Beebiblogi: Glen, su ema on loll (ainult ühe korra)

 

Foto: Kätlin Tursk

 

Täna on üks neist päevadest, kus ma mõtlen, et issand jumal, kui loll ma olen. Ma ei pea ennast halvaks emaks. Mitte kunagi! Ma tahan alati Glenile parimat ja teen kõik nii, et tal oleks hea. Glen on minu jaoks number üks ja nii ongi. Muidugi ma teen noore emana vigu ja ei tea paljusid asju, kuid uurin alati kui midagi ei tea või ei oska. Siin kohal kummardus mu Emmede Klubi tädidele.
Igatahes tegin ma täna midagi täiesti mõtlematut. Kord kuus ma teen enda peale ühe väljamineku. Muidu ma olen täielik kooner enda suhtes, et ei osta endale üldse riideid, kosmeetikat, kaunist pesu, ehteid ja pole mõtet lisadagi, et ma ei raatsi juuksuris juukseid värvida, vaid teen juurevärvimist kodus, ei käi pediküüris, vaid teen seda koduselt, massaažist ei julge ma isegi mitte unistada ja meikari juurde ei läheks ma vist siis ka kui ma saaks homme päeval 30 ja peaks suurt juubelit. Võib-olla ma isegi saaksin mõnele nendest protseduuridest ennast vedada, kuid kõik mida ma kulutan, kulutan põhiliselt Gleni peale. Ja noh .. seda ei saa ju kulutamiseks lugeda. Igatahes, käin ma korra kuus oma küünte eest hoolt kandmas. Mulle pole head küüned looduse poolt antud, ning lapse kõrvalt ei viitsiks ma iialgi kodus mässata küünelakkidega. Täna oli siis see kauaoodatud päev ISEENDALE. Juba mitu päeva plaanisime G’ga, et tema hoiab Gleni, mina võtan auto ja käin ära. Proovisin veel ükspäev pudelist piima anda ja emme rinnapiim kõlbas pudelist ka juua. Oleksin pidanud siis hommikul piima välja pumpama ja rõõmsalt minema küünetehniku juurde. Kuidagi täitsa ilma pikema jututa muutus olukord nii, et me läksime hoopiski kõik koos sinna küünetehniku juurde, kuna sain laupäeva päevase aja. Mõtlesin siis, et annan Glenile enne ära minemist süüa ja siis peaks tal ka lõunaune aeg peale tulema. Piima välja ei pumbanud, kuid minu õnnetuseks ei tahtnud Glen süüa enne kodust ära minemist, kuna ta nõudis süüa umbes tund enne ära minekut. Alguses oli kõik tore. Glen mängis vankris, G vaatas teda ja mingi aeg ajasin nad välja jalutama, kuigi ilm oli ülihalb ja me olime vihmakile koju jätnud ning tagatipuks oli G ka riides nagu suvitaja. Sai lapse ikkagi magama kussutada väljas aga salongis sees laps ei maganud eriti kaua. Igatahes ärkas ta umbes 30 min enne seda kui mu küüned umbes valmis pidanuks saama üles, ning hakkas nutma. Küll ma siis õpetasin, et ta petaks last lutiga, prooviks äkki vett natuke anda, kussutaks, opataks jne. Midagi ei toiminud. Ma olin sinna laua taha naelutatud oma geeliste küüntega, järgmine klient oli tulemas ja laps nuttis aina rohkem. Minul muidugi tahtis süda katki minna, kuna ma nagunii ei taha kuulda lapsi nutmas, sest see muudab mu nii härdaks, aga kui oma laps nutab, siis on eriti hull lugu. Istusin klomp kurgus ja raiusin pähe, et olen ikka loll ema ja ei pumbanud piima välja. Igatahes olin ma lõpuks nagu närvihaige põhimõtteliselt seal laua taga ja mul oli isegi tehnikust kahju, sest ta pidi kuulma lapse nuttu ning nägema täiesti musta närviga ema, kelle laps põhimõtteliselt kunagi ei nuta, aga nüüd kõõksus nutta meeletult. Kõik toredad plaanid mis meil küüntega olid tühistasin, lasin ruttu lihtsalt värvi peale panna, ning tirisin tissi juba laua taga paljaks, et tibule see ruttu anda. Kui kõht oli täis, oli Glen muidugi jälle see sama rõõmus poiss, kes ta muidu on ning autos hoidis mul käest kinni ja naeratas. Unustas õnneks päris kiirelt ära, kui loll ema tal on.

Mida ma sellest olukorrast õppisin?

1. Ära võta last salongi. Igasuguseid olukordi võib tulla ette, ning lapse nutt ei pruugi just eriti meeldiv olla, ka siis, kui kõik teised naised salongis on emad ning sellega harjunud. (õnneks ei olud täna rohkem kliente salongis, kuid muidu oleks ikka päris kehv olnud, kui vb mõni ema oleks tulnud sinna lõõgastuma, kuid oleks saanud korraliku näljase beebi nutu hoopis kuulata)
2. PUMPA PIIMA VÄLJA! Iial ei tea, mis olukord võib tekkida, ning Glen tuleb issile või vanaemale hoidmiseks jätta. Kui siis näiteks keset ööd piima pole pumbatud valmis, on ikka päris kehvasti.
3. Lase lapsel rohkem issiga omaette olla, et ka issi oskaks teha midagi, kui lapsel suurem nuturalli tuleb. Issi peab ikka lapsega toime tulema ja alati ei saa emme last kussutada ja rahustada.
4. Glen peab harjuma sellega, et emme ei saa 24/7 temaga olla, muidu olen ükspäev nii hädas, kui tahan/pean näiteks ühe õhtu lapseta veeta.
5. Ma olen ka inimene ja teen vigu.

 

Beebiblogi: Riietumine imetamise ajal

Postitus on valminud koostöös Memme Nursingweariga!

Olin enne rasedust suur stilistika sõber ja ka raseduse ajal üritasin kanda muid riideid peale rasedate retuuside ja suurte T-särkide, mida paljud naised sel ajaperioodil peamiselt kannavad. Kui nüüd aus olla, siis mina poleks saanud Gaudo riideid selga panna ka parima tahtmise juures, sest sünnitama minnes kaalusin temast vist pea 25kg rohkem. Rasedana jumaldasin ma kehasse töödeldud kleite, kuna kõht oli mõnusalt ümar ja mitte ühegi voldi pärast polnud vaja põdeda. Teisalt mõtlesin terve raseduse, et oleks vaid juba suur kõht eest ära ja saaks jälle normaalseid riideid kanda, sest lõpus polnud suure kõhu tõttu enam garderoobist suurt valida.

Edasi saate lugeda Emmede Klubist SIIT.

Jälle kolimine

Minu instagrami jälgijad on juba kursis, et viimased nädala aega on meil väga kiired ja töised. Leidsime enda perele päris enda pesa. Meil on väike aga armas kodu ja peamine on see, et me oleme siin eriti õnnelikud.

Kui nüüd päris aus olla, pole see kolimine üldse mitte lihtne. Soome kolimine oli tore aga siis olid juba vanemad juba ees, ning meil polnud midagi vaja soetada. Eestist võtsime kaasa vaid hädavajalikud riided ja tarbeesemed. Mööblist on meil kaasas vaid meie voodi ja lapse voodi, kuid kõik muu täiesti elementaarne jäi Eesti korterisse. Uude korterisse kolides mõtlesime, et küllap me peame ostma endale diivani, pesumasina ja teleri. Kolides aga selgus tõsiasi, et meil läheb nii palju asju vaja, et hakata normaalselt elama.

Selleks, et üldse elada normaalselt, oli meil vaja kardinaid akende ette. Meil olid olemas ühed, mille eelmisest korterist kaasa võtsime, kuid meil on korteris väga palju akende pinda, seega kokkuvõttes oli meil vaja 10 kardinat. Otsustasime, et ostame selliseid juurde nagu meil juba oli ja paneme need elutuppa ning magamistuppa ostsime teised. Meil vedas ja magamistoa kardinad saime hullu soodustusega Tokmannist vaid 10€ eest. Elutuppa ostsime juurde veel 30€ eest IKEAST. Plus muidugi oli vaja juurde osta kardina kinnitusi, millega nad rippuma panna. Nende peale läks veel 25€. See teeb kokku 65€ kulusid, mida me absoluutselt ei arvestanud. Lisaks oli meil vaja tolmuimejat ja ma kohe pidin ostma endale juhtmevaba tolmuimeja, kuna emal selline oli ja ma armusin sellesse, lihtsalt sellepärast, et sellega koristamine on nii lihtne ja nii ma ei vihka koera karvade ära tõmbamist enam absoluutselt. Selle mugavuse peale kulus meil 80€, mis oli iseenesest väga soodne leid Prismast, kuna teised sellised maksid seal 95-200€. Lisaks ei olnud me eriti vaimustuses mõttest vett keeta potis, seega soetasime ka veekeedukannu, jällegi 25€ juures. Ei tasuks unustada, et IKEAST ostsin ma jalatsite riiuli 25€, riidepuid suuri ja lapse omasid u 20€, nõud 30€, vannituppa mõned vajalikud asjad u 10€, lapse mänguasjade kasti 8€. Prismast sai veel vannituppa soetatud vaip ja dušhikaardin 25€, koristusvahendid u 25€ ja Jyskist ostsin voodikatteks hiigelsuure fliisteki ja diivanipadjad 30€ eest. Nippet näppet asju oli veel ja ka need maksid korraliku summa kokku.

Kokkuvõttes ei ole meil endiselt telekat ja vaatame saateid läpakast ning diivani saame u 3 nädala pärast emalt ja A’lt, kuna nemad tellisid endale uue diivani ning vana saame meie endale. Kuna see on musta värvi ja nahast, siis sobib see kenasti meie korterisse ka. Seniks istume me tumbade peal või lapse juures põrandal. Otsime praegu endale ka pesumasinat ning peagi hakkame ka teleka peale mõtlema.

Aga isegi selles olukorras, kus elame praegu põhimõtteliselt tühjas elutoas ja meil olid suured veidi ettenägematud kulutused, oleme oma uues kodus lihtsalt nii nii õnnelikud. Kõik on mõnus, rahulik ja harmooniline ja tunneme pärast kolme kuud ema ja A’ga elamist täielikku lõõgastumist. Me hoolime neist väga ja nad on meile endiselt väga lähedal, kõigest 4 korrust all pool, kuid siiski oma kodu on oma kodu. Meie suur tänu kuulub just minu emale ja A’le, et nad meid kolm kuud enda juures võõrustasid, kuni meil oli võimalik kolida oma korterisse. Tuleb tunnistada, et minu ja empsi läbisaamine on nüüd taas palju parem. Natukene veel ja siis on elu jälle tavaline ja me ei pea muretsema mida kõike on vaja osta, see on lihtsalt nii stressitekitav.

 

Väikesed detailid meie kodust esimesel päevadel.

 

Kui me lõpuks oleme kõik vajaliku soetanud ja mu kodu on selline millega ma rahul olen, näitan teile muidugi pilte ka.

Kõigile kolijatele rahulikku närvi ja teistele kaunist kevadet.

Glen sai 4-kuuseks

Juba mitu päeva tagasi oli meie peres taaskord pidupäev. Meie pisike pesamuna on juba/alles 4-kuune. Viimane kuu on vaatamata raskele tissitamise perioodile möödunud linnulennul. Nagu meil kombeks on saanud, saab pidipoja omale tulevikuks jällegi ühe kirjakese. Pistan need kirjakesed kõik talle mälestuste karpi ja kui ta juba suurem on, siis on tal hea neid lugeda, mismoodi ta arenes ja millised oli emme ja issi mõtted.

Armas Glen,

Jälle on möödas üks kuu sinuga koos. Nagu ma ka varem olen öelnud, on sinuga koos veedetud aeg imeline. Ma ei tüdine sinust kunagi! Praegu sa magad teises toas ja juba ma igatsen sind. Sa oled muutunud väga emotsionaalseks. Ma ei taha näha sind nutmas, kuid kahjuks oled sa hakanud nüüd ennast õnnetumalt väljendama. Sind teeb õnnetuks halb uni, väga tühi kõht ja valusad puuksud hommikuti, mis välja ei taha tulla. Vahest ajab sind nutma see, kui sa tahad minu lähedust, kuid mina panen sind mängumatile. Siis sa väljendad oma tahtmist minu juures olla väga kõva häälega. Õnneks on nuttu siiski võrdlemisi vähe, kuna sa oled kas lihtsal tõsine või naerad, kui emme lollusi teeb.

Suurem mure meie jaoks on hoopiski söömine olnud terve sinu neljas elukuu. Protest väsitab nii sind kui ka mind väga, kuid hambad ristis emme imetab sind. Õnneks pole kõik päevad rasked ja su emmel on juba nipid selgeks kuidas sind sööma saada.

Oma magamisega suudad sa emmet üha enam üllatada. Näiteks oled sa nüüd juba päris mitu korda maganud 8 tundi järjest. Seitse tundi on meie jaoks täiesti tavaline ööuni. See on hea nii emmele kui issile. Issi saab tööle minekuks välja puhata ja emme puhkab välja, et sind ja Merlot’ jalutama viia ja koristada ning süüa teha, sinu bodysid pesta, blogida jne. Sa oled tubli poiss, võid kunagi seda kirja lugedes enda üle uhke olla. Paljud emmed on kurnatud, sest nende beebid tahavad öösiti iga paari tunni tagant süüa. 

Üks asi teeb natuke emmele muret. Sa oled väga tissilembeline. Tihti tuleb ette, et sa streigid, aga kui kõht tühjaks läheb ja tissi peagi läheduses pole, saad ikka päris kurjaks. Emme üritab nüüd sind natuke lutipudelist joomisega harjutada. Kui emme peab korra kuskil ära käima ja sina näiteks issiga jääd, siis saad ikkagi piima juua, lihtsalt emme peab piima välja pumpama. Küll me ära õpime selle pudelist joomise ka ilusti ära ja palju pole enam sellenigi aega, kui sa juba lisatoitu hakkad saama. Praegu igatahes kosud sa endiselt emme piimaga kenasti. Arsti juures me küll käinud ei ole see kuu, kuid issiga koos kaaludes, ütles issi, et su kaal on juba üle 7 kg.

Nii uskumatu kui see ka pole, oled sa nelja kuune, sõitnud laevaga juba vähemalt 8 korda ja elanud kahes kodus. Nüüd siis kolid sa oma kolmandasse koju. Sinu voodi ja lambike on endselt sama, kuid nüüd oleme ainult sina, emme, issi ja Merlot ühes kodus. Praegu pead sa küll leppima sellega, et sa emme ja issiga tuba jagad, kuid sa ju oled alles nii pisike, et sa tahadki meie juures olla. Lubame, et mõne aasta pärast on sul päris oma kodus, päris oma tuba. Selle nimel me issiga pingutame praegu ja anname endast kõik. 

Sul on tulnud nüüd päris kindlalt üks naljakas ja imearma komme. Ühtpidi ma ei saa lasta sul seda pisikest pöialt imeda, et see komme sulle külge ei jääks. Teistpidi on see nii armas, kui ma leian su näiteks uinakust ärganuna näppu lutsimas.

Räägime tõsist juttu ka. Sa said nelja kuuseks aga ei keera ennast ikka veel. Mis seal salata – emme tahaks nii väga, et sa selle juba ära teeks. Olen proovinud sind suunata, et sa teaksid kuidas seda teha, kuid sa ei tunne endiselt huvi kõhuli pöörata. Kõhuli olemist oleme me kenasti harjutanud ja nüüd sa ikka veedad rohkem aega kõhuli aga magada sa kõhuli ei taha. Hakkad kasvõi läbi une pead üle ajama. Aga emmele tundub, et sa hakkad enne roomama, kui keerama, sest sa siputad nii hoogsalt kõhuli olles ja vahest tundub, et sa isegi saad natuke edasi. Aga selili sa küll roomad. Ma pean sind lausa hälli alumisse osasse magama panema, sest kui sa ärkad siputad jalgadega nii hoogsalt, et lähed peaga üles võredeni välja. Sul pole ju kommet nutma hakata, kui ärkad vaid hakkad omi asju ajama rahulikult. 

Igatahes selle kuu eesmärk on meil hakata vähemalt keerama ja minna ujuma esimest korda lõpuks. Kahjuks me ei saanud sinuga nädalavahetusel spasse minna, kuna sa otsustasin jälle natuke nohune ja köhane olla. Aga varsti, varsti saad sa juba basseini. 

Sulle meeldib: kui emme sind naerma ajab naljakate häältega, sest siis sa naerad kohe kõva häälega.

Sulle ei meeldi: kui emme tahab sind toita siis, kui sa väga huvitatud pole söögist.