Ilmselt on paljudele kaheaastaste emadele tuttavavad küsimused:”Millal siis mähkmest vabaks SAATE?” või “Kas TEETE juba potti hädad?” või veidi halvemal juhul “Kas te ei kavatsegi last mähkmest vabaks saada?”. Blogijana ja meie lapse arengust avalikult ja häbenemata rääkides, hakkasin juba enne lapse kaheseks saamist neid küsimusi kuulma.
Ja nii ma väikese surve tundmisel ka esimest korda juba enne lapse kaheseks saamist poti välja otsisin ja teda sinna suunama hakkasin. Tuleb tõdeda, et asjad edenesid kohati juba päris kenasti aga seda vaid siis, kui lapsel oli pepu paljas. Koheselt, kui lapsele aluspüksid jalga panime, oli ta justkui unustanud, mis on pott ja mis sinna tehakse. Pissis lihtsalt suvalises kohas püksid täis. Lootsime, et see läheb peagi mööda aga asi kuidagi toppas selles samas kohas. Lõpuks jäi laps pidevalt palja pepuga ringi jooksmisest ja maas istumisest haigeks, ning palavikus ja tõbisena ei tahtnud teda selle teemaga eriti ka piinata.
Tundsin tol hetkel, et see pole ilmselt veel Glenile õige hetk ja jätsime asja niiöelda pausile. Lasteaiast me mingit survet ei saanud. Öeldi, et asjaga pole kiiret ja nemad proovivad teda koos teiste lastega siiski potile panna, kui kõik teised lähevad. Ja kogu talve ja kevade me nii jätkasime. Aegajalt proovisime teda ka kodus näiteks hommikuti suunata potile. Lasteaiast saime ka positiivset tagasisidet, et laps ei karda potti ja alati istub koos kõigi teistega potil ning alati proovib midagi potti teha.
Järgnev võib olla mõnele inimesel ehk häiriv, kuna puudutan kõhukinnisuse ja kaka teemat. Kuid tean, et paljudel lastel on see mure ja seetõttu ei häbene ma sellest ka rääkida, sest see võib kellelgi abiks ja toeks olla.
Samaaegselt aga käis meiega käsikäes igapäevane mure kõhukinnisusega. Tegelikult on see teema meid saatnud juba päris pikalt. Mäletan esimesi kõhukinnisuse probleeme juba lapse päris esimestest elunädalatest saati. Küsisin arstidelt, et kas lapse kaks korda kuus kakamine on ikka päris okei ja sain alati vastuseks, et seni kuni tegemist on vaid rinnapiimal oleva lapsega, ei pea ma muretsema. Samas oli see tegevus alati meil nn suursündmus, sest laps oli alati hädas ja see tegevus oli talle päris raske. Aitasin alati tal jalgu krõnksus hoida ja kõhtu masseerida. Lisatoidule saades muidugi hakkas ta tihedamalt oma asju ajama aga nii kaua, kui ma mäletan, ei ole see tegevus talle kunagi lihtne olnud. Juba väga ammu mäletan, et tema ajab seda asja joostes ja ringi kõndides. Mitte kunagi ei ole ta teinud neid asju muuseas kuidagi istudes, magades, lamades või muud sarnast. Ikka alati on ta pidanud palju vaeva nägema.
Kord, kui ma sellel teemal peatusin oma lugejate ees, soovitati mul pöörduda kõhukinnisuse gruppi ja sealt ma ka natuke nõu olen saanud. Esimese asjana soovitati pöörduda arstile ja rääkida oma lapse murest. Seda ma ka tegime. Kahjuks me suurt abi ei saanud, sest olukord pole ju nii hull. Hull on olukord väidetavalt sealt maalt, kus laps ei tee pidevalt päevi häda ja see ka verine on. Aga kui laps lihtsalt iga kord meeletult peab vaeva nägema selle tegevusega, ei ole asi nii hull midagi. Vaadata menüü üle jne. Kirjutati meile üks rohi, mis tegi lapse olukorra ainult hullemaks. Mitu päeva oli lapsel kõht veel rohkem kinni, üritas küll midagi teha aga midagi ei toiminud. Jätsin mures last nähes rohud ära ja õnneks hakkas peagi lapsel parem. Mõistagi me seda rohtu talle enam ei andnud lootuses, et ehk ikka hakkab toimima, kui olime last juba sellises ennenägematus hädas näinud.
Samal ajal hakkas mind üha enam häirima lapse tugev pissi hais pükstel. Oli tahtmine last pesta iga kord, kui mähet vahetasime, sest tihti tundus, et laps haiseb nagu mini pompsu. Tudukaid pesime iga jumala päev, sama lugu oli teiste pükstega. Lasteaiast tulles läks laps kohe pesema ja püksid kiirelt vahetusse. Tegin lõpuks omale lubaduse, et kohe suve algusest, kui mul kool läbi ja rohkem aega võtta käsile see suur asi, hakkame mähkmest vabaks harjutama. Nii me ka tegime.
Esimesest juunist päeva pealt arutasime lasteaiaga olukorda ja küsisin, kas neile on okei esialgu ilmselt päris palju last suunata potile ja vajadusel teda pesta pissist puhtakse, kui laps jälle püksid täis teinud. Lasteaiale polnud see mingi probleem ja nad uskusid, et Glenil on head väljavaated mähkmest vabanemiseks, kuna ta tegi ilusti potti pissi ja oli tihti kuiva mähkmega lasteaias.
Esimestel päevadel tuli meil ikka mitu paari pissiseid pükse lasteaiast ja kodus juhtus ka õnnetusi. Poodi minnes ja magades oli mähku jalas. Juba viiendal päeval tuli laps lasteaiast täiesti kuvalt. Need riided millega ta sinna saatsin, need olid tal ka õhtul seljas. Glen oli väga kiiresti võtnud omaks potti pissimise. Samal nädalal läksime nädalavahetusel kogu perega autopoodidesse. Arvestasin juba ette, et meil on pikk päev tulemas ja sellistes kohtades ei pruugi lastele pissipotti olla. Panime mähku jalga ja läksime rõõmsalt asju ajama. Mitu tundi hiljem selgus, et laps on küll palju joonud vett aga mähe oli kuiv. Lisaks jäi ta autoga proovisõitu tehes magama ja oli endiselt pissimata. Ärgates laps nuttis autos kõvasti ja näitas, et tal on pissi häda. Selgitasime, et oleme hetkel kodust ära ja potti pole, et tee püksi, sul on mähku jalas, kuid laps keeldus, samal ajal keeldus ta ka põõsasse pissimast. Läksin nutva lapsega vetsu ja lootsin, et ehk ta teeb siis püsti seistes suurde potti pissi ja see õnnestus. Ilmselt seetõttu, et ta lihtsalt ei suutnud enam umbes 4 tundi kinni hoitud häda tagasi hoida. Pärast seda tegime kindla otsuse, et olgu mis on, kus iganes me lähme, ei pane enam lapsele mähet, sest see tekitab talle vaid segadust. Sama tegime ka ööunega. Ei mingit mähet enam. Olgu mis on ja pesku ma neid voodipesusid siis kasvõi iga päev. Siiani on tal juhtunud voodisse õnnetus öösel vaid korra ja korra ka päevaune ajal. Olime mähkmest vabad..
Või siiski mitte? Päris nii lihtne see ikkagi ei olnud, sest meie laps keeldus potti number kahte tegemast ja sellest saime me aru juba esimestel kordadel, kui teda potile suunasime hädaga. Ta justkui oli juba häda tegemas aga kohe kui potile istus jäi asi pooleli. Ja nii mitu päeva järjest. Tean, et korra juhtus tal see number kakas tulema lasteaias trussikutesse aga juba esimesel nädalal tegin otsuse, et number kahe tegemiseks panen lapsele mähkme jalga, et teda mitte piinata. Minu jaoks oli sellel hetkel olulisem see, et laps oma häda saaks tehtud, mitte et teeks seda kindlasti potti. Uskuge mind, kui te näete oma last pisarad silmis, karjudes ja nägu punane peas mitu päeva hiljem punnitamas, siis teid ei huvita, kuhu see number kaks tuleb, PEAASI ET TULEB! Ma ei tea, kui kaua me sedasi jätkame, kuid hetkel ei näe ma olukorrale muutust tulemas lähiajal. Olen küsinud nüüd ka nõu jällegi kõhikinnisuse grupist ja sain sealt kindla vastuse, et me ei suruks jumala eest last potile ja jätkaksime siiski praegu nii, nagu on.
Ja selle suhtusmisega oleme me nüüd juba pea kaks kuud elanud. Lapsel juhtub pissiga õnnetusi väga harva ja äsja õppis ta ka püsti pissimise ära, mis meie elu palju lihtsustab näiteks õue minnes. Ma ei pea muretsema, et ta ei saa oma häda põõsasse ära teha ja ei pea meelehetilikult otsima kohta kuhu potiga minna pissile. Me vedasime potti igale poole kaasa pea kaks kuud, et lapsel ei oleks probleeme pissi tegemisega ükskõik kus. Kõige naljakam oli reisida Eestis rongiga nii, et pott oli käru all, sest rongides pissipotte ei ole. Pärast seda, kui olen lapse potile harjutanud, tundnub mulle täiesti absurd, et paljudes vetsudes ei Soomes ega Eestis pole lastele pissipotti. Minu arvates peaks olema IGAS vetsus eranditult lastele pissipott kuhu lapset sattuda võivad, veel enam mõeldes pisikestele tüdrukutele. Kujutage ette, et me ei taha isegi kuskil võõras koras istuda ju prilllauale, aga mismoodi me oma pisikese preili sinna siis veel paneme, tema ei oska ju pepu üleval kuskil suurel potil pissida.
Selline on meie lugu ja oodatud on head soovitused ja asjalikud kommentaarid, mis teie lapsi sellises olukorras aidanud on.
Palun süüdistavad kommentaarid meie, kui lapsevanemate ja veel enam meie lapse arengu suunas kindlasti ära jätta!