Ma pole lapsest eraldi postitust juba päris ammu kirjutanud ja küllap see olegi normaalne. Esimene aasta lapsega ongi selline eriti emotsionaalne ja tahaks kõike kirjutada ja jagada. Paratamatult läheb elu aina kiiremaks ja aega blogimiseks jääb aina vähemaks, kuid ma siiski proovin tähtsamad asjad kirja saada, et hoida mälestusi olulisematest hetkedest alles. Lisaks ma tean, et mul on endiselt lugejaid, kes eelistavad lugeda blogi, mitte Instagrami storysid iga päev vaadata. Rääkimata sellest, et paljudel mu lugejatest ei ole isegi Instagrami.
Niisiis on Gleni elus toimunud kaks suuremat muutust. Umbes kuu tagasi otsustasime võtta ette lutist võõrutamise. Otsus tuli tegelikult ootamatult, sest Glen oli vägagi lutilembeline. Mida aeg edasi seda rohkem käis ta aina sahtli kallal, kus lutid olid ja lutt pidi suus olema päevad ja ööd läbi.
Esimese tõuke lutist võõrutamisele andis üks kiri minu postkastis, kui mulle kirjutati, et lapsel on pidevalt piltidel lutt suus ja tema kõne ei saa areneda nii. Muidugi olin ma sellest varem ka kuulnud ja üritasin ikka lutti sahtlisse panna, aga laps lausa nõudis ja rippus sahtli küljes. Kui varasemalt oli ta maganud nii, et ajas luti ikka suust välja siis mida päev edasi, seda keerulisemaks läks luti eemaldamine isegi läbi une.
Teise tõuke sain meie privaatsest emmede vestlusest sama vanade lastega, kellega tegime lihtsalt pooleldi naljaga kokkuleppe, et üritame koos lutti võõrutada. Väga skeptiliselt liitusin ka selle kokkuleppega ja ühel pühapäeva õhtul saigi lutt eemaldatud. Kohe oli selge, et uinumine muutus meil selle otsuse tegemise hetkest alates väga raskeks. (I mean, laps jäi enne praktiliselt ilma igasuguse nututa iseseisvalt magama oma voodis) Peale luti eemaldamist, pole meil ükski õhtu läinud magama minek libedalt. Keegi peab meist üldjuhul temaga koos magamistoas olema ja kellaaeg lükkus esialgu paratamatult väga hiliseks, sest uinumine võtab üldiselt ikka tund kindlasti. Kuidagi on kujunenud nii, et laps jääb isaga paremini magama, kui minuga. Kuna laps hakkas nüüd lastehoius käima eelmisel nädalal, siis tänu sellele on ta rohkem väsinud ja uinub 21 ajal üldiselt aga siiski pikema jändamisega kui siis, kui tal oli lutt.
Lõunauinakud on omaette ooper – kaos. Minu seljas hüppamine, juuste sikuatmine, sõrmede ninna, suhu ja silma toppimine, mänguasjade loopimine voodi taha, aknast välja vaatamine, lambilüliti klõpsutamine ja kõik muud võimalikud asendustegevused. KO HU TAV! Samas, kärus ja autos uinumisega pole mingit probleemi. Ma laseksin tal lausa hea meelega uinakuid isegi kärus teha aga seal on jälle omaette konks – ta magab kärus palju lühemat aega ja tuppa tõstes ärkab üles. JÄLLE JAMA. Täna proovisime esimest korda ta lõunauneks ka hoidu jätte ja seal oli kasvataja sõnul uinumine läinud väga lihtsasti. Ühe korra ronis voodist välja ja peale seda juba uinus.
Laps pole meile märku andnud lohutamatu nutuga, et tal oleks midagi väga puudu. Alguses ta küll mängis neid peituse mänge, mida mängisime lutiga enne magama jäämist, kuid lutti ta ei leidnudki ja mõne päevaga olid ka need mängud ununenud. Kui laps oleks lohutamatult nutnud öösiti ja õhtuti, oleksin luti tagasi andnud nagu aasta alguses, kui peale kahte kohutavat ööd me alla andsime. Me tundsime, et aeg oli nüüd küllaltki õige. Jah, jääb võimalus, et ta oleks ise selles loobunud ühel päeval aga on ka võimalus, et poole aasta pärast oleks ta palju nõudlikum luti suhtes. Nüüdseks on lutt minevik. Oleme paar korda kuskil mänguasja kastist või taskust leidnud lutte ka ja ta on isegi neid suhu pannud aga mingit suur lembust nende vastu ei olnud. Pani suhu ja lihtsalt näris.
Teine teema, mille tahtsin täna kindlasti jutuks võtta on lapse hoidu viimine. See on teema, mis teeb mind ärevaks iga päev ja kord kui sellest räägin. Esiteks olin ma lapsevanem, kes oli alati nõus sellega, et laps võiks olla ikka 2 aastat kindlasti emmega/issiga kodus. Suurest oli see arvamus mul ka ühiskonna survel, kus ÕIGED soovitused on last hoida kodus võimalikult kaua. Ma ei vaidle absoluutselt vastu sellele ja kui mul vähegi oleks võimalust, oleksin lapsega veel kodus. Siin mängivad rolli kaks asja – esiteks pere rahakoti olukord ja teiseks olen ma veidi isekas, aga ma tunnen, et minu kodus istumise piir on praegusel hetkel käes. (Ja teate ju küll, et kui ema ei ole õnnelik ka rahulolev ei ole ka seda laps)
Nagu paljudel teistel peredel, on ka meie peres lood nii, et peale emapalga lõppemist, ei ole kahjuks võimalused nii head, et saaksin vähemalt pool aastat muretult veel kodus olla. Pole mõtet mainida, et me kõik teame seda ette, et emapalk lõppeb 1,5-aastase lapsega, ning seda peaks ette nägema ning raha koguma. LOOMULIKULT! See oleks igati õige ja hea. Aga esiteks pole paljudel vanematel nii head emapalka, et kõrvale panna raha poole aasta jagu ja olgem ausad, ka selle 1,5 aasta jooksul tahaks ju elada siiski nii mõnusalt, kui võimalik, mitte lugeda pidevalt eurosid, mida kõrvale panna ja mida siis kasutada. Nõnda olemegi meie üks täiesti tavaline pere, kus ema peab tööle naasma ja lapsele tuleb leida koht hoius/lasteaias või sobiv hoidja.
Me olime üritanud seda otsust edasi lükata ja ma ei suutnud ennast absoluutselt kokku võtta, et uurida hoidude kohta. Viimaks siis sain hiljuti teada, et meile väga lähedal asub üks lastehoid ja sellega ma siis ühendust võtsin. Koht oli täitsa olemas ja harjutamine võis alata. Lasteaia järjekorras Glen ei ole, kuna meil oli plaan minna aastateks Soome ära ja nii jäigi laps järjekorda panemata. Ilmselt on veidi ka laiskusega seost.
Esimene päev käisime lapsega lihtsalt ruumidega tutvumas ja vaatasime kuidas seal asjad toimuvad. Kõik tundus hea ja ma ei leidnud põhjust otsida mõnda teist hoidu. Hoiu kasuks räägib ka asukohta, mis asub meist 2 km kaugusel. Ainus asi mis lapsehoiu kahjuks räägib, et mul pole autot ja ma pean last hoidu toimetama kärus, iga ilmaga. Jah, lapsel on isa ja me elame koos ja tõesti , lapse isal on ka auto, kuid tema lahkub kodust tunduvalt varem ning paraku sõidab autoga tööle ja küllalki kaugele, mis ei võimaldaks ka tema nö tööle viskamist. Edasi tagasi kõnnin 8 km hoiupäevadel. (pluss koeraga jalutamised – kokkuvõttes tegusad päevad) Loomulikult ei tule see mulle kahjuks, kuid eelistaksin selliseid toimetusi siiski autoga ajada. Praegu suvel on see ok, aga talvel – küsitav. Samuti ei ole meie suved alati ilma poolest hiilgavad. Näiteks õnnestus mul sel nädalal läbimärjana last hoiust tuua.
Hoid jälgib põhimõtet, et laps ei peaks hoius harjuma olema koos emmega/issiga ja nende soovitusel läheb laps juba teisel päeval paariks tunniks esimest korda üksi sinna. (Lõpliku otsuse aja suhtes teeb muidugi ema ja vajadusel on viidud lapsi ka kohe terveks päevaks, kuid minu praegune olek võimaldab lapsele harjumiseks aega anda) Ma järgisin kasvatajate soovitusi ja laps oligi esimesel päeval 2 tundi nendega. Loomulikult oli esimesel päeval kõige enam nuttu – nii minu lahkumisel kui ka õue minemisel oli väga tugev nutt olnud, kuid toas mängimisel ja õue jõudes oli siiski olukord väga okei. Teine päev ilma minuta hoius läks juba paremini ja tundub, et selleks hetkeks oli Glen ka ühe kasvataja omaks võtnud, kellele ta sülle hakkas ronima ja kallistas tihti. (Küllap on see tingitud sellest läheduse vajadusest ja ilmselt laps tuneb siiski ennast nendel hetkedel, kui ta hoidu viin veidi hüljatuna.) Loodan, et Glenile saab peagi selgeks, et nii on vaja ja tal on seal hea, ning emme tuleb alati tagasi.
Selle nädala alguses oli ta mul juba lõuneni seal ja neljapäeval lasime ka lõunaund seal magada.
Lapse käitumine on olnud hoiupäevadel üllatavalt okei. Ta küll uinub endiselt väga raskel lõunaunne kodus, mis on igati loomulik pärast sellist emotsionaalselt teistmoodi olukorda. Kuid laps on hakanud palju tegusamaks, mängides rohkem omaette ning samuti laliseb palju rohkem.
Ma olen veendunud, et tal on seal hoius kordades põnevam, kui minuga siin pisikeses korteris olla. Tal on head kasvatajad ja omavanused lapsed ümber. Ma ei kahtlegi, et need inimesed on pädevad oma töös ning mu lapsel ei ole vaja millestki puudust tunda. Kui laps on päeval ära, tunnen hiljem täielikku restarti emana ja lapsega koos olemine on kordades nauditavam ja värskem.
Teisalt olen tundnud isegi süütunnet, et oma pisikese pojakese nüüd endast eemale viin. Kõige suurem ja raskem on süütunne just sellel hetkel, kui kuulen tema nuttu lahkudes, kuid samas tean, et pea ükski lasteaeda ega hoidu minek ei möödu alguses lastel erinevas vanuses nututa. See on normaalne emast eemaldumise osa ja on täiesti normaalne tunda ka ennast väga emotsionaalsena.
Ma olen oma pisarad ära valanud ja nüüd keskendun sellele, et laps tunneks ja teaks, et lastehoid ei ole halb koht ja emme tuleb alati talle järgi.
Karoliina Koovit 