Viies käru – THULE URBAN GLIDE

Nonii, long time no see, nagu öeldakse. Eestis on mul blogimine jäänud ikka päris unarusse, aga kes mind Instagramis jälgivad on ilmselt kõige olulisemaga enam vähem kursis.

Suhteliselt mõni nädal tagasi ma tegin enda jaoks täiesti ootamatu otsuse. Kui ma märtsi lõpus tegin esimese jooksutiiru, ei oleks ma osanud arvata, et tänaseks päevaks võtan ma trenni nii tõsiselt, et olen soetanud endale spetsiaalse käru. Ei läinud kaua aega, kui ma otsustasin, et nii ei saa olukord jätkuda. G tööpäevad on pikad ja tavaliselt saabub ta koju alles 19-20 ajal ja selleks ajaks peaks minul olema toit tehtud, koeraga väljas käidud ja paremal juhul peaks mul ka trenn olema tehtud ikkagi, sest seda aega mida me perega kõik koos saame veeta, on ebaõiglaselt vähe. Muidugi kõik päevad pole vennad ja me endiselt otsime omale sobivaimat rutiini.

Niisiis hakkasin ma jooksmas käima kas lõunaajal või õhtuti enne G saabumist, kuid koera ja lapsega koos jooksmine ei ole just lihtne ettevõtmine. Kui jooksma minek nagunii nõuab tohutut tahtejõudu ja soovi siis kahe lisavarustusega nõuab veel enam soovi ja tahet. Ei tea kauaks mul seda jagub. Meie majast jooksevad nüüd kahes suunas asfalteeritud kõnniteed, lisaks on 1 km kaugusel ideaalne terviserada. Kuna minu käru polnud metsarajal jooksmiseks just parim, siis loomulikult hakkasime asfaldil aretama tasapisi. Tegin mis ma suutsin aga peale 3km oli mul võhm otsas käru tõukamisest ja alaseljas oli meeletu valu.

Kuna motivatsiooni jätkata oli, hakkasin uurima jooksikärude kohta. Kohe päris alguses sattusin kärusõltlaste grupis Thule Urban Glide müügikuulutuse otsa. Alguses muidugi suht ebalevalt uurisin selle kohta ja vaatasin ka tutvustavat videot, kuid uue käru ostmise eeldus oli vanade ära müümine. Laupäeva õhtul tekkis idee, pühapäeva õhtul oli kärud müügis, ning esmaspäeva õhtuks olid mõlemad kärud minema viidud. Mõeldud, tehtud ning uue käru ostmine oli otsustatud. Mees toetas mu otsust ja kuna pakkumine oli hea – 450€ uue eest, siis kaua me ei mõelnudki. Kolme eelmise käru müügi pealt saime selle raha kokku.

Esimene 3in1 Takko, kasutada jõudsime ainult kookonit

Teine NUNA IVVI, kõige pikemalt kasutuses olnud käru

Talveks ostsime uuesti suurte ratastega Tutek Turrani, mis oli talvel ideaalne abimees

Neljas käru oli emotsiooni ajel ostetud autokäru, mida kasutasime üksikud korrad poes käies MOWEO

Kuna laps jäi parasjagu väga haigeks siis lükkus meie katsetamine pool nädalat edasi, kuid niipea kui olin Gleni arstilt saanud loa välja minna, siis me ka esimese sõidu tegime. Koer kaasa, laps kärru ja läks sõiduks.

Lapse rahuloluga olime juba kursis, sest samal päeval kui käru saabus, istus ta kohe päris tükk aega kärus ja nautis toas olles seal lebotamist täiega.

Aga mida arvan mina? Alguses olin ma üldse jooksukärude välimuse suhtes ebalev aga üsna kiirelt hakkas mulle mudel meeldima ja kui algselt mõtlesin, et ohh, kahju, et sinine sai ja must on ju ikkagi MINU MINU värv, siis see helesinine on ikka nii kaunis ning peale kahe musta käru on sinine nii hea vaheldus silmalegi.

Käru liigub ilma igasuguse liialduseta justkui hõljuks tee kohal. Tasub mainida, et ma jooksen tavaliselt ühe käega juhtides, sest teises käes on koer ja mitte mingit raskust pole ühe käega nii tõugata kui ka juhtida, ka metsarajal. Juba esimesel sõidul jooksin oma selle kevade rekordi. Lükkesanga kõrgus on reguleeritav ja esiratast saab vajadusel lukustada ja vajadusel panna pöörlevaks. Lisaks on sellele võimalik reguleerida ka juhitavust ks nt paremale poole või vasakule poole, ilmselt siis nt nendele kes jooksevad ringi? Ei tea, mina seda hetkel ei vaja igatahes. Vetruvus on kärul väga hea aga alguses oli mul veidi raskus äärekivide ületamisel, et esirattale toetudes kippus tasakaal kaduma, kuid see on harjumise asi.

Laps on kärus kinnitatud väga turvaliselt viiepunkti rihmadega ja seljatugi on regileeritav paeltega, mis iseenesest on parajalt tüütu, kuid ilmselt annab see kärule kergust juurde, et seljatoel ei ole kasutatud plastikut. Lapse saab panna nii lamama kui istuma, kuid tasub mainida, et seljatugi ei käi 90 kraadise nurga alla. Gleni seljatoe kalle ei sega, tema tunneb ennast hästi.

Kaarvari on mõnusalt pikk ja mulle meeldib, et eesmine osa on just võrgust. Lisaks on võimalik kaarvarju avada minu poolt ja nii on mul lihtne teda kontrollida, ks ta magab või kuidas tal seal olemine on ja mul pole vaja kiigata kaarvarju alla eest poolt. Kärul on tuulutusava ja kaarvarjul on samuti piiluava.

Pakikorv on esmapilgul küllaltki pisike aga mina sain katsetada täna, kuidas minu reisikraam ära mahub ja kahe-kolme päeva kraami sain kenasti ära mahutada.

Väga oluline info, mida paljud uurivad käru kohta, on see, et käru ei ole kompaktne kokku pannes. Rattad on suured aga kui need alt võtta, võib ruumi natuke säästa. Meie volkswagen passatisse sedaani mahub käru ära ja lisaks mahutame sinna kenasti poekotid või 2 spordikotti. Käru kokku panemine on lihtne. Esmalt langetan lükkesanga, siis jalgade klapi alt keerates läheb käru kokku ning küljelt kinnitan kummi, et käru laiali ei vajuks. Seega kui otsite siiski kompaktsust, siis see käru pole teile. Meie kompaktsust ei hinnanud, sest ennekõike vajame käru siiski treeninguks. Meil polnud ka lisavarustuses ei vihmakilet, turvakaar ning muust rääkimata. Vihmakile tellisime ära aga kindlasti tasub arvestada, et lisavarustus on kallis minu hinnangul. Näiteks leidsin kõige soodsamalt vihmakile 39€ eest. Eks me tasapisi soetame lisavarustust.

Kokkuvõtvalt ütlen, et tegemist on minu vaieldamatu lemmikuga. Ma ei vahetaks seda praegusel hetkel mitte millegi vastu ja ilmselt teise lapse jaoks tulevikus ostaksin ma korvi lihtsalt juurde beebile. Ma olen väga rahul oma ostuga ja naudin igat jalutuskäiku ja trenni sellega.

Uue kodu lemmikpaik

Noh, natuke naljakas on öelda uus kodu, sest tegelikult on see meie vana kodu ju. Aga uus kodu kõlab kuidagi mahedamalt, kuidagi nagu uue alguse võimalus, sest nii palju asju on, mida tahaks elus muuta ja mille muutmisega olen asunud tegelema.

Kohe kui Eestisse saabusime, käisin ma Teadliku Muutumise koolituse järelpäeval ja sain sealt veel nii palju uut hingamist. Sellest koolitusest kirjutan pikemalt eraldi. Mul oli suur ootus hakata siia jõudes trenni tegema, kohe kui rutiini naaseme ja G puhkus läbi on, sest puhkusel tahtsime palju aega koos veeta. Olgem ausad eks mul oleks keeruline ka olnud selle kolimis ja müümis tralli keskel trenni minna veel. AGA! Ma alustasin juba eelmine nädal jooksmisega, ning see nädal olen jõudsalt jätkanud. Peale selle sooviksin ma uues kodus vabaneda ka halvast harjumusest igasugust kraami kokku osta ja ma olen väga edukas selles olnud. Ma olen oma kapis olevatest asjadest (ja asjadest mis sinna ei mahtunud) väga paljust loobunud. Tasub ka märkida, et isegi ühe käru müüsime ära.

Nimelised rätikud kinkis meile BioVegan Family.

Aga, uue koduga harjumine on minu jaoks rohkem kui raske, sest ma olen paraku saanud selle viimase aastaga täiesti sisustuse sõltlaseks. Käin mööda Printeresti, vahin sisustuselemente ja vaatan teiste inimeste kodusid ka hoopis teise pilguga. Ei tasu mainidagi, et ma olin meie eelmise korteri sisustusega niiii rahul, sest see oli soodsalt ja minu näoga sisustatud kodu. Siin aga pole eriti mingit mänguruumi ja ega meie rahlised seisud ei luba siin ka suuri muudatusi teha kahjuks. Oleme siia soetanud mingeid hädavajalike asju ja proovin muuta seda nii palju kui võimalik endale meeldivamaks. Ma ei saa midagi parata, et pruunid toonid ja see stiil mis siin on, ei ole lihtsalt minu stiil. Aga ma olen tänulik, et mul selline kodu on, mis on soe, korralik ja puhas. Kuna ma tegutsen selle kallal, et seda kodu omaks võtta sellisena nagu ta meil praegu on, siis ma otsin siin asju mis mulle selle kodu juures väga meeldivad.

Meie pere riideid pestakse ka uues kodus BioVegan Family toodetega. Selline praktiline kink on lihtsalt nii tore. Meie pere tänab BioVeganit!

Kahtlusteta meeldib mulle selles kodus kõige rohkem meie vannituba, kui üheskis teises kohas, kus ma elanud olen. See on suur, avar, valgusküllane ja mis kõige parem, on meil vann. Soomes olles tundsin tohutuuult puudust vanni olemasolust ja no olgem ausad, me nüüd naudime seda ikka täiega. Ilmselt paljud valgutavad pead selle peale, et vannis käimine on tohutu vee rasikamine. Aga me elame korra ja see on minu viis lõõgastuda.

Kui oluliseks peate teie vanni olemasolu?

Peatselt, kui oleme oma elutoa, magamistoa ja esiku ka selliseks saanud mis silmale okei on vaadata, jagan ka neid teiega.

Detailid

dušikardin, prügikast, seebidosaator, hambaharjade tops, lauapeegel, lillepoo, hallid rätikud – IKEA

pesukorv – empsilt saadud kunagi

porihari koos paberi hoidjaga – osta.ee oksjon

korvike laual – Jysk

 

Lõputuna näivast kolimisest ja sellega kaasnenud emotsioonidest

Detailid Soome üürikast. Ma olin lihtsalt nii rahul selle värvide valikuga – niii minulik.

Alles paar kuud tagasi tekkis meil idee, et võiksime jäädavalt kodumaale naasta. Minult on palju küsitud, millest selline otsus tuli. Kas ei meeldinud võõral maal ja mis ei meeldinud, et otsuse nii kiirelt langetasime?

Tõsi ta on , et ülepeakaela sai meil Soome mindud. Me ei kaalunud pikalt ja arvasime kohe, et sinna me ka aastateks jääme. Juba alguses hakkas asi lonkama, kui minu ja Gleni paberimajandust me ajada ei tahtnud. Ikka eelistasine kodumaa arstiabi, kodumaa toitu ja üleüldse kiskus mind lapsega ikka väga tihti siia ja sealset elu omaks ei võtnud. Mõtlesime pidevalt, et nüüd ikka teeme asjad ära ja isegi mõningal määral asju ajasime, nt võtsime mulle ja Glenile elamisloa. Kuid juba neid pabereid ajades oli meil väike kahtlus hinges. Oli ka päevi kui mõtlesime jäädavalt Soome ära kolida, osta kinnisvara jne, kuid need mõtted laitsime päris kiirelt maha. Mida päev edasi seda enam tekkis tüdimus pidevast siiberdamisest ja kindla elukoha puudumisest. Käisin alatihti ringi nagu kodutu suurte kohvrite ja kompsudega- küll ema juures, küll isa ja õe juures, ämma juures ja isegi sõbranna juures sai oldud.

Detailid vanast magamistoast.

Kui eelmise aasta lõpus juba ema ka tagasi kodumaale tuli elama, siis hakkas aina enam olukord muutuma väljakannatamatuks. Alatihti veetsin aega  nädalaid Eestis ja meie pereelu oli tegelikult sellest ju sügavalt häiritud. Ühest küljest tahtsin olla siin, sain sõbrannadega kokku, olin emaga ja teiste pereliikmetega aga Soomes ootas meid ju ometigi G. Nii saigi pärast aastat siiberdamist vastu võetud otsus, et meie koht on ikkagi Eestis. Ei teeninud G seal mingeid üüratuid summasid, mis oleks meile kindlustanud lähi aastatega väga korraliku pagasi rahaliselt, et oma maja soetada muretult. Lisaks olid kulud ikkagi üüratud. Ilmselt igaüks, kes kuuleb, et kahetoalise korteri eest maksime me 950€ üüri, ajab silmad punni, sest see on ju suur raha. Sinna lisandusid elekter, vesi, parkla jms jooksvad kulud. Ei tasu mainimata jätta, et alatihti ei siiberdanud ma üksi käruga Eesti vahet, vaid aegajalt reisisime ka autoga, mis oli omakorda meeletu kulu. Lisaksin veel, et toidupoe hinnad on samuti märgatavalt kõrgemad ja seetõttu me ka nt liha vedasime üle lahe.

Vastuseks paljudele küsijatele, siis mul ei olnud Soome ja soomlaste vastu otseselt midagi. Tõsi, ma õppisin tundma nende negatiivsemaid külgi aga neis on ka toredaid omadusi. Kahjuks on seal väga palju erinevaid rahvuseid ja ebameeldivusi pigem kogeb tõmmumatega. Kui ma varasemalt polnud ühegi rahvuse suhtes eelarvamustega siis paraku pidin tihti tõdema, et rätipeade seas liigub ikka uskumatult kahtlaseid inimesi ja nende seas oli tohutult palju ebaviisakaid inimesi. Sellest pikemalt ma rääkida ei taha aga rassist ma ei ole. 😀 Aga olgem ausad, idioote on igal pool ja samuti väga meeldivaid inimesi kohtab nii kodumaal kui võõral maal. Peamine põhjus miks me siiski lahkusime oli meil lähedastest ja sõpradest eemal olek. Muidugi, ma tutvusin paljude meeldivate inimestega, kellega kavatsen edaspidi kontakti hoida, kuid me oleme sellised perelembelised inimesed Gga mõlemad ja nii saigi see liiga pikk vahemaa määravaks. Eks me kaalusime ikka mitmeid kordi, kas ikka teeme nii ruttu sellise suure otsuse ja ega meid Eestiski ju luksus ei oodanud, kuid ma usun, et luksus on juba see kui meil on üks kindel koht kus olla ja pidev reisistress jääb olemata.

Paar pilti kolimisest, kui meie korteri valdas juba enam vähem mingi kord ja me saime kõndida. Esimesed kaks päeva veetis laps praktiliselt nt reisivoodis, sest tal polnud kuskil olla.

Loomulikult kaasnes kolimisega tohutu kaos. Esiteks tuli meil paljudest asjadest loobuda, sest meie oma korteris oli suurem osa asju olemas ja mis ka puudus, see siia ei oleks sobinud. Soomes sisustasin korteri musta, valge ja kuldsete värvidega aga siin on meil peamiselt puit ning hõbedased ja pruunid detailid.

Kõige suuremat stressi tekitab olukord, et meie elamispind ja kapipinnad on tunduvalt väiksemad. Kusjuures ei ole meie nüüdses kodus ka keldrit. Absoluutselt iga asja vajalikkust on olnud vaja kaaluda ja me oleme meeletutes kogustes asju ära visanud ja andnud, kogumiskasti viinud ja väga palju ära müünud. Teisalt on hea vabaneda kõigest ebavajalikust ja see õpetab ehk ka vähem asju ostma, mida VÕIB-OLLA kunagi vaja läheb.

Sellega seoses soovitan ka Sul võtta ette üks kõvem kappide tuulutamine, uskuge mind, seal on kindlasti kraami, mida te ei vaja. Näiteks Soomest ära tulles arvasin, et me saime kõik ebavajaliku müüdud, siin aga selgus tõsiasi, et peaaegu pool meie magamistuba oli täis asju, mida me siiski ei vajanud (enam). Mida ma veel tahan öelda, et see mis ei sobinud mulle ja meie perele, võib sobida teistele, seega ma ei ütle, et võõral maal elamine on vaid masendav, kulukas ja üdini vale otsus. See aasta ja kolm kuud olid minu jaoks väärt kogemus ja mina tean nüüd kus on minu koht.

Mõned telefoniga klõpsatud pildid meie Eestis pisikesest pesast. Kõik on veel poolik ja nii mõnigi asi otsib endiselt oma kohta. Lisaks vajab see veel huvasust ja tunnen puudust postritest seinal.

Palju on ka küsitud, kas olen siin rahul, kuidas on jne, kuid praegu on liiga vara, st midagi öelda. Me oleme need kaks nädalat ainult koristanud, sättinud, müünud ja otsinud vajalike puuduvaid asju. Me alles alustasine rutiini naasmist täna ja eks uue rutiini juures on omad negatiivsed küljed aga sellest juba teisel korral.

Loodan, et kõik huvilised said küsimustele vastused ja mina sain hingelt viimast korda ära kogu selle olukorra.

Ma tahan tänada kõiki inimesi, kes minu kodumaalt eemal viibimise tegid talutavamaks ja vabandada kõigi ees, kellest olen eemaldunud seal oleku ajal. Kuid suurimas vabandused ilmselt kuukuvad 1. Mu perele, kellega olen häbiväärselt vähe koos olnud. 2. Minu Emmede Klubi naistele, kes pidid kõik selle jama ära kuulna, mida ma päevast päeva kurtsin. 3. G’le, kelle pingutusi olen ma aegajalt alahinnanud ja ekslikult arvanud, et tema jaoks ei ole see olukord olnud keeruline.