Beebiblogi: Esimesed kuud lisatoiduga

Meil oli pisike puhkus Eestis Viljandimaal ja sellel ajal ma lihtsalt hoidsin arvutist kaarega eemale, kuid juba paar päeva tagasi ilmus Emmede Klubis uus postitus sellest, kuidas meil lisatoiduga alustamine läks ja milliseid otsuseid olen mina vastu võtnud nende kuude jooksul. Jagan postitust nüüd ka väikese hilinemisega teiega.

Olles esimest korda ema, oli lisatoiduga alustamine minu jaoks täiesti tundmatu maa. Loomulikult olin ma poes näinud püreepurke aga mul polnud halli aimugi milline, miks, kuidas ja kui palju. Selleks vajasin ma nõu ja abi. Kõik minu teadmised põhinevad teiste emmede kogemustel ja soovitustel ning vähesel määral ka googlest. Paljuski olen siiski meie toitumishajumused kujundanud enda tunde järgi.

Edasi saate lugeda postitust nagu ikka EMMEDE KLUBIST!

 

Beebiblogi: Tako Mille vankri vahetus NUNA IVVI vastu

NSS – nägu sõidusuunas

SSS – selg sõidusuunas

Sellest on nüüdseks juba päris palju aega möödas, kui me vahetasime oma imekena beežist nahast Tako Mille 3in1 komplekti hullult püssi tangi NUNA IVVI vastu. Pärast kahte kuud saan võtta kokku oma arvamuse, tunded ja mõtted seoses kogu selle kärusaagaga.

Kõik sai alguse tegelikult juba aprillis, võimalik, et isegi märtsi lõpus juba. Mul tekkis lihtsalt kiiks, et ma pean oma esimese vankri vahetama välja millegi muu vastu. Esimese tõuke sellele soovile andis see, et mul oli lihtsalt kopp ees sellest, et mida raskemaks laps muutus, seda tüütum oli mul koera ja lapsega koos jalutades vankril suunda muuta. Otse sõites oli kõik ideaalne, kuid ühe käega mittepöörlevate ratastega suunda muuta ei ole eriti lihtne. Sellele andis muidugi hoogu juurde see, kui sain ühes poes juhuslikult pöölevate ratastega vankrit proovida.

Gleni esimene vankrikomplekt Tako Mille

Ma ei mõelnud just eriti kaua ja panin oma komplekti müüki. Soovija oli kiiresti olemas, ainus mure oli veel see Eestisse toimetada, milleni oli mitu nädalat aega. Kõik oli juba pakitud, planeeritud, kui tahtsin veel midagi küsida ostjalt. Selle peale sain reisile eelneval õhtul ootamatu vastuse, et ta siiski ei soovi seda komplekti osta ja unustas mulle öelda. Ütlen ausalt, et olin kergelt öeldes vihane, sest ma juba tahtsin minna poodi uut vankrit või käru valima. Kui ma poest midagi leidnud poleks, oli mul välja valitud http://www.jollyroom.fi lehelt Beemoo 2in1 komplekt. Ma nägin seda ka korra bussis ja mulle väga meeldis, et ta nägi bugabooga sarnane välja aga hinnalt kordades soodsam.

Mis seal ikka tuli leida uus ostja. Loomulikult lasin hinna alla komplektil, et sellest ruttu vabaneda. See kõlab nagu mulle poleks oma vanker meeldinud, aga mul polnud reaalselt mitte midagi muud ette heita, kui seda, et koeraga jalutades oli tõesti raske. Kui mul koera ei oleks, poleks mul mingi põhjust olnud vahetusega hakata tegelema. Sellel komplektil oli kõik olemas mida ma tahtsin ja vajasin. Lisaks nägi see komplekt lihtsalt megailus välja. Ma kahtlesin mitu korda oma otsuses ja ma polnud ikka päris kindel mida teha, kuid järgmine ostja oli jälle kiirelt platsis ja sel korral oli tingimuseks ka ettemaks. Ostja tegi ettemaksu kohe ära ja nüüd polnu tagasiteed. Mida rohkem ma kasutasin seda veel viimastel nädalatel, seda enam võlusid ma avastasin. Lisaks võtsin lõpuks ka YouTubest lahti tutvustava video ja see oleks meile ka istumisosana ideaalselt sobinud. AGA NEED RATTAD, PAGAN KÜLL, NEED EI PÖÖRLENUD JU!

Enne Eestisse minekut leidsin endale ka sobiva käru. Mulle jäi see kärusõltlaste grupis kohe silma oma välimusega. Just selline mis mulle stiililt sobiks. Musta värvi ja kuidagi lihtsalt maitsekas, minu arvates. Minu suur nõudmine oli ka täidetud, ehk pöölevad rattad, NSS, SSS, täislamav asend, suur pakikorv, suur kaarvari. Lisaks meeldis mulle väga see, et käru oli sobiv juba sünnist alates, mitte juba istuvale lapsele. Tutvustav video oli väga ahvatlev ja ma olin otsuse teinud ühe õhtuga. Broneerisin käru endale ära.

Eestis andsin meie esimese vankrikomplekti üle ostjale, kes oli väga rahul ostuga ning Tartus sain kätte meie NUNA. Müüja aitas komplekti kokku panna ja proovisõit võis alata. Esimene sõit oma auto juurde sujus imeliselt. Esimene reaktsioon oli super. Aga siis panin lapse kärru ja läksime keskusesse proovisõitu tegema koos beebiga. Kõigepealt tõmbusin ma näost valgeks, kui proovisin üle äärekivi saada. See käru nina lihtsalt ei tõusnud. G proovis ka ja tema sai üle äärekivi nõnda, et pani jala raamile (piduri kõrvale) ja siis surus lükkesanga alla poole. Nii see nina siis tõusis ja raam ragises. Ma olin täiesti kaame ja mõtlesin, et mis see ongi reaalselt ainult sirgel teel sõitmiseks või? Hiljem selgus, et viga oli selles, et esiteks me kartsime natuke suruda, sest vana vankri nina tõusis kerge liigutusega, ning lükkesang oli reguleeritud liiga madalale. Ja raam pole endiselt pooleks murdunud, nagu ma alguses väga kartsin.

Selle madalale reguleeritud lükkesangaga tegin endale ka alguses karuteene. Arvasin, et jube mõnus on sõita nii, et sang on madalal, kuid nii see pole mõeldud sõitmiseks. Käru on madalale reguleerituna halvasti juhitav, ning toidupoes suutsin põhimõtteliselt kõik riiulid ära rammida. Ma lihtsalt ei osanud sõita selle käruga. Pöölevad rattad ei pöölenudki nii nagu teisel vankril mida poes olin proovinud. Esimesed kriipsud olid juba raamile peale tehtud pärast esimest sõitu, tänaseks on kriipsukesi juba lükkesangal ka. Praeguseks olen harjunud millise kaarega ma keerama pean. Samas järsu pöörde teeb vanker võrdlemisi lihtsalt. Ilmselt poleks see käru osutunud mu valikuks, kui oleksin saanud teda võrrelda mõne teise pöörlevate ratasetega käruga. Näiteks õnnestus mul Eestis hiljuti proovida BabyJoggersit poes, ning mulle kohutuavalt meeldis seda seal poes lükata. Muidugi polnud seal last sees, seega ma ei saa seda arvamust päris adekvaatseks pidada, kuna NUNAt proovisin ju ka esimese raksuga ilma lapseta ja oli ka väga kerge lükata.

Müts ja püksid Breden Kids, dressipluus H&M 

Kolmas väga suur probleem oli minu jaoks alguses see, et kärul polnud mitte mingit vedrustust. Vanal vankil oli väga suur vedrustus, ning piisas sõrmega pihta minemisest, kui käru kõikus küljelt küljele ja üles alla. Selle vedrustusega rahustati mind maha, et see on harjumise asi ja küllap ma peagi harjun selle jäikusega. Nii oligi, paari nädalaga harjusin selle jäiga raamiga ära. Ainus asi mis mind siiani häirib selle juures, on see, et ma ei saa kivisemal teel sõita käruga ja ma mõtlen ikka päris kivist, mitte lihtsalt kruusase kattega teed, sest laps lihtsalt võbiseb seal istumisosas nii julmalt. Õnneks mul siin selliseid kohti pole, kus ma taolisel teel palju pean sõitma, seega ei ole probleem väga suur. Samas kui ma maal elaksin või kuskil Harku metsas tahaks jalutamas käia, siis ei saaks ma sellise käruga ilmselt hakkama.

Positiivsemaks pooleks saab lugeda seda, et meil oli enne probleem vankri mahutamisega autosse koos korviga ning mul oli päris raske seda kokku panna. Vanal võttis see väga palju ruumi. NUNAl võtab ta küll veidi vähem ruumi aga teda on kordades lihtsam kokku panna ja lahti võtta, kuid kindlasti on ka paremaid variante. Tegelikult on pagass ikka endiselt võrdlemisi täis, kui käru seal on. See oli suhteliselt üllatav ausaltöeldes. Siit siis mulle õpetus, et enne pead uurima kui kokku see kogu kupatus läheb. Sedaani jaoks igatahes see NUNA just eriti kompaktne pole.

Lapsele NUNAs meeldib. Meil pole kordagi olnud probleemi, et ta hakkaks seal jonnima, tahaks sülle või tunneks ennast ebamugavalt seal. Laps on selles kärus muretult veetnud isegi pool päeva. Kui me käisime lõbustuspargis oli ta seal 5-6 tundi, korraks vaid sirutas minu süles olles süües. Soovi korral saan tõsta seljatuge kas natukene poollamavasse madalamasse asendisse või poollamavasse kõrgemasse asendisse. Magades saan teda jälle täitsa alla lasta. Käru sisu on mõnusalt lapse keha järgi. Olen näinud, et paljudel 2in1 ja 3in1 komplektidel on istumis osad tätisa sellised sirged ja laps saab istumis osas olla alles siis kui ta reaalselt juba täitsa sirge seljaga istub. Need istumis osad on lihtsalt nii suured ja mahukad, et laps vajub seal igate pidi kössi, kui ta veel pisike on. Glenil oli NUNAs juba 5-kuuselt ideaalne olla. (Nagu eelpool mainitud, siis see käru sobib juba sünnist alates. Loomulikult ei panda imikut sinna siis istuma!)

Tutvustavas videos väidab meesterahvas, et pidur on väga kergesti peale pandav, mis on vale. Mulle üldse ei meeldi kuidas see peale läheb ja kuidas maha võtta tuleb. Kuid pidur on mugavam kui meie esimesel vankril. Üks nn viga on vb ka see, et sang ei ole mitte üleviidav, vaid istumisosa peab tõstma teise suunda. Tean, et paljud vist eelistavad üleviidavat sanga. See eest on seljatoe kõrguse muutmine täiesti hämmatavalt lihtne.

On olnud hetki oli olen ostu kahetsenud, kuna Glen oli veel päris tilluke kui selle ostsime ja hetkest, mil talle hakkas meeldima kõhuli olemine, olen vahest olnud sellega hädas, et isegi kui ta on kärus rahulik, siis näiteks reisides sain ma teda panna vankri korvis nö mängima ka kõhuli, kuid kärus saab ta ainult selili ja istudes olla. Teisalt ma ei kujutaks ette, et praegu temaga Eestisse reisides läheksin korvi osaga, sest pikad päevad ringi tuuseldades ta ju tahab ringi vaadata mitte korvi osas kaarvaju vahtida.

Kokkuvõttes, ma arvan, et ma ei teinud halba otsust. Ma siiski ei torma seda käru müüma ja uut asemele ostma. Ma olen siiani selle käru välimusest vaimustues ja nüüdseks harjunud ka selle käru omapäradega. Kõik on harjumise asi aga ma ei soovita kellelgi minna üle hea vedrustusega vankrilt täiesti jäigale kärule, eriti maal. NEVER AGAIN! Hetkel käin ma jooksmas peamiselt asfaldil ja saame selle käruga hakkama, kuid edaspidi plaanin vaadata käru, millega oleks koera ja lapsega tõeliselt mugav jooksmas käia.

Viimase asjana mainin veel, et minu teada seda käru Eestis ei müüda. Ma ostsin selle kärusõltlaste Facebooki grupist eraisikult. Nii palju kui ma netis olen uurinud selle hinna kohta, siis maksab selline uuena 600£ mis teeb 681€, näiteks SIIN.

Beebiblogi: Mis on lapsele hea, mis on parim? Aga emale?

Kõik, kes mind sotsiaalmeedias jälgivad ja on minu blogi lugenud, teavad ilmselt mind, kui suurt rinnapiima ja rinnaga toitmise propageeriat. Ma olen alguses peale suurt vaeva ja vatti näinud, pannud sellesse nii palju aega, vaeva ja pisaraid, et mu laps saaks rinnapiima. Samas olen alati seda lähedust lapsega väga nautinud. Kuus kuud olid uskumatud, ning ma olen hämmingus, et emade kehad suudavad toita lapsi ainuüksi piimaga kuus kuud. Eriti tublide emade keha suudab isegi rohkem kui ühte last toita, samaaegselt. Vaatamata meie keerulisele algusele ja lõpmatule tissistreigile, mis sai alguse veidi enne kolme kuuseks saamise, oleme pusinud aina edasi. Aga miks ma räägin sellest minevikuvormis?

Sellest kaunist tegevusest, mil tundsin ennast lapsega lähedasena, sai ühel hetkel suur maadlemine, lapse nutmine, minu endast väljas olek ja mis kõige hullem, ma pole kindel kas lapsel oli üldse kõht alati täis. Olukord läks hulluks umbes kuue kuuseks saades. See algas veidi pärast seda, kui Glen hakkas keerama. Temast sai ärkvel olles põhimõtteliselt selili ja külili olemise vihkaja ja katsu sa siis last keerata külili, kui ta tahab ainult kõhuli keerata, rinnast eemale. Vahest keeras minu poole ja vaata, et surus end minu alla, et saaks ainult kõhuli minna. Kui ma seda tegevust takistada proovisin hakkas meeletu silda ja vibusse viskamine. Istumisasendis imetamisega oli veel võimatum. Probleem sellega sai alguse tegelikult juba mitmeid kuid varem. Sülle võttes oli mul lapse asemel hoopis kange kaigas, talle lihtsalt ei meeldinud süles imetamine ja ma püüan seda siiani vältida.

Alguses proovisin teda vägisi rinnale saada, kuid mõistsin päris kiiresti, et see võimendab vaid nuttu. Toitmiste vahed pikenesid tunduvalt. Minu jaoks oli oluline, et ta näiteks ei tekkinud nälga, kui olime jalutamas või sõitsime parasjagu autoga. Mulle ei meeldi last kuulda nutmas, ja iga ema teab ilmselt, et see näljakisa on üks hullemaid. Mu süda lihtsalt lõhkeb, kui kuulen pisikest olevust kurtmas. Aga probleem oli selles, et laps sõi ikka väga suurte vahedega juba ja niigi olid mul närvid veidi krussis selle kaalu teemaga. Kaal oli juba kaks kuud ühe koha peal seisnud. Esimene kuu arst veel ei teinud probleemi. Glen muutus ju aktiivsemaks ja ainevahetus oli ka kiirenenud.

Olukord jõudis sinna maale, et me olime pusinud ja pusserdanud aga olude sunnil, tuli mul hakata Glenile pudelist piima andmist proovima, et ta vedelikku tarbiks ja saaksin last vahest ka isaga jätta. Isaga olemine on väga oluline selleks, et ta lepiks ka teistega olema, mitte ei ripuks tervet lapsepõlve vaid minu küljes. Ka isal peab olema oma aega lapsega kahekesi olla. Ühel päeval võtsin kätte ja pumpasin piima välja ja panin pudelisse. Ei kõlbanud üks pudel, ei kõlbanud teine. Suur võitlus ja lõpuks leppis ainult rinnaga. Kui ma järgmisel toitmisel proovisin kolmandat pudelit, mis meil kodus oli, siis see talle sobis (Tommee Tippee). Fakt oli see, et ma ei saanud kogu aeg lapsele piima välja pumbata. Esiteks ma ei tahtnud, et rindadel tekiks ületootmine ja ma vihkan kõvasid punnis rindasid. Teiseks ma ei tahtnud veeta oma päevi pooleldi pumba otsas. Kolmandaks olingi niivõrd mugav ema, et otsustasin oma lapse ja enda heaolu nimel talle hakata RPA’d andma.

Analüüsides Gleni käitumist, mõistsin, et ta tahtis hakata rohkem ringi vaatama, kui kunagi varem. Teda huvitas iga väiksemgi kõrvaline hääl. Seda kõike ei saanud ta uurida rinnal olles. Alates hetkest, kui lisasin pudeliga toitmise, sai laps süüa ja maailma avastada korraga ja ema süda oli rahul, et lapsel kõht täis.

Olukord paranes, kui lasin ennast niiöelda vabaks. Alguses olin väga pinges, kuna hakkasin lapsele RPA’d andma, kuna seda tehakse lihtsalt nii palju maha. Mingist hetkest otsustasin, et see on minu laps, minu otsus ja kellelgi pole õigust mind pidada halvaks emaks, kui ma tahan, et mu lapsel oleks kõht täis ja minul närvid korras ja selleks me pidime alustama RPA andmist. Glen joob siiani hea meelega nii rinnapiima, kui ka RPA’d. Me ei ole endiselt loobunud rinnaga toitmisest ka päeval. Meie päevad on täiesti erinevad. On päevi kus ta joob vaid rinnapiima ja ilma igasuguse tülita iga paari tunni tagant, kuid on ka väga raskeid päevi, kus ta joob rinnapiima näitkes kell 8 hommikul ja pärast seda keeldub ta rinnad ning pudelipiima on ka nõus võtma alles kella 13-14 ajal. See muudab mind muidugi väga ärevaks, sest ma tean, et selle järgneb kinnine kõht. Kas see on lapsele parim? Ilmselt mitte. Aga koondotsus on parim meie perele.

Ma ei kavatse nii pea loobuda enda algatusel rinnaga toitmisest. Teeme nii nagu on lapsele hea ning teatud oludes võtan arvesse ka enda heaolu. Ma tõesti eelistan olla rahulik ema, kui endast väljas muretsev ja närvitsev ema. Ma pooldan endiselt rinnaga toitmist, kuid iga asi peab jääma normaalsuse piiridesse, nõnda ka rinnaga toitmine. Ma arvan, et kui emale on rinnaga toitmine raske, vastumeelne ja ebameeldiv siis ta võib seda vähendada ja kui kuidagi ei saa, siis ka vajadusel lõpetada.

Ma muretsesin, et äkki kaob neil päevil mul rinnast piim ära, kui ta vaid õhul ja hommikul joob, kuid asjatundlikumad inimesed rahustasid mind, et nii kaua kuni ma lapsele rinda suhu pistan ja ta seda imeb, siis seni mul sealt ikkagi piima tuleb.

 

Minu soovitus ja kogemus on see, et käituge oma südame järgi mitte teiste arvamuse. Rinnaga toitmine ja kõik sellega seonduv on ainult ja ainult ema otsus. Ärge halvustage emasid, kes tahavad teha seda avalikult või kes tunnevad, et rinnaga toitmine ei ole nende jaoks. Usun südamest, et ükski ema ei taha oma lapsele halba ja peamine on see, et lapsel oleks kõht täis ning emal tuju hea. Lapsel on hea kasvada õnnelikus keskkonnas, mitte kibestunud ja õnnetute inimestega.

Beebiblogi: Gleni sai seitsme kuuseks, räägime arengust

Mõned päevad tagasi oli meie peres taas üks tore päev, kui pisikesel Glenil täitusid seitse elukuud. Arusaadavalt ei jõudnud ma sellel päeval lihtsalt kuidagi postitusega tegeleda. Meil oli külas Gleni vanavanaema, rutiinne iganädalane ujumine, toidupoodide külastamised ning pidustused koos saunaõhtuga. Terve nädalavahetuse veetsime ka perega mõnusalt aega ning eile, esmaspäeval, proovisin taaskord rutiini uuesti sisse saada. Iga kuiselt jätkame traditsiooni nende torumütsi piltidega ning kirjutan kirjakese Glenile, kus räägin tema arengust seitsmendal elukuul.

Kallis Glen,

Eelmisel kuul sain kirjutada rõõmust pakatava kirja, kuna sa hakkasi viimaks ometi roomama oma kuuendal elukuul. Seitsmedal elukuul aga võtsime kavasse roomamise ja tegime ära. Kuigi me võimelmas sellel kuul ei käinud, kuna treener puhkas, siis käisime tublisti ujumas iga nädal ning see tasus ennast täielikult ära. 26.juunil hakkasid sa roomama täiesti juhuslikult Merloti mänguasja poole. Sinu liigutused olid alguses kohutavalt naljakad ja me saime korraliku kõhutäie naerda, kuidas sa breiktantsu tegid, kuid edasi sa said. Iga päevaga on roomamine aina lihtsam, kiirem ja enam ei käi jalad ka erinevate suundades lipa-lopa.

Lisaks roomamisele kopsid ka päris korrlikult kõikvõimalike esemeid vastu põrandat. Ma isegi ei mäleta kas sa seda juba eelmisel kuul tegid, kuid mulle ei meenu, et oleksin sellest kirjutanud. Igatahes käib korralik kolkimine vastu põrandat. Vaesed naabrid.

Söömise kohapealt oled sa palju edasi arenenud. Sa tahad suuremaid portsjoneid ning sööd kaks korda päevas. Hommiku poole putru ja õhtupoole püreed. Aga lisaks püreele, lisandus sinu menüüsse ka RPA, kuna ainult emme piimast sulle ei jagu. Päris palju on streikimist olnud rinnaga, mis on ka mõistetav, sest maailm on nüüd palju huvitavam, kui oskuseid tuleb juurde. Kuid sellest räägime pikemalt eraldi postituses, mis täpsemalt rinnaga toitmisega toimub. 

Magamine muutus mingil ajal ka veidi probleemseks, kuid ilmselt on see seotud uute oskuste omandamisega. Mõnda aega tahtsid sa öösel mitu korda rinnale saada. Ilmselt oli probleem selles, et päevaga olid rinnad nii tühjaks imenud, ning öiseks uneks enam piisavalt tankida polnud midagi. Kui alustasin RPA andmist juurde õhtuti, hakkasid sa pikalt uuesti magama ning vahest harva tahad vaid lutti korra öösel. Vastu hommikut sööd nii, nagu alati oled söönud. Oma voodit armastad sa endiselt ja emme, issi armastavad ka, sest kolmekesi on ikka päris ebamugav magada. Teil jah issiga hea, käed jalad laiali nagu meritähed, aga emme magab pepu üle voodi ääre. 

Ka käru vastu pole sul mitte midagi. Kui sa esimest korda lõbustuspargis käisid, veetsid nii tublisti 5 tundi kärus ilma ühegi streikimiseta. Emme saab sind kõikjale kaasa võtta, ilma, et peaks muretsema, et sa sülle hakkad nõudma. Ainus probleem on see, et sul saab lõpuks lihtsalt kopp ette sellest, et kõhuli ei saa. Kõhuli olemine on ju ikka nii palju lahedam.

Lisaks kõigele sellele, oled sa tublistis harjunud koos olema issiga ja vanaemaga. Emme saab nüüd ka veidi aega endale lubada, ilma, et peaks koju tormama sinu juurde või muretsema, et sa ei söö, maga või nutad. Üldiselt on issi ja vanaema rääkinud, et nendega sa üldse ei jorise. Mul on nii hea meel selle üle, sest iga laps peaks oma issi ja vanavanematega tahtma koos aega veeta ja iga emme lubama endale ka oma aega. Koju tulles on emme alati palju värskem ja rõõmsam, ning jorinad ei ole enam üldse nii tüütud, kui pärast päevade viisi koos olemist. Igatsus on lihtsalt imeline tunne ja seda ma tunnen alati kui olen sinust eemal olnud pool päeva! 

Aitäh, et oled nii tubli ja armas laps meile! Me ei oskaks SINUST paremat soovida! Armastame sind nii-nii-nii palju ja lubame sulle toeks olla nii kaua kui sa seda soovid ja elu annab võimalust.