Beebiblogi: Gleni kahe kuu sünnipäev

Siin on meie pere Gleni teisel sünnipäeval. Mul oli kindel plaan iga sünnipäev teha pilte nende lahedate torbiku mütsidega, kui see sünnipäev jääb meelde eriti, sest Merlot otsustas need mütsid hävitada. Uueks sünnipäevaks kavatsen meile uued mütsid muretseda.
Kirjutan Glenile ka selleks sünnipäevaks kirjakese. Mõtlen juba, kui lahe on need kirjad talle anda siis, kui ta juba asju rohkem mõistab.

Armas poja, 

Sinu mamma Olga oli nädalavahetusel meil külas ja ajasime sinu vanaema Sirje ja mamma Olgaga juttu samal ajal, kui sina mul tissi otsas sõid. Meie jutuajamine jõudis meenutusega sinu sündimise päevani. Ma mäletan väga selgelt, et see oli mu elu kõige raskem päev ja öö aga nagu ma alati olen öelnud, oli see ühtlasi ka kõige õnnelikum öö minu elus. Sinu issi Gaudol oli telefonis alles üks lindistus, kuidas ma valude käes oigasin, kui sind ilmale tõin ja Sinu mamma ja vanaema Sirje hakkasid lausa nutma seda lindistust kuulates. Neile meenus see ärev öö. Kõik ootasid uudiseid sinu ilmale tulekust, kuid kuna sinu tulek oli pikk ja raske, võtsid uudised palju aega ja kuna sinu issi aitas sul ilmale tulla, siis ei saanud ta teistele infot anda. Kõik muretsesid, et kas meiega ikka kõik korras on. Me olime mõlemad väga tublid ja kõik läks hästi.

Aeg on lennanud linnutiivul, sest iga õnnelik hetk möödub kiiresti. Õnneks on sinuga koos veedetud päevad kõik õnnelikud. Sa muutud iga päev aina tegusamaks. Kõige armsam on sinu naeratus. Kui sa ärkad, naeratad mulle, uinudes teed ka armsaid muigeid ja kui sinu ninale piiksu teen, tuleb ka sul suur lai naeratus näole. Ma ei jõua ära oodata, et sa juba esimest korda häälega naeraksid. Praegu oled sa veel üsna vaikne ja eriti palju ei lälise. Eriti hea on see, et sa ei nuta palju. Üldiselt nutad sa ainult asja pärast, milleks on kohutav nälg või gaasivalud. Isegi must mähku ei häiri sind üldse, nii et emmel läheb vahest aega, et märgata üldse sinu musta mähet. 

Arsti sõnul on naljakas, et sa juba nii emotsionaalne oled, et oskad nii suurelt naeratada ja samas võõristad juba. Näiteks arsti onule tegid sa väga kurba nägu. Üks hommik sain sinu kurva näo pildile ka, kui su vanaema sülle andsin. Vaata vaid, kui alla sa oma suu nurgad suudad ajada.

Üks asi teeb mind natuke kurvaks. Nimelt sa kasvad niiiii kiiresti. Muidugi on see hea, et sa kosud tublisti, ning sulle väga meeldib minu rinnapiim ja sa saad sellest kõik vajaliku. Aga sa olid viimasel arstivisiidil enne 2 kuuseks saamist juba 5500 g raske ja 59 cm pikk. Sinu sülle võtmine ja turvatoolis kandmine on juba küllaltki raske. 

Uued asjad mis sulle meeldivad: ninapiiks, kõhu masseerimine (see aitab puuksud välja), ninajuure silitamine, öölambi muusika ja valgustus laes, mängumatil lamasklemine, emme kaisus tudumine, jahedas ruumis magamine

Sulle ei meeldi: rhinomer, tühi kõht

Täpselt nii armas olid sa oma teise elukuu täitumisel.

Beebiblogi: Glen Gaudo nimelugu ja loosimine

 

Tegelikult oleks õigem öelda, et hoopiski Glen Gaudo nimelugu.

Selleks, et jõuda Gleni nimeni, oleks vaja alustada algusest. Üsna pea pärast rasestumist, sai ostetud beebi raamat. Sinna hakkasin ritta laduma meile meeldivaid poiste ja tüdrukute nimesid. Tüdrukute nimekiri täienes päris kiiresti ja nimesid, mis meile meeldisid oli palju. Kohe meenub mulle, et Gaudo lemmik oli Merybel ja minu lemmik Ariela. Poste nimesid aga ühtegi pähe ei karanud ja kui palju ma ka ei oleks vaadanud internetis ringi, meeldisid mulle vähesed poiste nimed. Olukorra tegi veel keerulisemaks see, et Gaudo eelistuseks oli G tähega algavad poiste nimi. Peaaegu võimatu missioon. Aga siis kargas mulle pähe suurepärane idee, panna lapsele nimi isa järgi. Gaudo küll pelgas alguses, kuid ei puigelnud vastu ja nii me elasime mitu kuud mõttega, et meie lapse nimi saab olema Gaudo.

Kuidas sai beebipojast Gaudost hoopiski Glen, saate lugeda edasi SIIT. Lisaks on käimas Emmede Klubis ka üks tore loosimine!

 

Beebipesa ja kotttool Olga Vilmaselt

Terve raseduse olin täiesti kindel, et minu laps hakkab magama hällis ja ainult hällis. Lapsel on oma voodi, meil oma voodi. Sünnitusmajast koju tulles esimesed 2 ööd see ka nii oli. Tollel ajal laps muidugi ainult magas ja ärkvel oli ta põhimõtteliselt ainult söömise ajal. Lastehaiglas olles oli last lihtsalt nii kurb panna inkubaatorisse ja ta oli nii vähe aega minuga. Sellel ajal otsustasin, et laps tuleb paariks ööks kindlasti kodus minu kaissu. Varsti peale neid öid tekkisid lapsel juba gaasid ja minul kohutav väsimus magamatusest. Nõnda järgnes öö järel öö, kui laps magas meie juures aga mina muretsesin, et äkki keerame lapsele peale. Mõnda aega valmistasin talle fliistekist pesa, kuid see lahendus polnud ka parim. Hakkasin otsima kohta, kust lapsele beebipesa tellida ja jõudsin facebookis Olga töödeni SIIN. Minu jaoks oli ka oluline taskukohane hind ja tema seda pakkus. Omanäolised pesad, konkurentsis pakutud hindadest kõige soodsam ja lisaks tegi ta seda kõik veel nii kiiresti.

Sain valida ise meeldiva kanga ja pesa oli valmis juba kahe päevaga. Juba pildil armusin pesasse täielikult ära. Mulle meeldis väga see lahendus, et seal oli kaasas nn imeõhuke padi, mis on ideaalne lahendust piima väljaajamisel. Alati ei ole meeles rätik panna lapse pea alla, et kogu pesa poleks piima täis. Nii peangi pessu viskama ainult selle nn padja.

Lisaks sellele hädavajalikule beebipesale, valmistas Olga meie lapsele veel kotttooli. Esmapilgul tundub ilmselt, et milleks seda küll vaja on? Meie kodus on sellest toolist saanud asendamatu asi.

1. Kolme koeraga on last hea nendest eraldada. Koguaeg laps ju põrandal ka pole.
2. Meil on küllaltki jahedad põrandad. Esmese korruse korteri nukker külg. Kui laps ka põrandal lamab, on mängumati all ka lambanahk. Kui uneke matil lamades silma tikub tõstan ta kotttooli magama.
3. Kui ma köögis süüa tahan teha, kuid tibu juba tudub, saan ta vaiksel lohistada enda lähedale.
4. Sellel toolil on pikk eluiga lihtsalt seetõttu, et kui ta seal ka enam ei lama, siis hiljem saab ta seal niisama istuda.
5. See tool on lihtsalt niii ilus.
   

   

   Aitäh Olgale imeilusa töö eest!

Beebiblogi: Beebiga välismaale kolimine

Lugejad, kes minu instagramil silma peal hoiavad teavad, et veidi üle nädala tagasi, oleme perega Eestist ära kolinud. Mulle on päris palju küsimusi tulnud seoses sellega, et miks me kolisime, kuhu kolisime, kauaks kolisime ja kuidas beebiga kolimine üldse on. Teen ühe kiirelt kokkuvõtva postituse sellest.

Beebiga kolimise juures ei olnud tegelikult midagi keerulist. Asjad oli vaja lihtsalt põhjalikult läbi mõelda. Selgus, et meie ei teinud seda piisavalt põhjalikult. Meil oli tellitud kolimisteenus, asjad peaaegu pakitud, elamine Soomes olemas, laevapiletidki olime valmis vaadnud. Minul ja lapsel olid Euroopa ravikindlustuskaardid olemas ja kõik tundus juskui valmis minekuks.

3. jaanuariks tellitud kolimisauto ja 30. detsembril tegime veel viimaseid ettevalmistusi ja ostsime veel poest mõningaid vajalikke asju. Kell 15.30 helistas mulle ema, kui sõitsime linnas koju ja küsis, et kas meil lapsel dokumendid on. PÕMM! Sellel hetkel oleks nagu puu pähe kukkunud. Normaalne ema läheb lapsega välismaale aga dokumente ei tee lapsele. Kohe hakkas häirekell tööle ja helistasin ruttu politseisse, et kas seal beebist pilti teha saab. Meile öeldi, et boksis on põhimõtteliselt võimatu lapsest pilti teha, et seda tuleks ise kodus valge lina peal või fotograafi juures teha. Kimasime kiiresti tagasi linna Roccasse fotograafi juurde. Minul ketras ainult peas, et laps on juba 3-4 h maganud ja kui ta nüüd ärkab siis ta nõuab kohe süüa. Roccas meenus meile, et meil pole sünnitunnistust ka autos, ning Gaudo kimas sellele koju järgi. Fotograafi juures maadlesin lapsega tükk aega, aga ühe lahtiste silamdega kurja lapse pildi saime kätte. Autosse jõudes oli kell 16.30 ja võimalik, et oleksime politseisse jõudnud, kui selgus, et Gaudo oli võtnud sünnitunnistuse asemel kaasa minu rasedakaardi. 😀 Sinnapaika see jäi, tuli leppida olukorraga, et esmaspäeval 2. jaanuaril saame minna politseisse ja teha kiirpassi, mis saab valmis kuni 5 tööpäeva joosul. Jumal tänatud, tuli meile juba 3. jaanuaril teade, et kiirpass on valmis. Halleluuja! Oleks olnud natuke rohkem mõistust, oleks raha kokku hoidnud. Siit siis väike õpetus – reisides kontrolli, et ka lapsel dokument olemas oleks. 😀 Kõik muu on kolimisel lapsega sujunud täiesti probleemivabalt. Tibul on ju endiselt kõige tähtsam ja eluks vajalik ainult minu piimariiul ja see on mul kaasas ka teisel pool maakera.

Kui minult on küsitud, et miks me oleme kolinud, siis sellel on kaks olulist põhjust. Esiteks, eks iga eestlane teab, et Soomes on palgad kordades paremad kui Eestis. Meie pere poleks kolinud, kui meil poleks tõsist vajadust raha kõrvale panna ja kahjuks Eestis seda teha ei saanud. Soomes töötades on see võimalik.
Teine põhjus on see, et pool aastat tagasi tuli siia minu ema. Mulle on ema tihe nägemine olnud alati oluline, kuid nüüd lapsega vajan teda nõu ja jõuga veel rohkem. Mul on alati võimalik temalt abi paluda, kui seda vajan. Ärge nüüd arvake, et ma lapse emale tegin  – EI! Siinkohal räägime me tõesti sellest, et mu ema hoiab Glenil silma peal tõesti siis kui mina ise nt saunas või pesemas olen. Täna võttis ema Gleni enda silme alla kaheks tunniks, kuna vajasin kahte tundi pikemalt und aga Glen oli ärkvel ja tahtis tegelemist. Kui mul on soov nt minna trenni, saab ema Gleni natuke aega hoida, kuid laps on ikka täiega minukas. Vahest tulen isegi poole leili pealt saunast elutuppa, sest kuulen lapse nuttu ja teda tihti rahustab vaid minu kõhu peal pikutamine.

Kuhu me siis kolisime? Soomes elades on mulle väga oluline, et meil poleks pikka maad vaja sadamasse sõita, et vajadusel Eestis käia ja väga tülikas oleks kuskilt poole riigi pealt sadu kilomeetreid sadamasse kimada. Oleme täisa mõnusas kohas Espoos. Meil on armas kolmetoaline korter, terassi ja mis põhiline – saunaga. Praegusel külmal ajal oskan miinuseks tuua vaid seda, et põrandad on küllaltki jahedad ja valgust paistab natuke vähe sisse meie tuppa. Aga kuna me enamus ajast ikkagi elutoas veedame, siis siin pole üldse viga. Magamistuba muidugi võiks olla tsipa suurem meile kolmele aga ta juba on niigi suurem, kui meil Harkus oli. Praeguseks on see meile väga hea lahendus ja soodsam, kui ilma ema ja A’ta üürida korterit. Siin on väga mõnus käia jalutamas ja ükskõik kuhu poole ma lähen, on siin kõnniteed vankriga jalutamiseks ning kevadel ka metsavahel rada, kuhu jooksma minna.

Kui kauaks me kolisime? Ei oska öelda, elu näitab, kui kaua siin on vaja elada. Aga üks on kindel – kindlasti tuleme tagasi Eestisse.

Kuna me pole veel sisutanud oma kodu päris nii, nagu meie mõtetes on, siis ainus pilt mida praegu teiega jagan on ainult tibu nurk. Põhimõtteliselt on kõik sama, mis Harkus. Sein on täienenud ühe laheda plakatiga, mis oli osa kingitusest Emmede Klubilt Gleni sünni puhu1l. Nüüd asub Gleni voodi meie voodi kõrval. Alguses tundus see mulle natuke tobe, kuna enne oli mul ruumi temaga mähkimisalusel tegeleda. Aga kui aus olla siis näen teda nüüd palju paremin, mugavam on teda voodisse panna ja sealt võtta ning mähkimisalust ma enam öösiti ei kasutagi. Teen kõik suure voodi peal kiirelt ära.

Kas teie olete kolinud välismaale väikese lapsega? Kuidas sujus ja kas juhtus ka midagi eriti tobedat?

Kui minu lugejate hulgas on keegi, kes on kolinud Soome ja tahab minuga sellel teemal rääkida ja natuike nõu anda?

Postrid Kukupesast

 

 

 

Beebi pildistamine Maija Liisaga

Minu postkasti tuli nädal pärast Gleni sündi kiri ühelt toredalt naiselt Maija Liisalt, kes soovis pildistada minu äsja sündinud poega. Selline kiri tõstis mu suu kõrvuni ja ma ei kahelnud hetkekski, et lasen tal seda teha.

Koheselt tundsin ennast fotograafiga vabalt ja samal ajal kui tema tibuga juba tegeles, sain ennast ka korda seada, et lasta koos lapsega ka paar pilti teha. Sellise postituse juures räägivad aga pildid enda eest. Kogu atribuutika oli fotograafil endal kaasas.

Maija Liisaga on teil võimalus ühendust võtta facebookis SIIN.

Beebiblogi: Gleni uni

Foto: Kätlin Tursk

See teema on minu jaoks ilmselt miski, millest ma mõtlen, räägin, kurdan, mille pärast ma nutan ja rõõmustan kõige enam. Iga jumala päev on poja uni teistmoodi ja ma ei oska iial arvata mis mind uuel päeval ja öösel ees ootab.

Kui Glen sündis oli mul raskusi tema toitmisega seetõttu, et ma ei saanud teda lihtsalt unest üles. Haiglas, esimestel elupäevadel, oli tema äratamine täielik tsirkus. Vaeseke tahtis magada ainult ja ma pidin teda üles äratamiseks viima kraani alla ja leiget vett pepule laskma. Söötmise ajal pidin mudima tema tallaaluseid tugevalt ning vahest ka käsivarsi. Mu süda murdus iga kord kui 2-3 h tagant vaatasin kuidas tibuke magab aga ma pean tema und segama. Kuna meil oli väga suur kaalulangus, oli hädavajalik kellaaegadest kinni pidada ka esimestel elunädalatel. Ilma äratuskellata hakkasime elama vist vahetult enne ühe kuuseks saamist.

Minu jaoks oli muidugi selline maksimaalselt 3 h kaupa magamine muidugi väga kurnav ja oli hetki kus ma lihtsalt öösel olin murdumise äärel. Päris tõsist murdumist mäletan ühel varahommikul, kui ema oli meie juures enne jõule. Lapsel oli tugevad gaasid, mina surmväsinud, isegi tiss ei aidanud enam nutu vastu. Gaasirohi oli justkui asjata ja laps nuttis. Ma oli lõpuks nii läbi, et olin talle selja pööranud ja magasin pooleldi. Ema tuli aitama mind ning võttis lapse kolmeks tunniks enda juurde. Tollel hommikul oli Glenil gaasirünnak ja tal oli vaja aidata puuksusid välja saada ja temaga juttu ajada. Seda nad tegid seal emaga tundide kaupa ning mina sain mõneks tunniks silma kinni panna. Iga ema peaks teadma, et pärast magamata ööd on kolme tunniga võimalik põhimõtteliselt uuesti sündida ja ärgates olid mul hinges ainult süümepiinad, et kuidas ma sain talle selja keerata, kui ta nuttis. Pärast seda juhtumit olen ma ise nutnud hälli najal ja rääkinud magamatusest täiesti lolli juttu suust välja, kuid magamatusest nutva lapse kõrval magama jäänud ma enam pole.

Esimest korda sain rohkem kui kolm tundi magada jõululaupäeval. Tibu tegi mulle sellise toreda kingi, et magas 5,5 h järjest. See oli imeline öö ja ma oli pärast seda nagu terve igaviku maganud. Kuna tegu oli minu vanaema koduga ja tal on seal ikka küllaltki jahe, võrreldes meie sellega mis meil Harkus oli, siis keerasime koju jõudes ka radiaatorid maha. Mõnda aega magas tibu öösiti 5-6 h järjest.

Praeguseks pole meil mingit probleemi keset päeva unne vajuda tegelustekil, vankris, turvatoolis, kotttoolis, minu süles, tissi otsas jne, kuid õhtul oma voodis magama jäämine on täielik tsirkus. Laps sööb ära ja juba magab tissi otsas. Tõstan ta oma voodisse ja sellel ajal ta muidugi ärkab üles. Lutiga jääb uuesti magama. Mõne minuti pärast vajub lutt suust välja ja sellele juba järgneb võpatus ja silmad lahti. Siis hakkab ta sahmima ja punnitama. Vahest on tegu ka gaasidega, sellisel juhul saab ta gaasirohtu paar tilmka ja uinub uuesti. Ja nii selline ärkamine ja sahmimine käib vahest 30 min ja alles üleeile terve öö. Sellist asja, et laps jääks magama ise hällis, juhtus siis, kui saime haiglast koju ja seda ka paar korda.

Uues kodus on meil veidi raske harjumisega. Ühel hetkel on meil liiga palav, teisel hetkel liiga külm. Magamistoas öösel ka õhk ei liigu kuna uks on kinni, sest muidu tulevad suured koerad meie tuppa norskama. ühel ööl, kui uks lahti oli ja üks suurtest koertest meie tuppa tuli, hakkas Merlot urisema. See veel puuduks, et nad keset ööd kaklema läheks. Samas kui siin 25 kraadi külma oli, läks meie magamistuba ikka väga külmaks isegi kui radiaator kõige kuumema peal oli.

Viimaks räägin teile eilse öö kogemusest. Taaskord ei tahtnud laps magama jääda ja mina hakkasin pärast kahte tundi üritamist jälle kurvaks muutuma. Sattusin lugema meie Emmede Klubi naiste chatti, kus Andra oli hädas oma pisikese uinumisega, nagu minagi. Miiu saatis meile super lõigu ühest raamatust, kus kirjeldati, kuidas last mähkme peale patsutada ja teise käega seljale suruda. Alguses polnud mul eriti palju usku sellesse meetodisse, kuid proovisin ja mõne minuti pärast mu laps magas kõhuli. Kusjuures talle ei meeldinud ennist üldse kõhuli olla. See meetod oli nagu taevast kukkunud kingitus.

Kuna teie lapsed stabiilselt pikalt hakkasid magama?

Beebiblogi: päevad lastehaiglas

Pärast sünnitust kodus olla oli maailma parim tunne. Esmaspäeval, 5. detsembril oodati meid ITK’sse lastearsti vastuvõtule. Kella 11 ajal olime juba arsti ukse taga ja mina, vana tuulepea, olin unustanud, et tund enne lastearsti peab laboris verd andma. Õnneks võttis arst meid siiski vastu ja laborisse läksime pärast arstivisiiti. Visiit läks hästi ja arst oli meiega kaalu osas rahul, kuid laps oli ikkagi kollane ja bilirubiini näitu oli hädasti vaja kontrollida.

Enne laborisse minekut pidin last toitma, kuid vaba koht oli vaid imetamisnõustaja kabinetis. Nõustaja viskas meie imemisvõttele ka pilgu peale ja kinnitas, et kõik on õige ja hästi, seega ei olnud enam toitmisega probleeme.

Labori proovid antud, läksime koju. Tundsin, et vajan hädasti jalutuskäiku värskes õhus ja läksin Merlot’ga välja. Kodus tagasi olin kella 14.00 ajal ja helises telefon. Kõne lastearstilt tuli nagu külm dušš: ta ütles, et lubatud bilirubiinitase on 330, aga meil oli see sellel hommikul juba 337.

Kuidas meie päevad edasi möödusid saate edasi lugeda ikka Emmede Klubist SIIT 🙂

 

Rasedusjärgsed kilod ja loosimine

Sünnitusest on nüüd möödas juba üks kuu ja mina olen muidugi ennast hoolega kaalunud, sest tuleb tunnistada, et 89 kilone olla oli ikka äärmiselt raske. Mõtlen praegugi veel tagasi, et kuidas minu nii väiksed jalad suutsid sellist raskust kaasas kanda.

Juba raseduse ajal põdesin kohutavalt sünnitusjärgset perioodi. Milline mu keha on? Millised venitusarmid on? Kas kõhu nahk on välja veninud? Kui palju kaalu kaotan haiglas olles? Kas ühe või kahe kuuga saan tagasi raseduse eelsesse kaalu? Kas imetamine aitab langetada kaalu?

Praeguseks on mul vastused mõningatele küsimustele.

K: Milline mu keha on pärast sünnitust?

V: Täitsa ok. Otseloomulikult pole mind õnnistatud ideaalse kehaga. Ei olnud ma ideaalvormis enne sünnitust ja ei saa ma seda loota ka nüüd pärast sünnitust. Esimesed päevad oli kõht väga imelik, ütleks, et lausa üüratult suur endiselt selle kohta, et ma olin lapse sealt juba välja pressinud. Õnneks iga päevaga muutus olukord paremaks ja kõht muutus aina talutavamaks. Kõndida oli veel isegi 5. päeval ebameeldiv ja kõik mis veidigi surus kõhule oli ebamugav, hoolimata loomulikut sünnitusest. Aga kokkuvõttes võin öelda, et ma ei arvanud, et ma näen ilgelt kohutav välja. Umbes 4. päeval pärast sünnitust, arvasin juba, et olen üks peenemaid inimesi kogu Baltikumis.

See on sünnituse üks pahupooltest. Just selline nägin ma välja natuke rohkem kui 24H pärast sünnitust. 

K: Millised on venitusarmid?

V: Ei pääsenud ma ikka neist. Sangadele tekkisid venitusarmid juba sellel ajal, kui lapse sündimiseks oli veel väga vara, seega ei oleks ma neid kuidagi saanud ära hoida. Õnneks nad ei olnud teab mis pikad ja koledad. Ma ei põdenud nende pärat ülemäära. Üsna rasedus lõpus juba tekkisid armid alakõhule, mida raseduse ajal oli pea võimatu näha, sest kõht oli hiiglaslik. Nende pärast valasin mõned pisarad ka raseduse ajal, kui aus olla. Praegu tagasi mõeldes, oleks võib-olla mõistlik olnud bandaaži kanda juba 30. nädalast igapäev või siis aluspükse mis oleks toetanud kõhtu.

JA NÜÜD LOOSIMISEST!

KUI SA OLED RASE, KANNAD L SUURUST, SIIS MUL ON SULLE ÜKS IMETORE UUDIS. (VÕI SUL ON SÕBRANNA, TÜTAR VÕI HOOPIS EMA SELLISES SUURUSES RASE) LOOSIN ENDA BLOGI LUGEJATE VAHEL VÄLJA ÜHED RASEDATE BANDAAŽ PÜKSIKUD, MILLE SAIN EMMEDE KLUBILT KINGITUSEKS, KUID KAHJUKS MULLE OLID PÜKSIKUD SUURED. MIS NAD MUL IKKA SIIN KAPIS SEISAVAD.

KIRJUTA LIHTSALT SIIA POSTITUSE ALLA KOMMENTAARIDESSE, KELLELE NEID PÜKSIKESI VAJA OLEKS JA KUI KAUGEL ON RASEDUS. ÄRA UNUSTA LISADA OMA E-MAILI, ET HILJEM SAAKSIN SINUGA ÜHENDUST VÕTTA, KUI VÕITJAKS OSUTUD.

VÕITJA LOOSIN VÄLJA 14. JAANUARIL

K: Kas kõhu nahk on välja veninud?

V: ei ole mul mingisugust lopendavat ja rippuvat nahka seal. Muidugi mul ju kõht veel ees ka aga loodan, et kui nüüd 15 kg alla võtan, siis nahk korralikult tagasi tõmbub.

 

K: Kui palju kaalu kaotasin haiglas olles?

V: Pärast kolme ööd haiglas, oli kaal -9 kg. Päris hea, mis?

 

K: Kas ühe kuuga sain tagasi raseduse eelse kaalu?

V: Ei, raseduse eelse kaaluni on veel minna 7 kg, mis ei tundugi üüratult suur number.

 

K: Kas imetamine aitab kaalu langetada?

V: Hetkel mulle tundub, et ei aita. AGA võimalik, et aitab hoida kaalu, kuna olen esimesel kuul söönud täiesti juhuslikult kõike mida hing ihkab ja eriti suurtes kogustes just magusat.

04.12 80kg

08.12 77,5kg

19.12 76,5 kg

28.12 76,0 kg

30.12 75 kg

Piltidel on vahe kuu aega. On näha, et magu on tagasi veidi tõmmanud. Ilmsel põhiliselt emaka kokkutõmbamise tõttu.

Nädal tagasi otsustasin, et aitab magusast, sest lapse gaasid ületavad juba piire. Siiani kõik kes on kuulnud, et söön šokolaadi ja šokolaadikomme, on mind mainitsenud, et see tekitab lapsele gaase. Lisaks nii kurb kui see ka pole, on mind isutanud kohutavalt kartulikrõpsude järgi ning saiakesed on lihtsalt nii isuäratavad, et kui ma ei saa neist niisama poes mööduda. Lisaks pähklid olid juba terve rasedus mu suured lemmikud ja siiani on äärmiselt keeruline käsi neist eemal hoida. Ka neist tuleb loobuda.

Siit küsimus imetavatele emadele: MILLEGA TE OMA MAGUSAISU JA RASVASE TOIDU ISUSID RAHULDATE, MIS LAPSELE HAIGET EI TEEKS? KAS PÄHKLITELE ON ALTERNATIIVI?

Nüüdsest olen saanud vähemalt ennast jalutama. Käime lapsega 5-7 km ringidel. Kahjuks on minu seljalihased nii nõrgaks jäänud, et alaselg annab ka teisel päeval peale jalutamist väga tugevalt tunda.

Olen otustanud nüüd ka siiski bandaaži proovida. Eks näeb miline tulemus on näiteks kuu ajaga. Kui mul on ühe kuu pärast tulemusi näidata ja millegi üle rõõmustada, siis teen seda kahtlemata.

See bandaaž on soetatud Toonekurepoest u 24€ eest.