Beebiblogi: Kas see ongi nüüd kõige raskem aeg lapse kasvatamise juures?

IMG_1200

Laupäevane “rõõmurull” 

Glen jäi just oma esimesse uinakusse, kell on 9.40 hommikul ja mul on juba selline tunne, et täna tuleb päris sinine laupäev. Ma võiksin praegu tegeleda ükskõik mille muuga, alustades seente punastamisest ja lõpetades hullumeelse hunniku triikimata pesuga aga ma tahan praegu blogida, kurta, saada nõu ja lohutust.

Paar päeva on vaevu möödas sellest, kui kirjutasin oma rasketest aegadest iseendaga, sest kogu see kehakaalu teema ei ole lasknud mul viimastel kuudel üldse emadust nautida. Tundub, et elu paneb mind praegu natuke proovile ja just nüüd saatis keegi kõikvõimas Glenile esimese hamba.

Ma kekkasin päris pikka aega, et minu poja on ikka üldiselt päris rahulik laps, ei jonni asjata, kärus on nagu vanarahu ise, sööb kenasti, magab hästi jne. Ma ei tea kas keegi vahetas mu lapse välja aga sellest vanast beebikesest pole enam eriti palju järgi.

Alustades unedega, siis alles paar päeva tagas tegi Glen meile üllatusi väga pikkade unedega ja uinud juba kell 20 õhtul, varasema 23 asemel. Sain siin hiljuti alles magada kena 7 tundi jutti ja Glen ise pani 9 tundi järjest söömata. Lihtsalt ühe päevaga muutus laps totaalselt. Minu viimased ööd on olnud praktiliselt sellised: pikali, püsti, laps voodisse, pikali, laps rinnale rinnale, püsti, pikali, püsti, aitan lapse kõhult küljele ja panen luti suhu, pikali, magan, püsti, laps meie vahele, saan käega näkku, magan voodist väljas põhimõtteliselt, püsti, laps oma voodisse, pikali, püsti, laps rinnale jne. Ma olen vist tuhat korda juba kirjutanud, et juba algusest peale oli magamatus üks kõige raskemaid asju emaks saamise juures ja see ei parane ajaga. Juba kaks halva unega ööd on mulle väga kurnavad ja mul on raske olla normaalne inimene. Täna on G puhkepäev ja ta magab ennast välja. Igatahes kavatsen mina homme ennast välja puhata ja laps on issiga.

Söömine on nüüd meil üks päris paras katsumus. Varasemalt polnud hommikuse pudruga meil isegi mitte küsimustki, et kas ta ikka sööb. Alati sõi hea meelega. Täna hommikul näiteks võttis ta vist ainult 4-5 lusikat putru. Püreega on nii, et seda sai ta veel viimati üleeile, kui ma teda kukkliga meelitasin ja panin siis hoopis lusikaga püreed suhu ja nii petsin talle ühe kausitäie sisse. Eile see enam ei toiminud. Õnneks olen talle saanud siiski putru anda õhtuti, et ta päris piima peal ei ole meil ainult. Aga piima andmine on meil ka selline päris korralik nipitamine. Harva kui ma ta lihtsalt sülle saan ja ta ilma maadluseta jooma hakkab. Küll ma nipitan patjade otsas, küll vankris pudeliga, küll voodis külili rinda, küll elutoa diivanil, et saaks vaadata ringi. Eile ma tundsin seda hammast ka esmakordselt enda nibus. OI, KUI VALUS!

Kärutamine on meil nüüd selline, et näiteks täna hommikul tulin ma koeraga jalutamast ühe korralikult joriseva beebaga. Kärus magamine on nüüd päris hämmastav juhus üleüldse. Kui ta ka magama jääb siis seisvas kärus ärkab ta suhteliselt koheselt üles. Istumiseks sobib praktiliselt ainult täiesti istuv asend, isegi lebo asendis hakkab jorisemine ja pea püsti vinnamine.

Omaette mängimisest võin ma põhimõtteliselt unistada. Pidevalt elatakse minu seljas, lisaks on omandatud uus oskus ja igale poole on vaja ennast püsti ajada. Loomulikult käivad tihti meil kopsud peaga vastu põrandat ja ma käin ja jooksen nii palju kui võimalik tal järgi, et ta ei kukuks. Ja muidugi mööda tuba ringi roomamise juurde käib üks pidev jorin, ila voolab ojadega ja isegi emme süles ei kõlba rahus istuda.

Järgmisel nädalal kavatsen ma Eestist selle kurikuulsa galgeeli tuua ja loodan, et see olukord läheb varsti lihtsamaks. See on alles esimene hammas ja ma juba kurdan. Ilmselt on probleem ka selles, et ma olen harjunud lihtsalt rahuliku lapsega ja kui ühtäkki on mul jorisev ja pidevalt jonniv beebi siis on päris raske harjuda.

Lohutage mind ja öelge, et mõne kuu pärast on lihtsam.

Kas lihtsalt nõrk iseloom või kujunes mul välja toitumishäire?

Minu jaoks oli täiesti hämmastav kui paljusid inimesi huvitab kehakaaluga seonduv teema. On inimesi, kes tundsid ennast ära ja samastusid ja on ka neid kes ei näe minu kehal muret ega probleemi. Ma tänan teid kõiki südamest mulle ilusate sõnade ja toetuse jagamise eest. Te annate mulle väga palju positiivset energiat ja lisate minusse enesekindlust. Täna ma kirjutan sellest, mis sai minu kehast pärast sünnitust.

Tuleb tunnistada, et raseduse lõpuks olin ma saanud oma isud veidi kontrolli alla, sest ma olin lihtsalt fakti ees, et ma ei tohi magusat süüa. Mul oli kujunenud rasedusaegne diabeet, ning beebi heaolu nimel pidin ma veresuhkru tõsmisest hoiduma ja ma tegin seda väga eeskujulikult. Minu õnnetuseks ma avastasin, et jäätis minu veresuhkurt ei tõstnud ja seda ma aegajalt siis sõingi. Oleks ma tollel ajal aimanud, et sellest saab minu jaoks tõeline vaenalne, poleks ma juba tollel ajal jäätist suhu pistnud.

15204259_10154668128913340_176213685_o (1)

Vähem kui kaks nädalat enne sünnitama minemist.

Sünnitama läksin ma 89 kg kaaluva naisena. (Aasta enne seda oli minu kaalunumber 58kg, nagu ma eelmises postituses kirjutasin) Glen kaalus sündides 3,7 kg pluss lootevesi ja emakas jne. Igatahes veidi rohkem kui nädal hiljem, kui me lastehaiglast lõpuks koju saime, kaalusin ma 9 kg vähem, kui ma õigesti mäletan. Eks seal lastehaiglas ma praktiliselt nälgisin ka, sest stress oli meeletu ja söögid kohutavad. Järgmiste kuude jooksul kaal langes, olenemata sellest, et ma sõin ebatervislikult ja liikusin ikka küllaltki vähe. Eestis olles ma käisin küll paar korda nädalas pikemal ringil, kuid ühe kuuse Gleniga kolides, oli nii palju tegemist pakkimisega ja lisaks ei tundnud ma uue kodu ümbruskonda ja ei julgenud pikki retkesid pisiga tegelikult ette võttagi.

15841607_10154808346913340_1277612836_n

Üks päev pärast sünnitust.

 

Ajapikku hakkasin pikemaid jalutuskäike tegema ja ilmselt mõjus ka imetamine sellel ajal kehale ja kolm kuud pärast sünnitust olin ma ikkagi saanud umbes 14 kg lahti, mis kogunenud oli ja kaalunumber näitas 75 kg ringis ja sinna ümber on ta ka püsima jäänud. On olnud kuid, kus kaal on olnud 77 kg peal tagasi ja on olnud ka korra kaalunumbe 71kg. Keskmiselt kõige tavalisem kaal poole aasta jooksul on siiski 73 kg.

IMG_0361

Gleni ühe kuu sünnipäeval väga ümar tädi.

 

Pärast sünnitust on mul tekkinud lihtsalt täiesti kohutav probleem toitumisega. Mul on tekkis täiesti vastupandamatu isu jäätise järele. Lapse 2.-4. elukuul sõin ma iga jumala päev jäätist. Oli päevi kus ma võisin korraga süüa 2 kg jäätist. See on täpselt nii palju kui kaks seda papist karbikest, mis on umbes telliskivi suurused. Mul õnnestus mitmeid kordi olla kõripõletikus suurest jäätiseorgiast, kuid peagi olin jälle tagasi jäätise juures. Sellele lisanus mingil perioodil ka kohutav krõpsude söömine. G hakkas aina tooma neid koju ja mina ei suutnud käsi eemal hoida. Lisaks oli mul mitu kuud suur sõber valge sai. Õhtusöögid oli pidurdamatu isuga ja mul ei saanud kunagi kõht täis. Päris tõsiselt, mul ei tekkinud pärast sünnitust enam täiskõhu tunnet. Ma võisin süüa 3 portssjonit toitu ja siis veel jäätist otsa ja pere vaatas lihtsalt, et kuhu ma selle kõik topin.

IMG_1814

IMG_1815

Nendel piltidel peaks Gleni sünnist olema möödas vähem kui kolm kuud. Mul peaks olema kõht ka veidi sisse tõmmatud seal.

Kevadel hakkasid paljud asjad muutuma, kui liitusin Fitlapiga. Meie toidulaual tekkis palju muudatusi. Ma ei söö sellest ajast enam saia vaid rukkileiba, leiva peale ei käi mitte margariin vaid toorjuust. tavalised makaronid asendusid täisteramakaronidega, suureks sõbraks sain täisteratortillaga, hakkliha segu vahetus veiseliha vastu, jäätise söömine vähenes päev päevalt ja toitumiskavast leidsin palju häid toite, mida oli lihtne teha ja mis olid mulle täiesti lubatud.

18789247_10155271149583340_227945209_o

Üks ilmekas pilt sellest, kuidas mu ülakeha oli juba kevadel nii suur võreldes alakehaga.

Kuid Fitlapi tulekuga lisandus minu igapäeva tavade hulka kaalumine. Kinnisideena, et ma kaalun ennast vaid hommikul pärast tualetis käimist, et kaal näitaks minimaalselt. Mitu kuud oli periood, kus ma kaalusin ennast konkreetselt iga jumala päev. Kuhu maale viis mind igapäevane kaalumine?

20750473_10155517385298340_2000359795_n

20751594_10155517385268340_185486229_n (1)

Nendel piltidel võib mind näha Fitlapiga alustamisest vasakul pool mai alguses, ning paremal pool juuni alguses.

Esiteks hakkas tekkima mul lihtsalt jube süütunne, kui ma nägin kaalul tõusnud numbrit. Need päevad, kui number oli suurem kasvõi mõnesaja grammi võrra, tegin trenni ja toitusin üsna kesiselt. Teine variant oli see, et jälgisin terve päeva piinliku täpsusega Fitlapi kava. Muidugi tõi trenn ja kesine söömine ka tulemusi ja kaal langes. Pärast väikest kaalulangust tundsin, et võin ennast premeerida ja nii oli lihtne haarata jäätise järele.

Teiseks ei teinud ma enam trenni ja ei käinud lapsega jalutamas sellepärast, et mulle meeldis värskes õhus olla, et mulle meeldis sportida, vaid selleks, et kaloreid põletada. Mul oli jalutades alati peal endomondo, et vaadata kui pika maad ma kõnnin ja kui palju kaloreid põleb. Need päevad, kui ma väga palju ei jaksanud väljas olla, tundsin süümekaid, et olin laisk olnud. Ma ei läinud kunagi jooksma ega rullitama sellise tundega nagu varasemas elus. Kunagi nautisin ma jooksmist ja rulluisutamist, kuid nüüd keskendusin ainult sellele, kui pika maa ma läbinud olin ja palju veel teha tuli.

Loomulikult viis see ka selleni, et ma lugesin kaloreid mida ma sõin ebatervisliku näol sisse. Näiteks kui olin jäätist söönud umbes 1000 kcal siis pidin ikka päris palju jalutama või sörkima, kuid fakt oli see, et ma ei kulutanud rohkem, kui sõin enamasti. Ma proovisin kavaga alustada iga jumala esmaspäev, paar päeva tegin ja siis jälle tekkis tohutu söögiorgia. Kõigele sellele lisaks ma lubasin iga kord, kui olin järjekordse söögiorgia korraldanud, et see on viimane. G kuulis neid lubadusi miljoneid kordi ja oli päevi, kus ma ei tahtnud teda alt vedada ning käisin salaja ema juues jäätist söömas ja oli ka olukordi kus käisin salaja burgerit söömas ja G sellest ei rääkinud. Selle kõige tulemusel kaal ei langenud ja masendus oli lihtne tulema.

Nii algasid pidevad tujukõikusmised ja ma hakkasin väga kergesti ärrituma. Juulis muutus asi lausa kriitiliseks. Mu tujud olid nullist sajani. Ma võisin olla üks hetk väga heas tujus ja siis ärrituda lapse nutu peale täiesti ebareaalselt tugevalt. Ma hakkasin karjuma G peale, ja ärritusin lapse peale, tülid oli kerged tulema kõigi inimestega. See kõik tulenes sellest, et ainus asi mida ma päevad läbi peas ketrasin oli minu kaal ja väljanägemine.

Kõigele sellele lisaks, kuidas ma trenni tegin ja toitusin, lisandus ka viimastel kuudel kinnisidee, et ma ei tohi osta endale L suuruses riideid. Näiteks polnud ma endale pärast sünnitust ühtegi paari teksapükse ostnud, sest mulle ei läinud ei M suurus ega ka 38 suurus teksad jalga. Mul oli teatud ajani keeruline isegi 40 suurus püksid poes jalga ajada ja ma nägin neis lihtsalt kohutav välja. Pluusidega oli olukord veel lootusetum, sest rinnapiima tekkega paisus mu ülakeha veel suuremaks, kui varem. Kõik riided, mida proovisin olid rinnast kitad ja ma ei olnud nõus ju vaatamagi L veel vähem XL poole. Minu põhiriietus on pärast lapse sündi olnud võimalikult lai särk ja retuusid või laiad dressipüksid. Kodus väljas käies olen enamati proovinud lahendad olukorra laia eest nööpidegas särgiga, et oleks hea imetada ja kõht väga välja ei paistaks.

Nüüd jõuame ka asja tuumani. Minu suurim probleem seisnebki kõhus. Ei, mul ei ole suurt loetendavat kõhtu, mis väga paljudel naisel pärast sünnitust tekib. Mul ei ole välja veninud kõhunahka ega pikki mööda kõhtu jooksvaid venitusarme. Mul on ees lihtsalt suur punn ja vaevu märgatavad üksikud venitusarmid. Ma näen endiselt välja nagu kuskil seitsmendat kuud rasedana nägin. Loomulikult vahe on selles, et ma saan pool sellest kõhust nüüd sisse tõmmata ja nii ma ka ringi käin praktiliselt terve päeva. Aga kui ma peegli ees satun ennast vaatama ja kõhu välja lasen, siis saaksin nagu külma vee kraevahele ja see tunne on nii ebameeldiv.

20732774_10155517382108340_453730075_n

20751239_10155517382093340_1688703415_n

Need kaks pilti on tehtu juuli esimeses pooles ja need on ka viimased pildid minust. Pärast seda pole olukord muutunud ja ma ei taha rohkem endale ebakindlust juurde süstida sellite piltide tegemisega. Need pildid teevad mind väga kurvaks.

Augusti alguses oli mul üks järjekordne päev, kus ma olin jälle ärritunud lapse nutu peale ja vaatasin ennast peeglist. Kaks asja põrkusid korraga kokku. Ma oli hunnik enesehaletsust. Ma olin nii  vihane, et olin lapse nutu peale ärritunud ja vürtsi lisas ka vaatepilt peeglist. Ma tundsin, et mul tõesti on midagi viga ja hakkasin mõtlema, et kas mul äkki pole mingi vaimne probleem. Helistasin oma isale ja nutsin lakkamatult, kuidas ma ennast vihkan ja kui haigelt ma olen käitunud oma kallite inimestega. Isa suutis mind maa peale tagasi tuua.

Mul tiksus peas mõte, et võib-olla mul on tekkinud mingit sorti toitumishäire. Hakkasin uurima internetist selle kohta ja kõik need asjad mida ma lugesin viitasid justkui buliimiale ühe suure erinevusega- ma ei ole kordagi võtnud ühtegi lahtistist ega proovinud toitu välja oksendada. Ma isegi häbenesin uurida selle kohta, kuna ma ju ei väljutanud toitu ebanormaalselt, teisalt ma tundsin, et midagi on valesti.

Ma kirjutasin ühele naisele, kes on elus läbi elanud buliimia ja sain temalt väga häid nippe, mida soovitavad nõustajad buliimikutele. Esiteks tuleb rääkida lähedastele oma murest ja neilt abi paluda. Tuleb lõpetada pidev kaalumine ja iga kord enne millegi ebatervisliku järele haaramist lugeda vähemalt kümneni ja mõelda, kas ma ikka tahan seda.

Tänaseks on kogu see lugu tegelikult niivõrd värske. Alles see oli kui ma nutsin telefonis isale, kui väga ma ennast vihkan, kaalusin ennast iga jumala päev ja põdesin iga asja pärast, mida suhu pistsin. Ma ei ole ennast enam kaalunud sellest päevast peale, kui murdusin. Olen hakanud tasapisi jälle toituma stabiilselt. See tähendab, et ma söön hommikuks normaalselt, päevast toidukorda ei jäta vahele ja õhtuti ei ahmi 3 portsjonit. Ma ei ole loobunud täielikult jäätisest, shokolaadist või krõpsudest, kuid ma söön praegu kuidagi stressivabalt. Varasemalt, kui G krõpsu tõi või kui me seda ostsime, siis jõhverdasin kõik korraga sisse. Nüüd seisab meil üks pakk täiesti muretul mitu päeva. Ma olen hakanud jalutamas käima tundega, et ma jalutan nii palju, kui ma tahan. Püüan võimalikult palju leida endale tegevusi ja liikuda kodust välja, et mitte kodus haarata ebatervislikku toitu. Lisaks olen proovinud oma enesekindlust tõsta uute rõivastega. Ma tegin kapis suure puhastuse ja ostsin asemele mõned uued asjad. Uskuge või mitte, aga ma ostsin isegi teksad endale. Mul on endiselt raske aga mul on kordades kergem kui alles kaks nädalat tagasi.

20747732_10155517403858340_1571059278_o.jpg

 

Minu teekond kaalumurede-ja rõõmudega

Minu eluga on paratamatult alati käinud kaasas pidev teema kehakaalu ja väljenägemisega. Selleks, et tänasesse päeva jõuda peaksin ma tagasi minema umbes 14 aasta tagusesse aega.

Kaaluprobleem hakka juba algklassides, kui ma hakkasin väga ebatervislikku toitu armastama. Mulle meeldisid kohutavalt saiakesed ja kartulikrõpsud ning kodune toit oli meil üsna üksluine ja tihti ka ebatervislik. Me olime õega lihtsalt paratamatud pirtspepud. Ma mäletan, et mind lapsena päris tihti kutsuti pontsakaks ja eks ma nägingi kohati välja nagu väike rase laps.

Kuna ma hakkasin korvpalli mängima siis põhikooli lõpuks mul suurt kaalu probleemi ei olnud kuigi ma võrdlesin ennast alati oma parimate sõbrannadega, kes minuga võrreldes siiski teistmoodi figuuriga olid ja mina nende figuuri ka alati paremaks pidasin. Igatahes tagasi vaadates olin ma siiski lühike töntsakas, kuid armas laps. Kindlasti mitte paks. Piltidelt on näha, et umbes 16 aastasena oli mul ikka teatud polster kõhu ümber.

Gümnaasiumisse minnes hakkas siiski kaal tõusma. Aina ebatervislikum eluviis. Pikad päevad kooli soodustasid kiire toidu järele haarama ning vähem trenni tegema. Ja ega sealt alates enam paremaks ei läinud. Kustumatu jälje jättis mulle hinge ka üks isik sellest ajast, kes pidas mind alati liiga paksus ja isegi tõi mulle välja põhjuseid miks ma võiksin kaalust alla võtta. Näiteks pakkus nimetatud isik välja, et kui ma ühe kuuga kaotan 8kg, siis viiakse mind sünnipäeva puhul spaasse. Loomulikult tegi see mulle haiget, kuid alla võtma see mind ei innustanud vaid pigem solvas.

Kui ma gümnaasiumi ajal veel trenni tegin, siis pärast selle lõpetamist ja Tallinnasse kutsekooli asumist, lõppes ka iganädalane treening. Tallinnas sain ka esimest korda päris solvavaid märkusi. Näiteks tegin ma tollel ajal suitsu, kui tänaval ülekäiguraja juures tuli minuga vene keeles kõnelemas meesterahvas. Muidugi viisakalt ütlesin, et kahjuks ei räägi vene keelt, mille peale sain ma päris ootamatu vastuse: “Ise ootab tütart ja suitsetab!” Pärast selle lause lõpetamist meesterahvas tuhises kurjalt minema, ilma, et ma oleks jõudnud öeldagi, et ma tegelikult ei ole rase. Mul oli tollel päeval küll selline jope seljas, mis tekitas kõhule suurema koha, kuid eks ma olin ka tolleks ajaks veel kaalu kogunud nuudlite, võisaiade ja iganädalase alkoholi tarbimisega.

Ka ühikaelu ei ole just kõige kaunim aeg tervislikuks toitumiseks. Tollel ajal tuli ju ringi leekida, pidutseda ja ega mul neid oskusi eriti köögis kokkamiseks ei olnud ka. Tollel ajal alanud suhe oli ka üks tõeline toidu ja pidude nautimise periood minu elu. Esiteks oli minu esimene püsiv töö St. Patrick’s, kus sai lõputult palju küüslauguleibu, fritikartuleid ja kana ning šhokolaadi fondaanti söödud. Kui tihti ma lubasin, et enam ma ei söö fritüüri toite, ei joo cocat, ei joo õlut ja siidrit ning hakkan järjepidevalt trenni tegema. Ikka kiskusid käed rasvase toidu poole, alkoholist ei loobunud ma mitte üheks kuuks ka ning trennis käisin kaootiliselt. Aga vot sellel ajal oli mul peika, kes iial ei halvustanud minu väljanägemist ning ma ei tundnudki äärmist vajadust kaalu kaotada. Kui meie suhe lörri läks, toimus mu elu täielik pööre.

Kaalu oli selleks ajaks kogunenud ei rohkem ega vähem kui 77kg. Päeva pealt hakkasin ma tegema trenni ja mida aeg edasi seda rohkem ma suutsin joosta ja seda enam tekkis hasart. Kaal langes, riided hakkasid suureks jääma, enesekindlus tõusis. Kogu mu elu tiirles päevas päeva töötamise ümber 12 tunnistes vahetustes Denim Dreamis. Vabal ajal ning pärast tööd hakkasin, pärast kolme kuud jooksmas käimist, rulluisutama. 2015.aasta suvi oli minu elu kõige sportlikum eluperiood, kuid ühtlasi oli see ka uskumatult ebatervislik periood, kuna minu põhisöögiks olid lõunaks caesari salat saiakesega ning õhtuks sõin paneeritud kala kodujuustuga. Lisaks kulus tollel ajal liitrite viisi valget veini. Kõigele lisaks ei suutnud ma kuidagi moodi loobuda suitsetamisest, kuigi ma proovisin seda mitmeid kordi. Mul oli väga ebameeldiv olla pärast trenni, kuna kopsus vilises ja vastik tunne oli pärast trenni võtta veinipokaal ja minna trepile suitsetama.

Suve lõpuks olin ma ikka paras kiitsakas juba ja 2015. aasta sügisest alustasin uuel töökohal, kus venisid vahetused 15 tunni pikkuseks ja töö oli veel aktiivsem. Sellel töökohal polnud ka tihtipeale aega näksimiseks ning hea, kui päevas ühe korra sooja toitu jõudsin süüa. Õhtusest söömisest ei olnud mõtet rääkidagi, sest tööpäevad lõppesid 12’st ja kahest öösel ja siis oli otsejoones voodisse minek. Lisaks sellele toimus uuel töökohal veel suurem suitsuruumis istumise maraton, kuid trenni ma enam nii palju teha ei jõudnud. Mõned kuud küll käisin ujumas, kuid ega need kopsud pärast pakki päevas suitsetamist teab mis ujujale kohased ei olnud. Sellel sügisel kohasin ka G’d ning armusin. Kes meist ei teaks, et armudes kaob alguses söögiisu ja mul oli täielik hasart kaalulangetamisega. G’ga detsembris kokku kolides kaalusin ma 58kg ja tegelikult tahtsin ma veel alla võtta, sest minu peas tiksus mõte 55 kilost. Tagantjärgi on ema rääinud, et tollel ajal nägin ma iga nädalaga aina ebatervislikum välja, silmad olid aukus, nägu oli muutunud koledaks, juuksed hõrenesid ja kukkusid ära ja keha ei olnud mitte toonuses vaid ebatervislikkusest kokku tõmmanud. Ma ei olnud kaotanud isegi tegelikult kogu rasva oma kehalt, kuna endiselt oli mul väike kõhuke ja käsivartel ühte-teist. Lihaseid võis leida vaid jalgadelt, mille olin rullitamisega endale treeninud. Ise ma muidugi olin väga enesekindel, kuna sain poest osta 34 suurus pükse ja S suurus riideid. Piltidelt on näha, et ma olin kindlasti viimaste aastate nn kõige peenemas vormis aga mul oli endiselt üht teist. Järgnevad neli pilti on 2015. aasta sügisest.

Jumal tänatud, et ma G’ga kokku kolisin ja sellel nälgimisel ja ebatervislikul elul sai kriips peale. Esmalt kahe kuuga võtsin juurde umbes 3 kilokest, kui hakkasin igapäevaselt normaalsemalt toituma ning sooja toitu sööma ikka mitu korda päevas. 2016. aasta jaanuaris otsustasin ka suitsetamisest loobuda, ning kuu aega ei teinud ma suitsu, kuid selle ajaga kasvas mu kaal juba 68 kiloni. Kuna me tollel ajal juba last mitte ainult ei planeerinud, vaid ka vaikselt voolisime, siis ei julgenud ma täistuuril suitsu jälle teha, kuid oli päevi, kus väga kehvas tujus ja tööl tekkinud stressiga haarasin suitsu kätte. Kaal aina tõusis ja minul sellega koos masendus. Kokkuvõttes tegin ma 2016. aasta märtsis umbes paar pakki suitsu kokkuvõttes, teadmata, et olin ise juba rase. Kui ma aprillis teada sain, et ma tegelikult olingi rase, siis loomulikult ma ei pannud enam ühtegi suitsu ette. Kui minu rasedust aprilli lõpus kinnitati ämmaemanda juures, oli kaalu selleks ajaks juba 72 kilo. Nelja kuuga oli selleks ajaks juba 15 kilo juurde tulnud.

Rasedus muidugi ei olnud ka mu kehale eriti armuline ning 72 kilost sai raseduse lõpuks 89 kilo. Rasedana ma ei liikunud palju ja toitusin nagu tita kõhus juhatas ja tema juhatas jäätise, krõpsude ja pizza poole. Uskumatu aga jah, sünnitama minnes kaalusin ma 31 kg rohkem kui aasta enne seda.

Sellest, mis minuga on toimunud pärast sünnitust tänaseni, kirjutan täpselt juba järgmises postituses. Kui ma arvasin, et minu kaalu probleemid pärast lapse sündi lahenevad, siis tegelikult pärast sünnitust ma alles hakkasin põhja langema.

Beebiblogi: Glen sai juba päris ammu 8-kuuseks

20677117_10155506624638340_2136907390_o

Päris õige on vist kirjutada sellele postitusele just selline pealkiri, sest Gleni 8 kuu sünnipäevast on juba terve igavik möödas, kuid mina lihtsalt ei saa ega saa maha istuda ja seda postitust kirja panna. Mul on tihti selline tunne, et mul pole üldse aega aga ma nagu ei teekski midagi. Niimoodi need päevad lapse kasvatamisel vist mööduvadki? Mul on olnud tavaks kirjutada kirjakesi pojale iga kuu täitumisel, kuid sel korral otsustasin teha lihtsalt tavapärases stiilis blogipostituse.

Kuidas meil siis tegelikult läinud on? Eelmise kuu sünnipäeval kriiskasin rõõmust, et laps hakkas roomama. Tuleb tunnistada, et ega see elu just eriti lihtsaks ei teinud. Ootasin seda aega, mil ta roomama hakkaks niiiiii väga aga nüüd mõtlen, et oleks võinud oma kohal lebotavat beebit kauem nautida. Kuigi, ega siis kõrvadele parem ei olnud, kuna ta kriiskas siis häda käes, kui midagi kätte ei saanud, mida nii väga oleks tahtnud saada. Mu eluke näeb lihtsalt nii välja nagu igal emmel, kelle laps on õppinud roomama. Nüüd on ju võimalik omal jalal, või siis pigem oma kõhu peal libitades jõuda praktiliselt kõigeni ja kõigini.

Sellega kaasnes meil paras trall, peitus ja tagaajamine mööda korterit. Küll ma leian ta rõdul ja siis vannitoast, lauaalt või koera kausi poole sööstmas. Ei tasu unustada, et kõik juhtmed, elektriline tolmuimeja, halogeenlambid, pistikud ja isegi toidupuru mis maha on pudenenud, on tuhat korda huvitavam, kui oma mänguasjad. Ausaltöeldes, ei paneks ta ilmselt tähelegi, kui ma need mänguasjad kodust ära viiks lihtsalt. Kas huvi mänguasjade vastu tuleb mingi aeg tagasi, või jääbki ta igavesti ainult juhmeid ja pistikuid uurima, mida ta nii väga näppida ei tohiks? Äkki hakkab elektrikuks nagu vanaisa? Nali naljaks, aga päris tükk tegemist on muude asjadega proovida tegeleda, kui ma pean koguaeg vaatama, et ta jälle halogeenlampe ei kisuks seinast välja. Kui ma ise süüa teen köögis, siis selleks ajaks tuleb koera kausid eemaldada, sest muidu ilmselt ujuks terve köök veest ja koeratoit oleks pooleldi ilmselt mööda tuba laiali. Väga huvitavad asjad on ka näiteks vannitoa äravoolu trapid, pesumasin, NÕUDEPESUMASIN (ei tasu lahti jätta), vaibad (neid rullitakse kokku), hantel, toolijalad ning käru rattad (äämiselt maitsvad), kardinad jne.

20677074_10155506624673340_1117071843_o

Kuid täiesti kustumatult huvipakkuv on muidugi koer. Vaene väike Merlot on juba praegu vist aegajalt tüdinenud lapsest, sest viimasel ajal magab ta terve päev otsa magamistoas oma pesas ja elutoas eriti kaua aega ei veeda. Kuid teisalt meeldib talle lapsele palli viia ja siis panna see talle käe juurde ja siis jälle tema käest seda ära võtta. Natuke peab veel kannatama, kuni laps talle palli viskama hakkab. Praegu ei saa laps veel aru, et kutsule tuleb teha pai ja palli visata, mitte sabast, kõrvast ja käpast sikutada. Kuid Merlot pole kordagi väljendanud pahameelt lapse kisuamise ja seljas elamise peale. Kui talle ei meeldi tõuseb ta viisakalt püsti ja lahkub pikema jututa.

Arengu poolest nii palju, et Glen ajas ennast ikka järjepidevalt kaheksandal elukuul käpuli, kuid edasi ta ei liikunud käpuli olles üldse. Ikka mats kõhuli maha ja siis roomates edasi. Istumist me ka endiselt ära ei õppinud ilma toe najata ja ise istumis asendisse minekust polnud veel haisugi.

Laps on olnud ikka aina jonnakam ja kuna mul praegu närvidega veidi probleeme, siis mul on päris keeruline ise rahulikuks jääda, kui tema joriseb või streigib. Sellest, mis minu närvidega praegu toimub ja miks ma pole üldse mina ise enam, kirjutan ma omaette postituse, sest selle kirja panemine vajab palju julgust ja aega. Loomulikult pole laps süüdi selles, kui ma endast välja lähen vaid puhtalt ja ainuüksi mina ise. Tunnen ennast iga kord nagu maailma halvim ema ja olen pisarad silmis lapselt andeks palunud, kui olen temaga kurjustanud tema pahura tuju ajal. See ei tähenda kaugeltki seda, et ma oma last ei armasta, Glen on minu maailma naba ja ma armastan teda kõige kõige rohkem.

Magamine on meil päevasel ajal väga raskendatud. See võtab mul nn oma aega veel vähemaks. Ta lihtsalt ei taha kohe üldse kauem kui 30-60 min magada. Äärmisel juhul siis kui mina ta kaissu võtan, aga nadi on iga päev lõunauinakut ka teha, kui miljon asja vajab tegemist. Õnneks on hakanud öised uned järjest paremaks minema ja öised söömised hakkavad jälle aina rohkem hommikule liikuma.

Kokkuvõtvalt oli kaheksas kuu raske aga võin juba tänase seisuga pärast seda öelda, kui Glenil jookseb juba üheksas elukuu, et kergemaks ei lähe enam grammigi. Nüüd on meil igatahes veel keerulisem, kuid sellest juba järgmises elukuu kokkuvõttes.

20706039_10155506624603340_963295764_o

Beebiblogi: Millised oli minu hirmud raseduse ajal ja milline oli/on reaalsus

IMG_0363

Eelmisel sügisel kirjutasin enda hirmudest seoses sünnituse ning sünnitusjärgse perioodiga. Kas minu hirmud olid õigustatud ning milliseks kujunes reaalsus, sellest ma täna kirjutangi.

  • Kuna rasedust oli sügiseks juba omajagu, siis oli mul kõhuke juba ammu ees. Küll olin ma selleks hetkeks parasjagu suur pallike ja ise arvasin, et kui veel suuremaks paisun, siis ilmselt voodist enam ei tõuse. Mul oli reaalne hirm selle ees, kui suureks ma veel minna võin. Olukord kujunes selliseks, et kui septembris arvasin, et ma olen väga suure kõhuga, siis novembriks olin ma hiiglaslik. Isegi ämmaemand imestas minu suure kõhu üle. Tihti sain kommentaare selle kohta, kui suur ma ikka olen ja ei tea, kas seal on ikka üks laps või äkki hoopis kolm. Tollel ajal valdas mind ärevus selle ees, kuidas ma kõigi toimetustega hakkama saan. Näiteks kodutööde ja koeraga jalutamisega. Oktoobris tabas mind suur hulk energiat ja ma suutsin isegi päris palju kilomeetreid kõndida ning emal Soomes külas käies ka küngastel turnida.  Mõnda aega suutsin isegi kodus sellega jätkata aga enne oktoobri lõppu oli sellega ka kõik. Koeraga suutsin jalutada vaid kilomeetrikese ja iga poeskäik oli täis ähkimist ja puhkimist. Põhitegevuseks kujunesid heegeldamine ja kudumine. Lisaks kimbutas mind gestatsioonidiabeet, mis ei lasknud mul enam magusat nautida sellisel viisil nagu oleksin soovinud. Ka magamine polnud just kõige meeliülendavam tegevus. Asendi leidmine oli lihtsalt võimatu ning iga paari tunni tagant tundsin vajadust tualetti minna
  • Venitusarmid on paratamatult teema mille pärast põevad paljud naised esimest korda rasestudes. Samamoodi põdesin ka mina. Eks need esimesed pisikesed kriipsud hakkasid endast ka peagi märku andma. Kuna ma rasedust lõpuni ja ammugi mitte üle ei kandnud, siis ilmselt tänu sellele on mul praegu küllaltki tagasihoidlikud armid alakõhul ja “sangadel”. Pärast kaalu langemist hakkasid endast märku andma armid hoopiski jalgadel. Kintsudel on mul tänaseks päris korralikud armid. Ma ei põe nende pärast liigselt, kuid eelistaksin muidugi, et need oleks tulemata jäänud. Meenutus terveks eluks Gleni kandmisest.

Milliseid hirme mul veel esines ja milliseks kujunes reaalsus, saate lugeda juba edasi Emmede Klubi SIIT.

 

Beebiblogi: Esimesed kuud lisatoiduga

20133600_10155437573163340_953749725_o.jpg

Meil oli pisike puhkus Eestis Viljandimaal ja sellel ajal ma lihtsalt hoidsin arvutist kaarega eemale, kuid juba paar päeva tagasi ilmus Emmede Klubis uus postitus sellest, kuidas meil lisatoiduga alustamine läks ja milliseid otsuseid olen mina vastu võtnud nende kuude jooksul. Jagan postitust nüüd ka väikese hilinemisega teiega.

Olles esimest korda ema, oli lisatoiduga alustamine minu jaoks täiesti tundmatu maa. Loomulikult olin ma poes näinud püreepurke aga mul polnud halli aimugi milline, miks, kuidas ja kui palju. Selleks vajasin ma nõu ja abi. Kõik minu teadmised põhinevad teiste emmede kogemustel ja soovitustel ning vähesel määral ka googlest. Paljuski olen siiski meie toitumishajumused kujundanud enda tunde järgi.

Edasi saate lugeda postitust nagu ikka EMMEDE KLUBIST!

 

Beebiblogi: Tako Mille vankri vahetus NUNA IVVI vastu

NSS – nägu sõidusuunas

SSS – selg sõidusuunas

Sellest on nüüdseks juba päris palju aega möödas, kui me vahetasime oma imekena beežist nahast Tako Mille 3in1 komplekti hullult püssi tangi NUNA IVVI vastu. Pärast kahte kuud saan võtta kokku oma arvamuse, tunded ja mõtted seoses kogu selle kärusaagaga.

Kõik sai alguse tegelikult juba aprillis, võimalik, et isegi märtsi lõpus juba. Mul tekkis lihtsalt kiiks, et ma pean oma esimese vankri vahetama välja millegi muu vastu. Esimese tõuke sellele soovile andis see, et mul oli lihtsalt kopp ees sellest, et mida raskemaks laps muutus, seda tüütum oli mul koera ja lapsega koos jalutades vankril suunda muuta. Otse sõites oli kõik ideaalne, kuid ühe käega mittepöörlevate ratastega suunda muuta ei ole eriti lihtne. Sellele andis muidugi hoogu juurde see, kui sain ühes poes juhuslikult pöölevate ratastega vankrit proovida.

14458876_10154478347763340_2104002476_n

Gleni esimene vankrikomplekt Tako Mille

251166826.360687774

43a81278998ff934d33811452d1b0b7c

Ma ei mõelnud just eriti kaua ja panin oma komplekti müüki. Soovija oli kiiresti olemas, ainus mure oli veel see Eestisse toimetada, milleni oli mitu nädalat aega. Kõik oli juba pakitud, planeeritud, kui tahtsin veel midagi küsida ostjalt. Selle peale sain reisile eelneval õhtul ootamatu vastuse, et ta siiski ei soovi seda komplekti osta ja unustas mulle öelda. Ütlen ausalt, et olin kergelt öeldes vihane, sest ma juba tahtsin minna poodi uut vankrit või käru valima. Kui ma poest midagi leidnud poleks, oli mul välja valitud http://www.jollyroom.fi lehelt Beemoo 2in1 komplekt. Ma nägin seda ka korra bussis ja mulle väga meeldis, et ta nägi bugabooga sarnane välja aga hinnalt kordades soodsam.

Mis seal ikka tuli leida uus ostja. Loomulikult lasin hinna alla komplektil, et sellest ruttu vabaneda. See kõlab nagu mulle poleks oma vanker meeldinud, aga mul polnud reaalselt mitte midagi muud ette heita, kui seda, et koeraga jalutades oli tõesti raske. Kui mul koera ei oleks, poleks mul mingi põhjust olnud vahetusega hakata tegelema. Sellel komplektil oli kõik olemas mida ma tahtsin ja vajasin. Lisaks nägi see komplekt lihtsalt megailus välja. Ma kahtlesin mitu korda oma otsuses ja ma polnud ikka päris kindel mida teha, kuid järgmine ostja oli jälle kiirelt platsis ja sel korral oli tingimuseks ka ettemaks. Ostja tegi ettemaksu kohe ära ja nüüd polnu tagasiteed. Mida rohkem ma kasutasin seda veel viimastel nädalatel, seda enam võlusid ma avastasin. Lisaks võtsin lõpuks ka YouTubest lahti tutvustava video ja see oleks meile ka istumisosana ideaalselt sobinud. AGA NEED RATTAD, PAGAN KÜLL, NEED EI PÖÖRLENUD JU!

Enne Eestisse minekut leidsin endale ka sobiva käru. Mulle jäi see kärusõltlaste grupis kohe silma oma välimusega. Just selline mis mulle stiililt sobiks. Musta värvi ja kuidagi lihtsalt maitsekas, minu arvates. Minu suur nõudmine oli ka täidetud, ehk pöölevad rattad, NSS, SSS, täislamav asend, suur pakikorv, suur kaarvari. Lisaks meeldis mulle väga see, et käru oli sobiv juba sünnist alates, mitte juba istuvale lapsele. Tutvustav video oli väga ahvatlev ja ma olin otsuse teinud ühe õhtuga. Broneerisin käru endale ära.

Eestis andsin meie esimese vankrikomplekti üle ostjale, kes oli väga rahul ostuga ning Tartus sain kätte meie NUNA. Müüja aitas komplekti kokku panna ja proovisõit võis alata. Esimene sõit oma auto juurde sujus imeliselt. Esimene reaktsioon oli super. Aga siis panin lapse kärru ja läksime keskusesse proovisõitu tegema koos beebiga. Kõigepealt tõmbusin ma näost valgeks, kui proovisin üle äärekivi saada. See käru nina lihtsalt ei tõusnud. G proovis ka ja tema sai üle äärekivi nõnda, et pani jala raamile (piduri kõrvale) ja siis surus lükkesanga alla poole. Nii see nina siis tõusis ja raam ragises. Ma olin täiesti kaame ja mõtlesin, et mis see ongi reaalselt ainult sirgel teel sõitmiseks või? Hiljem selgus, et viga oli selles, et esiteks me kartsime natuke suruda, sest vana vankri nina tõusis kerge liigutusega, ning lükkesang oli reguleeritud liiga madalale. Ja raam pole endiselt pooleks murdunud, nagu ma alguses väga kartsin.

18788954_10155271148948340_1863693498_o

Selle madalale reguleeritud lükkesangaga tegin endale ka alguses karuteene. Arvasin, et jube mõnus on sõita nii, et sang on madalal, kuid nii see pole mõeldud sõitmiseks. Käru on madalale reguleerituna halvasti juhitav, ning toidupoes suutsin põhimõtteliselt kõik riiulid ära rammida. Ma lihtsalt ei osanud sõita selle käruga. Pöölevad rattad ei pöölenudki nii nagu teisel vankril mida poes olin proovinud. Esimesed kriipsud olid juba raamile peale tehtud pärast esimest sõitu, tänaseks on kriipsukesi juba lükkesangal ka. Praeguseks olen harjunud millise kaarega ma keerama pean. Samas järsu pöörde teeb vanker võrdlemisi lihtsalt. Ilmselt poleks see käru osutunud mu valikuks, kui oleksin saanud teda võrrelda mõne teise pöörlevate ratasetega käruga. Näiteks õnnestus mul Eestis hiljuti proovida BabyJoggersit poes, ning mulle kohutuavalt meeldis seda seal poes lükata. Muidugi polnud seal last sees, seega ma ei saa seda arvamust päris adekvaatseks pidada, kuna NUNAt proovisin ju ka esimese raksuga ilma lapseta ja oli ka väga kerge lükata.

18817719_10155271148888340_313844074_o

Müts ja püksid Breden Kids, dressipluus H&M 

Kolmas väga suur probleem oli minu jaoks alguses see, et kärul polnud mitte mingit vedrustust. Vanal vankil oli väga suur vedrustus, ning piisas sõrmega pihta minemisest, kui käru kõikus küljelt küljele ja üles alla. Selle vedrustusega rahustati mind maha, et see on harjumise asi ja küllap ma peagi harjun selle jäikusega. Nii oligi, paari nädalaga harjusin selle jäiga raamiga ära. Ainus asi mis mind siiani häirib selle juures, on see, et ma ei saa kivisemal teel sõita käruga ja ma mõtlen ikka päris kivist, mitte lihtsalt kruusase kattega teed, sest laps lihtsalt võbiseb seal istumisosas nii julmalt. Õnneks mul siin selliseid kohti pole, kus ma taolisel teel palju pean sõitma, seega ei ole probleem väga suur. Samas kui ma maal elaksin või kuskil Harku metsas tahaks jalutamas käia, siis ei saaks ma sellise käruga ilmselt hakkama.

18789348_10155271149023340_576450289_o

Positiivsemaks pooleks saab lugeda seda, et meil oli enne probleem vankri mahutamisega autosse koos korviga ning mul oli päris raske seda kokku panna. Vanal võttis see väga palju ruumi. NUNAl võtab ta küll veidi vähem ruumi aga teda on kordades lihtsam kokku panna ja lahti võtta, kuid kindlasti on ka paremaid variante. Tegelikult on pagass ikka endiselt võrdlemisi täis, kui käru seal on. See oli suhteliselt üllatav ausaltöeldes. Siit siis mulle õpetus, et enne pead uurima kui kokku see kogu kupatus läheb. Sedaani jaoks igatahes see NUNA just eriti kompaktne pole.

18817517_10155271149143340_1820302164_o

Lapsele NUNAs meeldib. Meil pole kordagi olnud probleemi, et ta hakkaks seal jonnima, tahaks sülle või tunneks ennast ebamugavalt seal. Laps on selles kärus muretult veetnud isegi pool päeva. Kui me käisime lõbustuspargis oli ta seal 5-6 tundi, korraks vaid sirutas minu süles olles süües. Soovi korral saan tõsta seljatuge kas natukene poollamavasse madalamasse asendisse või poollamavasse kõrgemasse asendisse. Magades saan teda jälle täitsa alla lasta. Käru sisu on mõnusalt lapse keha järgi. Olen näinud, et paljudel 2in1 ja 3in1 komplektidel on istumis osad tätisa sellised sirged ja laps saab istumis osas olla alles siis kui ta reaalselt juba täitsa sirge seljaga istub. Need istumis osad on lihtsalt nii suured ja mahukad, et laps vajub seal igate pidi kössi, kui ta veel pisike on. Glenil oli NUNAs juba 5-kuuselt ideaalne olla. (Nagu eelpool mainitud, siis see käru sobib juba sünnist alates. Loomulikult ei panda imikut sinna siis istuma!)

Tutvustavas videos väidab meesterahvas, et pidur on väga kergesti peale pandav, mis on vale. Mulle üldse ei meeldi kuidas see peale läheb ja kuidas maha võtta tuleb. Kuid pidur on mugavam kui meie esimesel vankril. Üks nn viga on vb ka see, et sang ei ole mitte üleviidav, vaid istumisosa peab tõstma teise suunda. Tean, et paljud vist eelistavad üleviidavat sanga. See eest on seljatoe kõrguse muutmine täiesti hämmatavalt lihtne.

On olnud hetki oli olen ostu kahetsenud, kuna Glen oli veel päris tilluke kui selle ostsime ja hetkest, mil talle hakkas meeldima kõhuli olemine, olen vahest olnud sellega hädas, et isegi kui ta on kärus rahulik, siis näiteks reisides sain ma teda panna vankri korvis nö mängima ka kõhuli, kuid kärus saab ta ainult selili ja istudes olla. Teisalt ma ei kujutaks ette, et praegu temaga Eestisse reisides läheksin korvi osaga, sest pikad päevad ringi tuuseldades ta ju tahab ringi vaadata mitte korvi osas kaarvaju vahtida.

Kokkuvõttes, ma arvan, et ma ei teinud halba otsust. Ma siiski ei torma seda käru müüma ja uut asemele ostma. Ma olen siiani selle käru välimusest vaimustues ja nüüdseks harjunud ka selle käru omapäradega. Kõik on harjumise asi aga ma ei soovita kellelgi minna üle hea vedrustusega vankrilt täiesti jäigale kärule, eriti maal. NEVER AGAIN! Hetkel käin ma jooksmas peamiselt asfaldil ja saame selle käruga hakkama, kuid edaspidi plaanin vaadata käru, millega oleks koera ja lapsega tõeliselt mugav jooksmas käia.

Viimase asjana mainin veel, et minu teada seda käru Eestis ei müüda. Ma ostsin selle kärusõltlaste Facebooki grupist eraisikult. Nii palju kui ma netis olen uurinud selle hinna kohta, siis maksab selline uuena 600£ mis teeb 681€, näiteks SIIN.