Mina panin oma lapse noorelt lasteaeda e tunded aasta hiljem

received_2039576059683320

See on teema, mille kohta on mulle ikka aegajalt kirjakesi potsatanud postkasti. Ennekõike emadelt, kes sama teed läbivad, nagu mina aasta tagasi. Aga ma ei ole sellel teemalt nii suurelt ja konkreetselt julgenud kirjutada, kuna kardan hukkamõistu. Teisalt tean, et paljud pered selle otsuse teevad ja neile on see postitus pigem abiks. Sisimas ma ju tean, et nagunii on emasid, kes selja taga räägivad ja kiruvad, kui halb ema ma olen ja halb eeskuju oma jälgijatele. Teisalt, ei ole ma oma elus kunagi teinud otsuseid selle pärast teisiti, et keegi minust halvasti mõtleb. Olen teinud sedasi, nagu minule parim ja kuidas parasjagu soov on olnud. Saime varakult lapse peale tutvumist G’ga, võtsime koera juba kuu peale kokku kolimist, kolisime KAKS korda Soome, otsustasime teise lapse saada, kuigi ma pole ehk veel 100% valmis selleks vaimselt – aga need otsused on siiski sündinud. Nagu sündis ka otsus panna Glen lasteaeda, kui ta oli vaid 1,5-aastane.

Kogu see protsess oli küllaltki lühike ja ootamatu. Olin ühtäkki saanud nagu puuga pähe, kui mõistsin, et emapalk on läbi ja ma tõesti ei pannud sentigi kõrvale. Ma ei mõista ennast täna selle pärast hukka, kuna ma olen loomult väga halb raha koguja. Muidugi oleks võinud ju kasvõi mõne kuu jagu rahakest olla kõrval aga mida ei olnud, seda ei olnud. Ma olen üsna kehv majandaja rahaga aga ilma rahata ei kujutanud ma enam oma olukorda hästi ette. Hakkasin tõesti kaaluma tööle minekut.

Aga see polnud ka minu ainus põhjus, miks ma last tahtsin lasteaeda panna. Julgesin öelda juba tol korral ja julgen ka täna, et emadus oli tol perioodil minu jaoks väljakannatamatult raske. Mitte ükski naine ei näe seda olukorda ette, mismoodi ta 1,5-aastasega toime tuleb, mistõttu ei taha ma isegi kuulda lauset “Miks vaja siis lapsi teha, kui hakkama ei saa kasvatamisega!” Ma olin iga päev nagu tiksuv pomm ja ootasin meeleheitlikult meest pikkadelt tööpäevadelt koju. Asi ei olnud ainult selles, et ma ei oleks lapse jonnihoogudega hakkama saanud ja lihtsalt väsinud, sest oma aega mul ju praktiliselt polnud. Selle juures mängis väga suurt rolli ka tollel ajal suur pühedumine iseendale. Mul oli täielikult fookuses minu oma keha. Ja mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Julgesin tunnistada omale, et nüüd vajan ma aega iseendale. Kõik negatiivsus oli üle aasta kogunenud minusse peale lapse sündi, millega oleks pidanud kohe tegelema.

received_317425132503780

Saime erahoidu koha väga kiirelt ja minu positiivseks üllatuseks ka kõige lähimasse, mis võimalik. Seal juures olin valmis iga päev last jalgsi lasteaeda viima mitu kilomeetrit ja koju tooma, sest bussiliiklus seal vahel oli olematu ja auto kasutamise võimalust mul polnud. Hakkasime Gleniga harjutama ja samal ajal otsisin väga aktiivselt omale töökohta, mis võimaldaks mul lapse hommikul 8-9 ajal lasteaeda viia ja õhtul kella 17 ajal järgi minna. Valikut praktiliselt polnudki. Glen juba harjutas tublisti aga minu tööotsingul oli vaid üks väljavaade – taksojuhi. (ja seda väljavaadet mu elukaaslane absoluutselt ei toetanud, sest see oleks näinud ette ka nv öösiti töö tegemist, mis pole naisjuhile eriti ohutu)

Samal ajal, kui mina üritasin meeleheitlikult tööd leida, tulla toime iseenda ja oma enesehinnangu probleemidega, lapse lasteaiaga harjutamisega ning seal juures ise pisaraid valades, ennast halvaks emaks pidades, tulid mehele pidevad kõned Soomest endiselt ülemuselt. Mida ta ikka tahtis .. et G tagasi tema juurde tööle läheks. Ta oli algusest peale öelnud, et mees ikka tagasi tema juurde tööle läheks aga G oli pidevalt skeptiline. Ühtäkki hakkas ta aga asja tõsiselt kaaluma. Talle ei meeldinud töö ja graafik, mida ta Eestis tegi niivõrd, kui Soomes tehtav amet. Meil oli rahaliselt Soomes palju lihtsam ja lisaks oli mul ka nii mõnigi isiklik teema, mis mind Soome tagasi tõmbas. Tundsin tollel ajal, kuidas väga armsad inimesed olid jäänud Soome maha. Täiesti veidral kombel tundsin, et ka distants mõjus minu ja mu ema suhtele paremini, kui see, et elasime teineteisest vaid loetud kilomeetrite kaugusel. Lisaks olin äsja kaotanud oma nn usaldusisikud, kes olid ka minu Eestisse kolimise üks olulise tähtsusega põhjuseid ja elasin seda väga raskelt läbi.

Koos sai meil üsna kergelt vastu võetud otsus juba suvel, et me kolime sügisest Soome tagasi. Seal juures soovitas mees mul mitte tööle minna, sest tööleping jääks nii üürikeseks ja lisaks oleks mul parem nö suve nautida, kuna Soome asudes pidin nagunii rasket tööd hakkama tegema. Ma olin käinud ära ühel töövestlusel ja olin praktiliselt tööle võetud juba taksojuhina, kui üle öö tegime otsuse, et sellest kohast loobun ja jään koduseks siiski. Muidugi tekkis seal juures võimalus, et laps jääb siiski minuga igapäevaselt koju ja kogu see harjutamise periood oli läinud nö tühjalt raisku. Aga raske südamega ja veidi isekalt tegin otsuse, et laps käib mõned päevad nädalas hoius edasi.

Muidugi tänasel päeval tagasi vaadates mõtlen, et issand kui väike ta oli ja kuidas ma küll suutsin ta sinna pisarais jätta. Teisalt oli see tol hetkel parim otsus, sest tundsin ennast üle pika aja siiski rõõmsana. Nii imelik öelda, aga üksindus tegi mulle head. Olin iga õhtu nagu uuesti emaks saanud ja ootasin lapsega koos olemise hetki iga õhtu. Paratamatult olen ma arvamusel, et laps on õnnelik, kui ema on õnnelik. Ja minu stress mõjus Glenile vaid halvasti. Laps on alati minu stressi koos minuga läbi elanud. Ma tean, et on tuhandeid emasid kes ei oleks seda otsust teinud minu olukorras aga mina tegin ja ma ei mõistaks iialgi ühtegi ema seda otsust tehes hukka, sest olen seda ise läbi teinud.

See aeg jäi muidugi üsna lühikeseks. Kokkuvõttes käis Glen umbes 2 kuud kindla graafikuga hoius. Õnneks leidis ta seal endale nn tugiisiku ja kuna ma tõesti usaldasin inimesi, kes seal laste eest hoolt kandsid, sain ma oma väikese mehikese sinna rahulikuma südamega jätta.

Tagasi vaadates oli see ka lapse jaoks hea, sest ta harjus olema rohkem ilma minuta. Tänu sellele läks meil Soomes lasteaeda harjutamine võiks öelda, et mängleva kergusega.  Laps teadis, mis teda ees ootab ja mina samuti. Ma usun, et Soomes, võõral maal, võõrkeelses keskkonnas, oleks olnud see lasteaiaga harjumine kordades keerulisem, kui ilma suvise kogemuseta erahoius.

Oktoobri keskel, veidi enne seda, kui Glen sai kaheseks, läkski ta Soome lasteaeda. Ja nagu ma mainisin, läks kogu see aeg üsna mängeva kergusega. Ma ei pidanud kordagi töölt tulema ära seepärast, et laps oleks hüsteeriliselt nutnud või vaimselt raskustes olnud. Ta sai väga hästi hakkama ja vajadusel oli seal olemas tol ajal ka rühmas eesti keelt kõnelev kasvataja. Söömine sujus hästi, lõunauned läksid muretult ja üsna pea laps ei tahtnud pigem õhtuti ära tulla, kui oleks mind nuttes oodanud. Meile sobis ka ideaalselt selline graafik, et hommikuti viis/viib endiselt issi last lasteaeda. Kui on tulnud ette olukordi, et mina seda teen, on see pigem Glenile ebameeldiv.

Peale Gleni Soomes lasteaeda minekut, sai üsna pea selgeks, et kuigi laps harjus kiiresti, väljendus ehk tema stress selles, et ta oli PIDEVALT haige. Gleni köhad, nohud ja kõrvapõletikud olid nagu lõputu õudus. Möödunud talvel oli Glenil kokku 5-6 antibiootikumikuuri, lisaks lugematul hulgal igasugu muid rohtusid. Tal õnnestus külge korjata isegi lihasööjabakter. Õnneks avastasime selle väga kiirelt ja saime õigel ajal ravi peale. Gleni pidevad haigused oli ka üks põhjustest, miks ma Soomes töölt ära tulin. Alles nüüd viimased kuu-kaks saan öelda, et haiguste periood on tagasi tõmmanud. Ta sai küll külma hiljuti ja on veidi tatine ja köhane aga selline meeletu iga paari nädala tagant haigestumine on praeguseks läbi õnneks.

Kõike seda täna uuesti läbi mõeldes tean, mida teha teisiti teise lapsega. Esiteks ma pean pöörama iseenda vaimsele tervisele tähelepanu kohe peale lapse sündi. Ma hakkasin sellele mõtlema alles pea 1,5 aastat hiljem, kui Glen oli sündinud. Suur osa minu muredest oli minu viha mu oma kehaga ja sellest sõltuvalt, kulus mul palju aega hiljem sellele, et sellest suurest vihast lahti saada ja laps jäi seetõttu osaliselt tahaplaanile. Lisaks peaksin ma sel korral suutma oma emapalka koheselt veidi säästa, et selle lõppemisel poleks ma sellised totras olukorras. Aga mis peamine, ma tean nüüd, et lapsed on tublimad, kui me arvata oskame, suur osa lasteaeda mineku probleemidest on meie endi peas kinni, mitte laste.

Soovin, et kõik emad oleks sallivad ja ei halvustaks teiste perede otsust lapsi panna nooremalt lasteaeda. Te ei tea iial, mis selle taga olla võib. See ei ole alati lihtlabane eestlaslik rahamure. Ja mis EESTLASLIK!? Soomes pannakse lapsi juba alla aastasena hoidu, sest emapalk saab läbi.

Glen kannab postituse piltidel Luben Kids’i mütsi, salli ja pükse. Minu Instagramis @karoliinakoovit on ka käimas selle ettevõttelt kinkekaardi loosimine. 💕

received_2101745559938308

 

Advertisements

Saladus on nüüd paljastatud – me saame tütre!

 

IMG_5907

Postituses olevad pildid on sündinud koostöös fotograafiga Maris Raud. Piltidel olev kleit ja aksessuaar pärinevad Ilus Hetk ettevõttelt, mis laenutab kleite rasedatele emadele pildistamiseks. Ja kaunis jumestus on tehtud MUA Katriinil.

Juba päris mõnda aega tagasi käisid sõbrannad välja idee, et nemad tahavad korraldada peo, kus meie perele tehakse lapse sugu teatavaks. Meil jäi kokkulepe, et lapse sugu läheb ümbrikusse ja ümbrik kiiremas korras minu sõbranna kätte. G oli sellega igati nõus, kuna väitis, et temal pole vaja sugu teadagi, tema teab niigi, et meil tütar sünnib. Mina ikka kaldusin poisi poole, kuigi sügaval sisimas ikka unistasin roosast mannast. Aga ma juba kord olen inimene, kes julgeb unistada, aga võtab elu üsna realistlikuna, ehk siis kõik ei lähe alati soovide järgi. Esmatähtis oli ikka alati kuulda ültrahelis, et lapsega kõik korras oleks.

Kui aus olla, siis peale ultraheli valdas mind vaid rõõm, et lapsega kõik tip top ja suurt ärevust seoses sooga ei olnudki. Olin üsna neutraalses seisundis. Mõni päev ehk kruttis veidi rohkem pinget, kui mõnda nunnud kleidikest müügil nägin, aga ei tihanud osta, sest ei teadnud kas tegu on poisi või tüdrukuga.

IMG_5924

Kuna ma siiski liialt unistada ei julenud, pöörasin kuidagi rohkem tähelepanu ikka poiste asjadele. Teadsin, et kui ka tüdruk peaks tulema, saan hiljem need poiste asjad lihtsalt maha müüa. Tegelt olen ma juba päris pikalt nii poiste kui ka tüdrukute riideid ostnud, kuid pigem neutraalseid värve. Üks päev nägin siis jällegi mingeid nunnusid poiste asju müügil ja kirjutasin emmele, et kui poiss on, ole hea osta ära. Emaga jäi kokkulepe, et nii ta teeb. Aga mingit vihjet ta mulle siiski soo kohta ei andnud.

Päevad möödusid endiselt teadmatuses. Aga üks päev sattusin facebookis selle sama müüja kuulutusele, kellele oli kirjutanud, et mu ema võtab ühendust, kui tegu on poisslapsega. Kujutate ette, kui tobe ja õnnetu juhus. See naine polnud selle ajani neid asju ära müünud ja just mina sattusin sellele kuulutusele. No, siis oli tegelikult vaid kaks otsa vaja kokku panna ja mulle oli üsna selge, et tegu on tüdrukuga. Eks ma korra ikka proovisin ennast veel segadusse ajada, et ehk emmel polnud raha osta neid asju või MIS IGANES! Aga ennast lolliks teha iseenda ees oli juba natuke tobe. Ega ma kohe muidugi välja ei vuristanud samal päeval ei emale ega sõbrannadele, et tean seda. Ei julenud.. nii tube. Kõik oli korraldatud ja kõik pidi olema üllatus. Aga tundus kuidagi mannetu minna peole ja teha nägu, et ma ei tea midagi ka. Seega räkisin kõigile välja, et sugu on nüüd meilegi kahjuks teada.

Selline see eluke kord on.

IMG_5910

Peale seda läks mul muidugi korralik tüdrukule sobilike asjade soetamine lahti ja nüüdseks olen juba päris pikalt ettevalmistunud just rõivaste osas. Mõtlesin nii, nagu paljud teised emmed, et ei pea sugugi kõik olema roosamanna aga noh, paratamatult selles suunas see riidekapp liigub.

Ja muidugi me oleme niiiii rõõmsad. Ma unistasin juba esimese raseduse ajal sellest, et saaks beebile kleidikesi selga panna ja tulevikus tütrele patse punuda. Nüüd see unistus siis täitub.

IMG_5962

IMG_5911

Rahulolu peale nii pikka aega?!

Kui tihti ma olen olnud viimaste aastate jooksul rahulolematu? Ilmselt 90% ajast. Olen kuulnud liiga tihti, et olen tänamatu ja ei oska hinnata seda, mis mu elus on hästi ja kui palju eest peaksin tänulik olema.
Möödunud suvel, kui olin palju vaeva näinud iseendaga, vabastanud sadu emotsioone ja teadlikult proovinud olla õnnelik, see tõesti õnnestus mõneks ajaks. Täna aga avastasin ennast olukorras, mida on natuke keeruline seletada, sest see oli minu jaoks lausa võõras aga ma tundsin ta hästi ära, sest see moment erines väga palju sellest, mida ma viimastel aastatel olen tundnud.
Ühtäkki mõistsin, et mul tõesti on praegu kõik väga hästi. Ma ei tee tööd, mida ma teha ei taha. Ma teen midagi, mis mind nii palju huvitab ja mida ma ei tee hetkekski vastu tahtmist. Teen hea meelega fotosid oma vabast ajast ja nädalavahetustel. Lisaks on mul nädala sees õpingud, mis mulle tõsiselt huvi pakuvad ja ma ei lähe kunagi kooli nina norgus.
Jah, ma pole küll oma kehaga üle öö sõbraks saanud, peale aastaid kestnud ebatervisliku ja vaenuliku suhet. Aga ma olen hetkel tänulik, et ta kingib meile veel ühe ime ja ma ei tee enam oma kehale liiga sellisel moel toiduga, nagu enne rasedust.
Nii iseenesest mõistetav, nagu armastav ja armastatud pere, tundub iga päevaga aina olulisem ja olen mõistnud, et olen peaaegu 100% pere inimene. Samas olen hakanud pühendama ka ootamatult palju aega sõpradele ja ei püüa leida oma laiskusele vabandusi, miks mitte võtta osa mõnest üritusest, mis mind jälle sõbrannadega kokku viiks.
Hea on tunda tõusu ja rahulolu. 🙏❤️

IMG_779210792555968_IMG_778410792632112_IMG_7785IMG_7711IMG_7732IMG_7718IMG_7763IMG_7767

Nemad aitasid mul hirmu ületada

Mind on juba mõnda aega huvitanud pildistamine ja olen seda vaikselt teinud. Alustasin oma lapse pildistamisega. Mingi aeg tegin pilte Huppa modellidest ja tundsin, kuidas see on nii minu asi. Kui Soomes tööl hakkasin käima, polnud aga enam aega kaamerat kätte võtta ja mõned kuud asi nö seisis. Peale töötuks jäämist otsustasin, et ma ei lähe enam koristustööga iial oma tervist lõhkuma ja kirjutasin ka blogis, et soetasin uue kaamera. Uus kaamera ja uus objektiiv aga ei tähendanud kaugeltki seda, et iga päev kaamera käes ringi käisin. Pigem jäi kaamera seda “oma aega” ootama, sest ma olin nii ebakindel endas. Mõtlesin, et kuidas ma ikka hakkan võõraid pildistama nii vähese kogemusega ja veel enam, kuidas ma saaks selle eest raha küsida. Ometigi üks fotoshoot on nii suur töö ja iga töötegija soovib oma töö eest tasu. See ei pea olema RAHA. Paljud fotograafid teevad ka kootöid blogijate ja kuulsustega, et ennast reklaamida. Aga selle tulemuseks peaks ikkagi olema tulevikus sissetuleku kasvamine. Lihtsalt tundus mulle, et äkki ma pole piisavalt hea, et ka tavalistest fotograafidest soodsama hinnaga pilte hakata tegema ja kogemusi hankida. Iga fotograaf alustab kuskilt ometigi ja keegi pole profesionaaliks sündinud.

Üks fotoshoot ei piirdu ju vaid piltide klõpsimisega. Kogu maagia sünnib pigem arvutis, tundide kaupa töödeldes. Iga fotograaf mõistab, millest ma räägin, oled sa siis algaja või juba professionaal. Minu, kui algaja jaoks on see kõik eriti keeruline, kuna õpin läbi iga uue pildi midagi uut töötlusest ja pean ennast omalkäel pidevalt harima olemasolevate ja kättesaadavate materialidega.

Ometigi uskus üks armas pere minusse ja nad võtsid minuga ühendust. Naine oli minu blogist lugenud, et tahaksin kätt harjutada ja kutsus mind enda koju pildistama. Esialgu puiklesin justkui vastu ja mõtlesin, et kooli kõrvalt ma neid asju tegema ei hakka. Üks hetk mõtlesin, et mida mul kaotada on. Ütlesin, et teeme ära ja vaatame, mis saab.

Mitu päeva olin ärevil ja möödunud pühapäeva hommikust ei tasu rääkidagi. Ma olin küllaltki stressis, sest ma ei tahtnud ju ometigi ühe pere aega niisama raisata. Juhtus aga midagi üllatavat nii minu kui ka nende jaoks. Me jäime mõlemad väga rahule tulemusega. Ja sellest fotoshoodist saigi justkui tõuge mulle, et ma saan hakkama ja siit on vaid edasi minna.

Mis saab edasi? Ma hakkan nüüd väga tõsiselt kätt harjutama ja proovin harjuda olukorraga, et kohtun igal fotoshoodil uute inimestega ja iga inimene on väljakutse omaette. Ma olen nii põnevil, sest iga inimene soovib ometigi pildile jäädvustada vaid oma parimad küljed. Olen käinud minagi mõned korrad fotograafi juures ja pettumus on tohutu, kui fotograaf leiab üles minu kõige nõrgemad küljed. Mitte keegi pole ebafotogeeniline. Lihtsalt fotograafi ja modelli koostöö ei suju minu silmis.

Tahaksin ka muidugi võtta koolitusi tulevikus. Uurisin isegi veidi Soomes pakutavatest koolitustest ja need polegi nii kallid, kuid oma emakeeles oleks õppida siiski mugavam. Kuid ennekõike tuleb oskusi ikka kogemustega, kas pole? Korvpallur võib tehnikaid teada ja olla teoorias väga tugev aga kui ta ise ikka loopinud pole korvi suunas, ei tule sealt miskit.

 

 

Kui valmis me teise lapse tulekuks oleme?

Heihoo, armsad!

Täna, kui emme ütles mulle, et ta soetas meie tulevasele beebile juba lamamistooli, hakkasin mõtlema, et mis seis meil siis on nende asjadega. Kui aus olla, on vajalikud asjad soetatud üllatavalt varakult, arvestades seda, et tegu pole mu esimese lapsega. Teise lapsega võiks ju arvata, et ärevus pole enam nii suur kõiki neid pisikesi bodysid ja käru soetada. Aga ärevus on vist sama suur, kui esimese lapsega, sest rasedariideid ja beebi asju ostsin juba enne rasedusest teada saamist kokku.

Muidugi on minu emme ja minu vanaema sama elevil, kui mina ja ka nemad juba valmistuvad. Oh, meie kõhus kasvav väike inimene on juba praegu nii oodatud, kui oli tema vend.

Vahetevahel vaatan juba valmis olevaid asju ja mõtlen, et ega meil eriti midagi vaja ei olegi enam. Teisalt, kui hakkan selgemalt läbi mõtlema igapäevaelu, tuleb aina uusi ja uusi asju, milleta hakkama ei saa. Selleks otsustasin enda ja lähedaste elu natuke lihtsamaks teha, et oleks selge, mis meil juba olemas ja mida meil veel vaja on.

Üllataval kombel on meil kõige suuremat kulu nõudvad asjad olemas. Halleluuja!

1. Vanker – mõned nädalad tagasi, tuli meil see teema taaskord üles ja olin selle peale päris palju juba mõelnud. Küsisin ka blogis nõu, mismoodi toimida, millist käru me kolmeaastase lapsega vajame ja kas kolmene üldse vajab enam kohta kärus. Paljud olid arvamusel, et vajaksime Glenile veel kohta. Samas on paljud vanemad kogemusega, et nii suur laps tahab ikkagi ise liikuda, kas siis jalgsi või rattaga jne. Kuna esialgne plaan oli, et Glen jääb ikkagi lasteaialapseks, oleksid minu päevad peamiselt ühe lapsega jalutamas ja nii saigi otsus osta suure sooduka ajal uus Thule Urban Glide koos korviga. Seni aga sõidab selle kevade ja suve veel käruga Glen. Sügisel võtame istumisosa maha ja lükkame raamile beebikorvi.

rhdr

Mõni nädal hiljem painas mind endiselt peas mõte, et mis siis kui mul ikka mõlemale lapsele vaja kohta kärus. Ikka hoidsin silmi lahti kahakohaliste kärude pakkumistel ja oli mõttes isegi Thule Duo aga see on ikka liiga kallis veel lisaks osta. Jäi silma Facebooki marketplaces üks käru, mida oli vaid mõned korrad kasutatud ja hind oli hea, väga hea. Ma ei jää kuidagi miinusesse, kui seda ka ise kasutanud olen. Pildil ei ole veel teist istumis osa aga ka see oli kaasas.

 

2. Turvatool – meilegi täiesti uskumatu aga meil on see tõesti olemas. Ma ei olnud jõudnud isegi pikemalt mõelda selle üle, kui juba mitmeid nädalaid tagasi tuli mulle kiri postkasti. Mulle kirjutas naine, kes selgus, et on minu isa naaber (minu lapsepõlvekodu, kus issi endiselt elab). Ta kirjutas, et tahab enda ühe lapse kasutatud turvahälli just meie lapsele kinkida ära. Pakkusin küll mitu korda välja, et ehk on hällile siiski suurema abivajadusega peresid, kuid tema, kui minu blogi lugeja, tahtis selle just meile anda. Turvahäll oli juba peagi üleval korrusel mu isa juures ja mina riputasin talle Olustveres käies pisikese kingituse ukse külge. Nii ootamatult tore, et saime ühe väga suure ja kuluka asja nõndaviisi. Aitäh veel kord kinkijale.

3. Häll/voodi – sellega on nüüd lugu selline, et pikemat aega piinab mind mõte sellest, et sel korral hakkab beebi häll meie voodi küljes olemas. Gleni ajal ei osanud ma arvata, et lapse lähedal olu (eriti imetamise ajal) on sedavõrd oluline. Soovin, et keegi oleks mulle tol korral seda öelnud, sest meie ostsime hälli, millel külg ei olnud eemaldatav ja nii ma tõstsin aasta aega oma last hällist enda juurde ja siis tagasi.. terve öö. Peamiselt tõstsin ta peale igat söömist oma voodisse tagasi, seda lihtsalt seetõttu, et ei mina ega G ei saanud välja puhata, kui laps meie vahel magas.

Teisalt on meil Gleni voodi endiselt alles ja tunnen sellel nagu mingit emotsionaalset väärtust. Ja võimalik, et ühel hetkel me selle voodi ka kasutusse võtame, kuna mingis vanuses oli võrevoodi nii hea koht, kus laps panna olema seni, kuni põrandad vaja pesta jne.

Siiski liigitaks ma hetkel pigem voodi veel vajalike asjade alla, et oma elu lihtsamaks muuta. Seda enam, kui me mõnikord tahame näiteks terve perega nö ühte voodisse mahtuda, on beebil ikkagi oma pesa meie juures.

4. Lamamistool – täielik elupäästja minu arvates. Mul Glen armastas selles olemist ja tegi minu elu ikka väga paljudes olukordades lihtsamaks. Teadsin kohe, et ka sel korral seda imevidinat vaja. Gleni toolil oli näiteks surisev programm ja minu arust sai panna ka mängukaare sinna, mis laulis. Sel korral kuulsin nii palju kiidusõnu just babybjörni kohta ja kui veel tegin instagramis küsituluse, tuli sealt peaaegu ainult ülistavat tagasisidet. Juhtus veel nii, et üks jälgija oli valmis nende väga korralikust toolist loobuma ja nii saingi babybjörni lamamistooli hea hinnaga ja väga heas seisukorras.

5. Riided, riided ja veel kord riided – pole kahtlustki, et enamus ajast, mil Glen sündis, on tema kapis olnud riideid pigem palju. Ma ei ole kallite brändide fänn aga mul peab olema lapsele igaks olukorras vastav riietus. Pealegi on tal vanaema ja vanavanaema, kes pea alati midagi ostavad või toovad. Muidugi olen ma proovinud ka eestlaste loodud brände ja mulle väga meeldivad need. Lihtsalt minu rahakott pigem ei võimalda seda, et kapis oleks 40 eurosed dressipluusid ja mütsid igas suuruses, igaks hooajaks jne. Mul on olnud mingid perioodid, kus kasutan peamiselt kaltsukatest saadud riideid Glenil, kuid võimalusel olen soetanud ka kvaliteetsemaid rõivaid. Ma pole kunagi pidanud nende ostu ka kahetsema, sest kvaliteetsed ja kallimad rõivad on vastupidavad ning neile on hea järelturg. Ma olen ka hull kaltsuka hunt ja ei möödu kunagi tuimalt lastsriiete stangedest. Beebile on olemas suurem osa vajalike asju. Hetkel tean, et nimekirjas on vaid sokid rõivastest. Muu kõik on peamiselt olemas juba mitmes suuruses.

6. Soojakott – mul oli kindel plaan osta soojakott Petite Cherie taaskord aga sain täiesti uskumatult soodsa – 10€ eest kauni soojakoti järelturult ja olen väga rahul.

smacap_Bright

7. Mängiasjad – ei tunne otseselt mingit vajadust millegi järele. Kui ta kasvab, hakkavad nad Gleniga asju jagama. Ainus mis võiks liigitada vajaminevate asjade alla on mingid närimislelud. Teate küll need igasugused rõngad ja lutiketid ja muidugi klassikalised Sophied. Neid oleks vaja aga muidu ma pigem enam mänguasju juurde ei ostaks, sest muidu me lihtsalt ise upume neisse.

8. Beebiraamat – ideaalne ja nunnu kink, I know aga alles hiljuti kirjutas mulle üks ettevõte, et soovib meile Beebiraamatu kinkida, kui oleme lapse soo teada saanud.

9. Turvahälli soojakott – Õnnestus saada just meile sobiv soojakott järelturult ja seega kokku hoida selle arvelt umbes 20-30€. Jee!

10. Beebitekk, marlilapid, lutid

Siin kohal ka olemasoleva kraami list tõmbubki kokku ja läheb sujuvalt üle juba puuduolevale kraamile.

1. Riidest mähkmed – ise ka päriselt veel ei tea kas see on minu jaoks aga ma tahan anda lapsele võimaluse ja loodusele võimaluse. Ma pole suur loodulaps ja mul pole kolme erinevat prügikasti kodus aga miski mind köidab neid proovima. Hakkan tasapisi uurima, millise firma riidest mähkmeid kõige enam soovitatakse ja panen siia hiljem kirja. Palun meile mitte kinkida suuremaid kui imiku riidest mähkmeid ja vaid selle brandi omi, mille siia kirja panen. Ma ei tea, kui kaua ma kasutan neid, võimalik, et löön kahe kuu pärast käega. 

2. Rinnapump – enne esimest last mul seda osta ei soovitatud, kuna polnud teada, kas ma seda üldse vajan. Vajasin ikka ja kasutasin ühte käsipumpa, kuna aga pumpamine niivõrd tüütu oli, ei viitsinud ma seda tihti teha ja eriti kätte ka selle pumbaga ei sa saanud piima. Nii läksimegi umbes pooleaastase lapsega lihtsamat vastupanuteed ja minu eemal oleku ajal, sai laps vajadusel rpa’d. Teise lapsega tahaksin siiski seda muret ennetada ja osta korraliku elektrilise pumba. Olen uurinud isegi, et amazoni kaudu nt saadab alla 20€ eest väga korraliku isendi, mis ühe lapse ajal teeb oma töö edukalt ära.

3. Reisivoodi – kuna me käime ikkagi aegajalt külas Eestis, on reisivoodi asendamatu tähtsusega. Ma ei tea miks me Glenile selle imelise asja alles möödunud sügisel ostsime ja iga kord külas olles pidime teda valvama, et ta suures voodis magades maha ei kukuks jne. See on tõesti hea asi külas käimiseks ja kuna Glen veel mõnda aega kindlasti enda omas magab, vajame teist meie tulevasele. 

4. Kandekott või lina – ma olen üsna veendunud, et välistan lina siiski sellest valikust, puhtalt seepärast, et olen liialt mugav ja laisk, et õppida ja siduda beebit. Olen nii palju kuulnud Tula headusest ja ilmselt Tula meie peres ka koha leiab. Esimest last ma ei kandnud ja kunagi kotti ei ostnud kandmiseks aga see tundub kuidagi nii mugav ja mõnus asi olevat.

5. Tegelusmatt – just nimelt arvan, et vajame ka sel korral midagi sellist mati sarnast, kuna meil on koer. Mati pealt oli hea tolmuimejaga karvad kokku tõmmata ja asi ants. Vajadusel sai ka näiteks okseplekikesed lapiga ära tõmmata. Tegelustekk oleks tüütu puhastada ja ma tean, et selle pessu panek nõuaks palju aega ja just seda sobivat aega. Gleniga kasutasime hästi värvilist numbrimatti aga teise lapsega eelistaksin neutraalseid toone, et see matt elutoas nii hullusti silma ei karjuks.

6. Öölamp – ma ei tea kas me veel elame siis siin korteris, aga ilmselt parim variant on ikkagi ka uues kodus see, et paneme seinale, minu pea juurde pisikese lambi, mis annab väga vähe valgust, et vajadusel lapse mähe öösel vahetada või imetamise ajaks tuli põlema panna. Gleniga oli meil üks mänguasi kingitud, mis laulis ja millel olid tuled ka sees, ning kustus automaatselt 20 min möödumisel. See oli päris asjalik lamp aga tal polnud päris oma kohta. Seinalamp oleks ideaalne.

7. Voodiriiul – Glenile õmmeldi selline minu mäletamist järgi kingiks või ostsin ma selle mingi eriti hea hinnaga ja mulle hullult meeldis see. Väga vajalik asi mähkmete, luttide, vitamiinide jms jaoks. Kasutasime seda päris pikalt ja ma teadsin alati, millised vajalikud asjad ma kasvõi pimedas sealt leian.

voodiriiul.nr148.jpg

8. (veel sulgudes mähkimislaud) – Gleni ajal panime mähkimisaluse lihtsalt tema hälli peale, kuid sel korral ei ole plaanis hälli paigutada selliselt ja aluse sinna peale panemine ei sobi kuidagi. Teisalt ei mahu meile hetkel magamistuppa kindlasti selline asi ära, ammugi mitte vannituppa. Selles osas on kõik siis selgumisel alles, kuid eelistaksin, et mul oleks siiski kindel koht tema mähkimiseks. 

9. Juhul, kui meie kolimine majja tõesti toimub nüüd niipea, kui me loodame, vajame kindlasti ka beebimonitori. Teisalt, kui ka laps magab rõdul talvel, on see abiline siiski vajalik, kuna akent ju kogu aeg lahti ei hoia. Glen magas enamus oma uinakutest just rõdul ja tundsin ikka aegajalt puudust monitorist, kui tahtsin näiteks magamistuba või vannituba koristada samal ajal. Seetõttu vajame kindlasti õues kasutamiseks sobivat monitori. Igasugused soovitused on teretulnud.

10. Beebitarvete kott, millel on pikem sang, et saaksin selle panna vajadusel üle õla või käru lükkesang külge rippuma.

Tahan veel kord rõhutada asju, MIDA ME KINDLASTI EI SOOVI EGA VAJA!

HÄLLI PEHMENDUSED – ma ei tundnud neist kunagi puudust Gleniga ja mulle ei meeldi oma vaatevälja lapsele ära vooderdada.

ALKOHOL – ma tean, et on kombeks kinkida miskit kanget näiteks issidele, kes on suure töö ära teinud, aga meie peres pole kange alkohol hinnas. Pigem eelistame midagi toitvat näiteks mõne resto kinkekaarti, et omale veidi aega võtta kahekesi.

 

 

 

 

Ei ole head ilma halvata

IMG_8389-2(1)

Hei!

Eelmisel nädalal saime tehtud selle väga kaua oodatud ultraheli. Kirjutasin juba põgusalt Instagramis ja blogi Facebooki lehel.

Ultraheli oli nagu ultraheli ikka. Lihtsalt sel korral, võrreldes esimese rasedusega, oli see inglise keeles. Midagi väga spetsiifilist arst ei rääkinud. Näitas olulised kehaosad ära ja mõõtis kuklavolti. Pildi ja mõõtude järgi oli kõik väga hästi.

Peamine mida minult küsiti peale esimest ultraheli oli, et kes siis minu kõhus pesitseb, kas tüdruk või poiss. Muidugi ma ise salamisi lootsin ju ka teada, et kes seal on ja ehk on seal meie väga oodatud tütreke, et oleks mulle, kui ainsale naispere esindajale kaaslast. Kuid arst ütles kohe, et sugu ta vaata ei hakka, sest sellises staadiumis ei ole suguelundid veel nii märgatavalt arenenud, et saaks kindlalt eristada poissi tüdrukust. Mind see absoluutselt ei kõigutanud, sest ainus mida ma teada tahtsin selles UH’s oli see, et meie valmis voolitud ime oleks terve ja tubli. Ja seda ta ka on.

Mul oli enne UH päris tugev ärevus, sest Gleni ootamise ajast on just sellest perioodist mul väga ebameeldivad mälestused. Õnneks ütles arst mulle, et kui ka midagi peaks olema, siis biopsiat (enam) ei võeta, sest see on lootele liialt ohtlik. Nii palju, kui ma aru sain, siis tehakse lisauuringuid vereproovidega. Teadmine, et kõik on heas korras, andis nii palju rahu selle rasedusega muretuna jätkata.

Kõik kulgeb ikkagi peamiselt kenasti, kuigi tuleb ette endiselt oksendamist ja toidulaud on mul suhteliselt kesine. Nüüd vaid tuleb oodata aprilli lõppu ja siis saame näha uuesti oma pisikest sõpra ja siis juba palju küsitud ja oodatud sugu teada saada.

IMG_8342

Aga ega meil siis kõik ju hästi ka ei saa olla. Üks olukord rahuneb ja annab südamerahu ja juba on platsis uued hädad. Näiteks varastati meie Merlot täpselt sama päeva õhtul ära. Jumal tänatud, oli see väga õnnelik juhtum ja kõik lõppes hästi ning vargad saadi kätte. Merlot on taas meiega ja meie usaldame nüüd seda maailma veel vähem, kui kunagi varem.

Lisaks jäi nädalavahetusel haigeks meie Glen. Gleni tervis on asi, mis meid muserdab juba väga pikalt. Oleme nüüdseks käinud temaga doktori juures, kes kontrollis tema kõrvad, kurgu ja nina üle. Paljud pakkusid, et meie pojale võivad neid probleeme tekitada just adenoidide, kuid arst kinnitas, et see meie mureallikas pole. Olen hakanud mõtlema sellele, kas Glenil võib olla probleeme immuunsuse, kuna ta korjab absoluutselt kõik haigused külge. Kui lasteaias on juba silt, et mingi viirus on liikvel, on Glen peagi kodus. Viimasel ajal on lisandunud ka palavikud tema haigustele. Sel korral oli Glenil juba neli päeva palavik. Tõusis pea 39’ni aga alla 37 ka ei läinud. Õnneks annab täna Glen paranemisest märke. Tasapisi hakkab nohu ja köha tagasi tõmbama. Tuleks need soojemad ilmad juba, et Glen oleks mõned kuudki terve. 

Loodan, et teie ja teie laste tervises on korras. Nautige kevadet!

 

Issand, juba nii rase ja nii suur kõht

IMG_20190317_152232.jpg

Kübar – väga ammu H&Mst // Kott – Desigual // Mantel – Zara // (Rasedate) Kleit – LIDL // Kummikud – Monton

GTT – GLÜKOOSITALUVUSE TEST

UH – ULTRAHELI

KV – KUKLAVOLT

Hei, armsad!

Möödunud päevad on mind pannud imestusest õhku ahmima, et mul täitub alles 13 nädalat rasedana aga ma tunnen ennast nii rasedana nagu Gleniga heal juhul kuskil peale 20. nädalat.

Kui ma rasedusest jaanuaris teada sain, ootasin juba kannatamatult seda aega, et oma kõht mõnusalt valla lasta, ilma et ma paistaks välja lihtsalt nii, et ma olen saiaga liialdanud paksuke. Päris ootamatult, on see aeg JUBA käes. Mind vaevavad täiesti klassikalised rasedate hädad, nagu raske kummardamine ja jalatsite jalga panemine, ebamugav pikalt istuda, ei leia magades asendit, kõik tavalised riided (peale väga lohvakate või väga venivate) on väikseks jäänud jne.

Hea uudis on see, et kui ma paar päeva tagasi kaalule astusin vaatas mulle vastu sama number mis jaanuaris ja detsembris ja väiksemgi, kui nt novembris. 🤭 Noh, eks seal mängib ilmselt rolli mu kesine magusaisu ja see, et enne rasedust olin ma ikka kordades krõpsulembelisem, kui täna.

Sel nädalal käisin ma muideks ka GTT tegemas juba. Seda nii varakult seetõttu, et Gleniga tuli mul diabeet raseduse lõpus. Juba sel ajal öeldi mulle, et seetõttu olen ma nüüd automaatselt juba teise rasedusega algusest peale nö riskigrupis ja veresuhkrule hakatakse tähelepanu pöörama juba varajases staadiumis.

Kuigi ma olin esimese raseduse ajal GTT teinud, oli mul sel korral ikka kerge selline ebameeldiv ärevus sees. Arvake ära, mis seda ärevust tekitas.. eks ikka see, et teised rääkisid, kui jube kogemus see ikka oli ja kui vastik see siirup oli. Kuigi minu esimene GTT kogemus oli olnud üdini okei ja mul ei ajanud see Gleni oodates absoluutselt iiveldama ega hakanud vastu. Sel korral oli ainus erinevus see, et tegin seda Soomes ja põdesin vaid seda, et tühi kõht ajab mu iiveldama. Aga siirup oli palju maitsvam, kui see, mida Eesti ajast mäletasin ja läks mul alla minutiga. Kogu testi juures oli kõige raskem see, kui üks noorhärra tuli kõigi nende näljaste rasedate juurde saiakesi sööma ja kohvi jooma ja seda alles esimesel tunnil peale siirupi joomist. Ma olin sellest olukorrast nii häiritud, et see ajas mind lausa naerma seal. 🤭

Näidud oli lõpuks ikkagi head ja dieedile mind ei panda hetkel. Küllap saan ma seda siirupit selle raseduse jooksul 1-2 korda veel juua. 😃

Järgmisel nädalal saabub meie kaua oodatud UH! Minu jaoks on kõige olulisem see, et ma saaks kinnitust, et mu lapsega on kõik kõige paremas korras. Aga eks ma ikka tahaks juba ka sugu teada ju. Kuna meie Gleni aegne esimene UH kulges murelikult ja lõppes lõpuks koorionibiopsiaga, on mul mõistagi ärevus ilmselt keskmisest rasedast veidi kõrgem. Gleni oodates ei osanud ma selliseid keerdkäike oodatagi aga sel korral tean, kui oluline on teada saada lihtsalt, et väikese inimesega on kõik korras lihtsalt. Just seetõttu ma ei pööra nii suurt tähtsust selle UH juures soo teada saamisele. Vähem kui 48 tundi ja me oleme palju targemad juba.

Üleüldiselt on mu olemine oluliselt paranenud, kui va eelmise nädalavahetuse väga asjalik öökimine hommikul, mis lõppes sellega, et mu nägu oli kaheks päevaks “kaunistatud” pisikeste verevalumitega. Nägu oli lihtsalt punaseid täpikesi täis. 🤦‍♀️

Hoian teid kursis, mis UH meile näitab. 😊

Edu kaaspaisujatele ja päikeselist peagi algavat kevadet!