Postituses olevad pildid on sündinud koostöös fotograafiga Maris Raud. Piltidel olev kleit ja aksessuaar pärinevad Ilus Hetk ettevõttelt, mis laenutab kleite rasedatele emadele pildistamiseks. Ja kaunis jumestus on tehtud MUA Katriinil.
Juba päris mõnda aega tagasi käisid sõbrannad välja idee, et nemad tahavad korraldada peo, kus meie perele tehakse lapse sugu teatavaks. Meil jäi kokkulepe, et lapse sugu läheb ümbrikusse ja ümbrik kiiremas korras minu sõbranna kätte. G oli sellega igati nõus, kuna väitis, et temal pole vaja sugu teadagi, tema teab niigi, et meil tütar sünnib. Mina ikka kaldusin poisi poole, kuigi sügaval sisimas ikka unistasin roosast mannast. Aga ma juba kord olen inimene, kes julgeb unistada, aga võtab elu üsna realistlikuna, ehk siis kõik ei lähe alati soovide järgi. Esmatähtis oli ikka alati kuulda ültrahelis, et lapsega kõik korras oleks.
Kui aus olla, siis peale ultraheli valdas mind vaid rõõm, et lapsega kõik tip top ja suurt ärevust seoses sooga ei olnudki. Olin üsna neutraalses seisundis. Mõni päev ehk kruttis veidi rohkem pinget, kui mõnda nunnud kleidikest müügil nägin, aga ei tihanud osta, sest ei teadnud kas tegu on poisi või tüdrukuga.
Kuna ma siiski liialt unistada ei julenud, pöörasin kuidagi rohkem tähelepanu ikka poiste asjadele. Teadsin, et kui ka tüdruk peaks tulema, saan hiljem need poiste asjad lihtsalt maha müüa. Tegelt olen ma juba päris pikalt nii poiste kui ka tüdrukute riideid ostnud, kuid pigem neutraalseid värve. Üks päev nägin siis jällegi mingeid nunnusid poiste asju müügil ja kirjutasin emmele, et kui poiss on, ole hea osta ära. Emaga jäi kokkulepe, et nii ta teeb. Aga mingit vihjet ta mulle siiski soo kohta ei andnud.
Päevad möödusid endiselt teadmatuses. Aga üks päev sattusin facebookis selle sama müüja kuulutusele, kellele oli kirjutanud, et mu ema võtab ühendust, kui tegu on poisslapsega. Kujutate ette, kui tobe ja õnnetu juhus. See naine polnud selle ajani neid asju ära müünud ja just mina sattusin sellele kuulutusele. No, siis oli tegelikult vaid kaks otsa vaja kokku panna ja mulle oli üsna selge, et tegu on tüdrukuga. Eks ma korra ikka proovisin ennast veel segadusse ajada, et ehk emmel polnud raha osta neid asju või MIS IGANES! Aga ennast lolliks teha iseenda ees oli juba natuke tobe. Ega ma kohe muidugi välja ei vuristanud samal päeval ei emale ega sõbrannadele, et tean seda. Ei julenud.. nii tube. Kõik oli korraldatud ja kõik pidi olema üllatus. Aga tundus kuidagi mannetu minna peole ja teha nägu, et ma ei tea midagi ka. Seega räkisin kõigile välja, et sugu on nüüd meilegi kahjuks teada.
Selline see eluke kord on.
Peale seda läks mul muidugi korralik tüdrukule sobilike asjade soetamine lahti ja nüüdseks olen juba päris pikalt ettevalmistunud just rõivaste osas. Mõtlesin nii, nagu paljud teised emmed, et ei pea sugugi kõik olema roosamanna aga noh, paratamatult selles suunas see riidekapp liigub.
Ja muidugi me oleme niiiii rõõmsad. Ma unistasin juba esimese raseduse ajal sellest, et saaks beebile kleidikesi selga panna ja tulevikus tütrele patse punuda. Nüüd see unistus siis täitub.
Karoliina Koovit 