Eile õhtul voodis olles, kui saabus see kauaoodatud hetk, ning terves korteris oli kuulda vaid kerget nohisemist, hakkasid minu peas lõpuks esile tulema mõtted, millele leian aega vaid siis, kui on aeg iseendale.
Minu päevad mööduvad suuremal osal last kantseldades, koristades, poes käies, jalutamas käies, köögis või poole silmaga teleka ees. Selliseid hetki, kus ma saaksin öelda, et nüüd on aeg minule ja minu mõtetele, ei juhtu päevasel ajal tihti. Õigem oleks öelda, et seda juhtub häbiväärselt harva, sest nendest mõtetest saavadki alguse paljud blogipostitused ja ideed.
Eile õhtul leidsin pärast Gleni sünnipäeva korraldamise postitust ennast mõttelt, et nüüd kohe varsti ongi see hetk käes, kui ma ärkasin hommikul, pärast esimest ööd haiglas sünnituseelses palatis ja pärast avatuse kontrollimist öeldi mulle, et nüüd on emakakael avanenud ja me võime veed avada.
Sellel mõttelt end avastades otsustasin, et oleks õige aeg meenutada oma lapse sündi nii palju, kui mul sellest meeles on. Lisaks on läbi kirjapildi mälu värskendamine tohutult kasulik. Taolised mälestused ei tohiks iialgi mälus tuhmuda.
Niisiis olin ma puki peal ja arst arvas, et nüüd oleks õige aeg veed avada. Vähe sellest, et avatuse kontrollimine oli üks viisalat öeldes veider ja natuke ebameeldiv tunne siis selgus, et arsti arvates oli lapse käsi pea kohal ja selline asend polevat vete avamiseks hea. Juhtus see, mis juhtuma pidi ja minu kallale asus kaks tädi, kellest üks urgitses kättpidi mu sees ja teine suru mu kõhtu alla poole. Veed mul siiski sünnituseelses osakonnas ei avatud aga saadeti kiiresti sünnitustuppa, et seal kraanid valla lasta. Hiljem selgus muidugi, et see oli ainus mõistlik otsus, mis tollel hetkel olla sai. Ma poleks tahtnud veerodu järel mööda koridori korruseid kõrgemale kolida.
Suurt ähmi ja rõõmu täis helistasin muidugi G’le, et ta nüüd kiiremas korras autole hääled sisse paneks ja haiglasse tuleks, sest nüüd läheb sünnitamiseks. Vaeseke jooksis minu juurde teksades. Oleks ta teadnud, et seal nii pikalt ja vaevaliselt läheb, oleks ehk spordirõivad selga tõmmanud. Igatahes kui G minu juurde jõudis istusin mina juba parajas loigus ja käisin iga 10 minuti tagant ”mähkmeid” vahetamas. Ja ma räägin nendest mähkmetest, mis algavad naba juurest, lõppevad keset selga ja on nii paksud, et ulatavad praktiliselt põlvedeni. Arstidelt ma kinnitust ei saanud, kas mul oli väga palju vett, et kõht nõnda suur oli, kuid mulle tundus küll, et vett tuli sealt ämbritega. Kergemaks ei läinud.
Sünnituse alguses olin ma tohutult heas tujus. Ma olin motiveeitud, ettevalmistunud, tahtejõudu täis ja soovisin juba asjaga valmis saada, võtta oma lapse sülle ja minna temaga juba koju tutvuma ja nossutama. Kell 13.00 29.novembril, kui veed olid avatud juba kaks tundi tagasi, poleks ma osanud ette kujutada, et mõnus nossutamine algab alles kuu aja pärast, kui ma esimesed korrad enam—vähem välja olin puhanud. Hahaha. Igatahes jätkasin ma pallil hüplemist, mööda tuba sussi sahistamist ja chattimist. Päike paistis mõnusalt veel palatisse ja ma juba arvasin, et äkki olen mina üks väike protsent nendest naistest, kes valusid ei tunne.
Selgus hoopis, et sünnitegevus ei tahtnud kuidagi edeneda, valusid ma ei tundnud, sest kokkutõmbed olid imepisikesed ning äe arvates vajasime abiväge tilgutite näol. Päris kiirelt sai selgeks, et tilguti polnud see mida ma oleks sünnitusele soivinud, sest selle külge oli ma aheldatud järgmiseks n e l j a t e i s t k ü m n e k s tunniks. Tuli saatusega leppida ja päris kiiresti tuli ka vannituppa kuuma vee alla kolida. Valud olid platsis, G mõõtis poti peal istudes vahesid ja mina uu’tasin ja aa’tasin, nagu varasemalt õppinud olin, kuuma vee all ja iga tunni möödudes olin kindel, et täna on see päev.
Mitu tundi see kestis täpselt ja mis kell toimus murdumine, ma ei mäleta. Mida ma tean oli see, et üks hetk ma mõtlesin, et neid ”uu’sid” on küll juba poole haigla peale kuuda ja teine hetk olin ma külili ktg all, sest ma olin päris veendunud, et tundsin toda kakahäda tunnet, millest äe mulle pidevalt rääkis. ”Kui tunned kakahäda tunnet, pead kiiresti vannitoast välja ronima.”
Avatust mul ei kontrollitud ja ma usun, et kell oli ehk neli, kui ma esimest korda valude all murdusin, kuna mäletan, et minu meelest väljas oli veel siis valge. Mismoodi ma murdusin? Ma hakkasin nutma valude ajal! See on kõige suurem viga mida ma teha sain ja sellel hetkel ilmselt muutsin ka oma sünnituse käiku halvema poole.
Sellest hetkest, mil esimene valu mind nutma ajas, olin ma krampis ja hirmul. Ma tundsin valu ka valude vahel. Valud käisid küllaltki tihti ning mul polnud aega ennast nutmisest kokku võtts, kui suure hirmuga saabus juba uus valu. Mida ma tol hetkel arvasin ja mõtlesin, oli vaid see, et kohe kohtun oma tibuga. Korrutasin ämmakale, et ei vaja mingeid valuvaigisteid ja sünnitan peagi lapse. Peagi sünnitamise all ei pidanud ma muidugi silmas, et kavatsen alles 8—9 tunni jooksul lapse ilmale tuua.
Järgnevad tunnid on minu jaoks ilmselt kadunud mitte minu soovil, vaid loodus ilmselt on nii korraldanid, et neid tunde ma ei mäletaks, sest need oli hetked, mil ma tõesõna ilmselt eelistasin ükskõik kus mujal olla, kui seal voodis sünnitamas. Ma ei tõusnud voodist kordagi püsti. Võimalik, et see oli hea otsus, sest püsti olles oleksin ilmselt aru juba kaotanud. Teisalt oleks püsti minek ehk kiirendanud avanemist ja ehk isegi leevendanud valu.
Kella 20.00 ajal õhtul saabus uus äe. Mina lamasin juba viimaseid tunde samas asendis, vasaku külje peal ja tegin põhimõtteliselt mitte midagi. Uus äe kontrollis koheselt avatust, mis oli tol hetkel minu mälu järgi 6cm. Tema tulek tõi mulle ilmselt reaalsuse tagasi, sest kuigi see 6cm shokeeris mind, siis tema pakutud epiduraal tõi lootuse tagasi. Ta nägi, et enam ma nende valudega toime ei tule ning rahuneda polnud ma suutnud endiselt.
Pea tund aega veel kannatamist ja siis saabus hetk, mida olin enne sünnitust kartnud ja mida kardavad paljud—anestesioloog oma aparatuuriga. Ma tean, et paljud naised on keeldunud epiduraalist kartes, et midagi läheb valesti. Räägitakse halvatusest, tohututest seljavaludes ja ka sellest, et süst ei mõjugi. Teate mida ma tundsin sellele hetkel? Juhtugu mis tahes. Ma isegi ei mäleta, kas tegu oli mehe või naisega, ainus mida mäletan sellest süstust on mõned faktid: G saadeti palatist välja, ma lamasin endiselt vasaku külje peal aga mind pandi ebameeldivasse kägaras asendisse, ma ei tohtinud millimeetrit ka ennast liigutada, valu tuli, pidin olema paigal ja süst sai tehtud. Ei olnud valus. Oli vabastav! Praktiliselt momentaalselt hakkasid valud kaduma ning päris ruttu uinusin.
Edasine on jällegi mitte nii väga minu mälestused aga pigem G juttude põhjal sünnituse kulgemine. Ma magasin sügavalt pea 1,5h. Ärkasin selle peale, et kas hakkasid valud jälle tasapisi kogunema või oli see isegi ämmakas kes tuli mind äratama ja kontrollis avatust. Edasine on minu jaoks veidi imelik. Mul oli saabunud täisavatus. Pressida ma aga ei saanud. Kõik need jutud mida olin sünnitusest lugenud oli jällegi nagu kokku varisenud. Kümnele sentimeetrile pidi ju järgnema pressimine ja beebi! Mina sain hoopis uue doosi valuvaigistit seljal olevale kanüüli? kaudu. Jätkasin magamist. Kellaajad on nüüd jällegi segased aga ilmselt magasin tunnike kuni poolteist taas. Umbes südaöö paiku käis taaskord ämmaemand, kes kinnitas et laps laskub, aga aeglaselt. Sain veel ühe pisikese doosi valuvaigistit ning sellele pidi juba järgnema peagi pressimine.
Ämmaemand soovitas mul kui vähegi võimalik veel magada, aga mida ma teha ei suutnud, oli magamine.
Järgnev võib olla veidi häiriv!
Jah, ämmaemand tõmbas minu tuppe veidi rohkem laiali ja G vaatas ning nägi Gleni pead. Hahahaha. Ta ütles mulle:”Tumedad juuksed!”
Ma arvan, et mööda ei läinud 30 minutitki, kui arst tuli tagasi. Kell oli maksimaalselt 1 öösel ja me alustasime tasapisi pressimisega. Selle juures oli märkimisväärne see, et minu alakeha oli veel nii tuim, et selili asendist külili saamiseks, tuli ämmakal ja G mind tõsta ning pressimise ajal hoidis ilmselt G minu jalga üleval.
Ainus mida ma oma tundetu alakehaga pressisin oli sõna otseses mõttes kaka. Jumala eest naised, ärge põdege selle sünnituslaual roojamise pärast. Minu jaoks oli ainus veidi häiriv moment selle juures see, et ma ise sain sellest aru vaid haisu järgi. Juhtub. Ämmakas on seda näinud ilmselt sadu kordi ja päris kindlasti polnud kaka ka G silmadele võõras asi. Kõik koristati ära ja tõsiste asjadega sai jätkata. Selge oli see, et tuima alakehaga pressisin valest august.
Tõsiseks läks asi aga alles järgneva 1,5h jooksul, ning siis polnud enam uu’tamisest ja aa’tamisest midagi meeles ja iga valuga tuli minu seest ilmselt aina koledamat häält. Mingi hetk igatahes olin ma sünnituslaual käpuli, kottool oli ka voodi peal ja meid jäeti G’ga üksi. See aeg tundus igavik.
Ämmaemand saabus tagasi, kuid nüüd juba koos teise arstiga. Koos tehti mulle ultraheli, sosistati omavahel aga ainus mina mulle öeldi oli see, et keisrilõiget me ei tee (mida ma kategooriliselt nõudsin) ja tita tunneb enmast hästi. HEA SEEGI! Mida mulle aga öeldi oli see, et kui asi nii jätkub siis varsti võib olukord kriitiliseks minna ja näha on, et ise ma kõigega toime ei tule.
Mõne aja möödudes oli palat rahvast täis. Minust paremal seisi G, kes hoidis minu ühte jalga, vasakule oli kutsutud lisaämmaemand, beebit oli vastu võtmas minu ämmaemand ja arst, eemal ootas beebit juba lastearst ning lisaks oli veel sanitar juba platsis. Nõnda me siis seitmekesi Gleni seal välja aitasime. Doktoril oli abiks võetud vaakum, mille üks ots asetati lapse pea külge.
Ja siis see kõik toimuski. Tohutu pressimine ja sikutamine. Kirjeldamatu valu pea lõikumisel ja mina karjusin ja raputasin G’d, et võtke ta juba välja! Siis nägin ämmaemanda noaga vehkimist ja veidi kipitust ja järgmise surumisega oli Glen välja. (ühtlasi valgusid silmad just pisaraid täis)
Kell oli 2.39 ja käes oli juba 30.november. Lõpuks ometi oli ta meiega ja mina olin lihtsalt väikeses shokis veel mõnda aega. Sisimas olin ma tegelikult õnnelik ja eluga rahul, sest see kõik oli nüüd tehtud. Valu hakkas vaikselt meelest juba minema ja rinnal kägises pisike uus ilmakodanik.
Tagantjärele on seda kõike endiselt veidi valus ja veidi hirus kirja panna aga ometi olen ma ju elus! Selle valu läbi elamine on teinud minust tugevama naise. Selle valu läbi elamine on teinud minust E M A ja olla ema on parim tunne maailmas JA OLGU ÖELDUD VEEL, et ka pärast sellist mälus sobramist ja kõige meeldetuletamist tahan ma endiselt olla nelja lapse ema!
PS arvasin, et selles postituses oli sobiv jagada veel neid Kätu (Kätlin Tursk) tehtud pilte. Neid pilte olin ma näidanud blogis häbiväärselt vähe.
Jälgi mind Facebookis.
Jälgi mind Instagramis.
Karoliina Koovit 