Tere, olen ema ja ka mul võib “juhe kokku joosta”

Emadus on kauneim ja raskeim amet käsikäes. Kas mul pole õigus? Me saame näha enda sees kantud 9 raske kuu viljasid ja siis iga jumala päev tunda uhkust selle üle, et oleme ühele inimesele elu andnud. Lapse sünniga kaasneb enneolematu õnn ja rõõm. Kuid iga lapse sünniga algab elu kõige keerulisem amet. Ma olen täiesti kindel, et iga ema, muretseb oma lapse pärast ja lapse kasvatamine pole kerge amet ei vaimselt ega füüsiliselt.

Ma arvan, et ema aju lülitub täiesti teisele programmile hetkest, kui laps on sündinud. Kõik on seotud lapsega ja kõige esimene on alati laps. See on paratamatus ja nii palju kui me ka ei sooviks vähem keskenduda lapsele, ka siis kui me tema kõrval parasjagu pole, siis see pole võimalik. Ma tean, et ka Sina, olles ema, mõtled paratamatult koguaeg oma lapse heaolule ja muretsed kas tal on kõik hästi või kas ta elu kulgeb edukalt ja muretult. Ja selles pole midagi ebanormaalset ega halba. See lihtsalt kurnab meie vaimu.

Teine asi on füüsiline kurnatuvus. On peresid, kus saab jaotada lapse toitmisi, mängimisi, võimlemisi, jalutamas käimisi, vannitamist, magama panemist jpm lapsevanemate vahel. Kuid enamik peresid, mis mina tean, seda mugavust endale lubada ei saa. Puhtalt selle pärast, et üks lapsevanematest käib reeglina tööl ning tavaks on ikkagi emal koju jääda. Ma olen õnnelik teie üles, kes te saate jaotada öiseid toitmisi ja veeta päevi kõik koos, kasvõi esimesed 2 aastat lapsega koos olla ja hiljem naasta tööle. Ma olen õnnelik, kui isal on võimalus lapse toitmist öösel võtta enda kanda, et ema saaks puhata ja magada ühe öö nii, et ta ei pea ärkama ei kahe, nelja, kuue ega ka üheksa tunni pärast, vaid saakski magada kasvõi 12 tundi järjest ja seda nimetatakse välja puhkamiseks. Millal sain mina seda teha? Üle poole aasta tagasi. Jah, ma tean on emasid, kes pole seda teinud aastaid. RESPECT!  Te olete ülimaemad, ausalt. Kuid olgem ausad, enamus emade päevad mööduvadki lapsega tegeledes, ning me ei saa põhimõtteliselt hetkekski ennast välja lülitada. Kujutage ette, kui ma paneks lapse näiteks põrandale mängima, ise võtaks teises toas ühe mõnusa uinaku. Ei tule kõne allagi. Ma saan seda teha koos oma pisikesega ja ka see näeb välja sundasendis, tiss lapse suus ja äratus on siis kui laps soovib, mitte siis kui mina seda tahaksin teha. Ma pean ärkama siis, kui laps tahab, mitte siis kui mul on uni läinud ja ma tahan ärgata.

Teate, kuidas ma tahaks teha midagi, mida ma tahan, mitte mida ma pean tegema. Ma tahaks sellist hommikut, kus ma avan silmad ja mõtlen, et nüüd ma tahan ärgata. Kõik minu ööd ja hommikud mööduvad mõttega, et ma pean püsti tõusma ja ärkama. Enamus tegevusi minu päevas on minu kohustused ja ma pean neid asju paratamatult tegema, kuid ma sooviks, et minu päevas oleks rohkem asju mida ma tahan teha. Mulle lihtsalt ei meeldi mõte sellest, et kõik mida ma teen on mu kohustus. Võib olla peaksin oma mõtlemist muutma ja ärkama mõttega, et ma tahan ärgata, et oma lapsega aega koos veeta. Minema kööi mõttega, et ma tahan teha midagi tervislikku süüa, sest see on maitsev ja hea mu kehale, mitte sellepärast, et ma pean, et kaalu alandada. Jalutama minnes häälestada ennast mõttele, et jalutamine on lõõgastav linnulaulu või meeldiva muusika nautimise aeg, mitte ebamugav lapsevankri ja koeraga korraga kanseldamine.

Lisaks sellisele vaimsele ja füüsilisele kurnatusele, on paratamatus, et kõiges on lapse esimene. Ma ei pea oluliseks panna raha enese soovidele, nagu minna rühmatreeningutesse, hoida oma küüned korras, lubada endale näohoolitsust või korralikke jooksutosse. Muidugi ma tahaks, kuid ma lihtsalt sean esimeseks selle, et osta soodukaga lapsele mähkmeid ette, lubada talle ühed kvaliteetsemad rõivad ja kõige olulisemaks pean tema tervist ja füüsilist arendamist. Aga ühel hetkel tundub, et tahaks ise ka midagi. Kas ma olen siis sellepärast halb ema? Tahaks lükata vankrit nii, et ma ei mõtle selle, et peaks oma käed taskusse peitma ja kõhuga edasi lükkama vankrit, sest mu käed on lihtsalt nii hirmsad. Eelmisel kuul eemaldasin küüned (jällegi selle pärast, et raha enda pealt kokku hoida) ja pärast seda on mu küüned ja küüne ümbrused nii hirmsas olukorras, et asi pole vaid selles, et seda on kole vaadata, vaid mul on valus. Need lõhed lihtsalt teevad haiget. Ma hoolitsen oma käte eest, olen seda alati teinud. Kreemitamine, küüneõlid, küünetugevdajad jne, kuid mu küüned pole lihtsalt normaalses seisus ilma geeli kihita. Juuksurisse minemisest ma isegi ei unista ja siis mõtlen, et milleks üldse? Ma nagunii kuskil ei käi eriti ja suurema osa ajast hoidan oma juukseid krunnis või hobusesabas. Ja milleks mulle need head jooksutossud, kui mul nagunii pole aega käia jooksmas ja keskenduda sellele järjepidevalt. Või mul pole lihtsalt tahtmist piisavalt palju?

Kuigi suurema osa ajast olen ma ülevoolavalt rõõmus selle üle, mis mul on – imeline laps, imeline mees, tore kodu, kallid lähedased, sõbrad (kes küll asuvad kaugel, kuid nendega kohtudes on alati hea), toit on laul ja eluks vajalik kõik olemas, siiski on hetki kus ka mul “jooksebki juhe kokku.”

Üks hetk täna leidsin ennast olukorrast, kus küünelakk ei kuivanud ära, ning mind ajas närvi see, et pidin sellega üldse tegelema, eriti veel nii kallist asjast, millal saame aega veeta terve perega koos. Siis broneerisin reisi ja väljusin veel grammikese endast, kuna hind mulle absoluutselt ei meeldinud ja lõpuks ei saanud broneerimisega ka hakkama. Samal ajal ei mõistnud, miks Glen ainult jauras ja jauras põranda, sest söönud ta oli ning ärganud ka äsja. Kõrval vaatas mulle otsa koer, kes mõtles lakkamatult õue minemisele, ning minus tekitas jälle veidi õudu mõte sellest, kuidas Merlot sikutab jälle mõne koera poole ennast ja mina pean ühe käega lükkama vankrit ja varieerima nii, et lapsele päike silma ei paistaks. Veidi rohkem ajas närvi veel see, kui arvel polnud nii palju raha, kui broneerimiseks vaja oli, ning mõistsin jälle, kui vastik on olla pidevalt peost suhu seisukorras. Veidi läks veel aega, kui mõni närvirakk hävines nüüdseks juba küllaltki närvilisel emmel, väänleva ja piriseva beebiga, kes riidesse oli vaja toppida. Kui lõpuks kõik riides ja ootamas välja minekut, avastasin, et vankri vihmakilet ka polnud, olin põhimõtteliselt plahvatusohtlik ja saatsin G seda autosse otsima, KAKS KORDA, sest ma ei uskunud, et ta esimesel korral seda ei leidnud. Minu hääletoon oli selleks ajaks juba ammu allapoole arvestust ja kapiuksed käisid ka kõvemini kinni. Olukord kulmineerus teineteise peale hääle tõsmisega, mille tulemuseks laps oli ehmunud näoga ja nutma puhkemise äärel ning koer värises ukse ees, kuna arvas, et tema on midagi pahasti teinud.

Ja siis õue astudes ma nutsin, silitasin oma armsa beebi nägu, kui ta oli uinunud, ning vabandasin, et olin endast nii välja läinud, sest ma olen inimene, mitte robot. Ma olin lihtsalt ääretult õnnetu, et teineteise peale häält tõstsime. Mul on tunded, närvid ja ka mina väsin. Ühel hetkel ei jõua ju lihtsalt ja see on vist normaalne (ma loodan) ja siis väljubki kõik kontrolli alt. Õnneks harutas värske õhku mu juhtmeid veidi laiali ja õhtu möödus küllaltki vaikuses ja mina tundsin, et kui terve meespere magas, pean oma tunded kirja panema. Miks kirja? Võimalik, et otsin inimest, kes ütleks, et ma pole ainus, et ka temal jookseb vahest kokku ja selles olukorras käitub ka tema mõtlematult. Või tahan ma jälle kellelgi teisele selle kirjutisega midagi pakkuda? Pakkuda lugevale emale samastumisrõõmu, et tal oleks kergem?

 

 

Beebiblogi: Esimene puhkus koos beebi esimese basseini käiguga

Postitus on valminud koostöös V Spa-ja Konverentsihotelliga!

Selles postituses räägin teile meie pere jaoks kahest väga olulisest sündmusest. Esiteks sai meie pisike pere päris esimest korda kõik koos puhata. Seda ei saa küll nimetada päris puhkuseks kuna see kestis napilt 24H. Nimetame seda siis minipuhkuseks või hoopis restardiks. Teiseks räägin Gleni esimesest basseinis ujumise kogemusest, kuidas ta basseinis käitus ja millised olid tagajärjed.

Pärast lapse sündi on meil kolimiste tõttu olnud pööraselt kiire. Peigmees on pidanud harjuma uue töökohaga, mina uue elukorraldusega ja kõigele lisaks tuleb kuidagi ots otsaga kokku tulla ning soetada kõik vajalik uue elu alustamiseks. Selle kõige kõrval vajas meie pisike pere natuke lõõgastust ja restarti.

Selle juures tuli meile lahkesti vastu Tartus asuv V Spa- ja Konverentsihotell. Kui päris aus olla, siis plaanisime neid külastada juba aprilli alguses, kuid meie kõige pisemat tuli kimbutama viirusepoiss ja pidime oma puhkuse edasi lükkama. Pärast seda avanes meil võimalus kõik koos Eestisse reisida maikuus. Sellel korral ei takistanud meid miski ja puhkus võis alata.

Kuidas meie pisike minipuhkus möödus ja kui positiivne mõju sellel oli, saate edasi lugeda Emmde Klubist SIIT!

Beebiblogi: Ei usalda, ei taha usaldada või klammerdunud?

Juba enne Gleni sündimist polnud kahlustki, kes meie peres suurema osa ajast lapsega hakkab veetma. Mina võtsin lapsehoolduspuhkuse ja minul on rinnad millega last toita. See on ikka suhteliselt erand, kui naine naaseb tõõle ja mees jääb igapäevaselt koduseks lapsega.

Alguses ei pööranud me sellele suurt tähelepanu, et laps põhimõtteliselt minu külge kleebitud oli. Mida väiksem ta oli, seda rohkem ta istus/lamas rinna otsas ja mul polnudki nagu erilist võimalust tema juurest lahkuda rohkem kui tunniks. Hiljem tagasi mõeldes tundub, et juba siis tegin väikese vea. Iga beebi võiks osata juba pisikesest peale ka pudelist piima juua. Ma kaldun mitte uskuma, et beebi imetamisvõte saab rikutud, kui ta kümne rinnast söömise kohta saab korra ka pumbatud piima pudelist.

Seda postitust on edasi võimalik lugeda SIIT!

Beebiblogi: Poole aasta kokkuvõte

Hurraa, pool aastat ongi juba lennukalt möödas ja me saame oma pisikest nimetada juba poole aastaseks poisiks. Minu jaoks on ta endiselt see pisike beebike ainult, et natukene raskem kaalult ja palju suurem väänleja ja joriseja. Kirjutan täna kirjas pojale, millised oskused on omandatud ja kuidas näeb elu välja ühe poole aastase lapsega.

Kallis poeg,

Ma olen veidi hiljaks jäänud selle kirja kirjutamisega, sest sinu sünnipäevast juba nädal möödas, aga no mis sa teed, kui aega ei ole arvuti teha istuda. Ma rääkisin seda ilmselt juba paar kuud tagasi, et aega ei ole. Kuidas ma küll sain öelda, et aega pole, siis kui sa veel imepisike olid? Sa ju oli rahulikult oma mänguasjadega tegelustekil, vaatasid suurte silmadega ringi ja sulle piisas ühest mänguasjast, et oleks tunniks ajaks rahulik. Lisaks sa magasid põhimõtteliselt mitte ühest päevas pool maha, vaid nii umbes 18 tundi.

Tänaseks päevaks tuleb tõdeda, et sinu uned pole enam eriti piisavad, et ma sellel ajal midagi tohutut korda saaks saata. Esimene uni, mida sa enne lõunat teed ongi see aeg, kus ma püüan nii palju kui võimalik blogis midagi korda saata. Lõunaune ajal ma pean sind kärutama, sest sul on komme kohe koju jõudes silmad plaksti lahti teha. Teine võimalus, mille ma paar päeva tagasi avastasin on koos sinuga tududa. Minu kaisus magad sa 2-3 tundi lõunauinakut rahulikult. Ja kokkuvõttes ongi oluline, et sa puhkaks, mitte, et mina saaks suuri tegusid sinu une ajal korda saata. Ausaltöeldes olen ma päevakavaga natuke segaduses, sest praegusel ajal tuleb sul ikkagi kokku 4 und. Kui ma Merlotiga jalutama lähen kell 13 ajal siis sa ju magad ka aga kuna sa magad siis nii lühikest aega, siis tahad sa pärastlõunal ka tavaliselt uneleda veidi. Teoreetiliselt sa ilmaselt rohkem ei magaks enne ööunne minekut, aga kuna meile meeldib issiga koos jalutamas käia õhtuti kella 18-19 vahel, siis seal uinud sa ka kärus.

Ööunega oleme hakanud veidi ümberkoolitamist tegema. Varasemalt oled sa kuude viisi jäänud magama kella 22 ajal, kuid viimastel nädalatel kippus asi veidi käest minema ja sinu ööunne jäämine oli lükkunud lausa 23’le. Paar päeva oleme nüüd harjutanud sinuga voodisse minemist kell 21.00 ja see toimib, sa oled täitsa väsinud ja kell 21.30 magad sa kenasti. Siin aga on väike konks, et sa kipud siis väga vara (loe 7-8) jällegi ärkama. Aga kuna ma praegu sinuga lõunauinakut saan teha siis sellest varasest ärkamisest pole ka lugu. Üldiselt on raske mingitest kellaaegadest kinni pidada ja ma arvan, et lihtsam on lihtsalt jälgida sinu soove ja panna sind magama siis kui sa selleks soovi avaldad. Vähem stressi mul, kui sa magama ei taha jääda ja sina ei pea ka vääneldes märku andma, et kuule emme, veel ei taha magada.

Kuues elukuu on olnud tegelikult küllaltki põrgulik, sest varasemast väga vaiksest titakesest sai nüüd päris kõvasti protesteeriv ja kiunuv beebi. Tihti on sinu vajadustest raske aru saada, ning pean katsetama, mis sulle sobib ja meeldib. Sa kas tahad magada, süüa, mänguasja kätte saada (sest sa ei oska edaspidi veel roomata ja roomad tagurpidi kaugemale hoopis mänguasjast), lähedust või jumal teab mida. Igatahes on kaks asja mis sind üldiselt maha rahustavad – emme süli ja käru. Ma ei hakka salgamagi, et mulle ei meeldi nuttev, kiunuv ega karjuv laps, seega ma eelistan sind pigem opa võtta ja maha rahustada, kui lasta sul põrandal nutta. Üks nipp mida ma kasutan ka siis, kui ma näiteks süüa teen, on surisev lamamistool. Reeglina rahustab see toolike sind maha ja ma saan rahulikult enda toimetused lõpetada.

Aga kõige selle kõrvalt polegi asi nii keeruline, sest tegelikult saan ma sinu väikese jauramise kõrval kogu korteri koristatud, blogitud ja isegi endale süüa tehtud poole päeva jooksul, enne kui issi koju saabub. Kui issi juba kodus on, siis on elu täitsa lill, sest tema teeb tavaliselt õhtusöögi ja tihti saan ma õhtuti isegi trenni teha, kui issi sinuga jalutab või mängib. 

Mulle nii meeldib, kuidas sa naerad kõva häälega. Selleks peavad emme ja issi muidugi palju totakaid hääli ja nägusid tegema. Lisaks teed sa väga naljakat häält alati kui Merlot’d näed, nagu kisendad rõõmust. Merlot’le sa ka väga meeldid, ta käib koguaeg salaja su kõrvataguseid või varbaid lakkuma. 

Sellest kuust alates on su toitumine hoopis teismoodi. Rinda sa nii väga ei taha enam aga praeguseks saad kaka korda süüa kausist. Hommikuti teeb emme sulle putru ja õhtuti saad püreed. Kaks korda otsustasin sind toitma hakata, kuna sa keelusid rinnast päeval aina enam aga niigi on sinu kaal seisnud seal 7,5kg juures, seega ma otsustasin sind siis parem püreega toita, kui lasta sul üldse mitte süüa. Järgmisel nädalal arsti juures vaatame, mis ta räägib sinu kaalust ja mis edasi saab. 

Mulle tundub ja ka teised kellelt olen nõu küsinud, arvavad, et sul on käsil ka hammaste tulek, sest ila tuleb aina enam ja pidev jorin ja asjade suhu pistmine viitavad sellele. Tuleks need hambad juba välja, oleks meil kõigil kergem.

Lõpetuseks võin öelda, et meil oli tegelt väga edukas kuu. Keeramine, 360 kraadi keeramine ja tagurpidi roomamine on selged. Lisaks on su käed väga tugevad ja nendele toetud sa väga hästi. 

Seame eesmärgiks, et seitsmendal elukuul saame edaspidi roomamise selgeks näiteks? Muidugi ootanma juba seda aega kui sa käpukile lähed ja istuda ka oskad, aga aega on nende kiirete asjadega. 

Aga pikemalt enam arvutis olla ei tahaks, teen sulle ruttu putru ja lähme õue lõpuks suve nautima. 

Musitan ja kallistan sind (päriselt ka)

 

Millised oskused omandasid teie lapsed seitsmendal elukuul? Mida mul oleks reaalne oodata ja loota?