Rahulolu peale nii pikka aega?!

Kui tihti ma olen olnud viimaste aastate jooksul rahulolematu? Ilmselt 90% ajast. Olen kuulnud liiga tihti, et olen tänamatu ja ei oska hinnata seda, mis mu elus on hästi ja kui palju eest peaksin tänulik olema.
Möödunud suvel, kui olin palju vaeva näinud iseendaga, vabastanud sadu emotsioone ja teadlikult proovinud olla õnnelik, see tõesti õnnestus mõneks ajaks. Täna aga avastasin ennast olukorras, mida on natuke keeruline seletada, sest see oli minu jaoks lausa võõras aga ma tundsin ta hästi ära, sest see moment erines väga palju sellest, mida ma viimastel aastatel olen tundnud.
Ühtäkki mõistsin, et mul tõesti on praegu kõik väga hästi. Ma ei tee tööd, mida ma teha ei taha. Ma teen midagi, mis mind nii palju huvitab ja mida ma ei tee hetkekski vastu tahtmist. Teen hea meelega fotosid oma vabast ajast ja nädalavahetustel. Lisaks on mul nädala sees õpingud, mis mulle tõsiselt huvi pakuvad ja ma ei lähe kunagi kooli nina norgus.
Jah, ma pole küll oma kehaga üle öö sõbraks saanud, peale aastaid kestnud ebatervisliku ja vaenuliku suhet. Aga ma olen hetkel tänulik, et ta kingib meile veel ühe ime ja ma ei tee enam oma kehale liiga sellisel moel toiduga, nagu enne rasedust.
Nii iseenesest mõistetav, nagu armastav ja armastatud pere, tundub iga päevaga aina olulisem ja olen mõistnud, et olen peaaegu 100% pere inimene. Samas olen hakanud pühendama ka ootamatult palju aega sõpradele ja ei püüa leida oma laiskusele vabandusi, miks mitte võtta osa mõnest üritusest, mis mind jälle sõbrannadega kokku viiks.
Hea on tunda tõusu ja rahulolu. 🙏❤️

IMG_779210792555968_IMG_778410792632112_IMG_7785IMG_7711IMG_7732IMG_7718IMG_7763IMG_7767

Advertisements

Nemad aitasid mul hirmu ületada

Mind on juba mõnda aega huvitanud pildistamine ja olen seda vaikselt teinud. Alustasin oma lapse pildistamisega. Mingi aeg tegin pilte Huppa modellidest ja tundsin, kuidas see on nii minu asi. Kui Soomes tööl hakkasin käima, polnud aga enam aega kaamerat kätte võtta ja mõned kuud asi nö seisis. Peale töötuks jäämist otsustasin, et ma ei lähe enam koristustööga iial oma tervist lõhkuma ja kirjutasin ka blogis, et soetasin uue kaamera. Uus kaamera ja uus objektiiv aga ei tähendanud kaugeltki seda, et iga päev kaamera käes ringi käisin. Pigem jäi kaamera seda “oma aega” ootama, sest ma olin nii ebakindel endas. Mõtlesin, et kuidas ma ikka hakkan võõraid pildistama nii vähese kogemusega ja veel enam, kuidas ma saaks selle eest raha küsida. Ometigi üks fotoshoot on nii suur töö ja iga töötegija soovib oma töö eest tasu. See ei pea olema RAHA. Paljud fotograafid teevad ka kootöid blogijate ja kuulsustega, et ennast reklaamida. Aga selle tulemuseks peaks ikkagi olema tulevikus sissetuleku kasvamine. Lihtsalt tundus mulle, et äkki ma pole piisavalt hea, et ka tavalistest fotograafidest soodsama hinnaga pilte hakata tegema ja kogemusi hankida. Iga fotograaf alustab kuskilt ometigi ja keegi pole profesionaaliks sündinud.

Üks fotoshoot ei piirdu ju vaid piltide klõpsimisega. Kogu maagia sünnib pigem arvutis, tundide kaupa töödeldes. Iga fotograaf mõistab, millest ma räägin, oled sa siis algaja või juba professionaal. Minu, kui algaja jaoks on see kõik eriti keeruline, kuna õpin läbi iga uue pildi midagi uut töötlusest ja pean ennast omalkäel pidevalt harima olemasolevate ja kättesaadavate materialidega.

Ometigi uskus üks armas pere minusse ja nad võtsid minuga ühendust. Naine oli minu blogist lugenud, et tahaksin kätt harjutada ja kutsus mind enda koju pildistama. Esialgu puiklesin justkui vastu ja mõtlesin, et kooli kõrvalt ma neid asju tegema ei hakka. Üks hetk mõtlesin, et mida mul kaotada on. Ütlesin, et teeme ära ja vaatame, mis saab.

Mitu päeva olin ärevil ja möödunud pühapäeva hommikust ei tasu rääkidagi. Ma olin küllaltki stressis, sest ma ei tahtnud ju ometigi ühe pere aega niisama raisata. Juhtus aga midagi üllatavat nii minu kui ka nende jaoks. Me jäime mõlemad väga rahule tulemusega. Ja sellest fotoshoodist saigi justkui tõuge mulle, et ma saan hakkama ja siit on vaid edasi minna.

Mis saab edasi? Ma hakkan nüüd väga tõsiselt kätt harjutama ja proovin harjuda olukorraga, et kohtun igal fotoshoodil uute inimestega ja iga inimene on väljakutse omaette. Ma olen nii põnevil, sest iga inimene soovib ometigi pildile jäädvustada vaid oma parimad küljed. Olen käinud minagi mõned korrad fotograafi juures ja pettumus on tohutu, kui fotograaf leiab üles minu kõige nõrgemad küljed. Mitte keegi pole ebafotogeeniline. Lihtsalt fotograafi ja modelli koostöö ei suju minu silmis.

Tahaksin ka muidugi võtta koolitusi tulevikus. Uurisin isegi veidi Soomes pakutavatest koolitustest ja need polegi nii kallid, kuid oma emakeeles oleks õppida siiski mugavam. Kuid ennekõike tuleb oskusi ikka kogemustega, kas pole? Korvpallur võib tehnikaid teada ja olla teoorias väga tugev aga kui ta ise ikka loopinud pole korvi suunas, ei tule sealt miskit.

 

 

Kui valmis me teise lapse tulekuks oleme?

Heihoo, armsad!

Täna, kui emme ütles mulle, et ta soetas meie tulevasele beebile juba lamamistooli, hakkasin mõtlema, et mis seis meil siis on nende asjadega. Kui aus olla, on vajalikud asjad soetatud üllatavalt varakult, arvestades seda, et tegu pole mu esimese lapsega. Teise lapsega võiks ju arvata, et ärevus pole enam nii suur kõiki neid pisikesi bodysid ja käru soetada. Aga ärevus on vist sama suur, kui esimese lapsega, sest rasedariideid ja beebi asju ostsin juba enne rasedusest teada saamist kokku.

Muidugi on minu emme ja minu vanaema sama elevil, kui mina ja ka nemad juba valmistuvad. Oh, meie kõhus kasvav väike inimene on juba praegu nii oodatud, kui oli tema vend.

Vahetevahel vaatan juba valmis olevaid asju ja mõtlen, et ega meil eriti midagi vaja ei olegi enam. Teisalt, kui hakkan selgemalt läbi mõtlema igapäevaelu, tuleb aina uusi ja uusi asju, milleta hakkama ei saa. Selleks otsustasin enda ja lähedaste elu natuke lihtsamaks teha, et oleks selge, mis meil juba olemas ja mida meil veel vaja on.

Üllataval kombel on meil kõige suuremat kulu nõudvad asjad olemas. Halleluuja!

1. Vanker – mõned nädalad tagasi, tuli meil see teema taaskord üles ja olin selle peale päris palju juba mõelnud. Küsisin ka blogis nõu, mismoodi toimida, millist käru me kolmeaastase lapsega vajame ja kas kolmene üldse vajab enam kohta kärus. Paljud olid arvamusel, et vajaksime Glenile veel kohta. Samas on paljud vanemad kogemusega, et nii suur laps tahab ikkagi ise liikuda, kas siis jalgsi või rattaga jne. Kuna esialgne plaan oli, et Glen jääb ikkagi lasteaialapseks, oleksid minu päevad peamiselt ühe lapsega jalutamas ja nii saigi otsus osta suure sooduka ajal uus Thule Urban Glide koos korviga. Seni aga sõidab selle kevade ja suve veel käruga Glen. Sügisel võtame istumisosa maha ja lükkame raamile beebikorvi.

rhdr

Mõni nädal hiljem painas mind endiselt peas mõte, et mis siis kui mul ikka mõlemale lapsele vaja kohta kärus. Ikka hoidsin silmi lahti kahakohaliste kärude pakkumistel ja oli mõttes isegi Thule Duo aga see on ikka liiga kallis veel lisaks osta. Jäi silma Facebooki marketplaces üks käru, mida oli vaid mõned korrad kasutatud ja hind oli hea, väga hea. Ma ei jää kuidagi miinusesse, kui seda ka ise kasutanud olen. Pildil ei ole veel teist istumis osa aga ka see oli kaasas.

 

2. Turvatool – meilegi täiesti uskumatu aga meil on see tõesti olemas. Ma ei olnud jõudnud isegi pikemalt mõelda selle üle, kui juba mitmeid nädalaid tagasi tuli mulle kiri postkasti. Mulle kirjutas naine, kes selgus, et on minu isa naaber (minu lapsepõlvekodu, kus issi endiselt elab). Ta kirjutas, et tahab enda ühe lapse kasutatud turvahälli just meie lapsele kinkida ära. Pakkusin küll mitu korda välja, et ehk on hällile siiski suurema abivajadusega peresid, kuid tema, kui minu blogi lugeja, tahtis selle just meile anda. Turvahäll oli juba peagi üleval korrusel mu isa juures ja mina riputasin talle Olustveres käies pisikese kingituse ukse külge. Nii ootamatult tore, et saime ühe väga suure ja kuluka asja nõndaviisi. Aitäh veel kord kinkijale.

3. Häll/voodi – sellega on nüüd lugu selline, et pikemat aega piinab mind mõte sellest, et sel korral hakkab beebi häll meie voodi küljes olemas. Gleni ajal ei osanud ma arvata, et lapse lähedal olu (eriti imetamise ajal) on sedavõrd oluline. Soovin, et keegi oleks mulle tol korral seda öelnud, sest meie ostsime hälli, millel külg ei olnud eemaldatav ja nii ma tõstsin aasta aega oma last hällist enda juurde ja siis tagasi.. terve öö. Peamiselt tõstsin ta peale igat söömist oma voodisse tagasi, seda lihtsalt seetõttu, et ei mina ega G ei saanud välja puhata, kui laps meie vahel magas.

Teisalt on meil Gleni voodi endiselt alles ja tunnen sellel nagu mingit emotsionaalset väärtust. Ja võimalik, et ühel hetkel me selle voodi ka kasutusse võtame, kuna mingis vanuses oli võrevoodi nii hea koht, kus laps panna olema seni, kuni põrandad vaja pesta jne.

Siiski liigitaks ma hetkel pigem voodi veel vajalike asjade alla, et oma elu lihtsamaks muuta. Seda enam, kui me mõnikord tahame näiteks terve perega nö ühte voodisse mahtuda, on beebil ikkagi oma pesa meie juures.

4. Lamamistool – täielik elupäästja minu arvates. Mul Glen armastas selles olemist ja tegi minu elu ikka väga paljudes olukordades lihtsamaks. Teadsin kohe, et ka sel korral seda imevidinat vaja. Gleni toolil oli näiteks surisev programm ja minu arust sai panna ka mängukaare sinna, mis laulis. Sel korral kuulsin nii palju kiidusõnu just babybjörni kohta ja kui veel tegin instagramis küsituluse, tuli sealt peaaegu ainult ülistavat tagasisidet. Juhtus veel nii, et üks jälgija oli valmis nende väga korralikust toolist loobuma ja nii saingi babybjörni lamamistooli hea hinnaga ja väga heas seisukorras.

5. Riided, riided ja veel kord riided – pole kahtlustki, et enamus ajast, mil Glen sündis, on tema kapis olnud riideid pigem palju. Ma ei ole kallite brändide fänn aga mul peab olema lapsele igaks olukorras vastav riietus. Pealegi on tal vanaema ja vanavanaema, kes pea alati midagi ostavad või toovad. Muidugi olen ma proovinud ka eestlaste loodud brände ja mulle väga meeldivad need. Lihtsalt minu rahakott pigem ei võimalda seda, et kapis oleks 40 eurosed dressipluusid ja mütsid igas suuruses, igaks hooajaks jne. Mul on olnud mingid perioodid, kus kasutan peamiselt kaltsukatest saadud riideid Glenil, kuid võimalusel olen soetanud ka kvaliteetsemaid rõivaid. Ma pole kunagi pidanud nende ostu ka kahetsema, sest kvaliteetsed ja kallimad rõivad on vastupidavad ning neile on hea järelturg. Ma olen ka hull kaltsuka hunt ja ei möödu kunagi tuimalt lastsriiete stangedest. Beebile on olemas suurem osa vajalike asju. Hetkel tean, et nimekirjas on vaid sokid rõivastest. Muu kõik on peamiselt olemas juba mitmes suuruses.

6. Soojakott – mul oli kindel plaan osta soojakott Petite Cherie taaskord aga sain täiesti uskumatult soodsa – 10€ eest kauni soojakoti järelturult ja olen väga rahul.

smacap_Bright

7. Mängiasjad – ei tunne otseselt mingit vajadust millegi järele. Kui ta kasvab, hakkavad nad Gleniga asju jagama. Ainus mis võiks liigitada vajaminevate asjade alla on mingid närimislelud. Teate küll need igasugused rõngad ja lutiketid ja muidugi klassikalised Sophied. Neid oleks vaja aga muidu ma pigem enam mänguasju juurde ei ostaks, sest muidu me lihtsalt ise upume neisse.

8. Beebiraamat – ideaalne ja nunnu kink, I know aga alles hiljuti kirjutas mulle üks ettevõte, et soovib meile Beebiraamatu kinkida, kui oleme lapse soo teada saanud.

9. Turvahälli soojakott – Õnnestus saada just meile sobiv soojakott järelturult ja seega kokku hoida selle arvelt umbes 20-30€. Jee!

10. Beebitekk, marlilapid, lutid

Siin kohal ka olemasoleva kraami list tõmbubki kokku ja läheb sujuvalt üle juba puuduolevale kraamile.

1. Riidest mähkmed – ise ka päriselt veel ei tea kas see on minu jaoks aga ma tahan anda lapsele võimaluse ja loodusele võimaluse. Ma pole suur loodulaps ja mul pole kolme erinevat prügikasti kodus aga miski mind köidab neid proovima. Hakkan tasapisi uurima, millise firma riidest mähkmeid kõige enam soovitatakse ja panen siia hiljem kirja. Palun meile mitte kinkida suuremaid kui imiku riidest mähkmeid ja vaid selle brandi omi, mille siia kirja panen. Ma ei tea, kui kaua ma kasutan neid, võimalik, et löön kahe kuu pärast käega. 

2. Rinnapump – enne esimest last mul seda osta ei soovitatud, kuna polnud teada, kas ma seda üldse vajan. Vajasin ikka ja kasutasin ühte käsipumpa, kuna aga pumpamine niivõrd tüütu oli, ei viitsinud ma seda tihti teha ja eriti kätte ka selle pumbaga ei sa saanud piima. Nii läksimegi umbes pooleaastase lapsega lihtsamat vastupanuteed ja minu eemal oleku ajal, sai laps vajadusel rpa’d. Teise lapsega tahaksin siiski seda muret ennetada ja osta korraliku elektrilise pumba. Olen uurinud isegi, et amazoni kaudu nt saadab alla 20€ eest väga korraliku isendi, mis ühe lapse ajal teeb oma töö edukalt ära.

3. Reisivoodi – kuna me käime ikkagi aegajalt külas Eestis, on reisivoodi asendamatu tähtsusega. Ma ei tea miks me Glenile selle imelise asja alles möödunud sügisel ostsime ja iga kord külas olles pidime teda valvama, et ta suures voodis magades maha ei kukuks jne. See on tõesti hea asi külas käimiseks ja kuna Glen veel mõnda aega kindlasti enda omas magab, vajame teist meie tulevasele. 

4. Kandekott või lina – ma olen üsna veendunud, et välistan lina siiski sellest valikust, puhtalt seepärast, et olen liialt mugav ja laisk, et õppida ja siduda beebit. Olen nii palju kuulnud Tula headusest ja ilmselt Tula meie peres ka koha leiab. Esimest last ma ei kandnud ja kunagi kotti ei ostnud kandmiseks aga see tundub kuidagi nii mugav ja mõnus asi olevat.

5. Tegelusmatt – just nimelt arvan, et vajame ka sel korral midagi sellist mati sarnast, kuna meil on koer. Mati pealt oli hea tolmuimejaga karvad kokku tõmmata ja asi ants. Vajadusel sai ka näiteks okseplekikesed lapiga ära tõmmata. Tegelustekk oleks tüütu puhastada ja ma tean, et selle pessu panek nõuaks palju aega ja just seda sobivat aega. Gleniga kasutasime hästi värvilist numbrimatti aga teise lapsega eelistaksin neutraalseid toone, et see matt elutoas nii hullusti silma ei karjuks.

6. Öölamp – ma ei tea kas me veel elame siis siin korteris, aga ilmselt parim variant on ikkagi ka uues kodus see, et paneme seinale, minu pea juurde pisikese lambi, mis annab väga vähe valgust, et vajadusel lapse mähe öösel vahetada või imetamise ajaks tuli põlema panna. Gleniga oli meil üks mänguasi kingitud, mis laulis ja millel olid tuled ka sees, ning kustus automaatselt 20 min möödumisel. See oli päris asjalik lamp aga tal polnud päris oma kohta. Seinalamp oleks ideaalne.

7. Voodiriiul – Glenile õmmeldi selline minu mäletamist järgi kingiks või ostsin ma selle mingi eriti hea hinnaga ja mulle hullult meeldis see. Väga vajalik asi mähkmete, luttide, vitamiinide jms jaoks. Kasutasime seda päris pikalt ja ma teadsin alati, millised vajalikud asjad ma kasvõi pimedas sealt leian.

voodiriiul.nr148.jpg

8. (veel sulgudes mähkimislaud) – Gleni ajal panime mähkimisaluse lihtsalt tema hälli peale, kuid sel korral ei ole plaanis hälli paigutada selliselt ja aluse sinna peale panemine ei sobi kuidagi. Teisalt ei mahu meile hetkel magamistuppa kindlasti selline asi ära, ammugi mitte vannituppa. Selles osas on kõik siis selgumisel alles, kuid eelistaksin, et mul oleks siiski kindel koht tema mähkimiseks. 

9. Juhul, kui meie kolimine majja tõesti toimub nüüd niipea, kui me loodame, vajame kindlasti ka beebimonitori. Teisalt, kui ka laps magab rõdul talvel, on see abiline siiski vajalik, kuna akent ju kogu aeg lahti ei hoia. Glen magas enamus oma uinakutest just rõdul ja tundsin ikka aegajalt puudust monitorist, kui tahtsin näiteks magamistuba või vannituba koristada samal ajal. Seetõttu vajame kindlasti õues kasutamiseks sobivat monitori. Igasugused soovitused on teretulnud.

10. Beebitarvete kott, millel on pikem sang, et saaksin selle panna vajadusel üle õla või käru lükkesang külge rippuma.

Tahan veel kord rõhutada asju, MIDA ME KINDLASTI EI SOOVI EGA VAJA!

HÄLLI PEHMENDUSED – ma ei tundnud neist kunagi puudust Gleniga ja mulle ei meeldi oma vaatevälja lapsele ära vooderdada.

ALKOHOL – ma tean, et on kombeks kinkida miskit kanget näiteks issidele, kes on suure töö ära teinud, aga meie peres pole kange alkohol hinnas. Pigem eelistame midagi toitvat näiteks mõne resto kinkekaarti, et omale veidi aega võtta kahekesi.