Mina panin oma lapse noorelt lasteaeda e tunded aasta hiljem

received_2039576059683320

See on teema, mille kohta on mulle ikka aegajalt kirjakesi potsatanud postkasti. Ennekõike emadelt, kes sama teed läbivad, nagu mina aasta tagasi. Aga ma ei ole sellel teemalt nii suurelt ja konkreetselt julgenud kirjutada, kuna kardan hukkamõistu. Teisalt tean, et paljud pered selle otsuse teevad ja neile on see postitus pigem abiks. Sisimas ma ju tean, et nagunii on emasid, kes selja taga räägivad ja kiruvad, kui halb ema ma olen ja halb eeskuju oma jälgijatele. Teisalt, ei ole ma oma elus kunagi teinud otsuseid selle pärast teisiti, et keegi minust halvasti mõtleb. Olen teinud sedasi, nagu minule parim ja kuidas parasjagu soov on olnud. Saime varakult lapse peale tutvumist G’ga, võtsime koera juba kuu peale kokku kolimist, kolisime KAKS korda Soome, otsustasime teise lapse saada, kuigi ma pole ehk veel 100% valmis selleks vaimselt – aga need otsused on siiski sündinud. Nagu sündis ka otsus panna Glen lasteaeda, kui ta oli vaid 1,5-aastane.

Kogu see protsess oli küllaltki lühike ja ootamatu. Olin ühtäkki saanud nagu puuga pähe, kui mõistsin, et emapalk on läbi ja ma tõesti ei pannud sentigi kõrvale. Ma ei mõista ennast täna selle pärast hukka, kuna ma olen loomult väga halb raha koguja. Muidugi oleks võinud ju kasvõi mõne kuu jagu rahakest olla kõrval aga mida ei olnud, seda ei olnud. Ma olen üsna kehv majandaja rahaga aga ilma rahata ei kujutanud ma enam oma olukorda hästi ette. Hakkasin tõesti kaaluma tööle minekut.

Aga see polnud ka minu ainus põhjus, miks ma last tahtsin lasteaeda panna. Julgesin öelda juba tol korral ja julgen ka täna, et emadus oli tol perioodil minu jaoks väljakannatamatult raske. Mitte ükski naine ei näe seda olukorda ette, mismoodi ta 1,5-aastasega toime tuleb, mistõttu ei taha ma isegi kuulda lauset “Miks vaja siis lapsi teha, kui hakkama ei saa kasvatamisega!” Ma olin iga päev nagu tiksuv pomm ja ootasin meeleheitlikult meest pikkadelt tööpäevadelt koju. Asi ei olnud ainult selles, et ma ei oleks lapse jonnihoogudega hakkama saanud ja lihtsalt väsinud, sest oma aega mul ju praktiliselt polnud. Selle juures mängis väga suurt rolli ka tollel ajal suur pühedumine iseendale. Mul oli täielikult fookuses minu oma keha. Ja mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Julgesin tunnistada omale, et nüüd vajan ma aega iseendale. Kõik negatiivsus oli üle aasta kogunenud minusse peale lapse sündi, millega oleks pidanud kohe tegelema.

received_317425132503780

Saime erahoidu koha väga kiirelt ja minu positiivseks üllatuseks ka kõige lähimasse, mis võimalik. Seal juures olin valmis iga päev last jalgsi lasteaeda viima mitu kilomeetrit ja koju tooma, sest bussiliiklus seal vahel oli olematu ja auto kasutamise võimalust mul polnud. Hakkasime Gleniga harjutama ja samal ajal otsisin väga aktiivselt omale töökohta, mis võimaldaks mul lapse hommikul 8-9 ajal lasteaeda viia ja õhtul kella 17 ajal järgi minna. Valikut praktiliselt polnudki. Glen juba harjutas tublisti aga minu tööotsingul oli vaid üks väljavaade – taksojuhi. (ja seda väljavaadet mu elukaaslane absoluutselt ei toetanud, sest see oleks näinud ette ka nv öösiti töö tegemist, mis pole naisjuhile eriti ohutu)

Samal ajal, kui mina üritasin meeleheitlikult tööd leida, tulla toime iseenda ja oma enesehinnangu probleemidega, lapse lasteaiaga harjutamisega ning seal juures ise pisaraid valades, ennast halvaks emaks pidades, tulid mehele pidevad kõned Soomest endiselt ülemuselt. Mida ta ikka tahtis .. et G tagasi tema juurde tööle läheks. Ta oli algusest peale öelnud, et mees ikka tagasi tema juurde tööle läheks aga G oli pidevalt skeptiline. Ühtäkki hakkas ta aga asja tõsiselt kaaluma. Talle ei meeldinud töö ja graafik, mida ta Eestis tegi niivõrd, kui Soomes tehtav amet. Meil oli rahaliselt Soomes palju lihtsam ja lisaks oli mul ka nii mõnigi isiklik teema, mis mind Soome tagasi tõmbas. Tundsin tollel ajal, kuidas väga armsad inimesed olid jäänud Soome maha. Täiesti veidral kombel tundsin, et ka distants mõjus minu ja mu ema suhtele paremini, kui see, et elasime teineteisest vaid loetud kilomeetrite kaugusel. Lisaks olin äsja kaotanud oma nn usaldusisikud, kes olid ka minu Eestisse kolimise üks olulise tähtsusega põhjuseid ja elasin seda väga raskelt läbi.

Koos sai meil üsna kergelt vastu võetud otsus juba suvel, et me kolime sügisest Soome tagasi. Seal juures soovitas mees mul mitte tööle minna, sest tööleping jääks nii üürikeseks ja lisaks oleks mul parem nö suve nautida, kuna Soome asudes pidin nagunii rasket tööd hakkama tegema. Ma olin käinud ära ühel töövestlusel ja olin praktiliselt tööle võetud juba taksojuhina, kui üle öö tegime otsuse, et sellest kohast loobun ja jään koduseks siiski. Muidugi tekkis seal juures võimalus, et laps jääb siiski minuga igapäevaselt koju ja kogu see harjutamise periood oli läinud nö tühjalt raisku. Aga raske südamega ja veidi isekalt tegin otsuse, et laps käib mõned päevad nädalas hoius edasi.

Muidugi tänasel päeval tagasi vaadates mõtlen, et issand kui väike ta oli ja kuidas ma küll suutsin ta sinna pisarais jätta. Teisalt oli see tol hetkel parim otsus, sest tundsin ennast üle pika aja siiski rõõmsana. Nii imelik öelda, aga üksindus tegi mulle head. Olin iga õhtu nagu uuesti emaks saanud ja ootasin lapsega koos olemise hetki iga õhtu. Paratamatult olen ma arvamusel, et laps on õnnelik, kui ema on õnnelik. Ja minu stress mõjus Glenile vaid halvasti. Laps on alati minu stressi koos minuga läbi elanud. Ma tean, et on tuhandeid emasid kes ei oleks seda otsust teinud minu olukorras aga mina tegin ja ma ei mõistaks iialgi ühtegi ema seda otsust tehes hukka, sest olen seda ise läbi teinud.

See aeg jäi muidugi üsna lühikeseks. Kokkuvõttes käis Glen umbes 2 kuud kindla graafikuga hoius. Õnneks leidis ta seal endale nn tugiisiku ja kuna ma tõesti usaldasin inimesi, kes seal laste eest hoolt kandsid, sain ma oma väikese mehikese sinna rahulikuma südamega jätta.

Tagasi vaadates oli see ka lapse jaoks hea, sest ta harjus olema rohkem ilma minuta. Tänu sellele läks meil Soomes lasteaeda harjutamine võiks öelda, et mängleva kergusega.  Laps teadis, mis teda ees ootab ja mina samuti. Ma usun, et Soomes, võõral maal, võõrkeelses keskkonnas, oleks olnud see lasteaiaga harjumine kordades keerulisem, kui ilma suvise kogemuseta erahoius.

Oktoobri keskel, veidi enne seda, kui Glen sai kaheseks, läkski ta Soome lasteaeda. Ja nagu ma mainisin, läks kogu see aeg üsna mängeva kergusega. Ma ei pidanud kordagi töölt tulema ära seepärast, et laps oleks hüsteeriliselt nutnud või vaimselt raskustes olnud. Ta sai väga hästi hakkama ja vajadusel oli seal olemas tol ajal ka rühmas eesti keelt kõnelev kasvataja. Söömine sujus hästi, lõunauned läksid muretult ja üsna pea laps ei tahtnud pigem õhtuti ära tulla, kui oleks mind nuttes oodanud. Meile sobis ka ideaalselt selline graafik, et hommikuti viis/viib endiselt issi last lasteaeda. Kui on tulnud ette olukordi, et mina seda teen, on see pigem Glenile ebameeldiv.

Peale Gleni Soomes lasteaeda minekut, sai üsna pea selgeks, et kuigi laps harjus kiiresti, väljendus ehk tema stress selles, et ta oli PIDEVALT haige. Gleni köhad, nohud ja kõrvapõletikud olid nagu lõputu õudus. Möödunud talvel oli Glenil kokku 5-6 antibiootikumikuuri, lisaks lugematul hulgal igasugu muid rohtusid. Tal õnnestus külge korjata isegi lihasööjabakter. Õnneks avastasime selle väga kiirelt ja saime õigel ajal ravi peale. Gleni pidevad haigused oli ka üks põhjustest, miks ma Soomes töölt ära tulin. Alles nüüd viimased kuu-kaks saan öelda, et haiguste periood on tagasi tõmmanud. Ta sai küll külma hiljuti ja on veidi tatine ja köhane aga selline meeletu iga paari nädala tagant haigestumine on praeguseks läbi õnneks.

Kõike seda täna uuesti läbi mõeldes tean, mida teha teisiti teise lapsega. Esiteks ma pean pöörama iseenda vaimsele tervisele tähelepanu kohe peale lapse sündi. Ma hakkasin sellele mõtlema alles pea 1,5 aastat hiljem, kui Glen oli sündinud. Suur osa minu muredest oli minu viha mu oma kehaga ja sellest sõltuvalt, kulus mul palju aega hiljem sellele, et sellest suurest vihast lahti saada ja laps jäi seetõttu osaliselt tahaplaanile. Lisaks peaksin ma sel korral suutma oma emapalka koheselt veidi säästa, et selle lõppemisel poleks ma sellised totras olukorras. Aga mis peamine, ma tean nüüd, et lapsed on tublimad, kui me arvata oskame, suur osa lasteaeda mineku probleemidest on meie endi peas kinni, mitte laste.

Soovin, et kõik emad oleks sallivad ja ei halvustaks teiste perede otsust lapsi panna nooremalt lasteaeda. Te ei tea iial, mis selle taga olla võib. See ei ole alati lihtlabane eestlaslik rahamure. Ja mis EESTLASLIK!? Soomes pannakse lapsi juba alla aastasena hoidu, sest emapalk saab läbi.

Glen kannab postituse piltidel Luben Kids’i mütsi, salli ja pükse. Minu Instagramis @karoliinakoovit on ka käimas selle ettevõttelt kinkekaardi loosimine. 💕

received_2101745559938308

 

19 thoughts on “Mina panin oma lapse noorelt lasteaeda e tunded aasta hiljem

    • Unustasin sellest postituses täitsa kirjutada. Aga siiani pole keegi hinnanud teda kõnehäirega lapseks. Soomes öeldi, et me võime võtta mõne soovituse, kuidas last paremini õpetada ja suunata aga lõpuks hakkab ta ikkagi rääkima siis kui ta ise tahab. Tal tulevad ikkagi mõningad sõnad ja viimastel nädalatel kuuleme lasteaiast, et ta üritab sõnu järgi öelda soome keeles. Ta saab kõigest ideaalselt aru, mida temaga räägitakse või temalt palume. Tal on oma soovide väljendamiseks kas kindlad sõnad, häälitsused või žestid. Normaalses keskkonnas elavad lapsed hakkavad rääkima kolme, neljasena aga meie laps kolis just sellel perioodil, kus paljudel hakkas kõne tulema teise riiki ja hakkas veetma pool päeva ühes keele keskkonnas ja pool päeva teises. Ma annan talle veel aega selle asjaga.

      Like

  1. Aitäh selle postituse eest. Minu poeg saab augustis 1,5-aastaseks ning plaanin samamoodi lapse hoidu panna. Seda nii materiaalsetel põhjustel, et saaksin tööle naasta kui ka seetõttu, et ise endaga edasi tegeleda. Vahel tunnen tugevat negatiivsust teistelt, et ma üldse isegi kaalun seda ideed. Olen väsinud selgitamast inimestele, et miks ma sellise otsuse vastu olen võtnud. Tekib tunne, et kõik emad, kes ei ole lastega kuni nende 3. eluaastani kodus, on halvad emad. Ise olen samamoodi peale pööritavate silmadega nägemist mõelnud, et aga ma ei ole ju halb ema…või siiski olen??? Ei tea, miks meie ühiskonnas selline asi nii tabuks on muutunud. Ega lapse hoidu panemine ei võrdu ju lapse lastekodusse panekuga 😀

    Like

    • Kahjuks on jah väga tugevate arvamustega emasid, kes arvavad, et alla kolmene lasteaias on lubamatu ja teeme oma lastele ainult vaimselt väga palju halba. Aga emad ise? Perekond? Kas laps kes peab kodus olema emaga, kes on tülpinud, tüdinenud, närviline, ainus väljavaade lapse lõbustamiseks on tasuta mänguplatsid, kodune rahaline seis jne – need ei ole põhjused. Las aga inimesed pööritavad. Sina ise tead paremini, mis on sulle hea ja mis on sinu perele ja lapsele hea. Alati polegi parimat valikut, on hea ja on veidi kehvem. Palju edu ja vastupidavust!

      Like

  2. Väga silmiavav lugemine! Hea on kuulda, et kõik sujus hästi ja lõppkokkuvõttes ongi kõige olulisem, mis teie perele sobib. Hinnanguid võib anda iga valiku kohta. Minul endal on pigem vastupidine olukord, kus vaadatakse viltu, et ma ei ole last hoidu või aeda pannud, kuigi ta on juba “nii suur” ehk 2a1k, aga kuna olen ise kodune ja peatselt sünnib teine laps, siis ei tundu taoline lisastressi tekitamine praegu hea mõte. Järgmiseks aastaks on aia koht olemas juba. Proovisime ka 1,5a vanuselt teda hoidu panna, aga siis soovitati just sealsete töötajate poolt ta koju jätta, kuna üldse ei kohanenud. Kurb on samas tõdeda, et inimesed nii kergesti hinnanguid annavad, püüdmata tausta mõista. Aga eks kõigil ole oma valikuid vaja õigustada. Paljud peavad selleks kahjuks teiste valikuid halvustama. Toredat kasvamist ja endale kindlaks jäämist!

    Like

    • Jah, teine pool on just see, kus öeldakse, et laps areneb lasteaias rohkem ja omavanustega tegemist ja palju arendavaid tegevusi jne. Kelle asi see on lõpuks? Sina eelistasid olla nii kaua, mina vähem ja keegi kolmas otsustab üldse koduõpet teha. Ja kõik on ok minu silmis. 🙂. Päikest!

      Like

  3. Loe raamatut väikelapse sotsiaalsus, ilusasti uuringutega ära seletatud, et parim aeg lapsel kollektiivi minna on 3+. Eks sa ise pead rindma pistma probleemidega mis tulevikus tekivad.
    Kuidas su laps arenenud on kui ta rääkida ei oska?

    Like

    • Väga tore soovitus aga mis ma teie arvates selle lugemisega nüüd peale hakkan, kui mu laps on aasta juba lasteaias olnud? 🤔 Ja minu 2,5 aastane laps pole mingi erand. Lapsed kes on ka kodused ei ole hakanud rääkima enne kolmeseks või isegi neljalseks saamist. Ärge teie mu lapse arengu pärast küll muretsege. Küll meie juba vaatame oma arstiga, kuidas areng edeneb. Kõike head!

      Like

    • Uskumatult väike silmaring. Peaks meelde tuletama, et inimene elab soomes. Ja siin riigis vöid lapse lasteaeda panna juba 9 kuuselt ja keegi ei näe midagi imeliku seal. Karoliina laps on piisavalt suur, et endaga toime tulla. Ma nuud kull aru ei saa mis probleeme see pool päeva lasteaias peaks lapsele tulevikus kaasa tooma.
      Ja kas siis ainult rääkiv laps areneb. Kui ei räägi siis ei arene.?!?! Töepoolest mitu last sa kasvatanud oled et köike nii täpselt tead. Vöi pöhineb Sinu teadmised ameeriklaste poolt kirjutatud raamatutest.

      Like

  4. Mul hoopis teemaväline küssa. Mulle väga meeldib lugeda su blogi ja Instas jälgida, aga see riidemüügi värk on nii tüütu. Ma ei oska vist ka seadistada nii, et jälgin sind, aga storysi ei näeks. Kas sa pole möelnud omale teine insta teha müügikraami jaoks?

    Like

    • Heh, oleksid võinud vabalt ka instas mulle kirjutada. 🤭 Aga tean, et osadele see on tüütu ja sp ka panen ühe story alati ette, et nüüd tuleb riidemüük. Mul on nii palju püsiostjaid oma kontol, kes tunnevad alati rõõmu uuest müügist. Ma müün oma enamus asju seal storydes maha, seega ma kasutan ikka seda võimalust ära ja müün seal. 🤷‍♀️ Kui näed, et müük algab on sul võimalik storyt ju nö skippida. Mitte ei vajuta lihtsalt nö edasi vaid libistad ja siis juba tuleb sulle uue inimese story.😀

      Like

  5. Mul on môlemad lapsed soomes sündinud. Mul oli kohe kindel plaan, et lasteaeda vôi hoidu làhevad siis kui on kolme aastased. Tahtsin olla lastega kauem koos ja mul oli see vôimalus. Muidugi kuulsin, kuidas seljataga rààgiti ,( inimene veel, keda pidasin oma sôbraks) , et kodus laps ju ei arene jne. ütlesin seepeale, et see on sinu enda teha, palju laps areneb. Mina tegelesin , tegelen palju oma lastega. Loeme, ôpime , meisterdame, laulame jne. ja nad on veel oma arukusega teistest nö ees. Aga see pole tàhtis. 4.a làks minu vanem laps leikkikerho , olin vàiksemaga kodus. Seal ta kàis 3 korda nàdalas, pàevas 4 tundi. Tehti samu asju nagu lasteais, ainult et lôunaund ei olnud. ja nyyd kui mu teine laps sai kolm làks ta samuti sinna. nyyd algab minu aeg, otsustasin et tahan minna kooli ôppima, sain kooli ka sisse. Sygisest làhevad mu lapsed lasteaeda ja mina alustan kooliteed. mina ei kahetse et olen lastega pikemalt kodus olnud, see oli minu valik ja olen sellega rahul.
    Tahtsin veel kysida, et kuidas te avastasite selle lihasööja bakteri? kuidas see avaldus

    Like

    • Su lastel vedas, et sa nendega pikalt kodus olid. Ma ikka imestan, kui tugevad emad need on, kes nii palju aastaid lastega kodus on. 👌
      Aga bakter väljendus meil pepu punetmises, alguses pidasin seda ehk haudumiseks aga teadsin, et mu lapsel pole kunagi olnud mähkmelöövet vms ja olin kohe suht kindel, et kui asi üle ei lähe bepantheniga siis on asi tõsisem. Läks paari päevaga ainult hullemaks ja läksin arstile näitama, kuna selleks hommikuks oli juba mäda ka sisse löönud. Arst vaatas ja sai kohe aru, et tegu selle bakteriga. Antibiootikumid ja õige kreem tegid asja korda paari päevaga juba. 😐

      Like

  6. Oh neid tarku targutajaid. Loodan et nemad ise on ideaalsed emad ja nende lapsed on ideaalsed lapsed kes kōike teavad ja oskavad. Ma panin enda lapse 2 aastaselt lasteaeda (Soomes) ja kuulsin ka kuidas vaene laps pidi juba 2 aastaselt lasteaeda minema, kuigi mu laps on selline kes kedagi ei karda ega häbene.

    Like

    • Just. Minul läks ka laps juba enne kaheseks saamist lasteaeda ja seda täis päevaga, kaheksa tundi. Ka soomes. Nüüd läheb augustis kooli. Samuti oli rääkimine aeglasem ja nuud on paraku Soome keel tugevam keel. Ja ei ole sellepärast et kodus räägitaks soomekeeles. Üldsegi mitte. Kuid eks see ka tasandub kui suvel koolivaheajal vanaema juures on. Ja söpru voolab uksest ja aknast ja lapsel ei ole mingit probleemi kellegagi suhelda olgu vana vöi noor. Kui laps ei räägi ju siis ei ole midagi öelda. Pole kull kuulnud et keegi ei oleks rääkima hakanud. Iga asi tuleb omal ajal.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s