Beebiblogi: aasta tagasi sellel ajal juba sünnitegevus käis

KätuFoto-1830

Eile õhtul voodis olles, kui saabus see kauaoodatud hetk, ning terves korteris oli kuulda vaid kerget nohisemist, hakkasid minu peas lõpuks esile tulema mõtted, millele leian aega vaid siis, kui on aeg iseendale.

Minu päevad mööduvad suuremal osal last kantseldades, koristades, poes käies, jalutamas käies, köögis või poole silmaga teleka ees. Selliseid hetki, kus ma saaksin öelda, et nüüd on aeg minule ja minu mõtetele, ei juhtu päevasel ajal tihti. Õigem oleks öelda, et seda juhtub häbiväärselt harva, sest nendest mõtetest saavadki alguse paljud blogipostitused ja ideed.

KätuFoto-1793

Eile õhtul leidsin pärast Gleni sünnipäeva korraldamise postitust ennast mõttelt, et nüüd kohe varsti ongi see hetk käes, kui ma ärkasin hommikul, pärast esimest ööd haiglas sünnituseelses palatis ja pärast avatuse kontrollimist öeldi mulle, et nüüd on emakakael avanenud ja me võime veed avada.

Sellel mõttelt end avastades otsustasin, et oleks õige aeg meenutada oma lapse sündi nii palju, kui mul sellest meeles on. Lisaks on läbi kirjapildi mälu värskendamine tohutult kasulik. Taolised mälestused ei tohiks iialgi mälus tuhmuda.

Niisiis olin ma puki peal ja arst arvas, et nüüd oleks õige aeg veed avada. Vähe sellest, et avatuse kontrollimine oli üks viisalat öeldes veider ja natuke ebameeldiv tunne siis selgus, et arsti arvates oli lapse käsi pea kohal ja selline asend polevat vete avamiseks hea. Juhtus see, mis juhtuma pidi ja minu kallale asus kaks tädi, kellest üks urgitses kättpidi mu sees ja teine suru mu kõhtu alla poole. Veed mul siiski sünnituseelses osakonnas ei avatud aga saadeti kiiresti sünnitustuppa, et seal kraanid valla lasta. Hiljem selgus muidugi, et see oli ainus mõistlik otsus, mis tollel hetkel olla sai. Ma poleks tahtnud veerodu järel mööda koridori korruseid kõrgemale kolida.

KätuFoto-1782

Suurt ähmi ja rõõmu täis helistasin muidugi G’le, et ta nüüd kiiremas korras autole hääled sisse paneks ja haiglasse tuleks, sest nüüd läheb sünnitamiseks. Vaeseke jooksis minu juurde teksades. Oleks ta teadnud, et seal nii pikalt ja vaevaliselt läheb, oleks ehk spordirõivad selga tõmmanud. Igatahes kui G minu juurde jõudis istusin mina juba parajas loigus ja käisin iga 10 minuti tagant ”mähkmeid” vahetamas. Ja ma räägin nendest mähkmetest, mis algavad naba juurest, lõppevad keset selga ja on nii paksud, et ulatavad praktiliselt põlvedeni. Arstidelt ma kinnitust ei saanud, kas mul oli väga palju vett, et kõht nõnda suur oli, kuid mulle tundus küll, et vett tuli sealt ämbritega. Kergemaks ei läinud.

Sünnituse alguses olin ma tohutult heas tujus. Ma olin motiveeitud, ettevalmistunud, tahtejõudu täis ja soovisin juba asjaga valmis saada, võtta oma lapse sülle ja minna temaga juba koju tutvuma ja nossutama. Kell 13.00 29.novembril, kui veed olid avatud juba kaks tundi tagasi, poleks ma osanud ette kujutada, et mõnus nossutamine algab alles kuu aja pärast, kui ma esimesed korrad enam—vähem välja olin puhanud. Hahaha. Igatahes jätkasin ma pallil hüplemist, mööda tuba sussi sahistamist ja chattimist. Päike paistis mõnusalt veel palatisse ja ma juba arvasin, et äkki olen mina üks väike protsent nendest naistest, kes valusid ei tunne.

KätuFoto-1847-2

Selgus hoopis, et sünnitegevus ei tahtnud kuidagi edeneda, valusid ma ei tundnud, sest kokkutõmbed olid imepisikesed ning äe arvates vajasime abiväge tilgutite näol. Päris kiirelt sai selgeks, et tilguti polnud see mida ma oleks sünnitusele soivinud, sest selle külge oli ma aheldatud järgmiseks n e l j a t e i s t k ü m n e k s tunniks. Tuli saatusega leppida ja päris kiiresti tuli ka vannituppa kuuma vee alla kolida. Valud olid platsis, G mõõtis poti peal istudes vahesid ja mina uu’tasin ja aa’tasin, nagu varasemalt õppinud olin, kuuma vee all ja iga tunni möödudes olin kindel, et täna on see päev.

Mitu tundi see kestis täpselt ja mis kell toimus murdumine, ma ei mäleta. Mida ma tean oli see, et üks hetk ma mõtlesin, et neid ”uu’sid” on küll juba poole haigla peale kuuda ja teine hetk olin ma külili ktg all, sest ma olin päris veendunud, et tundsin toda kakahäda tunnet, millest äe mulle pidevalt rääkis. ”Kui tunned kakahäda tunnet, pead kiiresti vannitoast välja ronima.”

Avatust mul ei kontrollitud ja ma usun, et kell oli ehk neli, kui ma esimest korda valude all murdusin, kuna mäletan, et minu meelest väljas oli veel siis valge. Mismoodi ma murdusin? Ma hakkasin nutma valude ajal! See on kõige suurem viga mida ma teha sain ja sellel hetkel ilmselt muutsin ka oma sünnituse käiku halvema poole.

KätuFoto-1707

Sellest hetkest, mil esimene valu mind nutma ajas, olin ma krampis ja hirmul. Ma tundsin valu ka valude vahel. Valud käisid küllaltki tihti ning mul polnud aega ennast nutmisest kokku võtts, kui suure hirmuga saabus juba uus valu. Mida ma tol hetkel arvasin ja mõtlesin, oli vaid see, et kohe kohtun oma tibuga. Korrutasin ämmakale, et ei vaja mingeid valuvaigisteid ja sünnitan peagi lapse. Peagi sünnitamise all ei pidanud ma muidugi silmas, et kavatsen alles 8—9 tunni jooksul lapse ilmale tuua.

Järgnevad tunnid on minu jaoks ilmselt kadunud mitte minu soovil, vaid loodus ilmselt on nii korraldanid, et neid tunde ma ei mäletaks, sest need oli hetked, mil ma tõesõna ilmselt eelistasin ükskõik kus mujal olla, kui seal voodis sünnitamas. Ma ei tõusnud voodist kordagi püsti. Võimalik, et see oli hea otsus, sest püsti olles oleksin ilmselt aru juba kaotanud. Teisalt oleks püsti minek ehk kiirendanud avanemist ja ehk isegi leevendanud valu.

Kella 20.00 ajal õhtul saabus uus äe. Mina lamasin juba viimaseid tunde samas asendis, vasaku külje peal ja tegin põhimõtteliselt mitte midagi. Uus äe kontrollis koheselt avatust, mis oli tol hetkel minu mälu järgi 6cm. Tema tulek tõi mulle ilmselt reaalsuse tagasi, sest kuigi see 6cm shokeeris mind, siis tema pakutud epiduraal tõi lootuse tagasi. Ta nägi, et enam ma nende valudega toime ei tule ning rahuneda polnud ma suutnud endiselt.

KätuFoto-1753

Pea tund aega veel kannatamist ja siis saabus hetk, mida olin enne sünnitust kartnud ja mida kardavad paljud—anestesioloog oma aparatuuriga. Ma tean, et paljud naised on keeldunud epiduraalist kartes, et midagi läheb valesti. Räägitakse halvatusest, tohututest seljavaludes ja ka sellest, et süst ei mõjugi. Teate mida ma tundsin sellele hetkel? Juhtugu mis tahes. Ma isegi ei mäleta, kas tegu oli mehe või naisega, ainus mida mäletan sellest süstust on mõned faktid: G saadeti palatist välja, ma lamasin endiselt vasaku külje peal aga mind pandi ebameeldivasse kägaras asendisse, ma ei tohtinud millimeetrit ka ennast liigutada, valu tuli, pidin olema paigal ja süst sai tehtud. Ei olnud valus. Oli vabastav! Praktiliselt momentaalselt hakkasid valud kaduma ning päris ruttu uinusin.

Edasine on jällegi mitte nii väga minu mälestused aga pigem G juttude põhjal sünnituse kulgemine. Ma magasin sügavalt pea 1,5h. Ärkasin selle peale, et kas hakkasid valud jälle tasapisi kogunema või oli see isegi ämmakas kes tuli mind äratama ja kontrollis avatust. Edasine on minu jaoks veidi imelik. Mul oli saabunud täisavatus. Pressida ma aga ei saanud. Kõik need jutud mida olin sünnitusest lugenud oli jällegi nagu kokku varisenud. Kümnele sentimeetrile pidi ju järgnema pressimine ja beebi! Mina sain hoopis uue doosi valuvaigistit seljal olevale kanüüli? kaudu. Jätkasin magamist. Kellaajad on nüüd jällegi segased aga ilmselt magasin tunnike kuni poolteist taas. Umbes südaöö paiku käis taaskord ämmaemand, kes kinnitas et laps laskub, aga aeglaselt. Sain veel ühe pisikese doosi valuvaigistit ning sellele pidi juba järgnema peagi pressimine.

Ämmaemand soovitas mul kui vähegi võimalik veel magada, aga mida ma teha ei suutnud, oli magamine.

KätuFoto-1741

Järgnev võib olla veidi häiriv!

Jah, ämmaemand tõmbas minu tuppe veidi rohkem laiali ja G vaatas ning nägi Gleni pead. Hahahaha. Ta ütles mulle:”Tumedad juuksed!”

Ma arvan, et mööda ei läinud 30 minutitki, kui arst tuli tagasi. Kell oli maksimaalselt 1 öösel ja me alustasime tasapisi pressimisega. Selle juures oli märkimisväärne see, et minu alakeha oli veel nii tuim, et selili asendist külili saamiseks, tuli ämmakal ja G mind tõsta ning pressimise ajal hoidis ilmselt G minu jalga üleval.

Ainus mida ma oma tundetu alakehaga pressisin oli sõna otseses mõttes kaka. Jumala eest naised, ärge põdege selle sünnituslaual roojamise pärast. Minu jaoks oli ainus veidi häiriv moment selle juures see, et ma ise sain sellest aru vaid haisu järgi. Juhtub. Ämmakas on seda näinud ilmselt sadu kordi ja päris kindlasti polnud kaka ka G silmadele võõras asi. Kõik koristati ära ja tõsiste asjadega sai jätkata. Selge oli see, et tuima alakehaga pressisin valest august.

Tõsiseks läks asi aga alles järgneva 1,5h jooksul, ning siis polnud enam uu’tamisest ja aa’tamisest midagi meeles ja iga valuga tuli minu seest ilmselt aina koledamat häält. Mingi hetk igatahes olin ma sünnituslaual käpuli, kottool oli ka voodi peal ja meid jäeti G’ga üksi. See aeg tundus igavik.

Ämmaemand saabus tagasi, kuid nüüd juba koos teise arstiga. Koos tehti mulle ultraheli, sosistati omavahel aga ainus mina mulle öeldi oli see, et keisrilõiget me ei tee (mida ma kategooriliselt nõudsin) ja tita tunneb enmast hästi. HEA SEEGI! Mida mulle aga öeldi oli see, et kui asi nii jätkub siis varsti võib olukord kriitiliseks minna ja näha on, et ise ma kõigega toime ei tule.

KätuFoto-1768

Mõne aja möödudes oli palat rahvast täis. Minust paremal seisi G, kes hoidis minu ühte jalga, vasakule oli kutsutud lisaämmaemand, beebit oli vastu võtmas minu ämmaemand ja arst, eemal ootas beebit juba lastearst ning lisaks oli veel sanitar juba platsis. Nõnda me siis seitmekesi Gleni seal välja aitasime. Doktoril oli abiks võetud vaakum, mille üks ots asetati lapse pea külge.

Ja siis see kõik toimuski. Tohutu pressimine ja sikutamine. Kirjeldamatu valu pea lõikumisel ja mina karjusin ja raputasin G’d, et võtke ta juba välja! Siis nägin ämmaemanda noaga vehkimist ja veidi kipitust ja järgmise surumisega oli Glen välja. (ühtlasi valgusid silmad just pisaraid täis)

Kell oli 2.39 ja käes oli juba 30.november. Lõpuks ometi oli ta meiega ja mina olin lihtsalt väikeses shokis veel mõnda aega. Sisimas olin ma tegelikult õnnelik ja eluga rahul, sest see kõik oli nüüd tehtud. Valu hakkas vaikselt meelest juba minema ja rinnal kägises pisike uus ilmakodanik.

 

Tagantjärele on seda kõike endiselt veidi valus ja veidi hirus kirja panna aga ometi olen ma ju elus! Selle valu läbi elamine on teinud minust tugevama naise. Selle valu läbi elamine on teinud minust E M A ja olla ema on parim tunne maailmas JA OLGU ÖELDUD VEEL, et ka pärast sellist mälus sobramist ja kõige meeldetuletamist tahan ma endiselt olla nelja lapse ema!

PS arvasin, et selles postituses oli sobiv jagada veel neid Kätu (Kätlin Tursk) tehtud pilte. Neid pilte olin ma näidanud blogis häbiväärselt vähe.

Jälgi mind Facebookis.

Jälgi mind Instagramis.

 

Advertisements

Beebiblogi: stressivabad ettevalmistused esimeseks sünnipäevaks

IMG_5090

Kaugel ei olegi enam aeg, kui meie pere pesamuna juba aastases saab. Täpsemalt siis juba ülehomme on meil üks tõeliselt vinge, harva lõbus, vahest jonnine kuid peamiselt ikka üle võlli lahe ja armsamast armsam tüüp kodus. Neljapäev on meil ilmselt küllaltki vaikne, kuna päeval peab issi ikka tööl olema, kuid ilmselt lähme meie põnniga mängumaale. Õhtul teeme kodus ainult omavahel väikese olemise, ning pühendame ilmselt tavalisest rohkem tähelepanud Glenile. Ka kingituse suhtes oleme kokku leppinud, et ostame lapsele mõne arendava lelu. Põhiline kink talle on ikkagi sünnipäeva pidu ja vajadusel kingituste rahadest puudu jääv lisaraha turvatooli ostuks.

Põhiline möll leiab aset meil alles pühapäeval. Imelik on seda isegi mölluks nimetada, sest kõik asjaajamine on sujunud kuidagi küllaltki pingevabalt, sujuvalt ja lennu pealt. Ma usun, et paljud emad ja isad on kogenud, et ürituste korraldamine tundub tüütu, kiirustades, ideede puuduses või hoopis ei suudeta otsustada paljude heade valikute vahel. Lõpuks käiakse veel tohutuid summasid ka välja.

Olgu öeldud, et enamus asju on minu aetud, ning G eriti kaasa pole löönud. Mitte sellepärast, et teda ei huvita oma lapse sünnipäev, vaid ta lihtsalt usaldab mind nendes asjades, nagu ta on usaldanud mulle kodu sisustamise ja talle isegi riiete selga valimise. Kusjuures polnud tema poissmehe korteril viga midagi ja riietus ta väga normaalselt ka siis, kui me kohtusime.

1. Esimene asi millest ma alustasin ja mis ilmselt ainsana veidi peavalu tekitas, oli koha valimine. Ma tean, et mängutubasid Harjumaal on kümneid, hinnad on küllaltki samasse auku, kuid minu maitsele polnud praktiliselt midagi. Ma olen oma maailma värvides ja stiilides nii kinni, et isegi laste mängutoad tundusid minu jaoks liig mis liig. Põhjus miks ma sellele nii palju mõtlesin ja põdesin, oli puhtalt veidrus — ma tahan, et pildid oled ilusad ja taustaks ei karjuks kollased, punased, sinised, rohelid, lillad ja kõik muud värvid, mis üldse olemas on. Mulle soovitati Bibi mängumaad, aga kuna ma kuulsin, et seal olevad põrandad jahedad juba sügisel olnud, siis see oli mulle kuidagi küllaltki mõjuv põhjus seda tuba mitte rentida. Lõpuks loobusin oma kinnisideedest ja läksin seda teed, mida mulle soovitati. Pikemalt mõtlemata, mängutoa sisu nimekirja lugedes ja broneeringute täituvust vaadates oli mulle kiiresti selge, et Meie mängumaa on meie jaoks see kompromiss.

2. Hea oli, et ma hakkasin selle mitte eriti kiire asjaga siiski varakult tegelema, sest juba sellel samal nädalavahetusel, kuhu meie planeerisime sünnipäevapidu, oli just laupäeval lõunane aeg juba üle kahe kuu ette bronnitud. Tegin järjekordse kompromissi ja valisin pühapäeva lõuna. Siit siis moraal — kui tahate mängutuba, mõelge juba päris varakult valmis kuhu ja mis kuupäevaks vaja on. Hiljem lihtsalt peate muidu veel suuremaid kompromisse leidma. Kusjuures, elu siiski vahest korraldab nii, et kõik läheks ikka nii nagu peab. Hiljem järele mõeldes, oli pühapäev ikkagi hea otsus, sest laupäev jääb veel rahulikeks (loe äärmiselt kiireteks) asjajamisteks.

3. Varajane kutse, on sünnipäevade puhul MINU jaoks oluline. Esiteks mulle meeldib, kui olulised sündmused on pikalt plabeeritud. Mulle ei meeldi oma ajakava paar päeva või veel hullem paar tundi ette planeerida või muudatusi teha. Ma ei tea kas ma olen inimene kellele ei meeldi spontaansus, kuid elu on palju paremini korraldatud, kui asjad on pikalt ette planeeritud. Pealegi kipun ma unustama käigu pealt. Ilmselt oleks ma võimeline oma pulmad ka unustama, kui G mind homme hommikul naiseks paluks ja õhtul juba registreerida tahaks. Muidugi pole mingi 100% kindlus endiselt, et kõik oma aega targalt ette planeerivad, kui sina seda soovid. Mul on muide kogemus, kui kutsusin kuu aega enne pidu u 15—20 tüdrukut oma sünnipäeva tähistama, kellest paar päeva enne oli kindel tulija vaid üks. Asi lõppes sellega, et ma tühistasin ürituse. Masendav, ma tean, kuid kurb on kuulda, et inimene on nt graagifiku järgi tööl, kuid selleks ongi pikk planeerimine oluline, et graafikusse vabasid päevi märkida. Seega — planeeri pikalt ette ja jää lootma, et teised planeerivad sinuga.

4. Tasapisi kogusin mõtteid, kuidas korralda toitlustamine. Algusest peale olin kindel, et cateringi või muid võhivõõraid tegijaid ma ei soovi. Esiteks ei tea ma iial, mis sealt lõpuks välja kukub ning lõpuks maksan ennast ogaraks. Teisalt ei tahtnud ma kõike ikkagi enda peale võtta. Esiteks pole ma nii osav ja teiseks ma ei osta kuskilt kahte laupäeva, et kõik ise ära teha enne pühapäeva. Päris kiiresti sai otsustatud ikkagi oma Olustveres asuva lapsepõlve koolisöökla toitude kasuks.

IMG_5108

5. Toitude tellimine eeldab aga umbkaudselt osalejate arvu teadmist. Minu tobedaks ülesandeks oli siis ikka inimestelt teada saada, kui vähegi võimalik, et kes tuleb ja mitmekesi tuleb. Päris kurb oleks näiteks 3,5kg tort kümne peale sisse mugida või hoopis pooled külalised tühja kõhuga minema saata.

6. Menüüd koostades olin ma veidi mures oma taimetoitlastest sõbrannadega. Mul on tohutu soov alati inimestele pakkuda kõike head ja hoolitseda kõigi eest. Isegi kui ma ei oska seda tihti välja näidata, siis sisemiselt olen ma hooliv ja minusse mahub rohkem mure teiste pärast, kui arvata oskaks. Igatahes kinnitasid mulle taimetoitlased/veganid, et nemad söövad üldjuhul ikkagi enne sellist üritust kodus kõhu mõnisalt täis, et ei peaks kohapeal muretsema, et kõht korisema hakkab. Vähemalt nemad ütlesid mulle, et nad ei eelda, et salatis on singi asemel õun.

7. Ma olin praktiliselt pool elu unistanud lapse sünnipäevapeo dekoreerimisest aga laste mängutuba nagunii ise on üks paras dekoratsioon oma värvide poolest. See vaev ja planeerimine jääb ära kahjuks/õnneks. Oma majas kunagi kavatsen igatahes kõik oma ideed käiku lasta. Võib-olla lapse teisel sünnipäeval või kolmandal.

8. Kes ei teaks, et minu jaoks on lapse riietamine üks hobi. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, et mida lapsele selga panna. Kõik ideed tulid iseensest mulle kätte. Kõigepealt nägin ma isadepäeva pakkumisega ühel toredal ettevõttel, ning päris ruttu sain selgeks, et saan isadepäeva kingituse ja sünnipäeva outfitid ühendada. Ideaalne raha kokkuhoidmise võimalus. Minu kleidiga läks ka kuidagi nõnda hästi, et kuna ma nagunii tahtsin endale fotoshoodiks paar nädalat ennem kleiti, siis otsustasin lihtsalt kleidi värvi ja lapse outiti ühendada. Ainus asi mida oli vaja spetsiaalselt juurde, olid lapsele issi pükste värviga matchivad püksid ja issile oli vaja sama värvi pluusi lapsega.

9. Minu jaoks on oluliste sündmuste jäädvustamine aina olulisem. Ise ma tahaksin lapse sünnipäeval ka pildile jääda mitte kaameraga ringi käia ja amatööridele nii olulist sündmust ei usaldaks. See väike asi ka meil kiirelt lahendatud. Kuna olin Kätu piltidega tohutult rahul, mis ta meist esimese fotograafina kohe pärast lapse sündi jäädvustas, siis arvasin, et oleks kuidagi armas ja mugav olla sama fotograafiga sellel olulisel sündmusel.

Koht olemad, külalised kutsutud, toidud tellitud, riided seljas, fotograafiga läbiräägitud ja pidu ongi valmis. Ei läinud ülemäära palju aega sellele ja võiks öelda, et minu kohta on see pidu ikka täitsa stressita korraldatud.

Magamistuba – meie kindlus. Väike põige ka vannituppa.

Olen teiega jaganud meie kodu igat detaili ja lubasin teid viia ka meie magamistuppa. Lisaks võtan tänases postituses teid vilksamisi kaasa ka meie vannituppa. Magamistuba on minu jaoks palju olulisem osa kodus, kui elutuba, sest seal veedame ikkagi väga suure osa elust ja kordades rohkem, kui elutoas. Päris enda kodus, kavatsen ma panna kogu hinge sellesse tuppa. Hetkel on ta meil selline tagasihoidlik ja lihtne, nagu kogu meie kodu. Muidugi hoidsin ka magamistoa sisustamisel must-valget joont. Selline ta meil siis sai! Piltidel pole näha, kuid paremal pool asub terve seina jagu riidekappi, mis oli korteris sees.

IMG_4164IMG_4144IMG_4152IMG_4149

 

  • Postrid – kõik postrid, mida näete magamistoa seintel, riiulil ning kummutil on pärit ikka Kukupesast. Kui soovitsite ka oma kodus kaunite postritega täiendada, siis mine Kukupesa e-poodi ning tellimisel kasutage sooduskoodi “Karoliina15“.
  • kummut – Kui päris aus olla, siis polnud see minu number üks valik, kuid IKEAs käies, oli ta sooduses, midagi oli hädasti vaja ning selle me välja valisime. Parim selle juures on mahutavus. Igasse vahesse saab asetada väga mahuka kasti ning ka peal on tohutult palju ruumi igasugustele asjakestele, millelt on tohutult ”tore” tolmu tõmmata üle päeva. Soodushinnaga saime minu mäletamist järgi ta 45€ eest.
  • kummuti mustad ja valged kastikesed – Nendesse on peidetud pesud ja sokid. Valged ilmselt määrduvad mõne aja jooksul rohkem, kuid hind on neil soodne ja pole kunagi raske uusi asemele osta. Muuseas ühte sellist musta kasutame ka mänguasjade kastina. Hind on neil 3.99€ ja erinevates värvides leiab neid ikka IKEAst.
  • Punutud korvikesed – Need korvikesed sai soetatud juba Harkus elmise ajal Jyskist ja nendesse oleme pannud lapse mähkmed, kuna enamasti vahetan mähkmeid voodi peal ning ühes korvikeses on pudi, padi asjad mis lapsele vajalikud ning ühes korvikeses on lapse pidžaamad.
  • Kuldne sahtel – See on see asi kuhu panin albumi. Kuna ta oli minu arvates tore kuldne sisustuselement, siis võtsin ta IKEAst lihtsalt ilu jaoks pigem. Hinnaks oli tal koguni 10€.
  • Kulde küünlajalg – Selle viie küünlaga jala sain ma emalt, mis oli originaalis hõbedane, kuid kasutasin kuldset spreid ja saigi sellest meie magamistuppa meeldiv element. Kuna me nõnda suured küünalde põletajad oleme siis on ta meil kasutuses pea iga jumala päev.
  • Laualamp – Soetatud taaskasutuskeskusest 6€ eest. IKEAst on võimalik leida 13€ eest selline.
  • Lillepott, kunstlill ja kulde liivakell – IKEAst, lillepott SIIT, liivakell SIIT, kunstlille kahjuks enam ei leidnud.
  • Gleni mälestuste karp Kristiina hobinurgast – olen sellest ka varasemalt kirjutanud SIIN.
  • Helesinine pildiraam kummutil – Kingitud.
  • Lambanahk – kahjuks päritolu ei mäleta, kuid neid saab igast teisest poest osta, keskmiselt 40€ eest.
  • Püramiidi laotud küünlad – Küünlad saatis meile Cosmeya. Tegu on looduslike lõhnadega horoskoobi küünaldega.
  • Laelamp – IKEAst. Nagu näha IKEA kodukalt, saab seda kasutada ka põrandalambi kuplina.
  • Punutud pesukorv – kasutame seda puhta (triikimata) pesu hoiustamiseks. Päritolu on emalt.

 

IMG_4145IMG_4146IMG_4153

 

  • Beebivoodi – kahjuks ei oska öelda, kas nende voodite tootjal on koduleht, kuna sain selle eraisiku kaudu aga igatahes tehti neid voodeid võrdlemisi soodsalt – u 50€ oli hind.
  • Madrats ja madratsikate – Rocca al mare keskuse mingist beebipoest. Vist läks kokku 40€
  • Voodipesud ja pilve padi – Need kinkis vanaema Sirje ja pärinevad IKEAst. Voodipesu SIIN. Pilve patja enam kodukal ei näinud. Hind oli voodipesul 15€ ja padi kuskile 10€ kanti.
  • Kaisukaru – Minu käsitöö.
  • Seina riiul – IKEA 5€

 

IMG_4156IMG_4154

 

  • Kardinad – õhulised IKEAst, hind 10€ (ütlen kohe, et väga kehva õmblus st et alläär oli lihtsalt overlockiga lastud. Mina lasin õmblejal ääre kenasti ära õmmelda), paksemad leidsin taaskasutuskeskusest, nende hind võis kokku olla äkki 12€.
  • Voodi – sellel voodil on oma lugu. Voodi sai soetatud meil juba Eestis erimõõduga 160x190cm, et ta mahuks meie magamistuppa ristipidi ära. Hind oli päris krõbe sellise ebamugava kušeti kohta 330€. Soetasime ta Pesapuu nimelisest e-poest. Voodil on muidugi ka jalad aga mõnda aega tagasi võtsin jalad alt ära, et ei peaks muretsema, et laps hommikul minu kõrval ärgates maha kukub. See voodi rändab juba vähem kui kuu pärast meie toast minema ja asemele saame parema madratsiga voodi, seniks kuni veel Soomes pesitseme.
  • Voodipesu ja tekike – Voodipesu oli ligi 25€ ja tekikese saime vaid 4€ ees (võimalik, et ta oli veel soodsam mõnda aega tagasi), algselt oli ta mul rõdul, kuid tõstsin ta ümber magamistuppa, kuna nagunii rõdul enam väga ei istu.
  • Pildiraamid – kuna mulle üldse ei meeldi lihtsalt valged seinad, siis ilmtingimata pean sinna panema pilte ja postreid. Kõige suurem pildiraam voodi kohal on pärit ikka IKEAst 8€ eest. Selles raamis on meil Kätu tehtud pildid enamjalolt. Teine raam pärit Koduekstrast mingi 4€ eest äkki, ootab veel piltide ilmutamist jumal teab mitu kuud. Ilmselt on asi selles, et ma ei suuda ilusate piltide seast välja valida ilusamaid.

Põikame siis korra meie vannituppa ka sisse. Vannitoa juures meeldib mulle see pisike aken. Annab kudagi teistmoodi olemist sinna juurde ja vajadusel saab seda suvel ka lahti hoida.

  • Pesumasin – Siia kolides, oli meil kiiresti vaja pesumasinat. Loomulikult polnud meil raha tutika jaoks ning selle saime kasutatult eraisiku käest. Masin oli korralik, puhas ja töötab endiselt väga hästi. Hine oli masinal minu mäletamist järgi 100€ ringis.
  • Dushikardin ja vaip – Prismast. Kokku läksid need kaks asja u 30€.
  • Rätikud, pissipott, seebidosaator ja hambaharjade tops – IKEA
  • Pesukorv – Prisma

IMG_4400IMG_4403IMG_4406IMG_4407IMG_4413

 

 

Beebiblogi: Kui pikk tee tuleb läbida, et rinnaga toitmist nautida?

IMG_4333

Kirjutasin viimati rinnaga toitmise teemal päris ammu, kuid nüüd tunnen, et tahaks sellest taaskord kirjutada, sest päris palju on muutunud, aeg edasi läinud ning iga päev tekib pähe mõtteid, mida tahaks välja öelda.

Nüüdseks on selle teekonna algusest möödunud juba 11 kuud ning mitmed murdepunktid on vaevaliselt kuid edukalt ületatud. Mulle tundub, et meie teekonnal on olnud neli nii-öelda peatuspunkti, kus olen mõelnud, kas ikka jätkata või olen tundnud just sellist “täiskäigul edasi” tunnet.

Esimene peatus oli juba haiglas sünnitusjärgses osakonnas, kus valasin pisaraid valulike nibude ja piima pärast, mis kuidagi tulema ei tahtnud hakata. Mäletan selgelt, et minu teekond jätkus suuresti vaid tänu mu emale, kes minusse uskus ja mulle tuge pakkus ning loomulikult ämmaemand Maret Voitesele, kes aitas mind väärt nõuannetega.

Kuidas meie teekond jätkunud on ja milline on hetkel seis rinnaga toitmisega, seda saate edasi lugeda juba Emmede Klubist SIIT!

Beebiblogi: Hilissügisene pildiseeria

Täna pärastlõunal, kui Glen ärkas, läksime koeraga välja jalutama ja mina haarasin kaasa kaamera. Ilm oli hilissügiseselt jahe ja päike hakkas vaikselt loojuma. Sõrmed külmetasid pilte klõpsides, kuid me polnud mõnda aega käinud väljas pildistamas ja Glen nägi oma uues kombes imearmas välja.

IMG_4776IMG_4725IMG_4772IMG_4762IMG_4740IMG_4734

Gleni riided:

Kombekas – H&M // müts – H&M // tuukrimüts – Jonathan // kindad – Rimi

Beebiblogi: Mänguasjad ja nende hinnad. Kas olen koi ja areng läbi mängu

IMG_4209

Loomulikult on endiselt tema jaoks kõige huvitavam sobrada köögisahtlis, taguda potte  ja panne, loopida sahtlist lutipudeleid välja või hoopis kerida ja rebida tualettpaberit. Millised on need mänguasjad mis praegu Glenile huvi pakuvad, saate edasi lugeda SIIN!

Milliseid mänguasju soovitaksid Sina peagi aastaseks saavale lapsele juurde soetada?

Gleni outfit: body – laste kirbukas // püksid – prisma // stopperitega sokid – H&M