Ma vist ei pea oma lugejatele pikalt isegi mitte seletama, et mul on olnud väga rasked ajad. Minu füüsiline keha on olnud minu emotsionaalsetest muredest tohutult kurnatud ja mul on tunne, et ma kannan oma ülekaalu kaasas, sest ma ei lase lahti oma negatiivsetest tunnetest ja kurbadest mälestustest. Mõnda aega tundsin isegi, kuidas mulle meeldis selline kerge melanhoolsus ja enesehaletsus. Iga asi mis mind õnnetuks tegi, sellest ka kinni haarasin. Rõõmsaid hetki ma pikalt nautida ei suutnud ja mingit tänutunnet oli üldse raske tunda, kui kõik tundus nii ebaõiglane, vastik ja kurb. Mõnda aga tagasi ma nägin elus vaid ühte mõtet – minu laps. Hea uudis on aga see, et see kõik on pöördunud aina paremuse poole.
Ma olen püsivalt trennilainel ja ma teen seda selleks, et ma tahan, mitte sellepärast, et ma pean seda tegema. Muidugi on aegajalt enne trenni tunne, et kas ma ikka viitsin end püsti ajada ja jooksma minna, kuid need mõtted pühin kiirelt peast ja koheselt kui olen välja saanud, tunnen uhkust enda üle ja tean, et mu keha tänab mind, et teda treenin. Lisaks tänan mina ennast, et oma koerale ja lapsele head meelt teen.
See on olnud suur samm edasi, kuid ainult trenni tegemisest ei piisa, et olla taas rahulolev ja õnnelik. Heaolu nimel peab kodus valitsema harmoonia ja selle suunas me liigume. Ma ei taha oma suhet mehega pikalt siin lahata, kuid meil on olnud raskeid aegu, millest me kahtlemata välja oleme tulnud. Loomulikult on aegajalt tagasilööke aga põhiline on see, et progress on tuntav.
Möödunud emadepäeval kerkisid üles ka tugevad mõtted seoses emadusega. Emaks olemine pole olnud kerge teekond ja ma ei kahtlegi, et igal emal on oma raskeid hetki. Ma tunnen, et ma olen olnud tihtipeale närviline ja seda tunnetab ka laps. Aegajalt olen tundnud ka läbikukkumist, kui pole suutnud jääda rahulikuks, kuid õnneks iga kord kui tunnen, et katus kergelt sõidab, selgineb taevas kiirelt. Muidugi ma sooviks, et emadus oleks minu jaoks miski, mida võtan mängleva kergusega, kuid see ei tähenda iial, et ma oma last vähem armastaksin. Ta on minu jaoks igavesti number üks. Ma tahan kasvada iga päevaga paremaks, mõistvamaks ja imetlusväärsemaks emaks. Minu soov on, et minu laps peaks mind tõesti parimaks emaks ilma tingimuste ja aga’deta, ilma kahtlusteta.
Mõned päevad tagasi juhtus minuga üldse üks natuke veider asi, mis oli mulle üllatav ja teisalt nii meeldiv kogemus. Ma tundsin üle väga pika aja tänulikkust. Mulle heideti päris kaua ette, et olen tänamatu inimene, ei oska hinnata seda, mida mees meile pakub ja mida ta selle nimel teeb ja seda, et mul on nii armas terve laps jne. Kokkuvõtvalt heideti mulle ette, kuidas mul üldse on jultumust viriseda oma elu üle. Ma püüdsin nende etteheidete tõttu palju kordi oma elu üle vaadata, muuta ebameeldivamaid asju endale sunniviisiliselt meeldivamaks, püüdsin muutuda kellekski, kes ma ei olnud, et teistele meelejärele olla. Lõpuks polnud ühelgi minu pingutusel ja ka suurimal soovil muutuda mingit tulemust, sest ma olen kes ma olen ja tänulikkust ei saa välja kraapida, peale suruda. Tänulikus tekib ise – selline on minu kogemus. Kusjuures, ei olnud selle tunde tekkimiseks vaja palju. Ühel lihtsal päeval, mis algas armsa tervitusega peikalt, jätkus mõnusa päevaga ema ja sõbranna ning pisikeste poisside seltsis, näha oma last veest rõõmu tundmas, võimalusega istuda kohvikus ja heatujulise bussijuhiga koju sõita ning siis mehe koju tuleku ootsuärevuses toominga lõnalisel kodutänaval kõndides see tunne lihtsalt tekkis. Mitte midagi sunnitut, mitte midagi välja kraabitud ega punnitatud. Lihtsalt puhas ja siiras hea tänulik tunne. See hetk lasi end oodata ja see pidi nii olema.
See protsess oli pikk aga see tunne, mida ma tol päeval tundsin oli kulda väärt moment.
Kui aus olla, siis ei osanud ma seda tänulikkuse tunnet tegelikult veel oodata. Mul oli mõnda aega tagasi niivõrd tugev vastulöök elult, et ma ei uskunud nii pea end sirgu ajada. Mul pole olnud julgust sellest kirjutada, sest tean, et inimesed võivad olla väga õelad ja tunda mõnu teiste õnnetusest parastades või mõeldes asju juurde või lugedes ridade vahelt valesti. Mul on nüüd julgus see välja lõpuks kirjutada, et ma pole sugugi hea inimene ja tuleb välja, et ka mitte piisavalt hea sõbranna. Minu kõige madalamal hetkel elus, kus tundsin end väga sügavas kuivanud kaevus kinni, ütlesid minust ja minu sõprusest lahti minule päris mitu väga hinge- ja südamelähedast inimest, kellest poleks ma seda iial uskunud, sest nende näol oli tegemist usaldusisikutega kellele toetusin muretult. Elu andis mulle õppetunni, et ka kõige armsamatele inimestele ei tasu end lõpuni avada ja kellegi teise toele ei saa loota, sest see võib lõppeda sellega, et tugi millele toetud, kaob ühtäkki. Minust sai liiga suur koorem ja mind ei tahetud enam kanda. Jah, ma endiselt haletsen end seetõttu ja ma ei häbene seda. Ma tunnen end kannatajana ja olgugi, mida mulle öeldakse, et ma peaks ikka enda sisse vaatama, et küllap ma olin sellise “hülgamise” ära teeninud, siis mina seda ei arva. Ma olen lihast ja luust ja keskmisest tundelisem inimene ja kannan ilmselt pikalt seda valu endaga kaasas. Lisaks sain ma teada, et ma ei anna piisavalt, ma ootan teistelt rohkemat kui ise anda suudan. Mul on sellest kogemusest õppida, et olla hinnatud sõbranna, pean olema kaastundlikum ja rohkem andma. Võimalik, et see mängis ka kokkuvõttes suuremat rolli, kuid aega ma tagasi keerata ei saa, vaid ainult õppida. Mida ma sellest veel õppisin, on see, et olen tugevam kui ma end pidanud olen. Tõusin ja sain ikkagi sellest kaevust välja end tiritud, kuid väga katkisen ja ilma inimesteta, kelleta päris pikalt juba elu ette ei kujutanud.
Sellel perioodil, kui tundsin kõige valusamalt seda hoopi, oli mulle abiks minu armas õpetaja Aigi, kes aitas mul vabaneda kõigist neist valusaimatest emotsioonidest, mis mul olid tekkinud seoses selle kaotusega. Seda kirjutades, just praegu, tundsin jälle tänulikkust, et mul on võimalus saada osa sellisest uskumatust kogemusest, nagu on TMK kursus. Aitäh!
Karoliina Koovit 