Kaunis jõuluõhtu kurva lõpuga ja näitan oma jõulukinke

Ma elasin kolm nädalat jõulude nimel. Täpselt kolm nädalat varem oli pere meie juures Soomes käinud, kui Glen sai kaheaastaseks. Olime otsustanud veeta jõulud Eestis juba varakult ja ostsime piletid vist 1,5-2 kuud varem ära. Seda muidugi sel põhjusel, et raha veidi kokku hoida, sest paar päeva enne jõule osta laevapiletid Eestisse on küllaltki mõtlematu ja päris korralik raha raiskamine. Kes vähegi laevapiletite hindadega kursis on, teavad, et jõuludel ja jaanipäeval need lakke lüüakse.

See selleks. Meie jõulureis algas juba 21.detsembril, kui Eestisse põrutasime. Reedene päev kulus meil hädavajalikele asjaajamistele ja laupäeval käisin ma oma väga armastatud tööülesandeid tegemas kaameraga. Laupäevase õhtu veetsime G (minu elukaaslase) sugulastega. Meil oli kokkulepe varasemalt tehtud, et ei hakka täiskasvanutega omavahel kingitusi tegema, vaid keskendume lastele. Kokku pidime muretsema neljale lapsele kingitused aga valikud olid küllaltki lihtsad. Astusime ka veidi kokkulepitud piiridest üle ja muretsesime G emale veel ühe nõude komplekti IKEAst. Glenil oli selleks ajaks juba kingitustest täielik üleküllus. Ootamatult oli tal hunnik uusi Lego Duplosid, laste tahvelarvuti ja puidust häält tegev rong, millele lisandus pühapäeval G vanaemalt saadud auto.

Alatest pühapäevast, 23.detsembrist veetsime aega Olustveres minu pere seltsis, millest on ühtlasi saanud ka G pere ja loomulikult on alati kõige oodatum pisike Glen. Kõik sujus väga kenasti. Ma ei hakka varjamagi, et olime kõik elevil, sest kingituste kuhi meie kuuse all oli meeletu. (See tähendab vaid üht – me ei saa oma materiaalse olukorra üle hetkel kurta ja seda oleme me ka tegelikult oodanud kolimisest saati. Sügise alguses olid seisud ikka päris, päris hapud. Loomulikult peame me tegema valikuid. Kui me otsustasime kulutada kingituste peale, siis ei saanud sel kuul koju omale midagi lubada, hoolimata sellest, et igatseme kaunist suurt söögilauda ja nahkdiivanit.) Aga nagu iga aasta ja ilmselt iga pere jõuluõhtu juurde kuulus ka meil korralik kõhutäis. Täiesti tavalised klassikalised jõuluroad – verivorst, hapukapsas, sealiha, kõrvits, sült, ahjulõhe jpm.

Saimegi oma kuuse alla hakata piiluma. Luuletused, laulud ja kunid soovid, kallistused ja musid. Kingitused olid praktilised, läbimõeldud ja tegime palju eeltööd, et mitte kingitustega puusse panna. Kõik läks väga hästi ja meil oli hea meel näha, et minu ja G valitud kingitused tegid saajaid väga rõõmsaks. Kes said spa/ravi paketi, meie pere piltidega kalendri, meie pere suure raamitud pildi, kvaliteetsed sokid, conversed ja kellel oli kindel soov saada käekott. Oma väikesele pätile kinkisime jooksuratta, lennuki ja lennujaama mängu komplekti ning Anna Lutteri seljakoti. Lisaks meie kinkidele sai Glen veel hunnik praktilisi rõivaid, puidust klotsid, raamatuid ja mersu.

Hakkasin ka mina oma kingitusi avama ja kingitus, kingituse järel, olin väga rahul sellega, mille kingikotist leidsin. Olin nii mõnegi nendest valikutest teadlikult teinud ja kingituse tegijale edasi öelnud. Oli asju, mis seisid minu must have listis juba mitu kuud aga mida osta pole võimalik olnud – Levise T-särk, lemmik lõhn, väike viisakas kotike ja seljakott.

Ma ei jõua kingituste tegijaid ära tänada. Kõik oli väga armas ja läbimõeldud. Proovisime oma kingitusi ja kõik oli väga lahe ning istus hästi selga. Järg jõudis kigituseni, milles oli Women’sicreti pidzaama. Olin ise kingi tegijale öelnud, et seda vajan ja oli näha, et isegi värvid oli läbimõeldud – must kangas valgete täpikestega. Kahjuks kiilusin suht kinni juba siis, kui nägin, et sildil ilutses suurus M. Ütlesin kohe, et kahtlen, et see suurus mulle sobib aga pidin ikkagi selga proovima. Minu kahtlus sai kinnitust. Püksid sain kenasti küll jalga aga pluusiga oli olukord väga õnnetu. Minu rinnad ei mahtunud selle pluusi sisse mitte kuidagi ära ja ma nägin välja nagu liiga väikesesse paberisse litsutud vorst. Arvake ära, mis juhtus naisega, kes viimastel kuudel on oma muret seoses kehaga proovinud alla suruda. Naisega, kes hakkas väga aktiivselt tööle aga oodatud kaalukaotust ei paista mitte kuskilt. Naisega, kes ostis äsja endale vormiva pesu, sest oli tüdinenud sellest pidevast ootamisest, et varsti saan kleidid kapist selga panna, mille alt natuke liiga palju voldikesi paistab ilma vormiva pesuta. Kutsusin õe magamistuppa ja küsisin päris nördinult, et miks ta ometigi sellise suuruse mulle ostis, kui olin selgelt öelnud, et olen L suurus ja võimalik, et isegi XL istuks mugavalt magamiseks. Sain vastuseks, et minu pepu pole ju üldse suur ja M suurus istub mulle tihti väga hästi. Kahjuks oli ta unustanud tõsiasja, et mul on küllaltki suured ja rippuvad rinnad peale imetamist, mida ma M suurus m i t t e v e n i v a s s e riideesemesse kuidagi ära ei mahuta. Päris kiiresti arenese vestlus õe ja lisaks sekkunud emaga teravaks ja lõppes sellega, et ma nutsin magamistoas selle üle, kui paks ma ikka olen ja isegi kingitud  riietesse ei mahu. Sellist murdumist ei ole juba päris ammu olnud ja raske oli end uuesti püsti ajada, pakkida see pidzaama kotti ja pisarad pühkida, kui oleks tahtnud ennast terve õhtu piitsutada oma mõtetes selle eest, et nii paganama nõrk olen olnud. Nagu ikka suutis mu isa mind rahustada ja sain kuidagi jalad ikkagi alla.

Piinlik ja väga kohatu lugu. Ma ei ole absoluutselt tänamatu aga nii väljendasin ma lihtsalt kurbust ja samas ka valasin viha enda peale hoopiski teiste suunas. Sellised emotsionaalsed pursked on lubamatud ja õnneks neid pole eriti tihti. Aga kui selline emotsioonide tulv peale lendab siis ennast kontrollida on väga keeruline.

Kuidas möödusid teie jõulud? Kas tegite kingitusi? Kuidas kingitustega rahule jäite? Mida teha kingitusega, mis ei sobi või ei meeldi?

Mida võiksin mina peale hakata kingitusega, mis mulle selga ei läinud? Kas panna kappi ootele, nagu õde soovitas või leppida momendil olukorraga ja proovida see armas isend maha müüa?

Säravat aasta lõppu teile ja soovin, et kõik teie unistused täituksid! ✨

Pea neli kuud pausi blogimisest ehk postitus sellest, mis minuga juhtus

Ma ei mäletagi enam, kuidas see asi päris täpselt käis. Aga viisakas oleks teid üle nii pika aja tervitada ja tänada kõiki, kes peale nii pikka pausi siia uuesti kiikavad. TERETULEMAST (TAGASI)!

Sättisin ennast meie k a h e (rõhutan k a h e, sest Glenil on nüüd oma tuba) magamistuppa voodisse läpakaga ja mõtteis hoian pöidlaid, et Glenil (minu kaheaastane poeg) ei tuleks taaskord tugevat köhahoogu, mis teda ebaõiglaselt vara lõunaunest ärataks. Oleme taaskord kodus, kuigi tänane päev nägi ette seda, et mina pidin tööl olema ja Glen lasteaias. Tegelikult peaksin ma ütlema, et oleme erandkorras kodus, kuid meie kodus olemine on juba nõnda tavaline kahjuks, et ma olen sunnitud rõhutama sõna JÄLLE. Gleni tervis ei ole kiita ja seetõttu ravime teda taaskord. (minu ja Gleni tervis vajab lausa eraldi postitust)

Minu viimane postitus ilmus siia 1.septembril, kui me olime taaskord suures kolimise möllus aga jõudsime sellel kiirel perioodil veel oma perekonda jäädvustada Ivaniga. Mõned päevad hiljem, 4.septembril, kolisimegi oma kodinatega Soome. See tekitab kindlasti minu uutes lugejates palju küsimusi, et miks, kuidas, kuhu ja võimalik, et ka koheselt eelarvamusi. Kui uudishimu tapab siis veidike tagamaid on võimalik kuulda siit, ühest minu YouTube videotest, mille filmisin siis, kui olime äsja otsustanud t a a s Soome kolida.

Ma vaatasin ise parasjagu selle YouTube video ka läbi ja ma oleksin justkui ära sõnanud, et loodan, et ma uuesti ennast ära ei kaota Soome kolides ja tagasi depressiooni ei lange. Täna tuleb tõdeda, et just see minuga juhtus.

Selleks, et päriselt jõuda nende põhjusteni, mis mind blogi sulgemiseni ja päris korraliku kukkumiseni viis, tuleb mul ära mainida, et selle üheks põhjuseks oli minu madal enesehinnang ja probleem kaaluga, mida püüdsin igal võimalikul viisil paremuse poole suunata. Olin augustis oma toitumisega rajalt maas ja kuidagi uuesti tervislike portsjonite ja toiduaineteni ei jõudnud. Otsustasin osaleda Boost Yourselfi smuuti challengis, mis oli parasjagu just nendel päevadel, kui me kolisime (3.-5.septembril). Mind oli tol korral tegelikult hoiatatud, et selle detox smuuti maitse ei pruugi kõigile sobida ja lugesin ka internetist, kuidas paljud kirjeldasid seda kui ”silo” ja nii mõnigi pole just seetõttu challengit lõpule viinud. Kuna ma olin aga äärmiselt motiveeritud, otsustasin tol korral selles siiski osaleda. Minu halvaks üllatuseks, kuulusin mina nende hulka, kellele hakkas detoxi maitse niivõrd vastu, et oma esimest smuutit jõin ma K A K S tundi. Proovisin erinevaid viise, kuidas seda detoxit ikka kuidagi joodud saada ja suutsin esimese päeva siiski lõpuni teha. Teisel päeval, kui me just parasjagu kolisime, muutus asi juba päris hapuks. Ma ei kannatanud enam detoxi lõhnagi aga olin endiselt selliselt meelestatud, et pean selle lõpuni tegema, lihtsalt juba põhimõtte pärast. Juhtus aga nii, et elu ise otsustas selle challengi lõpetada. Soome, oma uude koju saabudes, ootas meid halb üllatus. Meie uues korteris oli elekter välja lülitatud ja seega oli smuutide tegemine minu jaoks tol momendil juba pea võimatu ja nii ma oma challengi pooleli jätsin. Ise tundsin loomulikult kergendust ja viha samaaegselt. Kergendust seetõttu, et sain süüa uuesti toitu, mis mulle maitses aga viha seetõttu, et viimase hetkeni ei pingutanud ja ei leidnud võimalust siiski seda smuutit kuskil valmis blenderdada.

Andsin tol korral oma jälgijatele ka ausa tagasiside ja teatasin oma smuuti challengi pooleli jätmisest, mille peale sain nii mõnegi üllatavalt ründava kirja ja kommentaari. See tõmbas mu kuidagi nii tugevalt rajalt maha. Üks eriti märkimisväärne kiri tol korral postkasti oli säärane:”Paistab nagu hakkaksid juba alla andma. Lõpuks oled nagu need piinlikud pekimaod kes ajavad seda lolli juttu et ”armasta ennast sellisena nagu sa oled” ja ise on 200kilo.”

WOW! Selle kohta kirjutasin tol korral oma instagrami storys, et see on juba NEXT LEVEL SH*T.  Samal päeval sain kirja ühelt oma inimeselt, kellega olin enda arvates küllaltki lähedane ja meil oli hea läbisaamine. Meie vestlus muidugi kujunes äärmiselt pikaks tol korral, kuid lühidalt sain korralikult piltlikult öeldes vastu hambaid seesuguste  lausetega: ”Minulegi tulnud inimesed ütlema, et sa tahad haletsust ja kõik sul halb ja häda,” ”Sa nagu otsiks kohe inimeste tuge, et enda ego toita,” ”Blogija ei peaks halama,” ”Sinu blogi ongi üks selline haletsemise koht,” ”See on juba enda ego söötmiseks sul,” ”Milleks sa üldse blogi teed,” JNE. Seal oli ka tunduvalt isiklikumaid teemasid nii minu kui ka mu mehe suunas aga neid ma siia kirjutama ei hakka. Kuid sellised laused inimeselt, kellest hoolisin, olid tõesti nagu rusika hoobid silmaauku ja mäletan seda õhtut paremini kui tänast hommikut. Ma istusin vannitoas ja ei julgenud sealt väljuda, (häbi oli mehe ees) sest see vestlus pani mul vaikselt pisarad voolama ning jalad ja käed värisesid iga minutiga aina enam. Ma ei tahtnud uskuda seda, mida mu silmad lugesid aga kõik need laused oli minu suunas must-valgel kirjas. Tolle vestluse panin ma lõpuks lihtsalt kinni, kuna olin saanud sealt selged signaalid sellest, kuidas olin taaskord kellegi jaoks ebapiisav olnud sõbrana ja väidetavalt paljude arvates mõtetu halaja ja ego upitaja oma blogis. Kuna see vestlus päädis sellega, et lõpuks värisesin ja nutsin šokist oma mehe käte vahel, oli kõik selge.

Ma vist ei peakski enam seda postitust jätkama, sest on ilmselge, et too vestlus oligi nn saatuslik hoop minule ja mu blogile. Pärast seda võtsin veel mitu päeva hoogu, et oma väga armastatud hobi lõpetada, sulgeda oma YouTube kanal ja lõpetada oma elu detailne  igapäevane jagamine Instagramis.

Tänasel päeval tahan enda kaitseks midagi kirjutad, kui olen seda kõike oma peas kümneid kordi uuesti ja uuesti läbi mõelnud. Mul on siiani vastik lugeda, kuidas inimesed väidetavalt nägid minus vaid seda, kuidas ma k õ i g e üle oma elus halasin. Võimalik, et olin tõesti suunanud peamise tähelepanu oma blogis/instagramis negatiivsetele asjadele ja keskendusin neile enam, kui positiivsetle, kuid kindlasti mitte polnud mu elu vaid puhas hala ja suur õnnetus. Ma olin juba tol hetkel saanud kõik, millest olin unistanud. Mul oli oma armastav mees ja imeline laps. (kõlab nagu mingi imal feik jutt aga nii on) Ma olin terve elu unistanud toredast mehest kellega pere luua. Lasin lihtsalt oma kaalumuredel väga suurel osal oma elu juhtida. (lasen siiani) Aga tähtis on öelda, et mu elu ei ole sugugi mitte vaid selles kaalu mullis nutmine ja halamine. Need on vaid üksikud päevad, mil mure kaalu ja enesearmastusega suuremal määral välja lööb ja olles blogija just väga suurel osal enesearmastuse ja kaalu teemadel, oli täiesti reaalne, et väga palju tuligi infot minu tagasilöökidest. Inimesed, kelle jaoks säärased mured ja eneseväljendamine tundus justkui hala kogu oma elu üle, ei olnud lihtsalt minu blogi sihtgrupp. Kõik ei peagi mind mõistma ja ma saan sellest täiesti aru. Paljudel inimestel pole õrna aimugi, mida tähendab vaevelda toitumishäirete või depressiooni küüsis, mida tähendab emotsionaalne söömine, ülekaaluga võitlemine, lapse kandmisest ja imetamisest tugevalt muutunud keha või lihtsalt nn halvad geenid.

Need mitu kuud blogita on andnud mulle rohkem aega kirjutada mõtteid oma peas ja oli ka moment, kus mõtlesin, et võib-olla nii ongi parem. Aga kui inimesed mulle ütlesid, et see on asi, mida ma armastasin ja mis pakkus mulle võimalust eneseväljendamiseks, mis oli minu hobi ja mis ka paljude arvates hästi välja tuli, siis pani ikka mõtlema küll. Tundsin endiselt vajadust Instagramis oma mõtteid väljendada mõningatel teemadel ja tihti juhtus ka nii, et Instagrami tekstilahter jäi liiga väikseks selleks, et oma mõtted kirja panna. See oli vist ilmselge märk sellest, et ma vajan ikkagi oma blogi, et oma mõtted, tunded ja arvamus välja öelda ning ilmselge vajadus siiski oma elu ja tegemisi jagada.

Hea on olla tagasi ja kirjutada. Sõrmed lausa tantsivad klaviatuuril. Ja tundub, et Glen kiidab ka heaks, sest ta on endiselt oma lõunaunes juba kolm tundi ja lubanud mul ilusti oma postituse lõpuni kirjutada.

Mul on teile nii palju kirjutada ja jagada, seega stay tuned, armsad!

Fotod Elke Reinhold