Rasedusblogi: 25 nädalat seljataga koos GTT’ga

Tänasega olen jõudnud jälle ühe punktini mida mille poole püüdlesin. Kui mul oli rasedut 20. nädalat, siis hakkasin püüdlema 25. poole. Nüüd siis on eesmärgiks 30.

Ühtlasi oli täna eile oluline protseduur, mida mul taaskord oli õnn kogeda. Paljud rasedad seda tegema ei pea, aga kui ma eile seal ooteruumis istusin, siis mõistin, et ega ma mingi erand ka pole. Nimelt oli ämmaemanda poolt määratud mulle GTT(glükoosi taluvuse test). Olin lugenud selles vastikuid jutte ja ämmaemand hoiatas ka, et mõne jaoks õudusunenägu ja mõne jaoks pole viga sellel testimisel. Eks ma teadsin, et ega ta minu jaoks midagi väga hullu olla ei saa, sest oksendamist pole mul olnud mingisuguste  maitsetega ja iiveldamist pole ka kui KOHE süüa ei saa hommikul. Vereandmist ma ka ei karda. Nõnda ma siis panin juba üleeile kodus sildikesed peeglile ja uksele “GTT LAHUS”, et ma koju ei unustaks seda joogikest. Mulle soovitati seda lahust enne külmkapist hoida ja Raqueli blogist lugesin, et ta pani selle isegi jääkülma paariks tunniks. Viskasin hommikul enne äraminekut ka korra külmkambrisse. Hakkasin lõbusalt kodust välja minema ja mulle vahtis vastu see sama sildike “GTT LAHUS”. Ilmselgelt ma oleks selle lahuse sinna jätnud ka kui ma poleks seda sildikest sinna pannud :D. Kuna meil oli start Raplast juba 6.30, siis olin esimesena platsis. Imetore otsus, sest meid kogunes sinna väga palju. Siit ka soovitus. Hommikune uni on supermagus aga kui te peate pärast hoopis plastiktoolidel istuma ja ei mahu mugavasse tugitooli, siis on ikka natuke kurb küll kaks tundi seal konutada. Iseenesest protseduur oli lihtne:

1. vereproov
2. jõin ära lahus
3. tunni pärast vereproov
4. tunni pärast vereproov

Ja nüüd see lahuse kurikuulus maitse. No ei olnud tal viga midagi. Mul oli apelsinimaitseline lahus ja täitsa talutav oli. Ärge hakake seda lahust lihtsalt mekkima ja maitsma. Kulistage ühe korraga see pudel alla ilma pausideta. Mina tegin korraks saatusliku pausi poole pudeli pealt. Siis oli selline väike tagasilöök, et ei tahtnud üldse alla minna aga lõpp läks jälle kiirelt. Loputasin korra suud veega ja siis oli vaja ainult istuda ja oodata. Mul oli kaasas ristsõna, raamat ja telefon, kust muustikat kuulata. 2 tundi läks peaaegu lennates. Lugesin sünnilugusid ja kuulasin muusikat. Ühel naisel oli kaasas alguses ka mees aga ma soovitan mehi mitte kaasa võtta, sest võib juhtuda, et varem või hiljem ta peab lihtsalt hakkama sealt astuma, sest naisi oli tõestii palju. Meie ruumi mahtus pehmelt ja mugavalt istuma 9 naist. Aga peale 10. läks mul lugemine sassi ja nägin, et paljud naised siis seal koridori peal ka istusid.

Kõige rohkem kardetud söömata,joomata olek oli ka täiesti talutav. Ma jõudsin pärast veel linna minna ja mõelda, et kuhu sööma minna. Küll käis mu mõtetest läbi Patricku juustusupp ja sushi aga peale jäi ikkagi hommikul raadiost kummitama jäänud ülemaailmne burgeripäev :D.

Hesburger oli muidugi väga halb otsus. Mulle tundub, et tööl oli väga halb vahetu, sest burger oli vastik ja nägi lohakas välja ja friikartulid oli nii soolased, et kui ma seda magusat lahust poleks hommikul joonud ja näljas olnud, siis oleks mul soolamürgitus ilmselt.

Ahjaa, muidugi tuli mul läbi hüpata ka Humanast. Seal oli minu õnneks 2 € päev. Esimese asjana suundusin kohe rasedate riiete poole. Proovisin, mis ma proovisin aga ainult üks pluus sobis, mida jaki all kanda. Õele leidsin kifti kleidi, mis kahjuks talle suur oli aga ma panen selle oma “peale sünnitust riiete kasti”. Lisaks üks oraanž täiesti rasedate kevad/suvi/sügis jakike ja muidugi ei saanud ma mööda minna beebiriiete osast. Täna sain pojale 2 paari kiftisid pükse – ühed rohelised teksad ja ühed sinised velvetpüksid.

Mina ootan nüüd pingsalt uut nädalat ennekõike ämmaemanda visiidi tõttu. Aga mul on plaanitud ka üks jooga ja üks vette sünnitamise loeng. Lisaks on meil järgmisel nädalavahetusel pildistamine.

Ja lõpuks ometi naeratas mulle õnn ja ma võitsin ühe loosimise facebookis. Täna hommikul märkis mind Mallukas ühe pildi all. Mallukal on päris tihti lahedad loosimised, niisiis hoidke tema blogil silma peal. Meie junsut igatahes hakkab ootama selline mustaga komplekt. Kui teile meeldiks ka selline komplekt endale soetada, siis vaadaka SIIA.

Rasedusblogi: ennustusmäng – kas tuleb amburi beebi?

Täna hakkasin mõtlema selle, et mis tähtkujus minu armas junsu tuleb. On kõige tõenäolisem, et ta kui ta ka nädal ette või taha poole süünib, siis on tulemas meil Amburi tähtkujus lapsuke. Miks üldse see horoskoobi jutt? Ma ise tegelikult loen päris tihti horoskoopi ja kui satun raadiot kuulama hommikul, kuulan ka ikka pingsalt viimaseni välja, et kuulda enda, kalade, horoskoopi. 

Kohe praegu tuleb mulle meelde ainult 2 sõbrannat kooli ajast, kes on amburi tähtkujus ja kellega olen lähedasem olnud. Ühega neist olin koos terve lapsepõlve. Meil oli paremaid aegu ja halvemaid aegu aga mingeid suuri tülisid või eriarvamusi ma ei mäleta meie vahel. Kui me ikka ninapidi koos olime, pidime ikka klappima. Teine sõbranna on gümnaasiumi ajast. Tema oli täielik kunsti inimene ja meil oli hea klapp. Meil polnud kunagi probleeme või lahkarvamusi.

Aga millised on ikkagi asjatundjate sõnul ambut tähtkujus sündinud inimesed:

Amburi tähtkuju all sündinud on filosoofilise loomuga tasakaalukad inimesed. Nad on väga arenenud, kuid ometi avaldub neis teatud primitiivsus, mistõttu selle tähtkuju all sündinud tihti ei armasta tsivilisatsiooni. Nad omavad suurt elujõudu ja mehed meeldivad alati naistele. Selle tähtkuju all sündinutel on anne köita inimesi.

Selle tähtkuju all sündinud on tihti ohjeldamatud ja jämedad, seiklejad ja kangelastegudeks võimelised – nad on meremehed, sõdurid, piraadid, avantüristid ja hulkurid. Kuid selle tähtkuju all sündinutest saavad ka maadeavastajad, õpetlased, poliitikud, mõtlejad, arheoloogid, uurijad, fotoreporterid. Maakera tundub neile väiksena ja nad ei tea alati, mida tahavad. Oma toimingutes juhinduvad pigem tundeist kui mõistusest. Nad on töökad ja omavad organiseerimisvõimet. Nad on küll hoolsad rahaasjades, kuid mitte kunagi kitsid.

Amburi tähtkuju all sündinud sisemaailm ei sarnane välisele inimesele, need on kaks erinevat maailma. Nad on küll lahked, kuid ei unusta midagi, kuigi näiliselt andestavad.

Selle tähtkuju all sündinud armuvad kergesti ja on siis õige õrnad. 

Meie perre igatahes kulub veel üks pigem tasakaalukas inimene ära, kuna mina pean veel tasakaalukusega palju tööd tegema. 😀

Kui meie poja tulevikus tõepoolest juhidub pigem tunnetest kui mõistusest, siis on see midagi emasse kindlalt. Samas rahaasjadega ei tule mina üldse toime ja issi Gaudo on täiesti organiseeritud rahaasjades. Igatahes teab tema, et kuidas ja mille peale raha tasub kulutada ja millele mitte.

Ja kui amburid armuvad kergesti ja on siis õige õrnad, siis see on ka üks emme omadustest.

Minu sisetunne ütleb, et poja tuleb välimuselt täpselt ississe. Ainus mille ta emmelt võtab on ilmselt lokid. Jeps, ma kahtlustan, et meil sünnib pruunisilme, tumedate juuste ja tõmmu nahaga kuid lokkis juustega poiss. Teisalt ma arva, et paljud iseloomu omadused pärib ta minult.

Aga millal ta üldse tuleb? Ükspäev ennustasin ma rasedate grupis, et millal mu beebike ilmale tuleb. Minu arvamus kaldus mõlemale poole. Panen selle ka siia kirja, et hiljem oleks hea vaadata, kui palju minu arvamus siis täppi läks.

1. Alustaks kohe sellest, et kohe kindlasti ei usu ma, et ta täpselt määratud TA tuleb. Nii palju kui mulle ka 8.detsember ei meeldiks, siis ma lihtsalt ei usu, et ta mul selle asja nii kergeks teeb, et päeva täpsusega ilmale tuleb. Lihtsalt ta on mul piisavalt palju juba iseloomu näidanud raseduse ajal. (muideks just praegu mul on selline tunne, et ta sprindib mu sees, vahepeal peatudes ja paar boksilööki tehes)
2. Minu lootus kaldub nüüd ausaltöeldes selle esimese, ehk varasema variandi poole. 29. november. Teate, kui aus olla, siis november on ilmselt mulle kõige vähem meeldiv kuu aastas, lihtsalt sellepärast, et ta on nii pime ja kole aeg, kui pole lund, väljas on pea koguaeg pime ja vihma lodistab. Aga võib-olla toobki poja mulle rõõmu sellesse sombusesse kuusse ja näitab, et november on omamoodi imeline kuu ja aeg  aastas. Ja põhjus miks ma tahaks, et ta sünniks tsipake enne määratud kuupäeva on lihtne – ma tahaks suurest kõhust varem lahti saada ja oma tibu juba kätel hoida mitte kõhuga järel lohistada. Ma olen isegi öelnud, et kui 37. nädal täis tiksub, siis hakkan ma igasugu kõikvõimalike soovitusi kasutama, et sünnitus esile kutsuda. Aga olgem ausad, et eks nad ikka siis tulevad, kui nad endale heaks peavad. Ja ilmselt minuga võib juhtuda just see, et ma tahaks ruttu, et ta väljas oleks aga pean teda hoopis kauem sees soojendama.
3. See teine ennustus kaldub mul 13. detsembri peale. Nimelt on nr 13 meid Gaudoga juba pikalt kuidagi nö jälitanud. Ei ole ta üldse meile ebaõnne toonud. Lihtsalt märkame seda nr kombinatsiooni päris tihti. Ja olgem ausad – nr 13 korteris, kus me elame, sai ka meie pisike junsu valmistatud :D. 5 päeva üle poleks muidugi veel nii õudne, kui 2 nädalat üle kandmine. Aga tõepoolest minu õudusunenägu seisned selles, et mul tiksub täis ala 42 nädalat ja siis kutsutakse mu sünnitus esile.

Ahjaa, ultrahelide kohaselt on pakutud TA ka 11.detsember ja 5.detsember. Eks me siis näe, mis ta meil teha kavatseb ja kaua ma pean ringi veerema. Peaasi, et ta mul siin enne 37. nädalat vigureid teha ei kavatse!!

Lähipäevil käin ma ITKs ja teen oma GTT (glükoosi taluvuse test) ka ära. Ja juba septembri alguses on mul ÄE aeg, mida ma juba juuli lõpust saati pikisilmi ootan.

Järgmise postituseni, armsad !

 

 

Rasedusblogi: liiga suur või liiga väike kõht

Minu rasedus hakkas kohe algusest peale kulgema seda teed, et hakkasin enda kõhtu võrdlema sõbranna kõhuga. Meile pandi täpselt sama TA. Kohe alguses oli selge, et meie kaks pole sama kehaehitusega ja ilmselt meie rasedused kulgevadki erinevalt. Tema on terve elu olnud kleenuke ja nii kaua kui mina teda tunnen, pole ma iial vaadanud, et tal oleks kuskil rasva või ülekaalu. Samas on minul terve elu olnud probleem oma kehaga. Ma ei olnud kunagi raskelt rasvunud tütarlaps aga ma tundsin ennast natuke paksukesena.

Juunis oli minul igatahes kõhuke väljas. Selleks ajaks oli 14 nädalat juba rasedust. Sõbrannal polnud kõhust isegi veel haisugi. Ühtpidi mõtlesin, et võib-olla asi selles, et võtsin kaalust juurde ja tundsin ennast natuke ka liiga paksuna tema kõrval. Samas olin nii õnnelik, et juba beebipunu paistis. Juuni lõpust hakkas mu kõhuke spurti tegema ja praeguseks olen ma juba päris päris rase ja selles pole kahtlustki. Samas pani mu sõbranna alles pildi üles langeva kleidiga ja tema kõhukest pole ollagi minuga võrreldes. Lisaks vaatan ju ka teisi rasedaid facebooki rasedate grupis ja instagramis ning ikka ja jälle olen samas kohas tagasi, et miks mina nii suur olen.

Joogas juhtus selline seik, et ütlesin ÄEle, et olen enda arvates nii suur teistega võrreldes, kes minust juba nädalaid ees. Selle peale ÄE aga ütles, et keegi meist ei tohiks ennast võrrelda ühegi rasedaga ja mõelda, et miks mina nii suur või nii väike olen. Kõigi kõhud on erinevad. Osadel meist väljapoole, teisel sissepoole. Ja minul ongi väljapoole kõht ning sain selle punu üle juba varakult rõõmu tunda.

Loomulikult, kui ma olen üdini aus, siis ega mul ju lihtne pole. Kõik need suure kõhu vaevused on tegelikult jubedalt kurnavad ja vahest unistan, et oleksin üks neist rasedatest, kes saab isegi jõusaali minna veel 30. nädalal ja ennast vormis hoida. Minul aga on magamine, kummardamine, istumine, kõndimine kõik juba praegu vaevarikas. 😀 Ma püüan seda võtta nii kergelt kui võimalik ja see kõik on ju mööduv juba 3 kuu pärast. Eks paistab, kas mu  veeremine muutub ühtlasemaks järgmistel kuudel või olen ma juba kuu pärast ainult voodis. Ma proovin ennast lohutada sellega, et vesi mind ikka peaks basseinis kandma. 😀

Mida ma ikkagi öelda tahaks kõigile:

Me kõik oleme üdini erinevad inimesed, erinevate kehadega, erinevate iseloomudega ja meie rasedused on erinevad. Iga rase on omamoodi imeilus ja lõpptulemus on selle juures kõige tähtsam. Pole oluline, kas meie kõht on suur või väike, meie laps poiss või tüdruk, kerge või raske. Me oleme kõik imelised omamoodi. Peaasi, et meie beebid oleksid terved ja tugevad ja sünnitused kulgeksid hästi.

Kas teie tunnete/tundsite ennast rasedana liiga suure või liiga väikse kõhuga? Kas teid solvas/solvab, kui keegi teie kõhtu kommenteeris/kommenteerib?

Mina kavatsen enesekindlalt oma rasedust nautida ja ma näen oma nüüdseks punust saanud suure kõhuga, hea välja! Pildid on eilsed 24+3 nädalat. Imeline on mõelda, et ma kannan oma last juba 25.nädalat. Järgmised 5 nädalat võiksid nüüd minna lennates ja siis tunnen, et pole enam pikka maad minna.

Kleit – Dina’s Closed (minu käes on see kleit teise ringiga, enne mind tundis sellest kleidist rõõmu veel üks rase naine) // kõrvarõngad – H&A accessories // kingad – H&M

Ja ma ei jõua ära oodata, et selles hällis juba oleks minu armas beebi. Proovisin seda turvahälli juba autosse ka panna ja tuli täitsa lihtsalt välja. Sellega on tegelikult meie vankri värv ja materjal ka paljastatud ja ma olen täiesti armunud sellesse 3in1 komplekti. Kirjutan sellest peagi pikemalt 🙂

 

Millal on õige aeg rasestuda?

Läbi aegade on räägitud rasedusest ja vanusest. Mind on alati pannud imestama lause “Appi, ta on liiga noor rasestumiseks või liiga vana sünnitamiseks.” Igal asjal on küll normaalsuse piir. Näiteks minu silmis ei ole 13-aastane valmis last kandma ja samas 50 aastast naist ma sünnitamas ette ei kujuta. Veel enam on mingis vanuses ilmselt juba lapse saamine juba suurema riskiga.

Alustades sellest noorusest. Minu enda mõte oli nooremana see, et alla 18 aataselt ma rasestuda ei tahaks ja muidugi ma ka hoidusin sellest. Teisalt oleks minu jaoks natuke naljakas olnud ka elada vanemate kodus ja juba last kanda. Sellel ajal polnud mul ka selline peika, kes oleks juba iseseisvalt elanud ja töötanud ning mind ja last suutnud üleval pidada. Teisalt ei poolda ma mingil juhul aborti. Kui ma oleks ka 12. klassis näiteks rasedaks jäänud, ei oleks ma ilmselt aborti teinud. Minu jaoks on mõte abordist kuidagi väga vastu. Muidugi on mul keeruline praegu adekvaatselt sellele mõelda, kuna kannan endas last ja ma pole enam 18-aastane emme, issi lapsuke. Kas 16-aastane on liiga noor, nagu paljud arvavad? Minu isiklik arvamus on selline, et kellelgi pole õigust öelda teisele inimesele, et ta on alles 16 ja mina küll SINU asemel ei kannaks sellises vanuses last. Ja tihti käib ka see lause läbi, kus öeldakse, et rase on ise alles laps. Vahest võib juhtuda aga nii, et see 16-aastane neiu, on valmis olema kordades rohkem ema kui mõni 25-aastane, kellel on elus teised huvid ja eesmärgid. Kui ma oleksin beebi ja peaksin valima 25 aastase naise vahel, kes teeb karjääri ja töötab 15 tundi päevas, ning lapse saab juhusuhtest ja 16 aastase tüdruku, kes on vastutustundliku noormehega koos ja tahab anda endast kõik, et lapsele pühenduda, siis valiksin iga kell teise variandi. Minu natuke naiivne soov on, et inimesed oleksid sallivamad ja ei üldistaks asju, inimesi ja olukordi. Kõik me oleme ainulaadsed ja omamoodi. Kusjuures, ka mulle on öeldud, et olen väga noor lapse saamiseks. VÄGA NOOR 23-aastane. Ise ma seda ei arva. Ma küll pole väikeste lastega palju elus kokku puutunud, mul pole kõrgharidust ja meil pole Gaudoga kõike mida me soovime, kuid küll kõik tuleb ajaga. Väikelapsega toimetuleku õpin ära pärast seda, kui ta minu kätel juba on. Selleks on mul ju lähedased, kellelt alati abi paluda. Kõrghairdus ja lapsekasvatamine ei ole minu arvates üldsegi seoses. Miks peab olema enne tehtud karjäär ja alles siis laps? Ja kõike mida me soovime,  alustades oma majast, lõpetades pisiasjadega, ei saa võib-olla iialgi. Minul on emaarmastus ja soe süli sellelel lapsele igatahes ja nagu paljud mulle öelnud on, siis alguses ongi sellele lapsele kõige olulisem emme tiss, puhas mähe ja koht kus tududa.

Aga liiga vana, et lapsi saada? Mingi aeg oli uudis sellest, et 47-aastane J. Lopez on rase. (praeguseks olen lugenud, et vist ikka ei ole) Ma lugesin neid õelaid kommentaare inimestelt, kus kirjutati, et kuidas küll niii vana naine rase saab olla. Täpselt sama vähe kui on teiste inimeste asi see, et keegi sünnitab noorelt, on sama vähe see meie asi, kui vanalt keegi otsustab rasestuda. Kuidas üldse keegi saab öelda, et see naine on NIII VANA? Ei jaksa ära imestada, kui solvavalt võivad inimesed kirjutada ja öelda. Nii palju, kui ma olen lugenud rasestumisest juba kõrgemas vanuses nt 35+, siis tean seda, et see võib tõsta riski haige lapse sünnile, kuid ei pruugi. Tänapäeval on meditsiin juba nii kaugele arenenud, et väga varajases staadiumis on võimalik teha kindlaks kas lapsel on kromosoomhaigusi ja ka enne 21. nädalat on võimalik uurida ultrahelis, et ega lapsel pole vääraenguid välja kujunenud. Kui ühel naisel on soov 40-aastasena veel üks laps ilmale tuua, siis minu poolest ainult tehku seda. MAA TULEB TÄITA LASTEGA!

Mis teie arvate, millises vanuses rasestumine on liiga vara või liiga hilja?

Reisimine

Mõni aeg tagasi esitati mulle kommentaarides 2 küsimust: “Kus sa reisimas oled käinud? Mis on su unistuste reisisihtkoht?” Otsustasin sellel teemal teha täitsa eraldi postituse. Mitte sellepärast, et ma olen väga palju reisinud, vaid hoopis sellepärast, et mul on väga palju unistuste reisisihtkohti.

Ilmselt on mul lihtsam alustada riikidest, kus ma reisinud olen.

1. Soome – ilmselt ei üllata see ühtegi eestlast, eriti seetõttu, et paljud sinna ka kolinud on või kolida plaanivad. Ma olen seal päris palju kordi käinud, kuid meeldejäävaimad korrad on ikka täitsa põhja sõidud. Esimest korda reisime Lapimaal ema ja õega, kui ma veel päris noor olin. Ilmselt olin ma vähem kui 10-aastane. Teisel korral käisime perega Lapimaal, kui olin juba vanem. Kui ma nüüd päris mööda ei pane, siis ma olin vist 14-15 aastane. Igatahes soovitan kõigil, kes Helsingist kaugemale pole jõudnud, üle polaarjoone ära käia. Kõige lõbusam asi mida ma reisidest mäletan, on põhjapõdrad. Kui alguses me pildistasime reaalselt igat põtra, siis mingiks hetkeks oli neid põtru juba nii palju nähtud, et nad muutusid juba tüütuks auto ees kõndides. Iga kell sõidaksin tagasi Linnanmäki lõbustusparki. Küllap on mul aega Soomet avastada uuest aastast nii palju kui hing ihkab.
2. Rootsi – nagu ka Soomes, olen ma Rootsis päris mitmeid kordi käinud maa peal. Kuid Rootsi vetes, olen ma olnud väääga palju kordi, kuna ma töötasin kruiisilaeval. Rootsi mulle meeldib, rootslased tunduvad väga lahedad inimesed ja ma tahaksin iga kell pigem minna Rootsi elama, kui Soome. Kahjuks olen ma Rootsis piirdunud ainult Stockholmi külastamisega, kuid plaanin kindlasti sõita ka sealt kaugemale. Viimati käisin ma kruiisil märtsikuus. Kui paljud kruiisijad on sellised, kes ei viitsi üldse laevalt maha minna, siis mina olen alati linnas käinud. Oleme nii metrooga kui ka jalgi käinud linnapeal seiklemas, olenevalt sellest, kas tahame linna näha või shopata. Tuleval kevadel tahaksin kindlasti soojemal ajal minna Stockholmi taas jalutama ja siis juba käruga ringi seal seigelda.
3. Läti – seal olen käinud mõned korrad Riias, ning  perega sõitsime ringi kunagi ka mööda Läti randasid. Ilmselgelt on käidud ka Jurmala veekeskuses ja Lidos. Viimasest Lätis käimisest on möödas nüüdseks juba päris mitu aastat. Võib-olla peaks minema ja uuesti avastama seda riiki.

Siinkohal see loetelu ka kahjuks lõppeb, nii kurb, kui see ka pole. Ma soovin, et saaksin siia lisada kasvõi veel mõne lähemal asuva riigi nagu Leedu, Venemaa ja Norra, kuhu ma KINDLASTI plaanin tulevikus reisida.

Aga rääkides nüüd nendest riikidest kuhu ma reisida tahaks lisaks Norrale, Leedule ja  Venemaale, siis siin ma võiksin seda nimekirja pikalt lugema jäädagi. Aga ma valin välja mõned riigid mis mulle eriti huvitavad tunduvad.

1.  Prantsusmaa – öelge mulle üks moehuviline, kes ei tahaks Pariisi minna. Juba prantsuse keel on nii kaunis ja eriline. Kas saab siis Prantsusmaa kehvem olla?
2. Jaapan – kõik see kultuur, inimesed ja muidugi Tokyo tunduvad mulle nii köitvad. Midagi sootuks teistmoodi kui Euroopa. Kas poleks tore jalutada öises kirevas linnas täis erinevaid vilkuvaid tulesid ja reklaame, süüa totaalselt erinevat toitu meie toidust ja riietuda geishade riietesse ja võõbata nägu valgeks.
3. Öelgu inimesed mida iganes, kuid mina tahan näha püramiidid Egiptsuses ära, teha ühe laheda safari-ralli, sukeldud, kaamliga seigelda kõrbes ja  päevitada kuuma päikese all.
4. Pole kahtlustki, et ma sooviksin oma jala tõsta ka Põhja- või Lõuna-Ameerika mandrile. Millisesse riiki ma seal minna tahaks ja millist kohta külastada pole minu jaoks väga tähtsust. Ma olen kindel, et iga riik on omanäoline ja väärt külastust.
5. Astraalia tundub minu jaoks samuti selline ihaldatud koht, kus korra elu ära käia, kuid mind hirmuab ikkagi nende soojade riikide juures metsik loodus koos nendes peituvate loomadega. 

Teate, kokkuvõttes on üsna keeruline öelda neid riike, kuhu ma nii väga minna tahaks ja neid ühe kaupa ette loetleda. Minu jaoks ei ole oluline, kas riik on kaugel või lähedal, soe või külm, metsik või moodne. Ma olen nõus ronima kõrgetes mägedes kui ka shoppama tunde mõnes moepealinnas. Üks hetk pean ma ennast igatahes kokku võtma ja panema raha kõrvale, et alustada kuskilt otsast nende reisidega.

Kuidas on teil olnud võimalusi reisimisega? Millised on teie lemmikud reisisihtkohad, kus käinud olete ja millised kohad on pigem pettumuse valmistanud?

 

Blogi facebookis

Hei armsad,

nüüdsest leiate mind ka facebookist, et minu postituste ilmumisel lihtsamalt silma peal hoida! Ootan teid kõiki seal pöidlaid panema e. jälgima minu blogi facebookis.

 

Must have list

Kuna mul koguneb iga päev aina enam soove asjadest mida on vaja või mida hing ihaldab mõistuse piires, siis otsustasin sellise listi endale kokku panna. Hiljem on siis hea vaadata, mille ma endale soetanud olen ja milline on tagasiside nendele asjadele.

• Pärast seda, kui ma otsustasin, et juuksepikendused jäävad siiski sellel korral ära, olen mõelnud erinevaid võimalusi oma juuste kiiremaks kasvatamiseks. Praeguseks hetkeks kuulub minu must have listi Hairburst for new moms. Ühe kuu tabletid maksavad 30€. Rohkem infot selle toote kohta saate SIIT.
• Rasedate jope – tegelikult ma mõtlesin pikalt, et tahaks endale pigem pikemat mantlit, millega saaks käia teksadega kui ka kleidiga. Kuna rasedus tegelikult nii lühikest aega kestab, siis mitme jope ja mantli ostmine väga mõtekas ei ole. Peale sünnitust saan ilmselt ajutiselt suuremat numbrit jopet emalt ka laenata. Enda suureks üllatuseks leidsime eile emaga juhuslikult tema garderoobist minu mantli mille ma kunagi olin endale õmmelnud. See mantel on superlaia lõikega ja mahutab mu kõhu ka siis kui ma veel kaks korda suuremaks paisun. Aga üks talvejope võiks mul ikkagi olla millega hakata sügisel vihmase ilmaga koeraga jalutamas käia ja kuhu mahuks kõht veel enne sünnitust. Hinna suhtes mul pole õrna aimugi, mis üks kena rasedate jope maksta võib, kuid eelistan leida kasutatult maksimaalselt 50€ jope. Kui minu lugejate hulgas on keegi, kes on lapse sünnitanud, ning kapis seisab üks jope, mis kasutust ei leia, siis andke endast mulle kõva häälega märku.
• Kušett 150×190 cm mõõdus. Miks sellises mõõdus kušett? Alles me ju plaanisime hakata magama diivanvoodil. Kuna mu blogi loevad väga paljud targad naised, kellel on kogemusi kordades rohkem minust. Nende  kindel soovitus oli pigem jääda lapsega ühte tuppa, kui vähegi võimalik. Nõnda me siis otsustasimegi osta endale lihtsalt voodi, mis mahub magamistuppa teistpidi, et ka beebi voodile ruumi oleks. Olen kahest kohast küsinud hinnapakkumise, et meie mõõdule sobiv voodi tehtaks. Ühelt müüjalt olen vastu saanud veidi alla 300€ ja teiselt veel ootan vastust. Seega arvestame me umbes 300€ väljaminekuga. 
• Revali kuukaart ujumiseks. Mainisin juba ühes postituses, et jooga mulle väga hästi ei sobinud, kuid ujumine on täiesti minu ala. Nõnda ma peangi hakkama käima 2-3 korda nädalas rasedate vesivõimlemises või lihtsalt ujumas. Kuukaart hommikuse sisenemisega maksab 38€. Loodan vaid, et vesivõimlemise ajad jäävad siis enne 15.00, et saaksin kuukaardi siduda vesivõimlemisaegadega. Teisel juhul pean limiteerimata kuukaardi võtma 45€ eest.
• Üks mõnus lõõgastav nädalalõpp spas Gaudoga. Meil lihtsalt oleks seda mõnusat lõõgastumist seal vaja, et saaksime natuke sulistada ja saunatada. Aga tuleb tõdeda, et minu jaoks ilmselt need kõige lemmikumad, kuumad saunad, parim valik ei ole. Mis teie arvate, kui 90 kraadises saunas rasedana istuda paar minutit? Igatahes läheb üks mõnus nädalalõpp spas meile maksma 50-100€.
• Kaunid küüned – raseduse ajal juhtus minu küüntega väga õnnetu lugu, kui mu küüned enam geellakki omaks ei võtnud. Pidin lihtsalt loobuma geellakist ja ühtlasi kaunitest küüntest. Nüüd on sellest juba mitu kuud mööda ja minu küüned on taas pikad ja elujõulised. Olen täiesti kindel, et siin mängisid rolli vitamiinid ja taastumine küünetugevdajaga. Septembris saan endale taas kaunid küüned ja nautida maniküüri. Kui väga paljud naised võtavad seda pigem kui ebameeldivat käiku, kuna küünte viilimine on tüütu ja ebameeldiv, siis mina tahaksin küünte viilimise ajal pikali visata ja nautida seda tegevust. Mul on siiani niiii kahju, et Monika läks ära Viljandisse, aga vaatame kuidas meil Sunega läheb. 
• Häll – kui nüüd täitsa aus olla, siis hälli otsinguga hakkame juba ühele poole saama. Me oleme VIST sobiva hälli leidnud. Mõned päevad on aega veel otsustada aga ütlen kohe ära, et tegu on jällegi taaskasutusega. Meie eesmärk oli saada häll kuni 100€ eest. Alguses pidin peaaegu ühe 180€ eest ära ostma aga head asjatundja ütles mulle, et selline hind kasutatud hälli eest on ilmselgelt palju.

Aga nii uskumatu kui see ka mulle ei tundu, siis siit maalt minu must have list lõppeb. Sellel on ka ilmselge põhjus. Rasedana ei ole mul lihtsalt mõtet mõelda, et tahaks seda kleiti, seda jakki ja seda pesukomplekti. Ilmselt peale sünnitust lähen ma hulluks, kui jälle normaalseid riideid kanda saan ja siis võib see must have list olla kordades pikem. Tulevik näitab. Ja kui ma olen oma soovid täitnud, siis annan teile ka tagasisidet nende asjad ja teenuste kohta 🙂

Kohutav tsikliõnnetu e. kui habras on elu

1. augustil kirjutasin ma rasedusaegsetest süütunnetest oma igapäevablogis. Postituse lõpus jõudsin ma jutuga Gaudo juurde ja mainisin seda, et minu hirm Gaudo tervise pärast on juba päris suureks kasvanud. Oleme nüüdseks juba emotsionaalselt ning Gaudo ka füüsiliselt taastunud. Ma mõtlesin pikalt, kas ka Emmede Klubisse see lugu rääkida. Otsustasin nii, kuna ma loodan, et vähemalt üks inimene mõistab läbi selle loo, kui habras on elu.

“Koju sõitsin ma üksi ja sellel hetkel valdas mind lõpuks ka suur emotsioonide vallandumine. Ma nutsin pea terve tee kõva häälega kõik pinged endast välja. Ma olin kuus tundi andnud endast kõik, et olla Gaudo jaoks tugev ja proovida mitte beebile märku anda, et tegelikult olin murest murtud.” See on vaid lõiguke selles loost.

Mis täpselt juhtus minu sündimata lapse isaga mõned nädalat tagasi, saad lugeda emotsionaalsest blogipostitusest SIIN!

E-poodide lemmikud

Hoolimata sellest, et ma olen rase ja paljud e-poed mulle suurt kaubavalikut seetõttu ei paku, hoian ma ikkagi neil silma peal. Mul on mitu lemmikut e-poodi Eestis ja neid jälgin ma igapäevaselt facebookis ja instagramis. Miks ma ei räägi H&M, River Islandi või mõne teise suure keti riietest? Sest ma ei jälgi internetis absoluutselt nende poodide trende. Kui ma käin kaubanduskeskustes, siis viskan silma peale ka suurtes poodides olevatele rõivastele. Üldiselt on nii, et need väga toredad poed mis mulle üldiselt väga meeldivad nagu Zara, River Island, Guess jpt, ajavad mind väga närvi ja endast välja. Ma tahaks sealt nii palju ilusaid asju osta aga need asjad lihtsalt ei lähe mulle selga. Terve suve ma vahtisin RI teksapükste neid kus alumine äär on töötlemata. Ma ei leidnud päris ideaalset näidet nendest pükstest, aga need püksid on sellised ainult et alumisel äärsel on ka sealt neid kulutatud kohti, mis siin põlvedel on.

Aga nr 1 epood, mida ma Eestis jälgin on Dinas Closet. Ilmselt on see ka e-pood, kust ma olen kõige rohkem asju ostnud. Selle butiigi puhul mulle meeldib nende kleitide valik. Enne rasedaks jäämist teadsin ma alati, et kui nende poodi jala sisse tõstan, siis midagi ilusat ma sealt alati ostan. Ma isegi ei tea mitu kleiti ma sealt kokkuvõttes olen ostnud, aga ilmselt minu lemmikuks jääb üks jumpsuit, mille ma enne kevadet soetasin. Ma olin täiesti kindel, et sellest saab selle suve hitt ja ma kannan selle tõenäoliselt ribadeks, aga tõsiasi oli see, et ma sain selle märtsi keskel korra laeval selga ja selleks ajaks oli ta mulle ka natuke kitsavõitu juba.

Olgu, olles lõpuni aus, siis ilmselgelt pole paljude jaoks, nõnda ka minu jaoks, Dinas Closeti hinnad soodsad. Aga ühe kõrge hinnaga butiigiga käib kokku ka hea teenindus. Kui ma viimati tippi teenisin, siis sain ma endale midagi lubada sealt. Hetkel ma pigem olen endaga natuke karmim ja lepin H&M rasedate riietega suures osas. Aga silm on mul Dinas Closetil peal ja siin on mõned pildid asjadest, mis mulle viimati silma on jäänud.

Selle kleidi muster ja lõige on lihtsalt kõik täpselt nii nagu peab. Nii naiselik ja sellises kleidis kujutaksin ennast ette nii kontoris kui ka kokteiliõhtul.

 

See kleit jäi mulle silma selle lihtsuse ja värvi pärast. Lõige on täpselt selline, millega ei pea mitte ühegi voldikese pärast muretsema. Päeval palava ilmaga piisavalt õhuke ja õhtul paneksin sinna peale ühe lihtsa nahktagi.

Need gladid panin ma siia puhtalt selle eemise khaki värvi kleidi pärast. Need sobiksid  ilmselt selle kleidiga nagu valatult. Super combo festivalile minekuks.  Neid te kahjuks Dinas Closetist ei leia. Aga praegu on poodides suvekaupade aled ja jalatseid müüakse naeruväärselt soodsalt. Minge visake silm peale!

Kolmas kleit mille ma endale kohutavalt selga tahaks panna on see kleit. Esiteks on ta niii ilusat värvi aga eriti tõmbab mind selle kleidi juures ülemine osa, kuna sellel on õlad paljad. Ma palvetan suure Jumala poole, et mu figuur peale sünnitust paika loksuks ja ma üldse kunagi veel kehasse kleidid selga saan panna.

Teine butiik mida ma mõnda aega jälginud olen, kuid endiselt midagi sealt soetanud pole, on Airily butiik. Butiik pole iseenesest ju veel väga populaarne aga hinnad on seal kohati küllaltki krõbedad. Ilmselt on see ka põhjus miks ma sealt tellinud ei ole. Olen seal mõningaid ilusaid venivad kleite raseduse alguses vaadanud aga tellida pole raatsinud.

Esiteks mulle meeldivad need kaheosalised kompletkid midiseeliku ja pluusiga lihtsalt nii väga. Teiseks see kkomplekt on musta värvi ja ilmselt sellepärast ta mind nii väga tõmbab. Ja kolmandaks see ülemine osa WOW, nii ilus lõige.

Sellised püksid kuuluvad minu must have listi kohe, kui ma ära sünnitan ja jälle normaalsete inimeste pükse kanda saan. Esiteks mulle meeldib see sõjaväe muster ja teiseks on need embleemid nii kiftid.

Need jalatsid muidugi pole ju raseduse ajal absoluutselt keelatud. Ja need meeldivad mulle niiii väga, kuid ma pean nende ostmisega natuke kannata. See kuu olen endale juba lubanud mõned asjad ja eelarve pole lõpmatu.

Kolmas e-pood mille ma ära pean mainima on CHICHI väga soodne butiik. Viimati ma tellisin sealt endale ühe imemõnusa midi pikkuses triibulise kampsuni, millega ma kindlasti lähiajal ka outfiti postituse teen. Aga selles e-poes on kõige parem asi tellimise hind  – 14.99 kõik asjad. Lisaks tehakse seal ka soodustusi, mille käigus lastakse hinnad 9.99 ja 7.99 peale. Nõnda šhopata on ju lausa lust. Üks väga hea asi nende e-poes on see, et neil on iga neljapäev uus kaubavalik ja klient saab alati valmis olla selleks päevaks.

Selle kleidi juures meeldib mulle taaskord ülemine osa. See kaela ümber olev pael on lihtsalt väga lahe. Lihtne ja ilus.

Selles e-poes on nii ilusad õhulised viisakad pluusid. Valge ja mustaga ei saa kunagi mööda panna.

Te vaid vaadake seda värvi ja ilusat lõigest. Mulle väga meeldib selle pintsaku juures alla pool toodud nööp. Mina kujutaksin ennast sellises mustade alt kitsaste viigipükstega.

Minu pidike eesmärk on siis, et saaksin lõpuks kogemuse Airily butiigiga ja loodan, et peale lapse sündi on nendes e-poodides endiselt sellised super valikud. Nendest poodidest lihtsalt julgeks tellida kaupa iga kell.

Muide mitte ükski nendest poodidest mulle tasuta kraami ei ole jaganud, et ma neile reklaami teeksin. See on puhtalt minu enda soovil tehtud postitus.

Aga teie minge visake nendele butiikidele ja kaubavalikutele silm peale, kui teile need asjad selga mahuvad 😀

Rasedusblogi: 23+4 nädalat ja rasedate jooga

See, et ma olen paanitsenud oma kaalutõusu tõttu, on üsna vana info. On olnud hetki, kus olen pisaraid valanud ja teisi hetki, kus söön süüdimatult kõike mis suust sisse vähegi mahub. Nädalavahetusel oli üks neist päevadest, kus ma mõtlesin, et söön ennast lõhki. Laupäeva hommikut alustasin ma ühe kohupiimaga ja kiire võileivaga sinna peale, sest see magus kohupiim oli kuidagi nii lääge, et vajasin lihtsalt juustu ja vorsi ka. Sõitsime Gaudo ja ta vennaga nende vanaemale külla ja seal läks mul üsna pea jälle kõht tühjaks. Tahtsin meeletult sooja toitu saada, aga Võhmas just suurt valikut pole kuhu sööma minna. Nõnda viis Gaudo mu mingisugusesse putkasse, kus pidi olema sooja toidu võimalus. Ükski asi mulle seal ei meeldinud ja nõnda arvas Gaudo, et võtme siis lihtsalt seal küpsetatud lihapirukaid. Muide need pirukad polnud mingid 2 ampsu pirukad ja kui ta ütles, et võtab neid 15 tk siis pidi mu suu ammuli vajuma ja ma mõtlesin, et kes need kõik ära sööb. Poest hüppasime läbi ja võtsin endale juurde veel mingi pisikese kartulisalati ja teistele veel kooki ka. Vanaema juures siis proovisin alguses kaks pirukat ja salati ära süüa. Pirkuad läksid kuidagi eriti hästi. Ma ei tea kas ma lõpuks sõin neid pirukaid kokku 5 või 6, igatahes väga palju. Kui me siis koju tulime sõin ma peaaegu paki neid mitte pärs kõige suuremaid piraadi krõpse. Ja kui me hiljem vanni ronisime siis otsustasin ma veel ühe jäätise ka ära süüa soojas vees mõnuledes. Mis ma oskan öelda – kuhu see kõik mahub?

Kuna Gaudo hakkas nüüd taas tööl käima alates tänasest, siis hakkas mulle kohale jõudma reaalsus, et ma olen päevad läbi koertega ja mõne nädala pärast ainult Merlotiga kodus. Mul lihtsalt oli vaja leida endale tegevust, mis oleks ka mu kehale natuke kasulik. Mul on vahest selline tunne, et ma olen üks neist rasedatest, kes tõesti lõpuks ringi veereb nagu maakera. Igatahes tahtsin ma proovida rasedate joogat ja seda väga palju ka soovitati. Mida ma regitreerimisel ITK kodulehel märkasin oli see, et kõik ajad olid väga täis bronnitud. See tähendas, et mõned üksikud päevad olid veel saadaval, kuhu ennast registreerida. Reedel ma siis oma esimese jooga tegin. Mis mulle väga meeldis selle juures oli kõigepealt vestlusring. Huvitav oli muidugi see, et ma olin kõige vähem rase seal. Kõik teised naised oli 30+ nädalat või lausa juba sünnitusele või keisrile väga lähedal. Küllaga ma jälle võrdlesin ennast teiste rasedatega. Ma olen ikka nendega võrreldes väga suur. See tähendab, et ma olen 6-7 nädalat maas aga  mu kõht on sama suur või isegi suurem kui neil. Joogas ma iseenesest ei ole käinud ka enne rasedust, seega polnud mul õrna aimugi mis seal tehakse. Kui lõpuni aus olla, siis mulle selline kerge väänlemine ja käed risti rinnal seismine ei sobinud. Üks jooga trenn on mul veel ära registreeritud ja seal ma kindlasi ära käin. Ja ma plaanin ka teistes perekooliloengutes käia. Aga ma olen täiesti kindel, et rasedate vesivõimlemine on mulle kordades sümpaatsem. Kohe kui ma septembris tagasi Harkus olen, luban hakata vesivõimlemises käima.

 

Kaamerat meil endiselt pole ja mul on hetkel vaid endast kodused selfied. Selle pildi tegin enne joogasse minekut 23+1. Kuid hea uudis on see, et septembri alguses saame me Gaudoga koos lõpuks üles pildistatud ühe fotograafi poolt! 🙂 Muideks visake pilk peale juustele, mis on lokkis! Ma olen väga tubli olnud ja sirgendaja kenasti sahtlis hoidnud.

Aga enesetundest üldiselt. Mõned nädalad tagasi tundus, et rasedus hakkab muutuma ilusamaks ja kergemaks. Kõik need peavalud ja mured oli nii rasked ja möödumas. Tõsiasi on aga nüüd kohale jõudnud, et kerge ei ole ja ei lähe ka kergemaks. Ma pole oma rasedust ilustanud ja ei kavatse ka seda praegu teha. On päevi, kui mul valutavad väga paljud võimalikud koha. Laupäeval algas see peavaluga, mingi hetk oli rinnus torkiv valu ja hiljem alakõhus valud. See valu rinnus oli siin nädalake tagasi päris jube enne magamaminekut. Raske oli hingata ja kisuks rinnus jubedalt. Õnneks möödus see umbes 20 minutiga. Kõhuvalud on kõige tavalisemad ja ilmselt need ka siis emaka suurenemisest või venimisest tingitud on. Imelik valu on mul ka vahest sääres, selline tunne nagu lihas kisuks krampi. Seljavalu on ausaltöeldes selline asi, mis mind hetkel ei piina enam. Iseenesest on see tõeliselt tore, kuna need seljavalud mis mind mõni kuu tagasi kõndides piinasid olid liiga hullud.

Eelmisel nädalal oli mul üks natuke hirmutav varahommik. Ärkasin umbes 4.40 üles ja tundsin kohutavat valu kõhus. Iga hetkega hakkas valu muutuma aina hullemaks. Vahetasin voodis asendeid. Vahepeal olin isegi käpuli. Korralik paanika hakkas tekkima ja läksin kiirelt kontrollima, et veritsust poleks. Kõik oli okei. Umbes 10 min see valu kestis ja andis siis järele. 10 min sain rahus voodis olla ja proovisin leida asendit magamiseks. Ja siis hakkas jälle see jama pihta. 10 min täitsa jubedat valu kõhus ja andis siis jälle järele. 10 min vaikust ja jälle valud sees. No siis ma juba mõtlesin, et mis see kõik olla võib ja hakkasin ennast juba natuke üles ketrama. Õnneks valud andsid siis järele ja sain magama jääda. Mõni tund hiljem ärkasin jälle valu peale. Siis juba soovitasid Emmede Klubikad mul minna sooja vanni võtma. Rääkisid nad mulle ka midagi Braxton Hicksi kokkutõmmetest. Ja soovitasid igaksjuhuks linnas arstil käia. Nõnda ma otsustasin, et kui peale vanni veel tunnen valusid kõhus, käin ikka ITKst läbi. Seda enam, et olen hakanud lugema aina enam enneaegsetest sünnitustest. Minu tibukesel on ikka julgelt veel aega. Õnneks valud mind rohkem ei kimbutanud ja ei hakanud siis ka ITKsse tormama.

Aga endiselt on mul tõeliselt super õnnetunne sees rasedana. Need valud on küll rasked, kuid rasedus on endiselt minule imeline õnnistus. Ma ei jõua ära oodata, et pojake oleks juba meiega. Kui meile joogas rõhutati, et me naerataksime harjutuste ajal, ei suutnud ma ka pisaraid tagasi hoida. Naeratamine tekitas mulle veel rohkem seda õrnust ja õnnetunnet. Ma olen niiii tänulik Gaudole, et tema selle pisikese olevuse mul aitas valmistada ja praegu aitab mul olla tugev ja kanda last rõõmuga. Aitäh Gaudo, et mul olemas oled ja aitäh beebi imelise 23 nädala ja 4 päeva eest, mis sa mu sees oled pesitsenud ja kasvanud!