Raseduse pildistamine Inca Ojamäega / Pregnancy photo shoot with Inca Ojamäe

Hi dear readers, i know this could be a bit surprising that i’m writing in English, but i decided to do that because i have seen that people all over the world has been visiting my blog, but not many of you can’t read text in Estonian. Also it’s because this post is so important for me and i have been waiting to do that since beginning of July. Third i’m really sorry because of my bad English and i hope there are not much misunderstandings due to poor grammar but there must be one day when i’m confident speaking/writing in English. I try to use my sisters help doing posts in English, because she has been learning in foreign language class and graduated school this summer. I hope that her skills are better than mine.
Like i said i had an AMAZING photo shoot at the beginning of July with Inca Ojamäe. You can find her blog here. She has really nice personality and skills although she hasn’t been photographing for a long time. I felt that i didn’t have to do a lot to get a good picture and i trusted her from the beginning. If I’m being honest i think that this shoot lasted only one hour. For great pictures i needed good makeup artist. Here i have to say thank you, Margot. I felt really confident after she made me look beautiful pregnant. You can find Margot form facebook here.

You will never know how you can feel during the photo shoot, but i wanted to feel like i’m in a fairy tail and i’m forest fairy and i really felt that. This place where we were taking picture was next to the health trail and i didn’t even see people doing sports there. Pictures exceeded my expectations 100 times and when i saw them i was crying. I couldn’t decide which ones to put here but take a look at some of the pictures i like. I really don’t know why but i’m into black and white ones.

Thank you Inca and Margot!

                                                                 
Hei kallid lugejad, ilmselt on see natuke üllatav, et kirjutan ka inglise keeles, kuid otsustasin seda teha, kuna olen märganud, et minu blogi külastab inimesi üle kogu maailma ja paljud neist ei oska inglise keelt. Teine põhjus on see, et postitus on mulle äärmiselt oluline ja olen selle kirjutamist juba juuli algusest oodanud. Kolmandaks ma vabandan oma halva inglise keele oskuse pärast ja ma loodan, et lugejatel ei teki minu halva grammatika tõttu valesti arusaamist. Kord peab tulema päev, mil ma tunnen ennast kindlalt inglise keeles rääkides ja kirjutades. Ma proovin kasutada oma õe abi inglise keeles postitades, kuna ta lõpetas see suvi keelte klassi ja loodan, et tema oskused on paremad kui minu.
Aga, nagu ma ütlesin siis mul oli lihtsalt IMELINE fotosessioon juuli alguses Inca Ojamäega. Tema blogi leiate SIIT. Tal on väga mõnus iseloom ja oskused pildistada, kuigi ta ei ole fotograafiaga tegelenud veel väga kaua. Mulle tundus, et ma ei pidanud temaga pildistades palju endast andma, et saada head pilti ja usaldasin teha kohe alguses. Kui ma päris aus olen, siis see pildistamine võttis aega ehk vaid tunnike. Aga hea pildi jaoks on vaja ka head jumestajat. Siinkohal tänan ma Margotit. Ma tundsin ennast väga enesekindla ja ilusa rasedana tema juurest tulles. Margoti leiate facebookist SIIT.
Ei või iial teada, kuidas sa ennast pidlistamisel tunned, kuid mina tahtsin tunda ennast nagu metshaldjas muinasjutus. Nii see ka läks. Koht kus me pilte tegime oli tegelikult terviseraja kõrval, kuid ma isegi ei pannud inimesi sealt mööda minemas tähelegi. Pildid ületasid mu ootusi 100 kordselt ja kui ma neid nägin puhkesin lausa nutma. Ma ei suutnud otsustada milliseid pilte teile blogis näidata, kuid siin on mõningad neist, mis mulle meeldisid. Ma ei tea miks, kuid eriti meeldivad mulle must-valged pildid.
Aitäh Inca ja Margot!

 

 

 

Kui teil tekkis oma lemmik, siis andke sellest mulle teada, kuna meil tuleb võtta vastu otsus milline pilt meie kodu seinale panna.

Mallukaga kinos

Mõni nädal tagasi märkis tuttav mu Malluka blogi facebooki lehel, kus ta otsis rasedaid kellega koos kinno minna filmi vaatama. Malluka blogi oli mulle juba varasemast tuttav. Sattusin tema blogisse raseduse tõttu. Olin temast ka varem kuulnud kui staarblogijast aga pikemalt ma keskendunud ei olnud. Rasedaks jäädes, leidsin sealt päris palju päevakorras olevaid teemasid. Kuna mulle Malluka kirjutised meeldisid, siis hakkasin teda ka laivis jälgima ja nüüd on tema blogi külastus osa internetis käimisest. Kuna Mallukas on ÄÄRMISELT otsekohene, siis alguses panid mõningad tema postitused mul silmi punnitama, kuid praeguseks olen temaga harjunud ja mulle ta meeldib. Ilmselgelt- miks ma muidu temaga kinno oleks läinud. 
Filmi nimi “Josephine, rase ja imeline” 
Teema on päevakorras, treiler tundus hea ja Mallukas minu kirjale positiivselt vastas. Kirjutas mulle meili veel selgelt, et 21.juuni ja kella 19.30 seansile. Mina siis kolmapäeval 20. juunil pakkisin rõõmsalt Raplas asjad kokku ja sõitsin Gaudoga linnas. Gaudol oli veel vaja ülevaatus tsiklile teha ja mina lösutasin seni kodus ja vaatasin Malluka laivi. Ise veel mõtlesin, et Mallukas sõnagi kinost juttu pole teinud ja kell hakkab ka vaikselt lähenema sellele, et peaks hakkama sättima. Ma olin juba soengu pähe teinud ja pluusigi ära triikinud, kui järsku kalendrisse kiikasin ja avastasin, et kuupäev oli 20. aga kino oli mäletamist mööda 21. Olgu, rasedale andeksantav hajameelsus. Neljapäeval tegime siis uue katse. See kord oli õige päev ja Gaudo viskas mu Coca Cola Plazasse ära, ise läks autole istmekatteid otsima. Istusin seal juba umbes 20 min enne seanssi ja oleks võinud ju aimata, et need üksikud rasedad kes seal kedagi ootsid olid Mallukaga sinna minemas. Minuti täpsusega Mallu jõudis oma roheliste põlvikutega ja film võis alata. Ma ei osta üheskis teises kinos popcorni aga Plazas on alati nii hea võimaitseline maitseaine mida peale saputada, seega tuli ikka väike popcorn ka võtta. Ma siis säästsin natuke magu ja cola asemel jõin vett. Filmis oli päris palju äratundmisrõõmu/kurbust. Ma ei hakaks teile seda siin lahti seletama. Minge parem ise vaatama. Film on pigem paremapoolne, kohati natuke ülepingutatud, aga ilmselt selleta ei oleks ta nii naljakas ka. Muidugi kiskus mu pisara ka välja vähemalt kahes kohas. 
Rasedad tundusid kõik toredad ja Mallukas oli päriselus palju armsam inimene kui ta blogides või laivis tundub. Ja tõepoolest on tal jalgade asemel kaks kriipsu all ja heas vormis raseda kohta, mida mina enda kohta öelda ei saa. 😀
Aitäh Mallukale mõnusa õhtu eest! 

Rasedusblogi: Mees, kes kõiges "süüdi" on

Nagu lubatud sai, räägin teile, kallid lugejad, kes siis kogu selles kõiges ikkagi “süüdi”. Seda muidugi ikka parimas mõttes. Minu ja Gaudo lugu saite lugeda põgusalt siis kui tuttavaks saime SIIT.
Mis siin salata – meie lugu sai alguse üsna ootamatult ja meie lapsesaamise plaanid tulid pikemalt mõtlemata. Kuidas saab teha üks naine nii kindla otsuse meest pikemalt tundmata? Mingit erilist kunsti siin ei ole. Seda nimetan ma sisetundeks, kus süda ja hing räägivad ühte keelt.
Meie kooselu on olnud lühike ja ilmselt ma ei saaks teile lõputult kirjutada imetoredatest ettevõtmistest ja suurepärastest mälestustest, mida me koos oleme loonud. Aga iga päev temaga on omaette mälestus. Juba temast kirjutamine on mulle nii emotsionaalne, et pisarad kipuvad silmist voolama.
Minuga on juhtunud üks naljakas asi, mida ma ei saanud pikalt oma elus kordagi öelda- ma elan justkui unenäos. Alati oli mul millegi üle viriseda. Soovisin, et elus oleks teisiti üks või teine asi ja enne Gaudoga kohtumist unistasin sügavatest tunnetest. Nüüd olen eluga jõudnud sinnamaale, et asju saab muuta ainult paremast paremaks. Ma ei pea uinuma selleks, et näha ilusaid unistusi ja unenägusid, sest ma tean, et hommikul kui ma ärkan, vaatab mulle vastu üks reaalsuses eksisteeriv pruunisilmne täitunud unistus.
Seda kuidas pisike õnnetus pani mind mõtlema sellele, kuidas ma teda enda kõrvale vajan ja millised sõnad kiskusid Gaudol pisarad voolama, saate lugeda edasi Emmede Klubist SIIT.

Rasedusblogi: Loote anatoomia uuring

Foto: Inca Ojamäe incaojamae.com
MUA: Margot Lainejärv Margot M.U.A studio

Kleit ja peapael – H&M

Meil on selja taga päris pikk juuni täis ootamist ja närvikõdi. Pojake pani minu tugevuse päris korralikult proovile ja tuleb tunnistada, et emmel on veel veidi vaja paksu nahka kasvatada ja tugevam olla. Minu keha reageeris pingele peavalude näol. Täna oli see päev mida ma olin oodanud pikisilmi aga ärevuse ja kerge närvilisusega juba päris pikka aega. Jõudsin ära oodata loote anatoomia uuringu. Juba autos oli sees korralik närvikõdi aga palati ukse taga oli juba selline natuke süda paha tunne. Me ei jõudnud eriti oodatagi Gaudoga, kui keerasin nabaneeti ära nabast ja juba arst kutsus meid sisse. 
Uuringu viis läbi dr Lea Lang. Hakkasin paar tundi enne ultrahelisse minekut uurima selle arsti kohta ja üks kuni kaks inimest vastasid mulle kiirelt, et nemad on arstiga väga rahule jäänud. Lisaks uurisin veel Malluka blogist, kus ta oli Langi ja Šoisi võrrelnud. Need tagasisided andsid mulle hea energia juba enne palatisse minekut. 
Ma ei pidanud pettuma. Dr Lang oli äärmiselt profesionaalne. Koheselt hakkas seletama mida me täna teeme ja mida vaatame ja uurime. Alustas peast ja lõpetas varvaste juures. Näitas meile täpselt pildilt, kus mis asub ja kui südant uuris siis ütles kohe, et võib sellel ajal vaiksem olla aga muretsema ei pea, sest südame uurimine on äärmiselt oluline ja nõuab tähelepanu maksimaalselt. Kuskil maal ta küsis, kas me juba teame ka sugu, mille peale vastasin, et jah teame. Palus mul mitte öelda, et ta saaks ka vaadata kas näeb täpselt sugu. Üsna pea oli meil ekraanil pojakese noku. Nüüd pole enam kahtlustki, et tegu on poisiga ja oleme oma silmaga tõestusmaterjali näinud. 😀 Oma nägu peitis ta peagi ristis käte taha. Pea asetses ta mu kõhu keskel aga üsna madalal ja jalad ning pepu olid minu poolt vaadates vasakul pool ning üleüldiselt on ta platsenta eesseinas ja paikneb väga ilusti. 
Tuleb tunnistada, et ta vist polnud veel ninaotsa ja huulteni jõudnud, kui minul juba pisarad voolasid. Kuskilt maalt võtsin ka Gaudo käest kinni. Piilusin vahepeal ka Gaudo poole ja tema silmad läikisid õnnepisarais samamoodi nagu esimesel päeval, kui ta teada sai, et ma rase olen. 
Praeguseks võime öelda, et tänaste arvutuste järgi kaalub meie tibuke juba 328 g ja ultraheli järgi oleme me tänaseks 20+0 nädala juures juba, seega nihkus meie oletatav TA 5.detsembrile. Aga arst ütles, et räägime endiselt siiski 8.detsembrit kui TA, kuna mõõdud võivad ju ikka kõikuda. Tuletas mulle veel meelde, et ma võin juba sünnituseks valmis olla 37. nädala paiku ja samas võib see ka venida kaks nädalat üle oletatava kuupäeva. Tuleb tunnistada, et kuigi ma tahaks beebit detsembris sünnitada, siis lühemalt kandmine tundub hetkel mulle natuke rohkem meelt mööda. Ausalt ka, ma ei jõua ära oodata, et see pisike olevus juba minu kätel oleks! Samas Emmede Klubi Raquel ja Andra sünnitavad juba paar kuud enne mind, seega ma võin veel ümber mõelda, kuuldes nende magamata öödest 😀 
Igatahes olid mu närvid peale I skriiningut korralikult läbi ja ma olin juba aja pannud isegi Šoisi juurde, et maksta 90€ ja lasta seal loote anatoomiat uurida, kuid selle aja ma nüüd tühistan ja kõik kes te ITK’s dr Langi juurde lähete, ärge kartke midagi. Tegu on põhjaliku ja armsa inimesega. Võrrelde dr Ridnõiga on ta vana rahu ise. Ilmselt minu jaoks on määrav muidugi osaliselt ka see, et Ridnõi andis mulle edasi pigem halvemaid uudiseid ja Lang tegi 18.juulist minu elu siiani ilusaima päeva.
Meie süda on rahul ja nüüd saan ehk hakata lõpuks ka rasedust nautima. Kui nüüd ka kõhuvalud järele annaksid, siis mõtleksin ka tagasi tööle minekule, et enne dekreeti veel natuke midagi kasuliku teha. 

Rasedusblogi: Viimaste nädalate mõtted

  • Kas mu kõht on juba liiga suur? Mul on kahte sorti päevi. 

1. On need päevad kus ma tunnen ennast nagu maakera. Ma kipun ennast paratamatult võrdlema teiste rasedatega, kes on samal maal kus mina. Osadel on sarma suur kõht kui minul ja teistel pole siiani peaaegu, et midagi. Ometi mul on esimene rasedus ja kõht võinuks peidus olla pikemalt. Aga olles aus, tuleb tunnistada, et suurem kõht ja söömine käib ka käsikäes. Paratamatult kipun ma vahest endiselt unustama, et ma olen rase ja toidukordade vahele jätmine pole just kõige mõistlikum. Ja kui ma siis üks hetk avastan, et peaks sööma siis võiks terve maailma toidu sisse ahmida. Sellele järgneb tunne, nagu mu kõht hakkab mööda linea nigrat pooleks rebenema. (kes veel ei tea siis linea nigra on melaniini pigmendi taseme tõusu tõttu tekkinud tumedam joon nabast all pool ja vahest ka üleval pool) Minu lineanigra tekkis päris vara nabast alla poole. Kui ma ei eksi siis juba 15. nädala paiku. Viimase nädalaga on ta ka üleval pool naba hakanud märku andma.
2. On ka paremaid päevi, kus mõni mitterase või lihtsalt asjatundmatu võiks arvata, et ma olen lihtsalt päris kaua olnud väga laisk ja kasvatanud korraliku vatsa endale ette. Mõni päev tagasi oli mul selline päev ja ma täitsa tundsin ennast kohe eriti kergena. Aga neid kergeid päevi on ikka väga vähe. Ilmselt minu beebile meeldib ikka laiutada mu kõhus.

17+6

  • Kõhule lisaks on ikka iga päev üha tavalisem, et ma avastan, et kapis ükski rinnahoidja selga ei sobi. Minu hüüdnimi kodus on Suurte Tissidega Naine 😀 Muidugi Gaudole meeldib see olukord ja eks nad viivad keha rohkem proportsiooni aina suureneva kõhuga. Samas mul on hirm selle ees, et millised nad võivad olla siis peale sünnitust piimaga?? Rääkige naised, kes on C korv olnud enne rasestumist, mis sai teist selleks ajaks kui nad piimaga täidetud olid?
  • Mul pole raseduse ajal teab mis kahtlaseid isusid olnud. Ma ei taha süüa heeringat sefiiritordiga ja viinereid kondenspiimaga. Aga mind piinab kohutav õlle isu. Ma olen kuulnud, et seda on ka teistel rasedatel olnud. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ma vahest keelega ikka mekin õlut kui Gaudo pudeli avab ja see lõhn mulle ninna tungib lihtsalt. Ilmselt esimene asi mida ma sünnituslaual peale lapse välja pressimist nõuan on klaasike õlut 😀 
Muide Gaudo luges kõrvalt mida ma kirjutan ja küsis, et kas ma ikka tean, et peale sünnitust ma ka õlut juua veel ei saa. Mees on mul ikka kursis asjadega, et ma peale sünnitust tissi andma hakkan ja endiselt võtta ei tohi tilkagi alkoholi. Ei kaota ma sellest mitte midagi ja olen siin mõelnud isegi, et peale lapse saamist ei taha ma kunagi enam kanget alkoholi suu sisse võtta. Aga vahest üks õlle või pokaal veini ju paha ei tee. Lisaks sellele ma veendun iga jumala päeva aina enam, et ma ei taha enam kunagi suitsetada.  
  • Magamine muutub iga päevaga aina raskemaks katsumuseks. Ma ei leia lihtsalt enam normaalset asendit magamiseks. Päris pikka aega sain ma isegi kohukesega magada veel kõhuli. Ilmselt oli see tingitud sellest, et tegu oli ikkagi suures osas pekiga. Aga nüüdseks on olukord selline, et kui ma kõhuli proovin pöörata tuleb mügarik ette ja ma olen loobunud kõhuli magamisest ja leppima sellega, et niipea ma seda teha ei saa. Mingis imelikus asendis ma magan, et pool kõhtu on madratsis pool kuidagi küljel. Aga seda ka nii, et vasakule poole olen näoga, sest mu beebi ilmselgelt on paigutanud ennast pigem vasakule poole. Lisaks on mul vajadus midagi kaissu tõmmata. Vaene Gaudo peab kannatama korralikku higistamist öösel, kuna ma lihtsalt surun ühe jala talle peale ja käe ümber.
  • Ma juba päris mitu nädalat polnud veel veendunud, et tegu on pisikese olevusega mu kõhus, aga see nädal bussis sõites kui ma tundsin järsku nagu keegi oleks mul kõhus nipsu löönud naba lähedal siis sain aru, et nüüd on tegu tõesti pojakesega. Muidugi annab ta endast iga päev aina enam märku ja ma saan üha enam aru, et see on lapseke kes mu sees väänleb ja puksib. Aga kõhu peal veel miskit näha pole, või ma lihtsalt ei ole osanud õigel ajal vaadata. Ma ei jõua ära oodata, et tema põksimist juba läbi särgi näeksin.
  • See, et mu emotsioonid on tihti päris korralikult kontrollimatud on juba ammu teada. Seebikate ajal pisarate valamine oli juba normaalne nähtus enne seda kui ma teada sain, et rase olen. Päris tihti valan ma õnnepisaraid, sest ma tunnen, et olengi vaatamata igasugustele erinevatele valudele päris kõige õnnelikum inimene maamunal. Siin nädalake tagasi või natuke rohkem juhtus muidugi üks eriti naljakas asi kodus. Istusime Gaudoga diivanile ja hakkasime asjalikult filmi vaatama. Mehel oli õlle käes aga mina tundsin ennast kuidagi sellisena, et tahaks ka midagi siis näksida või nii. Lauapeal vaatasid mulle vastu nektariinid ja kiivid. Ma ei osta ise kunagi poest kiivits, sest ma vihkan kiivide puhastamist ja ajasin siis musi diivanilt püsti. Ise tundsin jubedalt süümekaid, et kuidas ma siis saadan tema sinna puhastama ja lõikuma kui mina siin lösutan. Läksin siis talle appi ja ma ei pidanud midagi ütlemagi kui tema ise juba kiivisid hakkas koorima. Ma olin nii õnnelik, et mul on nii hea mees, et mina ei pidanud kiivisid koorima vaid sain nektariine lõigata tükkideks, et ma hakkasin õnnest nutma. 😀 😀
  • Aga valudest siis nii palju, et peavalud hakkavad taanduma ja annavad endast aina vähem märku. Ma ei tea kas asi on selles, et hakkasin võtma magneesiumi tablette, olen pühendunud ainult rasedusele ja ei pea hetkel tööl käima või hoopis selles, et ma liigun iga päev päris palju värskes õhus. Sellel nädalal andis pea endast märku mulle kolmel päeval hommikul ärgates ja lihtsalt kolm päeva järjest. Aga õnneks valuvaigistiga ma sain valud kontrolli alla. Aga eks see ikka nagu mingi seadus ole, et kui üks valu hakkab järele andma, siis tuleb uus häda. Nüüd on mind juba nädala alguses saati kimbutanud valud kõhus. Alguses nad polnud nagu hullu ja seostasin neid ikka beebi kasvamisega ja räägitakse, et sellised päevadele valule sarnased valud on täiesti normaalsed. Mõni öö on asi ikka päris valusaks läinud ja olen omaette voodis oigama isegi hakanud aga ka see on üleelatav võrreldes nende nädalate pikkuste peavaludega. Vahest olen ma neid valusid seostanud ka gaasivaludega aga mitte alati. Eks ma siis homme arstilt küsin, et mis mul seal toimub siis. Kas on tital selline asend mis mulle aiai teeb? Või on emakaga seoses need valud? Või ongi lihtsalt soolestiku ja gaasidega need seotud.
Ülemine pilt 19+3 ja alumine 14 nädalat
Võtan nüüd rahulikult ja valmistun homseks suures ärevuses, sest homme ootab meid looteanatoomia ultraheli uuring. Ma lihtsalt ei jõu ära oodata, et kuulda kuidas meie beebike arenenud on ja kui suureks ta juba sirgunud on, sest kohuke võrreldes viimase ultraheliga kus me teda koos nägime on kasvanud lihtsalt kohutava kiirusega ja väga suureks.
Järgmise korrani ja kaunist uue nädala tulekut 

    Värske blogija murdumine

    Eile oli teemaks minu rasedusega kaasnenud enesevalitsuse kaotamine ja milliseid ebameeldivaid üllatusi ma tegin iseendale oma käitumisega.
    Mulle meenus veel lugu kus ma bussipetuses joobes mehele päris teravalt mõista andsin, et bussijaamas sees suitsetamine just eriti mõistlik teguviis pole, kui see reisijaid täis on. Kas olete kunagi kellelgi leebemal või vähem leebemal viisil öelnud, et nad pusipeatuses sees ei suitsetaks?

    Aga tulles tagasi eelmise postituse juurde, siis see vallandas mõnedes anonüümsetes ja teistes facebookis päris konkreetseid arvamusi. Värske blogijana on mul veel päris keerukas ennast sõnadega nii väljendada, et lugeja mind valesti ei mõistaks. Ja isegi kui ollakse profesionaalne blogija juba aastaid, ilmselt ka siis teksti sees enda emotsioone ja lisaks kellegi teise käitumismaneeri edasi anda on kindlasti keerukas.
    Meenus mulle ka sellega Malluka lugu selle vaibapesijaga. Ma usun, et Mallukas tegelikult ei ole ebaviisakas ja halb inimene. Ilmselt pidi ka tema viha ja sellise kirja vallandama ikkagi kindel isik või ettevõte ja kehva teenuse pakkumine.
    Mallukas vana karastunud blogija ja saanud kurjasid, solvavaid ja vastikuid kommentaare igast ilmakaarest. Aga mis teeb ühe algaja blogijaga selline kommenteerimine.
    1) Kurvaks teeb see, et inimesed justkui jäävad ühe kindla asja taha kinni ja muud teksti selle ühe lause ümber nagu ei oleks olnud ning lisaks pööratakse see lause veel peapeale ka. Tundub nagu oleks minu postituses olnud ainult lause: Ma ei saa aru miks nõudis bussijuht koerale suukorvi? Ma pole kunagi suukorvist midagi kuulnud.
    Jutt oli aga hoopis teine ja viha vallandus konkreetsest bussijuhi käitumisest ja suhtlemismaneerist ning solvangutest.
    2) Mitte kunagi ei solvaks ma ühegi raseda arvamust või küsimust mis teda painab raseduse ajal. Ma olen ise esimest korda rase ja olen ka enda peas läbi käinud kõik need netist leitavad soovitused ja keelud. Kellegi küsimus ja arvamus pole loll ega vale. Minu arvamus lihtsalt nendest kahest kindlast teemast mis ka grupis üles tuli on üsna selge ja tundub mulle müüdi või valena.
    3) Eile õhtul ei suutnud ma uinuda ja küsisin isegi oma Emmede Klubi tüdrukutelt nõu, et kuidas blogija peaks suutma ka negatiivseid kommentaare vastu võtta. Olen üsna hella hingega ja ilmselt see muudab blogimise minu jaoks raskemaks. Ja minul kui algajal on vääga raske võtta selliseid kommentaare vastu ja siis proovida ennast kuidagi õigustada. Tean, et anonüümsed kommenteerijad on igal pool halastamatud ja vahest lausa loen ja imestan kui karmiks nad minna võivad. Eile mind just eriti konkreetselt riivas see, et mind justkui solvati harimatuks. Tegi kurvaks küll ja voodis mõtlesin veel pikalt, et kas blogimine on üldse minu jaoks, kui ma selliseid asju ei talu.

    4) Ma olen loomuselt küll tagasihoidlik ja ei julgeks iial ühelegi bussijuhile midagi sellist öelda, kui tema käitumine oleks olnud viisakas ja normaalne. Mul poleks põhjustki! Aga samas olen kuulnud inimestelt, et minus on ka paras ports temperamenti. Meeldiks mullegi olla üleni helesinine ja roosa blogija kes kirjutab ainult ilusatest asjadest ja sellest kui üdini hea ja armas on elu. Sellised blogid mulle endale väga meeldivad ja need inimesed on päriselt ilmselt ka väga armsad inimesed. Aga minu iseloomuga see kokku ei läheks ja ma ei taha olla ometigi keegi teine blogis kes ma pole päriselt. Võib-olla on asi ka selles, et olen elus päris palju nö peksa saanud ja see muudab mind vb haavatavaks ja kaitsvaks.

    Rasedusblogi: nõrganärvilisus

    Olen täna ennast päris mitmel korral suutnud üllatada ja seda mitte positiivselt. Ma avastasin täna, et ma võin täiesti endast välja minna ja enesekontrolli kaotada. Aga selleks peab olema üks punkt ka täidetud. Nimelt ma pean seda asja juba pikemat aega sees kinni hoidma või sellega juba mitmendat korda kokku puutuma. Esimesed korrad ma olen vait ja hoian ennast tagasi aga täna kaotasin kolmel korral enesevalitsuse.

    1.Ma olen viimasel ajal päris palju kokku puutunud paratamatult teemadega mida rasedatele ei soovitata ja mida rasedad teha ei tohi jne. Kõige rohkem puutusin täna kokku sellega facebooki rasedate grupis. Ma ei arva, et ükski rase seal loll on ja küsimine on täiesti normaalne, kui oled millegi kohta kuulnud kuskilt miskit. Aga olgem ausad ENAMIK nendest keelatud ja mitte soovitatud asjadest on müüdid. Kaks teemat ajasid mind eriti endast kuidagi välja, mida olin varem ka kuulnud ja ei olnud väga tähelepanu pööranud. Täna siis avaldasin oma arvamuse kahel teemal.

    a) Esiteks oli juttu vannis käimisest raseduse ajal. Kas see siis ikkagi mõjub lootele halvasti? On ka juttu olnud mullivannides käimisest ja sunadest.

    Minu arvamus: Mina arvamusel, et see on müüt. Ma tunnen ennast vannis ideaalselt hästi ja isegi vahest lasen veidike mulle. See on väga lõõgastav. Kui kõike kuulata mida ei või ja mida ei soovita siis peaks kodus magama ja vett jooma ainult, aga samas magada ka ei tohi ainult päevad läbi ja sööma peab tervislikult. Pm kōigi soovituste järgi ära eksiteeri terve raseduse. 😃
    Ja ega niisama ei käida ujumas ja valude ajal võeta dušhi , lisaks sünnitatakse ka vannis. Mis siis järsku vannis käimises nii hullu saab olla? Laps on vees terve need 9 kuud miks ema vees olemine siis halb on? Loogika puudub. Ainus mida tean, et liiga kuuma ei soovitata, kui vererõhuga probleeme sest raseduse ajal on minestamine vōimendatud. Seega saunas ma tõesti raseduse ajal käinud ei ole ja ilmselt kui ka läheks istuks alumisel nö pulgal ja leili ei viskaks.

    b)Teine teema millest juttu tehti oli seks raseduse ajal. On inimesi kes väidavad, et seks raseduse ajal on keelatud ja lausa kahjulik lootele. On ka neid arste kes soovitavad mõelda lihtsalt asenditele, et võimalikult mugav oleks ja vähe kõhule survet avaldaks.
    Minu arvamus: No täielik lollus. Pigem olen kuulnud, et sünnituse esile toomiseks isegi soovitatakse seksi ja enne seda sünnituseks ettevalmistumiseks. Lisaks olen kuulnud, et naise orgasm pidi ka lapsele väga hästi mõjuma. Mina sellest loobunud pole ja ei mõtle ka. Samas tean, et paljud rasedad ei taha lähedust, mis on hoopis teine asi. Aga hirm muidugi on iseenesest mõistetav, kuna tegevus toimub ju lootele päris lähedal. 

    2. Teine teema mis mind endiselt närvi ajab, on müügi teema. Ma tegelen päris palju oma isiklike asjade müümisega, kuna minu emotsioonid ja vajadused vahetuvad nii kiiresti. Üks päev ma tahan kanda seda kleiti, teinepäev ma ei taha seda näha oma kapis. Tujud on lihtsalt nii erinevad. Nüüd siis leidsin mõni aeg tagasi umbes aasta tagasi seisma jäänud telefoni. Mingi jura oli tal, et SIM kaarti ei võtnud omaks. Lasin selle vea parandada ja panin siis müüki. Ise arvasin, et võiks ikka 150€ saada asja eest. Noh, 50€ seal läks parandusele, aga 100€ siis väike taskuraha. Aga siis ilmuvad välja need jubedad tarkpead kes pakuvad telefoni eest 30€. Vastan selle peale, et alla 100€ pole mõtet pakkuda. Tuleb järgmine ja kirjutab 50€. No tõesti, vaata palun üks kommentaar ülespoole ja sa näed, et seal on minu piir kirjas. Lõpuks siis mingi järgmine tarkpea kes pakub 80€. No siis läksin juba närvi. Ja kui ta veel hakkas mulle seal seletama, et ala mitu aastat vana see mudel ise on jne siis no tõesti mind ei huvita üldse. Mina ostsin ta alla 2 aasta tagasi, kautasin vähem kui aasta, lisaks on telefon ideaalses korras ja hästi hoitud. No mis pärast ma pean leppima mingi kohvi ja koogi hinnaga? Ütlesingi siis sellele neiule/noormehele (sorri ei keskendunud kas ta oli mees või naine), et minu kohvikusse sööma selle raha eest. Selle raha eest parem jätan ta endale varu telefoniks. Üleüldse inimesed liiga palju kommenteerivad nendes ostu/müügi gruppides hindasid. Kui ei taha, ära osta. Hakata seal seletama ala kus kohas saaks odavamalt midagi ja, et kui õudne see ikka on kui butiigid lisavad nii suurt hinda juurde sisseostu hinnale. Äri! Kui ei taha maksta, ära maksta ja mine otsi ise kuskilt soodsamalt.

    3. Juba kaks päeva puutusin kokku mingite bussijuhtudega kes pööritasid silmi ja rääkisid mulle erinevat juttu koertest bussis kui Merlotiga linna tahtsin minna. Üks hakkas röökima, et koer peab olema puuris, teine rääkis mainis suurkorvi ja samuti puuridest midagi, ise päris täpselt teadmata, mis siis vajalik ikkagi oleks. Klähvisid seal ainult, et äkki keegi katsub ja äkki läheb teise koeraga kaklema bussis ja, et nemad siis süüdi kui midagi juhtub. Esimesel päeval tirisin selle 6-7 kg olevuse isegi sülle omale suure kõhuga. Ühtegi silti ma bussis ei näinud ega ka juttu selle kohta mis ja kuidas koertele lubatud on. Lisaks pani mind see hämmastama veel seetõttu, et alles paar kuud tagasi kui ta tsipa pisem oli, ei öelnud tema kohta mitte sõnagi. Ja paljud bussijuhid on isegi paitanud teda. Selle jutu peale, et keegi koera paitama tuleb ja hammustada saab on mul üks vastus: “Pole minu viga kui võõrast koera näppima lähed. Mina ei käi võõraid koeri kuskil käperdamas ja kui keegi mind hammustama peaks siis ei ole mul kedagi teist kui ennast süüdistada, et näppe läksin suhu toppima talle.” Aga täna oli minu murdepunkt kui hakkasin bussi minema ja mingi hambutu vanem meesterahvas järsku sealt karjuma hakkas kui kotist otsisin rohelist kaart “EI, EI,EI! Selle koeraga sa siia küll ei tule!” Mina ehmatusest siis, et mis moodi ei tule? Hakkas mulle seal agressiivselt seal rääkima, et käis mööda kohtuid mingi krantsi pärast, kes oli bussi järsu pidurduse tõttu hammustanud mingi lapse kätt. Minu loomulik reaktsioon sellisele rünnakule oli, et küsisin siis selle peale kas see minu süü on, et mingi võõras koer kedagi hammustas, sest minu koer pole kunagi kedagi hammustanud ja ei hammusta ka. Kedagi asjata küll see koer iial ründama ei lähe. Selle peale röökis mulle seal ebaviisakalt, et mine osta suukorv ja teda üldse ei koti ja kadugu ma bussilt maha oma krantsiga. Mille peale mina keesin täielikult üle, endal juba nuturull kurgus ja saatsin selle bussijuhi otse teed auku kus päike ei paista. (Tagasi mõeldes ilmselgelt ma selle üle eriti uhke ei ole ja kujutan ette kui hirmus võis olla kübaraga rase naine nii ütlemas. Aga minu piir oli kahjuks ületatud, minusse ja mu koerasse lugupidamatult suhtutud) Tema võlgu ei jäänud ja saatis mu sinna vastu. Ise veel õigustades, et huvitav kas neiu selle suuga sööb ka vä. Ütlesin talle, et söön jah aga see siia ei puutu. Selleks hetkeks olin ma juba täielikult endast väljas ja ei tundnud iseennast ära. Pisarad ja viha mõlemad korraga. Ja lõpuks küsisin sellelt bussijuhilt veel, et kas pean nüüd selle koerakesega jalgi linna poole hakkama minema? Mille peale öeldi mulle, et pole nende asi ja suleti uks.

    Kuna see koera ja bussijuhi teema niivõrd palju kära tekitas, siis püüdke mõista kallid lugejad, mis mind selle juures ikkagi nii närvi ajas. Jah, lugejad, ma olen teadlik suukorvidest, ma tean, et ka linnaliinides need märgid on. Õnneks linnaliinides siiani probleeme pole olnud ja seal inimesed pigem isegi palunud koerakest katsuda ja sülle võtta kui ta veel natuke pisem oli. Aga igal bussijuhil peaks olema piir mismoodi ta ikkagi reisijaga (kleindiga) suhtleb. Kui see bussijuht oleks mulle viisakalt öelnud, et vabandage meie bussis on koertel nõutud suukorv ja teinud näiteks pakkumise, et teeme täna ühe erandi, kuna buss ei ole rahvast täis. Agressiivne peale lendamine aga oli äärmisel ebaprofessionaalne ja see mis mind selle vihapurskeni ka viis.

    See lugu näitas mulle, et kui endast välja mind on võimalik rasedana ajada. Ma ei julgeks iial ühelegi ennast täis bussijuhile nii öelda!! Ma ei kujutaks ettegi, et ma võiks nii endast välja minna aga sellega oli mu raseda närvid ka viimase vindi peale keeratud ja lisaks solvatud midagi, mis on mulle niiii oluline. Minu jaoks tundub suukorvi kasutamine selle pisikese olevuse peal täielik alandus ja nii pigem muutuvadki koerad agressiivseks. Nõudmised kahjuks on karmid ja kui edaspidi koeraga reisin siis ilmselt selle korvi talle suu ümber ka panen. Ja see jutt, et ma peaks selle pisikese veel puuri pistma? APPI, ega ma rotti endaga kaasas ei vea! Mitte, et rotid oleks kehvad koduloomad, aga närilised pannakse ju puuri ja linnud. Ja mismoodi ma siis selle koeraga linnas jalutan? Ühes käes puur ja teises koer? Muidugi rääkisin sellest ka bussifirma teenindusest kellegagi ja ütlesin, et võtke selliste ennast täis bussijuhtidega midagi ette, kes solvavad, sest mina kui KLIENT maksan neile iga jumala päev palka, kuna sõidan nende bussidega. Selle peale öeldi mulle ainult, et nad ei saa bussijuhte lahti lasta, et kes siis busse juhivad. Ja lisasin juurde veel, et kui bussis midagi keelatud või nõutud on siis oleks mõistlik sellest ka bussis siltide või kirjadega teada anda mitte kliente maha tõsta bussist. Järgmine kord võib-olla öeldakse, et ärge tulge kübaraga või suure käekotiga bussi.

    Selle teemaga seoses meenus mulle ka see, et koerad peavad igal pool koguaeg ketis olema. Nende lahti laskmine on lubatud ainult oma aias või koerte aedikus. Ma mõistan seda, et hoida ära ebameeldivusi kus koer ründaks teist koera või inimest. Aga mis pärast kõutsid jalutavad ringi kus ja kuidas tahavad? Minu negatiivne kogemus seisneb hoopis kassi käest peksasaamisega, plus mu koer sai mingi kõutsi käest peksa. Kassid liiguvad koridorides ja hoovides ja tänavatel kuidas pähe tuleb, ning tagatipuks pissivad koridoridesse ka. Kus on võrdsus loomade kohtlemises osas? Kus on üldse normaalne suhtumine loomadesse?
    Koju tulles ma igatahes valasin 10 minutit pisaraid Merlot’d paitades ja rääkides talle, et ta on kõige armsam ja parem kutsu ja vabandasin, et mõned inimesed koertesse hoolimatult suhtuvad.