Lugejad, kes minu instagramil silma peal hoiavad teavad, et veidi üle nädala tagasi, oleme perega Eestist ära kolinud. Mulle on päris palju küsimusi tulnud seoses sellega, et miks me kolisime, kuhu kolisime, kauaks kolisime ja kuidas beebiga kolimine üldse on. Teen ühe kiirelt kokkuvõtva postituse sellest.
Beebiga kolimise juures ei olnud tegelikult midagi keerulist. Asjad oli vaja lihtsalt põhjalikult läbi mõelda. Selgus, et meie ei teinud seda piisavalt põhjalikult. Meil oli tellitud kolimisteenus, asjad peaaegu pakitud, elamine Soomes olemas, laevapiletidki olime valmis vaadnud. Minul ja lapsel olid Euroopa ravikindlustuskaardid olemas ja kõik tundus juskui valmis minekuks.
3. jaanuariks tellitud kolimisauto ja 30. detsembril tegime veel viimaseid ettevalmistusi ja ostsime veel poest mõningaid vajalikke asju. Kell 15.30 helistas mulle ema, kui sõitsime linnas koju ja küsis, et kas meil lapsel dokumendid on. PÕMM! Sellel hetkel oleks nagu puu pähe kukkunud. Normaalne ema läheb lapsega välismaale aga dokumente ei tee lapsele. Kohe hakkas häirekell tööle ja helistasin ruttu politseisse, et kas seal beebist pilti teha saab. Meile öeldi, et boksis on põhimõtteliselt võimatu lapsest pilti teha, et seda tuleks ise kodus valge lina peal või fotograafi juures teha. Kimasime kiiresti tagasi linna Roccasse fotograafi juurde. Minul ketras ainult peas, et laps on juba 3-4 h maganud ja kui ta nüüd ärkab siis ta nõuab kohe süüa. Roccas meenus meile, et meil pole sünnitunnistust ka autos, ning Gaudo kimas sellele koju järgi. Fotograafi juures maadlesin lapsega tükk aega, aga ühe lahtiste silamdega kurja lapse pildi saime kätte. Autosse jõudes oli kell 16.30 ja võimalik, et oleksime politseisse jõudnud, kui selgus, et Gaudo oli võtnud sünnitunnistuse asemel kaasa minu rasedakaardi. 😀 Sinnapaika see jäi, tuli leppida olukorraga, et esmaspäeval 2. jaanuaril saame minna politseisse ja teha kiirpassi, mis saab valmis kuni 5 tööpäeva joosul. Jumal tänatud, tuli meile juba 3. jaanuaril teade, et kiirpass on valmis. Halleluuja! Oleks olnud natuke rohkem mõistust, oleks raha kokku hoidnud. Siit siis väike õpetus – reisides kontrolli, et ka lapsel dokument olemas oleks. 😀 Kõik muu on kolimisel lapsega sujunud täiesti probleemivabalt. Tibul on ju endiselt kõige tähtsam ja eluks vajalik ainult minu piimariiul ja see on mul kaasas ka teisel pool maakera.
Kui minult on küsitud, et miks me oleme kolinud, siis sellel on kaks olulist põhjust. Esiteks, eks iga eestlane teab, et Soomes on palgad kordades paremad kui Eestis. Meie pere poleks kolinud, kui meil poleks tõsist vajadust raha kõrvale panna ja kahjuks Eestis seda teha ei saanud. Soomes töötades on see võimalik.
Teine põhjus on see, et pool aastat tagasi tuli siia minu ema. Mulle on ema tihe nägemine olnud alati oluline, kuid nüüd lapsega vajan teda nõu ja jõuga veel rohkem. Mul on alati võimalik temalt abi paluda, kui seda vajan. Ärge nüüd arvake, et ma lapse emale tegin – EI! Siinkohal räägime me tõesti sellest, et mu ema hoiab Glenil silma peal tõesti siis kui mina ise nt saunas või pesemas olen. Täna võttis ema Gleni enda silme alla kaheks tunniks, kuna vajasin kahte tundi pikemalt und aga Glen oli ärkvel ja tahtis tegelemist. Kui mul on soov nt minna trenni, saab ema Gleni natuke aega hoida, kuid laps on ikka täiega minukas. Vahest tulen isegi poole leili pealt saunast elutuppa, sest kuulen lapse nuttu ja teda tihti rahustab vaid minu kõhu peal pikutamine.
Kuhu me siis kolisime? Soomes elades on mulle väga oluline, et meil poleks pikka maad vaja sadamasse sõita, et vajadusel Eestis käia ja väga tülikas oleks kuskilt poole riigi pealt sadu kilomeetreid sadamasse kimada. Oleme täisa mõnusas kohas Espoos. Meil on armas kolmetoaline korter, terassi ja mis põhiline – saunaga. Praegusel külmal ajal oskan miinuseks tuua vaid seda, et põrandad on küllaltki jahedad ja valgust paistab natuke vähe sisse meie tuppa. Aga kuna me enamus ajast ikkagi elutoas veedame, siis siin pole üldse viga. Magamistuba muidugi võiks olla tsipa suurem meile kolmele aga ta juba on niigi suurem, kui meil Harkus oli. Praeguseks on see meile väga hea lahendus ja soodsam, kui ilma ema ja A’ta üürida korterit. Siin on väga mõnus käia jalutamas ja ükskõik kuhu poole ma lähen, on siin kõnniteed vankriga jalutamiseks ning kevadel ka metsavahel rada, kuhu jooksma minna.
Kui kauaks me kolisime? Ei oska öelda, elu näitab, kui kaua siin on vaja elada. Aga üks on kindel – kindlasti tuleme tagasi Eestisse.
Kuna me pole veel sisutanud oma kodu päris nii, nagu meie mõtetes on, siis ainus pilt mida praegu teiega jagan on ainult tibu nurk. Põhimõtteliselt on kõik sama, mis Harkus. Sein on täienenud ühe laheda plakatiga, mis oli osa kingitusest Emmede Klubilt Gleni sünni puhu1l. Nüüd asub Gleni voodi meie voodi kõrval. Alguses tundus see mulle natuke tobe, kuna enne oli mul ruumi temaga mähkimisalusel tegeleda. Aga kui aus olla siis näen teda nüüd palju paremin, mugavam on teda voodisse panna ja sealt võtta ning mähkimisalust ma enam öösiti ei kasutagi. Teen kõik suure voodi peal kiirelt ära.
Kas teie olete kolinud välismaale väikese lapsega? Kuidas sujus ja kas juhtus ka midagi eriti tobedat?
Kui minu lugejate hulgas on keegi, kes on kolinud Soome ja tahab minuga sellel teemal rääkida ja natuike nõu anda?
Karoliina Koovit 
Ei ole küll beebiga soome kolinud, kuid olen Soomes elanud kolm aastat. 2.mai peaks sündima siin ka meie esimene beebi tüdruk 🙂 . Paberimajandus sellega seoses on ikka soomele omane, iga paberi kohta tunnistus,väljavõte,tõend ja veelkord kinnitav paber 😀
LikeLike