Eelmises postituses oli juttu pereplaneerimisest.
Vahepeal olen ma alustanud koostööd ka Emmede Klubiga. Sealne blogi on muidugi esmalt suunatud rasedusele, aga palju rõhku panen veel ühele südamelähedasele ja toredale asjale. Millele ? Lugege SIIT .
Meie triipude püüdmise lugu on samuti jõudnud Emmede Klubisse.
Meie pereplaneerimine algas tegelikult üsna vara – juba suhte alguses. Kokku kolimisest peale oli meie mõtetes üks ja seesama – noorelt lapsevanemateks saada. Alustuseks kutsikas proovikiviks ja juba järgneski sellele plaan pisike elu luua.
Seoses sellega, et me veebruaris kindla otsuse vastu võtsime, olin rahalistel asjaoludel sunnitud oma endisest töökohast lahkuma, millest ma pikemalt siin ei seleta. Nii või naa oleks see töö raseduse korral füüsiliselt äärmiselt koormav olnud. Märtsis teavitasin tööandjat oma lahkumisest, teadmata, kuhu edasi minna. Kuid enesekindel ma olin ega kahelnud hetkeksi, et kiiresti uue töö leian. Pakkumisi tuli päris mitmeid ja kaalusin üsna paljude restoranide vahel, kuni Gaudo vend mulle DAS’i nimelisest kindlustusfirmast rääkis.
Aprilli keskel ma sellest võimalusest kinni haarasin, DAS’i vestlema läksin ning koolitustega algust tegin.
Selle aja jooksul, kui ma veel märtsikuus eelmises kohas tööl olin, muutus aga elus palju. Kuna olin jaanuaris suitsetamise maha jätnud, oli kaalu päris korralikult lisandunud- KÜMME KILO! Minu 58 kg’st oli märkamatult 68 kg saanud. Märtsi alguses otsustasin ma ennast kokku võtta, tegin endast peegli ees vajalikud pildid ja suurem trenn läks lahti. Mis kogu selle pooleteise kuu vältel aga toimus, oli see, et kuigi ma korra vist 66 kg peale jõudsin, ei võtnud ma grammigi rohkem alla, ka need kaks kilogrammi tulid kuidagi märkamatult aprilli alguseks tagasi ja kaal muudkui tõusis jõudsalt. Olin paanikas, sest kilosid oli aprilli keskpaigaks kogunenud juba 72.
Midagi pidi mu kehas teisiti olema ja kuuldes Gaudot rääkimas, et tema vanaema unes lähedase rasedust ette nägi, kimasin ma selsamal aprillikuu nädalavahetusel apteeki. Ostsin testi ja läksin juba lõunast koju pulga peale pissima. Jah, ma tean, et seda tehakse hommikuse uriiniga, aga uudishimu oli lihtsalt tappev, sest päevad olid mul viimati märtsis olnud. Kuigi mul kogu see värkterve elu ebaregulaarne oli, ei osanud ma rasedust kohe nii kiiresti kahtlustada. Mida mulle pulgake näitas oli aga vastupidine: rase mis rase. Triibud tulid kohe ja olid väga selged. Ma ei kahelnud sellel hetkel enam kordagi, et see test valetada võiks. Ainsaks märgiks rasedusest võisin aga lugeda rindade kohutavat valulikkust.
Samal päeval ma Gaudole uudisest ka rääkisin. Gaudol tõmbas muidugi silma korra märjaks ja ta kallistas mind kõvasti.
Järgmisel hommikul tegin ühe testi veel. Polnud kahtlustki – olin juba rasedaks jäänud. Veidi murelikuks tegi mind sealjuures see, et pidin järgmisel päeval minema DAS’i töölepingut sõlmima. Minu uudis võeti äärmiselt inimlikult ja positiivselt vastu. Sellel hetkel oli südames suur tänutunne, sest iga ettevõte rasedat tööle kindlasti ei võtaks. Ilmselt võib neid Eesti peale kokku lugeda kahe käe sõrmedel.
Kas teie lapsed/kõhubeebid olid planeeritud või üllatajad?
Päikest ja nautige imelist suve!
Karoliina Koovit 