Beebiblogi: Gleni esimene sünnipäev

Me oleme Gaudoga nii õnnelikud, et suud on liiga kõrvuni lausa ja Merlot näeb mütsiga lihtsalt niiii naljakas välja. Sünnipäevalaps ise on pooleledi unes.

Täna, 30.detsembril 2016, sai meie tibu ühe kuuseks. Ühtpidi aeg justkui lendab ja juba hakkavad esimesed sokid ja body‘d väiskeks jääma. Nädal tagasi kaalus poja üle 4 kg, seega sünnikaalule oli nädal tagasi lisandnud u 300 g ja pikkust oli juures 1 cm. Teisalt on mul selline tunne, et ma olen neid raskeid magamata (loe: vähese unega) öid pidanud üle elama juba tuhat aastat. See on ka ainus asi mille üle ma tõsiselt kurta võin, kuid une teemal, sellest kuidas me maadleme meie ja tema voodi vahet, milliseid nippe olen kasutanud, kus ta meelsasti magab, kirjutan pikemalt eraldi postituses.

Sünnitusest taastumine ei olnudki nii hull ja praeguseks tunnen ennast peaaegu täiesti tavalise naisena. Ainuke asi mis mind vaevab on õmbluste sügelus. Nii imelik, kui see ka ei kõla, ma tahaks vist koguaeg käsi püksis ringi jalutada, aga sügada ju ometi ei tohi, et midagi ei juhtuks. Väljanägemiselt olen justkui üks veidi ülekaaluline preili. Ka sellel kaalu teemal kirjutan pikemalt teises postituses.

Raseduse ajal kirjutasin Gleni kirjakese kõhtu. Olen näinud, et kirjad kõhtu on päris populaarsed. Samas ei tulnud ma selle pealegi, et praegu, enne kui poja ise lugeda oskab ja oma elukest mäletab, kirjutaks ka talle kirjakesi. Kui ma õigesti mäletan, siis sattusin Malluka blogis midagi sellist nägema. Siit ka selline otsus, et kirjutan tibule ka täna, tema esimesel sünnipäeval talle pisikese kirja.

Kallis poeg, 

täna, kuu aega tagasi, sündisid Sina. See päev polnud sugugi kerge aga see oli kahtlemata mu elu kõige õnnelikum päev. Kui aus olla, siis sõnad ei tule väga ladusalt seda kirja kirjutades. Ma olen päris veendunud, et probleem on selles, et ma ei saa sõnu lihtsalt kirja pandud. Tead, tihti ongi nii, et oma tundeid on sõnadega raske kirjeldada. Praegu ilmselt suudame sulle kõige paremini sinu issigi näidata, et armastame sind nii, et mina hoian sinu kõhukese piimast täis, issi pakub sulle sooja kodu, koos pakume sulle hellust, kallistusi ja musisid ning issi rabab nii kõvasti tööd teha, et sul oleks võimalikult hea lapsepõlv ja saaksime sulle pakkuda kodu oma toa ja oma liivakastiga. Tänase sünnipäeva veetsid sa oma emme, issi ja sõbra Merlot’ga. Hommikul tegime pilte, meie issiga puhusime küünla sinu tordi pealt ja sõime paar lõigukest. Edasi kulges meie päev tegusalt. Issi käis juuksuris, emme ostis paar vajalikku asja endale ja edasi tegelesime kolimisasjade pakkimisega. Muuseas, sinu emme ja issi on täielikud tuulepead. Nad tahtsid kolida Soome nii, et sinul pole ID-kaartigi. Õnneks sinu vanaema tuletas meelde, kuid jäime ikkagi natuke hiljaks asjaajamistega. Aga sinu esimene stuudio fotograafiga pildistamine sai tehtud ja nüüd on meil sinust esimene dokumendifoto ka tehtud. Oh, see oli paras tükk tegemist. Sa tudud alati nii magusalt turvatoolis autoga sõites ja meiega poes käies aga pidin sind üles ajama ja sinu silmakesed lahti saada. Nõnda jäigi sul foto peal päris tudune ja kuri nägu. Meil on sinuga päris raske olnud, kui sa meid öösiti üleval oled hoidnud, kuid sa oled ikka imeliselt armas poiss. Kui me nüüd nendest gaasidest vabaneme, on elu juba palju lihtsam.  

Sulle meeldib: vanaema kingitud surisev toolike, emme tiss, lutt, vankris magada jalutuskäigu ajal, turvatoolis magada autosõidu ajal, gaasirohu maitse, vannis käimine

Sulle ei meeldi: vannist välja tulek, äratamine, külmad pepupuhastus lapid, gaasid, oma voodis magamine

 

 

 

Beebiblogi: Glen Gaudo esimeste elupäevade rõõmud ja mured

Meie kullakallis poja saabus siia ilma nii oodatuna, raskelt ja vaevanõudvalt, kuid hetkel mil tegamaga kohtusin, sain aru, et kogu see vaev on ennast 100% õigustanud. Ta oli esimesest hetkest peale imearmas ja me ei jõudnud ära oodata, et värske issiga puhata ja imetleda millega hakkama olime saanud.

30. novembri varahommikul sõidutati mind ratastoolis palati uksest sisse ja mul vajus suu lahti ja tekkis segadus. “Aga see pole ju perepalat,” kõlas minu suust, mis peale vastati, et perepalatit pole. Pärast sellist rasket katsumust ja selle ületamist vajasin tuge, puhkust ja soojust, kuid mulle vahtis vastu nelja voodikohaga tühi palat, kuhu sain jääda vaid mina ja laps. Mul tikkusid pisarad silma. Palat oli kõle, külm ja mina surmväsinud ning pettunud. Teisalt ei suutnud ma olla isekas ja paluda Gaudol jääda toolile istuma, et mina magada saaks. Ka tema oli suure töö teinud mulle toeks olles ja 16 h järjest minu kõrval istudes või seistes. Palusin temal koju minna, puhata ja magada ja tulla nii kiiresti tagasi kui ta jaksab. Minul algas aga suur töö – esimene tõeline imetamine. Ta imes nii ilusti rinda ja see lähendas meid. Väsimus võttis mul aga pilti silme eest ja sellel ajal kui tema proovis suure asjaga toime tulla, vajusid minul silmad kinni. Olin sunnitud ta oma ratastega voodisse magama panema, sest kardsin, et suure väsimusega võin talle veel peale vajuda. Und ei jätkunud kauaks. Magasin heal juhul kokku 2h. Laps oli imeliselt rahulik, kuid iga liigutuse peale mida ta tegi ärkasin üles. Lisaks ootas mind ees veel üks raske katsumus – esimene tualeti külastus. Lisaks sellele, et see nagunii oli valulik ja ebameeldiv, ning palusin kohe peale seda valuvaigistit, olin ma nõrkemiseni läbi ja peale tualetist väljumist olid õnneks õed seal mind kinni püüdmas, kuid ilma nendeta oleksin prantsatanud sinna samma pikali. 24 h söömatus, magamatus ja suur tehtud töö olid võtnud viimse.

Milliseks kujunesid järgnevad päevad ja millised mured meid veel esimestel elupäevadel tabasid, saate edasi lugeda Emmede Klubist.

Etteruttavalt on teil võimalik meie elul silma peal hoida instagrami vahendusel @karoliinakesekene

 

Gleni ja minu kink Emmede Klubilt

Ilmselt minu instagrami konto jälgijad mõtlevad, et ma olen üks täielik valetaja ja ei suuda oma lubadustest kinni pidada, sest lubasin juba tunde tagasi, et 20.dets õhtul saab see postitus üles. Paraku on nii, et vastsünidinuga pole lihtne oma aega planeerida. Ise mõtlesin, et annan rinna ära, sööme Gaudoga kõhud täis ja hakkan blogima, kuid Glen on otsustanud, et täna ta rinna otsast lahkuda ei taha ja magamine on issile teises toas.

Siit ka küsimus, kui kaua teie kolme nädalased olid/on ärkvel? Meil on siin juba kena 5-6 h olnud silmad pärani ja vahepeal 20-30 min uinak. Lootust on, et ehk kui ta lõpuks magama jääb siis paneb mul paari toidukorraga hommikuni välja. Kui kõik ööd oleks nii rahulikud nagu eilne, siis oleksin nõus veel mõned nädalad vastu pidama. Nagu mul muud valikut oleks? 😀 Oeh, ma olen väsinud ja tahaks lihtsalt 12-14 h järjest magada nagu raseduse ajal.

Täna oli meil Emmede Klubi blogijate Raqueli ja Andraga Facebooki live, mida said kõik soovijad vaadata ning küsimusi esitada meile. Teemaks oli sünnitus. Minge julgelt Emmede Klubi Facebooki lehele ja vaadake järele, kui veel vaadanud pole.

Pärat live me kohe muidugi ei pakkinud asju vaid istusime veel veidi aega seal, ning Gleni ja mind ootas Emmede Klubikatelt suur hunnik kingitusi. Tegelikult tahtsid nad tulla seda meile koju üle andma juba Gleni esimesel elunädalal, kuid kahjuks sattusime siis haiglasse tagasi (millest kirjutan ka pikemalt tulevastes postitustes) ja nii lükkus see üleandmine tänasesse päeva. Aga kingitus oli väärt ootamist.

Nuppi EMA spetsiaalne piimasegu rasedatele naistele ja imetavatele emadele, rinnapadjad ja Schwarzkopfi juuksevaht ja seerum.

Huggies nr 2 mähkmed, Sanaset mähkimis aluse lapikesed ja Yappy Kids 100% puuvillane voodipesu

Canpol babies vannitermomeeter, pehme krõbisev ja kõrisev mänguasi orgaanilisest villast,Aventi pehme otsaga lusikad

Play Go Bounce N’ Roll Ball, NUK lutipudel, Sebamed beebi kreem ja lisaks mõned testrid beebile, SÕPS käsitööna valmistatud RÕÕMUKÕRIN vankrile.

Kukupesa poster

Ma olen kingitusega väga rahul ja kõik need asjad leiavad kindlasti kasutust. Minu arvates üks hea kingitus vastsündinule ja emale ongi see, mis leiab kasutust ja ei jää lihtsalt niisama seisma. Karvased mänguasjad on kindlasti armsad aga kui kõik neid kingiks, siis me ilmselt upuks nendesse.

Ma olen selle postituse vahepeal jõudnud Glenile veel korra süüa anda ja olen ise jala pealt voodisse kukkumas.

Glen Gaudo imeline, aus kuid raske sünnilugu

28. novembri hommikul olime kodus Gaudoga üdini rahulikud. Me ei pabistanud ega kartnud  midagi. Kõik sujus rahulikult ja läksime väga kindla plaaniga sünnitada samal päeval. Olin endaga raseduse lõpus väga palju vaeva näinud ning see kõik oli ennast ära tasunud. Suurest hirmust sünnituse ees, oli saanud soov see asi ära teha, ning tuua poja juba ilmale.

Haiglasse jõudes läks kõigega aega. Esmalt ootasime vales kohas, siis võttis aega arstidega kohtumine. Esimesel vastuvõtul selgus, et avatust oli vaid 1 cm esmaspäeva lõunal, seega vete avamine polnud võimalik. Hakkasin sünnituse esile kutsumiseks vajalikku lahust saama. Lahus oli üks maitsetu lonks. Iga kahe tunni tagant pidin tegema KTG’d ning uue lahuse saama. Esmaspäeval sain kokku kolm lahust ja õhtuks tundsin justkui midagi toimumas. Väga õrnad kokkutõmbed toimusid umbes 10 minutiliste vahedega. KTG all olid isegi 7 minutilised vahed. Ma olin lootust täis ja ütlesin Gaudole, et ta hoiaks telefoni lähedal, et kui öösel asjaks läheb, kutsun ta haiglasse.

Öö läks ilma igasuguste valudeta, ning see vähene mida tundsin, oli hommikuks kadunud. Üsna varakult kutsuti mind doktori juure ülevaatusele. Minu üllatuseks oli koridorides jalutamine ning lahused siiski teinud oma töö. Hommikuks oli avatust 3,5 cm mis võimaldas vete avamist. Peagi selgus, et arst ei saanud seda teha ning pidi kutsuma teise arsti, kuna talle tundus, et lapse nabanöör oli pea kohal. Teine arst aga arvas, et tegu on hoopiski käega, mis tähendab, et veed pidi saama avada alles sünnitustoas. Koheselt kästi pakkida asjad ja korrus kõrgemale sünnitustuppa suunduda. Kõik sujus nii kiirelt, et Gaudo ei jõudnud isegi vete avamiseks kohale. Rääkides sellest, siis ma ei tundnud midagi muud, kui seda, et kella 10.30’st hakkas midagi sooja minust välja voolama. Kohe peale seda pidin KTG all pikutama ja terve selle aja tundsin kuidas voodi aina märgus ja märgus. Järgmised 2,5 h ei tundnud ma peaaegu, et midagi. Istusin pallil rõõmsa näoga ja ootasin. Olin ennast nii valmis pannud valude tulekuks.

Kuidas ja milliseks kulges sünnitus, saate edasi lugeda Emmede Klubist SIIT .

 

Rasedusblogi: viimaseid päevi rase

Lõpuks ometi blogis üleval postitus, mis oleks pidanud ilmuma juba nädal tagasi.

Kuidas ma küll saan 38.-39. nädalat rasedana nii kindel olla, et ma tõesti olen viimast päeva rase?

Oma eelmises posituses kirjutasin, et beebi suurusel polnud viga. Meie poja ei ole esimene ega viimane, kes on keskmisest natuke suurema kaaluga. Kaks nädalat möödus linnulennul ja uues ultrahelis ootas mind järgmine info: lapse kaal oli u 3500 g, lootevesi normis, südametöö ilus.

Kõik mõõdud olid korras, välja arvatud kõhuümbermõõt.

Loe edasi Emmede Klubist SIIT.