Juba jaanuaris lubasin teile rääkida ühe täiesti masendava loo, mis minuga novembri lõpus juhtus. Kõige veidram kogu selle loo juures on see, et mitte miski justkui ei viitanud sellele, et midagi nii vastikut minuga juhtuma hakkab.
Ma olin äsja asunud tööle Soomes oma esimesele töökohale. Stressi oli palju, füüsiliselt tuli palju pingutada ja üleüldse uue elukorraldusega harjuda. Kõige selle kõrvalt hakkasin ka oma välimuse eest rohkem hoolt kandma ja muutsin oma elu veidi lihtsamaks kunstküüntega. Kuna minu sõbranna neid mulle teeb, ootan alati tema juurde minekut. Esiteks on küüntes käimine juskui mingi mõnus teraapia kehale, sest küünte viilimine lõdvestab mind ja tekitab nii hea tunde. Teisalt saab sõbrannaga mitu tundi juttu puhuda ja maailma asju arutada.
Käisin tol laupäeva õhtul siis rongiga sõbranna juures. Kui ma õigesti mäletan, siis pidin tol korral tulema rongiga koju, sest Glenil tuli ööuni peale ja ta oli parasjagu vist tõbine ka veidi. Igatahes läks õhtu mõnusalt, mu tervisel polnud häda midagi ja kõndisin veel sõbranna juurest raudteejaama hoogsal tempol veidi üle kilomeetri. Ilm oli jaheda võitu, õhtu oli rahulik ja kell oli juba õhtul üheksa läbi. Elukaaslasele ma oma tulekust sõnumit ei jätnud, kuna teadsin, et sellel ajal paneb ta last magama.
Jõudsin oma sõbranna juurest ilusti raudteejaama ja tundsin talumatut vajadust minna pissile. Ootasin praktiliselt jalad ristis rongi ja rääkisin emmega juttu telefonis. Ise veel naljatasin, et kui rong kohe ei tule, lasen püksi. Käisin rongis wc’s ja mul oli vaja sõita vaid paar peatust ja siis minna bussile, kodust 1,5 km kaugusel. Peale wc käimist rongis, tundsin kõhuvalu. Kirjutasin emale ka facebookis, et valu on päris tugev ja tekkis nii äkitselt peale pissimist. Kirjutasin, et tahan juba koju ruttu saada, et vist hakkavad need pahad päevad kuus ja pean lihtsalt pikali laskma.
Rongilt maha minnes olin juba päris tugevates valudes. Valude algusest oli möödunud heal juhul 5 min aga kõndisin juba päris kägaras bussipeatuse poole ja möödujad juba vaatasid mind imelikult. Buss tuli üsna pea ja ma olin ainus reisija. Proovisin ruttu kuskile istuda aga kuidagi mugavat asendit ka ei leidnud. Valud aina ägenesid. Hakkasin vaikselt omaette oigama. Koju oli vaid mõni peatus ju sõita ja mõtlesin endamisi, et ma suudan need mõned peatused ära kannatada ja kodus viskan pikali. Paar peatust enne minu peatust, tuli bussile ka üks naisterahvas. Naine vaikselt piilus mind aga midagi ei öelnud ega teinud. Oli vaid üks peatus jäänud ja tundsin, kuidas ma hakkasin üle kuumenema, oigasin juba päris kõvasti, kiskusin mütsi peast ära ja juba jope õlgadelt maha. Siis küsis bussijuht minult, et kas teil on kõik korras. Karjusin, et ei ole ja ütlesin veel viimase asjana, et kutsuge kiirabi, kiiresti.
Buss peatus minu maja kõrval, ma tahtsin bussi istmetele pikali visata aga iga liigutus tegi põrgulikku valu. Keegi peatuses olev inimene palus mul bussist välja astutada aga moment enne seda tundsin kuidas kõrvad vilisesid ja kumisesid, peas tekkis veider tunne ja ilmselt ma kukkusin peale seda kokku, sest järgmisel hetkel olin ma bussi kõrval peatuses pikali ja karjusin. Hiljem täheldasin, et ka küünarnurkk oli tohutult valus, mis ilmselt oli tingitud kukkumisest. Inimesed kogunesid mu ümber ja küsisid, kas ma olen rase ja sünnitan, sest ma hoidsin ju ometigi alakõhust kinni.
Minu peas pöörlesid erinevad mõtted teadmata olevast rasedusest, mis parasjagu katkes, pimesoole lõhkemisest, kasvajast .. igatahes oli mul surmahirm, sest tundsin sellist valu ainult varem elus ja see oli sünnitusel. Kiskusin taskust välja telefoni ja helistasin emale, et ta annaks G’le teada, et ma koju ei tule vaid lähen haiglasse kohe. Ema oli täiesti paanikas ja küsis, et mis toimub. Kuna ma rääkida ei suutnud pikalt ja hingeldasin ning karjusin, siis panin telefoni lihtsalt ära.
See kõik tundub kuidagi väga dramaatiline aga sel hetkel olin ma tõeliselt paanikas ja ma olen valude suhtes väga tundlik ka ja mul ei ole palju kannatust valude suhtes.
Peagi kuulsin juba sireene ja see rahustas mind, sest teadsin, et abi ei ole enam kaugel ja üsna pea ma saan teada, mis minuga juhtunud on. Mind tõsteti kanderaamile (mis oli põrgulikult valus) ja koheselt kiirabiautosse. Esimese asjana anti mulle hapnikumask, sest ma olin lihtsalt hingetu juba. Ma olin valust nii väsinud ja kaame, et mul lausa vajusid silmad kinni. Arstid korrutasid, et ma silmi kinni ei laseks ja nendega suhtleks. Lasid mulle valgust silma ja esimene küsimus mis mulle esitati, oli seoses muidugi raseduse ja sünnitusega. Eitasin seda ja peale seda kõlas peagi küsimus:”Kas te olete joonud või narkootikume tarvitanud?” See oli päris üllatav aga muidugi oli vastu ei. Kusjuures pidin ma seda küsimust mitmel korral veel kuulma ja mulle tehti haiglas ka narkotest. 😀
Igatahes, sain ma esimest korda elus sõita kiirabiga haiglasse ja peagi lebasin juba haiglavoodis. Mu alakeha värises totaalselt ja õnneks sain ma koheselt ka valuvaigistid otse veeni. Peale seda hakkasin ennast tasapisi inimesena tunda. Teisalt oli kogu keha liigutamine endiselt valulik.
Andsin perele teada, kus ma olen ja seda, et olen küll elus, kuid haiglas ja valud ei ole kuskile kadunud. Hiljem sain teada, et G oli sellel ajal tiirutanud ringi sellel teel ja bussipeatustes, mis minu ja mu sõbranna kodu vahele jäävad. Päris halb olukord ja kujutan ette, kui vastik temal oli kogu selle teadmatusega olla. Ta ju teadis vaid seda, et olen kuskil bussipeatuses ja karjun valudes.
Öö möödus kiirabis väga veidralt. Ma ei teadnud midagi, mis minu kehas oli äsja toimunud. Arstid oli samuti teadmatuses ja ükski analüüs vastuseid ei andnud. Sain küll veidi tukkuda aga kiirabis oli ikkagi palju siblimist. Küll venelasi, küll eestlasi ja suuremas osas väga joobes inimesed, kelle politsei sinna toimetas. Vastu hommikut küsisin omale laadiat ja infot, et mis minust edasi saab. Üsna pea selgitati mulle, et kuna analüüsid pole ühtegi tulemust andnud ja pimesoolega tegu ei ole, saadetakse mind hommikul naistekliinikusse Helsingisse.
Leidsingi ennast 12 tundi hiljem taas kiirabiautos ja sõitmas Helsingisse. Naistekliinikus sujusid asjas väga kiirelt ja peagi tehtigi mulle ultraheli, milles selgus, et mul oli eelmisel õhtul lõhkenud munasarja tsüst. MISMÕTTES? See oli tõesti suur üllatus minu jaoks ja ma ei osanud sellist asja isegi mitte ettegi kujutada. Igatahes oli hea uudis see, et mu elu pole kuidagi ohus ja minu soovi lapsi saada see kuidagi ei mõjuta. Samas taheti mind jälgimisele jätta, kuna minu hemoglobiin oli liiga madal ja kui see ei hakka kolme tunni jooksul tõusma, siis vajan operatsiooni. Õnneks oli kolm tundi hiljem olukord tunduvalt parem ja jäin vaid ööseks jälgimisele.
Helsingi Naistekliiniku kohta oskan vaid head öelda. Sealne toit oli hea, pidevalt oli võimalus juua teed, vett, kisselli, süüa jogurtit ja võileiba. Kõik töötajad kellega kokku puutusin, olid meeldivad ja sõbralikud. Veetsin tolle öö veel üksinda palatis, vaatasin videosid ja puhkasin lihtsalt täiega. Õhtul käisid mul külas veel korra Glen ja G ning tõid mulle head ja paremat süüa.
Alakõht oli tundik veel mitu päeva aga üldiselt oli 24 tundi peale tsüsti lõhkemist olemine ikka väga hea, võrreldes esimeste tundidega.
Peale selle tsüsti lõhkemist, olen proovinud saada Eestist oma viimasest naistearsti visiidist küll infot aga telefoni teel sellest ei räägita ja digilugu mind eriti targemaks ei tee. Kuid ma mäletan eelmisest arstivisiidist küll mingit juttu tsüstist ja sellest, et tsüstiga pole midagi peale hakata, kui ainult jälgida. Kui nad ka pakkusid mulle sellele ravi, siis ma arvan, et ei võtnud seda vastu, kuna olen lugenud, et ravi on hormonaalne. (Hormoonid mu kehale ei meeldi, mistõttu ma ei kasuta ka kunagi pille)
Oma keelebarjääri tõttu, ei uurinud ma tol korral ka haiglas oma tsüsti kohta aga hiljem olen lugenud ja viinud kokku oma sümptomeid internetis olevate variantidega. Minu oletus on selline:
Kollaskeha tsüst tekib siis, kui kollaskeha jätkab funktsioneerimist ka ilma raseduseta. Kollaskeha tsüstid kasvavad enamasti suuremaks kui follikulaarsed tsüstid ja põhjustavad sagedamini vaevusi: valu alakõhus ning menstruatsioonitsükli häireid. Kollaskeha tsüsti rebenemisel võib tekkida verejooks kõhuõõnde, mis mõnedel juhtudel vajab kirurgilist ravi. (mina seda ei vajanud, kuna verejooks peatus iseenesest)
Üldjuhul taandarenevad kollaskeha tsüstid iseenesest paari kuu vältel.
Mõeldes tagasi oma sümptomitele, siis tsüklihäired on mul olnud alati aga peale lapse imetamist olid mul väga tugevad tsüklihäired. Käisin veel augustis just sel põhjusel naistearstil.
Teine veidi delikaatsem asi, mida võiksin seostada tsüstiga, oli valu alakõhus vahekorra ajal. (Vabandan, kui see informatsioon kedagi häirib, kuid tean, et paljud naised kogevad sarnaseid sümptomeid ja ei oska aimatagi, mis neil viga on.)
Valud alakõhus kadusid praktiliselt momentaalselt ja tsükkel mul muidugi paika ei loksunudki, sest kuu hiljem ma juba rasestusin. Võib-olla oli selline kiire rasestumine ka seotud sellega, et tsüst oli kadunud, sest olen ka lugenud, et tsüst võib takistada rasestumist.
Igatahes, naised! Kui te tunnete alakõhus mingeid veidraid valusid, teil on tsüklihäired ja raskusi ka nt rasestumisega, minge käige naistearstil ja laske ennast üle kontrollida. Mina igatahes suhtun naistearsti nüüd palju tõsisemalt ja kui peaksin korra elu veel kuulma sõnu “munasari” ja “tsüst” ühes lauses, hakkan sellega koheselt tegelema. Seda valu ei soovita ka vaenlasele!
Karoliina Koovit 