Ei ole head ilma halvata

Hei!

Eelmisel nädalal saime tehtud selle väga kaua oodatud ultraheli. Kirjutasin juba põgusalt Instagramis ja blogi Facebooki lehel.

Ultraheli oli nagu ultraheli ikka. Lihtsalt sel korral, võrreldes esimese rasedusega, oli see inglise keeles. Midagi väga spetsiifilist arst ei rääkinud. Näitas olulised kehaosad ära ja mõõtis kuklavolti. Pildi ja mõõtude järgi oli kõik väga hästi.

Peamine mida minult küsiti peale esimest ultraheli oli, et kes siis minu kõhus pesitseb, kas tüdruk või poiss. Muidugi ma ise salamisi lootsin ju ka teada, et kes seal on ja ehk on seal meie väga oodatud tütreke, et oleks mulle, kui ainsale naispere esindajale kaaslast. Kuid arst ütles kohe, et sugu ta vaata ei hakka, sest sellises staadiumis ei ole suguelundid veel nii märgatavalt arenenud, et saaks kindlalt eristada poissi tüdrukust. Mind see absoluutselt ei kõigutanud, sest ainus mida ma teada tahtsin selles UH’s oli see, et meie valmis voolitud ime oleks terve ja tubli. Ja seda ta ka on.

Mul oli enne UH päris tugev ärevus, sest Gleni ootamise ajast on just sellest perioodist mul väga ebameeldivad mälestused. Õnneks ütles arst mulle, et kui ka midagi peaks olema, siis biopsiat (enam) ei võeta, sest see on lootele liialt ohtlik. Nii palju, kui ma aru sain, siis tehakse lisauuringuid vereproovidega. Teadmine, et kõik on heas korras, andis nii palju rahu selle rasedusega muretuna jätkata.

Kõik kulgeb ikkagi peamiselt kenasti, kuigi tuleb ette endiselt oksendamist ja toidulaud on mul suhteliselt kesine. Nüüd vaid tuleb oodata aprilli lõppu ja siis saame näha uuesti oma pisikest sõpra ja siis juba palju küsitud ja oodatud sugu teada saada.

Aga ega meil siis kõik ju hästi ka ei saa olla. Üks olukord rahuneb ja annab südamerahu ja juba on platsis uued hädad. Näiteks varastati meie Merlot täpselt sama päeva õhtul ära. Jumal tänatud, oli see väga õnnelik juhtum ja kõik lõppes hästi ning vargad saadi kätte. Merlot on taas meiega ja meie usaldame nüüd seda maailma veel vähem, kui kunagi varem.

Lisaks jäi nädalavahetusel haigeks meie Glen. Gleni tervis on asi, mis meid muserdab juba väga pikalt. Oleme nüüdseks käinud temaga doktori juures, kes kontrollis tema kõrvad, kurgu ja nina üle. Paljud pakkusid, et meie pojale võivad neid probleeme tekitada just adenoidide, kuid arst kinnitas, et see meie mureallikas pole. Olen hakanud mõtlema sellele, kas Glenil võib olla probleeme immuunsuse, kuna ta korjab absoluutselt kõik haigused külge. Kui lasteaias on juba silt, et mingi viirus on liikvel, on Glen peagi kodus. Viimasel ajal on lisandunud ka palavikud tema haigustele. Sel korral oli Glenil juba neli päeva palavik. Tõusis pea 39’ni aga alla 37 ka ei läinud. Õnneks annab täna Glen paranemisest märke. Tasapisi hakkab nohu ja köha tagasi tõmbama. Tuleks need soojemad ilmad juba, et Glen oleks mõned kuudki terve. 

Loodan, et teie ja teie laste tervises on korras. Nautige kevadet!

 

Issand, juba nii rase ja nii suur kõht

Kübar – väga ammu H&Mst // Kott – Desigual // Mantel – Zara // (Rasedate) Kleit – LIDL // Kummikud – Monton

GTT – GLÜKOOSITALUVUSE TEST

UH – ULTRAHELI

KV – KUKLAVOLT

Hei, armsad!

Möödunud päevad on mind pannud imestusest õhku ahmima, et mul täitub alles 13 nädalat rasedana aga ma tunnen ennast nii rasedana nagu Gleniga heal juhul kuskil peale 20. nädalat.

Kui ma rasedusest jaanuaris teada sain, ootasin juba kannatamatult seda aega, et oma kõht mõnusalt valla lasta, ilma et ma paistaks välja lihtsalt nii, et ma olen saiaga liialdanud paksuke. Päris ootamatult, on see aeg JUBA käes. Mind vaevavad täiesti klassikalised rasedate hädad, nagu raske kummardamine ja jalatsite jalga panemine, ebamugav pikalt istuda, ei leia magades asendit, kõik tavalised riided (peale väga lohvakate või väga venivate) on väikseks jäänud jne.

Hea uudis on see, et kui ma paar päeva tagasi kaalule astusin vaatas mulle vastu sama number mis jaanuaris ja detsembris ja väiksemgi, kui nt novembris. 🤭 Noh, eks seal mängib ilmselt rolli mu kesine magusaisu ja see, et enne rasedust olin ma ikka kordades krõpsulembelisem, kui täna.

Sel nädalal käisin ma muideks ka GTT tegemas juba. Seda nii varakult seetõttu, et Gleniga tuli mul diabeet raseduse lõpus. Juba sel ajal öeldi mulle, et seetõttu olen ma nüüd automaatselt juba teise rasedusega algusest peale nö riskigrupis ja veresuhkrule hakatakse tähelepanu pöörama juba varajases staadiumis.

Kuigi ma olin esimese raseduse ajal GTT teinud, oli mul sel korral ikka kerge selline ebameeldiv ärevus sees. Arvake ära, mis seda ärevust tekitas.. eks ikka see, et teised rääkisid, kui jube kogemus see ikka oli ja kui vastik see siirup oli. Kuigi minu esimene GTT kogemus oli olnud üdini okei ja mul ei ajanud see Gleni oodates absoluutselt iiveldama ega hakanud vastu. Sel korral oli ainus erinevus see, et tegin seda Soomes ja põdesin vaid seda, et tühi kõht ajab mu iiveldama. Aga siirup oli palju maitsvam, kui see, mida Eesti ajast mäletasin ja läks mul alla minutiga. Kogu testi juures oli kõige raskem see, kui üks noorhärra tuli kõigi nende näljaste rasedate juurde saiakesi sööma ja kohvi jooma ja seda alles esimesel tunnil peale siirupi joomist. Ma olin sellest olukorrast nii häiritud, et see ajas mind lausa naerma seal. 🤭

Näidud oli lõpuks ikkagi head ja dieedile mind ei panda hetkel. Küllap saan ma seda siirupit selle raseduse jooksul 1-2 korda veel juua. 😃

Järgmisel nädalal saabub meie kaua oodatud UH! Minu jaoks on kõige olulisem see, et ma saaks kinnitust, et mu lapsega on kõik kõige paremas korras. Aga eks ma ikka tahaks juba ka sugu teada ju. Kuna meie Gleni aegne esimene UH kulges murelikult ja lõppes lõpuks koorionibiopsiaga, on mul mõistagi ärevus ilmselt keskmisest rasedast veidi kõrgem. Gleni oodates ei osanud ma selliseid keerdkäike oodatagi aga sel korral tean, kui oluline on teada saada lihtsalt, et väikese inimesega on kõik korras lihtsalt. Just seetõttu ma ei pööra nii suurt tähtsust selle UH juures soo teada saamisele. Vähem kui 48 tundi ja me oleme palju targemad juba.

Üleüldiselt on mu olemine oluliselt paranenud, kui va eelmise nädalavahetuse väga asjalik öökimine hommikul, mis lõppes sellega, et mu nägu oli kaheks päevaks “kaunistatud” pisikeste verevalumitega. Nägu oli lihtsalt punaseid täpikesi täis. 🤦‍♀️

Hoian teid kursis, mis UH meile näitab. 😊

Edu kaaspaisujatele ja päikeselist peagi algavat kevadet!

 

Esimene kuu peale raseduse teada saamist

Hei, armsad!

Ma ei saa öelda, et esimene kuu peale rasedusest teada saamist on möödunud lennukalt aga tänaseks on üle kuu aja möödas sellest, kui ma testil kaks triipu sain. Tõmban selle esimese kuukese kokku ja räägin milliseid erinevusi ja sarnasusi ma tunnen seoses esimese rasedusega.

Esimese raseduse ajal oli mul ilmselge märk rasedusest. Kuidas ma küll Gleni oodates nii naiivselt arvasin, et mu väga valusatel rindadel on mingi muu põhjus. Sel korral ma valu täheldanud ei ole.

See eest on mul sel korral 10 korda kehvem enesetunne, kui Gleni oodates. Ma mäletan küll, et mul võis kergelt paha hakata, kui mul tööl enne lõunale minekut oli kõht väga tühi, siis sel korral on mul päris tugevaid iiveldusi olnud. Mitu korda olen lihtsalt öökinud tühja hommikul aga eile hommikul sain selle esimese okse ikka tehtud ja ma siiralt loodan, et see nii ei jätku.

Kui Gleni oodates sõin ma kõike ja PALJU, siis teine laps on mu isud täiesti segi keeranud. Mitu nädalat oli ainus toit mu laual juustusai ja puuviljad. Uskumatu aga rasedus viis mu pideva tohutu kõrpsude söömise isu ära (vähemalt praegu mõneks ajaks). Eelmisest rasedusest mäletan ka meeletut jäätise isu, mida ma sel korral nii väga esile kerkimas pole näinud. Aegajalt jäätist söön aga kindlasti mitte kilode kaupa nagu Gleni oodates (ja imetades).

Üks asi mida ma kindlasti seostan rasedusega ja mis on täiesti uskumatu ja ma arvan, et ainulaadne, on üks pisikene moodustis mu ninas. Mäletan, et käisin eelmise raseduse ajal isegi ninaga arstil, sest see moodustis läks kuiva limaskestaga nuusates pidevalt katki ja veritses aga arsti sõnul seda rasedana eemaldada ei tohtinud. Minu ülletuseks kadus see peale lapse sündi ära. Ja nüüd on ta platsis! Ilmus juba mõnda aega tagasi ja on tegi mulle kuu aega päris palju valu. Nüüd on nina veidi paranenud aga limaskest on ikka meeletult kuiv öösiti.

Ja nagu ka esimese raseduse ajal, veedan ma ka selle raseduse ööd wc vahet joostes. Mul on algusest peale vajadus käia öösiti pidevalt pissil ja see väike inimene mu sees pole ju isegi veel inimese moodigi, et mu põiele suruda.

Esialgu ma ei tundnud vajadust lõuna ajal magada aga viimased paar nädalat, kui Gleni hakkasin kodus haigena lõunaunne panema, hakkasin ise ka tukkuma. Teisalt ma tukkusin Gleniga ka siis, kui ma rase ei olnud aegajalt. Sellist meeletut väsimust küll ei ole aga liikuda ma ei jaksanud üldse nädalate kaupa. Peale seda, kui ilmad hakkasid päiksepaistelisemaks ja soojemaks minema, tundsin ka motivatisooni kasvu. See ilmselt on seotud ikkagi läheneva kevadega, kuna kevad toob mulle alati motivatisooni ja teotahet.

Kokkuvõttes võiks öelda, et see rasedus on alanud veidi raskemal noodil kui Gleni ootus ja mida päev edasi, seda enam ma kaldun arvama, et mu sees tõesti on tüdrukutirts.

Mind ootab märtsikuus ees vereproov, glükoosti test (selgitamaks, kas mul ka selle rasedusega on tekkinud diabeet), ultraheli kuklavoldi uuringuga ja ämmaemanda vastuvõtt. Tegemist jagub ja ennekõike ei jõua ma ära oodata siiski ultraheli mis mulle rohkem rahu südamesse tooks. (Kes mäletab, siis Gleniga läks meil KV uuring päris pikaks, kuna tema KV oli lubatust suurem ja see suurendas riski haigele lapsele. Seetõttu pidime mitu nädalat ootama biopsia vastust, et teada, kas meie beebike ikka terve on)

Hoian teid ikka kursis, kuidas mul ja kõhus kasvaval inimesel läheb.

Ja üks pilt minu eilsest väga toredast õhtust, kui tähistasin oma 26. sünnipäeva.