Rasedusblogi: 30 nädalat ja elust viimastel päevadel

Hei, armsad lugejad, kes te mulle truud olete.

Esmalt tahtsin öelda, et kui klikite üleval olevale Facebooki märgile, siis suundute minu blogi lehele, kus on käimas viimast päeva veel loos, mille auhinnaks on jumestus mõneks oluliseks ürituseks või hoopis pildistamiseks.
Selle loosiga seoses on mul natuke tekkinud ka segadus. Tean, et auhinna jagamised on alati inimestele meeltmööda ja kellele ei meeldiks saada tasuta toredaid asju või teenuseid. Ise olen ma väga aktiivne loosides osaleja ja paaril korral on ka õnn mulle naeratanud. Aga minu jagamismäng on läinud kahjuks täiesti ootustele mitte vastavalt. Nimelt on osalejaid võimalik kokku lugeda kahe käe näppudel. Huvitav kas inimesed ei ole huvitatud korraliku ja ilusa jumestuse saamisest asjatundja käe all? Kui ma siiani vaatan seda pilti milline olin ma too varahommik ilma meigita, kui mu näonahk oli veel kehvas seisus ja jumet pole ammu ollagi, ning milline olin ma pärast Kelly töö lõpetamist, siis mul vajub kergelt suu ammuli. Ühest küljest on see pilt lihtsalt masendav, kuna see varahommikuse näoga pilt pole just maailma ilusam, samas rõõmustab mind see, et meigiga saab teha ükskõik millises seisus näonahaga ja ilmega imet.

Mis teie arvate, miks inimesed pole loosis aktiivselt osalenud? On teil mulle väikseid soovitusi selles osas?

Aga minnes edasi selle juurde, kuidas on 31. jooksev rasedusnädal alanud, siis õnneks hoiatav tõbi vist läks minust mööda. See päev mille ma voodis veetsin ja ennast ravisin tee ja meega, tuli mulle ikka kasuks. Eile tundsin veel kergelt imelikult ennast, kuid hullem oli möödas. Ujuma ei julge ma see nädal veel minna, et mitte külma saada sealt tulles.

Emotsionaalselt olen ma muidugi selle nädalaga kodus muutunud palju õnnetumaks kuidagi. See pidev Gaudo koju ootamine, eriti praegu, kui ma ujumas pole käinud, muudab õnnetuks mind. Ühest küljest saan aru, et midagi pole parata ja Gaudol on lihtsalt palju tööd. Teisalt mind ajab see olukord isegi vihale ja lõpuks ma valan osaliselt viha Gaudo peale välja, et ta on tööl 12-15 tundi esmaspäevast reedeni. Meil on veel heal juhul 2 kuud jäänud kahekesi olla, enne kui tibu meiega liitub ja siis pole meil enam võimalust mingiteks spontaanseteks otsusteks ja meie mõlema jaoks on nr 1 siis pisibeebi. Selles pole midagi halba, aga me oleme nii värske paar veel ja me pole enam kunagi kahekesi, ning seda tuleks viimase hetkeni nautida. Igatahes on see kokkuvõttes toonud palju pisaraid, kuid ma loodan, et varsti kõik muutub paremaks.

Eile hommikul olin ma endast korralikult väljas Merloti pärast. Kuna meie magamistuba on hetkel selline nagu ta on, ning me magame hetkel põrandal, siis tahtsin seda juba hubasemaks muuta lambanahaga. Esimene öö läks kõik ilusti, kuid teisel ööl oli Merlot mulle vaiba peale “üllatuse” jätnud. Alguses mõtlesin, et jummel äkki jälle tal oksetõbi küljes nagu siin mõnda aega tagasi, kui ta 20 korda kahe päeva jooksul oksendas, kuid selgus, et ta oli otsustanud ennast kergendada sinna. Ma sain nii vihaseks, et istusin vanni kõrval ja proovisin veega nühkida seda pissiplekki sealt maha, endal pisarad voolasid ja vandusin, et kuidas koer nii teha sai. Ausaltöeldes, ei tahtnud ma talle isegi otsa vaadata mitu tundi. Viha muidugi vaibus, kui ma uurisin tagamaid, et miks koer lambanahale pissib. Kui me ta võtsime, siis pissi ta AINULT lambanahale, ning see lõppes sellega, et kui Gaudo seda pesumasinas pesi ja siis kuivama pani radiaatorile, läks see prügikasti. Nüüd on ta suur poiss juba ja ma mõtlesin, et enam ta nii ei tee. Tuleb välja, et koerad võivad seda märgistada just looma lõhna pärast. Tundub, et meie endale voodi ette lambanahka ei saa panna. Teisalt pakuti ka välja koeraomanike grupis, et koer võis tunda ennast karjast väljatõugatuna, kuna me tõstsime ta pesa magamistoast välja, et proovida teda harjutada enne kui beebi tuleb. Ja see piss võis olla siis ka kättemaks. Mulle soovitati koer heaga võtta magamistuppa tagasi, kui ta on seal juba üle poole aasta maganud, et vältida võimalust, et ta tunneb hiljem, et beebi on tema koha ära võtnud.

Muideks, eile sai 3 nädalat täis sellest, kui me tellisime endale erimõõtudes voodi. Minule lubati tarneks 2-3 nädalat. Kui sellelt ettevõttelt kolmapäeval küsisin, et kus maal meie kušett on, öeldi mulle, et selle kauba hulgas meie voodit polnud, ning tavaliselt läheb erimõõdus voodiga aega 4 nädalat. Vabandati veel, et mulle tarneks 2-3 nädalat ekslikult kirjutati. Meie jaoks see eksimus on aga äärmiselt ebamugav, kuna magame mingitel väga nirudel madratsitel, mis kõlbavad heal juhul üheks ööks. Mõtlesime, et 2 ööd peame nendel madratsitel vastu, kuid nüüdseks oleme pidanud nii magama juba 3 ööd ja iga päev muutub aina hullemaks. Meie vana voodi, ehk siis voodi mis ennist kuulus emale, saatsime me ennetavalt juba Soome ära empsile, kuna kolimisteenust oli võimalus kasutada ja olime arvestanud, et kohe on 3 nädalat ootamist möödas. Vähe sellest, et Gaudo selg on haige, ning sellises olukorras pärast pikki päevi on ta selg nagunii haige, on madratsil magamine eriti hull. Lisaks on mul hakanud öised wc’s käimised tihenema, ning põrandalt püsti tõusta ei ole just eriti lihtne unisena. Minu kannatus on igatahes katkenud tänaseks ja ma kavatsen iga ootadud päeva eest allahindlust saada selle voodi pealt.

Hoolimata sellest, et ma sellel jubedal madratsil magama pean, püüan ma und nautida nii palju kui võimalik, sest olgem ausad, varsti ei ole mul  aega magada kella 12ni päeval muretult. Und mul hetkel jagub päris korralikult.

Lisaks kõigele sellele on mul ka natuke rohkem varasemast tekkinud hirmu enneaegsuse ees. Kui ennist kardsin ma seda nagunii, siis teades seda, et nii mõnigi detsembribeebi on juba ilmale tulnud, on hirm süvenenud. Ma soovin kõigile emmedele ja issidele palju jõudu ja kannatlikust, kelle lapsed tulevad enneaegsena siia ilma. Need lapsevanemad on nii vaprad ja tublid, et mu austus nende vastu on tõesti üüratult suur. Üleüldse jookseb mul ju juba 31. nädal, mis tähendab, et 6-7 nädala pärast on beebil täitsa õige aeg sündida. Appi, mul on tõesti natuke hirm nahas. Seoses sünnitusega on mul üks äärmiselt armas plaan ka, kuid sellest räägin siis, kui plaan on 100% kindel.

Sellel nädalavahetusel me kavatseme Gaudoga ja Merlotiga sõita maale minu isa, õe ja vanaema juurde. Isale tahaks ikka õnne soovida ja õde pole ammu näinud. Lisaks on vaja vanaema juurest tuua ära telekakapp, mis on väiksem kui meie eelmine. Esmaspäeval ootab mind juba ämmaemand, niiet ilmselt kirjutan teile esmaspäeval taas, kui tegus nädalalõpp on möödas.

Ilusat nädalavahetust!

 

 

Ühe tõbise päeva mõtted

Hommikul kui Gaudo äratuskell helises, tundsin kohe, et kõik pole päris ok. Kurk kipitas nii pahasti ja terve öö olin higistanud nagu hullumeelne. Kui eile hommikul köhis Gaudo vastikut kuiva köha siis nüüd olin mina ka selle saanud. Igatahes alustasin hommikut tee ja meega. Pärast seda mul enam und ei tulnud, ning jätkasin eile pooleli jäänud sünnitusvideote lainel sooja teki all ja pidžaamas. Kaua ma neid vaadata ei suutnud, puhtsalt seepärast, et iga video tõi uue nutupahvaku. 😀

Pärast seda tekkis mu kinnisidee, et ma pean saama pizzat ja ma polnud väga ammu juba pizzat söönud ka. Alguses uurisin, et kust tellida pizzat aga päris kiirelt otsustasin, et ma pole nii rikas, et Harkusse pizza tellida ja otsustasin hoopis ise kokkama hakata. Läksin meie külapoodi ja ostsin pizzapõhja pulbri, tomatit, pizzakatet, riivjuustu ja ananassikonservi. Kõigepealt oli paras tegemine selle pizzapõhjaga, kuna ma ei tahtnud tervet pakisisu ka päris üksi kinni pista ja kaalu mul ka pole. Nõnda ma siis trikitasin siin mingi kruusiga, et jagada pakisisu kaheks, siis panna nii palju vett kui soovituses oli ja õli. Korralik plätserdamine ja alguses jäi see kõik tainas mu käte külge kinni ka, kuni ma mõistsin, et mõistlik oleks mässida seda tainast märgade kätega. Ja siis üllatus üllatus, mul pole kodus konserviavajat, mis tähendas seda, et ma pidin selle ananssikonservi kuidagi noaga lahti nüsima. Igatahes lõppkokkuvõttes tuli pizza sigahea ja ma ei suuda ennast liigutada ka. Lisaks saan ma õhtul Gaudole ka teha pizzat ja see kõik läks maksma kordades vähem, kui ma oleks endale Tallinnast pizza tellinud.

Siis ma vajusingi siia diivani peale, kust ma olen tõusnud ainult tualetti minemiseks, sest mul on selline tunne, et ma pingutasin umbes kolmekordselt pizzaga üle. Ja saatuslik istumine viis mind selleni, et facebookis nägin ma sõbranna lapseootus pilte. Kui ma parasjagu istunud poleks diivanil siis ilmselt oleksin ma pe*seli kukkunud (vabandust väljenduse eest). Ja siin diivanil ma igatahes vajusin ilmselt juba pooleldi naabrite korterisse ja läksin kadedusest roheliseks. Nii kaunid pildid lihtsalt. Kohe kirjutasin talle ja hakkasin uurima selle fotograafi kohta.

Tegu on siis Teevi Zeemanniga ja ma just hiljuti nägin teda oma õega TV3’s ka. Ja siis hakkasid mulle mõned pildid tuttavad ette tulema, kuna tema piltidega on naised palju fotokonkursitel osalenud. Mulle kohutavalt meeldib tema käekiri ja stiil. No muidugi maksab selline sessioon päris kopsaka summa ka. Uurisin kodulehelt, et üks sessioon õues on 225 euri ja stuudios 200 euri. Lisaks nädalavahetusel lisandub 55 euri. Kui mul seisaks kapis praegu 200 euri vaba raha siis ma ei kahtleks ka, kuhu see raha paigutada.
Sellistest ootus piltidest olen ma vist terve elu unistanud. Ma lihtsalt sulan kui tema fotosid vaatan. Nii ilusad pärjad, nii ilusad kleidid ja töötlused. Kõik on nii super!

Igatahes, ma olen üsna veendnud, et ma Teeviga ühendust ei võta, sest ka 100 euri kokkuhoid on meie jaoks oluline. Lisaks oleks ju vaja korraliku fotomeiki ja soengut.

Kirjutasin veel ka fotoraadile, kuid kahtlustan, et ka nende hinnad on küllaltki krõbedad ja neil pidavat ka pikk järjekord olema.

AGA, mul on veel üks mõte seoses oma kodukandi neiuga, kellega rääkisin tegelikult juba raseduse alguses, et temaga tahaksin pilte teha. Lisaks pole tema hind nii suur ja meigi saan ka soodsalt sinna juurde. Ma olen päris päris kindel, et kui ma veel ilusti ühe tükis püsin, siis tema juures me ära käime. Kui see aeg käes on siis muidugi näitan teile tulemusi ka 🙂

Uus magamistuba pole enam kaugustes

Ma olen lihtsalt niiiii elevil. Alles mõned nädalad tagasi me tellisime uue voodi ära ja sain täna meile, et nende laoseis on täna ülevataamisel ja kui meie voodi on sinna jõudnud, siis saame leppida kokku kohaletoimetamise päeva. Oleks väga vajalik, sest alates tänasest magame me maas kahel kitsal madratsil, kuna oma voodi saadame ära Soome empsile ja A’le. Lisaks saadame ära öökapi ja telekakapi koos sektsiooniga. Hea uudis on see, et kohe kui see voodi on autole pandud, siis hakkan ma Gaudole peale käima, et me juba võrevoodi kokku paneks. Lisaks tuleb käia maal ja tuua ära ema eelmise korteri väiksem telekakapp. Arvestades Gaudo tööpäevade pikkust, siis ilmselt ei saa beebi voodist enne nädalavahetust asja. Ma lihtsalt loodan, et järgmise nädala lõpuks on meie magamistuba lõpuks valmis.

Oktoobri nädalavahetused on tegelikult juba küllaltki palju ära planeeritud, kuna 7.-9. tahaksin ma minna vanematele Soome külla ja 14. tulevad nemad Eestisse.  Aga nende tegemiste kõrvalt tahaksin ikkagi jõuda magamistoa sisustatud nii ruttu kui võimalik, kuid meil on veel paar väikest poodlemist vaja teha, et leida sobivad pildiraamid kukupesa postritele ja voodipesud oleks vaja hädasti välja vahetada. Oktoobri lõpus ma enam ilmselt reisida ei julge, novembrist rääkimata.

Ma tean, et uus magamistuba meeldib mulle kindlasti rohkem ja teeb olemise tunduvalt hubasemaks, kuid tõsiasi on see, et ilmselt me oma uut magamistuba kaua nautida ei saa. Aga kindlasti on see magamistuba korteri üürileandmisel ka tunduvalt lahedam.

Igatahes ma nüüd toimetan, sest hiljemalt kahe tunni pärast on meie korter pooltühi. Tegin veel viimase pildi meie vanast magamistoast. Minu lemmikdetail sellest on hetkel see imearmas pilt seal öökapi juures – meie südameke, kes hakkab seal samas tuduma peagi 🙂

Sinu stiil tema kätes

Kuna minu päevad mööduvad suures osas ka teleka ees, siis olen ilmselt igal kellaajal jõudnud läbi klõpsida kõik kanalid. Ilmselt pole siin midagi imestada, et üks saade mis mulle silma on jäänud ja mida ma jälgin on “Sinu stiil tema kätes”. Tegu on brittide saatega.

Huvitav kas päriselt ka mehed on enne nõu saamist nii lollid naiste stiili osas, kui neile tõsiselt nõu antakse ja stilist kaasa läheb? Ühes osas oli üks naine kes oli maovähendusoperatsioonil käinud ja 55 kg alla võtnud, kuid on ilmselge, et ta polnud endiselt kaalus 50-60 kg ja tema käsivarred polnud veel eputamiseks ja ilmselt pole ta ka valmis veel lühikesi pükse kandma 1,5 aastat peale maovähendamist, sest keha vajab uue olukorraga harjumist ja tal oli ka üleliigset nahka. Mees läks igatahes sõbraga poodi jutuga, et tahab, et naine ennast paljastaks, kannaks väga kitsaid teksaseid ja toppe ning nappe seelikuid, kleite. Igatahes saatis ta oma naisele mingi kleidi, mis polnud kõige hullem aga jalatsid olid küll sellised, et ma ei paneks neid isegi aiamaale jalga. Naise jaoks oli kleit muidugi natuke liiga julm muutus, oma käed ja jalad mõlemad korraga paljastada. Naise ebakinldus väljendus ka väga tugevalt, kuna ta nägi kleidis tegelikult 2 suurust väiksem välja kui oma vanades lohvakates kampsunites, kuid ise nägi peeglis elevanti. Sellist saadet vaadates saan aru, et kui tegu pole ideaalse figuuriga, siis lohvakadja suured riided on eriti loll mõte. Muideks mina tegin kunagi kui ma olin tugevalt ülekaalus sama viga. Ma panin koguaeg selga väga lohvakad ja suured riided.

Üleüldse on selles saates meestel väga huvitav arusaam sellest, et mida naised võiksi kanda igapäevaselt. Enamus neist saadavad oma naistele proovimiseks mingid paljastavad kleidi ja kõrged kontsad. Suurem osa naisi ei kanna igapäevaselt kontsasid. Ma tean väga vähe naisi kes iga päev tänaval, tööl ja vabal ajal kontsasid kannavad.

Selles osas muideks tõmbas too mees endale kontsad jalga ja ütles, et ei sa aaru mis naistel viga on, kui nad väidavad, et kontsad pole mugavad 😀

Ahjaa, nendel meestel seal saates on õigus naise garderoobist välja visata kõik riided mis neile ei meeldi ja siis lasevad veel naise riided purustajast läbi ka. Peale seda on neil 2 nädalat ja 5000 … VIISTUHAT naela, et poodelda naisele uus garderoob. See on ju pea 6000 eurot. Ma arvan, et see oleks minu väike paradiis, kui ma saaks pea 6000 eur eest oma garderoobi täiendada. Samas ma olen täiesti veendunud, et ma teeksin päris palju selliseid oste, mida ma hiljem mõtleks, et mida ma küll mõtlesin, kui selle asja ostsin. Selles mõttes on see 6000 euri korraga natuke liig. Siis võibki osta palju kräppi kokku. Parem oleks see summa jagada poole aasta peale ära ja iga kuu nt 1000 euri eest shopata. Eriti mõistlik oleks seetõttu, et meil on NELI aastaaega ja kui shopata 6000 euri eest suve lõpus siis ilmselt koosneks pool garderoobi allahindlusega soetatud suveriietest ja pool eriti kalli hinnaga ostetud sügiseks ja kevadeks sobivatest riietest.

Kui mul hetkel seda meeletult suurt kõhtu poleks, siis läheksin teeksin Gaudoga sarnast eksperimenti.  Laseks tal poest valida enale outfiti ja vaataks kas tema ka nii maitsetu on. Üks päev lasin tal endale kinno minnes valida riided selga. Tema ütles lihtsalt, et pane mingi must kudum. Too päev ei tundnud ma ennast üldse musta kudumi meeleolus ja selga sai hoopis punane kudum aga muu outfit koosnes mustatest detailidest. Peagi näete seda outfiti muidugi blogis ka.

Igatahes minul on see saade salvestamisel ja vaatan kõik osad järele, mida ma ei näe. Kui teil vähegi igav on ja stilistika ja meeste mõttemaailm natuke huvi pakub siis soovitan seda saadet vaadata.

HUH, mul on selline šhoppamise isu !!!

Rasedusblogi: haiglakott, beebiasjade list ja vanker

Alles mõned kuud tagasi mõtlesin, et ilmselt on mul haiglakott pakitud juba hiljemalt 25. nädalal. Nüüd on rasedust juba 29 nädalat kantud ja ma pole kotti isegi pakkima hakanud. Ainus asi mida ma vaatasin, on hügeenitarvete kott, kuid see on mul ujumas kaasas, seega on seal sees ka ujumisriided ja korjasin mõned asjad välja, mida ujuma minnes vaja ei lähe. Panen siis teise hügeenitarvete kotti oma haigla asjad valmis.

Igatahes, uurisin siis mida mul haiglakotti vaja on panna ja millised asjad mul olemas on ja mida veel vaja soetada.

Mis mul kodus olemas on:

1. Dokumendid, rasedakaart – dokument ja rasedakaart on mul peaaegu alati kaasas – poes, ujumas, külas jne.
2. Isiklikud tualett-tarbed – selle koti kokkupanek on ilmselt väga lihtne, kuna mul on suur kapp igasuguseid selliseid asju täis. Igaks juhuks panen siia endale meeldetuletuseks hügieeniline huulepulk.
3. Hommikumantel – seda ma ei pane kotti ilmselt enne kui ma sünnitama lähen. Teine võimalus on muidugi see, et varsti ei lähe mul enam hommikumantel rindadest altpoolt kokku. Hiljemal siis panen ta kotti ära.
4. Mugavad riided – pean vaatama kas olen kõik retuusid maale ära vedanud. Viskan mõned suuremad särgid ja dressika ka sinna kotti. Kuigi kui aus olla, siis ma olen päris veendnud, et peale pidžaama ja hommikumantli ma haiglas midagi muud ei kanna.
5. Hügeenisidemed – tavasidemed on mul loomulikult kodus olemas, aga need suured mähkmed pidavat olema rohkem teemas alguses.
6. Mähkmed – nii uskumatu kui see ka pole, on mul kodus üks poolik pakk väga pisikesi mähkmeid, kuna naabrinaise tita sündis päris pisikesena aga kasva ka päris kiiresti neist välja. Niisiis seisavad need mul kapis aga peagi saan panna päris suure hunniku neid kotti.
7. Beebi riided – ainuke asi mis mul beebi riietest olemas on kombekas ja sokid.
8. Saunalina – endale võtan kindlasti saunalina kaasa aga kas beebile pean ka võtma?

Mida mul veel vaja on:

1. Spordikott – tegelikult mul on kott täitsa olemas, kuid Merlot tegi mu ilusale kotilukule 1-0 ja praegu on kott õmbeja juures, et lukk ära vahetada.
2. Sussid – ega siis haiglasse ei kõlba vanu susse kaasa võtta. Lähen peagi sussijahile.
3. Imetamisrinnahoidjad ja rinnapadjakesed – ma ei tea isegi kus kohast rinnapadjakesi osta, aga uurin seda asjatundjatelt. Rinnahoidjatega on nii, et ÄE ei soovita osta neid valmis, kuna rinnad võivad teha uskumatu hüppe väga kiire ajaga. Olen kuulnud, et on olemas mõnusad imetamisrinnahoidja, mis sobivad ka suuremale ja väiksemale rinnale. Ise mõtlen imetamistoppide ja imetamis öösärkide peale. Ilmselt ajaks ka need haiglas asja ära ja küll siis haiglast tulles on aega minna korralikke rinnahoidjaid ostma.
4. Aluspesu – Kuna ma pole nagunii trussikute fänn ja raseduse ajal neid ka vaja pole läinud eriti, siis mul neid sahtlis ka eriti pole. Lähen neid õmblusteta püksikuid kindlasti ostma endale.
5. Beebi riided – kuna sokid ja komble on olemas, oleks vaja mõni body, mis sobib pisikesele suurusele. Minu kapis on olemas vist ainult alates 56 suurusest bodyd ja sama lugu on ka pükstega. Mütsid oleks samuti vajalikud, kuna mul ei ole neid õhukesi mütse, mida haiglas kanda ja  samuti puudub mul paksem müts õues kandmiseks.
6. Beebitekk – kas keegi seletaks milleks see haiglas vajalik on? Aga nagunii tuleb mul see soetada.
7. Fotoaparaat – mul pole endiselt seda soetatud. Ilmselgelt on see väga suur väljaminek mida ma ei suudaks korraga endale lubada, seega pean nagunii järelmaksu võtma mõneks ajaks. Aga see aparaart on nii vajalik, et see ost tuleb ära teha.
8. Maniküürikäärid – see beebitervete komplekt on mul ostmata. Pole ei kääre ega termomeetrit. Aga vanaema juba jõudis lobiseda, et tal on lapselapselapsele lutt, mis näitab beebi kehatemperatuuri.
9. Muusika sünnituse ajal kuulamiseks – nagu mulle öeldi, siis saab isegi telefoni kõlaritele järele lükata. Millist  muusikat ma sünnitusel kuulata tahan, seda pean veel mõtllema ja tegema endale Youtube’i playlisti sünnituseks.
10. Joogid ja näksimised haiglasse, mis sünnitusel jõudu annaks.
11. Ristsõna või raamat – ma tean, et olen suur ristsõnade lahendaja ja kui beebi alguses meeletult palju magab siis võivad päevad/ööd haiglas venida pikaks.
12. Lutt – ma pole päris kindel aga ilmselt peaks ikka vist lutt juba haiglas kaasas olema?
13. Sidemed –  molimexi sidemed ja võrkpüksid apteegist

Mis meil veel kodus olemas on soetatud:

• Turvatool – tegelikult on meil turvatoole lausa kaks. Üks mis oli vankri ja kergkäruga komplektis ja teine mille sain tasuta ühelt naiselt. Miks ma seda tasuta turvatooli siis ikkagi endale soovisin? Sest mulle räägiti, et 3in1 komplektide turvatoolid pole piisavalt turvalised. Kuna minu Emmede Klubikad soovitasid soojalt Cybexi turvatoole ja just sellist pakuti, siis haarasin kohe võimalusest. Tegelikult pole ma seda ise näinudki veel, kuna see on maal isa juures aga pidi olema korralik. Siinkohal aitäh sellele naisele, kes Tartus selle turvatooli meile andis.
• Vanker ja kergkäru – need koos turvatooliga ehk siis komplekt 3in1 sai ostetud juba juunis. Kui ma seda vankrit tuttaval müügis nägin, olin ma kohe täiesti veendunud, et olgu lapse sugu tüdruk või poiss ma tahan lapse sellesse vankrisse panna. Kaasas olid veel lambanahk ja soojakott turvahälli.

Kasutan siin pilti, mis mu tuttav tegi sellest komplektist, kui müüki pani ja mis mind ka koheselt ära võlus. See komplekt näebki täpselt nii hea välja ja kasutatud on sellest mõned kuud ainult turvatooli ja vist paar korda ka vankrit. Hiljem olen hakanud mõtlema, et kas rataste poolest on valik ikka õige, kuna paljud soovitavad pöörlevate esiratastega vankreid. Samas teades meie talvesid siis võib olla olukord, kus ma olen pöörlevate ratastega hädas. Minust võib saada muidugi seline emme kes vahetab juba suveks kogu kupatuse välja aga eks seda näitab tulevik. Praegu olen ma oma valikuga väga rahul.

• Nüüd juba pea kaks nädalat tagasi saime beebile ka võrevoodi. Voodi seisab meil veel lahtivõetuna meie voodi kõrval. Voodi ostsime kasutatult internetist. Suunamise sain ühelt toredalt blogijalt Beritilt. Voodi vajab tsipake valget värvi aga ma ei leia mingit mõtet maksta 200€ uue voodi ja madratsi eest, kui sain kogu komplekti 30€ eest. Pilti näete ilmselt 1-2 nädala pärast. Oletatavalt selleks ajaks on meil magamistuba lõpuks kogu sisustuse saanud. Ega seal suuri muudatusi ei tule. Põhiliselt ootame lihtsalt uues mõõdus voodit, mis on meile valmistamisel. Ostsin juurde veel mõned asjad, et tuba oleks hubasem, kuid ka need väga soodsate hindadega. Nendest pikemalt siis kui tuleb postitus meie magamistoast.
• Riided – Riideid pojale on küllaltki palju. Ise ma neid ostnud eriti pole, kuna lihtsalt pole võimalik ja tulevane vanaema ja vanavanaema on juba nii palju asju ostnud, et ma ei näe enam mõtet kohutavalt palju neid juurde osta. Eks ma igakord viskan pilgu ikka Humanas peale ka poiste asjadele, aga ostan midagi siis, kui tõesti asi mulle meeldib. Mingeid valgeid bodisid ja kulunud sipupükse ma elaes ostma ei lähe.
• Korduvkasutatavad mähkmed – üks paar selliseid mähkmeid olen soetanud. Mida teie arvate nendest? Kas olete kasutanud ja milline on kogemus?

Mida meil veel beebile vaja soetada on:

• Vann
• Mähkimisalus
• Voodipesu
• Tudumiskott
• Lamamistool – selle asja peale me veel mõtleme, kas ja kuna me selle soetame. Ilmselt oleks selline asi ikkagi vajalik, kuna ma ei taha teda päev otsa hällis või voodi peal ainult hoida. Siiani pole ma päris sellist näinud mida ma kindlati tahaks, kuna on nii palju erinevaid variante kiikudest, surisevatest ja laulvatest toolidest. Mõne nädala jooksul võtame Gaudoga selle beebi poodide tripi ette ja vaatame siis mida ja mis hinnaga pakutakse.

 

No aga polegi nii pikk list nendest asjadest mida veel vaja oleks. Vaja oleks juba beebi kätte saada. Tänaseks on rasedust 29+1 nädalat, kuid mulle meeldib rohkem öelda, et juba 30. nädal jookseb. Pole enam üldse palju ju!

 

 

Rasedusbogi: Milline poja meil sünnib?

Terve raseduse olen mõelnud sellele, milline meie beebi välja näeb, kui ta lõpuks meie juures on. Mis värvi silmad beebil on? Millised juuksed tal on? Lokkis, tumedad või heledad? Kas ta on tõmmuma nahaga nagu Gaudo või lumivalgeke nagu mina? Kas ta on pontsakam beebi või vähem potsakam?

Internetist leidsin sellise tabeli silmade värvi kohta

Selle tabei põhjal panna kokku Gaudo pruunid silmad ja minu ma ei tea kas sinised või rõhelised silmad siis mõlemal juhul on tõenäosus 50%, et tal on pruunid silmad. Mulle väga meeldiks pruunisilmne lapsuke ja seda rohkem meenutaks ta mulle Gaudot. Teisalt oleks rohekas sinakad silmad ikka nii emmesse. Lisaks lugesin veel, et paljudel lastel esimeste kuudega silmavärv muutub. Alguses võivad silmad olla sinised, kuid paari kuu pärast hoopis pruunid.

Kas teil on olnud lapse ilmale tulekul simavärvi osas üllatusi ja kas teie lapsel on hoopis silmavärvis midagi huvitavat?

Lisaks silmavärvi teooriale, leidsin ka juttu lapse pikkusest. Eks see ole ammu teada, et pikemat kasvu vanematel, sünnivad ka pikemat kasvu lapsed. Gaudo on täiesti keskmist kasvu – 180 kanti. Mina pigem lühem 161 cm ainult. Üks mida ma poja puhul loodan on see, et ta ei oleks sellist natke kääbuse kasvu nagu mina, muidu on kunagi pruudi leidmsega rakusi, kui pooled pruudid on kontsadel peajagu pikemad. 😀 Aga nagu selles artiklis kirjas oli, siis tänapäeva lapsed on nagunii pikemad, seega ei välista miski seda, et meie poja on tulevikus 190 cm pikk.

Poja tulevase pikkuse saamiseks liida kokku isa pikkus ja ema nn mehelik pikkus (tegelik pikkus pluss 8 protsenti) ning jaga tulemus kahega, liites juurde kaks sentimeetrit. Tütre pikkuse jaoks liida ema pikkus isa nn naiseliku pikkusega (tegelik pikkus miinus 8 protsenti), jaga tulemus kahega ning liida kaks sentimeetrit. 

Hehe, selle loogika järgi peaks meie poja siis tulevikus olema ikkagi Gaudo pikkune u 179 cm.

Muideks, kui ma internetis sobrasin ja uurisin lapse välimuse kohta, siis leidsin mingi naljaka lehekülje, kus sai panna ema ja isa näo pildid ja sellega siis pani programm kokku meie lapse näo. Sellise tulemuse sain minu ja Gaudo näo piltidest. Täiesti paipoiss aga ma pigem kujutan poja hooopis teist nägu ette, rohkem Gaudosse. 😀

Aga juuksed juusteks, silmad silmaeks ja pikkus pikkuseks – kõige olulisem on see, et sellel ilusal päeval, kui poja ilmale tuleb öeldakse meile, et teile sündis terve ja tugev poeg.

Kuidas on teiega olnud, kas lapsed on pigem ema või isa nägu? 🙂

Rasedusblog: Mida ma kardan?

Kingad – Humana // Teksad H&M rasedate osakond // Kampsun – H&M // kõrvarõngad – kingitus

Enne kui tähtsamate asjade juurde asume, teeme natuke stiilijuttu ka. See pilt näitab kui hästi saab sobitada täiesti värvitu halli mugava kudumi siniste teksadega. Muide – kudum on soetatud juba enne rasedust ühelt Rootsi kruiisilt. Ilmselt pani märtsi lõpu sisetunne juba raseduse ajaks nii häid oste sooritama. Kingad pildil on tegelikult petlikud. Mina olen üks neist rasedatest, kelle jaoks kontsad on täielikult välistatud. See 15 minutit pildistamist oli juba korralik piin. Ma olen lihtsalt liiga suur ja raske kontsadeks ning mu jalad lähevad kõigi jalatsite sees sekunditega paiste.

Iga nädalaga jõuab sünnitus aina lähemale. Esmasünnitajana on täiesti loomulik, et mul on tekkinud erinevad hirmud. Mida ma eelseisva kolme kuu ja sellele järgneva ees ikkagi kõige rohkem kardan:

• Mul on veel paar kuud rasedust jäänud. Olen nüüd juba 28 nädalat rase ehk kolmas trimester on alanud. Seoses sellega ei kujuta ma isegi ette kui suureks ma veel paisuda saan ja võin. Kui hetkel kaalub beebike minu sees oletatavasti veidi alla kilo, siis järgmiste nädalatega teeb ta küll kasvuga ilmselt suure spurdi. Sellega seoses mul ongi hirm lihtsalt selle ees, et kuidas ma ikkagi aina suureneva kõhuga hakkama saan. Kuidas ma jaksan kõndida, kuidas ma saan magada, kuidas koristan ja koera jalutan jne. Küllap ma kuidagi need kolm kuud ikka üle elan 😀 Ma ei ole ju ei esimene ega viimane suure kõhuga rase.

Aga millised hirmud mul veel on ja milliste asjade pärast ma muret ei tunne, saate lugeda edasi Emmede Klubi postitusest SIIT.

Rasedus fotoshoot

Olime teist nädalavahetust järjest pildistamise lainel. Sellel korral oli mul plaanitud ka fotomeik oma sõbranna Kelly juures. Pildistama oli meid lahkesti nõus Mallukas. Tema ainus soovitus oli see, et mul oleks seljas ümber kleit ning, et meie outfitid oleks casual. Hommik algas meil väga vara. Juba 8.30 olin ma Kelly juures mukkimas. Gaudo läks samal ajal linna meie beebi võrevoodile ja madratsile järgi. Sellega sai maha kriipsutatud ka üks must have listi kuuluv asjadest. Aga hällist räägin pikemalt siis kui meil on ta kokku pandud ja toas on ruumi selle jaoks. Igatahes suutis Kelly mind väga üllatada oma oskustega ja kui ma peale meikimist peeglisse vaatasin, olin väga rahul. Enne ja pärast pilti on teil võimalus leida Kelly MUA facebookist.

Ausaltöeldes ei ole mul kunagi meigita käimise vastu midagi olnud. Kõige parem aeg meigita käimiseks on suvine päevitunud nahk. Aga kuna ma see suvi mereäärde peaaegu, et ei saanudki ja mul pole ripsmeid ega kulmusid ning mu näonahk on rasedusega totaalselt teises seisus, kui muidu, siis ma ei tunne ennast praegu väga hästi. Mulle on alati aidanud kord kuni kaks korda kuus solaariumis käimine ka. See aitab mul näonaha ideaalses korras hoida.

Muideks, seoses sellega, et Kelly on väga osavate kätega noor naine, läheb facebookis lahti jagamismäng, mille võitja saab tasuta jumestuse Kelly juures. Kuidas mängus osaleda, leiate infot SIIT. 

Muideks, kuna meil oli päev väga tihedalt planeeritud, ning pidime pildistamiselt otse Mallu juurest sõitma Viljandimaale, oli meil Merlot kaasas. Mallu juurde jõudes juhtus nii, et Lotte ja Merlot olid koheselt lahutamatud ja meil oli pildistamiseks mõnusalt vabadust ja ei pidanud koera kaasa vedama. Koerad panid pärast põgusat tutvust maja taha hoovi minekut ja seal nad siis jooksid ja möllasid ilmselt.

Pildistamine ise läks kiirelt. Mallu viskas kohe asfaldile peaaegu pikali meid pildististama. Tema kommentaarid pildistamisel olid sellised, et ilmselt oli tema kaameras pilet, mis olid minu “naeratusega” ära rikutud. Gaudo tõmbas ka vist natuke krampi, kuna Mallu ütles, et me vaatame üksteist nagu me oleks esimest korda koos 😀 See viis muidugi selleni, et Gaudo pani päris mitu korda oma käe minu kõhu asemel mu rinna peale. Täielik huumor. Aga lõpptulemusega jäime me VÄGA rahule ja ma poleks uskunud, et Mallu meist sellised pildid välja võlub. Siin on siis Marianni osavate käte tulemus.

Gaudo look 

kingad – NS king // püksid – New Yorker // T-särk – H&M // Jakk – Calvin Klein 

Minu look 

saapad ja rasedate sukapüksid- H&M // kleit – New Yorker  

Üks pühapäev, mis ei läinud plaanipäraselt

Tegelikult räägin ma mitte möödunud pühapäevast, vaid juba ülemöödunud pühapäevast. Olime Gaudoga seda päeva juba pikalt oodanud, kuna me polnud varem fotograafi kaamera ette saanud. Kui ma facebookis ühe fotograafi kuulutust nägin, kus ta otsis endale kaamera ette nö modelle, siis kirjutasin talle juba vist augusti alguses. Tegu oli veel õppimisjärgus fotograafiga, kuid see mind ei häirinud. Me kõik õpime ja areneme ja mul on hea meel kaamera ees olla. Seda enam oli pildistamine meile üli oluline, kuna me polnud rasedust koos Gaudoga pildistanud.

Algselt oli meil plaanitud kella 12 paiku pildistama minna, kuid fotograaf kirjutas, et ilmateade lubab 15 ja 18 ajal normaalset ilma. Saigi siis kokkulepe, et teeme kella 15 ajal. Valisime välja ka ranna ja plaan oli kahes erinevad outfitis pilidistada. Pühapäeva hommik pöördus äkitselt väga kiireks, kuna Gaudo vend ja ta naine olid otsustanud samal päeval minna pereliikmega pildistama. Kuna eelmisel õhtul leidsin alles enda tuttava talle meiki tegema ja soengut oli ka pulmapildile ikkagi vaja, siis mina pakkusin lahkesti oma abikäe. Lokitange mul kodus jagub ja juustega mulle meeldib tegeleda. Millega ma aga arvestanud ei olnud, oli see, et D juuksed olid niiiii paksud. Ja ma räägin tõesti superpaksudest juustest. Kui minu lokkide keeramine vajab umbes kolme-nelja kihti siis tema juukseid oli vist 10 kihti. Ja see oli kohutavalt aeganõudev. Endaga läks mul väga kiireks ja lokid pidin ise ära unustama. Minu juuksed jäid sirged ja meil hakkas juba kiireks minema, kui sattusin facebooki. Kiri fotograafilt. Mõtlesin, et mis seal ikka olla saab. Aga kirja sisu oli lühidalt selline, et ilm on liiga päikseline ja lükkame kellaaja õhtusse edasi. Sellele lisandus muidugi selgitus koos piltidega, kus ta näitas pilte mis oli tehtud päikselise ilmaga ja mis pilvise ilmaga. Lisas veel juurde, et kuna minu pildistamine pidi olema tasuta, siis äkki vaatame üldse ilmaprognoosi ja lükkame edasi.

Ma olin nagu puuga pähe saanud. Ütlesin, et meil on riided seljas, meik näos, soeng sätitud ja nüüd peame kõike sejast kiskuma ja lootma, et äkki 4 h pärast on pilvisem ilm? Edasi lükkamine tundus ka kuidagi nõme, kuna Gaudol on niigi väga tihe graafik tööl ja me ei istu kodus ja ei oota, et keegi meile nüüd ütleks, et kuule täna on ok ilm ja ma täna saan pildistada. Ütlesingi, et mina jääksin meeleldi kokkulepitud kellaaja juurde ja ei tahaks edasi lükata. Pildistamist ei toimunud. Fotograaf pakkus nö heastamiseks välja beebi pildistamise, selleks ajaks kui tita ilmale tulnud.

Ühest küljest sain ma fotograafist aru, sest me kõik tahame head tööd teha. Samas tekitas see päikeselise ilma jutt minus totaalset segadust. Hea fotograaf peaks oskama pildistada päikse, vihma, tuule ja tormiga. Ja kui tegemist on õppimise perioodiga, siis seda enam peaks iga võimalust ka RASKETES oludes ära kasutama. Ma ei usu, et väga paljud kliendid tahavad pildistada ainult pilves või vihmase ilmaga. Veel enam kui tegu on näiteks pulmadega või muu olulise väliüritusega, siis ma arvan, et iga klient soovib ilusat ilma, mitte vihmavarju all pildistamist. See on minu isiklik arvamus, ning ma ei tea kuidas profifotograafidega on. Kas tõesti nad tühistavad ilma tõttu kokkulepitud pildistamisi tund enne kohtumist, kuid minule paistab see natuke naljakas ja kergekäeline loobumine. Igatahes soovin sellele fotograafile edaspidiseks edu ja kordaminekuid. Ma ei kasuta nime selle fotograafi kohta rääkides, sest ma ei taha talle halba ja mõningad inimesed ilmselt saavad aru, et ma ei taha fotograafiga rohkem kokku leppida midagi.

Meie päev oli peaaegu juba rikutud, kuid Gaudo pakkus välja, et lähme koos tema venna ja ta naisega pildistama ja laseme endast ka paar pilti teha. Kuna tegu polnud ikkagi fotograafiat õppinud inimesega, siis kahjuks Keila Joal me ühtegi sellist pilti ei saanud, millega ma lõpuks rahule oleks jäänud. Aga hiljem kui käisime Padise kloostri pargis pilte tegemas, siis saime kaks pilti kätte, mis meile meeltmööda olid ja kus Gaudol ei jäänud silmad kinni või minul kuskile käsi nii suur nagu oleks mulle kellegi jalg külge töödeldud käe asemele. 😀  Ma ei viitsi viriseda selle kallal, et küll ma olen ikka paksuks läinud ja küll siin ja seal on voldike, aga keegi ei taha ju pildil halvem välja näha kui peeglisse vaadates.

Gaudo outfit

püksid, pluus ja pintsak – H&M // kingad – NS king

Minu outfit 

kingad – H&M // kleit – ise õmblesin // kõrvarõngad – H&A accessories

See pilt on lihtsalt kõige tavalisem olek minul, kui ma Gaudot vaatan – suu kõrvuni peas. Ja Gaudo vaatab mind oma tavalise veidi salapärase muigega aga samas hoiab oma tõsist hoiakut. 

Sellise armastuse ja hoolega me hoiame oma kallist poja ka siis, kui ta juba meie juures kõhust väljas on. 

 

Rasedusblogi: Tervislikuma mina suunas

Rasedusega on lisanudnud praeguseks mulle kaalu u 13 kilo. Päris suur number eks? Aga kui ma ütlen, et kaalusin enne rasedust 68 ja nüüd 81, siis tundub see kuidagi veel suurem. Eks see 68 oli nagunii minu jaoks juba 8 kg üle soovitu. Rasedusest teada saades olin 72 kg juba. Suve algus möödus tegelikult täitsa OKEILT. Ma ei ütleks, et hästi. Aga tundus, et olin oma suurema osa kilodest võtnud juba raseduse algusega juurde. Lootus oli, et edaspidi tuleb juurde ainult tita kaal. Eksisin sügavalt. Juba viimases ÄE visiidi postituses rääkisin, et kaalu oli tulnud liiga palju. Ja mainisin poole sõnaga oma tuttavat, kes lubas mind toitumisega natuke aidata. Pidin temaga tegelikult Viljandis kohtuma, aga kuna me nagunii nädala lõpus peame minema Viljandisse, siis otsustasin mitte edasitagasi kihutada. Tegime ühe skype vestluse siis minu toitumise teemal. Mind muidugi ei üllatanud absoluutselt, et minu toitumine on küllaltki ebaregulaarne ja ebatervislik. Aga nagu selgus meie vestlusest, siis on see ikka päris kole. Juba oma viimaste päevade eineid ette lugedes hakkasin mõtlema, et mis kräppi ma suhu olen pistnud. Muideks, siit pisike näpunäide. Kui te arvate, et teie toitumisel pole väga viga, siis pange nädalake kirja kõik mis te suhu topite. Üllatav lausa, kui palju ja kui ebatervisliku minu magu peab kannatama. Üks väga üllatav asi oli minu jaoks see, et ma söön liiga palju piimatooteid – piim, kodujuust, jogurt, juust, hapukoor. Ja siinkohal me ei räägi ühest juustuviilust ja klaasikesest piimast. Piimast paluti mul loobuda ja juua praegu pigem vett. Äärmisel juhul võin piima juua näiteks vahepalana, mis mulle eriti pinget ei paku, kuna jõin piima varem ainult toidu kõrvale. Tuleb tõdeda, et valge jahu, kartul, sai, margariin ja poolfabrikaadid on ka meie toidulaual natuke liiga tihedalt. Selgus, et puuvilju ja juurvilju söön ma liiga vähe. Ja kui ma ka puuvilju söön, siis tavaliselt banaani või viinamarju. Need tuleb mul asendada pigem õunte ja pirnidega. Juurvilju pean ma igatahes rohkem näksima. Proovin oma laiskusest jagu saada ja porgandit endale koorida vahest ning vahepalaks ka kurki või tomatit närida. Sain Dianalt ka mõningaid häid näpunäiteid söögivalmistamiseks ja milliseid tooteid kasutada. Teil on muidugi võimalus Dianaga ise suhelda ja temalt abi paluda, kui olete oma toidulauaga hädas. Kui teid Diana kontaktid huvitavad, siis kirjutage mulle meilile.

kkoovit1993@gmail.com

Millised on minu toitumisharjumuste muutmise tulemused, sellest kirjutan teile taas mõne aja pärast. Vaatame, mis selline toitumine minuga teeb ja kas ÄE järgmisel korral riidleb minuga või olen pigem tubli olnud.

Siia sobiks kindlasti üks toidupilt minu tänasest menüüst, aga ma ei viitsi eriti toidust pilti teha ja seda kuidagi eriti ilusti sättida taldrikule :D. Proovin optimistli olla ja ennast kokku võtta nii palju kui ma suudan. Kuigi tuleb tunnistada, et raseduse ajal on see toitumise jälgimine veel kordades raskem, kui niisama.