5 asja, mida ma armastan lapsega teha ja 5 asja, mida püüan vältida

Viimasel ajal on minu blogi väga palju keskendunud ainult minule, minu kehale, minu tunnetele ja emotsioonidele. Mõtlesin, et kirjutan veidi endast kui emast ka, sest olla ema on ikkagi 24/7 minu esmane kohustus.

Olen tihti kuulnud sõbrannadelt ja ka võhivõõrastelt, kui tore mu laps ikka on ja mul on tohutult vedanud. Nii ma siis mõtlesin, et kirjutan 5 punkti, mida mulle tõesi Gleniga koos meeldib aga ka tõestamaks vastupidist, et ka minul on lapsega aegajalt keeruline, kirjutan ka viis tegemist, mida püüan vältida.

1.  Poodlemine – mul tõesti pole midagi selle vastu, et minna oma lapsega poodidesse. Ma tean, et paljude perede jaoks on lastega poes käimine välistatud aga meie oleme Gleniga koos käinud toidupoes ja šhoppamas päris algusest peale. Kui ta oli mul vankrilaps, oli olukord eriti lihtne. Imetamine imetamistubades ja isegi avalikult ei valmistanud mulle mingit probleemi, seega takistusi ei olnudki. Kui Glen kasvas kärulapseks ja hakkas püreesid saama, siis muutus olukord mõneti keerulisemaks aga endiselt väikse vaevaga tehtav. Pärast seda, kui ta hakkas kõndima, tuleb mul šhopingul arvestada ka sellega, et ma tal mängunurgas laseks mängida, et ta saaks sirutada ja veidi ringi joosta. Alles käisin muide uusi dokumente tegenas ja ootejärjekord venis üle tunni. Üks vanem mees ütles mulle isegi, kuidas mul ikka nõnda vedanud, et laps nii rahulik selle rahvamassis ja kõigest asju maha loobib, mida ma talle annan, et ta tegevuses oleks.
2. Reisimine – see on suuresti seotud ka eelmise punktiga. Paljud on minult küsinud, et kuidas ma olen suutnud kogu selle aja Soome ja Eesti vahet sõeluda koos lapsega. Tihti on mul soovitatud nt esmaabi saada Soome emost, kuid mina olen alati eelistanud ikka oma Eesti arsti. Sõbrannad on mind suht tihti ilmselt päris imelikuks pidanud aga tõesti, mul ei ole probleemi lapsega reisida, bussidega laevale ja siis loksuda laevaga (jah, see on veidi tüütu aga ei midagi keerulist). Glen pole praktiliselt kunagi protesteerinud kärus ühistranspordis ja ma ei saa kurta ka selle üle kuidas ta kärus magab.
3. Lapse magama panek – see tegevus pole mulle kunagi väga suur muret valmistanud. Lõunauned on ta praktiliselt alati maganud kärus ja õhtuti magama minekuga pole meil eriti probleeme esinenud. Kui ta mul veel rinnalaps oli, siis jäi ta rinna otsas magama ja mina tõstsin ta lihtsalt oma voodisse. Nutuga magama jäämisi meil siis ei olnud kunagi. Kui ma lapse rinna otsas uinumisest võõrutasin, siis meil oli küll mõnda aega nutusemaid õhtuid aga see kestis vaid paar nädalat minu mäletanist järgi. Jah, oli küll raske, eriti kui meie G’ga olime juba nõnda unised aga tema ikka jauras voodis. See aeg läks mööda ja peale seda uinub laps üksinda. Mina tõstan ärkvel lapse oma voodisse ja mõnikord uinub ta minutiga, teine kord käin pool tundi vaatamas teda ja ikka tema nässerdab oma kaisu öösärgiga, piiksugi ei tee aga silmad on pimedas toas lahti ja mõnnab. (Minu öösärk, mida kandsin juba raseduse ajal suurema osa ajast, kuni Gleni aastaseks saamiseni. Siis ärandas ta minu öösärgi ära) Meie peres seega pole mingit vaidlust teemal, kes lapse magama paneb.
4. Muusika kuulamine – Glenile meeldib väga muusikat kuulata, muusikavideosid vaadata ja sinna juurde kuulub tihti tantsimine. Viimasel ajal olen hakanud Gleniga koos tantsima. See on kuidagi mõnus  ja teisalt armas tegevus. Kes teab, võib-olla saabki Glenist tantsija?
5. Pildistamine – ma võiksin Gleni pileistama jäädagi, olenemata tõsiasjast, et tema pildile paigale saamine on küllaltki raske missioon, sest üks aastane kohe kindlasti palumise peale paigal ei püsi kahe jala peal. Kuid lõpptulemus on alati nii tore ja ma ei suuda oma lemmikuid kunagi välja valida.

Ja nüüd siis need punktid, mida on kindlasti tunduvalt lihtsam kirja panna, sest ilmselt iga aastase lapse ema teab, et elu ei ole ainult naerusuise armsa lapsega aja veetmine, vaid tihti võib neis välja lüüa veidi keerulisemaid külgi.

1. Söömine – ma ei ole eriti vaimustuses lapsele toidu valmistamisest ja siis toitmisest ja sööma õpetamisest. Mulle tundub see hommikune pudru tegemine kuidagi tüütu kohustusena aga selleta ei saa. Lisaks pole toidu tegemine eriti lihtne, sest Glen pirtsutab väga paljude toitudega. Me oleme nüüd püreed 95% ajast välja jätnud aga nendest igapäevane loobumine oli juba keeruline. Kui mõnda aega tagasi sain ma kindel olla, et vähemalt kartulipuder ja kala läheb talle kindlalt peale, siis tänaseks on olukord selline, et tihti aetakse seegi suust välja. Meenuab natuke mind noorena, kui mulle ei kõlbanud pea ükski toit. Ise söömise tagajärjed on ka üldjuhul katastroofilised ja ainus, kes saab kõhu täis, on koer.

2. Pesemine – no siin pean ma silmas ikka seda, et ma püüan enda pesemist korraldada sellele ajale, kui G on kodus või laps on just lõunaunne jäänud. Vastasel juhul pean ma ta lihtsalt kaasa võtma vanniga. Tema siis sulistab vannis dušhiotsikuga, ning poole survega pesen mina end kraani all. 😀 Seda me püüame võimalikult harva teha, aga paraku pole ma lihtsalt nii vinge, et suudaks 7st näiteks ärgata, et enne pesemas käia kui noormees ärkab.

3. Pesu pesema panemine ja tualetis käimine – no ei ole võimalik lihtsalt. Üksi tualetti minnes järgneb ukse sulgemisele a) “emme hülgas mu igaveseks, karjun nii kõvasti, kui torust tuleb” b) kahtlane vaikus. St tähendab küllap koera veekausi ja krõbinate kallal olemist või minu telefoni leidmist. Äärmisel juhul on ta lihtsalt ukse taga pikali ja piilub ukse ja uksepiida vahelisest praost mind. Kindel on igatahes see, et pesu proovin ma pesema panna tema une ajal ja pikemaid üksi olemise privaatseid momente lubada ei saa. Kui ma olen otsustanud ta vannituppa sisse lasta, siis sellele järgneb a) lähen kasvõi emmest läbi, et saada kas potihari või wc paber kätte b) kui paberit õnnestub saada, siis pean selle kindlasti potti viskama c) hakkan potikaanega mängima, sest see on puhtaim asi maailmas, mida näperdada d) hakkan pesumasinat lülitama sisse välja ja siis programme läbin ketrama e) topin näpud trapi kaane sisse ja võtan selle ära, et siis kättpidi trappi ronida f) lähen sahtlite kallale, aga need mind enam eriti ei huvita, sest need on ainasad asjad mida emme katsuda lubab vannitoas.

Huh, ma veendusin just veel kindlamalt, et laps vannitoas on BIG NO!

4. Arvuti kasutamine – lapse ärkvel oleku ajal on arvuti kasutamine lihtsalt võimatu. Olen üritanud aegajal blogida, nii, et tema minu kõrval mängiks, aga Glen arvab, et me võiksine ilmselt kohad vahetada. Kuna meil on üks läpakas ja seda kasutasime vanas kodus teleka vaatamiseks, siis mul polnud väga võimalust lauataga blogida. Õnneks kolides saan ma istuda rahulikult puki otsas, lauataga ja blogida, ilma, et üks väike olevus tahaks arvutit peksta samal ajal. NB! Võin julgelt väita, et see on ka suurim põhjus miks mu blogimine nii kaootiline on, kuna õhtul, kui laps magama läheb, ma kindlasti mehe kõrvalt arvutisse ei kobi ja lapse lõunauni on eriti väärtuslik aeg pesemiseks, koristamiseks, jalutamiseks, lihtsalt puhkamiseks jne! Minu suur osa postitusi sünnibki just öösiti une arvelt. (Nagu ka see, kell on 00.20)

5. Telefonis istumine – telefonist on saanud nagu mingi needus. Kui ma olen telefonis siis laps on rahutu, otsib minu tähelepanu ja tihti ei pane ma tähele, enne kui ta mingi sigadusega hakkama saab. Fakt on see, et kui ma istun temaga koos põrandal ja õpetan ning mängin temaga, on ta lihtsalt imeline!

Millised on punktid, kus tundsite end ära ja millised punktid kohe kuidagi kokku ei klappinud?

Gleni outfit on viimseni taaskasutus. Pluusi leidis vanaema talle ja püksid mina Soome taaskasutusest ja papud leidsin Humanast.

Kui üks eluetapp hakkab lõppema

Uksumatu aga üks etapp minu elus hakkab taaskord läbi saama. Ma ei oleks aasta tagasi osanud arvatagi, et nüüd nädala pärast, oleme tagasi oma pisikeses pesas. Kui me siit lahkusime, olime kindlad, et siia tagasi me enam ei tule ja kodumaal ootab meid oma maja, roheluses, koos oma aiaga, kus kasvavad selleks ajaks võib olla juba 2-3 põnni, kus jookseb meie Merlot vabalt ringi ja mina saan paljaste varvastega hommikul oma hoovi murule astuda, kus on äsja mehe niidetud muru lõhn.

Elul on aga omad plaanid ja meile perest eemal, üle lahe olemine ei sobinud. See oli ka number üks põhjuseid, miks me ära tulime. Teine asi, mida tuleb tõdeda on see, et ega seal üle lahe ikka pudrumäed ei oota. Tunnistan ausalt, et arvasin, kui mees hakkab seal tööle, siis rahamured on minevik. Ei, nii see ei olnud, vähemalt mitte meie pere jaoks. Loomulikult mängivad oma rolli ka sõbrad, sugulased, oma must leib, oma keel, oma kultuur jne. Siin on meie kodu ja siit meid enam naljalt eemale ei kisu.

Kui aus olla, oli see teema minu jaoks mitu nädalat hell ja ma isegi ei tihanud eriti vastata küsimustele, mis mulle Instagramis esitati. Nüüd kui olen kodus olnud mõnda aega, on tunne õige ja ilmselt õigem veel, kui mees ja koer ka siin juba. Muidugi olen mõelnud, et kas see kogu trall kolimistega, paberimajanduse, pidev laevadega sõelumine, tugigrupi puudumine lapse esimesel eluaastal ja sõpradest eemal olemine, kas see kõik oli halb või väga halb. Nüüdseks võtan seda kui elu õppetundi, et hinnata kodu, kodutunnet, paikseks olemist, sõpru, pere jne. Ma võiks neid punkte lõputult märkida, miks on tagasi tulek igati õige otsus. Ma ei võtagibseda enam halva otsusena vaid osana meie elust.

Ma tean, et on täiesti tobe luua endale illusioone, et minu mured saavad kodumaal kõik lahenduse, kuid usun, et paljud muredest leevenevad. Näiteks on meil võimalus nüüd lõpuks ometi mehega koos aega veeta, sest Glenil on toredaid lähedasi, kes teda hea meelega hoiavad. Lisaks tunnen, et siin läheksin hea meelega ka jõusaali ja minu rõõmuks on nüüd Harkust mõnusad kergliiklusteed, mida mööda rullidel saan hakata veerema. Kõik saab korda!

 

25 – mõtisklused

Tõin meile nartsissidega kevadet juba tuppa ja minu lemmikud lilled tõi mulle mu G, kes teab, et punaste roosidega ei saa iialgi alt minna. Ma jumaldan neid!

Täna, 25 aastat tagasi oli minu ema elu kõige õnnelikum päev. Ma võiksin seda päeva isegi eriliseks pidada. Eile arvasingi, et tänane päev on üks päikselisem viimaste kuude või isegi viimase aasta küllaltki hallides päevades. Ma olen täna leidnud ennast hoopiski väga sügavail mõtteis. Silmad tahavad vett täis valguda ja peas keerleb küsimus “Millal ma lasin asjadel nii sügavale langeda?”

Pidevad muremõtted, masendus ja soov saada koguaeg midagi enamat, rohkemat ja paremat on lihtsalt mind sisemiselt katki närimud. Ma ei oska näha enam häid asju oma elus ja kõik soovitused tunduvad justkui õiged aga ma ei suuda neid järgida. Veidi üle aasta tagasi olin ma hoopis teistmoodi sisemiselt. Ma tundsin igast päevast rõõmu, sest ma olin värske ema. Täna ei suuda ma olla tänulik, et mul on nii imetabane laps, vaid leian pidevalt põhjuseid, miks hädaldada, alustades hammaste tulemisega ja lõpetades sellega, et ma ärritun, kui ta öösel lutti tahab. Ometigi ma teadvustan endale, et see kõik ONGI normaalne, aga plahvatus on nii kerge tekkima ja ise arusaamata, olen juba tõstnud häält või öelnud lapsele, et “jäta järgi”.

Kõige ilusam algus sünnipäeva hommikule – lihtsalt üks tudusooja lapsukese kalli. Sellisel hetke tunnen mõneks sekundiks rahu ja naudingut, ning tahaksin aja seisma panna.

Ma pole mina ise, ma pole õnnelik ja tänulik ja ma tunnen pidevalt, et kõigis mu muredes on süüdi keegi teine. Isegi mure mu kehakaaluga – küll süüdistan rasedust, küll süüdistan pendeldavat eluviisi, küll meest, et ta tahab krõpsu ja šokolaadi ja mina ei oska öelda “ei”.

Kuna ma enda probleemi siiski teadvustan, siis olen juba sel  nädalavahetusel tegemas algust sisemisete muutustega. Nimel osalen ma “Teadliku Muutuse Kunst I-II sõltuvustest vabanemiseks” kursusel. Kui ma lugesin selle kursuse tutvustust, siis tundsin paljudes punktides ennast ära ja ma usun, et ma leian sealt abi. Kindlasti kirjutan teile ka sellest kursusest, kuidas mul seal läks ja millised emotsioonid ma sealt sain.

Tundub kuidagi veider, aga ma olen pannud hetkel enda elu kahe asja taha ootele. Esiteks ma tunnen, et üheks murdepunktiks teel paremuse ja tervema mina poole, on see sama koolitus ja teine murdepunkt on uuesti püsivalt elama jäämine Eestisse. Ma tean siis jälle kus on minu koht, kus on mu pere, lähedased, sõbrad, kus on kindlustunne ja oma keskkond. Ma ei pea pidevalt muretsema, et millal ma jälle reisima pean, kuidas arstile saada, millal kohtuda sõbrannadega, et mitte võõraks jääda ning millal minna mammale külla. Kuigi ma ei ole õnnelik selle üle, et me ei koli majja, nagu meie unistus on, olen ma õnnelik, et kolime OMA KOJU! Olgu ta pisike aga nagu lauluski ütleb “kuid ta on armas minule”.

Lisaks nendele kahele olulisele sündmusele kavatsen ma sel kuul esimest korda, peale Gleni liitumist meiega, magada! Magada nii nagu MINA seda tahan, mitte nii nagu keegi teine selle kujundab.  Ma lähen sõbrannade soovitusel ihuüksi spasse ja kavatsengi nautida aega ainult iseendale. Ma arvan, et see toob palju värskust ja häid mõtteid mulle.

Ma usun endasse, ma usun, et see aasta on kõik muutumas. Muutumas paremaks. Ma soovin, et sel eluaastal suudaksin leida rahu ja tänulikkuse selle eest, milline on minu elu. Ma loodan saada lahti sellest tundest, et ASJAD teevad rõõmsaks.

Aitähh, 24, et lahkusid.. nüüd on aeg uuele ja võimsale ning lootust ja unistusi täis 25’le!