Beebiblogi: Kas see ongi nüüd kõige raskem aeg lapse kasvatamise juures?

Laupäevane “rõõmurull” 

Glen jäi just oma esimesse uinakusse, kell on 9.40 hommikul ja mul on juba selline tunne, et täna tuleb päris sinine laupäev. Ma võiksin praegu tegeleda ükskõik mille muuga, alustades seente punastamisest ja lõpetades hullumeelse hunniku triikimata pesuga aga ma tahan praegu blogida, kurta, saada nõu ja lohutust.

Paar päeva on vaevu möödas sellest, kui kirjutasin oma rasketest aegadest iseendaga, sest kogu see kehakaalu teema ei ole lasknud mul viimastel kuudel üldse emadust nautida. Tundub, et elu paneb mind praegu natuke proovile ja just nüüd saatis keegi kõikvõimas Glenile esimese hamba.

Ma kekkasin päris pikka aega, et minu poja on ikka üldiselt päris rahulik laps, ei jonni asjata, kärus on nagu vanarahu ise, sööb kenasti, magab hästi jne. Ma ei tea kas keegi vahetas mu lapse välja aga sellest vanast beebikesest pole enam eriti palju järgi.

Alustades unedega, siis alles paar päeva tagas tegi Glen meile üllatusi väga pikkade unedega ja uinud juba kell 20 õhtul, varasema 23 asemel. Sain siin hiljuti alles magada kena 7 tundi jutti ja Glen ise pani 9 tundi järjest söömata. Lihtsalt ühe päevaga muutus laps totaalselt. Minu viimased ööd on olnud praktiliselt sellised: pikali, püsti, laps voodisse, pikali, laps rinnale rinnale, püsti, pikali, püsti, aitan lapse kõhult küljele ja panen luti suhu, pikali, magan, püsti, laps meie vahele, saan käega näkku, magan voodist väljas põhimõtteliselt, püsti, laps oma voodisse, pikali, püsti, laps rinnale jne. Ma olen vist tuhat korda juba kirjutanud, et juba algusest peale oli magamatus üks kõige raskemaid asju emaks saamise juures ja see ei parane ajaga. Juba kaks halva unega ööd on mulle väga kurnavad ja mul on raske olla normaalne inimene. Täna on G puhkepäev ja ta magab ennast välja. Igatahes kavatsen mina homme ennast välja puhata ja laps on issiga.

Söömine on nüüd meil üks päris paras katsumus. Varasemalt polnud hommikuse pudruga meil isegi mitte küsimustki, et kas ta ikka sööb. Alati sõi hea meelega. Täna hommikul näiteks võttis ta vist ainult 4-5 lusikat putru. Püreega on nii, et seda sai ta veel viimati üleeile, kui ma teda kukkliga meelitasin ja panin siis hoopis lusikaga püreed suhu ja nii petsin talle ühe kausitäie sisse. Eile see enam ei toiminud. Õnneks olen talle saanud siiski putru anda õhtuti, et ta päris piima peal ei ole meil ainult. Aga piima andmine on meil ka selline päris korralik nipitamine. Harva kui ma ta lihtsalt sülle saan ja ta ilma maadluseta jooma hakkab. Küll ma nipitan patjade otsas, küll vankris pudeliga, küll voodis külili rinda, küll elutoa diivanil, et saaks vaadata ringi. Eile ma tundsin seda hammast ka esmakordselt enda nibus. OI, KUI VALUS!

Kärutamine on meil nüüd selline, et näiteks täna hommikul tulin ma koeraga jalutamast ühe korralikult joriseva beebaga. Kärus magamine on nüüd päris hämmastav juhus üleüldse. Kui ta ka magama jääb siis seisvas kärus ärkab ta suhteliselt koheselt üles. Istumiseks sobib praktiliselt ainult täiesti istuv asend, isegi lebo asendis hakkab jorisemine ja pea püsti vinnamine.

Omaette mängimisest võin ma põhimõtteliselt unistada. Pidevalt elatakse minu seljas, lisaks on omandatud uus oskus ja igale poole on vaja ennast püsti ajada. Loomulikult käivad tihti meil kopsud peaga vastu põrandat ja ma käin ja jooksen nii palju kui võimalik tal järgi, et ta ei kukuks. Ja muidugi mööda tuba ringi roomamise juurde käib üks pidev jorin, ila voolab ojadega ja isegi emme süles ei kõlba rahus istuda.

Järgmisel nädalal kavatsen ma Eestist selle kurikuulsa galgeeli tuua ja loodan, et see olukord läheb varsti lihtsamaks. See on alles esimene hammas ja ma juba kurdan. Ilmselt on probleem ka selles, et ma olen harjunud lihtsalt rahuliku lapsega ja kui ühtäkki on mul jorisev ja pidevalt jonniv beebi siis on päris raske harjuda.

Lohutage mind ja öelge, et mõne kuu pärast on lihtsam.