Kuidas ma astusin oma probleemiga silmtisi

Kui ma oma blogi kunagi alustasin, siis üks minu kindel mõte oli selles blogis kirjutada ja näidata pilte sellest mis oli tollel ajal minu suur kirg.Õppisin siis Tallinna Tööstushariduskeskuses rätsep-stilistiks. Muidugi mulle meeldis see eriala väga ja lõpetasin kooli ka heade tulemustega ja rahuloluga, kuid mingil põhjusel otsustasin jätta rätsepaameti kõrvale. Sellest ajast on siia blogisse jäänud siiski midagi ja kunagi ehk avaldan ka pildid oma teistest töödest, mis tollel ajal seal koolis meisterdasin.
Aga teine teema mida kindlasti lugejatega soovisin jagada oli trenn, toitumine, kaalukaotus. Otsisin ennast mitu aastat. Raske oli saada püsivalt trenni peale, õigest toitumisest pole minu puhul kunagi lootust näha olnud, kuna on asju millest loobuda ma ei suuda ja ei taha.
2015. aasta kevadel toimus minu elus päris mitmeid muutusi seoses töökoha vahetusega, elukoha vahetusega ja palju muud eraelus. Aega tekkis rohkem ja otsustasin, et üksi olemise ja stressi vastu on parim viis võidelda trenniga. Nii ma siis alustasin tasapidi jooksmisega. Jooksmine polnud mulle võõras, kuna eelmistel aastatel olin ka kevadel ja suvel ikka jooksnud. Mäletan täpselt oma esimest trenni sellel kevadel. Distantsi pikkus 4,95 km ja aeg 39:33. (23. aprill) Järgmised kuu aega jooksin ikka 3-4 korda nädalas kindlasti. Kuna toitumine oli üsna kasin siis kaal muidugi langes kolinal. Polnud kahtlustki, et trenn mõjus. 1. juunil tegin super jooksu 12,24 km aeg oli 1:24:40. Tunne oli ülim ja motivatsioon tõusis veel enam.
Kuna minu jooksurada on väga hea ka rullitajate jaoks, siis näen iga kord joostes rulluisutajaid ja kiusatus rulluisud alla panna tekkis endalgi. Nii ma juunis läksin Sportlandi ja soetasin endale rulluisud, kiivri ja lisaks veel pulsikella. See ost sai muidugi saatuslikuks minu jooksutrennidele, kuna ma armusin rulluiskudesse ülepeakaela. Muidugi aegajalt püüan ka jooksmist meelde tuletada aga rulluisud on mu elutempo kõrval parem variant. Kuna minu tööpäevad lõppevad kell 21.00 ja koju jõuan ma alles 22 ajal siis rulluisutamine on see mida ma tõesti jaksan veel peale 12H tööpäeva teha. Minu tavaline ring rullidel on 14 km. Mõnus 45 min trenn. Alguses võttis see muidugi kauem aega, aga nädalast nädalasse on jalad tugevamad, ning kiirus kasvab. Eelmisel pühap tegin oma pikima sõidu kuna ilm oli nii ilus ja tunne oli hea. 25 km siis minu parim sõit siiani, kuid mis ilmselt oli ka liiga suur koormus mu põlvele. Olin enne seda mitu päeva ka trenni teinud ja puhkust ei andnud ja see maksis kätte. Nüüd pole ma juba 6 päeva trenni teinud, kuna põlv valutab ja läks paiste isegi ükspäev. Kuna imelik tunne jalas pole järele andnud siis püüan veel mõned päevad trennist hoiduda, mis on kohutavalt raske. Aga  ma lohutan ennast sellega, et mul tööpäevad on 12H jalgadel peamiselt, niiet vast kalorid ikka põlevad mingil määral.
Kuna ma ennast siiski varasema elustiiliga võrreldes väga palju liigutan siis muidugi kaal on langenud tublisti. Aprillis kui ma alustasin oli minu kaal 76 kg. See oli täielik õudusunenägu, kui kaalule astusin ja sealt selline nr mulle vastu vaatas. Aga see oli reaalsus, ning sinna tagasi minna ei taha ma enam iial. Nüüdseks kui viimati kaalul käisin siin kaks nädalat tagasi oli kaal jõudnud 66-67 kg vahele, niiet 9-10 kg on mul aprilli lõpuga võrreldes kaal kukkunud.
Probleemseim piirkond on mul alati olnud kõht, mis muidugi on ka trenniga vähenenud. Aga suurim progress on ilmselt olnud siiski jalgadega, kuna kõik püksid minu kapis jäid mulle järsku kohutavalt suureks, ning oli vaja maha müüa. Sellel suvel olen kandnud isegi lühikesi pükse hoolega ja julgusega, mida ma eelmistel suvedel teha ei tahtnud. Kahtlemata on tagumik väiksemaks jäänud ning kurvastusega tuleb öelda, et rinnaümbermõõt hakkab juba 10 cm läheduses väiksemaks jääma. Pükste suurusest nii palju, et kui märtsi lõpus soetasin ma Guessi teksad endale 29 suurus siis eile ostsin ma endale 27 suurus Guessid. Endine L suurus on vahetunud M vastu. Äärmiselt meeldiv tunne ja motivatsioon kasvab seda enam.

Väga palju küsitakse muidugi mu toitumise kohta. Muidugi olen teinud seal korrigeerimisi, kuid tunnen siiski, et kõik pole ikka päris nii nagu võiks olla. Minust kui vanast chipsi sõbrast pole enam haisugi. Muidugi vahest väga harva ikka söön neid aga seda juhtub tõesti harva. Shokolaad on asi millest loobuda pole suutnud. Seda tihti tööl vaja energia laksuks. Üks tõeliselt tore asi on see, et ma ei söö enam saia, makarone ega kartulit. Minu põhiline söök kodus on kala kodujuustuga või kana või kana nuggetid. Ei ole need nuggetid just eriti mõislik valik, kuid olen ilmselt veidi laisk kokkaja ka. Tatra keetmine on minu jaoks õudusunenägu. Ja veel suurem muutus on toimunud väljas käies jookidega, kui enne olin suur kokteilide fänn ja õlle ning siider polnud võõrad siis nüüd joon ma ainult valget veini.

Alumine pilt on Aprill 2015, keskmine pilt mai 2015 ning ülemine juuni lõpp 2015.

Kuna peamine trenn ilmselt siiski jalgadele on joostes ja rullitades siis lihased on muidugi kenasti välja tulnud.

Päikest kallid lugejad ning loodan, et suutsin kasvõi ühes lugejas motivatsiooni tõsta ning trenni utsitada.
Nautige suve ! 🙂

Advertisements