Nemad aitasid mul hirmu ületada

Mind on juba mõnda aega huvitanud pildistamine ja olen seda vaikselt teinud. Alustasin oma lapse pildistamisega. Mingi aeg tegin pilte Huppa modellidest ja tundsin, kuidas see on nii minu asi. Kui Soomes tööl hakkasin käima, polnud aga enam aega kaamerat kätte võtta ja mõned kuud asi nö seisis. Peale töötuks jäämist otsustasin, et ma ei lähe enam koristustööga iial oma tervist lõhkuma ja kirjutasin ka blogis, et soetasin uue kaamera. Uus kaamera ja uus objektiiv aga ei tähendanud kaugeltki seda, et iga päev kaamera käes ringi käisin. Pigem jäi kaamera seda “oma aega” ootama, sest ma olin nii ebakindel endas. Mõtlesin, et kuidas ma ikka hakkan võõraid pildistama nii vähese kogemusega ja veel enam, kuidas ma saaks selle eest raha küsida. Ometigi üks fotoshoot on nii suur töö ja iga töötegija soovib oma töö eest tasu. See ei pea olema RAHA. Paljud fotograafid teevad ka kootöid blogijate ja kuulsustega, et ennast reklaamida. Aga selle tulemuseks peaks ikkagi olema tulevikus sissetuleku kasvamine. Lihtsalt tundus mulle, et äkki ma pole piisavalt hea, et ka tavalistest fotograafidest soodsama hinnaga pilte hakata tegema ja kogemusi hankida. Iga fotograaf alustab kuskilt ometigi ja keegi pole profesionaaliks sündinud.

Üks fotoshoot ei piirdu ju vaid piltide klõpsimisega. Kogu maagia sünnib pigem arvutis, tundide kaupa töödeldes. Iga fotograaf mõistab, millest ma räägin, oled sa siis algaja või juba professionaal. Minu, kui algaja jaoks on see kõik eriti keeruline, kuna õpin läbi iga uue pildi midagi uut töötlusest ja pean ennast omalkäel pidevalt harima olemasolevate ja kättesaadavate materialidega.

Ometigi uskus üks armas pere minusse ja nad võtsid minuga ühendust. Naine oli minu blogist lugenud, et tahaksin kätt harjutada ja kutsus mind enda koju pildistama. Esialgu puiklesin justkui vastu ja mõtlesin, et kooli kõrvalt ma neid asju tegema ei hakka. Üks hetk mõtlesin, et mida mul kaotada on. Ütlesin, et teeme ära ja vaatame, mis saab.

Mitu päeva olin ärevil ja möödunud pühapäeva hommikust ei tasu rääkidagi. Ma olin küllaltki stressis, sest ma ei tahtnud ju ometigi ühe pere aega niisama raisata. Juhtus aga midagi üllatavat nii minu kui ka nende jaoks. Me jäime mõlemad väga rahule tulemusega. Ja sellest fotoshoodist saigi justkui tõuge mulle, et ma saan hakkama ja siit on vaid edasi minna.

Mis saab edasi? Ma hakkan nüüd väga tõsiselt kätt harjutama ja proovin harjuda olukorraga, et kohtun igal fotoshoodil uute inimestega ja iga inimene on väljakutse omaette. Ma olen nii põnevil, sest iga inimene soovib ometigi pildile jäädvustada vaid oma parimad küljed. Olen käinud minagi mõned korrad fotograafi juures ja pettumus on tohutu, kui fotograaf leiab üles minu kõige nõrgemad küljed. Mitte keegi pole ebafotogeeniline. Lihtsalt fotograafi ja modelli koostöö ei suju minu silmis.

Tahaksin ka muidugi võtta koolitusi tulevikus. Uurisin isegi veidi Soomes pakutavatest koolitustest ja need polegi nii kallid, kuid oma emakeeles oleks õppida siiski mugavam. Kuid ennekõike tuleb oskusi ikka kogemustega, kas pole? Korvpallur võib tehnikaid teada ja olla teoorias väga tugev aga kui ta ise ikka loopinud pole korvi suunas, ei tule sealt miskit.

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s