Kuidas sujus Soomes sisseelamine ja paberimajandus

Hei, armsad!

Soome kolides on eestlaste üks peamisi küsimusi, et mida ma tegema pean, kuhu ma minema pean, kui palju maksma jne. Kui me esimest korda Soome tulime, siis lükkasime paberite ajamist aina edasi, sest kõik oli üks paras pudru ja kapsad. Ei teadnudki päris täpselt mida teha ja ainus mille korda saime oli elamisluba, mille eest maksime nii minu kui ka lapse eest minu mäletamist mööda 50 eurot. 2018. aasta kevadel otsustasime hoopiski Eestisse tagasi kolida, mis aga osutus väga rutakaks ja valeks otsuseks, kui olime alles hakanud Soome sisseelama.

Eestis olime vaid pool aastat ja siis otsustasime pikemaks ajaks pillid kokku panna ja Soome tagasi tulla, sel korral ikka päris püsivalt kogu perega. Esimesel korral olime mina ja Glen ju justkui kahel rindel. Veetsime mõned nädalad Soomes G juures ja siis jälle Eestis minu pere juures või G pere juures. Tegime koheselt otsuse, et ajame asjad korda, lõpetame Eestis kogu asjaajamise ära ja enam ei tiiruta mitu korda kuus Eesti vahet. Olgu see soov siis perekonda näha või eesti toitu osta. Perekonnal on täpselt sama pikk maa meie juurde ja äärmisel vajadusel saab eesti toitu osta ka Soomes eesti poodidest. Ja nii see ka läinud on.

Esimene asi mida minult on mitmeid ja mitmeid kordi küsitud; kuhu kolida, millist portaali kasutada ja millist piirkonda valida. Sel korral korterit otside teadsime küllaltki varakult, et tahame Vantaale korterit, kuna otsisime suuremat pinda ja samas normaalsemat hinda. Võrreldes Espooga ja loomulikult Helsingiga, me seda ka saime. Kammisime läbi muidugi mitmeid portaale aga minuteada kõige popimad ongi sato ja vvo. Meie valik tuli vvo’st ja täiesti uskumatu üllatusena, ei pidanud me isegi Soome kohale trippima. Me valisime korteri välja internetis (korteri plaani järgi) ja kuna tegemist oli samal aastal ehitatud majaga, ehk siis selles korteris oli elatud sees umbes 6 kuud, siis julgesime valiku teha ka ilma korterit nägemata. Loomulikult me ei teadnud milline on täpne asukoht ja mis meile aknast vastu vaatab, kuid me võtsime selle riski. G maksis meie esimese kuu üüri ülekandega ära ja korter oligi meie.

Piirkonna osas oskan nõu anda nii palju, et meie oleme kogenud kahte uusrajooni ja meie hinnangul tasub uusrajoon ennast ära. Mõlemas uusrajoonis on olnud palju uusi mänguplatse ja läheduses korralikud terviserajad. Kui vähegi võimalik uurige inimestelt enne, mis rajooniga tegu on, kui sinna elama lähete. Meile näiteks öeldi kohe, mida ei soovita ja mis tundub turvaline ja mõnus. Olen ise nii mõneskis kohas nüüdseks käinud asju ajamas või läbisõidul olnud näiteks tööle ja võin kohe öelda, et ma ei salli absoluutselt ei Malmit ega Tikkurila. Minu arvates on need lihtsalt inetud ja kuidagi kõledad rajoonid. Samas oskan öelda vaid positiivseid kogemusi seoses Suurpelto ja Leineläga. Ei ütleks, et midagi häda on ka Koivukyläl, Korsol ja Olaril. Olen nendes kohtades liikunud ja tundnud ka ennast mõnusalt. Kindlasti uurige ka milline on liiklus nendes kohtades. Ülim pluss on metroo või rongiliiklus. Suurpeltos oli näiteks väga kehv ühistranspordi liikuvus aga autoga sai sealt väga lihtsalt ja kiirelt igale poole.

Kuna mul elamisluba oli olemas, pidin alustama paberimajandust töölepingust ja sissekirjutusest. Töölepinguga probleeme ei olnud, sest koht oli mul praktiliselt juba olemas. Sissekirjutus sai ka aetud üsna lihtsalt. Selleks ei olnud meil vaja isegi aega broneerida. Läksime lihtsalt Maistraati kohale ja tegime minule ja Glenile sissekirjutuse. Üks paberike ootab endiselt seal muidugi viimist, mis meil pidevalt ununeb teha. Aga põhimõtteliselt on see mingi paber, mis tuleb osta saatkonnast seoses G isadusega. Veider, sest G nimi on ju sünnitunnistusel must valgel kirjas.

Tööle asudes oli mul ka vaja kindlasti käia ära Veros. Põhimõtteliselt oma sõnadega ma ütleks kõige lihtsamalt, et Veros antakse mulle maksuprotsent, mida pean maksa oma palga pealt. See sõltub töötaja aasta sissetulekust. Kuna mina asusin tööle alles aasta lõpus, tuli minu aasta keskmine palk nii väike, et ei pidanud möödunud aastal üldse makse maksma. Kõik mille teenisin, sain kätte. Lükkasin seda edasi praktiliselt viimase hetkeni enne esimest palgapäeva. Sinna minnes hoiatati mind kohe, et seal tuleb oodata. Nii see ka läks. Olime Gleniga tol korral päris pikalt järjekorras. Pabereid täitsin inglise keeles ja suhtlus toimus samuti inglise keeles.

Järgnev, mis ootas korda ajamist, oli Kelasse mineks, kuid seda minekut lükkasin ma lausa lootusetult kaua edasi. Mulle jõudis kohale Kela vajalikkus alles siis, kui olin sattunud oma lõhkenud tsüstiga haiglasse. Jällegi .. oma sõnadega lihtsasti kokku võttes, saab Kela kaudu endale Kela kaardi, mis on siin justkui meie mõistes ID-kaart. Kela on koht, kus saab taotleda ka toetusi jms. Niisiis taotlesin mina sealt nii Kela kaarti endale, kui ka lapsele, et meile kehtiks Soome ravikindlustus. (parandage mind targemad, kui ütlen valesti) Peale selle pidin täitma ka avalduse, et soovin saada Soome riigilt lasteraha. Minu jaoks on kõik Kelas toimuv veel väga võõras aga nii palju, kui ma olen kuulnud, siis toetatakse toimetulekuprobleemidega ja ka üksikvanemaid siin küllaltki hästi. Minu asjaajamised pole endiselt lõppenud. Minult küsiti täiendavaid dokumente ja nüüd ootan siis uut vastust, kas mulle ikka antakse Kela kaart ja lasteraha.

Loomulikult tuli meil leida meie Glenile ka lasteaia koht. Minu suureks miinuseks on alguses palju variante peas läbi kedrata, mis kõik võimalik on. Mina alustasin asjaajamist väga valesti. Nimelt hakkasin ma kõigepealt otsima eralasteaedasid, mis meie lähedal on ja samuti kammisin riiklike kodukaid läbi. Googledasin ja vaatasin kui kaugel miski meist asub. Küll ma siis mõtlesin ja unistasin endamisi, kui hea oleks, kui saaksime koha meie majast üle tee asuvasse lasteaeda. Samal ajal arvutasin juba, kui kaua mul siit eemal olevates lasteaedades käimisele aega kuluks. Kas ma peaks koera kaasa võtma või jõuaksin enne lapsele järgi minekut jalutada temaga jne. Ise olin juba paras närvipundar ja kuna meile öeldi, et üsna tõenäoliselt me üle tee asuvasse lasteaeda kohta ei saa, siis nädala aega mõtlesin igasuguseid variante peas läbi ja olin juba enne otsust stressis. Meil läks aga nii hästi, et peale minu suurt muretsemist helistati meile juba nädala pärast ja teatati, et võime minna lasteaiaga tutvuma. Sellesse lasteaeda Glen ka jäi. Lasteaed eeldas meilt töölepinguid.

Muideks, ma unustasin mainida, et loomulikult tuleb tööle asudes käia ka pangas ja avada omale pangakonto. Oeh, see on minu arvates siin omaette tsirkus. Minul küll sujusid asjad väga lihtsasti, käisin ühel vestlusel ja sain kõik vajalikud asjad alustades pangakaardist ja lõpetades internetipanga koodidega. Kuid oma ema kogemusest võin öelda, et tema ei saanud Soomes töötades iialgi omale nternetipanga tunnuseid, puhtalt seetõttu, et ta ei osanud ei inglise keelt ega ka soome keelt. Mina neile tõlgiks ei kõlbanud, kuna olevat liialt kõrvaline isik oma emale. Mainin ära, et minu ja mu ema kogemused põhinevad erinevatel pankadel. Mina olen S-pankki klient ja minu ema kasutas Soomes elades Nordeat. Minu elukaaslane aga on Nordeaga siiani väga rahul. Eks näis, millised kogemused on siis, kui me ühel päeval laenu hakkame küsima.

Selline paberimajandus ja erinevate kohtade läbi kammimine tundub esialgu veits ulme ja tean, et paljusid ka nö hirmutatakse sellega ja jagatakse väga segast informatsiooni ja negatiivseid kogemusi. Mina arvan, et kui asi korraga ette võtta, mitte tilkuda iga koha vahet, nagu mina tilkusin, ei tohiks mingit probleemi olla ja asi saab küllaltki ruttu lahendus. Hea asjaajamise eeldus on vähemalt inglise keele oskus ja teadmised, kuhu minna ja mida kuskil teha ning omada paari tuttavat, kes nende asjadega rohkem kursis on. Mina poleks oma sõbrannadeta vist siin maal, kus ma täna olen.

Tänaseks päevaks oleme muidugi Soomes sisseelanud ja meil on korteris kõik enam vähema vajalik olemas. Minu elukaaslasele oli töö tuttav ja ta läks tööle samasse firmasse, kus töötas eelmisel korral. Nagu ma kirjutasin eelmises postituses, siis minu esimene töökogemus siin väga sujuvalt ei läinud. Tänasel päeval olen ma töötu olnud nädala aega ja mõtlen, mida oma elukesega edasi peale hakata. Unistused on suured aga reaalsus on see, et mul on vaja palju vaeva näha, et teha seda, mida ma armastan. Hetkel on plaan kui vähegi võimalik õppida ära Soome keel ja õppimise kõrvalt arendada oma teadmisi fotograafia alal.

 

 

Soomes tööle asumine ja kuidas see mõjus minu tervisele

 

Hei, armsad!

Mul tegelikult ei olnud plaanis neid kahte teemat ühte postitusse kokku lükata, aga nende teemade eraldamine tundus ka natuke halb, sest töö ja mured tervisega hakkasid peagi käsikäes astuma.

Soomes tööle asumine, oli mul plaanitud juba suvel. Olin oma sõbrannaga juba läbirääkimisi pidanud, kes töötas samas firmas ja praktiliselt oli mul vaid allkiri vaja anda ja tööle asuda, kohe kui paberid olid korras. Asjade ajamine ikka venis omajagu, lasteaia koha saamine, vero jms. Eks seal oli ka veidi seda hirmu ja tahtmatust lahti lasta oma pidevast vabadusest kodus olla ja liikuda nii nagu soovin ja millal soovin. Igatahes sain ma lõpuks tööga alustada oktoobri keskel.

Tuleb tõdeda, et kuigi mu enda terviseprobleemid ei andnud veel esimesel kuul nii tugevalt märku, siis lapse tervis hakkas nö jupsima juba oktoobri lõpus. Proovisime haigusest küll ise jagu saada aga kui laps oli juba köhinud ja tatine olnud üle kuu aja, siis olin sunnitud võtma ette tee terveysasemasse. Tulemuseks oli esimene kõrvapõletik oktoobris. Mainin kohe ära, et umbes kahe kuu jooksul oligi Glenil kokku 4 kõrvapõletikku.

Vähe sellest, et mu lapsekest hakkasid haigused kimbutama, juhtus nii, et juba novembri keskel, ühel laupäeva õhtul, juhtus minuga üks täiesti totter lugu. Nimel lõhkes mul munasarja tsüst. Sellest mida täpsemalt munasarja tsüsti lõhkemine tähendab ja kuidas selline asi üldse juhtuda saab, kirjutan täiesti eraldi postituses lähipäevil. Lühidalt tõmbas see mind mitmeks päevaks rivist maha ja see oligi ühtasi esimene kord, kui enda terviseprobleemidega lisaks lapse omadele oli vaja töölt haigusleht võtta.

Sellele järgnesid juba väga peagi probleemid seljaga. Ma olin juba eelmistel nädalatel hakanud täheldama seljavalu aga proovisin sellele mitte tähelepanu pöörata ja arvasin, et see on taaskord tõusnud aktiivsusest. Sisimas teadsin, et need asjad paremaks ei lähe sellise elutempoga.

Seljavalud ei andnud mulle pikalt aega harjumiseks ja väga kiirelt arenesid päris tõsisteks. Käisin mitu nädalat tööl nii, et selg oli sisse määritud Capsicamiga ja päevas neelasin mitmeid valuvaigisteid. Ma mäletan, et olin tsüstist alles mõned päevad taastunud, kui käisin öösel kiirabis seljaga, sest ei saanud lihtsalt pikali lasta, kuna närvivalud oli nii kanged seljas. Tol korral tulin ma sama targalt ka haiglast tagasi, sest mitu tundi ootamist ei viinud mind kuidagi lähemale valuvaigistavale süstile ning kell oli juba vägagi öö.

Ja nii hakkas olema iga tööpäeva lõpus. Ronisin oigamise saatel voodisse ja püüdsin läbi pisarate leida endale sobivat asendit. Kaua ma sellist elu ei kannatanud ja andsin tööl teada, et vajan abi ja ruttu. Töölt saadeti mind nn tööarstile, kust soovitati mulle pilatese harjutusi ja tugivööd ning koheselt tehti ka haigusleht, et mu selg saaks natuke puhkust. Haiguslehe ajal pidin võtma tablette ja määrima selga mingisuguse geeliga. Ka peale seda haiguslehte seda ei olnud minust enam erilist töötajat. Mõned päevad tööl ja siis uuesti rivist maas. Üsna pea oli jälle Glen haige ja mina temaga taaskord kodune. Laps oli jällegi palavikus ja kõrvapõletikus.

Tollel ajal hakkasid tekkima tööl juba probleemid ka palutud vabade päevadega. Andsin teada täpsel nii palju ette, kui öeldud oli aga ilma pikema põhjendamiseta vaba päeva ei saanud. Lihtsalt ei saanud. Muidugi keerati mulle just tolleks vabaks palutud päevaks eriti räige graafik ja see viis mu viimase piirini. Kirjutasime töödejuhatajale, et tööd on jälle üle mõistuse palju ja me ei suuda neid kõiki kohti mitte kuidagi tehtud normaalseks ajaks. Mingit asjaliku vastust ei saanud. Pandi vaid fakti ette, et kui ei jõua teete ületunnid. Sellega keesin ma üle ja lahkusin oma normaalajal töölt. Teine tüdruk aga jäi edasi tol päeval tööd tegema, sest tema kartis. Ja nii töötajaid ära kasutataksegi, sest töötajad kardavad midagi öelda või teha.

Tol päeval helistas ülemus mulle, peale seda, kui olin teatanud lahkumisest ja oli igati mõistev ja palus mul järgi mõelda ning tegeleda kõigi muredega, mis mind vaevasid. Kuna töödejuhataja oli oskamatult töögraafikut teinud siis lubati, et temaga enam ma koostööd tegema ei pea. Sellest lubadusest kinni ei peetud. Lisaks lubati mulle, et saan tööautoga tööl ja kodus käia, mis samuti ei juhtunud rohkem kui ühel korral. Motivatsioon langes iga täitmata lubadusega. Hommikud algasid lihtsalt tahtmatuses tööle minna.

Kohe peale seda tõmbas mind jalust räige külmetus või viirus. (Umbes 10.detsembri paiku) Ma küll köhisin juba nädalake varem aga ühel pühapäev õhtul tõusis mul palavik. Kujutate ette, kui pas* mul olla oli, kui ma polnud palaviku põdenud juba AASTAID. Päriselt, ma ei mäleta millal mul viimati palavik oli. Esmaspäevaks mind siiski kutsuti tööle olenemata palavikust, kuhu ma ka ennast vedasi. Köhisin nii, et tilgad olid püksis ja tundsin ennast nagu üks suur hunnik häda ja valu. Loomulikult selgus, et Glen polnud eelmisest haigusest piisavalt paranenud, nii pidi Glen minuga jälle kodus olema. Nii ma siis ravisin peamiselt Gleni aga proovisin ka endale inimese olekut sisse saada. Päev päevalt läks olemine aina hullemaks aga töölt tuli aina kirju, millal ma sinna lähen. Tundsin juba kolmapäeval, et minust töötajat sel nädalal pole ja andsin sellest ka teada, kuid neljapäeva õhtul sain taaskord kirja:”Kas tuled tööle?” Loomulikult viskas mul lõpuks see küsimine üle ja ütlesin siis, et eks ma siis tulen ja olin valmis tööle minema olenemata sellest, et olin ise ennast praktiliselt sodiks köhinud.

Tol ööl tegi minu tervis aga eriti korraliku vingerpussi ja ma ei saanud praktiliselt hetkekski silma kinni, sest köhisin lihtsalt lakkamatult nii, et istusin ise iga 20 min tagant wc’s, sest keha ei olnud võimeline enam köhimisel uriini kinni hoidma ja tekkis juba selline ahastus. Nendel hetkel, kui ma seal voodis võitlesin köha ja unega, tundsin, et kui veel ühe päeva nii köhin panen pillid kotti. Järgmisel päeval sain antibiootikumid ja mingisuguse retseptiga siirupi, mis praktiliselt momentaalselt mind ka aitasid. Oeh, sellist külmetust või viirust ei sooviks ka oma vaenasele. See oli tõesti ränk ja isegi mina, kes ma kõik gümnaasiumi aastad igal aastaajal köhisin, polnud nii jubedalt kunagi köhinud.

Kogu selle tsirkuse juures oli lisaks sellele pealetükkivale küsimisele täiesti uskumatu see, kui ma kuulsin töökaaslaselt, et firmas olevat üks naisterahvas teinud ettepaneku mind lihtsalt lahti lasta, sest ma nagunii feigin oma haigust, et töölt vabaks saada. Houly shit, ausalt, kui vana sa oled, et sellist asja veel üldse mõtled minu vanusest naisest? Sellest ajast peale hakkas asi töökohas ikka väga kiiva kiskuma. Kui ma juba enne tundsin ebameeldivust seal käia, siis nüüd pobisesin heal juhul “hommikust” sisse astudes ja küsisin vaid äärmiselt hädavajalike küsimusi. Õnneks tulid peagi jõulud ja peale jõule oli Glen jälle kõrvapõletikus, seega tööle läksin alles täiesti aasta lõpus.

Peale seda olingi ma tööl veel väga vähest aega ja veendusin veel enam, et tööd seal jaotada ei osata. Küll olid päevad, mil pidime leppima 5 tunniga ja siis järsku lajatati selline graafik peale, et kui ma seda hommikul nägin, küsisin lihtsalt väga tõsiselt, et kas need kõik peame TÄNA TEGEMA? Ma olin juba hommikul nii püha viha täis ja muidugi asusin peagi jalgu trampima, sest ületunde teha ei tahtnud. Mis ”ei tahtnud”!? Ma ei saanudki! Mul on lasteaias laps, kes mind ootab ja nad teadsid seda ideaaselt. Loomulikult, kui oma probleemist rääkisin suvatses üks osa ülemisest otsas öelda vaid seda, et teete ületunnid, sest eelmisel päeval oli vähem tööd (nagu see minu asi oleks, et tollele päevale jaotati nii vähe tööd) ja teine osa ülemisest otsast ei suvatsenud isegi vastata. 👏 Selline suhtumine viskas minu viimase raasukese närve ka üle parda ja minek oli kindel. Lõpetasin veel tolle päeva ära läbi higi ja viha.

Loomulikult oli viimane piisk üle karika ääre veel see, kui me olime kontorisse jõudnud tööpäeva lõpuks ja me ei saanud sinna sisse. SEST MEILE POLNUD SELLE AJANI KONTORI VÕTIT ANTUD! Peale mõnda aega autos istumist ja ootamist mõistsin, et oma bussile ma ei jõua ja lapsele lasteaeda ka järgi mitte õigeks ajaks. Viimaks saabuti meile ust avama,  muidugi küsimusega:”Kad teil ikka kõik tööd tehtud?” Loomulikult tuli mul Gaudo endale järgi kutsuda ja tema tööpäeva häirida ja seda lihtsalt seetõttu, et ühes paganama firmas ei ole asjad läbimõeldud.

Kui mu lahkumisavaldus oli möödunud pühapäeval saadetud, tundsin sellist vabanemist. Kõik need kolm päeva töötuna olla, on olnud ühest küljest natuke hirmutav ja kardan uuest kohast samasugust pettumust saada. Kuid teisalt ma pigem olen töötu, kui töötan kuskil, millele universum isegi vastu hakkab töötama ja hakkab mängima juba minu ja mu lapse tervisega, et ma sellisest mürgisusest eemale hoiaks.

Minult on paar korda küsitud, et mis firma see selline on, kuid ma ei ütle seda välja. Palun ärge ka küsige minult, sest ma lihtsalt ei taha öelda kuskil seda välja. Kuid palun proovige uurida firma tausta ja endiste töötakate kogemusi. Mina sain alles nüüd teada, et selle firma reputatsioon pole sugugi mitte kiita.

 

Minu eesmärgid aastaks 2019

G – minu elukaaslane

Meie pere – mees, naine, 2-aastane laps ja koer

Hei, armsad!

See aastake on nüüd juba nädalake noor ja ma ütlen ausalt, et aastanumbri vahetumine toob mulle alati värsket hingamist ja uut motivatsiooni. Nii ka sel korral ja sel aastal usun endasse rohkem kui aasta tagasi.

Loomulikult on eesotsas minu eesmärkide seas minu keha ja sellega rahulolu saavutamine. Leppida oma vigadega, parandada neid nii palju, kui minu võimuses ja õppida viimaks leidma enda juures ilu.

Kuid võin päris kindlalt öelda, et suur osa minu murest kehakaaluga algab meie pere rahakotist. Me kulutame liiga palju raha toidule ja justnimelt ebatervislikule, mis minu kehakaalul ka langeda ei lase. (vahetevahel soovin isegi, et minu kehakaalul oleks meditsiiniline põhjus, kui iga kord analüüsides oma toitumist veendun selles, et see toitumine on lihtsalt vale) Meie poeskäigud põhinevad paljuski emotsioonidel ja läbimõtlematusel. (Üks väga paha fakt – ma lõin meie 10 päeva supermarketide kulud kokku ja neid oli kokku umbes täpselt 300 euro väärtuses. Pole siis ime, et me kuidagi raha kõrvale ei saa pandud aga justkui suurt midagi pole endale soetanud ka)

Nädalamenüüd proovisime eelmisel aastal korra ja see tuli meil paganama hästi välja (kahjuks püsivust ei jagunud) ja raha kulus toidule praegusega võrreldes umbes 50-100€ vähem. Kujutage ette! Iga kuu 200-400€ hoida juba toidu (ka muud ostud, mida supermarketites tehakse) pealt kokku, tekitaks meile aastaga 2400-4800€ tagavara. 😳

Paraku tuleb tõdeda, et praegu võime sellistest säästudes ainult unistada. Minul ei ole endiselt sentigi sääste hingetaga (mis loodetavasti juba selle kuu lõpuks on muutunud) ja minule teadaolevalt kulusid ka G säästud kõik Soome kolides ära ja siiani pole ka temal õnnestunud uues elukorralduses raha säästa.

Ja tegelikult ma jõudsingi ju oma kehakaalu teemalt sujuvalt meie ühe peamise eesmärgini aastal 2019 – koguda meile säästupuhver.

Ilma säästudeta elamine pole midagi hirmutavat ja uut minu jaoks. Olen terve elu nii elanud ja pidanud aegajalt paluma rahalist abi vanematelt ja laenanud isegi 20€ kuu lõpus sõbrannalt näiteks. Okei, ma parandan ennast. Tegelikult nii edasi elamine on minu jaoks päris hirmutav, seda enam, et ma ei ole enam ammu üksi ja ei vastuta vaid enda täis kõhu eest, vaid terve oma pere.

Teine lugu on aga hoopis minu elukaaslasega. Tema on harjunud elama alati pisikese tagavaraga ja nagu elu on näidanud, on tema tagavarad meid nii mõneski olukorras hädast välja aidanud. Ma ei kujuta isegi ettegi, milline ebakindlus temal, kui pereisal hetkel olla võib aga tema käed on olnud seotud meie esimestel kuudel Soomes, sest kolisime Soome vaid oma kaltsude ja lapse reisivoodiga. Kõik muu tuli meil tasapisi korterisse soetada ja kuna minu esimene palk Soomes tuli ka alles novembri keskpaigas (minu emapalk Eestis lõppes juba 2018. aasta aprillis ja igasugune toetus Eestist kadus koos kolimisega ning Soomes võtavad asjaajamised väga pikalt aega, enne kui me mingit toetust saama üldse hakkame) võite aimata kui keeruline oli tal terve pere ära toita ja samal ajal soetada meile voodi, millel täisväärtuslikult välja puhata tööle minemiseks ja laud millele oma taldrik toetada, et mitte süüa matkatoolis ja taldrik põlvedel. Ometigi õpetas selline elukorraldus esimestel kuudel meile, et on võimalik elada väga vähesega ning saada vajalik kraam korterisse väga soodsalt või suisa tasuta. Nii ongi meil korteris tasuta saadud söögilaud, millel on küll veidi kulumist aga linik ja lauakatted teevad selle pea märkamatuks, ning tasuta leitud diivan, millel ühel käetoel oli eelmise pere kutsikas natuke pahandust teinud. Kes otsib, see leiab!

Sama suure tähtsusega, nagu on meie jaoks säästupuhver, on meile ka oma kodu soetamine. Ka see plaan kuulub meie 2019. aasta sisse. Tundub natuke utoopiline eks? Alles kolisid Soome ja nüüd tahavad juba maja osta. Tegelikult eeldab siin laenu võtmine vaid kuue kuu sissetulekut ja meile teadaolevalt on sissemaks uskumatu aga 0%!! Laen küll seoks meid nö pangaorjusesse, nagu öeldakse, kuid ega siis üürikorteri eest rohkem, kui 1000€ kuus taguda pole parem variant. Maja ostmine tähendaks meile väiksemat maksekohustust (tõenäoliselt) aga mis peamine, me ei maksaks nii suurt summat mitte kellegi teise taskusse vaid investeeriksime meie pere tulevikku.

Siinkohal tekib jällegi küsimus, et aga milles probleem, mida me siis ootame eks? Esiteks tuleb meil veel mõned kuud tööd teha, et G saaks minna üldse panka jutule. Kuid maja ostu juurde kuulub veel paar väga olulist punkti. Esiteks tekib kohe probleem liiklemisega. Kuna asukoht, mida vaatame ei ole päris see, kus me hetkel elame, vaid Uusimaalt ikkagi väljas, vajaksin mina autot. See vajab palju läbimõtlemist, et mis ja kuidas. Lisaks ei sisusta maja ennast ise ja muru ei niida ennast ise ja lumi ei lükka ennast ise jne. Ilmselt on seal veel palju nüansse, mida mina kui eluaegne korterielanik ei tea ja ei oska isegi ette aimata.

Selline rahaline kindlustunne tagaks meie perele rahutunde. Kogu meie siiani koos veedetud elu G’ga on olnud üks meeletu oma koha otsimine, kuhu oma kodu luua. Meiega on algusest peale kaasas käinud pidev ärevus raha suhtes ja selline ebakindlus ei anna meile ka lõplikut kodurahu ja võimalust nautida meie parimat elu meie lapsega.

Kogu sellel teekonnal on mulle abiks kogumispäevik. Sellest grupist sain üleüldse idee hakata proovimaa raha säästmist.

Jälgi mind Instagramis – https://www.instagram.com/karoliinakoovit/

Jälgi mind Facebookis – https://www.facebook.com/karoliinakesekene/