Eluaegne rase

Oeh, esimese raseduse ajal sain nii mõnigi kord seletada teenindajatele, tuttavatele ja kõikvõimalikele inimestele, et ma tõesti kannan ainult ühte last ja asjatundlikud inimesed tõesti on hinnanud lapse sündimise tähtajaks detsembri. Tundsin ennast ise ka aegajalt juba eluaegse rasedana aga selle rasedusega tulid “kõhu kommentaarid” ikka eriti varakult. Kahjuks panevad need kommentaarid mind siiani kergelt õhku ahmima, kui mulle öeldakse, et ma ikka NIIIIII SUUUR ja kas on ikka kindlasti üks beebi. Mul pole midagi selle vastu, kui ma ise selle teemaks võtan ja selle üle nalja viskan, aga kui võhivõõras inimene seda teemaks toob ja küsib nii taktitundetu küsimuse, siis on see väga kohatu.

Aga tuleb tunnistada, et kuigi ma paisusin üsna kiirelt ootamatult suureks kõhu piirkonnast, ei viinud see minu enesehinnangut kuidagi alla. Pigem on rasedusega mul enesehinnang muutunud stabiilsemaks. Varasemalt olin ma pidevalt suhteliselt augus ja ei arvanud endast eriti midagi, just oma keha suhtes. Oli paremaid perioode, kui kaalu langedes veidi enesehinnang tõsusi aga peamiselt pigem madal. Õnneks sel korral on rasedus mõjunud pigem positiivselt. Samas ei ole selles ka midagi imelikku, kui naised ennast raseduse ajal paisudes ebakindlamana tunnevad päev päevalt. Kui te seda tunnete, siis olge lihtsalt ettevaatlikud, et see ebakindlus edasi ei kanduks peale rasedust, sest siis võib see juba tõsiseks mureks kujuneda, nagu minul kujunes ja millest ma pääsesin vaid uue rasedusega.

Selle raseduse ajal olen saanud väga armsaid komplimente, et rasedus sobib mulle ja mu kehale väga hästi ning lapse kandmine paneb mu särama. Ja minu arvates teeb rasedus seda iga naisega. Seda on nii tore kuulda, et olen isegi naljaga öelnud, et peaksin ehk eluaegseks rasedaks hakkama. 😀

Kui aus olla siis ma tegelikult imestan, et naabrid või kasvatajad pole küsinud, et kas ma jäängi rasedaks, sest juba kevade alguses käisin kõhukesega ringi. Mõni naine sünnitab juba kuu aja pärast, peale kõhu ilmumist aga mina siin tiksun juba pea pool aastat nädal nädalalt ümaramana. Ilmselt kukub mõni kõrval rühma kasvajata pikali, kui näeb, et augustis peale puhkust mina ikka kõhuga olen. 😀 Samas Gleni rühma kasvatajad teavad, et mul TA septembris on, küllap on juba uuritud neilt, et millal ma kavatsen töö lõpule viia. 😀

Tõde on see, et rasedus on üks paganama raske teekond, lõppeb väga valusa kogemusega ja see mis sünnitusele järgneb on ka piisavalt raske, et mitte eluaegne rase olla. Ma tõsiselt ei suuda mõista, kuidas inimesed jaksavad viis rasedust ära teha ja mõni naine isegi 10 last üles kasvatada. R E S P E K T!

Nagunii küsitakse peale lapse sünnitamist, et millal siis uus plaanis. Võin etteruttavalt öelda, et hetkel pole meil plaanis küll rohkem lapsi teha. Proovime saada kahe kasvatamisega hakkama tulevikus ja teha neist normaalsed inimesed.

Üleüldiselt on rasedus kulgenud normaalselt. Olen nüüd 28 nädalat juba rase olnud ja liigun kenasti samm sammult edasi. Beebi on aktiivne ja puksib küllaltki palju. Loomulikult teeb ta seda eriti õhtuti, kui pikali heita tahan ja puhata viimaks. Ma ei saa kurta millegi muu üle, kui selle, et kõht tõesti on väga suur ja see teeb liikumise raskeks ning mida enam ma liigun, seda rohkem hakkab see raskus seljale. Pean aegajalt ikka valuvaigisti sisse võtma, kui õhtul on näiteks fotoshoot plaanis. Aga sinna pole küll midagi parata, sest kõhu suurust ei saanud ma endale valida rasestumisel, selline mulle anti ja sellisena ma pean lõpuni veerema. Teisel trimestril oli mul päris palju ka peavalusid aga selliseid nagu Gleni ootamise ajal kindlasti mitte. Sain siiski normaalselt elada ja tundsin ennast suures pildis ikkagi inimesena. Gleni ootusel olid peavalud ikkagi nii hullud, et ma ei saanud püstigi voodist.

Hiljuti testisin taaskord glükoosi taluvust ja pääsesin ka sel korral diabeedist. Hetkel pole arstil plaanis mind rohkem testima saata aga näis kuidas kaal edaspidi tõuseb, sest siiani on kaal väga tagasihidlikult tõusnud võrreldes Gleni ootusega.

Olen lugenud naiste hirmudest enneaegse sünnituse ees ja seda hirmu tundsin ka mina Gleni oodates. Sel korral ma seda hirmu ei tunne, sest Gleniga ei olnud mul lootustki ise sünnitama hakata. Pigem kardan ma seda, et preili otsustab istuda lõpuni ja võimalik, et isegi septembri LÕPUNI minu kõhus. See on tõesti ilmselt mu suurim hirm praegu, kuigi ega see lapsele ilmselt halba ei tee aga kolm kuud veel rasedust .. oioi. Lihne mul nagunii olema ei saa, see on fakt. Aga seda teadsin ma juba eelmisest rasedusest. Mäletan veel üsna värskelt, kuidas tol korral olin nõus kõigega, et rasedus lõpule saaks juba viidud ja laps sülle saada. Ja siis saingi oma esilekutsumise ja väga raske sünnituse. Ehk suudan sel korral ikka lapse tulekut rahus oodata ja neiu annab mulle veidi meeldivama kogemuse sünnitusel.

Aitäh, kõigile kaasaelajatele. Kõigile kaaspaisujatele palju kannatust ja peame selle suve vastu. 🙂

Fotod: Maris Raud

Kleit: Ilus Hetk

MUA: MUA Katriin

Mina panin oma lapse noorelt lasteaeda e tunded aasta hiljem

See on teema, mille kohta on mulle ikka aegajalt kirjakesi potsatanud postkasti. Ennekõike emadelt, kes sama teed läbivad, nagu mina aasta tagasi. Aga ma ei ole sellel teemalt nii suurelt ja konkreetselt julgenud kirjutada, kuna kardan hukkamõistu. Teisalt tean, et paljud pered selle otsuse teevad ja neile on see postitus pigem abiks. Sisimas ma ju tean, et nagunii on emasid, kes selja taga räägivad ja kiruvad, kui halb ema ma olen ja halb eeskuju oma jälgijatele. Teisalt, ei ole ma oma elus kunagi teinud otsuseid selle pärast teisiti, et keegi minust halvasti mõtleb. Olen teinud sedasi, nagu minule parim ja kuidas parasjagu soov on olnud. Saime varakult lapse peale tutvumist G’ga, võtsime koera juba kuu peale kokku kolimist, kolisime KAKS korda Soome, otsustasime teise lapse saada, kuigi ma pole ehk veel 100% valmis selleks vaimselt – aga need otsused on siiski sündinud. Nagu sündis ka otsus panna Glen lasteaeda, kui ta oli vaid 1,5-aastane.

Kogu see protsess oli küllaltki lühike ja ootamatu. Olin ühtäkki saanud nagu puuga pähe, kui mõistsin, et emapalk on läbi ja ma tõesti ei pannud sentigi kõrvale. Ma ei mõista ennast täna selle pärast hukka, kuna ma olen loomult väga halb raha koguja. Muidugi oleks võinud ju kasvõi mõne kuu jagu rahakest olla kõrval aga mida ei olnud, seda ei olnud. Ma olen üsna kehv majandaja rahaga aga ilma rahata ei kujutanud ma enam oma olukorda hästi ette. Hakkasin tõesti kaaluma tööle minekut.

Aga see polnud ka minu ainus põhjus, miks ma last tahtsin lasteaeda panna. Julgesin öelda juba tol korral ja julgen ka täna, et emadus oli tol perioodil minu jaoks väljakannatamatult raske. Mitte ükski naine ei näe seda olukorda ette, mismoodi ta 1,5-aastasega toime tuleb, mistõttu ei taha ma isegi kuulda lauset “Miks vaja siis lapsi teha, kui hakkama ei saa kasvatamisega!” Ma olin iga päev nagu tiksuv pomm ja ootasin meeleheitlikult meest pikkadelt tööpäevadelt koju. Asi ei olnud ainult selles, et ma ei oleks lapse jonnihoogudega hakkama saanud ja lihtsalt väsinud, sest oma aega mul ju praktiliselt polnud. Selle juures mängis väga suurt rolli ka tollel ajal suur pühedumine iseendale. Mul oli täielikult fookuses minu oma keha. Ja mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Julgesin tunnistada omale, et nüüd vajan ma aega iseendale. Kõik negatiivsus oli üle aasta kogunenud minusse peale lapse sündi, millega oleks pidanud kohe tegelema.

Saime erahoidu koha väga kiirelt ja minu positiivseks üllatuseks ka kõige lähimasse, mis võimalik. Seal juures olin valmis iga päev last jalgsi lasteaeda viima mitu kilomeetrit ja koju tooma, sest bussiliiklus seal vahel oli olematu ja auto kasutamise võimalust mul polnud. Hakkasime Gleniga harjutama ja samal ajal otsisin väga aktiivselt omale töökohta, mis võimaldaks mul lapse hommikul 8-9 ajal lasteaeda viia ja õhtul kella 17 ajal järgi minna. Valikut praktiliselt polnudki. Glen juba harjutas tublisti aga minu tööotsingul oli vaid üks väljavaade – taksojuhi. (ja seda väljavaadet mu elukaaslane absoluutselt ei toetanud, sest see oleks näinud ette ka nv öösiti töö tegemist, mis pole naisjuhile eriti ohutu)

Samal ajal, kui mina üritasin meeleheitlikult tööd leida, tulla toime iseenda ja oma enesehinnangu probleemidega, lapse lasteaiaga harjutamisega ning seal juures ise pisaraid valades, ennast halvaks emaks pidades, tulid mehele pidevad kõned Soomest endiselt ülemuselt. Mida ta ikka tahtis .. et G tagasi tema juurde tööle läheks. Ta oli algusest peale öelnud, et mees ikka tagasi tema juurde tööle läheks aga G oli pidevalt skeptiline. Ühtäkki hakkas ta aga asja tõsiselt kaaluma. Talle ei meeldinud töö ja graafik, mida ta Eestis tegi niivõrd, kui Soomes tehtav amet. Meil oli rahaliselt Soomes palju lihtsam ja lisaks oli mul ka nii mõnigi isiklik teema, mis mind Soome tagasi tõmbas. Tundsin tollel ajal, kuidas väga armsad inimesed olid jäänud Soome maha. Täiesti veidral kombel tundsin, et ka distants mõjus minu ja mu ema suhtele paremini, kui see, et elasime teineteisest vaid loetud kilomeetrite kaugusel. Lisaks olin äsja kaotanud oma nn usaldusisikud, kes olid ka minu Eestisse kolimise üks olulise tähtsusega põhjuseid ja elasin seda väga raskelt läbi.

Koos sai meil üsna kergelt vastu võetud otsus juba suvel, et me kolime sügisest Soome tagasi. Seal juures soovitas mees mul mitte tööle minna, sest tööleping jääks nii üürikeseks ja lisaks oleks mul parem nö suve nautida, kuna Soome asudes pidin nagunii rasket tööd hakkama tegema. Ma olin käinud ära ühel töövestlusel ja olin praktiliselt tööle võetud juba taksojuhina, kui üle öö tegime otsuse, et sellest kohast loobun ja jään koduseks siiski. Muidugi tekkis seal juures võimalus, et laps jääb siiski minuga igapäevaselt koju ja kogu see harjutamise periood oli läinud nö tühjalt raisku. Aga raske südamega ja veidi isekalt tegin otsuse, et laps käib mõned päevad nädalas hoius edasi.

Muidugi tänasel päeval tagasi vaadates mõtlen, et issand kui väike ta oli ja kuidas ma küll suutsin ta sinna pisarais jätta. Teisalt oli see tol hetkel parim otsus, sest tundsin ennast üle pika aja siiski rõõmsana. Nii imelik öelda, aga üksindus tegi mulle head. Olin iga õhtu nagu uuesti emaks saanud ja ootasin lapsega koos olemise hetki iga õhtu. Paratamatult olen ma arvamusel, et laps on õnnelik, kui ema on õnnelik. Ja minu stress mõjus Glenile vaid halvasti. Laps on alati minu stressi koos minuga läbi elanud. Ma tean, et on tuhandeid emasid kes ei oleks seda otsust teinud minu olukorras aga mina tegin ja ma ei mõistaks iialgi ühtegi ema seda otsust tehes hukka, sest olen seda ise läbi teinud.

See aeg jäi muidugi üsna lühikeseks. Kokkuvõttes käis Glen umbes 2 kuud kindla graafikuga hoius. Õnneks leidis ta seal endale nn tugiisiku ja kuna ma tõesti usaldasin inimesi, kes seal laste eest hoolt kandsid, sain ma oma väikese mehikese sinna rahulikuma südamega jätta.

Tagasi vaadates oli see ka lapse jaoks hea, sest ta harjus olema rohkem ilma minuta. Tänu sellele läks meil Soomes lasteaeda harjutamine võiks öelda, et mängleva kergusega.  Laps teadis, mis teda ees ootab ja mina samuti. Ma usun, et Soomes, võõral maal, võõrkeelses keskkonnas, oleks olnud see lasteaiaga harjumine kordades keerulisem, kui ilma suvise kogemuseta erahoius.

Oktoobri keskel, veidi enne seda, kui Glen sai kaheseks, läkski ta Soome lasteaeda. Ja nagu ma mainisin, läks kogu see aeg üsna mängeva kergusega. Ma ei pidanud kordagi töölt tulema ära seepärast, et laps oleks hüsteeriliselt nutnud või vaimselt raskustes olnud. Ta sai väga hästi hakkama ja vajadusel oli seal olemas tol ajal ka rühmas eesti keelt kõnelev kasvataja. Söömine sujus hästi, lõunauned läksid muretult ja üsna pea laps ei tahtnud pigem õhtuti ära tulla, kui oleks mind nuttes oodanud. Meile sobis ka ideaalselt selline graafik, et hommikuti viis/viib endiselt issi last lasteaeda. Kui on tulnud ette olukordi, et mina seda teen, on see pigem Glenile ebameeldiv.

Peale Gleni Soomes lasteaeda minekut, sai üsna pea selgeks, et kuigi laps harjus kiiresti, väljendus ehk tema stress selles, et ta oli PIDEVALT haige. Gleni köhad, nohud ja kõrvapõletikud olid nagu lõputu õudus. Möödunud talvel oli Glenil kokku 5-6 antibiootikumikuuri, lisaks lugematul hulgal igasugu muid rohtusid. Tal õnnestus külge korjata isegi lihasööjabakter. Õnneks avastasime selle väga kiirelt ja saime õigel ajal ravi peale. Gleni pidevad haigused oli ka üks põhjustest, miks ma Soomes töölt ära tulin. Alles nüüd viimased kuu-kaks saan öelda, et haiguste periood on tagasi tõmmanud. Ta sai küll külma hiljuti ja on veidi tatine ja köhane aga selline meeletu iga paari nädala tagant haigestumine on praeguseks läbi õnneks.

Kõike seda täna uuesti läbi mõeldes tean, mida teha teisiti teise lapsega. Esiteks ma pean pöörama iseenda vaimsele tervisele tähelepanu kohe peale lapse sündi. Ma hakkasin sellele mõtlema alles pea 1,5 aastat hiljem, kui Glen oli sündinud. Suur osa minu muredest oli minu viha mu oma kehaga ja sellest sõltuvalt, kulus mul palju aega hiljem sellele, et sellest suurest vihast lahti saada ja laps jäi seetõttu osaliselt tahaplaanile. Lisaks peaksin ma sel korral suutma oma emapalka koheselt veidi säästa, et selle lõppemisel poleks ma sellised totras olukorras. Aga mis peamine, ma tean nüüd, et lapsed on tublimad, kui me arvata oskame, suur osa lasteaeda mineku probleemidest on meie endi peas kinni, mitte laste.

Soovin, et kõik emad oleks sallivad ja ei halvustaks teiste perede otsust lapsi panna nooremalt lasteaeda. Te ei tea iial, mis selle taga olla võib. See ei ole alati lihtlabane eestlaslik rahamure. Ja mis EESTLASLIK!? Soomes pannakse lapsi juba alla aastasena hoidu, sest emapalk saab läbi.

Glen kannab postituse piltidel Luben Kids’i mütsi, salli ja pükse. Minu Instagramis @karoliinakoovit on ka käimas selle ettevõttelt kinkekaardi loosimine. 💕