Kui kõik ei lähe plaanipäraselt..

 

Postitus valmis 24.02.2018

Esmalt tahan õnnitleda teid kõiki! Palju õnne eestlased, palju õnne Eesti!

Mulle meeldib kirjutada oma seiklustest. Sel korral kirjutan oma erakorralisest ja natuke veidrast ja tobedast käigust. Nimelt siis tekkisid mul eelmise nädala alguses väga tobedad kõhuvalud, mis ei andnud kuidagi järgi ja kui valud olid juba kolm päeva kestnud, samas mitte nii tugevad, et kohe EMOsse kisuks, otsustasin, et külstan arsti Eestis.

Mõeldud, tehtud. Arsti aja sain kiirelt ja matk võis alata. Sisimas teadsin, et see on mu eelviimane lühiajaline olemine kodumaal, mis tegi mineku kergemaks.
Esimene totter olukord tabas meid juba laevale minnes, kui metrooga sõites selgus, et midagi on jamasti ja reisijad lasti juba kaks peatust enne minu sihtpunkti maha. Oma kõhuvaluga joostes jõudsime ikka mõned minutid enne check in’i lõppu sadamasse. Muidugi oli ka sadmas totter olukord, sest minu ülekanne polnud neile lekunud ja pidime maksma kaks korda, mis omakorda tähendas, et hiljem tuli mul see raha telefoni teel kinkekaardiks vahetada tasulisel liinil ja siis veel omakorda uut piletit broneerida tasulisel liinil, et seda kinkekaarti kasutada.

Arstivisiit läks hästi ja minu tervis on korras aga kuidagi ei jaksanud tagasi sõita. Jäin veel ema juurde ja otsustasin reedel Soome minna. Reede hommikul tekkis äkitselt mõte vabariigi aastapäev ka ikka kodumaal veeta ja nii saigi reedel aega veedetud sõbrannadega.
Täna läksime hommikul suure ootusärevusega Vabaduse platsile, et paraadi vaadata aga üsna pea oli selge, et normaalset kohta leida oli võimatu ja nii me kuidagi kuskilt vahelt proovisime piiluda aga Glen polnud olukorraga üldse rahul, vaikselt hakkas väike virin ja kui saabusid juba esimesed signaalitavad tangid ja hävitajad, oli olukord juba väga halb. Laps oli hirmunud ja mida vähem mul õnnestus teda rahustada, seda närvilisemaks muutusin mina, et olen saamatu ja juba süüdistasin end lapse vedamises sellisele üritusele. Proovisin oma hüsteeritseva lapsega kohvikut leida kuhu peatuda, anda talle süüa ja soojeneda.

Tema rahunedes tekkis minul meeletu pinge langus ja silmad valgusid vett täis. Olin jälle lapse nutu peale nii hirmunud. Mul on viimane aeg haarata nuturaamat.

Kuna laevani oli palju aega, otsustasime ema juurde siiski minna ja kella nelja ajal uuesti bussile Harkus ning laevale. Sättime õigeks ajaks bussile, sest Harkust Tallinna ei ole bussiliiklus kiita nädalavahetusel ja eriti hõre on liiklus käruga reisijale. Bussipeatuses selgus aga täiesti totter olukord, et buss millele pidin minema oli hoopiski väike ja sinna poleks ma käruga mahtunud. Proovisin kiirelt paari sõbranna käest uurida, kas on võimalik äkki kellelgi autoga meid aidata aga eks pidupäeval olid kõik hõivatud ja tegevuses. Mis mul siis muud üle jäi, kui minna korra koju, panna teine paar pükse jalga ja hakata jalgsi Õismäele kiirustama, sest aega jalgsi minekuks ma varunud ei olnud. Glen polnud alguses olukorra üle eriti rõõmus, kuna oli niigi pool päeva juba kärus veetnud aga õnneks jäi ta peagi magama ja mina jõdsin ka bussile, mills oli minu viimane päästja, sest selle bussiga minnes näitas Google, et ma jõuan sadamasse 6 minutit enne check in’i. Oi, see oli selline dejavu moment. Alles paar päeva tagasi olin samas olukorras. Hea uudis on see, et laevale me jõudsime ja mul on ikka endiselt piisavalt väledad jalad, mis mind päästa suudavad, kui vaja on! Aitäh, jalad! 😁

Arstivisiidist, põlvest, toitumisest, närvidest ja uutest harjumustest

Veebruar on möödas ja olen vahepeal nii mõndagi teinud, käinud ja muutnud. Alustuseks, olin ma nädalake eemal. See tähendab, et lasin enda telefonist maha nii Instagrami kui ka Facebooki. Alguses loobusin ka chatist aga päris ruttu sai selgeks, et asjaajamisteks on mul seda siiski vaja, kuid tunduvalt vähem leidsin ennast  chattimas. Tänaseks tunnen, et mul pole enam telefoni raske käest ära panna. Kui ma tahan tegeleda lapsega, siis panengi selle ära, mitte ei proovi samal ajal ikka poole silmaga kiigata chatti. Instagram on mulle endiselt väga armas ja sellest ma ei tahaks loobuda rohkem nii pikaks ajaks. Terve veebruar on näidanud, et Instagramis olen ma igatahes tagasi hoidnud postitamisega ja see on vahelduseks mulle hea. Facebookis ei viitsi ma üldjuhul üldse käia.

Veebruari alguses käisin ka arsti juures. Peamine põhjus miks ma sinna läksin, oli mu kehakaal ja tundsin, kuidas see rusus mind niivõrd vaimselt, et kahtlustasin, et vaja asjatundja abi. Arstiga rääkimine läks mulle oodatust positiivsemalt. Esimene asi, mis mind üllatas oli see, et kui ta vaatas mu päevikut, kus olin kirjutanud pigem neid paremaid nädalaid, kui jälgisin fitlapi (otsides sealt ikka kõige lihtsamad toidud), siis arst vangutas selle peale pead, ning arvas, et see on väga vale ja ma peaksin hoopis teised suunad võtma.

Olen praeguseks proovinud loobuda kartulist ja makaronidest igasugusel kujul. Jah, on tulnud apsakaid sisse, sest minu jaoks on olnud kartul ja täisteramakaronid üheks peamiseks toiduks, kuid üldjuhul olen hakanud muutma oma söögikordi. Liha kõrvale ei käi kartul. Lisaks olen jälginud tublisti ettekirjutust asendada kartul bataadiga. Ei saaks olla tänulikum! Bataat on mu vaieldamatu uus lemmik. Olen taas hakanud kokkama nii lõunaks kui ka õhtuks ja laiskust toiduvalmistamisel lubada ei saa. Loomulikult on mulle keelatud ka igasugune suhkruga maiustamine, millest olen küll üle astunud, kuid tunduvalt on vähenenud magusa tarbimine. Üheks oluliseks muutuseks on ka valge suhkru asendamine steviaga. Muuseas pole ma ka leiba enam söönud, saiast rääkimata.

Olukorrad, mil ma libastun on kodust väljas olles. Mul on komme kehvasti ettevalmistuda kodust välja minnes ja kui üks hetk nälg peale tuleb siis haarangi mingi saiakese või muud seesugust. Sellest tasub õppida igatahes ja tegutseda.

Meie peres on nüüd ka paar nädalat kasutusel säästumenüü ehk me püüame majandada kindla summaga ja jälgida nädalamenüüd. Asjad on esmaspäeval valmis ostetud ja vahepeal poodi minnes toome vaid hädavajalike asju, milleta toidulaud on võimatu. Näiteks minu ja lapse jaoks on kodujuust a s e n d a m a t u! See käib toidu kõrvale, nt kartulipüree kodujuustuga lapsele ja see käib riisigaleti peale või bataatide kõrvale. Nädalamenüü on meie peres toonud positiivset mõju. Kui meil praegu kulub toitule ja joodavalt peres umbes 100€ nädalas, kusjuures sinna sisse on arvestatud kõik maiustamiseks ja minu maisutamine on kordades vähenenud, siis millised summad võisid meil kuluda enne veel toitule iga nädal? Tohutult läbimõtlematu toodu kuhjamine lihtsalt. Me jätkame kindlasti nädalamenüü kasutamisega.

Kindlasti küsite nüüd, et kas kaal langeb kolinal. Vastus on, et ma ei jälgi numbrit. Pole kaalule astunud ja talitan praegu vaid sisetunde järgi ja küllap kui asi toimib, siis paari kuu pärast peaks ka riietel kajastuma ja siis juba ka kaalunumber ka kindlasti väiksem. Ma ei ole endasse usku endiselt kaotanud.

Instagrami jälgijad teavad kogu minu saagat selle põlvega. Aga lühidalt öeldes oli ta paistes, kirjutati põletiku vastane valuvaigisti, nädalga polnud valust enam haisugi ja ortopeedi sõnul on ka meniskiga kõik okei. Soovitati vaid mõnda aega jooksmisest ja hüplevast trennist hoiduda. Peaegu võin öelda, et ka aktiivsemal päeval ei ole ma juba mõnda aega valu tundnud. 13 000 sammu päevas ja mu põlv on täiesti tavaline ja tubli.

Kusjuures, kui ma arstile läksin ja oma toitumisega seonduvatest probleemidest, madalast ensehinnangust, ärritumisest jne rääkisin, olin kindel, et arst kirjutab mu otsejoones psühholoogi vastuvõtule või otse haiglasse sisse, kuid minu üllatuseks ei teinud ta isegi pakkumist mulle. Arst ütles, et ma peaksin olema õnnelik selle üle milline ma olen ja tema ei näe minus mingeid probleeme. Kujutage ette, arst ütles, et ma olen väga ilus naisterahvas. Veits piinlik.  (Ju arstid vist tuvastavad laiskuse ja päris tõsise vaimse probleemi) Ise ma siiski tundsin, et vajaksin midagi rahustavat aegajalt ja olles sõbrannadelt kuulnud ühest looduslikult und soodustavast rahustist, ostsin ikkagi selle endale apteegist. Ei, mul ei ole piinlik midagi sellist teile kirjutada ja tunnistada. Te ei kujuta ettegi, kui paljud naised ja emad tegelikult endaga ja oma emotsioonidega pahuksis on aga kui vähesed seda tunnistavad. Paljudel meist on sotsiaalmeedia fassaadid ja mõningal määral kindlasti ka mul. (PIINLIK, sest ma olen alati tahtnud oma lugejate ees olla nii aus ja avameelne kui võimalik, lihtsalt mõningaid asju ma ei saa või ei taha kirjutada) Aga ma ei ole kunagi varjanud teie ees oma võitlust kehakaaluga ja emotsioonidega. Ma loodan, et ühel päeval saan teile ka uhkusega kirjutada, et sain endast jagu!