ME KOLIME JÄLLE!

Täna sündis vlog, kus vastan teie küsimustele, et miks me ometigi jälle kolime. Ma olen sellest põgusalt Instagramis rääkinud, kuid pikemalt saab vastused küsimustele just sellest videost. Filmimine oli paras väljakutse, kuna tegin seda koos Gleniga ja noh, vaadake ise kuidas on vlogida ühe 1,7 aastase tegelasega.

Advertisements

Õpi mind paremini tundma! Piinlikuim hetk, esimene boyfriend ja veidrad oskused

Kuna vlogimne on täiesti uus ja värske asi, siis otsustasin vlogida ühe küsimused/vastused video. Küsimused leidsin internetist ja hakkasin otsast vastama. Ma olen oma mugavustsoonist täielikult välja tulnud ja aina enam koorub ekraanil välja ka minu veideram ja humoorikam pool. Ma pole üldse tõsine inimene ja kui ennast vabaks lasen, saab päris palju nalja.

Ma avasin oma YouTube kanali!

JAAAA! Ma olen saanud nii palju positiivset tagasisidet Instagrami videoklippidele, et ma otsustasin, et on aeg õppida midagi uut.

Mitu nädalat maadlesin ma monteerimistega ja filmimistega ja miski ei tahtnud sujuda. Eile otsustasin, et kuna uut läpakat nagunii on vaja ja minu hobi ja osaliselt ka töö on arvutis, siis ma teen sellise väljamineku, et soetan omale hoopiski MacBook Airi. Peale seda hakkasid asjad sujuma, täna filmisin oma päevast klipikesed üles, õhtul panin kokku ja selline ta tuli.

Ma arvan, et selliste videote tegemine on esiteks põnev väljakutse mulle ja teiseks saavad inimesed, kes mind nt Instagramis ei jälgi, siiski minu tegemistel silma peal hoida videopildis. ( erilised tervitused just Mammale, kes jumaldab videoklipikesi, nüüd saab ta kohe pikalt meie tegemisi jälgida videotest ) Lisaks on need videod armsad mälestused kogu eluks.

Aga vaadake ise, kuidas esimene video välja kukkus ja kuidas ma monteerimisega toime tulin. 😊

 

Lutivõõrutus ja lastehoid 1,5-aastaselt

AAFE9CCB-5034-45C5-BCDB-9FD18ACBFFEE

Ma pole lapsest eraldi postitust juba päris ammu kirjutanud ja küllap see olegi normaalne. Esimene aasta lapsega ongi selline eriti emotsionaalne ja tahaks kõike kirjutada ja jagada. Paratamatult läheb elu aina kiiremaks ja aega blogimiseks jääb aina vähemaks, kuid ma siiski proovin tähtsamad asjad kirja saada, et hoida mälestusi olulisematest hetkedest alles. Lisaks ma tean, et mul on endiselt lugejaid, kes eelistavad lugeda blogi, mitte Instagrami storysid iga päev vaadata. Rääkimata sellest, et paljudel mu lugejatest ei ole isegi Instagrami.

Niisiis on Gleni elus toimunud kaks suuremat muutust. Umbes kuu tagasi otsustasime võtta ette lutist võõrutamise. Otsus tuli tegelikult ootamatult, sest Glen oli vägagi lutilembeline. Mida aeg edasi seda rohkem käis ta aina sahtli kallal, kus lutid olid ja lutt pidi suus olema päevad ja ööd läbi.

Esimese tõuke lutist võõrutamisele andis üks kiri minu postkastis, kui mulle kirjutati, et lapsel on pidevalt piltidel lutt suus ja tema kõne ei saa areneda nii. Muidugi olin ma sellest varem ka kuulnud ja üritasin ikka lutti sahtlisse panna, aga laps lausa nõudis ja rippus sahtli küljes. Kui varasemalt oli ta maganud nii, et ajas luti ikka suust välja siis mida päev edasi, seda keerulisemaks läks luti eemaldamine isegi läbi une.

Teise tõuke sain meie privaatsest emmede vestlusest sama vanade lastega, kellega tegime lihtsalt pooleldi naljaga kokkuleppe, et üritame koos lutti võõrutada. Väga skeptiliselt liitusin ka selle kokkuleppega ja ühel pühapäeva õhtul saigi lutt eemaldatud. Kohe oli selge, et uinumine muutus meil selle otsuse tegemise hetkest alates väga raskeks. (I mean, laps jäi enne praktiliselt ilma igasuguse nututa iseseisvalt magama oma voodis) Peale luti eemaldamist, pole meil ükski õhtu läinud magama minek libedalt. Keegi peab meist üldjuhul temaga koos magamistoas olema ja kellaaeg lükkus esialgu paratamatult väga hiliseks, sest uinumine võtab üldiselt ikka tund kindlasti. Kuidagi on kujunenud nii, et laps jääb isaga paremini magama, kui minuga. Kuna laps hakkas nüüd lastehoius käima eelmisel nädalal, siis tänu sellele on ta rohkem väsinud ja uinub 21 ajal üldiselt aga siiski pikema jändamisega kui siis, kui tal oli lutt.

Lõunauinakud on omaette ooper – kaos. Minu seljas hüppamine, juuste sikuatmine, sõrmede ninna, suhu ja silma toppimine, mänguasjade loopimine voodi taha, aknast välja vaatamine, lambilüliti klõpsutamine ja kõik muud võimalikud asendustegevused. KO HU TAV! Samas, kärus ja autos uinumisega pole mingit probleemi. Ma laseksin tal lausa hea meelega uinakuid isegi kärus teha aga seal on jälle omaette konks – ta magab kärus palju lühemat aega ja tuppa tõstes ärkab üles. JÄLLE JAMA. Täna proovisime esimest korda ta lõunauneks ka hoidu jätte ja seal oli kasvataja sõnul uinumine läinud väga lihtsasti. Ühe korra ronis voodist välja ja peale seda juba uinus.

0A15FF9E-5E66-4392-84DF-5B89FE6E5049

Laps pole meile märku andnud lohutamatu nutuga, et tal oleks midagi väga puudu. Alguses ta küll mängis neid peituse mänge, mida mängisime lutiga enne magama jäämist, kuid lutti ta ei leidnudki ja mõne päevaga olid ka need mängud ununenud. Kui laps oleks lohutamatult nutnud öösiti ja õhtuti, oleksin luti tagasi andnud nagu aasta alguses, kui peale kahte kohutavat ööd me alla andsime. Me tundsime, et aeg oli nüüd küllaltki õige. Jah, jääb võimalus, et ta oleks ise selles loobunud ühel päeval aga on ka võimalus, et poole aasta pärast oleks ta palju nõudlikum luti suhtes. Nüüdseks on lutt minevik. Oleme paar korda kuskil mänguasja kastist või taskust leidnud lutte ka ja ta on isegi neid suhu pannud aga mingit suur lembust nende vastu ei olnud. Pani suhu ja lihtsalt näris.

Teine teema, mille tahtsin täna kindlasti jutuks võtta on lapse hoidu viimine. See on teema, mis teeb mind ärevaks iga päev ja kord kui sellest räägin. Esiteks olin ma lapsevanem, kes oli alati nõus sellega, et laps võiks olla ikka 2 aastat kindlasti emmega/issiga kodus. Suurest oli see arvamus mul ka ühiskonna survel, kus ÕIGED soovitused on last hoida kodus võimalikult kaua. Ma ei vaidle absoluutselt vastu sellele ja kui mul vähegi oleks võimalust, oleksin lapsega veel kodus. Siin mängivad rolli kaks asja – esiteks pere rahakoti olukord ja teiseks olen ma veidi isekas, aga ma tunnen, et minu kodus istumise piir on praegusel hetkel käes. (Ja teate ju küll, et kui ema ei ole õnnelik ka rahulolev ei ole ka seda laps)

Nagu paljudel teistel peredel, on ka meie peres lood nii, et peale emapalga lõppemist, ei ole kahjuks võimalused nii head, et saaksin vähemalt pool aastat muretult veel kodus olla. Pole mõtet mainida, et me kõik teame seda ette, et emapalk lõppeb 1,5-aastase lapsega, ning seda peaks ette nägema ning raha koguma. LOOMULIKULT! See oleks igati õige ja hea. Aga esiteks pole paljudel vanematel nii head emapalka, et kõrvale panna raha poole aasta jagu ja olgem ausad, ka selle 1,5 aasta jooksul tahaks ju elada siiski nii mõnusalt, kui võimalik, mitte lugeda pidevalt eurosid, mida kõrvale panna ja mida siis kasutada. Nõnda olemegi meie üks täiesti tavaline pere, kus ema peab tööle naasma ja lapsele tuleb leida koht hoius/lasteaias või sobiv hoidja.

Me olime üritanud seda otsust edasi lükata ja ma ei suutnud ennast absoluutselt kokku võtta, et uurida hoidude kohta. Viimaks siis sain hiljuti teada, et meile väga lähedal asub üks lastehoid ja sellega ma siis ühendust võtsin. Koht oli täitsa olemas ja harjutamine võis alata. Lasteaia järjekorras Glen ei ole, kuna meil oli plaan minna aastateks Soome ära ja nii jäigi laps järjekorda panemata. Ilmselt on veidi ka laiskusega seost.

Esimene päev käisime lapsega lihtsalt ruumidega tutvumas ja vaatasime kuidas seal asjad toimuvad. Kõik tundus hea ja ma ei leidnud põhjust otsida mõnda teist hoidu. Hoiu kasuks räägib ka asukohta, mis asub meist 2 km kaugusel. Ainus asi mis lapsehoiu kahjuks räägib, et mul pole autot ja ma pean last hoidu toimetama kärus, iga ilmaga. Jah, lapsel on isa ja me  elame koos ja tõesti , lapse isal on ka auto, kuid tema lahkub kodust tunduvalt varem ning paraku sõidab autoga tööle ja küllalki kaugele, mis ei võimaldaks ka tema nö tööle viskamist. Edasi tagasi kõnnin 8 km hoiupäevadel. (pluss koeraga jalutamised – kokkuvõttes tegusad päevad) Loomulikult ei tule see mulle kahjuks, kuid eelistaksin selliseid toimetusi siiski autoga ajada. Praegu suvel on see ok, aga talvel – küsitav. Samuti ei ole meie suved alati ilma poolest hiilgavad. Näiteks õnnestus mul sel nädalal läbimärjana last hoiust tuua.

Hoid jälgib põhimõtet, et laps ei peaks hoius harjuma olema koos emmega/issiga ja nende soovitusel läheb laps juba teisel päeval paariks tunniks esimest korda üksi sinna. (Lõpliku otsuse aja suhtes teeb muidugi ema ja vajadusel on viidud lapsi ka kohe terveks päevaks, kuid minu praegune olek võimaldab lapsele harjumiseks aega anda) Ma järgisin kasvatajate soovitusi ja laps oligi esimesel päeval 2 tundi nendega. Loomulikult oli esimesel päeval kõige enam nuttu – nii minu lahkumisel kui ka õue minemisel oli väga tugev nutt olnud, kuid toas mängimisel ja õue jõudes oli siiski olukord väga okei. Teine päev ilma minuta hoius läks juba paremini ja tundub, et selleks hetkeks oli Glen ka ühe kasvataja omaks võtnud, kellele ta sülle hakkas ronima ja kallistas tihti. (Küllap on see tingitud sellest läheduse vajadusest ja ilmselt laps tuneb siiski ennast nendel hetkedel, kui ta hoidu viin veidi hüljatuna.) Loodan, et Glenile saab peagi selgeks, et nii on vaja ja tal on seal hea, ning emme tuleb alati tagasi.

728F4CB7-3E5A-485B-9E6B-D4F277FF6F07

Selle nädala alguses oli ta mul juba lõuneni seal ja neljapäeval lasime ka lõunaund seal magada.

Lapse käitumine on olnud hoiupäevadel üllatavalt okei. Ta küll uinub endiselt väga raskel lõunaunne kodus, mis on igati loomulik pärast sellist emotsionaalselt teistmoodi olukorda. Kuid laps on hakanud palju tegusamaks, mängides rohkem omaette ning  samuti laliseb palju rohkem.

Ma olen veendunud, et tal on seal hoius kordades põnevam, kui minuga siin pisikeses korteris olla. Tal on head kasvatajad ja omavanused lapsed ümber. Ma ei kahtlegi, et need inimesed on pädevad oma töös ning mu lapsel ei ole vaja millestki puudust tunda. Kui laps on päeval ära, tunnen hiljem täielikku restarti emana ja lapsega koos olemine on kordades nauditavam ja värskem.

Teisalt olen tundnud isegi süütunnet, et oma pisikese pojakese nüüd endast eemale viin. Kõige suurem ja raskem on süütunne just sellel hetkel, kui kuulen tema nuttu lahkudes, kuid samas tean, et pea ükski lasteaeda ega hoidu minek ei möödu alguses lastel erinevas vanuses nututa. See on normaalne emast eemaldumise osa ja on täiesti normaalne tunda ka ennast väga emotsionaalsena.

Ma olen oma pisarad ära valanud ja nüüd keskendun sellele, et laps tunneks ja teaks, et lastehoid ei ole halb koht ja emme tuleb alati talle järgi.

 

 

 

See on pikk, pikk protsess

25E44D50-A062-40A0-9665-E0F3D93175C3Ma vist ei pea oma lugejatele pikalt isegi mitte seletama, et mul on olnud väga rasked ajad. Minu füüsiline keha on olnud minu emotsionaalsetest muredest tohutult kurnatud ja mul on tunne, et ma kannan oma ülekaalu kaasas, sest ma ei lase lahti oma negatiivsetest tunnetest ja kurbadest mälestustest. Mõnda aega tundsin isegi, kuidas mulle meeldis selline kerge melanhoolsus ja enesehaletsus. Iga asi mis mind õnnetuks tegi, sellest ka kinni haarasin. Rõõmsaid hetki ma pikalt nautida ei suutnud ja mingit tänutunnet oli üldse raske tunda, kui kõik tundus nii ebaõiglane, vastik ja kurb. Mõnda aga tagasi ma nägin elus vaid ühte mõtet – minu laps. Hea uudis on aga see, et see kõik on pöördunud aina paremuse poole.

Ma olen püsivalt trennilainel ja ma teen seda selleks, et ma tahan, mitte sellepärast, et ma pean seda tegema. Muidugi on aegajalt enne trenni tunne, et kas ma ikka viitsin end püsti ajada ja jooksma minna, kuid need mõtted pühin kiirelt peast ja koheselt kui olen välja saanud, tunnen uhkust enda üle ja tean, et mu keha tänab mind, et teda treenin. Lisaks tänan mina ennast, et oma koerale ja lapsele head meelt teen.

68A5A391-B5A7-4D61-B665-37343C0C45A2

See on olnud suur samm edasi, kuid ainult trenni tegemisest ei piisa, et olla taas rahulolev ja õnnelik. Heaolu nimel peab kodus valitsema harmoonia ja selle suunas me liigume. Ma ei taha oma suhet mehega pikalt siin lahata, kuid meil on olnud raskeid aegu, millest me kahtlemata välja oleme tulnud. Loomulikult on aegajalt tagasilööke aga põhiline on see, et progress on tuntav.

Möödunud emadepäeval kerkisid üles ka tugevad mõtted seoses emadusega. Emaks olemine pole olnud kerge teekond ja ma ei kahtlegi, et igal emal on oma raskeid hetki. Ma tunnen, et ma olen olnud tihtipeale närviline ja seda tunnetab ka laps. Aegajalt olen tundnud ka läbikukkumist, kui pole suutnud jääda rahulikuks, kuid õnneks iga kord kui tunnen, et katus kergelt sõidab, selgineb taevas kiirelt. Muidugi ma sooviks, et emadus oleks minu jaoks miski, mida võtan mängleva kergusega, kuid see ei tähenda iial, et ma oma last vähem armastaksin. Ta on minu jaoks igavesti number üks. Ma tahan kasvada iga päevaga paremaks, mõistvamaks ja imetlusväärsemaks emaks. Minu soov on, et minu laps peaks mind tõesti parimaks emaks ilma tingimuste ja aga’deta, ilma kahtlusteta.

Mõned päevad tagasi juhtus minuga üldse üks natuke veider asi, mis oli mulle üllatav ja teisalt nii meeldiv kogemus. Ma tundsin üle väga pika aja tänulikkust. Mulle heideti päris kaua ette, et olen tänamatu inimene, ei oska hinnata seda, mida mees meile pakub ja mida ta selle nimel teeb ja seda, et mul on nii armas terve laps jne. Kokkuvõtvalt heideti mulle ette, kuidas mul üldse on jultumust viriseda oma elu üle. Ma püüdsin nende etteheidete tõttu palju kordi oma elu üle vaadata, muuta ebameeldivamaid asju endale sunniviisiliselt meeldivamaks, püüdsin muutuda kellekski, kes ma ei olnud, et teistele meelejärele olla. Lõpuks polnud ühelgi minu pingutusel ja ka suurimal soovil muutuda mingit tulemust, sest ma olen kes ma olen ja tänulikkust ei saa välja kraapida, peale suruda. Tänulikus tekib ise – selline on minu kogemus. Kusjuures, ei olnud selle tunde tekkimiseks vaja palju. Ühel lihtsal päeval, mis algas armsa tervitusega peikalt, jätkus mõnusa päevaga ema ja sõbranna ning pisikeste poisside seltsis, näha oma last veest rõõmu tundmas, võimalusega istuda kohvikus ja heatujulise bussijuhiga koju sõita ning siis mehe koju tuleku ootsuärevuses toominga lõnalisel kodutänaval kõndides see tunne lihtsalt tekkis. Mitte midagi sunnitut, mitte midagi välja kraabitud ega punnitatud. Lihtsalt puhas ja siiras hea tänulik tunne. See hetk lasi end oodata ja see pidi nii olema.

See protsess oli pikk aga see tunne, mida ma tol päeval tundsin oli kulda väärt moment.

8EE2E2E2-405D-4993-B832-AE9B523EE4F8

Kui aus olla, siis ei osanud ma seda tänulikkuse tunnet tegelikult veel oodata. Mul oli mõnda aega tagasi niivõrd tugev vastulöök elult, et ma ei uskunud nii pea end sirgu ajada. Mul pole olnud julgust sellest kirjutada, sest tean, et inimesed võivad olla väga õelad ja tunda mõnu teiste õnnetusest parastades või mõeldes asju juurde või lugedes ridade vahelt valesti. Mul on nüüd julgus see välja lõpuks kirjutada, et ma pole sugugi hea inimene ja tuleb välja, et ka mitte piisavalt hea sõbranna. Minu kõige madalamal hetkel elus, kus tundsin end väga sügavas kuivanud kaevus kinni, ütlesid minust ja minu sõprusest lahti minule päris mitu väga hinge- ja südamelähedast inimest, kellest poleks ma seda iial uskunud, sest nende näol oli tegemist usaldusisikutega kellele toetusin muretult. Elu andis mulle õppetunni, et ka kõige armsamatele inimestele ei tasu end lõpuni avada ja kellegi teise toele ei saa loota, sest see võib lõppeda sellega, et tugi millele toetud, kaob ühtäkki. Minust sai liiga suur koorem ja mind ei tahetud enam kanda. Jah, ma endiselt haletsen end seetõttu ja ma ei häbene seda. Ma tunnen end kannatajana ja olgugi, mida mulle öeldakse, et ma peaks ikka enda sisse vaatama, et küllap ma olin sellise “hülgamise” ära teeninud, siis mina seda ei arva. Ma olen lihast ja luust ja keskmisest tundelisem inimene ja kannan ilmselt pikalt seda valu endaga kaasas. Lisaks sain ma teada, et ma ei anna piisavalt, ma ootan teistelt rohkemat kui ise anda suudan. Mul on sellest kogemusest õppida, et olla hinnatud sõbranna, pean olema kaastundlikum ja rohkem andma. Võimalik, et see mängis ka kokkuvõttes suuremat rolli, kuid aega ma tagasi keerata ei saa, vaid ainult õppida. Mida ma sellest veel õppisin, on see, et olen tugevam kui ma end pidanud olen. Tõusin ja sain ikkagi sellest kaevust välja end tiritud, kuid väga katkisen ja ilma inimesteta, kelleta päris pikalt juba elu ette ei kujutanud.

Sellel perioodil, kui tundsin kõige valusamalt seda hoopi, oli mulle abiks minu armas õpetaja Aigi, kes aitas mul vabaneda kõigist neist valusaimatest emotsioonidest, mis mul olid tekkinud seoses selle kaotusega. Seda kirjutades, just praegu, tundsin jälle tänulikkust, et mul on võimalus saada osa sellisest uskumatust kogemusest, nagu on TMK kursus. Aitäh!

 

Viies käru – THULE URBAN GLIDE

3477D821-644D-4D45-A0DF-E5E048026546

Nonii, long time no see, nagu öeldakse. Eestis on mul blogimine jäänud ikka päris unarusse, aga kes mind Instagramis jälgivad on ilmselt kõige olulisemaga enam vähem kursis.

Suhteliselt mõni nädal tagasi ma tegin enda jaoks täiesti ootamatu otsuse. Kui ma märtsi lõpus tegin esimese jooksutiiru, ei oleks ma osanud arvata, et tänaseks päevaks võtan ma trenni nii tõsiselt, et olen soetanud endale spetsiaalse käru. Ei läinud kaua aega, kui ma otsustasin, et nii ei saa olukord jätkuda. G tööpäevad on pikad ja tavaliselt saabub ta koju alles 19-20 ajal ja selleks ajaks peaks minul olema toit tehtud, koeraga väljas käidud ja paremal juhul peaks mul ka trenn olema tehtud ikkagi, sest seda aega mida me perega kõik koos saame veeta, on ebaõiglaselt vähe. Muidugi kõik päevad pole vennad ja me endiselt otsime omale sobivaimat rutiini.

Niisiis hakkasin ma jooksmas käima kas lõunaajal või õhtuti enne G saabumist, kuid koera ja lapsega koos jooksmine ei ole just lihtne ettevõtmine. Kui jooksma minek nagunii nõuab tohutut tahtejõudu ja soovi siis kahe lisavarustusega nõuab veel enam soovi ja tahet. Ei tea kauaks mul seda jagub. Meie majast jooksevad nüüd kahes suunas asfalteeritud kõnniteed, lisaks on 1 km kaugusel ideaalne terviserada. Kuna minu käru polnud metsarajal jooksmiseks just parim, siis loomulikult hakkasime asfaldil aretama tasapisi. Tegin mis ma suutsin aga peale 3km oli mul võhm otsas käru tõukamisest ja alaseljas oli meeletu valu.

Kuna motivatsiooni jätkata oli, hakkasin uurima jooksikärude kohta. Kohe päris alguses sattusin kärusõltlaste grupis Thule Urban Glide müügikuulutuse otsa. Alguses muidugi suht ebalevalt uurisin selle kohta ja vaatasin ka tutvustavat videot, kuid uue käru ostmise eeldus oli vanade ära müümine. Laupäeva õhtul tekkis idee, pühapäeva õhtul oli kärud müügis, ning esmaspäeva õhtuks olid mõlemad kärud minema viidud. Mõeldud, tehtud ning uue käru ostmine oli otsustatud. Mees toetas mu otsust ja kuna pakkumine oli hea – 450€ uue eest, siis kaua me ei mõelnudki. Kolme eelmise käru müügi pealt saime selle raha kokku.

B9E3F064-8BDB-44B3-A8D1-E33E1395A384

Esimene 3in1 Takko, kasutada jõudsime ainult kookonit

D168470D-4F4B-42A4-A3C6-B1D78E83B3C5

Teine NUNA IVVI, kõige pikemalt kasutuses olnud käru

FA47C4B6-170A-42B6-9796-CCCE3C20EDD2

Talveks ostsime uuesti suurte ratastega Tutek Turrani, mis oli talvel ideaalne abimees

810E6D26-79B6-480C-8BE5-589E6F67C8D2

Neljas käru oli emotsiooni ajel ostetud autokäru, mida kasutasime üksikud korrad poes käies MOWEO

Kuna laps jäi parasjagu väga haigeks siis lükkus meie katsetamine pool nädalat edasi, kuid niipea kui olin Gleni arstilt saanud loa välja minna, siis me ka esimese sõidu tegime. Koer kaasa, laps kärru ja läks sõiduks.

Lapse rahuloluga olime juba kursis, sest samal päeval kui käru saabus, istus ta kohe päris tükk aega kärus ja nautis toas olles seal lebotamist täiega.

Aga mida arvan mina? Alguses olin ma üldse jooksukärude välimuse suhtes ebalev aga üsna kiirelt hakkas mulle mudel meeldima ja kui algselt mõtlesin, et ohh, kahju, et sinine sai ja must on ju ikkagi MINU MINU värv, siis see helesinine on ikka nii kaunis ning peale kahe musta käru on sinine nii hea vaheldus silmalegi.

07408DEF-BEFE-4574-B998-7F3FCEB023E7

Käru liigub ilma igasuguse liialduseta justkui hõljuks tee kohal. Tasub mainida, et ma jooksen tavaliselt ühe käega juhtides, sest teises käes on koer ja mitte mingit raskust pole ühe käega nii tõugata kui ka juhtida, ka metsarajal. Juba esimesel sõidul jooksin oma selle kevade rekordi. Lükkesanga kõrgus on reguleeritav ja esiratast saab vajadusel lukustada ja vajadusel panna pöörlevaks. Lisaks on sellele võimalik reguleerida ka juhitavust ks nt paremale poole või vasakule poole, ilmselt siis nt nendele kes jooksevad ringi? Ei tea, mina seda hetkel ei vaja igatahes. Vetruvus on kärul väga hea aga alguses oli mul veidi raskus äärekivide ületamisel, et esirattale toetudes kippus tasakaal kaduma, kuid see on harjumise asi.

Laps on kärus kinnitatud väga turvaliselt viiepunkti rihmadega ja seljatugi on regileeritav paeltega, mis iseenesest on parajalt tüütu, kuid ilmselt annab see kärule kergust juurde, et seljatoel ei ole kasutatud plastikut. Lapse saab panna nii lamama kui istuma, kuid tasub mainida, et seljatugi ei käi 90 kraadise nurga alla. Gleni seljatoe kalle ei sega, tema tunneb ennast hästi.

Kaarvari on mõnusalt pikk ja mulle meeldib, et eesmine osa on just võrgust. Lisaks on võimalik kaarvarju avada minu poolt ja nii on mul lihtne teda kontrollida, ks ta magab või kuidas tal seal olemine on ja mul pole vaja kiigata kaarvarju alla eest poolt. Kärul on tuulutusava ja kaarvarjul on samuti piiluava.

Pakikorv on esmapilgul küllaltki pisike aga mina sain katsetada täna, kuidas minu reisikraam ära mahub ja kahe-kolme päeva kraami sain kenasti ära mahutada.

81668D5A-7F68-4837-978F-5AAEC840378C

Väga oluline info, mida paljud uurivad käru kohta, on see, et käru ei ole kompaktne kokku pannes. Rattad on suured aga kui need alt võtta, võib ruumi natuke säästa. Meie volkswagen passatisse sedaani mahub käru ära ja lisaks mahutame sinna kenasti poekotid või 2 spordikotti. Käru kokku panemine on lihtne. Esmalt langetan lükkesanga, siis jalgade klapi alt keerates läheb käru kokku ning küljelt kinnitan kummi, et käru laiali ei vajuks. Seega kui otsite siiski kompaktsust, siis see käru pole teile. Meie kompaktsust ei hinnanud, sest ennekõike vajame käru siiski treeninguks. Meil polnud ka lisavarustuses ei vihmakilet, turvakaar ning muust rääkimata. Vihmakile tellisime ära aga kindlasti tasub arvestada, et lisavarustus on kallis minu hinnangul. Näiteks leidsin kõige soodsamalt vihmakile 39€ eest. Eks me tasapisi soetame lisavarustust.

Kokkuvõtvalt ütlen, et tegemist on minu vaieldamatu lemmikuga. Ma ei vahetaks seda praegusel hetkel mitte millegi vastu ja ilmselt teise lapse jaoks tulevikus ostaksin ma korvi lihtsalt juurde beebile. Ma olen väga rahul oma ostuga ja naudin igat jalutuskäiku ja trenni sellega.

Uue kodu lemmikpaik

335FAF0E-052B-471D-86F7-1539E994ECABNoh, natuke naljakas on öelda uus kodu, sest tegelikult on see meie vana kodu ju. Aga uus kodu kõlab kuidagi mahedamalt, kuidagi nagu uue alguse võimalus, sest nii palju asju on, mida tahaks elus muuta ja mille muutmisega olen asunud tegelema.

Kohe kui Eestisse saabusime, käisin ma Teadliku Muutumise koolituse järelpäeval ja sain sealt veel nii palju uut hingamist. Sellest koolitusest kirjutan pikemalt eraldi. Mul oli suur ootus hakata siia jõudes trenni tegema, kohe kui rutiini naaseme ja G puhkus läbi on, sest puhkusel tahtsime palju aega koos veeta. Olgem ausad eks mul oleks keeruline ka olnud selle kolimis ja müümis tralli keskel trenni minna veel. AGA! Ma alustasin juba eelmine nädal jooksmisega, ning see nädal olen jõudsalt jätkanud. Peale selle sooviksin ma uues kodus vabaneda ka halvast harjumusest igasugust kraami kokku osta ja ma olen väga edukas selles olnud. Ma olen oma kapis olevatest asjadest (ja asjadest mis sinna ei mahtunud) väga paljust loobunud. Tasub ka märkida, et isegi ühe käru müüsime ära.

4ABD89C8-62E1-4C35-95EB-EE17970367E8

5BC68053-E670-4A5C-A615-37C1765EB2C3

Nimelised rätikud kinkis meile BioVegan Family.

Aga, uue koduga harjumine on minu jaoks rohkem kui raske, sest ma olen paraku saanud selle viimase aastaga täiesti sisustuse sõltlaseks. Käin mööda Printeresti, vahin sisustuselemente ja vaatan teiste inimeste kodusid ka hoopis teise pilguga. Ei tasu mainidagi, et ma olin meie eelmise korteri sisustusega niiii rahul, sest see oli soodsalt ja minu näoga sisustatud kodu. Siin aga pole eriti mingit mänguruumi ja ega meie rahlised seisud ei luba siin ka suuri muudatusi teha kahjuks. Oleme siia soetanud mingeid hädavajalike asju ja proovin muuta seda nii palju kui võimalik endale meeldivamaks. Ma ei saa midagi parata, et pruunid toonid ja see stiil mis siin on, ei ole lihtsalt minu stiil. Aga ma olen tänulik, et mul selline kodu on, mis on soe, korralik ja puhas. Kuna ma tegutsen selle kallal, et seda kodu omaks võtta sellisena nagu ta meil praegu on, siis ma otsin siin asju mis mulle selle kodu juures väga meeldivad.

8727F751-DD9D-462D-8A31-115FFFD1FF94

4F417BBC-409B-4472-90A4-13F49B929AF9

Meie pere riideid pestakse ka uues kodus BioVegan Family toodetega. Selline praktiline kink on lihtsalt nii tore. Meie pere tänab BioVeganit!

Kahtlusteta meeldib mulle selles kodus kõige rohkem meie vannituba, kui üheskis teises kohas, kus ma elanud olen. See on suur, avar, valgusküllane ja mis kõige parem, on meil vann. Soomes olles tundsin tohutuuult puudust vanni olemasolust ja no olgem ausad, me nüüd naudime seda ikka täiega. Ilmselt paljud valgutavad pead selle peale, et vannis käimine on tohutu vee rasikamine. Aga me elame korra ja see on minu viis lõõgastuda.

Kui oluliseks peate teie vanni olemasolu?

Peatselt, kui oleme oma elutoa, magamistoa ja esiku ka selliseks saanud mis silmale okei on vaadata, jagan ka neid teiega.

Detailid

dušikardin, prügikast, seebidosaator, hambaharjade tops, lauapeegel, lillepoo, hallid rätikud – IKEA

pesukorv – empsilt saadud kunagi

porihari koos paberi hoidjaga – osta.ee oksjon

korvike laual – Jysk