(postitus on valminud eile, 30.05)
RPA- rinnapiimaasendaja
G- peika
Täna pärastlõunal, kui olin poja magama pannud, oma muusika käima ja läksin kuuma dušši alla, leidsin ennast mõttelt, mida tahtsin kindlasti kirja panna. Mul on praegu palju teha, kuna Glen sai täna kuue kuuseks ja tahaks toad korda teha, hakata vaaritama midagi head, teha ennast korda, et pilte teha, kuid praegu tundub, et sõnad tuleb kirja panna.
Ma arvan, et ma pole päris ausalt kõik lapse saamise juures välja rääkinud. Muidugi, lapse saamine on meeliülendavalt rõõmus sündmus. Me ootasime last väga ja tema sünd oli kõige imelisem hetk meie elus. Kuid sellest hetkest peale muutus tegelikult meie mõlema maailm kategooriliselt ja sellega ka meie suhe. Me jagasime suurt rõõmu, kuid olime mõlemad olukorras, mida iial polnud kogenud. Olime alustanud tööd ametil, mis on kõige olulisem maailma- emadus ja isadus.
Foto: Kätlin Tursk
Ma arvan, et see vastab tõele, et emadel tekib tugev side lapsega juba raseduse ajal. Loogiline. Meie kanname lapsi oma kõhus 9 kuud, vahest veidi vähem, vahest veidi rohkem. Kuid meie kõigi jaoks on see katsumus omaette. Mõnele raskem, mõnele kergem. Aga lapse kandmise, sünnitamise ja ka imetamisega oleme isadest niiöelda sammu võrra ees. Meil on see side lapsega juba olnud sellel ajal kui ta meie sees ju kasvas, kuid isa jaoks algab otsene side lapsega alles siis kui ta saab ta esimest korda oma kätele. Ilmselt on ka isadel siis nendega veidi raskem seda vaimset sidet luua. Mulle tundub, et ka meie pojal oli issiga vaimse sideme loomine pikem protsess kui minul.
Ma olin lapsesse kiindunud juba siis kui ta mu kõhus oli. Ma muretsesin kordades rohkem. Või siis ma vähemalt näitasin seda rohkem välja, kui lapsel oli suurem risk olla downi sündroomiga või südamehaige. G ongi sissepoole elav inimene ja mina väljapoole, seega ma ei saa väita, et ta ei muretsenud sama palju kui mina. Kuid pärast lapse sündi hakkas tekkima hetki, kus mõtlesin, et kas G ei hooli lapsest nii palju kui mina, et ta ei muretse, et ta ei mõista mind.
Esimene hetk oli siis, kui me pidime pikemaks ajaks haiglasse jääma sünnitusjärgsesse osakonda, kuid minu ema tuli Soomest last vaatama. Ta oli ju Eestisse tulnud spetsiaalselt paariks päevaks, et oma esimest lapselast näha, kuid meie pidime haiglasse jääma. Siis tekkis see koht, kus mõtlesime, et mida teha. Vanaema tahaks lapselapsega olla, kuid haiglasse sai minu juurde tugiisikuks jääda vaid üks. Ühest küljest ma nii väga tahtsin emaga olla, kuid tundsin teisalt, et see olevus oli ju meie peres alles kaks päeva olnud, ning G oli juba nõus kõrvale astuma ja ööks koju minema. Sellel hetkel tagus pähe üks mõte:”Kuidas ta saab oma alles sündinud pojast ööks eemale minna, kui ma ei suuda isegi tualetti minna, ilma et teda igatsema hakkaks?” Sellel hetkel ma ei mõistnud, kui hea teo G tegi, andes võimaluse lapse vanaemale olla see üks öö haiglas lapselapsele lähedal ja mulle toeks. Ema oli mulle kindlasti rohkem toeks näiteks rinnaga toitmise juures. Tema mõistis mu muret, kui nutsin, et piima ei tule rinnast. Kuidas saanukski üks meesterahvast mõista, mida tähendab ühele emale see, et tal on hirm, et piima rinnast välja ei tahagi hakata tulema. Kuid mina tõlgendasin G käitumist hoolimatuks, arvates, et ta ei tahagi olla selle kurnava tegevuse juures, kus öösel iga 3 tunni tagant tuli laps üles ärata, mähet vahetada, piima soojendada, kaaluda last iga toitmine, anda talle RPA’d ja siis veel tund aega rinda.
Teine kord olin masendunud G käitumisest siis kui pidime lapsega mööda arste käima. Meie rahalised olukorrad polnud üldse kiita ja G pidi tööle tagasi asuma, juba järgmisel nädalal pärast lapse sündi. Sellel ajal pidime meie lastehaiglasse minema. Lastehaigla oli karantiinis, kuid ühel päeval lasti isasid siiski lapsi vaatama, kuid G oli jälle tööl ja ei saanud tulla meid vaatama. Ma olin pisarateni solvunud ja õnnetu, sest ma ei suutnud sellel hetkel mõista, et ta ei saanud rekkal haagist teeäärde jätta ja haiglasse kihutada, vaid pidi tegema oma otsa ära, ning selleks ajaks kui töö lõppes oli külastusaeg juba läbi. Mõtlesin jälle, et miks ta ei saatnud tööd kus kurat ja ei kihutanud meie juurde. Hiljem järele mõeldes, mõistan, et tollel hetkel seal haiglas lapsega istudes, masendas mind rohkem mure lapse tervise pärast ja see haiglas istumine, ning mõistus ei tahtnud aktsepteerida reaalsust. Sellel hetkel elasingi vaid selles hetkes, aru saamata, et ka järgmisel kuul oli vaja elada.
Ega meil ka edasi kergemaks ei läinud. Mind ajas vihake, et G ainult tööl käis ja koju tulles ei jooksnud lapse mähet vahetama. Esimene elukuu oli nii raske öiste söömiste osas ja mind vihastas see, et G sai rahus magada, kuid mina olin stressis ja väsinud sellest, et olin nädalaid juba saanud vaid 3 tund maksimaalselt magada. Muidugi G kallistas teda, hoidis teda süles ja vahest isegi rääkis temaga, kuid mina ootasin teistmoodi käitumist. Arvasin, et temast saab päevadega kogenud isa, kes oskab lapsega suhelda, teda lõbustada ja jookseb käed avali mähet vahetama. Oli hetki, kus mõistsin teda hukka, halvustasin tema käitumist, proovisin talle pinda käia, et ta lõpuks ühe mähkme vahetaks. Teisalt polnud mul üldse raske neid mähkmeid ise vahetada, kuna taastusin päris kiirelt ja ma ei leindnud eriti aega viriseda, eriti kui ema oli päris alguses palju abiks ja hiljem tuli ise üksi hakkama saada, kui G tööl oli.
Teate, mida ma tegin? Ma valasin palju pisaraid ja oli hetki, kus mõtlesin meie kooselu maha kanda ja lapsega ära minna. Ilmselgelt oli tegemist sünnitusjärge stressiga, ning ma usun, et oli hetki, kus olin sammukese kaugusel depressiooni vajumisest. Mul pole seda häbi tunnistada, sest seda juhtub paljude naistega. Selline asi on normaalne pärast pikka ja stressirohket rasedust ning keerulist sünnitust. Nagu ma kunagi kirjutanud olen, oli mulle unetus emaks saamise juures kõige raskem katsumus. Ma olen väga raske ja pika unega inimene alati olnud ning vajan palju und. Ja ühel hetkel päeva pealt sai 12 tunni pikkustest öö unedest 2-3 tunnised uinakud ja nii päevast päeva ja nädalast nädalasse. Mul ei olnud midagi selles olukorras ka teha, kuna minul olid ju rinnad piimaga.
Sellises stressis mõistsin hukka oma lapse isa. Kerge oli teda hukka mõista aga väga raske oli sellises stressis inimest mõista ja saada aru, et tema jaoks ei olnud kerge isaks saamine ja kogu see sideme tekkimine oma pojaga.
Tänaseks päevaks on meie pereelu midagi täiesti teist. G on mulle suureks abiks ja ma vaatan tihti teda imetlusega. Tema on meie raudne kivi, kes hoiab kainet mõistust, kui laps nutab hüsteeriliselt. Tema teenib raha, et meil oleks koht kus elad, oleks auto millega sõita ja toit laual. Ta tuleb tööl ja hakkab õhtusööki vaaritama ja teeb täiesti keelt alla viivaid toite. G hoolitseb koera eest, viib teda jalutama hommikuti ja õhtuti käime koos. Paneb talle süüa ja juua ning peseb teda, kui Merlot on otsustanud mudas püherdada. Tihti on tema hoolitseda köögis olev puhtus ja ta ei ole kunagi oodanud, et ma peaksin tema tööriideid otsima mööda korterit ja pesema neid. G on käed otsas ja kui tal on töö riided mustad, siis peseb ta need ise ära. Kusjuures, pole talle mingi probleem lapse pissine pidžaama või minu püksikud panna pesumasinasse. Lisaks annab ta mulle aega, et saaksin näiteks minna rullitama ja samal ajal on ta lapsega kodus, mängib temaga, räägib temaga, teeb koomuskeid või läheb vankrit lükkama ja koeraga jalutama. Selle kõige kõrval suudab ta leida aega, et ka mulle ilusaid asju öelda ja vahest jalgu masseerida. Mul pole enam kahtlustki selles, et G hoolib ja armastab meie poega väga ja mida päev edasi seda parem isa temast saab.
Minul pole midagi muud teha kui paluda andeks oma käitumise pärast.
Püüdke mõista, et me pole keegi emaks ja isaks olemise ametit õppinud ning meie oskus olla hea ema või hea isa ei sünni sellel hetkel kui laps sünnib.
Hiljuti sai meie pere ja blogi sõbraks 
Karoliina Koovit 