Kootud beebi kampsun ja saapad

Veel raseduse lõpus tahtsin lapsele teha midagi suuremat ja kootut, kuna heegeldamine oli juba käpas. Kududes saab teha palju kiftimaid asju ja tahtis seda ka proovida, kuigi ma polnud mitte kunagi midagi kudunud. Nii ma sattusin Youtubes ühe lihtsalt kampsuni kudumise tutoriali peale. Kusjuures, polnud see alustamine üldse mitte kerge. Ei tahtnud edeneda see kudumine mul üldse, read olid ebaühtlased ja ma mitte ei saanud aru millist osa ma kudusin sellel hetkel. Iga reaga hakkas kudumine minema aina ühtlasemaks. Pildilt on selgelt näha, et lapse vasaku käe varrukas oli see kust ma alustasin ning parema käe varrukas ja kapuuts olid viimased. Lõpptulemus on tegelikult ju armas aga järgmise talve kampsun tuleb kindlasti parem.

Papud said heegeldatud G soovil. Tema valis just need raamatust välja ja naljakal kokkusattumusel oli need just mootoratturi saabaste järgi tehtud mudel. Mustes on saadud jällegi raamatust “Vahvad heegeldatud beebipapud”.

16899959_10154969481463340_221360823_n16933877_10154969481468340_2075095305_n

Advertisements

Sünnitusjärgne keha 2,5 kuud hiljem

 

16754663_10154945001223340_1668050422_n

vasakul on möödas üks kuu sünnitusest, paremal pool veidi üle kahe kuu. 

Mõni aeg tagasi tegin postituse, milline oli mu keha kuu pärast sünnitust. Alles siis taipasin osta endale bandaaži. Tuleb tõdeda, et selle ostuga jäin ma küll natuke hiljaks. Mõistlik oleks olnud bandaaž minna ja osta kohe pärast sünnitusmajast naasmist. Kuu aega hiljem oli mul juba päris palju tagasi tõmmanud kõht ja bandaaž toimis vaid esimestel päevadel. Lisaks oli mul tollel ajal käsil pakkimine ja kolimine ja pidevalt kummardamine polnud bandaažiga eriti mugav. Seda oleks olnud hea kanda pikkadel jalutuskäikudel ja voodis lapsega lebotades. Igatahes avastasin ma ühel hetkel, et sellest bandaažist pole enam minule tolku, kuna kõht oli veel tagasi tõmmanud ja bandaaž ei andnud enam effekti.

Minu kaal jäi 75 kg peale sesima. Olgem ausad, et 14 kg mis ma alla olin võtnud, oli rasedusega kaasenud kaal. Ülejäänud 7 kg on puhas pekk ja üleliigne söök 9 kuu vältel. (See tähendab, et kokkuvõttes oleks vaja kaotada vähemalt 15 kg, et saavutada normaalne kaalunumber)

Mis on muutunud viimase kuu jooksul? Hakkasin pea iga päev jalutamas käima lapsega. Eestis tegin ma seda nõnda harva, kuna tegemist oli lihtsalt nii palju ja uus elu vajas ikka kõvasti harjumist. Soomes hakkasin juba emarolliga ja uue ilmakodanikuka harjuma ja leidsin normaalse päevarütmi.

Alustasin väikeste ringidega. Siin ümbruses on küllaltki künklikud rajad ja vakriga mäest üles rühkida on päris väsitav. Lisaks püüan ma veel koeraga hakkama saada, kes käib ühele poole ja teisele poole vankrit. Iga päevaga proovisin aina pikemaid ringe teha. Praeguste ilmadega on minu piir umbes 1,5 h iga lõuna. Nüüd viimastel nädalatel olen hakanud ka õtuti jalutamas käima. Alguses käisin ainult koeraga aga ühel päeval otsustasime ka lapse kaasa võtta õhtusele jalutuskäigule. See mõjus lapsele nii hästi, et ta on pärast seda teinud seitsme tunniseid öid ilma ärkamata, siis sööb ja magab veel mitu tundi edasi. Ma arvan etpäevas kolm tunnikest jalutada on kasulik? Muidugi ma ausan eriti neid naisi kes jaksavad lükata käru lõunal 3-4 h järjest, mina seda ei suuda. Kui ilmad soojemad on siis võiksin sellele isegi mõelda. Minu suurim õudusunenägu on see, kui ma olen umbes tunnikese kaugusel metsas jalutamas ja lapsel läheb kõht tühjaks. Sooja ilmaga poleks ju viga istuda kuskile pingi peale ja teda toita vahepeal.

Lisaks jalutamisele oleks hakanud tegema ka tuhara ja jalalihaste harjutusi. Mul läksid jalad ja pepu raseduse ajal väga suureks, ning eelmise talve pükstesse on pea võimatu mahtuda. Kui ma suudaks saavutada vähemalt raseduseelse pükste suuruse, oleksin juba palju paremas tujus.

Mis mulle hetkel natuke meelehärmi valmistab on see, et mu kaal langes korra vaid 1 kg võrra ja siis tõusis tagasi 2 kg. Ühest küljest on see lihtsalt masendav, kuna olen oma jalutuskäike tõstnud 40 minutilt, kolmele tunnile päevas. Teisalt meenub mulle kaks asja. Esiteks, kui ma hakkasin 2 aastat tagasi kaalust alla võtma, tõusis mu kaal samamoodi alguses. Teiseks, meenub mulle, et lihas kaalub rohkem kui pekk. Varem või hiljem peab see kaalunumber hakkama langema ometigi.

Üks positiivne uudis. Ma arvasin, et mul on täiesti lootuetu loobuda vanilje jäätisest. Ma sõin seda mingil ajal juba 2 liitrit päevas. Ma suutsin ennast parimatel päevade vaid veidi piirata, kuid loobuda ei suutnud. Kui ma nüüd üle nädala tagasi tundsin, et kurk kipitab ja tõbi hakkab tulema, loobusin jäätise söömisest. Mitu päeva olin selline piiri peal ja nagu oli kehv olla aga köha ja nohu ei olnud. Eelmise nädala keskel jäin lõpuks ikkagi kõripõletikku ja tuli edasi leppida jäätseta hakkama saama. Ehk hakkab see magusasõltuvus nüüd järele andma? Positiivselt aitab minu teekonnale kaasa ka see, et G ei osta ka krõpsu enam koju ja siis ei teki seda kiusatud neid ikka sealt haarata, kui kõht tühi on või midagi näksida tahaks.

Minu eesmärk on praegu proovida oma toitumist aina paremaks muuta ja hoida neid päevaseid jalutuskäike ikka kindlasti kavas. Seni kuni lumi on sulanud ja ilm on parajalt soe jooksmiseks, pean leppima jalutamisega. Kui ilm juba lubab, tahaks õhtused jalutuskäigus asendada jooksmisega. Eesmärk ikka püüelda sinna 6’ga algava kaalunumbri poole.

16788315_10154945001233340_804577684_n

mõtlesin, et lisan võrdluseks ka ühe pildi, mis on tehtud  veidi üle nädala pärast sünnitust ja paremal pool siis olukord 2,5 kuud pärast sünnitust. Kusjuures, ma tundsin ennast vasakul pildil ikka päris peenikesena, arvestades seda, milline mu raseda kõht oli 😀

Beebiblogi: 10 põhjust miks ma armastan emadust & lutiketi loosimine

img_3008

  1. Iga ema ilmselt teab seda tunnet, kui oled viinud lõpuni üheksa kuud (mõningal juhul ka veidi vähem) rasket tööd, kandes last oma üsas. Ja siis saab tehtud ka viimane pingutus – laps ilmale toodud. Mitte ükski tunne maailmas ei ületa seda, kui sain oma tutika beebi endale rinnale. See esimene kord, kui nägin tema imepisikesi käekesi, kuulsin tema esimest nuttu ja nuuksumist, tundsin tema lõhna ja mõistsin siis, et kogu see ime on minu tehtud – ÜLIM!
  2. Ma tunnen ennast alati vajalikuna. Ma jumaldan teadmist, et üks inimene siin maailmas sõltub minust nii palju. Ma ei saa ega taha temast eemal olla kauem kui paar tundi. Minu rinnapiim, minu hääl ja minu lähedus on kõige olulisemad asjad tema elus.

Millised on need 8 ülejäänud põhjust, miks emadus on nii imeline minu arvates, saate lugeda juba Emmede Klubist SIIT!

 

Beebiblogi: Beebi ja koer

Juba enne lapse sündi mõtlesin päris palju sellele, kuidas beebi ja Merlot (loe: Merloo, meie aastane Jack Russelli terjer) läbi hakkavad saama. Olen kuulnud, kuidas koerad on lapsi rünnanud ja lapsele jäädavaid vigastusi tekitanud. Loomad on paratamatult ettearvamatud – iial ei tea, kuidas koer kellegi omaks võtab. Eriti tekitas Merlot ja beebi läbisaamine mulle muret seetõttu, et Merlot on beebieast saati olnud konfliktis meie pere teise koeraga.

Kuidas meil koertega tutvumine läks, sellest saate edasi lugeda nagu ikka Emmde Klubist SIIT.

16558534_10154919656548340_323512771_n

Heegeldatud beebi papud ja mõmmi müts

16468977_10154904776718340_279136926_n-1

Kui minu suur heegeldamise hullus alguse sai, tahtsin lapsele mida selga, jalga ja pähe ka heegeldada. Minu suureks üllatuseks oli mõmmi mütsi heegeldamine lihtsam, kui ma oleksin osanud arvata. Selle tegemiseks ei kulunud üldse mitte kaua aega ja tulemus on lihtne ning armas. Müts oli juba kaua aega enne Gleni sündi valmis, kuid pähe saime mütsi panna lõpuks ühe korra, kuna ma lihtsalt olin unustanud selle armsa mütsi sahtlisse. Ongi põhjust üks uus mütsike teha. (selle kohta, kuidas mütsi heegeldada, on õpetusi youtubes mitmeid. Kirjutage lihtsalt otsingusse crochet baby bear hat või midagi taolist)

Kui ma laenutasin raamatukogust beebipapude heegeldamise raamatu, meeldisid mulle kohe need beebi “tennised”. Ka nende papude heegeldamine polnud teab mis raskus. Tuleb jälgida tähelepanelikult õpetust ja nii nad valmivad.

Kui kellel on soovi teha igasugueid toredaid tüdrukute ja poiste papusid, siis selles raamatus on häid õpetusi. Mina laenutasin selle Tallinna Keskraamatukogust.

vahvad-heegeldatud-beebipapud