlema Kristi ilusa töö tulemust.

Ahjaa, hoidke minu Instagramil silma peal, sest peagi tuleb üks loosimine, mille võitja saabki minna just Kristiga pildistama.

Pildid meist neljast ja viiest. Piltidelt näete meie totaalset reaalsust. Veidike veidrusi, veidike nalja ja Gleni kurjustamist isegi. Aga sellised me olemegi ja selline see elu meil hetkel on.

Mina ja mu lapsed. Olen uhke ema vaatamata keerulistele ja rasketele päevadele, vaatamata sellele, et meil on väga palju muresid. Aga nemad ongi minu edasiviiv jõud ja motivatsioon.

Minu aarded, minu mees ja mu lapsed.

Ja viimaks on meil ka üle pika aja mõni jäädvustus meist kahest. Kui te vaid teaks, kui keeruline on hoida armastust kogu selle segasummasuvila keskel aga siiski võimalik. Aitäh, et minu hullustega kaasa tuled. Ja palun, palun, et mina sinu töötempo ja veidrused ära kannatan.

Outfitid: 

G (elukaaslane)  pluus – KAIKO // püksid – H&M // jalatsid – converse

Minu kleit ja tagi – zara // jalatsid – H&M 

Gleni ja Gleanna riided – KAIKO // Gleni jalatsid – Stadium spordipoest 

Meie käime nüüd paljajalu

Hei, armsad!

Ma pean alustama seda postitust lihtsalt tänulikkuse avaldusega. Ma ei teagi täpselt, keda tänada. Kas ma peaksin iseenda üle uhkust tundma, et olen nende aastatega siiani jõudnud või peaksin tänama Emmede Klubi, kes mind oma tiiva alla võttis, kui Gleni ootele jäin. Ilmselt mõlemat, sest ilma Emmede Klubis blogi alustamiseta ma ilmselt nii hästi jalgu alla poleks saanud, kuna tänasel päeval on üsna keeruline kõigi andekate ja tublide blogijate, suunamudijate ja niisama eriti ilusate ja edukate keskelt välja paista. Igatahes olen ma tänulik igale koostööpartnerile, kes mind usaldab ja minuga koos töötada soovib.

Eriti äge on see, kui koostööpartner tuleb mu ellu siis, kui ma just olen nende toote proovimisele ise mõelnud.

Mul on üks sõbranna, kelle lapsed kannavad ainult barefoot jalatseid ja kui nad mul külas käisid, vaatasin silmad punnis, millised talvejalatsid lapsel jalas olid. Nii pehmed, nagu sussid. Ma isegi küsisin, et kas tal külm pole, kuna minu silm on harjunud nägema väga paksu tallaga talvejalatseid. Ise kutsum oma talvesaapaid näiteks tanksaabasteks. Sealt maalt hakkasin tõsist huvi tundma barefooti vastu ja juba kevadel rääkisin emmele, et tahan Gleanna esimesteks papudeks ka barefoote.

Ja tegelikult nii saigi alguse meie suhe barefootiga, sest juba kevadel kinkiski emps Gleannale esimesed Liliputid. Siis ma muidugi ei aimanud, et suvel keksin ise ka paljajalu ringi.

Nõndaks võttis meiega ühendust www.sepuke.ee tiim, et kas me oleksime huvitatud barefoot maailmaga tutvuma. Algselt oli plaanis õpetada lapsed paljajalu käima aga kui nad märkasid minu storysid, kus rääkisin, et kuust kuusse lonkan ringi, sest olen jälle oma hüppeliigese välja väänanud, pakkusid nad ka minule võimalust proovida ära, kuidas barefoot jalas istub ja kas ka sellega oma hüppeliigesele haiget teen. Ja kui juba 75% perest barefoote proovima sai hakata, tegime juba üheskoos otsuse, et kaasame sellesse ka minu elukaaslase. Ja nii see uus ja väga põnev etapp meie elus alguse saigi.

Aga millest ma siin üldse räägin. Mis need barefoot jalatsid siis ikkagi on?

(Kogusin kokku erinevatest allikatest infot Googlest)

Barefoot jalatseid iseloomustavad järgmised omadused:

1. Lai ninakuju, mis jälgib varvaste loomulikku kuju

2.-give-yourself-a-toe-job (1)

Sellel pildil tuleb hästi välja, millise kujuga tavalised jalatsid on ehk vasakul pool olevate jalgade pilt. Varbad on kokku surutud. Paremal pool näeme, milliseks on meie jalad loodud ja millises asendis peaksid meie varbad iga päev ka jalatsites olema.

2. Lame, kõrgendusteta tald

Miks? Sest just nimelt ilma kõrgenduseta tallad, aitavad tagada õige rühi.

Muideks on lastel käima õppides üks peamisi põhjuseid jalatsitega kukkumiseks ka see, et neil pole piisavalt head tasakaalu, kuna neil on liiga paksu tallaga ja kõrgendustega jalatsid.

Ja siit võib ka järeldada, et ehk oli ka minu pideva hüppeliigese väljaväänamise põhjuseks vale tald ja kõrgendused.

3. Võlvitoestuse puudumine

Võlv ei vaja toestust. Kui me kanname jalatseid, mis pakuvad võlvile kunstlikku tuge, muutub meie jalg laisaks. Lihased ei tee enam tööd, nad muutuvad nõrgaks ning kui kunstliku toe eemaldame, ei ole enam lihaseid, mis võlvi hoiaksid. Nõrgad jalalihased tähendavad aga muu hulgas seda, et saad kergemini sportides jalavigastusi. Ja kuna su lihased on laisad, on need vigastused ka rasked paranema.
4. Väga painduv tald, mis on ühtlasi ka õhuke

Sa peaksid olema võimeline painutama jalatsit C-kujuliseks ning välja väänama nagu rätikut ehk jalats ei peaks mitte ainult keskelt paindlik olema vaid mitme nurga alt. Painduv tald liigub su jalaga kaasa ning võimaldab jalal liikuda loomulikult. Jäiga tallaga jalats teeb kõndimise raskemaks, kuna jalats ei tee jalatallaga koostööd.

Tänu õhukesele tallale teevad su jalalihased rohkem tööd ning muutuvad tugevamaks. Tugevad jalad on aga terve keha alus.

Samuti tuletavad õhukesed tallad sulle meelde, kui sa kõndides jalgu mõttetult trambid. Pehmendatud paksude taldadega jalatsid on õpetanud meid jalgu trampima, eriti just kiiresti kõndides. Trampides paneme terve keha raskuse kandadele, mistõttu liigub põrutus edasi põlvedesse, puusadesse, selgroogu mööda üles kaelani. (Also väga põnev fakt. Võib-olla ongi minu peavalude põhjus isegi valedes jalatsites, seljavaludest rääkimata.)

Kuidas on läinud meie esimesed nädalad barefoot jalatsites? 

Alustame minust, kelle jaoks on see muutus ilmselt kõige suurem, sest minu jalad on küll läbi käinud sadu jalatseid alustades mõne eurostest turu jalatsitest, lõpetades väga tuntud firmadega, mis vaatamata oma kallile hinnale on väga halvad valikud olnud. Rääkimata jumal teab kui kõrgetest kontsadest. Tänasel päeval tagasi mõeldes ja teades, mis tunne on kanda barefoot jalatseid, hakkavad mu jalad pelgalt vanadele jalatsitele mõetlemisest valutama ja judinad jooksevad üle.

Okei, ma tunnistan, et mulle väga meeldivad tanksaapad ja eks kontsaga king teeb ka väga naiselikuks (ma loobusin nende kandmisest aastaid tagasi oma hüppeliigeste pärast) aga ma olen alati teadnud, et minu jalad ei armasta kontsakinga. Ja ma ei usu kedagi, kes ütleb, et ta tunneb kontsakingades ennast mugavalt ja võiks nendega 24/7 käia.

Nõndaks rändasid siis minu juurde Be Lenka Prime jalatsid. Minu esimene mõte – no on ikka naljaka kujuga küll esmapilgul. Aga kui kerged, kui õhukesed. Nendega ma vist küll kunagi ville ei saa.

KKK04697-2

Ja loomulikult olid nad kohe jalga pannes imemugavad ja tundus, nagu jalatseid polegi. Reaalsus tabas mind siis, kui esimesel korral jalutama läksin. Oh, kus ma oma jalgu viskasin ja kandasid vastu maad trampisin ja põrutasin. Ja tol hetkel mõistsin, miks mulle öeldi, et ma pean õppima barefoot jalatsitega kõndima. Täpselt selline tunne oligi, nagu õpiks kõndima. Tundsin igat sammu oma tallaga ja iga lihas jalas hakkas tööle, eriti säärtel.

Kui te nüüd arvate, et ma esimesest päevast lendlesin siis, oh ei. Mul olid 1-1,5 nädalat jalad üsna kanged ja iga hommik tundsin, nagu oleksin maratoni jooksnud. Miks? No küllap selle pärast, et mu jalad hakkasidki kõiki lihaseid ühtäkki korraga kasutama. Sama on ka põhimõtteliselt näiteks kõhulihastega, et kui te nüüd pole teinud trenni jumal teab mitu kuud või aastat ja lähete kuskile kõht, selg, tuhar trenni siis on teil ilmselt 5 päeva tunne, et olete läbi pekstud. 😀

Mõni nädal hiljem võin öelda, et ma olen 95% olukordadest valinud just need jalatsid omale riiulist jalga. Ma võin kindel olla, et mul ei hakka kuskilt midagi hõõruma, jalanõud püsivad ilusti jalas, mul on mugav jne. Ma olen kergelt hädas tegelikult, sest ega ma naljalt muid jalatseid enam osta ei taha aga ma pean olema teiega aus. Minu arust on barefoot jalatsid küllaltki kallid. Kui nüüd võtta nii, et üks korralik paar barefoote on pea 25% minu kuu sissetulekust. Mul on olnud kapis üksikud paarid jalatseid, mille hinnad on küündinud üldse saja euroni ja need üksikud paarid on sellised, mis on leidnud tõesti kasutust igapäevaselt.

Mulle tundub, et hetkel puudubki mul suvisel hooajal üks paar sportlikumaid barefoote, ühed sandaalid ja siis ehk kuluks sinna kõrvale üks viisakam musta värvi king ära, mida viigipüksiga näiteks panna.

Aga ma arvan, et barefootide kasutamine aitab mul tegelikult vähendada seda jalatsite ületarbimist, sest just seda ma terve elu olen teinud. Ja see oleks ikka kordades väiksem jalatsipark, kui mul siiani selles elus on olnud. Tänasel päeval on mul küll tunduvalt vähem jalatseid aga pole kauge see aeg, kui ma ainult iseendale teenisin ja mu kapis haigutas 80 paari jalatseid, sest ikka ja jälle panen jalga need ühed lemmikud. Näiteks oli mul see aasta kapis ligi 10 paari erinevaid saapaid, mida talvel kanda saab. Huupi ütlen, et 50% ajast käisin tanksaabastega ja teine 50% coretexidega kärutamas. Need võiks nüüd tuleval talvel asendada kahe paari barefoot jalatsiga ja oleks vist asi vask. Kõlab nagu plaan. Näis kas ma suudan praktikas ka nii tugev olla, kui teoorias.

Minu elukaaslasega on asi natuke lihtsam, samas mõneti keerulisem. Kuna tema töö nõuab temalt turvajalatseid, ei saa temast paraku iial 100% barefoot jalatsite kandja. Kes ei tea, mis turvajalats on, siis see on põhimõtteliselt metallist nina ja tallaga jalanõu, et vältida igasugu õnnetusi, mis võiks töömaal juhtuda. See on minu teada lausa nõue tema töö juures. Aga vabal ajal võib temast küll saada barefoot kandja. Esiteks on meestele juba eos lihtsam jalatseid leida ja neid pole üldse palju vaja. Teiseks kui G juba midagi omale ostab, kannab ta neid julgelt mitu aastat, sest ta hoiab hästi oma asju ja veedab siiski nii suure osa oma ajast tööl, seega tavalised jalatsid just eriti palju kulutamist ei saa.

G esimesteks barefootideks said Be Lenka Icon mustad jalatsid. Sobivad imeliselt teksa kui ka viisakate pükstega. Küsisin ka mehelt, et mis siis tema esimesed emotsioonid olid jalatseid kandes ja ta kiitis neid, kuna talle tundus, et ta jalad puhkavad, miski ei ahista ja varvastel on ruumi liikuda ning hingata.

KKK04870

Lastega pole küsimust. Ma teadsin kohe, et Gleanna hakkab paljajalu kõndima aga miski pärast ma venitasin Gleni jalatsitega. Nüüd on Glenil olemas hetkel üks paar praeguseks Bundgaard Walkereid, üks paar sügiseks valmis ja järgmisena plaanin soetada Glenile lasteaeda barefootid ning otsin ka sujuvalt kummikuid.

Gleanna hakkas hiljuti oma esimesi samme tegema ja nende Froddodega ei ole tal neid sugugi keerulisem teha, kui paljajalu. Tihti räägivad emmed, et nende lapsed pole nõus jalatsitega tipa-tapa tegema. Ilmselt suuremal osal juhtudest ongi põhjus selles, et lastel on valed jalatsid, nad komistavad nendega, neil on ebamugav ja raske. Laste jalg on arenemisjärgus teismeliseks saamiseni ja ülimalt oluline on lasta nende jalgadel areneda kõige loomulikumal moel. Mina kavatsen oma lapsi igatahes suunata barefoote kandma nii kaua, kui võimalik.

www.sepuke.ee e-poes kehtib sooduskood “karoliina15”, millega saab täishinnaga toodetelt 15% soodustust. 

 

 

 

 

 

 

 

Koostööd, reklaam, blogimine ja kõik sellega kaasnev

received_3275193582527507

Hei, armsad!

Tänane teema kerkis küll üles hästi juhuslikult ja planeerimata ning panen seda kirja otse põrandalt laste kõrvalt, et mõte kaotsi ei läheks.

Niisiis, juhtusin lugema ühest instagramist blogija mõtteid koostöödest ja sellest, milliste põhimõtete järgi tema valib koostöid ja millised koostööd teda muigama panevad.

Tundsin seal storys ennast veidi puudutatuna ja olen üldse viimasel ajal tundnud ennast veidi puudutatuna ja hellana sel teemal.

Mis seal salata, mulle on tulnud viimase aasta jooksul päris, päris palju pakkumisi koostööde osas ja ma ütlen ausalt, ma ei oska öelda ei. Asi pole ahnuses, sest tihti pole need kingid või palk või kuidas iganes seda nimetada, teab mis kallid ja suured ja vahel pole need ka nö hädavajalikud eluks, milleta ma elada ei saaks. Teisalt enamasti need koostööd mida teen, on järgmised:

a) Üldiselt on need siiski vajalikud mulle, kui mitte täna siis tean, et mõne kuu jooksul mul seda vaja läheb. Ja kui mul omal vaja ei ole läinud, olen selle välja loosinud või ära kinkinud sõbrannale. Easy as that. Ma ei viska asju prügikasti never ja loomulikult ei võtaks ma vastu koostööd näiteks firmalt, mis toodab kotsakingi või näiteks oleks arulage teha täna tööd rasedariiete firmaga, kui ma tean, et mul pole kontsakinga või rasedariideid täna ja ilmselt ka lähiaastatel vajal.

b) Toovad mulle veidi leiba lauale. Sellist sorti palgaliste koostöödega alustasin alles üsna hiljuti aga ma ei näe selles midagi halba. Kui mul on jälgijaskonda kellele seda toodet nö müüa ja reklaamida, ma saan selle eest oma arveid maksta ja lastega mängutuppa minna, ning lõpuks olla ka kasulik oma jälgijatele, et nende jaoks neile vajaliku toodet tutvustan, siis why not? Ma tean, inimesi on kadedaid ja on ka neid, kes tahavad näha blogijatelt ainult teemakohast sisu või sisu mis neile meeldib ja meeldiks näha. Näiteks olen mina viimase aasta jooksul hakanud aina enam huvi tundma looduslike toodete vastu ja proovinud säästlikumate ja paremate valikute järgi elada. Niipea, kui tegin koostööd firmaga, kelle toode polnud looduslik, olid osad minu jälgijad minus justkui pettunud, et seda reklaami tegin. Mõelge veidi kaugemale ka. Ma ei blogi ainult oma jälgijatele ja selleks, et neile meelejärgi olla päevast päeva ja nende ootusi ebda suhtes täita. Ma teen seda väga suure koormusega tänaseks päevaks, kodus, laste kõrval. Kodus laste kasvatamine on kõike muud, kui igav ja tegevusetu igavlemine, et mul aega väga ülearu oleks. Seega on see tõesti üsna suur koormus, mida ma sotsmeedias pakun. On igati okei seda ka oma hüvanguks kasutada, ehk siis teenida ka rahalist kasu või saada tasuks tooteid, mis meie rahakotis kulutusi kokku hoiavad. Ja kui see sissetulek ja kasum mind kõnetab, siis vabandust väga ma ei hooli sellest, et 10 inimest mind unfollowad seetõttu, et ma nende ootustele ei vastanud. Think about it!

c) Ma olen lihtsalt hea inimene. Ma tunnen tohutut privileegi, kui ettevõte valib just minu oma partneriks. Vabandust väga, aga tavaline emme, kelle insta koosneb telefoniga klõpsitud lapse piltidest ja kelle jälgijaskond on 30 sõbrannat, ei saa ju koostöid aga mina töötangi oma instagramis ja blogis iga päev selle nimel, tihti öösiti oma une ajast, aegajalt pisaraid valades, et ühel päval tõesti sellest ära elada. Sellel päeval saan ma hakata koostöid valima ja mitte olla enam lihtsalt pehmeke ja heake, kes kõigi koostöid vastu võtab, et peamiselt kogemusi saada ja veidi lisatasu, vaid teen tööd nende jaoks, kes paremini maksavad. Öelda, et olen pehmeke ja heake ei ole ka tegelt päris õige. Iga viimnegi koostöö õpetab mind ja arendab. Ma saan aina rohkem põnevaid asju katsetada, leian oma igapäevaellu uusi lemmikuid, mida edaspidi ise ostame ja mis kõige olulisem, areneda läbi selle koostöö. Selle punkti lõpetuseks tahan öelda ka, et on väga palju alustavaid ettevõtteid, meie oma eestlased, kes tahavd kuskile jõuda aga neil pole võimalik kallitele blogijatele maksta, kelle hinnad kerkivad sadadesse kui mitte tuhandetesse. Ma arvan, et siin ongi see koht, kus saame olla teinteisele kasulikud. Minu poolt jõuab alustava ettevõtteni uusi kliente ja mina saan uue kogemuse.

d) Viimaseks tahan välja tuua punkti, mis on ka väga suures seoses minu tulevikuga. Nagu paljud teavad, on mu soov olla ühel heal päeval nimega fotograaf. Iga tootefoto arendab mind. Tihti pean just tootefotode tegemiseks lappama läbi youtube koolitavaid videolõike “product photography” teemal. Ja nii õpitakse ja arenetaksegi. Ma võiks võtta oma kapist lihtsalt lõhnaõlipudeli selleks õppimiseks aga kui ma saan selle fotoshoodi abil näiteks hoida juba 10€ kokku veel peale selle, et saan kogemuse, siis jällegi WHY NOT? 🤷‍♀️

Mida ma tahan veel öelda on see, et osad meist valivad blogimise ja koostööd selleks, et lihtsalt lõbu pärast seda teha, aega sisustada või mida iganes. Kunagi, kui ma sellega alustasin arvasin ka, et see saab olema mulle vaid väike ajaviide ja hobi. Aga aastatega on see kasvanud mõningaseks tuluallikaks ja kogemuste ammutamise kohaks. Ja miks mitte sellega siis minna edasi täiskäigul? Jah, selle juures on omad kibedad küljed ka, aga kus ei oleks? Kas kontoris ahistav või ülbe boss ja kange kael pole mitte hea palgaga kontoritöö kibedam pool? Või kas müüja jaoks pole mitte mõru moment see, kui kassasse tuleb lugupidamatu inimene või haisev “parm” aga talle siiski meeldib müügitöö? Iga töö juures on ilmselt neid kibedamaid pooli. Alles hiljuti mõtlesin, et minu meepoti rikub üks tõrvatilk aga ma näen hullusti vaeva, et need tõrvatilgad potist eemaldada ja nautida seda mõnusat mett, mis blogija tööga kaasneb. Ja see pole vaid koostööd, raha, tooted ja liked. Need on ka need inimesed, kellega ma iga päev suhtlen! Need inimesed, kes tänavad mind, et rääkisin oma kehvast päevast, jonnivast lapsest, magamata ööst, kehakaalust, mis minu soovile langeda ei allu, kordaminekust või tootest, mida mida soovitanud olen ja mida tema oma elus väga vajas.

Ja selleks, et eriti uudishimulike uudishimu veel rahuldada tahan öelda, et elan üsna kesisest toetusest ja pean maksma oma mehele järelmaksu oma kalli töövahendi eest. Mõistke veidi näiteks minu vajadust ka selle 10€ kokkuhoiu suhtes. Kui mulle meeldivad kaunid ja kvaliteetsed lasterõivad ning me tahame käia lastega kohvikus, siis miski selle arvelt kannatab ja kuskilt tuleb see nö tagasi teenida, et kõik saaks makstud ning kõigi soovid ja vajadused oleks täidetud.

Palun ärge trampige blogijaid mutta ja mõistke natukene neid ka. Kui miski teid ei kõneta, katsuge mööda vaadata ja mitte liialt oma nina kuskile toppida. Me kõik teeme midagi mingi põhjusega.

 

Viimaks ometi olen leidnud elus oma sihi

received_621718445421906

Hei, armsad!

Ma ei kirjuta tihti siia enam selliseid lihtsalt mõtisklusi. Kuigi tahaks. Aga kardan. Mida? Keda? Ma kardan õelust ja kurjust. Ja mida teeb õelus ja kurjus minuga? Viib mind stressi, parimal juhul rikub ainult mu päeva, halvemal juhul olen mitmeid kuid rivist väljas. See on ka põhjus, miks ma enam neid otse südamest ja peast postitusi ei kirjuta, ma kaitsen ennast. Ma siiralt loodan, et selles postituses pole midagi, mille kallal mõni kägu jälle oma madalalaubalisust väljendada saaks.

See eemal olek ja oma jälgijatega suhtlemine ainult IG vahendusel peamiselt on olnud aga vaid positiivse mõjuga. Mul on olnud rohkem aega enda leidmiseks. Ma võin julgelt öelda, et 26 aastat ma ei teadnud päris täpselt, mida ma tahan. Teadsin küll, et perekonda, lapsi, koera ja oma kodu. Seega on osad väga suured ja ammused unistused juba tänaseks täitunud. Aga karjääri suhtes olen alati olnud ebalev ja see oli isegi veidi hirmutav. Ma olen elus ju nii palju erinevaid asju proovinud ja ainus, milles ma ennast ikkagi üsna saamatuks loen on kokkamine. Niisiis võisin selle juba üsna noorelt elimineerida. Ometigi ei leidnud ma omale kõigi põnevate hobide juures seda südamelähedast asja kõigi aastatega. Küll ma proovisin korvpalli, küll muusikat nii ühe kui ka teise instrumendiga, tantsisin showtantsu ja mõtlesin juristiks saada, ning siis hoopiski rätsepaks. Siis hakkasin lihtsalt baaridaamiks ja veidi hiljem tegin juba stilistikat ja müügitööd. Selles nimekirjas võin ennast üsna kehvaks nimetada vaid rätsepa ameti juures, sest selles ma tõesti kõige teravam pliiats polnud. Aga kõik muu tuli mul keskmisest paremini välja. Täielik ego boost, mis ilmselt mõne käo jälle foorumisse kihutab aga reaalsuses omale aru andes, me kõik vajame seda aegajalt. Kuna ma ennast nii tihti maha teen, kulub täitsa ära endale pai teha ja öelda, et oled andekas ja tubli naine. AGA VÕTA NÄPUST … ükski eelpool nimetatud hobidest või töödest mulle nii väga ei meeldinud, et näeksin ennast ka tulevikus seda tegemas.

Uskuge mind. Pärast kogu seda pendeldamist ühelt hobilt teisele ja ühelt ametilt teisele, oli rasedus isegi värskendav. Ma sain olla lihtsalt rase. Ahjaa, püsimatu nagu ma olen, mõtlesin, et rasedus ja emaks saamine pole ju ka piisav väljakutse. Hakkasin ikka avalikuks blogijaks ka. Tänasel päeval võin küll kindlalt öelda, et selles blogimise asjas olen ma üsna saamatu ikka. Esiteks on mu sõnavara üsna kesine, mis teeb kirjutamise ja eneseväljendamise veidi raskeks. “Loe ometigi raamatuid ja küll sõnavara ka täieneb!” Hea soovitus aga teate, kui miski ei meeldi, siis ei meeldi ja nii on. Ma tahaksin, et mulle meeldiks lugeda aga iga kord kui ma raamatuga alustan, ei jõua ma üle 30 lk lugeda. Ja teiseks pole mul enam üldse olnud julgust väga oma isiklike tundeid suurelt välja paisata sadadele ja ehk isegi tuhandetele lugejatele. Miks? Sest ma olen ka juba omajagu saanud seda blogimise valusamat külge tunda läbi kibedate pisarate, kui keegi arulage võtab omale õiguse mind või minu pere solvata ja kirjutada asjadest, millest normaalne inimene isegi ei mõtle.

20200704_202538

Ometi on olnud blogimisel suur tähtsus siiski minu jaoks. Blogimine viis mu tegelikult ka sihile. Ma leidsin oma kutsumuse ja selleks on fotograafia. Uskuge mind, ma ootan seda hetke, kui saaksin ehk alustada õpinguid, võtta kursusi ja teha seda päriselt nii, et see ongi mu igapäevane leiva lauale tooja. Ma olen nii põnevil, sest kõik on alles alguses. Ja ma julgen öelda, et ma unistan suurelt. Oma stuudiost, oma laiast klientuurist ja heast nimest. Ja kui eriti suurelt unistada, siis tegelikult tahaksin olla keegi nii Eestis kui ka Soomes.

Minu suurimad tänusõnad kuuluvad nendele. Lapsed, kes minu tempoga kaasas käivad, mees kes rabab minuga koos meie unistuste nimel ja aitab mind kõiges ning mamma ja nanna, kes on mu suurimad fännid ja kes viitsivad järjepidevalt meie laste juures käia ja seega hetkekski vabu käsi meile pakkuda. 

Ma saan praegu suure rõõmuga öelda, et mul on viimaks ometi väga hea töövahend, et tasa ja targu laste kõrvalt harjutada omalkäel, kuni nad pisikesed on ja mul võimalis väga limiteeritud ajaga seda õppida. Siin pean ma muidugi tegema sügava kummarduse oma elukaaslasele, kes aitas mul selle unistuse täita. Kaamera ja objektiiv pole mingi väike väljaminek ja minu sissetulek sealjuures ka sugugi mitte suur, mis muudaks keeruliseks ka järelmaksu saamise võimaluse. Midagi ei kukkunud mulle loomulikult niisama sülle. Maksan kõik oma elukaaslasele tagasi ja ütlen seda, et ei jääks eksliku muljet, et mulle midagi kergelt kätte tuleb. Noup. Ma jooksen päevast päeva jalad pidevalt seljas, et kõike ära teha ja kuidagi rahaliselt toime tulla ja samal ajal ennast ka arendada. Ükski asi ei tule mulle mu elus lihtsalt kätte ja täpselt sama on ka G’ga. Me oleme üsna sarnased selles mõttes ja samas töökad, oskame unistada suurelt ja meil on pidevalt mingi siht silme ees. Võimalik, et see on ka meie nö suhte saladus, kuidas me nii kiire tempo ja väikeste laste ja suuremal osal ajast pea olematu tugigrupi kõrvalt hakkama saame ja endiselt koos oleme. (Ärge saage valesti aru. Meil on armsad vanevanemad lastel, kes paraku üle lahe asuvad, mistõttu ei saa me kunagi nö emotsiooni ajel kutsuda homme õhtuks vanaema lapsi hoidma, et ise hinge tõmmata ja kasvõi koos kinno minna. Ja sel ajal, kui nad siin on kipume aega kasutama ise topelt töö rabamisele või proovime nautida nendega koos olemist nii palju, kui see võimalik on.)

maxresdefault

Pool aastat tagasi olin ma ehk veidi küsimärgi alla seadnud, kas minust saab fotograaf aga täna ma julgen küll öelda, et ma usun sellesse. Üliäge on näha, et inimestele meeldib mu stiil ja nad valivad minu oma olulisi hetki jäädvustama juba täna. Ka väga paljud koostööpartnerid on öelnud, et neile on silma jäänud just minu fotod. Iseennast kiitma ma olen väga tagasihoidlik tegelt. Vahest harva julgen öelda, et vot, see pilt on küll täistabamus. Aga see vist pidigi nii olema. Kuulsin kord ühte fotograafi rääkimas, et isegi loodusfotodega on nii, et ta võib käia tunde pildistamas ja ei saa ka seda “vau” pilti kätte ja mõnipäev ongi nii. Küllap on see inimeste pildistamisel veel keerulisem.

Lasin nüüd mõtetel väga laili valguda aga tahtsin vahelduseks kirjutada veidi oma mõtteid ja jagada oma rõõmu, et ma nüüd, 27 aastat hiljem tean, mida ma tahan. Muuseas ma võiks öelda, et see on ehk ka minu motivatsioon ja energiaallikas, kuidas ma nii palju jaksan ja viitsin. Seda küsitakse minult ikka aegajalt. Ja eks ma ise ka imestan, et mul peaks olema ju lapsehooldusPUHKUS aga ma pole kunagi nii palju rabanud, kui viimased pool aastat. Aga ma olen õnnelik, kui ma saan tegutseda ja päevad mitte ei veni õhtusse, vaid ma tunnen, et võtaks veel 3 tundi lisaks.

received_1472175816308588

Kuidas tunda ära rauapuudus ja millist ravimit kasutada?

20200629181216_IMG_9421 (1)

Hei, armsad!

Kuna ma olen kaks korda rase olnud ja juba looduse poolt saanud madalama hemoglobiini taseme, pole mulle rauapuudus kuidagi võõras teema. Meie pere naistel on see probleem väga tavaline muideks. Ja ka Glen on selle minult pärinud. 😩

Esimest korda oli mul rauapuudus juba aastaid tagasi, kui ma läksin taas verd annetama ja mind üks hetk ära saadeti ja öeldi, et minu hemoglobiinitase on liiga madal ja ilmselt peaksin hakkama tähelepanu pöörama sellele, et mu toidus oleks rohkel rauda ning ilmselt ei teeks ka tabletid paha.

Ilmselt järgmisel korral tuvastati mul rauaga probleeme esimese rasedusega. Seal pole ka midagi imekspandavat, sest väga suur osa naisi vaevleb rauapuuduse käes just raseduse ajal. Sellisele aneemiale on äärmiselt oluline pöörata tähelepanu, sest kui rauda on veres vähe, tähendab see lihtsalt ja lühidalt kokkuvõttes seda, et nii ema kui ka laps võivad jääda hapnikuvaegusesse.

Loen parasjagu http://www.emmedeklubi.ee lehelt, et rauavaeguse puhul võib olla su vererõhk madal, keel valulik, suunurkades lõhed, küüned haprad, pea valutada, söögiisu vähene ja võib tekkida isu ebatavaliste asjade järele nagu kriit, tsement, jää, ajalehed, tikud jms. 

Kõigele sellele lisaks võib rauavaegusega seostada ka järgnevaid punkte:

1.VÄSIMUS

2.HINGELDAMINE

3.MUUTUSED SÜDAMETÖÖS

4.RAHUTUD JALAD

5.KÜLMAD KÄED JA JALAD

6.LISAKS PEAVALULE KA PEARINGLUS

7.NÄRVISÜSTEEMI HÄIRED

8.JUUSTE PROBLEEMID

Neid punkte lugedes saan täiesti aru, miks mulle ka selle raseduse ajal rauda välja kirjutati. Mul oli täiesti koomiline vajadus nuuskida ajalehte ja tsemendist seina, rääkimata peavaludest ja kahvatust näonahast. Lisaks kimbutasid mind mingi aeg ka rahutud jalad ning ka väsimus on olnud mõlema raseduse ajal täiesti tavaline nähtus.

Kõik pusletükid saavad justkui kokku pandud ja neid punkte lugedes hakkasin tundma muret, kas mul äkki võib ka nüüd olla rauavaegus, kuna olen kuude kaupa vaevelnud peavaludes, olnud üsna närviline ning kuulen ikka ja jälle, et näen nii väsinud välja, näost valge ja silmaalused mustad.

Hakkasin oma arstilt pärima, et mis oleks kui uuriksime välja, kas mul võiks olla rauaaneemia tekkinud taaskord aga arst ei pidanud vajalikuks isegi laborisse vereproovi anda, mõõtis hemoglobiini ja ütles, et see on normaalpiiri kõige alumisel numbril ja üks kuur ei teeks paha, eriti kui on sarnased sümptomid ja rauaaneemia varasemalt olnud.

Siiski usun, et ükski arst ei soovita teha kuuri põhjuseta, sest ka raua ületarbimine pole tervisele hea. Seega ei tasu nüüd iga peavalu või väsimuse peale ravimeid joosta ostma ilma arstiga enne nõu pidamata.

Ilmselt tavainimesed üldiselt ei pööra eriti tähelepanu sellele, millist rauda nad tarbivad. Seda minagi. Olen alati võtnud seda, mida arst kirjutab/soovitab teadmata, et tegu on mitteheemse rauaga, mis ei imendu hästi ja tekitab suuremale osale kasutajatest näiteks kõhukinnisust. Trust me, sa ei taha seda! Ma vaevlesin äsja kuid piinava kõhukinnisuse käes ja see oli kõike muud, kui mõnus. Kui ma oleks sellel perioodil veel mitteheemset rauda hakanud kasutama, oleksin ilmselt söömisest juba loobunud.

Niisiis meie kehad tahavad HEEMSET RAUDA. Selle positiivsed omadused on järgmised:

1.IMENDUB HÄSTI maohappesus, toit ja jook ei mõjuta imendumist.

2.ON HÄSTI TALUTAV

3.KÕRVALTOIMED PRAKTILISELT PUUDUVAD

4.PIISAB VÄIKESEST RAUA KOGUSEST

Sa võiksid veel teada, et RICHTER FerroBio on esimene ja endiselt ainus loodusliku heemset rauda sisaldav toidulisand Eestis.

Selle leiad täiesti tavalistest apteekidest ja vajadusel saad seda osta isegi interneti teel. Piisab vaid googeldamisest.

Hoidke oma tervist ja eriti tasub sellele tähelepanu pöörata rasedatel naistel.

Päikest!

Postitus valmis koostöös FerroBioga.

 

 

Heidame pilgu meie magamistuppa

20200611184451_IMG_7028

Hei, armsad!

Pärast viimast postitust lastetoa teemal, on igati hea minna sujuvalt üle meie magamistoa ja uneteemade juurde, kas pole? Räägime kohast, mis on minu lemmikumast lemmikum kõigist siin korteris. Ja seda muidugi seetõttu, et siin on mu voodi, mu padi, mu tekk, mu voodilinad ja aina mõnusam ja silmi silitav sisustus. Koht, kus laen akusid, et oma pisikesi präänikuid suureks kasvatada ja unistuste poole trügida.

Uni on ülimalt oluline. Mõne jaoks natuke olulisem, mõni ei tahaks üldse oma elu magamise peale raisata aga mina olen igatahes magamise fänn. Näiteks on minu une vajadus umbes poole rohkem, kui mu elukaaslasel. Muidugi magaks ta meeleldi ka pikemalt aga ta funktsioneerib täiesti edukalt ka 4-5h unega, samal ajal olen mina ka 6 tunniga zobilähedane versioon. Ma ei saa aru, miks ma üldse endale liiga tihti seda teen, et kell 00’ni ja veel halvemal juhul 2’ni üleval passin. Ega selles poleks midagi halba, kui mul poleks ühte väikest äratuskella, kes mind hommikuti juustest sikutab ja mu ninast haarab ning siis valjuhäälse naeruga mind äratab kell 7. Hiljemalt. Oleks see minu teha oleks 9-10’ni täitsa mõnus magada.

Kvaliteetne uni sõltub minu jaoks vägagi ka padjast ja tekist. Näiteks olen külas olles sattunud magama kõditavate villaste tekkidega ja liiga madalate patjadega. Muidugi ei tasu rääkidagi sellest, et diivanil magamine on suisa kohutav. Kui ma emal külas käin ja ta mulle ja Gleannale suuremeelselt loovutab koha diivanvoodis siis loen tunde, et pääseks oma voodisse. See lihtsalt ei sobi mu seljale. Kusjuures on emal veel kattemadrats ka aga mina tunnen neid üleminekuid. Üks pool liiga kõva, teine liiga pehme. Imestan, kuidas ema endiselt välja puhkab selles “voodis” üldse. 😩

Aga hea voodi, teki ja padja kõrval on oluline ka kvaliteetne ja hingav voodipesu. Ma olen elus ikka igasuguste voodipesudega maganud. Lapseeast mäletan häid, kirjusid ja lapselike voodipesusid. Sellele järgnes aga iseseisvumine ja voodipesusid tuli nüüd ise soetada. Teisel juhul mulle kingiti voodipesusi ja see oli see periood, kus ma magasin sünteetiliste voodipesudega. Teate küll need libedad ja keha külge kleepuvad, suurte tekstidega HER SIDE, HIS SIDE jne. Üsna pea sain ma selgeks, et nii higistades ei saa veeta suurt osa oma elust.

Esmalt tutvusin tasapisi IKEA voodipesudega ja valisin kõige soodsamad, mis riiulis leidusid. Mul polnud lihtsalt muud sidet voodipesuga, kui see, et see oleks puuvillane. Aga kui ma hakkasin möödunud talvel aina enam tegema pilte oma lastest just magamistoas ja tasapisi magamistoa sisustust oma silmale meeldivamaks muutma, hakkasin otsima ka nunnumaid voodipesusid beežides, pruunides ja valgetes toonides, mis meie magamistoas mängivad põhilist rolli. Ja kui siis see esimene leitud sai, lendasid kõik vanad voodipesud kaarega kapist välja ja leiavad nüüd kasutust maal. Eks nad on aastatega veidi väsinud ka juba. 🙈

20200611184349_IMG_7023

Peagi nägi minu huvi mõnusamate voodipesude vastu ka MUUNI, kes meile võiks öelda, et suisa luksusliku voodipesu saatis. I KNOOOW! Lihtsalt vaadake seda satäänist ilu ja headust.

Miks üldse satään? Mis satään üldse on ja miks peaks inimene valima just selle?

Nii mõnelegi võib üllatuseks tulla aga satään ongi 100% puuvill. Looduslik ja seega ka parim sinu kehale. Ideaalne hingav materjal, millesse ennast umbes 8 tunniks mässida. Aga mis selle hinda siis kergitab?

Lõik leitud http://www.kodus.ee :“Satään on pehme ja sile kangas. Lisaks on see vastupidav materjal. Hingavus on satäänil puuvillakangast veelgi parem. Satään koosneb täies ulatuses puuvillast, kuid oma läike tõttu meenutab siidi. Riie on vähekortsuv, kuid seda võib soovi korral ka triikida. Tavalisest puuvillakangast eristab satääni kudumismeetod. Tänu oma töötlusele sobib see hästi allergikutele.”

Niisiis ennekõike vastupidavuuuus! Nagu MUUNI ise kirjutab:”Kui nüüd mõtled, et oled lõpuks leidnud igavese voodipesu, mille saad 40 aasta pärast lapselastele edasi pärandada, siis just nii ongi.”

20200602153750_IMG_6692

Well, kui tõenäoline see on, et sa oma voodipesu lapselapsele pärandad aga miks mitte osta kvaliteetne voodipesu aastateks ja rahu majas. Kaks komplekti ja nii mõnigi aasta ei pea ilmselt siledasse ja pehmesse voodisse pugemise pärast muretsema.

Ühtlasi mainisin ära teise omaduse, millega satään hiilgab ja see ongi tema siledus ja pehmus. Kui ma esimest korda MUUNI padjapüüriga lapsi magama panin ärkasin veidi hiljem ülesse ja leidsin ennast konkreetselt nii magamas, et ila tilkus, kuigi minu tavaline rutiin on laste uinumisel minna koeraga jalutama. 😄

Tekkis soov ka ennast veidi hellitada ja veeta nii tähtis osa oma päevast luksuslikult? Ma ei saa ju teile ometigi jätta sooduskoodi andmata. KAROLIINA10 annab 10% alet. 

https://muuni.ee/

Ps! Hoidke MUUNI instal ka silma peal.

Ja jõuame nüüd ka veel ühe vähemtähtsa punkti juurde, milleks on sisustus. Minu arvates on äärmiselt oluline, et magamistoa sisustus oleks rahulik. Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas inimesed saavad magada punastes või suurte mustritega tapeetidega magamistubades. Ka spetsialistid soovitavad karjuvaid värve ja mustreid vältida ja peale heledate toonide vaid sinist, mis peaks aitama uinuda. Samuti ei paigutaks ma magamistuppa telerit ega palju pilte seintele. Pigem pööraksin tähelepanu taimedele ja asjadele, mis teevad rahulikuks. Muidugi on see maitseasi ja maitse üle ei vaielda. Mulle meeldiks ka mingi kaunis ja veidi sensuaalsem pilt ehk isegi mehega aga kuna lapsed on majas siis seetõttu ma selle mõtte maha matsin. Ma ei tea miks aga ma ei taha, et poeg küsiks, et miks emme sellel pildil paljas või muud seesugust. 😂🙊 Kellel on sensuaalsemad pildid magamistoas, kas teie lapsed pole küsimusi esitanud?

Meie magamostoa detailid:

voodi – IKEA // voodipesu – MUUNI // ilupadi – H&M // makramee – Soomes ühe naise valmistatud // nagi – eraisikult saadud peale nädalaid otsimist // makramee leht – NORTHEO // bambusest peegel – H&M // makramee ampel – clas ohlson 

Ja see, mida hetkel pildil näete on kuude pikkune otsimine ja inspiratsiooni kogumine. Iga detaili ostmine on kulukas ja kõike korraga mõistagi ei saa. Lisaks otsisin pikalt seda stiili, mis mulle meeldiks. Hetkel on käsil uue voodi otsimine. See IKEA voodi on ostatud kohe Soome kolides ja mõne aastaga juba omajagu täkkeid jms saanud. Unistan mingist mangopuu voodist või ehk meil veab ja leiame rotangist voodipeatsi.  ♡

PS! Kui teile tundub, et peegel on seinakaunistusele liiga lähedal, siis mulle tundub ka. Aga peegel läks vana kruvi otsa ja makramee tahtsin paigutada ikka voodi keskele. Samas ei saanud voodit veidi vasakule ka liigutada, sest siis oleks G juba akna all.

PPS! Reaalsuses asetseb meie voodi kõrval ka mõnda aega veel Gleanna voodi aga ma loodan siiralt, et saame varsti sellest väikeste tubadega korterist minema ja siis juba paigutada lapsed ühte tuppa ja hakata taas oma magamistuba kahekesi jagama. (Reaalsuses siiski kolmekesi, sest Merlot 🐕 kuulub ka magamistoaga komplekti 😂)

Päikest!

 

 

Lastetoa sisustus ja arendav tegevus läbi mängu

20200421082727_IMG_4675

Hei, armsad!

Mul on teile nii mõndagi kirjutada ja loodan, et saan taas kasuks olla ühe sooduskoodiga ja põnevat lugemist pakkuda.

Mis seal salata, mul on kiiks sellega, et mu kodu oleks silmale mõnus vaadata ja sellest ajast, kui ma olen armunud hoopis uutesse toonidesse, kui ainult must ja valge, on eriti suur tuhin oma kodu sisustamisega taas tegeleda.

Teine punkt mis mind tänase postituseni tõi on tõsiasi, et kui ma juba nädalaid lastega kodus pidin istuma, ei hakanud vaikselt oma asjadest siiber saama mitte ainult Glenil aga ka Gleannal, keda ei huvita enam ainult kõrisevad asjad. Niisiis saigi hakatud vaatama uusi mänguasju aga mitte lihtsalt huupi, vaid lähtudes nende värvitoonides, et neid interjööri sobitada ning muidugi materjalidest, millest need valmistatud on.

Little Dutchi tootevalikusse tulid  hiljuti Pure&Nature toonis mänguasjad. Olin kindel, et soovin just neid kasutada oma laste toa sisustamisel ja mängimiseks soetada. Just need mänguasjad täitsid minu soovitud kriteeriumid.

20200413141135_IMG_4333 (1)

Minu südame on need mänguasjad igal juhul võitnud.

Muideks paar fakti selle ettevõtte kohta ka. See bränd on saanud alguse Hollandis, olles esialgu vaid mõne tootega veebipood. Omanike suureks üllatuseks kasva sellest aga suur bränd, mida tuntakse üle maailma. Ma pole küll Eestis brändi edasimüüjatega tutvunud isiklikult aga juba interneti vahendusel on tunda, et asja ajavad soojad ja meeldivad inimesed, sest suhtlus läheb äärmiselt mõnusalt ja ladusalt.

Rääkides vanuserühmast, siis saan nõu anda kahes erinevas vanuserühmas.

1. 7-kuune Gleanna huvitus esialgu kõige enam motoorikakeskusest. Seal leiab tegevust pikaks ajaks. Kuubiku neljalt seinalt leiab erineva arendava tegevuse, millele lisaks on ka keskuse peal põnevat tegevust

Üsna pea hakkasime talle õpetama ka haamripingi kasutamist. Lapsed õpivad kiiremini, kui arvata oskame. Ta saab juba ideaalselt aru, mismoodi haamrit kasutada tuleb.

2. 3-aastane Glen valis omale juba mängu ise. Lasin tal kodukal mänguasju vaadata ja esimesest silmapilgust öeldi, mulle:”Seda tahan!” Kui laps tahab, siis peab saama. Ei vaidle üldse vastu, et üsna äge hind ühel lapse mänguasjal aga ma usun, et me oleksime ise soovinud ka millegi sellisega lapsepõlves mängida. Lisaks on see puidust ja hiljem saab sellega mängida oma pere järelkasv või miks mitte ka kellegi teise.

Aga kellel on kodus kaks last, siis võite aimata, et kõige põnevam on parasjagu just see mänguasi, millega teine mängib.🤭

20200421082456_IMG_4654

Minu arvates just üks võlu nende Little Dutch toodete juures ongi see materjal. Puit on igas mõttes parem nii meie lastele kui ka loodusele.

Igaljuhul on lust oma lapsi näha mängimas koos. Minu lemmik vaatepilt maailmas.

20200421082931_IMG_4706 (2)

Kui Little Dutchi kodukale juba siseneda, võib üsna kergesti pea kaotada, sest praktilisi aga samas ilusaid asju on nii palju. Piisas mul vaid näha seda sinepikollast mänguasjakotti ja voodilina ning ma juba tahtsin neid. Mänguasjakotist sai aga hoopiski sujuvalt mähkmekott, sest mähkmetel polnud juba ammu mõistliku kohakest.

Ja kuidas saaks ma teha postituse sellest toredast ettevõttest, kui ma ei jagaks teile ka sooduskoodi. Nimelt oli mul küll instagramis sooduskood mõndaaega koos loosimisega aga suure nõudluse tõttu pikendati “karoliina15” mis annab 15% soodustust nende e-poes 3.maini! Seega kiirustage. ♡

Olge hoitud ja loodan, et saite häid ideid ja mõtteid.

20200422125305_IMG_4857

Zero waste

Hei, armsad!

Nagu te näete, siis mõjub uus elurütm mu blogile üsna kurval, sest aeg kirjutamiseks on limiteeritud.

Siiski täna on teemaks midagi põnevat. Pole kunagi hilja midagi juurde õppida, paremaks inimeseks saada ja elus uut lehekülge pöörata, eks. Kuna minu enda sisemine maailm on jälle veidi segamini paiskunud ja oma füüsilise kehaga olen ka pikalt jälle veidi nö tülis olnud, siis oli vist õige aeg suunata oma tähelepanu mujale ja teha kasvõi maailmale natukenegi head, kui ma endaga nii hea ja hoolitsev olla ei suuda.

Kõige olulisemat rolli on mänginud minu tänaste otsuste juures Biovegan Family pere. Birgit, kes on üks Biovegan Family eestvedajatest, on mulle palju õpetanud, suunanud mind parematele radadele ja julgustanud. Sellised inimesed motiveerivad mind ja nende nõuanded toimivad minu peal, vastupidiselt tollele hälli saagale, kui mulle karati konkreetselt kõrri, et “minusuguste” inimeste pärast on nende laste tulevik kole, kuna mina olen nii õudne tarbija. (Kuigi ma ei võta tänaseni omaks, et ma oleks olnud ka tol ajal kohutav tarbija, kuna olen suur taaskasutuse austaja nii riiete kui ka mööbli osas olnud) Nüüd minul silm peast välja, sest tuletasin vana asja meelde. Aga mis parata, olen nõrk ja võtan sellist kriitikat väga südamesse.

20200312094708_IMG_2684

Pildil on meie pere kolm lemmikut Biovegan Family loodusliku pesupulbrit. Ja kes veel ei tea, siis sooduskoodiga “karoliina15” on nende tooted 15% soodsamad www.bioveganfamily.eu

Aga nagu öeldud on mul üks hea haldjas, kes mind suunas ja läbi Biovegan Family jõudsin ka Zero Waste’ni. (Zero Waste müüb Biovegan Family tooteid samuti) Olin nende tegemisi mõnda aega jälginud, kui nad mulle koostöö välja pakkusid, et saaksin oma soovide järgi nende e-poe toodetega hakata tutvuma. Äge! Korduvkasutatavad mähkmed olid juba suur samm paremuse suunas, mis mulle tohutult meeldib. Äkki leiab veel jäädavalt mingi hea lahenduse, millega teen loodusele pai.

20200430193413_IMG_5131

•Juba enne, kui alustasin koostööd nendega, olin valinud välja toote, mida tahtsin omale nii või naa ja selleks oli korduvkasutatavad meigieemalduspadjad. Mida ma nii kaua üldse mõtlesin?  Need lapikesed on nii armsad ja ma ei pea ilmselt niipea enam klassikalisi vatipadjakesi poest ostma. Mina hetkel ennast üldiselt ei meigi aga kui ka teen midagi, siis viskan juba järgmise pesuga masinasse ja järgmine päev on nad jälle puhtad. Kui ma jälle rohkem jumestust hakkan kasutama, pean neid ilmselt juurde osta. Ma ei mõtlegi momendil tavaliste vatitupsude juurde naasta. Ajapikku tasuvad nad ka ennast ära, sest raha enam tavalisteke vatipatjadele ei kulu.

20200331125931_IMG_3797 (1)

•Teine toode mis mulle silma jäi oli Smartcupi termospudel. (Minu oma on küll see pruuni mustriga aga empsil on selline ja see on ka täiega ilus) See pudel võitis mu südame ennekõike oma funktsionaalsusega ja ma tean, et see kestab mul suure tõenäosusega aastaid. Pudelit saab kasutada jahedal talvisel päeval näiteks mängukale sooja tee kaasa võtmiseks. (Ära proovitud ja Glen oli vaimustuses, et saab mängukal teed juua.) Soojal suvepäeval hoiab termos joogi jahedana. Minu pudel on igatahes ka väga kena. Ilusam, kui kõiksugused plastmassist joogipudelid, millest iga teine lekib.

•Mis seal salata, olin korduvalt nende e-poes vaadanud ka järgnevat toodet, kuid olin üsna skeptiline. Niisiis – taaskasutatav raseerija, mis alguses tekitas minus mitmeid küsimusi. Esiteks kas see ikka sobib naistele ka või ainult meestele habeme ajamiseks? Küsisin neilt ja nad ütlesid kohe, et miks ei sobi naistele. Ikka sobib.

Esialgu olin veidi hirmul, kui toodet käes hoidsin. Esiteks ma ei pöörand üldse alguses tähelepanu nendele žiletiteradele, mis kaasas olid pakendis. Hiljem ei saanudki aru mis mul maha oli kukkunud, korjasin üles, hakkasin kokku väänama ja lõikasin sisse. Olge teie ettevaatlikumad, mitte nii hooletud nagu mina.

Mitu päeva võtsin hoogu, et proovida ja esimesena julgesin katsetada kaenlaalustel. Läks täiesti okeilt ja järmiseks proovisin jalgadel. Viimasel ajal oli mul tekkinud raseerimisel minihaavandeid aga selle raseerijaga ei olnudki seda probleemi. Kui ma alguses nädalaid intiimpiirkonda selle riistapuuga minna ei julenud, sest ei olnud seda veel käe sisse saanud, siis nüüd olen ka katsetanud seal. Täitsa tehtav. Niisiis! Minu hinnangul teeb raseerija oma töö edukalt ära, kuid vajab kannatust ja harjunist.

NB! Tasub silmas pidada, et käsi milles raseerijat hoiate oleks seebist ja vahust puhas, nii seisab raseerija kindlalt käes. Ohutut ja sujuvat raseerimist!

•Oot, oot aga ega siis lihtsalt märga nahka raseerima ei saa hakata. Ühe sujuva ja hea raseerija juurde kuulub ka hea seep. Minul on selleks Nurme raseerimisseep. Mul pole midagi halba öelda. Kõik on nii, nagu pakend lubab. Seep on keskkonda säästev ja põhjaveele ohutud. Toode on vegan, loomkatsetevaba, looduslik, valmistatud käsitsi ja palmiõlivaba.

Muide ma tõesti olen ka seda täheldanud, et mu jalad ei ole enam peale raseerimist kuivad.

20200430075643_IMG_5060

•Viimane punkt puudutab hambapesu. Ma polnud enne Zero Wasteni jõudmist kuulnud sellisest põnevast asjast nagu hambapesutabletid. Ma kohe arvan, et need on täiesti geniaalne leiuti, sest kui ma mõtlen tagasi kõigile nendele kordadele, kui mul on kukkunud hambapasta harja pealt maha, või kui ma olen hambaharja koos pastaga vastu kraani pannud, või kui palju ma olen elus pigistanud seda viimast törtsu sinna harjale ja kui ebamugav ja tüütu see on, sest ei taha pastat raisku lasta. 🤷‍♀️ Tabletid lahendasid kõik need mured ühe purgiga. Jep, neid müüakse klaaspurgis. Ja ei saa mainimata jätta, et need on looduslikud ja eestlaste oma toodang. Geniaalne.

Lisaks sai kogu pere meie oma päris esimesed kodumaised Kerale bambushambaharjad. Ma arvan, et see kirjeldus ütleb juba päris palju “Hambaharja käepide on valmistatud Moso bambusest, mis on kiiresti taastuv ning komposteeruv materjal. Samuti ei kuulu Moso bambus pandade menüüsse.” Stiilne look ja soodne hind on boonus ja siin kohal on kõik põhimõtteliselt öeldud. Meie hambaharjatopsi enam ükski muu hambahari ei rända.

20200430080846_IMG_5096

Oleks ju natuke ebaõiglane teile neid tooteid tutvustada ilma sooduskoodita. “karoliina10” annab teile soodustus 10% https://zerowaste.ee/ kogu tootevalikult!

Meie pere elu neil päevil

20200317162835_IMG_2872

Hei, armsad!

Ilmselt pole teile mingi üllatus, et see teema saab alguse just sellest, mis tänasel päeval maailmas toimub. Me kõik oleme vähemal või rohkemal määral sellest viirusest puudutatud ja ma otsustasin kirjutada, mida mina täna tunnen, kuidas meie elu on häiritud. Ilmselt on ka seda kõike hiljem hea lugeda, kui elu on taas normaalne aga tahaks veidi viriseda. Sellisel hetkel mõistad, et kui enne oli asju mille üle sai vinguda siis tänasel päeval tahaks nii väga tagasi sinna, kus olime alles kuu aega tagasi.

Niisiis .. esmalt ma tahaks öelda, et meie jaoks on see jant nüüd kestnud juba kolm nädalat ehk ma olen kahe lapsega olnud kodus 21 päeva. (I know, mõne jaoks naeruväärne, sest on ju üksikemasid, kes 4 lapsega iga päev toimetavad, kuid minu jaoks ikkagi eriakummaline eluolu) Me võtsime veidi ettevaatlikuma hoiaku juba enne seda, kui eriolukord Eestis välja kuulutati ja mil veel enamus inimesi vaatasid mind küsivalt, et misasja, miks sa oma last lasteaeda ei saatnud, mida sa paanitsed. Tol hetkel ei paanitsenud ma veel üldse, lihtsalt tahtsin last hoida eemal suuremast grupist inimestest ja lisaks häiris mind mõte sellest, kui kergekäeliselt suhtuti sellesse, et soovitati peale reisidelt tulekut kodus püsida. Tol nädalal käisin veel küll korra ühes kohvikus ja sõbrannal külas, kuid see pole siiski võrreldavgi nende kontaktidega, mida ta saanuks lasteaiast.  Tänaseks oleme öelnud lasteaeda, et 13.aprillini ei ole meie last 100% tulemas ja ma võin oma mütsi ära süüa, kui ma last enne mai keskpaika lasteaeda saadan.

Kuidas on meie igapäevaelu hetkel? See sarnaneb suuresti sellele, milline oli eluke enne koroonat näiteks reedeti. Mina olen Gleni, Gleanna ja Merlotiga kodus, G on tööl. Jah, G töötab edasi ja seda seetõttu, et tema töö ei võimalda kodus töö tegemist. Paraku ei saa interneti kaudu torusid paigaldada jms. Muidugi olen ma hirmul, et ta nö kolab ringi ja tal on ilmselge võimalus viirusesse nakatuda aga meil pole valikut, sest suures osas on ta meie pere ülalpidaja. Lisaks pole tööandja nö uksi sulgenud vaid ootab teda endiselt tööle.

Minu olemisele mõjub see nn meie endi poolt määratud liikumiskeeld (va vabaõhu tegemised, jooksmine, jaluramine jms) tegelikult masendavalt. Mis seal salata, ma olen kergelt püsimatu ja ma olen üks neist, kes kolas lastega ringi, et aega vaheldusrikkamalt sisustada kodus istumisele. Me käisime lastega kohvikutes, mu lastel pole kunagi olnud midagi väikese šopingu vastu, mis nende emmele teraapiliselt mõjub ja viimasel ajal hakkasin rohkem ka tundma motivatsiooni sõbrannadega taas aega veeta, et mitte ennast nö isoleerida. Nüüd oleme pidanud leppima vaid jalutamiste, rattasõidu, tõukeratta ja mänguväljakutega. Viimased eemaldasime ka sel nädalal oma käimistest ja asendasime metsas käimisega.

Ma ei hakka pikalt isegi rääkima, mis meie elu kõige rohkem hetkel segab, sest ma tean, et emme ja mamma loevad seda. Aga proovin öelda lühidalt ja nii tuimalt kui suudan, et meie jaoks kõige keerulisem on teadmatus, et millal me taas näeme omale kalleid inimesi, kes meid armastavad ja kellele läheb korda meie ja meie laste nägemine. Tänapäeval on võimalik meie käekäigul silma peal hoida ja minu toodetud pildimaterjal viib meid Eestile veidi lähemale aga uskuge mind ma tean, et vähemalt minu ema ja vanaema jaoks pole see vähimalgil määral ligilähedanegi sellele, mida tähendab nende jaoks meiega koos oldud aeg. Ja hetkel ei päästaks ka olukorda see, kui me Eestis elaks, sest nii ema kui ka mamma on riskigrupis ja neid külastada oleks lollus.

Mis selle kõik eriti keeruliseks teeb on see, et laps ei saa mitte paganama midagi aru. Ta ei saa aru miks ta ei või lifti nuppu vajutada, miks me ei lähe kiikuma, miks me ei sõida rongiga lihtsalt niisama porgandikooki sööma, miks vanaemad JÄLLE reedel ei tulnud külla, miks me laevaga Nanna juurde ei sõida jne. Positiivses mõttes ei saa ta aru, miks emme teda lasteaeda ei vii ja tõesti lõpuks päevad läbi minuga saab aega veeta, mitte taaskord mingite võõraste tädidega, sest lasteaias on taaskord 80% kollektiivist muutunud.

Väga suure põntsu pani see olukord ka meie suurele unistusele oma kodu osta. Me olime just leidnud omale selle maja, mida me potentsiaalseks oma koduks pidasime ja ühtäkki tuli meil kõik plaanid 10 korda uuesti läbi mõelda ja riske kaaluda. Õigupoolest polnud minul suurt sõnaõigust ja sain G’le vaid öelda, et usaldan teda, sest minu emapalk (mida ma nagunii saan vaid napilt 3 kuud veel) ei maksaks isegi maja laenu kinni, kui temal peaks tööl midagi juhtuma või tuleks tal oma tervise pärast koju jääda. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, kasutaks G ilmselt iga sendi säästudest ära maja sissemaksuks ja meie olukord oleks nagunii üsna riskantne. Niisiis pole pikalt midagi kaaludagi, kõik räägib meie kahjuks.

Mõneti tunnen, et seda kõike oli vaja. Glenil olid lasteaias väga rasked ajad. Ta ei suutnud kuidagi leppida, et alles sügisel alustanud uus kollektiiv, vahetus taaskord jaanuari lõpus. Lasteada minek oli nagunii raskem, sest issi asemel hakkasin mina teda viima lasteaeda, et issi saaks tööle minna varem. Kõigele lisaks üritasime tulutult lapse päevaplaani paika saada. Üks põhjuseid, miks mina teda hakkasin lasteaeda viima oli tema uni, mis kuidagi õhtul tulla ei tahtnud ja hommikul ära minna. Ei saanud me enne seda viiruse puhangut ka tema päevakava paika. Tänaseni on see nii kaootiline aga kodus on vähemalt vabamad käed. Lisaks tundub mulle, et lapse kõne on hakanud kodus olles hüppeliselt arenema. Äkki suudab ta sellisel viisil ennast rohkem vabaks lasta, magab kuna tahab ja palju tahab ja areng saab temale mugavamas keskkonnas kiiremini toimuda. 🤷‍♀️ See on vaid minu spekulatsioon.

Küll aga olles egosatlik, on see kõik minu jaoks nii raske, et tunnen, kuidas neid ridu kirjutades tekib füüsiliselt rindkeres raske tunne ja silmad valguvad kergelt märjaks. Mul on raske. Mulle meenuvad päevad, mil Glen oli 1,5-aastane ja elasime Eestis. Nagu tol ajal ei olin ma tegelikult teadmata ajaks nö lapsega koduseks määratud, olen seda ka täna, erinevusega, et mul on väga aktiivne laps veel lisaks ja ema ei ole mitte 6km kaugusel vaid üle lahe kinnise piiri taga. Ja raskemaks teeb see, et ma ei tea iialgi, millal minu abikäed saabuvad. Ma pean olema valmis selleks, et G ei pruugi saabuda isegi enne kella 20, mil esimene laps juba ööunne hakkab minema. Aga ta saabub vähemalt! Siinkohal kummardus kõigile emmedele, kellele abikäsi ei saabugi õhtuti ja ainus kellele loota saate, olete te ise.

Uskuge mind. Mu süda nutab nende pärast, kes täna peavad võitlema ellujäämise nimel, kes on krooniliselt haiged ja vanemas eas, kelle töökojad on küsimärgi all või kes juba tänaseks on töö kaotanud ja ei tea mis uuel kuul saab. Aga me kõik võitleme ka enda eest. See mis minu jaoks on täna raske, tundub mõnele tähtsusetu aga minu jaoks siiski mugavustsoonist väljas. Ja see mugavustsoonjst väljas oleks, kriisi olukord, teadmatud ja hirm kasvab iga päev. Ma olen ärevil ja stressis. Mul tulevad lihtsalt täiesti tühiste asjade peale paanika hood ja alles hiljem mõistan, et reageerisin üle. Stressirohketes situatsioonides kipun magusa järgi haarama ja ei taha seda ka omale keelata, sest tunnen, et see aitab kasvõi korraks. Väga hea rahustaja on ka värskes õhus olemine. Unustan ennast aina pikemaks ajaks välja jalutama ja seda näitavad ka sammud kellal ja kilomeetrid endomondos.

Loodan, et leiate selle oma viisi jääda selles olukorras rahulikuks või vähemalt selle, millega oma hinge paitada neil rasketel päevadel.

Olge terved, eks! Ja ärge kolage ringi. 🧡

20200317162553_IMG_2846