Beebiblogi: Iga kuu beebiga reisimine

Mõnda aega tagasi olime sunnitud Gleni isa ehk minu elukaaslase töö tõttu kolima püsivalt Soome. Meil oli plaanis seda teha tegelikult juba minu raseduse ajal aga kuna ma keeldusin Soomes sünnitamast (peamiselt, sest ma ei oska kohalikku keelt), siis pidi see edasi lükkuma. 

Esimese reisi tegi Glen vaid napilt ühe kuu vanusena. Tol korral kolisime muidugi kõikide riiete, jalatsite ja hädavajalike asjadega. Edaspidi on reisimine natuke lihtsam olnud. Tõepoolest, ma ei pinguta üldse üle, kui ütlen, et vaid natuke lihtsam. Iga kord, kui me autoga reisime on auto äärest ääreni asju täis. Teine variant reisimiseks on olnud ka vaid vankri või käru ja turvatooliga reisimine. Nendel kordadel olen ma liialdamata olnud nagu koorma eesel.

Kuidas meie ettevalmistused reisiks välja näevad, saate lugeda edasi Emmede Klubist SIIT!

8 asja mida ma sellelt aastalt veel ootan

1. Sammukesi. Glen on nüüd päris pikalt juba toe najal seisnud ja teeb edukalt ka toetudes sammukesi. Käimistoega ta siiski veel edukalt kõndida ei oska, pigem tulevad sammud kõrvale, kui ette. Ka käe kõrval me veel koos kõndida ei sa saa. Loomulikult on mul vara seda veel loota ka, kuna püsti saamisest, iseseisvalt istumisest ja käputamisest on veel nõnda vähe aega möödas. Aasta lõpuni on veel tubli kolm kuud ja sellel ajal on arenemiseks aega küll ja veel. Oleks lihtsalt hirmus armas, kui mu beebike kõnniks oma uude eluaastasse.
2. Reisi broneeringut. Me oleme emaga vaadanud reise juba mitu kuud ja aina räägime ja arutame ja vahime hindu ja saadame teineteisele linke headest pakkumistest. Aga kus on broneering? Seda pole endiselt. Võtime nüüd kindla otsuse vastu, et järgmisel kuul teeme broneeringu ära ja saame hakata päevi/nädalaid/kuid lugema reisuni.
3. Meie aega. Selle punkti all pean silmas aega minu ja G’le. Me oleme nüüd peagi aasta aega elanud vaid oma pojale ja meil pole olnud absoluutselt aega meile kahele. Nii palju kui me seda oleme saanud, on autoga sõites, korra trennis ja need harvad õhtud, ku laps läheb magama enne G’d, sest Glen on meil magama tavaliselt hiljem kui issi. Nõnda veedameme kõik õhtud koos lapsega. Oleks meeliülendavalt tore minna kahekesi näiteks šoppama, sööma ja veeta üks öö ainult kahekesi, ilma, et Glen mind ärataks.
4. See üks öö. Sujuvalt eelmiselt punktilt üle minnes sellele punktile. Oleks imeline veeta üks öö nõnda, et peaksin kedagi hällist välja tirima, tissitama ja siis kas jagama oma kohta voodis kellegagi või terve hommiku magama sund asendis, kas tiss lapse suus või lihtsalt tema kõrval. Ma olen täiesti veendunud, kui annaksin lapsele vastu hommikut pudelit, siis ta magaks kenasti mitmeid tunde edasi, aga ma olen lihtsalt liiga laisk, et minna kööki ja piima teha. Aga üks öö – see kõlab nii imeliselt. Pealegi annaksin ma lapse vaid mõnd korrused alla poole, kui ka mingi ootamatu mure peaks olema, oleksin ma minuti kaugusel.
5.  Edukat trennihooaja algust. Olgem ausad, algus on juba tehtud, sest kolm nädala tagasi me juba trenniklubiga liitusime. Esimene nädal olime tublid, teine nädal tabas meid nõnda palju tegemist, et saime mõlemad vaid korra trenni. Kuna G jäi haigeks ei käinud ta möödunud nädalal kordagi trennis aga mina sain see eest kolm korda trenni.
6. Toitumisharjumused korda. Korrapärasest trennis veel oulisem on aga normaalne, tasakaalukas ja õige toitumine. Minu puhul on see kõige suurem mure. Selle taga on kinni mu kaalunumber, hea enesetunne ning iseendaga rahulolu. Ma olen hakanud mõistma, et selle suurim põhjus on siiski laiskus ja iseloomu puudumine. Ma ei viitsi võtta ette kokkamist ning vaaritamist ja ette tegemist. Poodi minne olen ma üks iseloomutu isik, kes võtab tujude järgi poeriiulilt krõpsu, küpsist või jäätist. Tihti mõtlen, et aga ma võtan G’le selle šokolaadi, kuid kodus selgub tõsiasi, et pool sellest panen ise kinni. Olen kaalunud uuesti Fitlapiga liitumist, kuid endiselt pole seda liigutust teinud ja kasutusaega juurde ostnud. Mida ma ootan? Järgmist suve? 30. eluaastat, kus kaalulangetus on juba märksa raskem?
7. Rohkelt mõnusaid kohtumis. Meil on siin Soomes tekkinud täitsa oma enda grupp eestlastest emmesid, kellel olid detsember 2016 tähtajaga beebid. Meie kohtumised on imetoredad, mõnusad, jutukad ja muhedad. Ma loodan, et me järkame nende sama jõudsalt.
8. Ülivägevat sünnipäeva. Kuna minu pisuke beebike saab vaid korra elus 1-aastaseks, siis pole kahtlustki, et ma tahan seda meeldejäävalt tähistada. Ma ei taha tagasihoidliku ja perekeskis sünnipäeva, tahangi vägevat ja toredat pidustust.

Gleni outfit: müts-H&M // pluus- H&M // kampsun H&M // püksid-Name It // papud-H&M 

Beebiblogi: Gleni kärupark täienes

Minule suureks üllatuseks leidis meil kasutust isegi korvi osa ja Glen teeb seal praegu oma esimest uinakut päeval.

Paar nädalat tagasi jalutamas käies, vaatasin oma linnupoega meie NUNA IVVIs, veidi pärast seda, kui oli alanud jope hooaeg, ning mulle tundus, et tal oli seal nii ebamugav magada. Käed tundusid kuidagi keha peal olema ja kitsavõitu tundus tema olemine seal. Ilma jopeta ma sellist asja ei täheldanud ja tundus, et tal oli kärus mõnus sossu olemine. Samal õhtul olin ma täiesti veendunud, et vajame uut käru oma pisikesele, et tal oleks mõnus magada kärus ka jopega.

Esimese asjana meenus mulle muidugi meie Tako, mille me vähem kui pool aastat tagasi maha müüsime. Seal oli hea ruumikas isumisosa, suured rattad, vedrustus, jalakate – kõik mida ma hakkasin nüüd taga igatsema enne talve tulekut. Teisalt ei olnud ma nõus kuidagi NUNAst loobuma. Esiteks olin sellele suure kulutuse teinud, teiseks puges NUNA mu hinge oma ülivägeva välimusega ning poe- ja reisikäruna (Eestis käimiseks) pole tal küll ühtegi halba omadust. Isegi vedrustuse puudumisega olin ma harjunud.

Hakkasin siis kiirelt uurima ja pakkumisi otsima, mis hinnaklassis kärusid mulle pakutakse ja mida üldse soovitatakse. Kõige rohkem soovitusi sain Emmaljunga kärudele. Soovitati mulle Scootrit kui ka City Crossi. Üks asi mis mulle kohe kõhklusi tekitas Scootri puhul, oli see, et ma ei näe ise last. Ma arvan, et lapsel endal polekski niivõrd palju sellega probleeme kui mul endal. Mina olen see, kes teda kogu aeg imetleda tahab. City Crossi puhul seda muret poleks olnud. Leidsin ikka päris häid pakkumis. 200€ oleks saanud väga heas korras, ühe lapse poolt kasutatud komplekte ning käru sõltlaste grupist leidsin ühe Scootri lausa 160€. Kuna kõik nõnda seda kiitsid, leppisin kokku selle naisega vaatama, katsuma ja proovima mineku, kui Eestisse lähen.

Lisaks paljudele teistele, kes minuga isiklikult instagramis või facebookis ühendust võtsid ning pakkumisi tegid erinevate kärude näol, kirjutas mulle üks naisterahvas Soomest. Olime ka varem põgusalt suhelnud, kuid vaid nii palju, et ta oli minult midagi ostnud. Igatahes oli mulle facebooki nimi täitsa tuttav. Tema pakutav käru oli Tutek Turran Jeans 2in1 komplekt, mille välimus köitis mind esimeste piltidega. Lisaks meenutas ta suuresti meie esimest Tako komplekti.

Sellistes asjades loeb mulle väga kellegi olulise inimese arvamus ja mu ema kiitis selle käru välimuse väga heaks, ning oli nõus isegi osaliselt maksma selle eest. Oma silm on kuningas, ning mina pidin käru nägema, enne kui otsused vastu võtan. Lisaks oli väga oluline seda käru näha enne kui Eestisse minek oli planeeritud, et Scooter ära osta, juhul kui Tutek ei sobi. Olgu siis märgitud, et Tuteki hinna kauplesin 150€ peale ja Scootri hind oli 160€. Scootril esinese veidi kulumisi, Tutek see eest nägi välja nagu uus. Mulle pandi mitu korda südamele, et Scootrit on palju lihtsam müüa, kui ei meeldi, rõhutati, et see sobib meile nii kaua, kuni laps kärus olla tahab/võiks, kuid Tuteki puhul tekib meil peagi probleemi lapse mahtuvusega. Minu puhul ei mängi see mahtumine erilist rolli, kuna teades mind, siis ilmselt poole aasta pärast on meie peres taaskord midagi muud. Ema veel viskas nalja, et ma jõuan kindlasti Scootri ka veel osta. Kui ma lapse 9 elukuu jooksul juba kolmandat korda ostsin vankrit/käru, siis palju ma neid lapse teiseks või kolmandaks eluaastakse ostnud juba olen? Pealegi ei ole see kärude huvi nõudnud mul kokkuvõttes isegi poolt nt uue Bugaboo raha. 😀 Aga teate, kui mõed vahetavad Bugaboosid nagu sokke, siis mina vahetan soodsamas hinnaklassis kärusid ja katsetan. Saan ka oma isud rahuldatud.

Nõndaks läksin üks päev enne Eestisse sõitu käru proovima. Võtsime päris pika matka lapse ja empsiga ette ning kohale jõudes olin ma müüdud. Praktiliselt mõne sekundiga olin ma sellesse käru looki armunud ning kui proovisin lükata meenus mulle see mõnus vetruvus, mida olin kogenud esimese vankriga. Ma ei mõelnudki enam kauem ning Scooter oli peast pühitud.

Juba samal päeval läksime empsi ja lapsega kaubanduskeskusesse proovisõitu tegema. Laps mõnnas kärus täiega. Esiteks oli tal seal hea magada ja teisek mugav ruumikas istuda, mul oli hea teda kussutada ja üldse olin ja olen ma ikka täiega rahul. Isegi G on öelnud, et talle meeldib selle käruga kordades rohkem jalutada juba seetõttu, et see vetrub ja läheb igalt poolt kenasti läbi.

(Kui keegi on huvitatud summaliselt, kui palju ma olen kulutanud sellele, et kolme erinevat vankrit/käru katsetada, siis see summa on minu rahakotist olnud 400€. See oli esimese komplekti hind. 350€ saime selle eest hiljem müües ning sama raha eest ostsime NUNA IVVI. Tuteki maksis kinni minu ema ja Gleni issi. Kokkuvõttes on kulunud 550€! Lisandub juurde sääsevõrk, mille soetasin NUNA IVVIle u 15?€.) Julgen väita, et see on ikka võrdlemisi väike summa, olles kursis näiteks Bugaboo või hoopis Cybex Priam’i hindadega. Ausaltöeldes, ma ei kujutaks isegi oma ilusaimas unenäos ette, et ostaksin oma lapsele 2298€ maksva vankri komplekti. 😀

Siin ta siis on. Meie Tutek Turran Jeans.

Beebiblogi: Kuidas muuta oma igapäevaelu lapsega lõbusamaks?

Soome kolides tundsin ennast kõigest ja kõigist nii isoleeritult nagu oleks mind kuskile puuri kinni pistetud. Siia saabudes oli tunne nagu ma ei saaks midagi teha, kuskil käia ega kellegagi rääkida ja see oli vaimselt väga kurnav. Korra nädalas sain toidupoodi ja lapsega Eestisse arstile. Praegu järele mõeldes tunnen, et nii varakult pärast sünnitust nõnda ükskikuks jääda oli väga vale otsus.

Kuidas meie igapäevaelu välja näeb ja mida ma oma vaba ajaga peale hakkan siin Soomes, saate lugeda edasi juba Emmede Klubist SIIT —http://www.emmedeklubi.ee/blogid/karoliina-beebiblogi-kuidas-muuta-oma-igapaevaelu-beebiga-lobusamaks-7763/

Head lugemist armsad ja nagu ikka ootan teie kommentaare sellel teemal. Mida teie oma vaba ajaga peale hakkate?

Beebiblogi: Ma lihtsalt jumaldan teda pildile püüda

Ma tean, et iga ema peab oma last kõige armsamaks, kõige ilusamaks ja üldse kõige kõigemaks lapseks. Ma vaatan Gleni ja imetlen iga kord, milline kift olevus ta on. Kui ilusad silmad ja kõnekad näoilmed. Loomulikult olen ma veendunud, et just minu laps on kõige fotogeenilisem ja armsam laps universumis, keda pildile püüda.

See lapse pildistamise hullus sai tegelt alguse päeval, mil ta sündis. Juba sünnitustoas oli vaja temast jäädvustusi teha. Ma arvan, et mul oli siin periood, kus mul vist ei möödunud päeva ka nii, et ma poleks teda pildistanud. Ega vist praegugi ei möödu, kui minu instagrami storyt jälgida.

Kaameraga pildistamine nõuab juba rohkem pingutust. Sellega ma nii tihti ei tegele, kuid alati kui kaamera välja võtan, teen sadu pilte pisikesest. Vahel olen mõelnud, et ehk peakski sellega tegelema hakkama. Minema koolitusele ja leiba teenima pildistamisega. Mind ei köida lillede, loomade või täiskasvanute pildistamine isegi sedavõrd. Ning lihtsalt kuskil kambas klõpsimine pole ka päris nagu see. Mulle meeldibki just nõnda sätitult, kenasti riidesse pandult, leida neid häid nurki ja kohti.

Täna mõtlesin, et tahan Glenist ilusat pilti. Panin ta armsalt riidesse ja ühendasin koeraga jalutamise ja pildistamise. Kuna väljas oli mõnusalt päiksepaisteline ilm ja muru polnud märg ka, siis otsustasin veel rohelust ära kasutada ja lasin tal lihtsalt muru peal mütata. Poiss jäi pilditel muidugi ekstra tõsine, ilmselt siis oli kõik see ümberringi toimuv ja olev nii huvitav ja ta oli lihtsalt väga keskendunud. Aga oma tõsise näoga on ta ikka niivõrd armas ja mind üldse ei häiri, et ta ei naera piltidel. Lapsed ongi ju sellised tõsised maailmaavastajad.

 

Beebiblogi: Värskelt 9-kuune Glen

Ma arvan, et kui ma seda postitust nõnda jäängi kirjutama, siis saan selle valmi Gleni 25. sünnipäevaks. Seda siis selle pärast, et Glen on võtnud sel kuul on tillukesed jalad alla ja asi mis teda lihtsalt meeletult paelub on läpakas, mida rusikaga tampida ja mille nuppe kiskuda. Mina siis panen ta põrandale, tema jälle vinnab ennast telekalaua najale püsti ja kõnnib läpaka juurde. (ps me ei saa läpakat siit ära ka tõsta, sest see peab olema telekaga ühendatud)

Siit siis võin sujuvalt minna üle mänguasjade juurde. Teda endiselt ei huvita ükski enda mänguasi. Oleme talle uusi ostnud ja paneme ta järjepidevalt mänugmatile, aga ta on sealt sama kiiresti ära, kui me ta sinna viinud oleme. Nüüd on lisandunud sinna viimisele ka selline kohutavalt solvunud torisemine.

Üleüldse on torinat meie majas ikka küllaltki palju. Esimesed kaks kikut tulid päris valju muusika saatel. Vahepeal oli meie elu juba päris hea, kui need juba täitsa lõikunud olid, ning ma sain paar päeva vabamalt hingata. Aga nüüd protesteeritakse iga asja peale päris kindlameelselt. Ärge saage valesti aru, ma ei virise oma elu üle, vaid ma kirjeldan teile reaalsust. Ma olen täiesti kindel, et mu laps on üks vähem vinguvaid lapsi kogu Baltikumis, kuid selline see eluke on.

Muide ma hüppan korra teise teemasse. Just siia maani ma panin järjepidevalt jonnivat last siit teleka aluse juurest põrandale tagasi, et ta ei segaks mind ja ei puutuks arvutit. Ma olin seda teinud nii umbes 30 korda ja korraks andis see isegi tulemuse. Ta vist mõistis hetkeks, et mõtetu katsetus ja läks oma mänguasjade juurde. Seda muidugi vähem kui minutiks ja ta oli platsis tagasi. Katsetas veel, et äkkkkki ikka saaks tulla selle arvuti juurde ja jonni saatel tõstsin ta tagasi põrandale. Nüüd läks ta oma mänguasja kasti kallale ja pillub seal asju kastist välja, ilma piiksugi tegemat. Järjepidevus viib sihile, hurraa!

Ma ei tea päris täpselt, kuidas on tesites peredes laste magamise, magama paneku ja kellaaegadega, aga meil sellist asja ei ole, et laps peab 12.00 minema lõunaunne ja 20.00 ööunne. Mina olen toiminud siiani lapse soovi ja tujude järgi. Meie ööuned hakkavad kas kell 20.00 või 23.00. Ma ei tea mismoodi ma ta magama panen, kui ta ei taha magada. Ta on siis ju vaid silmad punnis väänlev ussike, ei mõju kussutamine, paitamine, tissitamine ega laulmine. Kui und ei ole siis ei ole. Samas võib ta väga kenasti kell 21.00 magama ennast sättida. Aina rohkem kahjuks on neid õhtuid, kus laps on üleväsinud, unine, aga magama ei jää. Need on need rasked õhtud. Hommikuti ärkamine on ikka küllaltki sarnasel ajal, kella 8-9 vahel. On ka päevi, kus tal seitsmest uni on läinud, kuid siis tuleb esimene uinak päris kiiresti peale. Lõunauned on ka nagu jumal juhatab. Vahest teeb ta esimese uinaku 1-2 tundi ja lõuna ajal vaid 45 minutit, teinekord võib ta kenasti magada pärastlõuna paiku 2 tunnikest. Mina sellest probleemi ei tee. Ta on samamoodi inimene nagu me kõik ja on vahest väsnum vahest vähem väsinum.

Asi mis mind endiselt murelikuks teeb on tema söömine. Piima ta joob kenasti, hommiku putru sööb ka kenasti. Aga õhtuti ei taheta meie peres endiselt süüa. Vahel olen saanud talle õhtuks ka putru anda ja üli harva mingi ime läbi ka püreed meeltanud suhu, kuid 9 korral kümnest, viskan ma püree koerale. Kui aus olla olen ma loobunud sellest igapäevasest toidu raiskamisest. Proovisin ka näputoitu. Kurki ja tomatit näiteks võtab ta isuga kätte ja lutsutab aga kui panin talle ka nt kartulit ja kana sinna, siis see visati põrandale. Suureks lemmikuks on tal saanud kamapallid, aga laps ei saa ju ometi süüa putru, kamapalle ja juua piima. Ma olen tegelt natuke mures, sest laps on juba 9-kuune aga sööb praktiliselt ühe korra päevas endiselt lisatoitu, kamapalle ja maisipulki arvestamata.

Oskustest veel nii palju, et nüüd on ta lõpuks hakanud ise ennast istuma ajama ja viimased päevad tuleb toime ka sirge seljaga istumisega. Käputamist ta endiselt ei armasta ja peamine liikumis viis on endiselt kõhuli maad kündes. Lemmikuks on ikkagi kõiksuguste asjade najal seismine ja ta võib teha seda kümneid minuteid järjest.

Püüan nautida seda aega nii palju kui võimalik ja tegelikult on see ju imeline ja tore aeg, kus laps areneb iga päev meeletu kiirusega.

Muide kolm päeva võttis aega selle postituse valmis kirjutamine. Vot, nii käib see blogimine siin peres, hehe. Nüüd kui kaamera on soetatud on must have listis teine läpakas, sest see läpakas on ikka peamiselt teleka vaatamiseks. Teise läpaka olemasolu kergendaks tunduvad meie õhtust elukorraldust, sest issi saaks lapsega mängida, telekas käiks endiselt taustaks ja mina saaksin rahulikult blogipostitused valmis kirjutatud, ilma, et ma peaksin  neid üks kuni mitu päeva kirjutama.

Aga nüüd on kiire, täna tuleb meile Eestis minu sõbranna oma pisikesega külla ja homme tuleb meid kokku lausa 10-12 täiskasvanud ja 7-9 last – playdate. Nõndaks on mul tegemist nii, et tapab. Järgmiste juttudeni!