Eluaegne rase

IMG_5863

Oeh, esimese raseduse ajal sain nii mõnigi kord seletada teenindajatele, tuttavatele ja kõikvõimalikele inimestele, et ma tõesti kannan ainult ühte last ja asjatundlikud inimesed tõesti on hinnanud lapse sündimise tähtajaks detsembri. Tundsin ennast ise ka aegajalt juba eluaegse rasedana aga selle rasedusega tulid “kõhu kommentaarid” ikka eriti varakult. Kahjuks panevad need kommentaarid mind siiani kergelt õhku ahmima, kui mulle öeldakse, et ma ikka NIIIIII SUUUR ja kas on ikka kindlasti üks beebi. Mul pole midagi selle vastu, kui ma ise selle teemaks võtan ja selle üle nalja viskan, aga kui võhivõõras inimene seda teemaks toob ja küsib nii taktitundetu küsimuse, siis on see väga kohatu.

Aga tuleb tunnistada, et kuigi ma paisusin üsna kiirelt ootamatult suureks kõhu piirkonnast, ei viinud see minu enesehinnangut kuidagi alla. Pigem on rasedusega mul enesehinnang muutunud stabiilsemaks. Varasemalt olin ma pidevalt suhteliselt augus ja ei arvanud endast eriti midagi, just oma keha suhtes. Oli paremaid perioode, kui kaalu langedes veidi enesehinnang tõsusi aga peamiselt pigem madal. Õnneks sel korral on rasedus mõjunud pigem positiivselt. Samas ei ole selles ka midagi imelikku, kui naised ennast raseduse ajal paisudes ebakindlamana tunnevad päev päevalt. Kui te seda tunnete, siis olge lihtsalt ettevaatlikud, et see ebakindlus edasi ei kanduks peale rasedust, sest siis võib see juba tõsiseks mureks kujuneda, nagu minul kujunes ja millest ma pääsesin vaid uue rasedusega.

Selle raseduse ajal olen saanud väga armsaid komplimente, et rasedus sobib mulle ja mu kehale väga hästi ning lapse kandmine paneb mu särama. Ja minu arvates teeb rasedus seda iga naisega. Seda on nii tore kuulda, et olen isegi naljaga öelnud, et peaksin ehk eluaegseks rasedaks hakkama. 😀

Kui aus olla siis ma tegelikult imestan, et naabrid või kasvatajad pole küsinud, et kas ma jäängi rasedaks, sest juba kevade alguses käisin kõhukesega ringi. Mõni naine sünnitab juba kuu aja pärast, peale kõhu ilmumist aga mina siin tiksun juba pea pool aastat nädal nädalalt ümaramana. Ilmselt kukub mõni kõrval rühma kasvajata pikali, kui näeb, et augustis peale puhkust mina ikka kõhuga olen. 😀 Samas Gleni rühma kasvatajad teavad, et mul TA septembris on, küllap on juba uuritud neilt, et millal ma kavatsen töö lõpule viia. 😀

Tõde on see, et rasedus on üks paganama raske teekond, lõppeb väga valusa kogemusega ja see mis sünnitusele järgneb on ka piisavalt raske, et mitte eluaegne rase olla. Ma tõsiselt ei suuda mõista, kuidas inimesed jaksavad viis rasedust ära teha ja mõni naine isegi 10 last üles kasvatada. R E S P E K T!

Nagunii küsitakse peale lapse sünnitamist, et millal siis uus plaanis. Võin etteruttavalt öelda, et hetkel pole meil plaanis küll rohkem lapsi teha. Proovime saada kahe kasvatamisega hakkama tulevikus ja teha neist normaalsed inimesed.

Üleüldiselt on rasedus kulgenud normaalselt. Olen nüüd 28 nädalat juba rase olnud ja liigun kenasti samm sammult edasi. Beebi on aktiivne ja puksib küllaltki palju. Loomulikult teeb ta seda eriti õhtuti, kui pikali heita tahan ja puhata viimaks. Ma ei saa kurta millegi muu üle, kui selle, et kõht tõesti on väga suur ja see teeb liikumise raskeks ning mida enam ma liigun, seda rohkem hakkab see raskus seljale. Pean aegajalt ikka valuvaigisti sisse võtma, kui õhtul on näiteks fotoshoot plaanis. Aga sinna pole küll midagi parata, sest kõhu suurust ei saanud ma endale valida rasestumisel, selline mulle anti ja sellisena ma pean lõpuni veerema. Teisel trimestril oli mul päris palju ka peavalusid aga selliseid nagu Gleni ootamise ajal kindlasti mitte. Sain siiski normaalselt elada ja tundsin ennast suures pildis ikkagi inimesena. Gleni ootusel olid peavalud ikkagi nii hullud, et ma ei saanud püstigi voodist.

IMG_5866

Hiljuti testisin taaskord glükoosi taluvust ja pääsesin ka sel korral diabeedist. Hetkel pole arstil plaanis mind rohkem testima saata aga näis kuidas kaal edaspidi tõuseb, sest siiani on kaal väga tagasihidlikult tõusnud võrreldes Gleni ootusega.

Olen lugenud naiste hirmudest enneaegse sünnituse ees ja seda hirmu tundsin ka mina Gleni oodates. Sel korral ma seda hirmu ei tunne, sest Gleniga ei olnud mul lootustki ise sünnitama hakata. Pigem kardan ma seda, et preili otsustab istuda lõpuni ja võimalik, et isegi septembri LÕPUNI minu kõhus. See on tõesti ilmselt mu suurim hirm praegu, kuigi ega see lapsele ilmselt halba ei tee aga kolm kuud veel rasedust .. oioi. Lihne mul nagunii olema ei saa, see on fakt. Aga seda teadsin ma juba eelmisest rasedusest. Mäletan veel üsna värskelt, kuidas tol korral olin nõus kõigega, et rasedus lõpule saaks juba viidud ja laps sülle saada. Ja siis saingi oma esilekutsumise ja väga raske sünnituse. Ehk suudan sel korral ikka lapse tulekut rahus oodata ja neiu annab mulle veidi meeldivama kogemuse sünnitusel.

Aitäh, kõigile kaasaelajatele. Kõigile kaaspaisujatele palju kannatust ja peame selle suve vastu. 🙂

Fotod: Maris Raud

Kleit: Ilus Hetk

MUA: MUA Katriin

IMG_5833-2

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s