Räägime BioVegan Family looduslikust pesupulbrist, pesupesemis harjumustest ja loosime auhinna

Meie pere vaieldamatult oluliseim kodumasin on ilmselt pesumasin. Ma kujutan elu väga hästi ilma pesumasinata ette, kuna aprillis ei olnud meil paar nädalat pesumasinat ja see oli täiesti kohutav aeg. Kui aus olla, siis meie pere on üks neist, kes kindlasti ei tee ühe korra nädalas nn pesupäeva. Järele mõeldes, töötab meie pesumasin vaata, et iga päev, kui me kodus oleme, kui ma just ei võta kätte ja ühel päeval kolme masinatäit pesu korraga ei pese. Hoolimata suurest pesu kogusest, ei ole ma kunagi tähelepanu pööranud selle, et saaksin kuidagi loodusele kasvõi pesuvahenditega sõbralikum olla, kogu selle kohutava koguse musta pesu juures.

Mõni aeg tagasi kirjutas mulle aga üks tore ettevõte – BIOVEGAN FAMILY. See on tervislike ja keskkonnasõbralike põhimõtetega pereettevõtte, kelle eesmärk on pakkuda inimestele tervist hoidvaid ja naturaalseid tooteid. Oma toodetes kasutavad nad vaid loodusliku päritoluga koostisosi, mis on ohutud nii inimestele kui keskkonnale. Nende tooteid ei ole testitud ka loomade peal.

Selle koostöö üle pidin ma lausa pikalt järele mõtlema, kuna ma pole kunagi tähelepanu pööranud keskkonnasõbralikele põhimõtetele. Pärast mõtlemisaega jõudsin ma järeldusele, et pole kunagi hilja oma põhimõtted üle vaadata, tutvuda loodussõbralike toodetega ja võimalik, et ka oma põhimõtteid muuta. Teine põhjus, miks ma otsustasin selle koostöö kasuks on ka see, et minu blogi on siiski suuresti suunatud emadele. Kes meist ei tahaks saada soovitusi heade toodete kohta, mis beebile või lapsele head on.

Kuna mul pole Gleni nahaga kunagi probleeme olnud, pole ma olnud sunnitud mõtlema, et peaks pesuvahendite ostmisel keskenduma nahasõbralikemale toodetele.  Ma pole täheldanud, et Gleni riided oleks karedad olnud nende kõigi kuude jooksul. Teisalt on beebi nahk hoolimata sellest, kui allergiaid pole, siiski väga õrn ja hea oleks kasutada nahasõbralike tooteid ning boonuseda olla loodussõbralikum.

Meie perele saadeti proovimiseks viis erinevat toodet, alustades lõhnatu pesupulbriga, mis sobib ideaalselt allergikutele ja beebipesu pesemiseks, lõpetades limiteeritud koguses välja antud magusa apelsini meeletult mõnusa pesupulbriga. Kõige tugevama lõhnaga oli lavendli pesupulber, mis oli minu jaoks nuusutades isegi veidi liiast, kuna ma pole eriline lavendli austaja. Pärast pesemist oli mu üllatus suur, kui see oli peaaegu, et mu lemmik pulber, kuid esimese pesuga sai minu lemmikuks siiski sidrunheina lõhnaline pesupulber. Võimalik, et sidrunhein sai mu lemmikuks seetõttu, et selle aroom on stressi vähendava toimega, ning seda ma just praegu vajangi.

Muuseas oli pesupulbri kasutamine mulle midagi väga võõrast, sest ma olen kasutanud juba väga pikka aega vaid pesugeele. Pesuloputusvahendist pole ma endiselt lõplikult loobunud aga mulle väga meeldib see mõte, et ma olen loodusega nüüd sõbralikum ja mu beebikese pesu on pestud looduslike vahenditega, mis tema nahale pai teevad.

Meie pere vannitoakapp on nüüd täidetud pikemaks ajaks väga heade pesuvahenditega ja me oleme BioVegan Family’le südamest tänulikult. BioVegan Family tegemistel saate silma peal hoida Instagramis ja nende sõbraks hakata Facebookis.

Aitäh, elukaaslasele, kes viitsis minuga vaeva näha nende piltide tegemisel ja Kätlinile töötluste eest.

Ja nüüd siis lugejate rõõmuks kaks head uudist!

Esiteks on BioVegan Family pannud välja kõik oma 5 toodet ühele minu blogi lugejale või Instagrami jälgijale. Loosis osalemiseks tuleb teil jätta minu blogi kommentaaridesse oma e-maili aadress või tagida Instagramis loosimise pildi alla oma sõber/sõbranna, kes tahaks ka loodussõbralike toodetega enda ja oma pere pesu pesta.

Kellele loosiõnn ei naerata ja kes tahaks kohe, nüüd ja praegu minna BioVegan Family kodukale tooteid soetama, siis neile kehtib e-poes soodustus tervelt -30%, kasutades koodi “Karoliina”.

Võitja teen teatavaks nädala pärast nii oma blogis kui ka Instagrami kontol. Võitjaid on üks!

 

Beebiblogi: läheb paremaks

Kaks rosinad ja kaks kikut! 

Kirjutasin hiljuti, et meil on käsil väga rasked ajad. Minu närvilisus ja Gleni hammaste tulek, moodustasid korraliku närvipuntra ja õnnetu aura kodus.

Sellel hetkel tundus, et hullemaks saab küll minna, aga olukord oli juba küllaktki ebameeldiv. Hea uudis on see, et enam hullemaks ei läinud ja olukord hakkas päev päevalt rahunema.

Glenil hakkas küll teine hammas ka paralleelselt tulema, kuid meeletu jorin lõppes siiski päris kiirelt, kuna hambad lõikusid ära ja nüüd on meie pisikesel kaks väga teravat valget kikut juba paistmas. Ilmselt on mõne nädala pärast need kikud juba päris kikumõõtu ka. Palju õnne esimeste hammaste puhul, kallis poeg!

Iseendaga võtsin vastu otsuse, et aitab pidevalt põdemisest, kurvastamisest, keelamisest ja enese piitsutamisest. Ei, ma pole enda kehaga leppinud ja lõplikult rahu sõlminud. Kuid ma olen otsustanud, et olulisem on rahulik aura kodus, kui peenike piht. Olen peaaegu ilma süütundeta G õhtul jäätist või krõpsu teleka kõrvale söönud, sest ma tahan. Täna ma tunnen, et see ei ole see õige päev alustada oma teekonda oma uue keha poole aga ma olen kindel, et see pole kaugel. Hetkel pole ei minu keha ega ka minu vaim valmis selleks. Väidetavalt avatakse meie kodust 300m kaugusel uues kaubanduskeskuses peagi ka jõusaal ja see teeb trenni mineku sügisel palju lihtsamaks.

Lisaks kõigele sellele, annab positiivset meeleolu veel see, et me oleme lõpuks ometi teinud algust oma paberimajandusega Soomes. Pärast pikka ootamist, oleme nüüd otsa lahti teinud, kuid meil on veel väga palju asju ajada. Kui see kõik lõpuks tehtud on siis kirjutan sellest teekonnast pikalt ja detailselt, sest see on teema, millele naljalt abi ei leia internetist. Paljud inimesed räägivad erinevaid jutte ja olen kuulnud täiesti masendavaid kogemusi, kuid on ka olnud inimesi, kelle elu Soomes on väga hästi käima läinud. Pöidlad pihus ja ootame mis edasi saab.

Viimaseks tahaks ma kirjutada oma murest sellega, et Glen ei viitsi enam absoluutselt üksi mängida. Tema peamiseks tegemieks on praegu püsti seismine kõige najal ja endiselt huvitavad teda asjad, mida ta puutuda ei tohiks. Ostsime talle nüüd veidi arendavaid mänguasju, mis võiks talle huvi pakkuda rohkem kui need lelud, mis tal olemas olid, kuid nende juures püsib ta maksimaalselt 3 minutit ja siis on jälle minu seljas elamas või koera kiusamas. Oskate soovitada, mida ühe peagi üheksa kuusega peale hakata? Mis pakuks talle huvi ja hoiaks tema tähelepanu kaua? Kas see möödub varsti ja ta hakkab omapäi mängima varsti oma mängumatil?

Beebiblogi: Kas see ongi nüüd kõige raskem aeg lapse kasvatamise juures?

Laupäevane “rõõmurull” 

Glen jäi just oma esimesse uinakusse, kell on 9.40 hommikul ja mul on juba selline tunne, et täna tuleb päris sinine laupäev. Ma võiksin praegu tegeleda ükskõik mille muuga, alustades seente punastamisest ja lõpetades hullumeelse hunniku triikimata pesuga aga ma tahan praegu blogida, kurta, saada nõu ja lohutust.

Paar päeva on vaevu möödas sellest, kui kirjutasin oma rasketest aegadest iseendaga, sest kogu see kehakaalu teema ei ole lasknud mul viimastel kuudel üldse emadust nautida. Tundub, et elu paneb mind praegu natuke proovile ja just nüüd saatis keegi kõikvõimas Glenile esimese hamba.

Ma kekkasin päris pikka aega, et minu poja on ikka üldiselt päris rahulik laps, ei jonni asjata, kärus on nagu vanarahu ise, sööb kenasti, magab hästi jne. Ma ei tea kas keegi vahetas mu lapse välja aga sellest vanast beebikesest pole enam eriti palju järgi.

Alustades unedega, siis alles paar päeva tagas tegi Glen meile üllatusi väga pikkade unedega ja uinud juba kell 20 õhtul, varasema 23 asemel. Sain siin hiljuti alles magada kena 7 tundi jutti ja Glen ise pani 9 tundi järjest söömata. Lihtsalt ühe päevaga muutus laps totaalselt. Minu viimased ööd on olnud praktiliselt sellised: pikali, püsti, laps voodisse, pikali, laps rinnale rinnale, püsti, pikali, püsti, aitan lapse kõhult küljele ja panen luti suhu, pikali, magan, püsti, laps meie vahele, saan käega näkku, magan voodist väljas põhimõtteliselt, püsti, laps oma voodisse, pikali, püsti, laps rinnale jne. Ma olen vist tuhat korda juba kirjutanud, et juba algusest peale oli magamatus üks kõige raskemaid asju emaks saamise juures ja see ei parane ajaga. Juba kaks halva unega ööd on mulle väga kurnavad ja mul on raske olla normaalne inimene. Täna on G puhkepäev ja ta magab ennast välja. Igatahes kavatsen mina homme ennast välja puhata ja laps on issiga.

Söömine on nüüd meil üks päris paras katsumus. Varasemalt polnud hommikuse pudruga meil isegi mitte küsimustki, et kas ta ikka sööb. Alati sõi hea meelega. Täna hommikul näiteks võttis ta vist ainult 4-5 lusikat putru. Püreega on nii, et seda sai ta veel viimati üleeile, kui ma teda kukkliga meelitasin ja panin siis hoopis lusikaga püreed suhu ja nii petsin talle ühe kausitäie sisse. Eile see enam ei toiminud. Õnneks olen talle saanud siiski putru anda õhtuti, et ta päris piima peal ei ole meil ainult. Aga piima andmine on meil ka selline päris korralik nipitamine. Harva kui ma ta lihtsalt sülle saan ja ta ilma maadluseta jooma hakkab. Küll ma nipitan patjade otsas, küll vankris pudeliga, küll voodis külili rinda, küll elutoa diivanil, et saaks vaadata ringi. Eile ma tundsin seda hammast ka esmakordselt enda nibus. OI, KUI VALUS!

Kärutamine on meil nüüd selline, et näiteks täna hommikul tulin ma koeraga jalutamast ühe korralikult joriseva beebaga. Kärus magamine on nüüd päris hämmastav juhus üleüldse. Kui ta ka magama jääb siis seisvas kärus ärkab ta suhteliselt koheselt üles. Istumiseks sobib praktiliselt ainult täiesti istuv asend, isegi lebo asendis hakkab jorisemine ja pea püsti vinnamine.

Omaette mängimisest võin ma põhimõtteliselt unistada. Pidevalt elatakse minu seljas, lisaks on omandatud uus oskus ja igale poole on vaja ennast püsti ajada. Loomulikult käivad tihti meil kopsud peaga vastu põrandat ja ma käin ja jooksen nii palju kui võimalik tal järgi, et ta ei kukuks. Ja muidugi mööda tuba ringi roomamise juurde käib üks pidev jorin, ila voolab ojadega ja isegi emme süles ei kõlba rahus istuda.

Järgmisel nädalal kavatsen ma Eestist selle kurikuulsa galgeeli tuua ja loodan, et see olukord läheb varsti lihtsamaks. See on alles esimene hammas ja ma juba kurdan. Ilmselt on probleem ka selles, et ma olen harjunud lihtsalt rahuliku lapsega ja kui ühtäkki on mul jorisev ja pidevalt jonniv beebi siis on päris raske harjuda.

Lohutage mind ja öelge, et mõne kuu pärast on lihtsam.

Kas lihtsalt nõrk iseloom või kujunes mul välja toitumishäire?

Minu jaoks oli täiesti hämmastav kui paljusid inimesi huvitab kehakaaluga seonduv teema. On inimesi, kes tundsid ennast ära ja samastusid ja on ka neid kes ei näe minu kehal muret ega probleemi. Ma tänan teid kõiki südamest mulle ilusate sõnade ja toetuse jagamise eest. Te annate mulle väga palju positiivset energiat ja lisate minusse enesekindlust. Täna ma kirjutan sellest, mis sai minu kehast pärast sünnitust.

Tuleb tunnistada, et raseduse lõpuks olin ma saanud oma isud veidi kontrolli alla, sest ma olin lihtsalt fakti ees, et ma ei tohi magusat süüa. Mul oli kujunenud rasedusaegne diabeet, ning beebi heaolu nimel pidin ma veresuhkru tõsmisest hoiduma ja ma tegin seda väga eeskujulikult. Minu õnnetuseks ma avastasin, et jäätis minu veresuhkurt ei tõstnud ja seda ma aegajalt siis sõingi. Oleks ma tollel ajal aimanud, et sellest saab minu jaoks tõeline vaenalne, poleks ma juba tollel ajal jäätist suhu pistnud.

Vähem kui kaks nädalat enne sünnitama minemist.

Sünnitama läksin ma 89 kg kaaluva naisena. (Aasta enne seda oli minu kaalunumber 58kg, nagu ma eelmises postituses kirjutasin) Glen kaalus sündides 3,7 kg pluss lootevesi ja emakas jne. Igatahes veidi rohkem kui nädal hiljem, kui me lastehaiglast lõpuks koju saime, kaalusin ma 9 kg vähem, kui ma õigesti mäletan. Eks seal lastehaiglas ma praktiliselt nälgisin ka, sest stress oli meeletu ja söögid kohutavad. Järgmiste kuude jooksul kaal langes, olenemata sellest, et ma sõin ebatervislikult ja liikusin ikka küllaltki vähe. Eestis olles ma käisin küll paar korda nädalas pikemal ringil, kuid ühe kuuse Gleniga kolides, oli nii palju tegemist pakkimisega ja lisaks ei tundnud ma uue kodu ümbruskonda ja ei julgenud pikki retkesid pisiga tegelikult ette võttagi.

Üks päev pärast sünnitust.

 

Ajapikku hakkasin pikemaid jalutuskäike tegema ja ilmselt mõjus ka imetamine sellel ajal kehale ja kolm kuud pärast sünnitust olin ma ikkagi saanud umbes 14 kg lahti, mis kogunenud oli ja kaalunumber näitas 75 kg ringis ja sinna ümber on ta ka püsima jäänud. On olnud kuid, kus kaal on olnud 77 kg peal tagasi ja on olnud ka korra kaalunumbe 71kg. Keskmiselt kõige tavalisem kaal poole aasta jooksul on siiski 73 kg.

Gleni ühe kuu sünnipäeval väga ümar tädi.

 

Pärast sünnitust on mul tekkinud lihtsalt täiesti kohutav probleem toitumisega. Mul on tekkis täiesti vastupandamatu isu jäätise järele. Lapse 2.-4. elukuul sõin ma iga jumala päev jäätist. Oli päevi kus ma võisin korraga süüa 2 kg jäätist. See on täpselt nii palju kui kaks seda papist karbikest, mis on umbes telliskivi suurused. Mul õnnestus mitmeid kordi olla kõripõletikus suurest jäätiseorgiast, kuid peagi olin jälle tagasi jäätise juures. Sellele lisanus mingil perioodil ka kohutav krõpsude söömine. G hakkas aina tooma neid koju ja mina ei suutnud käsi eemal hoida. Lisaks oli mul mitu kuud suur sõber valge sai. Õhtusöögid oli pidurdamatu isuga ja mul ei saanud kunagi kõht täis. Päris tõsiselt, mul ei tekkinud pärast sünnitust enam täiskõhu tunnet. Ma võisin süüa 3 portssjonit toitu ja siis veel jäätist otsa ja pere vaatas lihtsalt, et kuhu ma selle kõik topin.

Nendel piltidel peaks Gleni sünnist olema möödas vähem kui kolm kuud. Mul peaks olema kõht ka veidi sisse tõmmatud seal.

Kevadel hakkasid paljud asjad muutuma, kui liitusin Fitlapiga. Meie toidulaual tekkis palju muudatusi. Ma ei söö sellest ajast enam saia vaid rukkileiba, leiva peale ei käi mitte margariin vaid toorjuust. tavalised makaronid asendusid täisteramakaronidega, suureks sõbraks sain täisteratortillaga, hakkliha segu vahetus veiseliha vastu, jäätise söömine vähenes päev päevalt ja toitumiskavast leidsin palju häid toite, mida oli lihtne teha ja mis olid mulle täiesti lubatud.

Üks ilmekas pilt sellest, kuidas mu ülakeha oli juba kevadel nii suur võreldes alakehaga.

Kuid Fitlapi tulekuga lisandus minu igapäeva tavade hulka kaalumine. Kinnisideena, et ma kaalun ennast vaid hommikul pärast tualetis käimist, et kaal näitaks minimaalselt. Mitu kuud oli periood, kus ma kaalusin ennast konkreetselt iga jumala päev. Kuhu maale viis mind igapäevane kaalumine?

Nendel piltidel võib mind näha Fitlapiga alustamisest vasakul pool mai alguses, ning paremal pool juuni alguses.

Esiteks hakkas tekkima mul lihtsalt jube süütunne, kui ma nägin kaalul tõusnud numbrit. Need päevad, kui number oli suurem kasvõi mõnesaja grammi võrra, tegin trenni ja toitusin üsna kesiselt. Teine variant oli see, et jälgisin terve päeva piinliku täpsusega Fitlapi kava. Muidugi tõi trenn ja kesine söömine ka tulemusi ja kaal langes. Pärast väikest kaalulangust tundsin, et võin ennast premeerida ja nii oli lihtne haarata jäätise järele.

Teiseks ei teinud ma enam trenni ja ei käinud lapsega jalutamas sellepärast, et mulle meeldis värskes õhus olla, et mulle meeldis sportida, vaid selleks, et kaloreid põletada. Mul oli jalutades alati peal endomondo, et vaadata kui pika maad ma kõnnin ja kui palju kaloreid põleb. Need päevad, kui ma väga palju ei jaksanud väljas olla, tundsin süümekaid, et olin laisk olnud. Ma ei läinud kunagi jooksma ega rullitama sellise tundega nagu varasemas elus. Kunagi nautisin ma jooksmist ja rulluisutamist, kuid nüüd keskendusin ainult sellele, kui pika maa ma läbinud olin ja palju veel teha tuli.

Loomulikult viis see ka selleni, et ma lugesin kaloreid mida ma sõin ebatervisliku näol sisse. Näiteks kui olin jäätist söönud umbes 1000 kcal siis pidin ikka päris palju jalutama või sörkima, kuid fakt oli see, et ma ei kulutanud rohkem, kui sõin enamasti. Ma proovisin kavaga alustada iga jumala esmaspäev, paar päeva tegin ja siis jälle tekkis tohutu söögiorgia. Kõigele sellele lisaks ma lubasin iga kord, kui olin järjekordse söögiorgia korraldanud, et see on viimane. G kuulis neid lubadusi miljoneid kordi ja oli päevi, kus ma ei tahtnud teda alt vedada ning käisin salaja ema juues jäätist söömas ja oli ka olukordi kus käisin salaja burgerit söömas ja G sellest ei rääkinud. Selle kõige tulemusel kaal ei langenud ja masendus oli lihtne tulema.

Nii algasid pidevad tujukõikusmised ja ma hakkasin väga kergesti ärrituma. Juulis muutus asi lausa kriitiliseks. Mu tujud olid nullist sajani. Ma võisin olla üks hetk väga heas tujus ja siis ärrituda lapse nutu peale täiesti ebareaalselt tugevalt. Ma hakkasin karjuma G peale, ja ärritusin lapse peale, tülid oli kerged tulema kõigi inimestega. See kõik tulenes sellest, et ainus asi mida ma päevad läbi peas ketrasin oli minu kaal ja väljanägemine.

Kõigele sellele lisaks, kuidas ma trenni tegin ja toitusin, lisandus ka viimastel kuudel kinnisidee, et ma ei tohi osta endale L suuruses riideid. Näiteks polnud ma endale pärast sünnitust ühtegi paari teksapükse ostnud, sest mulle ei läinud ei M suurus ega ka 38 suurus teksad jalga. Mul oli teatud ajani keeruline isegi 40 suurus püksid poes jalga ajada ja ma nägin neis lihtsalt kohutav välja. Pluusidega oli olukord veel lootusetum, sest rinnapiima tekkega paisus mu ülakeha veel suuremaks, kui varem. Kõik riided, mida proovisin olid rinnast kitad ja ma ei olnud nõus ju vaatamagi L veel vähem XL poole. Minu põhiriietus on pärast lapse sündi olnud võimalikult lai särk ja retuusid või laiad dressipüksid. Kodus väljas käies olen enamati proovinud lahendad olukorra laia eest nööpidegas särgiga, et oleks hea imetada ja kõht väga välja ei paistaks.

Nüüd jõuame ka asja tuumani. Minu suurim probleem seisnebki kõhus. Ei, mul ei ole suurt loetendavat kõhtu, mis väga paljudel naisel pärast sünnitust tekib. Mul ei ole välja veninud kõhunahka ega pikki mööda kõhtu jooksvaid venitusarme. Mul on ees lihtsalt suur punn ja vaevu märgatavad üksikud venitusarmid. Ma näen endiselt välja nagu kuskil seitsmendat kuud rasedana nägin. Loomulikult vahe on selles, et ma saan pool sellest kõhust nüüd sisse tõmmata ja nii ma ka ringi käin praktiliselt terve päeva. Aga kui ma peegli ees satun ennast vaatama ja kõhu välja lasen, siis saaksin nagu külma vee kraevahele ja see tunne on nii ebameeldiv.

Need kaks pilti on tehtu juuli esimeses pooles ja need on ka viimased pildid minust. Pärast seda pole olukord muutunud ja ma ei taha rohkem endale ebakindlust juurde süstida sellite piltide tegemisega. Need pildid teevad mind väga kurvaks.

Augusti alguses oli mul üks järjekordne päev, kus ma olin jälle ärritunud lapse nutu peale ja vaatasin ennast peeglist. Kaks asja põrkusid korraga kokku. Ma oli hunnik enesehaletsust. Ma olin nii  vihane, et olin lapse nutu peale ärritunud ja vürtsi lisas ka vaatepilt peeglist. Ma tundsin, et mul tõesti on midagi viga ja hakkasin mõtlema, et kas mul äkki pole mingi vaimne probleem. Helistasin oma isale ja nutsin lakkamatult, kuidas ma ennast vihkan ja kui haigelt ma olen käitunud oma kallite inimestega. Isa suutis mind maa peale tagasi tuua.

Mul tiksus peas mõte, et võib-olla mul on tekkinud mingit sorti toitumishäire. Hakkasin uurima internetist selle kohta ja kõik need asjad mida ma lugesin viitasid justkui buliimiale ühe suure erinevusega- ma ei ole kordagi võtnud ühtegi lahtistist ega proovinud toitu välja oksendada. Ma isegi häbenesin uurida selle kohta, kuna ma ju ei väljutanud toitu ebanormaalselt, teisalt ma tundsin, et midagi on valesti.

Ma kirjutasin ühele naisele, kes on elus läbi elanud buliimia ja sain temalt väga häid nippe, mida soovitavad nõustajad buliimikutele. Esiteks tuleb rääkida lähedastele oma murest ja neilt abi paluda. Tuleb lõpetada pidev kaalumine ja iga kord enne millegi ebatervisliku järele haaramist lugeda vähemalt kümneni ja mõelda, kas ma ikka tahan seda.

Tänaseks on kogu see lugu tegelikult niivõrd värske. Alles see oli kui ma nutsin telefonis isale, kui väga ma ennast vihkan, kaalusin ennast iga jumala päev ja põdesin iga asja pärast, mida suhu pistsin. Ma ei ole ennast enam kaalunud sellest päevast peale, kui murdusin. Olen hakanud tasapisi jälle toituma stabiilselt. See tähendab, et ma söön hommikuks normaalselt, päevast toidukorda ei jäta vahele ja õhtuti ei ahmi 3 portsjonit. Ma ei ole loobunud täielikult jäätisest, shokolaadist või krõpsudest, kuid ma söön praegu kuidagi stressivabalt. Varasemalt, kui G krõpsu tõi või kui me seda ostsime, siis jõhverdasin kõik korraga sisse. Nüüd seisab meil üks pakk täiesti muretul mitu päeva. Ma olen hakanud jalutamas käima tundega, et ma jalutan nii palju, kui ma tahan. Püüan võimalikult palju leida endale tegevusi ja liikuda kodust välja, et mitte kodus haarata ebatervislikku toitu. Lisaks olen proovinud oma enesekindlust tõsta uute rõivastega. Ma tegin kapis suure puhastuse ja ostsin asemele mõned uued asjad. Uskuge või mitte, aga ma ostsin isegi teksad endale. Mul on endiselt raske aga mul on kordades kergem kui alles kaks nädalat tagasi.

 

Minu teekond kaalumurede-ja rõõmudega

Minu eluga on paratamatult alati käinud kaasas pidev teema kehakaalu ja väljenägemisega. Selleks, et tänasesse päeva jõuda peaksin ma tagasi minema umbes 14 aasta tagusesse aega.

Kaaluprobleem hakka juba algklassides, kui ma hakkasin väga ebatervislikku toitu armastama. Mulle meeldisid kohutavalt saiakesed ja kartulikrõpsud ning kodune toit oli meil üsna üksluine ja tihti ka ebatervislik. Me olime õega lihtsalt paratamatud pirtspepud. Ma mäletan, et mind lapsena päris tihti kutsuti pontsakaks ja eks ma nägingi kohati välja nagu väike rase laps.

Kuna ma hakkasin korvpalli mängima siis põhikooli lõpuks mul suurt kaalu probleemi ei olnud kuigi ma võrdlesin ennast alati oma parimate sõbrannadega, kes minuga võrreldes siiski teistmoodi figuuriga olid ja mina nende figuuri ka alati paremaks pidasin. Igatahes tagasi vaadates olin ma siiski lühike töntsakas, kuid armas laps. Kindlasti mitte paks. Piltidelt on näha, et umbes 16 aastasena oli mul ikka teatud polster kõhu ümber.

Gümnaasiumisse minnes hakkas siiski kaal tõusma. Aina ebatervislikum eluviis. Pikad päevad kooli soodustasid kiire toidu järele haarama ning vähem trenni tegema. Ja ega sealt alates enam paremaks ei läinud. Kustumatu jälje jättis mulle hinge ka üks isik sellest ajast, kes pidas mind alati liiga paksus ja isegi tõi mulle välja põhjuseid miks ma võiksin kaalust alla võtta. Näiteks pakkus nimetatud isik välja, et kui ma ühe kuuga kaotan 8kg, siis viiakse mind sünnipäeva puhul spaasse. Loomulikult tegi see mulle haiget, kuid alla võtma see mind ei innustanud vaid pigem solvas.

Kui ma gümnaasiumi ajal veel trenni tegin, siis pärast selle lõpetamist ja Tallinnasse kutsekooli asumist, lõppes ka iganädalane treening. Tallinnas sain ka esimest korda päris solvavaid märkusi. Näiteks tegin ma tollel ajal suitsu, kui tänaval ülekäiguraja juures tuli minuga vene keeles kõnelemas meesterahvas. Muidugi viisakalt ütlesin, et kahjuks ei räägi vene keelt, mille peale sain ma päris ootamatu vastuse: “Ise ootab tütart ja suitsetab!” Pärast selle lause lõpetamist meesterahvas tuhises kurjalt minema, ilma, et ma oleks jõudnud öeldagi, et ma tegelikult ei ole rase. Mul oli tollel päeval küll selline jope seljas, mis tekitas kõhule suurema koha, kuid eks ma olin ka tolleks ajaks veel kaalu kogunud nuudlite, võisaiade ja iganädalase alkoholi tarbimisega.

Ka ühikaelu ei ole just kõige kaunim aeg tervislikuks toitumiseks. Tollel ajal tuli ju ringi leekida, pidutseda ja ega mul neid oskusi eriti köögis kokkamiseks ei olnud ka. Tollel ajal alanud suhe oli ka üks tõeline toidu ja pidude nautimise periood minu elu. Esiteks oli minu esimene püsiv töö St. Patrick’s, kus sai lõputult palju küüslauguleibu, fritikartuleid ja kana ning šhokolaadi fondaanti söödud. Kui tihti ma lubasin, et enam ma ei söö fritüüri toite, ei joo cocat, ei joo õlut ja siidrit ning hakkan järjepidevalt trenni tegema. Ikka kiskusid käed rasvase toidu poole, alkoholist ei loobunud ma mitte üheks kuuks ka ning trennis käisin kaootiliselt. Aga vot sellel ajal oli mul peika, kes iial ei halvustanud minu väljanägemist ning ma ei tundnudki äärmist vajadust kaalu kaotada. Kui meie suhe lörri läks, toimus mu elu täielik pööre.

Kaalu oli selleks ajaks kogunenud ei rohkem ega vähem kui 77kg. Päeva pealt hakkasin ma tegema trenni ja mida aeg edasi seda rohkem ma suutsin joosta ja seda enam tekkis hasart. Kaal langes, riided hakkasid suureks jääma, enesekindlus tõusis. Kogu mu elu tiirles päevas päeva töötamise ümber 12 tunnistes vahetustes Denim Dreamis. Vabal ajal ning pärast tööd hakkasin, pärast kolme kuud jooksmas käimist, rulluisutama. 2015.aasta suvi oli minu elu kõige sportlikum eluperiood, kuid ühtlasi oli see ka uskumatult ebatervislik periood, kuna minu põhisöögiks olid lõunaks caesari salat saiakesega ning õhtuks sõin paneeritud kala kodujuustuga. Lisaks kulus tollel ajal liitrite viisi valget veini. Kõigele lisaks ei suutnud ma kuidagi moodi loobuda suitsetamisest, kuigi ma proovisin seda mitmeid kordi. Mul oli väga ebameeldiv olla pärast trenni, kuna kopsus vilises ja vastik tunne oli pärast trenni võtta veinipokaal ja minna trepile suitsetama.

Suve lõpuks olin ma ikka paras kiitsakas juba ja 2015. aasta sügisest alustasin uuel töökohal, kus venisid vahetused 15 tunni pikkuseks ja töö oli veel aktiivsem. Sellel töökohal polnud ka tihtipeale aega näksimiseks ning hea, kui päevas ühe korra sooja toitu jõudsin süüa. Õhtusest söömisest ei olnud mõtet rääkidagi, sest tööpäevad lõppesid 12’st ja kahest öösel ja siis oli otsejoones voodisse minek. Lisaks sellele toimus uuel töökohal veel suurem suitsuruumis istumise maraton, kuid trenni ma enam nii palju teha ei jõudnud. Mõned kuud küll käisin ujumas, kuid ega need kopsud pärast pakki päevas suitsetamist teab mis ujujale kohased ei olnud. Sellel sügisel kohasin ka G’d ning armusin. Kes meist ei teaks, et armudes kaob alguses söögiisu ja mul oli täielik hasart kaalulangetamisega. G’ga detsembris kokku kolides kaalusin ma 58kg ja tegelikult tahtsin ma veel alla võtta, sest minu peas tiksus mõte 55 kilost. Tagantjärgi on ema rääinud, et tollel ajal nägin ma iga nädalaga aina ebatervislikum välja, silmad olid aukus, nägu oli muutunud koledaks, juuksed hõrenesid ja kukkusid ära ja keha ei olnud mitte toonuses vaid ebatervislikkusest kokku tõmmanud. Ma ei olnud kaotanud isegi tegelikult kogu rasva oma kehalt, kuna endiselt oli mul väike kõhuke ja käsivartel ühte-teist. Lihaseid võis leida vaid jalgadelt, mille olin rullitamisega endale treeninud. Ise ma muidugi olin väga enesekindel, kuna sain poest osta 34 suurus pükse ja S suurus riideid. Piltidelt on näha, et ma olin kindlasti viimaste aastate nn kõige peenemas vormis aga mul oli endiselt üht teist. Järgnevad neli pilti on 2015. aasta sügisest.

Jumal tänatud, et ma G’ga kokku kolisin ja sellel nälgimisel ja ebatervislikul elul sai kriips peale. Esmalt kahe kuuga võtsin juurde umbes 3 kilokest, kui hakkasin igapäevaselt normaalsemalt toituma ning sooja toitu sööma ikka mitu korda päevas. 2016. aasta jaanuaris otsustasin ka suitsetamisest loobuda, ning kuu aega ei teinud ma suitsu, kuid selle ajaga kasvas mu kaal juba 68 kiloni. Kuna me tollel ajal juba last mitte ainult ei planeerinud, vaid ka vaikselt voolisime, siis ei julgenud ma täistuuril suitsu jälle teha, kuid oli päevi, kus väga kehvas tujus ja tööl tekkinud stressiga haarasin suitsu kätte. Kaal aina tõusis ja minul sellega koos masendus. Kokkuvõttes tegin ma 2016. aasta märtsis umbes paar pakki suitsu kokkuvõttes, teadmata, et olin ise juba rase. Kui ma aprillis teada sain, et ma tegelikult olingi rase, siis loomulikult ma ei pannud enam ühtegi suitsu ette. Kui minu rasedust aprilli lõpus kinnitati ämmaemanda juures, oli kaalu selleks ajaks juba 72 kilo. Nelja kuuga oli selleks ajaks juba 15 kilo juurde tulnud.

Rasedus muidugi ei olnud ka mu kehale eriti armuline ning 72 kilost sai raseduse lõpuks 89 kilo. Rasedana ma ei liikunud palju ja toitusin nagu tita kõhus juhatas ja tema juhatas jäätise, krõpsude ja pizza poole. Uskumatu aga jah, sünnitama minnes kaalusin ma 31 kg rohkem kui aasta enne seda.

Sellest, mis minuga on toimunud pärast sünnitust tänaseni, kirjutan täpselt juba järgmises postituses. Kui ma arvasin, et minu kaalu probleemid pärast lapse sündi lahenevad, siis tegelikult pärast sünnitust ma alles hakkasin põhja langema.

Beebiblogi: Glen sai juba päris ammu 8-kuuseks

Päris õige on vist kirjutada sellele postitusele just selline pealkiri, sest Gleni 8 kuu sünnipäevast on juba terve igavik möödas, kuid mina lihtsalt ei saa ega saa maha istuda ja seda postitust kirja panna. Mul on tihti selline tunne, et mul pole üldse aega aga ma nagu ei teekski midagi. Niimoodi need päevad lapse kasvatamisel vist mööduvadki? Mul on olnud tavaks kirjutada kirjakesi pojale iga kuu täitumisel, kuid sel korral otsustasin teha lihtsalt tavapärases stiilis blogipostituse.

Kuidas meil siis tegelikult läinud on? Eelmise kuu sünnipäeval kriiskasin rõõmust, et laps hakkas roomama. Tuleb tunnistada, et ega see elu just eriti lihtsaks ei teinud. Ootasin seda aega, mil ta roomama hakkaks niiiiii väga aga nüüd mõtlen, et oleks võinud oma kohal lebotavat beebit kauem nautida. Kuigi, ega siis kõrvadele parem ei olnud, kuna ta kriiskas siis häda käes, kui midagi kätte ei saanud, mida nii väga oleks tahtnud saada. Mu eluke näeb lihtsalt nii välja nagu igal emmel, kelle laps on õppinud roomama. Nüüd on ju võimalik omal jalal, või siis pigem oma kõhu peal libitades jõuda praktiliselt kõigeni ja kõigini.

Sellega kaasnes meil paras trall, peitus ja tagaajamine mööda korterit. Küll ma leian ta rõdul ja siis vannitoast, lauaalt või koera kausi poole sööstmas. Ei tasu unustada, et kõik juhtmed, elektriline tolmuimeja, halogeenlambid, pistikud ja isegi toidupuru mis maha on pudenenud, on tuhat korda huvitavam, kui oma mänguasjad. Ausaltöeldes, ei paneks ta ilmselt tähelegi, kui ma need mänguasjad kodust ära viiks lihtsalt. Kas huvi mänguasjade vastu tuleb mingi aeg tagasi, või jääbki ta igavesti ainult juhmeid ja pistikuid uurima, mida ta nii väga näppida ei tohiks? Äkki hakkab elektrikuks nagu vanaisa? Nali naljaks, aga päris tükk tegemist on muude asjadega proovida tegeleda, kui ma pean koguaeg vaatama, et ta jälle halogeenlampe ei kisuks seinast välja. Kui ma ise süüa teen köögis, siis selleks ajaks tuleb koera kausid eemaldada, sest muidu ilmselt ujuks terve köök veest ja koeratoit oleks pooleldi ilmselt mööda tuba laiali. Väga huvitavad asjad on ka näiteks vannitoa äravoolu trapid, pesumasin, NÕUDEPESUMASIN (ei tasu lahti jätta), vaibad (neid rullitakse kokku), hantel, toolijalad ning käru rattad (äämiselt maitsvad), kardinad jne.

Kuid täiesti kustumatult huvipakkuv on muidugi koer. Vaene väike Merlot on juba praegu vist aegajalt tüdinenud lapsest, sest viimasel ajal magab ta terve päev otsa magamistoas oma pesas ja elutoas eriti kaua aega ei veeda. Kuid teisalt meeldib talle lapsele palli viia ja siis panna see talle käe juurde ja siis jälle tema käest seda ära võtta. Natuke peab veel kannatama, kuni laps talle palli viskama hakkab. Praegu ei saa laps veel aru, et kutsule tuleb teha pai ja palli visata, mitte sabast, kõrvast ja käpast sikutada. Kuid Merlot pole kordagi väljendanud pahameelt lapse kisuamise ja seljas elamise peale. Kui talle ei meeldi tõuseb ta viisakalt püsti ja lahkub pikema jututa.

Arengu poolest nii palju, et Glen ajas ennast ikka järjepidevalt kaheksandal elukuul käpuli, kuid edasi ta ei liikunud käpuli olles üldse. Ikka mats kõhuli maha ja siis roomates edasi. Istumist me ka endiselt ära ei õppinud ilma toe najata ja ise istumis asendisse minekust polnud veel haisugi.

Laps on olnud ikka aina jonnakam ja kuna mul praegu närvidega veidi probleeme, siis mul on päris keeruline ise rahulikuks jääda, kui tema joriseb või streigib. Sellest, mis minu närvidega praegu toimub ja miks ma pole üldse mina ise enam, kirjutan ma omaette postituse, sest selle kirja panemine vajab palju julgust ja aega. Loomulikult pole laps süüdi selles, kui ma endast välja lähen vaid puhtalt ja ainuüksi mina ise. Tunnen ennast iga kord nagu maailma halvim ema ja olen pisarad silmis lapselt andeks palunud, kui olen temaga kurjustanud tema pahura tuju ajal. See ei tähenda kaugeltki seda, et ma oma last ei armasta, Glen on minu maailma naba ja ma armastan teda kõige kõige rohkem.

Magamine on meil päevasel ajal väga raskendatud. See võtab mul nn oma aega veel vähemaks. Ta lihtsalt ei taha kohe üldse kauem kui 30-60 min magada. Äärmisel juhul siis kui mina ta kaissu võtan, aga nadi on iga päev lõunauinakut ka teha, kui miljon asja vajab tegemist. Õnneks on hakanud öised uned järjest paremaks minema ja öised söömised hakkavad jälle aina rohkem hommikule liikuma.

Kokkuvõtvalt oli kaheksas kuu raske aga võin juba tänase seisuga pärast seda öelda, kui Glenil jookseb juba üheksas elukuu, et kergemaks ei lähe enam grammigi. Nüüd on meil igatahes veel keerulisem, kuid sellest juba järgmises elukuu kokkuvõttes.

Beebiblogi: Millised oli minu hirmud raseduse ajal ja milline oli/on reaalsus

Eelmisel sügisel kirjutasin enda hirmudest seoses sünnituse ning sünnitusjärgse perioodiga. Kas minu hirmud olid õigustatud ning milliseks kujunes reaalsus, sellest ma täna kirjutangi.

• Kuna rasedust oli sügiseks juba omajagu, siis oli mul kõhuke juba ammu ees. Küll olin ma selleks hetkeks parasjagu suur pallike ja ise arvasin, et kui veel suuremaks paisun, siis ilmselt voodist enam ei tõuse. Mul oli reaalne hirm selle ees, kui suureks ma veel minna võin. Olukord kujunes selliseks, et kui septembris arvasin, et ma olen väga suure kõhuga, siis novembriks olin ma hiiglaslik. Isegi ämmaemand imestas minu suure kõhu üle. Tihti sain kommentaare selle kohta, kui suur ma ikka olen ja ei tea, kas seal on ikka üks laps või äkki hoopis kolm. Tollel ajal valdas mind ärevus selle ees, kuidas ma kõigi toimetustega hakkama saan. Näiteks kodutööde ja koeraga jalutamisega. Oktoobris tabas mind suur hulk energiat ja ma suutsin isegi päris palju kilomeetreid kõndida ning emal Soomes külas käies ka küngastel turnida.  Mõnda aega suutsin isegi kodus sellega jätkata aga enne oktoobri lõppu oli sellega ka kõik. Koeraga suutsin jalutada vaid kilomeetrikese ja iga poeskäik oli täis ähkimist ja puhkimist. Põhitegevuseks kujunesid heegeldamine ja kudumine. Lisaks kimbutas mind gestatsioonidiabeet, mis ei lasknud mul enam magusat nautida sellisel viisil nagu oleksin soovinud. Ka magamine polnud just kõige meeliülendavam tegevus. Asendi leidmine oli lihtsalt võimatu ning iga paari tunni tagant tundsin vajadust tualetti minna
• Venitusarmid on paratamatult teema mille pärast põevad paljud naised esimest korda rasestudes. Samamoodi põdesin ka mina. Eks need esimesed pisikesed kriipsud hakkasid endast ka peagi märku andma. Kuna ma rasedust lõpuni ja ammugi mitte üle ei kandnud, siis ilmselt tänu sellele on mul praegu küllaltki tagasihoidlikud armid alakõhul ja “sangadel”. Pärast kaalu langemist hakkasid endast märku andma armid hoopiski jalgadel. Kintsudel on mul tänaseks päris korralikud armid. Ma ei põe nende pärast liigselt, kuid eelistaksin muidugi, et need oleks tulemata jäänud. Meenutus terveks eluks Gleni kandmisest.

Milliseid hirme mul veel esines ja milliseks kujunes reaalsus, saate lugeda juba edasi Emmede Klubi SIIT.