Olen täna ennast päris mitmel korral suutnud üllatada ja seda mitte positiivselt. Ma avastasin täna, et ma võin täiesti endast välja minna ja enesekontrolli kaotada. Aga selleks peab olema üks punkt ka täidetud. Nimelt ma pean seda asja juba pikemat aega sees kinni hoidma või sellega juba mitmendat korda kokku puutuma. Esimesed korrad ma olen vait ja hoian ennast tagasi aga täna kaotasin kolmel korral enesevalitsuse.
1.Ma olen viimasel ajal päris palju kokku puutunud paratamatult teemadega mida rasedatele ei soovitata ja mida rasedad teha ei tohi jne. Kõige rohkem puutusin täna kokku sellega facebooki rasedate grupis. Ma ei arva, et ükski rase seal loll on ja küsimine on täiesti normaalne, kui oled millegi kohta kuulnud kuskilt miskit. Aga olgem ausad ENAMIK nendest keelatud ja mitte soovitatud asjadest on müüdid. Kaks teemat ajasid mind eriti endast kuidagi välja, mida olin varem ka kuulnud ja ei olnud väga tähelepanu pööranud. Täna siis avaldasin oma arvamuse kahel teemal.
a) Esiteks oli juttu vannis käimisest raseduse ajal. Kas see siis ikkagi mõjub lootele halvasti? On ka juttu olnud mullivannides käimisest ja sunadest.
Minu arvamus: Mina arvamusel, et see on müüt. Ma tunnen ennast vannis ideaalselt hästi ja isegi vahest lasen veidike mulle. See on väga lõõgastav. Kui kõike kuulata mida ei või ja mida ei soovita siis peaks kodus magama ja vett jooma ainult, aga samas magada ka ei tohi ainult päevad läbi ja sööma peab tervislikult. Pm kōigi soovituste järgi ära eksiteeri terve raseduse. 😃
Ja ega niisama ei käida ujumas ja valude ajal võeta dušhi , lisaks sünnitatakse ka vannis. Mis siis järsku vannis käimises nii hullu saab olla? Laps on vees terve need 9 kuud miks ema vees olemine siis halb on? Loogika puudub. Ainus mida tean, et liiga kuuma ei soovitata, kui vererõhuga probleeme sest raseduse ajal on minestamine vōimendatud. Seega saunas ma tõesti raseduse ajal käinud ei ole ja ilmselt kui ka läheks istuks alumisel nö pulgal ja leili ei viskaks.
b)Teine teema millest juttu tehti oli seks raseduse ajal. On inimesi kes väidavad, et seks raseduse ajal on keelatud ja lausa kahjulik lootele. On ka neid arste kes soovitavad mõelda lihtsalt asenditele, et võimalikult mugav oleks ja vähe kõhule survet avaldaks.
Minu arvamus: No täielik lollus. Pigem olen kuulnud, et sünnituse esile toomiseks isegi soovitatakse seksi ja enne seda sünnituseks ettevalmistumiseks. Lisaks olen kuulnud, et naise orgasm pidi ka lapsele väga hästi mõjuma. Mina sellest loobunud pole ja ei mõtle ka. Samas tean, et paljud rasedad ei taha lähedust, mis on hoopis teine asi. Aga hirm muidugi on iseenesest mõistetav, kuna tegevus toimub ju lootele päris lähedal.
2. Teine teema mis mind endiselt närvi ajab, on müügi teema. Ma tegelen päris palju oma isiklike asjade müümisega, kuna minu emotsioonid ja vajadused vahetuvad nii kiiresti. Üks päev ma tahan kanda seda kleiti, teinepäev ma ei taha seda näha oma kapis. Tujud on lihtsalt nii erinevad. Nüüd siis leidsin mõni aeg tagasi umbes aasta tagasi seisma jäänud telefoni. Mingi jura oli tal, et SIM kaarti ei võtnud omaks. Lasin selle vea parandada ja panin siis müüki. Ise arvasin, et võiks ikka 150€ saada asja eest. Noh, 50€ seal läks parandusele, aga 100€ siis väike taskuraha. Aga siis ilmuvad välja need jubedad tarkpead kes pakuvad telefoni eest 30€. Vastan selle peale, et alla 100€ pole mõtet pakkuda. Tuleb järgmine ja kirjutab 50€. No tõesti, vaata palun üks kommentaar ülespoole ja sa näed, et seal on minu piir kirjas. Lõpuks siis mingi järgmine tarkpea kes pakub 80€. No siis läksin juba närvi. Ja kui ta veel hakkas mulle seal seletama, et ala mitu aastat vana see mudel ise on jne siis no tõesti mind ei huvita üldse. Mina ostsin ta alla 2 aasta tagasi, kautasin vähem kui aasta, lisaks on telefon ideaalses korras ja hästi hoitud. No mis pärast ma pean leppima mingi kohvi ja koogi hinnaga? Ütlesingi siis sellele neiule/noormehele (sorri ei keskendunud kas ta oli mees või naine), et minu kohvikusse sööma selle raha eest. Selle raha eest parem jätan ta endale varu telefoniks. Üleüldse inimesed liiga palju kommenteerivad nendes ostu/müügi gruppides hindasid. Kui ei taha, ära osta. Hakata seal seletama ala kus kohas saaks odavamalt midagi ja, et kui õudne see ikka on kui butiigid lisavad nii suurt hinda juurde sisseostu hinnale. Äri! Kui ei taha maksta, ära maksta ja mine otsi ise kuskilt soodsamalt.
3. Juba kaks päeva puutusin kokku mingite bussijuhtudega kes pööritasid silmi ja rääkisid mulle erinevat juttu koertest bussis kui Merlotiga linna tahtsin minna. Üks hakkas röökima, et koer peab olema puuris, teine rääkis mainis suurkorvi ja samuti puuridest midagi, ise päris täpselt teadmata, mis siis vajalik ikkagi oleks. Klähvisid seal ainult, et äkki keegi katsub ja äkki läheb teise koeraga kaklema bussis ja, et nemad siis süüdi kui midagi juhtub. Esimesel päeval tirisin selle 6-7 kg olevuse isegi sülle omale suure kõhuga. Ühtegi silti ma bussis ei näinud ega ka juttu selle kohta mis ja kuidas koertele lubatud on. Lisaks pani mind see hämmastama veel seetõttu, et alles paar kuud tagasi kui ta tsipa pisem oli, ei öelnud tema kohta mitte sõnagi. Ja paljud bussijuhid on isegi paitanud teda. Selle jutu peale, et keegi koera paitama tuleb ja hammustada saab on mul üks vastus: “Pole minu viga kui võõrast koera näppima lähed. Mina ei käi võõraid koeri kuskil käperdamas ja kui keegi mind hammustama peaks siis ei ole mul kedagi teist kui ennast süüdistada, et näppe läksin suhu toppima talle.” Aga täna oli minu murdepunkt kui hakkasin bussi minema ja mingi hambutu vanem meesterahvas järsku sealt karjuma hakkas kui kotist otsisin rohelist kaart “EI, EI,EI! Selle koeraga sa siia küll ei tule!” Mina ehmatusest siis, et mis moodi ei tule? Hakkas mulle seal agressiivselt seal rääkima, et käis mööda kohtuid mingi krantsi pärast, kes oli bussi järsu pidurduse tõttu hammustanud mingi lapse kätt. Minu loomulik reaktsioon sellisele rünnakule oli, et küsisin siis selle peale kas see minu süü on, et mingi võõras koer kedagi hammustas, sest minu koer pole kunagi kedagi hammustanud ja ei hammusta ka. Kedagi asjata küll see koer iial ründama ei lähe. Selle peale röökis mulle seal ebaviisakalt, et mine osta suukorv ja teda üldse ei koti ja kadugu ma bussilt maha oma krantsiga. Mille peale mina keesin täielikult üle, endal juba nuturull kurgus ja saatsin selle bussijuhi otse teed auku kus päike ei paista. (Tagasi mõeldes ilmselgelt ma selle üle eriti uhke ei ole ja kujutan ette kui hirmus võis olla kübaraga rase naine nii ütlemas. Aga minu piir oli kahjuks ületatud, minusse ja mu koerasse lugupidamatult suhtutud) Tema võlgu ei jäänud ja saatis mu sinna vastu. Ise veel õigustades, et huvitav kas neiu selle suuga sööb ka vä. Ütlesin talle, et söön jah aga see siia ei puutu. Selleks hetkeks olin ma juba täielikult endast väljas ja ei tundnud iseennast ära. Pisarad ja viha mõlemad korraga. Ja lõpuks küsisin sellelt bussijuhilt veel, et kas pean nüüd selle koerakesega jalgi linna poole hakkama minema? Mille peale öeldi mulle, et pole nende asi ja suleti uks.
Kuna see koera ja bussijuhi teema niivõrd palju kära tekitas, siis püüdke mõista kallid lugejad, mis mind selle juures ikkagi nii närvi ajas. Jah, lugejad, ma olen teadlik suukorvidest, ma tean, et ka linnaliinides need märgid on. Õnneks linnaliinides siiani probleeme pole olnud ja seal inimesed pigem isegi palunud koerakest katsuda ja sülle võtta kui ta veel natuke pisem oli. Aga igal bussijuhil peaks olema piir mismoodi ta ikkagi reisijaga (kleindiga) suhtleb. Kui see bussijuht oleks mulle viisakalt öelnud, et vabandage meie bussis on koertel nõutud suukorv ja teinud näiteks pakkumise, et teeme täna ühe erandi, kuna buss ei ole rahvast täis. Agressiivne peale lendamine aga oli äärmisel ebaprofessionaalne ja see mis mind selle vihapurskeni ka viis.
See lugu näitas mulle, et kui endast välja mind on võimalik rasedana ajada. Ma ei julgeks iial ühelegi ennast täis bussijuhile nii öelda!! Ma ei kujutaks ettegi, et ma võiks nii endast välja minna aga sellega oli mu raseda närvid ka viimase vindi peale keeratud ja lisaks solvatud midagi, mis on mulle niiii oluline. Minu jaoks tundub suukorvi kasutamine selle pisikese olevuse peal täielik alandus ja nii pigem muutuvadki koerad agressiivseks. Nõudmised kahjuks on karmid ja kui edaspidi koeraga reisin siis ilmselt selle korvi talle suu ümber ka panen. Ja see jutt, et ma peaks selle pisikese veel puuri pistma? APPI, ega ma rotti endaga kaasas ei vea! Mitte, et rotid oleks kehvad koduloomad, aga närilised pannakse ju puuri ja linnud. Ja mismoodi ma siis selle koeraga linnas jalutan? Ühes käes puur ja teises koer? Muidugi rääkisin sellest ka bussifirma teenindusest kellegagi ja ütlesin, et võtke selliste ennast täis bussijuhtidega midagi ette, kes solvavad, sest mina kui KLIENT maksan neile iga jumala päev palka, kuna sõidan nende bussidega. Selle peale öeldi mulle ainult, et nad ei saa bussijuhte lahti lasta, et kes siis busse juhivad. Ja lisasin juurde veel, et kui bussis midagi keelatud või nõutud on siis oleks mõistlik sellest ka bussis siltide või kirjadega teada anda mitte kliente maha tõsta bussist. Järgmine kord võib-olla öeldakse, et ärge tulge kübaraga või suure käekotiga bussi.
Selle teemaga seoses meenus mulle ka see, et koerad peavad igal pool koguaeg ketis olema. Nende lahti laskmine on lubatud ainult oma aias või koerte aedikus. Ma mõistan seda, et hoida ära ebameeldivusi kus koer ründaks teist koera või inimest. Aga mis pärast kõutsid jalutavad ringi kus ja kuidas tahavad? Minu negatiivne kogemus seisneb hoopis kassi käest peksasaamisega, plus mu koer sai mingi kõutsi käest peksa. Kassid liiguvad koridorides ja hoovides ja tänavatel kuidas pähe tuleb, ning tagatipuks pissivad koridoridesse ka. Kus on võrdsus loomade kohtlemises osas? Kus on üldse normaalne suhtumine loomadesse?
Koju tulles ma igatahes valasin 10 minutit pisaraid Merlot’d paitades ja rääkides talle, et ta on kõige armsam ja parem kutsu ja vabandasin, et mõned inimesed koertesse hoolimatult suhtuvad.
Karoliina Koovit 