Mähkmest vaba! Või, kas ikka?

Ilmselt on paljudele kaheaastaste emadele tuttavavad küsimused:”Millal siis mähkmest vabaks SAATE?” või “Kas TEETE juba potti hädad?” või veidi halvemal juhul “Kas te ei kavatsegi last mähkmest vabaks saada?”. Blogijana ja meie lapse arengust avalikult ja häbenemata rääkides, hakkasin juba enne lapse kaheseks saamist neid küsimusi kuulma.

Ja nii ma väikese surve tundmisel ka esimest korda juba enne lapse kaheseks saamist poti välja otsisin ja teda sinna suunama hakkasin. Tuleb tõdeda, et asjad edenesid kohati juba päris kenasti aga seda vaid siis, kui lapsel oli pepu paljas. Koheselt, kui lapsele aluspüksid jalga panime, oli ta justkui unustanud, mis on pott ja mis sinna tehakse. Pissis lihtsalt suvalises kohas püksid täis. Lootsime, et see läheb peagi mööda aga asi kuidagi toppas selles samas kohas. Lõpuks jäi laps pidevalt palja pepuga ringi jooksmisest ja maas istumisest haigeks, ning palavikus ja tõbisena ei tahtnud teda selle teemaga eriti ka piinata.

Tundsin tol hetkel, et see pole ilmselt veel Glenile õige hetk ja jätsime asja niiöelda pausile. Lasteaiast me mingit survet ei saanud. Öeldi, et asjaga pole kiiret ja nemad proovivad teda koos teiste lastega siiski potile panna, kui kõik teised lähevad. Ja kogu talve ja kevade me nii jätkasime. Aegajalt proovisime teda ka kodus näiteks hommikuti suunata potile. Lasteaiast saime ka positiivset tagasisidet, et laps ei karda potti ja alati istub koos kõigi teistega potil ning alati proovib midagi potti teha.

Järgnev võib olla mõnele inimesel ehk häiriv, kuna puudutan kõhukinnisuse ja kaka teemat. Kuid tean, et paljudel lastel on see mure ja seetõttu ei häbene ma sellest ka rääkida, sest see võib kellelgi abiks ja toeks olla.

Samaaegselt aga käis meiega käsikäes igapäevane mure kõhukinnisusega. Tegelikult on see teema meid saatnud juba päris pikalt. Mäletan esimesi kõhukinnisuse probleeme juba lapse päris esimestest elunädalatest saati. Küsisin arstidelt, et kas lapse kaks korda kuus kakamine on ikka päris okei ja sain alati vastuseks, et seni kuni tegemist on vaid rinnapiimal oleva lapsega, ei pea ma muretsema. Samas oli see tegevus alati meil nn suursündmus, sest laps oli alati hädas ja see tegevus oli talle päris raske. Aitasin alati tal jalgu krõnksus hoida ja kõhtu masseerida. Lisatoidule saades muidugi hakkas ta tihedamalt oma asju ajama aga nii kaua, kui ma mäletan, ei ole see tegevus talle kunagi lihtne olnud. Juba väga ammu mäletan, et tema ajab seda asja joostes ja ringi kõndides. Mitte kunagi ei ole ta teinud neid asju muuseas kuidagi istudes, magades, lamades või muud sarnast. Ikka alati on ta pidanud palju vaeva nägema.

Kord, kui ma sellel teemal peatusin oma lugejate ees, soovitati mul pöörduda kõhukinnisuse gruppi ja sealt ma ka natuke nõu olen saanud. Esimese asjana soovitati pöörduda arstile ja rääkida oma lapse murest. Seda ma ka tegime. Kahjuks me suurt abi ei saanud, sest olukord pole ju nii hull. Hull on olukord väidetavalt sealt maalt, kus laps ei tee pidevalt päevi häda ja see ka verine on. Aga kui laps lihtsalt iga kord meeletult peab vaeva nägema selle tegevusega, ei ole asi nii hull midagi. Vaadata menüü üle jne.  Kirjutati meile üks rohi, mis tegi lapse olukorra ainult hullemaks. Mitu päeva oli lapsel kõht veel rohkem kinni, üritas küll midagi teha aga midagi ei toiminud. Jätsin mures last nähes rohud ära ja õnneks hakkas peagi lapsel parem. Mõistagi me seda rohtu talle enam ei andnud lootuses, et ehk ikka hakkab toimima, kui olime last juba sellises ennenägematus hädas näinud.

Samal ajal hakkas mind üha enam häirima lapse tugev pissi hais pükstel. Oli tahtmine last pesta iga kord, kui mähet vahetasime, sest tihti tundus, et laps haiseb nagu mini pompsu. Tudukaid pesime iga jumala päev, sama lugu oli teiste pükstega. Lasteaiast tulles läks laps kohe pesema ja püksid kiirelt vahetusse. Tegin lõpuks omale lubaduse, et kohe suve algusest, kui mul kool läbi ja rohkem aega võtta käsile see suur asi, hakkame mähkmest vabaks harjutama. Nii me ka tegime.

Esimesest juunist päeva pealt arutasime lasteaiaga olukorda ja küsisin, kas neile on okei esialgu ilmselt päris palju last suunata potile ja vajadusel teda pesta pissist puhtakse, kui laps jälle püksid täis teinud. Lasteaiale polnud see mingi probleem ja nad uskusid, et Glenil on head väljavaated mähkmest vabanemiseks, kuna ta tegi ilusti potti pissi ja oli tihti kuiva mähkmega lasteaias.

Esimestel päevadel tuli meil ikka mitu paari pissiseid pükse lasteaiast ja kodus juhtus ka õnnetusi. Poodi minnes ja magades oli mähku jalas. Juba viiendal päeval tuli laps lasteaiast täiesti kuvalt. Need riided millega ta sinna saatsin, need olid tal ka õhtul seljas. Glen oli väga kiiresti võtnud omaks potti pissimise. Samal nädalal läksime nädalavahetusel kogu perega autopoodidesse. Arvestasin juba ette, et meil on pikk päev tulemas ja sellistes kohtades ei pruugi lastele pissipotti olla. Panime mähku jalga ja läksime rõõmsalt asju ajama. Mitu tundi hiljem selgus, et laps on küll palju joonud vett aga mähe oli kuiv. Lisaks jäi ta autoga proovisõitu tehes magama ja oli endiselt pissimata. Ärgates laps nuttis autos kõvasti ja näitas, et tal on pissi häda. Selgitasime, et oleme hetkel kodust ära ja potti pole, et tee püksi, sul on mähku jalas, kuid laps keeldus, samal ajal keeldus ta ka põõsasse pissimast. Läksin nutva lapsega vetsu ja lootsin, et ehk ta teeb siis püsti seistes suurde potti pissi ja see õnnestus. Ilmselt seetõttu, et ta lihtsalt ei suutnud enam umbes 4 tundi kinni hoitud häda tagasi hoida. Pärast seda tegime kindla otsuse, et olgu mis on, kus iganes me lähme, ei pane enam lapsele mähet, sest see tekitab talle vaid segadust. Sama tegime ka ööunega. Ei mingit mähet enam. Olgu mis on ja pesku ma neid voodipesusid siis kasvõi iga päev. Siiani on tal juhtunud voodisse õnnetus öösel vaid korra ja korra ka päevaune ajal. Olime mähkmest vabad..

Või siiski mitte? Päris nii lihtne see ikkagi ei olnud, sest meie laps keeldus potti number kahte tegemast ja sellest saime me aru juba esimestel kordadel, kui teda potile suunasime hädaga. Ta justkui oli juba häda tegemas aga kohe kui potile istus jäi asi pooleli. Ja nii mitu päeva järjest. Tean, et korra juhtus tal see number kakas tulema lasteaias trussikutesse aga juba esimesel nädalal tegin otsuse, et number kahe tegemiseks panen lapsele mähkme jalga, et teda mitte piinata. Minu jaoks oli sellel hetkel olulisem see, et laps oma häda saaks tehtud, mitte et teeks seda kindlasti potti. Uskuge mind, kui te näete oma last pisarad silmis, karjudes ja nägu punane peas mitu päeva hiljem punnitamas, siis teid ei huvita, kuhu see number kaks tuleb, PEAASI ET TULEB! Ma ei tea, kui kaua me sedasi jätkame, kuid hetkel ei näe ma olukorrale muutust tulemas lähiajal. Olen küsinud nüüd ka nõu jällegi kõhikinnisuse grupist ja sain sealt kindla vastuse, et me ei suruks jumala eest last potile ja jätkaksime siiski praegu nii, nagu on.

Ja selle suhtusmisega oleme me nüüd juba pea kaks kuud elanud. Lapsel juhtub pissiga õnnetusi väga harva ja äsja õppis ta ka püsti pissimise ära, mis meie elu palju lihtsustab näiteks õue minnes. Ma ei pea muretsema, et ta ei saa oma häda põõsasse ära teha ja ei pea meelehetilikult otsima kohta kuhu potiga minna pissile. Me vedasime potti igale poole kaasa pea kaks kuud, et lapsel ei oleks probleeme pissi tegemisega ükskõik kus. Kõige naljakam oli reisida Eestis rongiga nii, et pott oli käru all, sest rongides pissipotte ei ole. Pärast seda, kui olen lapse potile harjutanud, tundnub mulle täiesti absurd, et paljudes vetsudes ei Soomes ega Eestis pole lastele pissipotti. Minu arvates peaks olema IGAS vetsus eranditult lastele pissipott kuhu lapset sattuda võivad, veel enam mõeldes pisikestele tüdrukutele. Kujutage ette, et me ei taha isegi kuskil võõras koras istuda ju prilllauale, aga mismoodi me oma pisikese preili sinna siis veel paneme, tema ei oska ju pepu üleval kuskil suurel potil pissida.

Selline on meie lugu ja oodatud on head soovitused ja asjalikud kommentaarid, mis teie lapsi sellises olukorras aidanud on.

Palun süüdistavad kommentaarid meie, kui lapsevanemate ja veel enam meie lapse arengu suunas kindlasti ära jätta!

Mõne päevaga võivad otsused muutuda

Mõned päevad tagasi kerkis minu ümber teema, kuidas ma olen üks kohutav ületootja, kuna tollel ajahetkel olin otsustanud, et soovin oma lapsele osta uue võrevoodi. Ma ei hakka neid põhjuseid uuesti seletama, aga kes soovib saab nendest põhjustest lugeda siit. Kirjutan selles postituses ka muudel teemadel, nagu see, kuidas ma küll armastan riiete ostmist aga teen seda vähemalt 50% ulatuses taaskasutusest ja meie uutest harjumustest jne. Eks selles postituses leiavad vigu ikka need kes vigu otsivad teistes ja alati on lihtsam leida kellegi silmas pindu, kui kiita selle eest, mida õigesti tehakse. Aga see selleks. Meile ei saagi kõigi teiste otsused ja tegemised meeltmööda olla. 

Mulle tuli paar päris asjaliku soovitust ka meie lapse vana võrevoodi suhtes ja võtsime seetõttu teema kodus uuesti arutellu. Kahjuks selgus, et meie jaoks tuleks igat moodi kulukam ja tülikam toimetada vana voodi Soome ja hakata seda remontima jne. Olime juba üheks päevaks pannud selle teema lukku ja jäänud siiski otsuse juurde, et mõne nädala pärast teeme tellimuse uuele voodile ära.

Ei teagi, kas saatuse sõrm tuli kuidagi mängu aga eile lõuna paiku viskas mul Facebooki marketplaces ette mingisugune võrevoodi pilt. Neid viskab mul tegelt päris tihti, sest olen ikkagi võrevooditel silma peal hoidnud ja vaadanud mis hindadega ja mida pakutakse. See kuulutus erines teistest aga seetõttu, et seal oli selgelt kirjas FREE! Kuulutus oli alles mõni minut tagasi üles laetud ja mõtlesin, et uurin siis, et mis värk sellega on ja kas tõesti tasuta või on hind vaja välja selgitada postkastis. Selgus, et tõesti võrevoodi on tasuta, kuna perekond soovis sellest lahti saada mõne tunni jooksul ehk nii kiiresti kui võimalik. Ei ole minu asi uurida, mis asjaoludel aga küllap siis kolisid või muud taolist. Soomes on selline asi muidugi üsna tavaline. Viiaksegi oma asjad lihtsalt taaskastuskeskustesse, mis on väga korralikud ja annetatakse Facebookis või tori.fi ära. Võrevoodile lisaks oli neil pakkuda samast sarjast ka mähkimisalus, mis samuti minu mõtetes mõlkus just oma selja pärast. Olgugi, et meie korteris pole ruumi nii meeletult, teadsin üsna kindlalt, et mähkimisalus lihtsustab minu tegemisi ja annab seljale väiksemat koormust beebiga toimetamisel. Kõigele lisaks jäid asjad G’l lihtsalt kojusõidul praktiliselt tee peale ja mõned tunnid hiljem korjas ta meile vajalikud asjad juba peale.

Ma olin veidi skeptiline, kuna ei osanud arvestada, mis seisukorras asjad on. Kui need meile ka sobinud ei oleks, oleksime need lihtsalt edasi annetanud. Peagi tuligi G koju selle kraamiga ja minu üllatus oli suur, sest need asjad tõesti olid korralikud, ilma kulumisjälgede ja vigadeta. Loomulikult ei tekitanud see võrevoodi minus seda ”NII ILUS” emotsiooni (nagu tekitas see võrevoodi, mida netist olin vaadanud) aga võtsin ennast kokku ja mõtlesin korraks, et paneks selle silmailu tahaplaanile ja mõtlen hetkeks, mis summa me kokku hoidsime. Ja teeb ikka paganama heaks küll olemise, kui mõtlen, et saan selle summa panna otse säästudeks ja meie ühise tuleviku jaoks kõrvale. Või kasutada lihtsalt kasvõi perepalatile, mis on tegelikult palju olulisem, kui silmale ilus voodi.

Kõige rohkem rõõmustab mind mõte sellest, et G oli selle otsusega väga rahul ja tema pingutab iga päev tehes rasket tööd ja säästmist igal võimalikul moel, et meil oleks peagi oma maja. Küll ma jõuan oma silmailu rahuldada siis, kui oleme omas kodus ja saan mõlema lapse tuba sisustada nii, nagu soovin. Oleme praegu ju kõigest oma ajutises kodus üürikas ja nagunii on siin palju mida tahaks muuta ja silmale ilusamaks teha aga las ta siis olla nii, nagu on hetkel.

Rääkides veel perepalatist.. Mul saab homme 31 nädalat rasedust kantud ja peame veel kenasti 6 nädalat ühes kehas püsima. Peale seda tuleb mul pisikesega suur töö ära teha ja ta kenasti ilmale tuua, et meie mõlemaga kõik hästi oleks ja saaksime minna Helsingis olevasse nn haigla hotelli peale sünnitust. See on haigla kõrval olev hoone, kus on põhimõtteliselt nagu hotellitoad äsja lapse saanud peredele. Selle juures on eriti hea asjaolu, et ka meie Glen saab sinna tulla vajadusel, kui hoidjat Eestist pole veel saabunud. Korruse peal on ka õed, kes vajadusel nõu annavad ja arstid kõrval hoones. Loodan südamest, et saame seda kogeda, sest mäletan, et Gleni sünnitamise tulin põhimõtteliselt omal vastutusel haiglast ära, sest tundsin, et see haigla keskkonnas olek ainult takistas mul end lõdvaks lasta ja emaks olemist hakata nautima, piima tekkest rääkimata.

Kokkuvõttes, kas oligi siis kõiki neid loenguid mulle vaja pidada ja nimetada mind inimeseks, kes teiste lastelt võtab puhta õhu, mida tulevikus hingata jne? Oleksin sellise otsuse teinud ka ilma nende kirjadeta. Pigem jääb lihtsalt väga mõru maik minu otsusele alatiseks külge. 😔

Tarbimine, ületarbija, ostuhull, prügisorteerimine, mähkmed, riided, mööbel JA NII EDASI

Ajendatuna ühest kirjakesest oma postkastis, kus tuli teemasse sisse sõna “ületerbija” mõtlesin teha ühe postituse. Lisaks sain mõni aega tagasi kommentaari, kus üks minu lugejatest oli hämmingus, et meie pere ei sorteeri prügi. Need asjad panevad mõtlema ja vahest ka tegutsema. Aga mõni sõna paneb tundma, et mulle on tehtud ülekohut. Vahest lausa kaob isu jagada midagi oma jälgijate ja lugejatega, sest isegi kui püüame tasa ja targu, väikeste sammude abil paremaks saada, saan ühe asja eest ikkagi mööda pead ja lõpuks lihtsalt öeldakse, et ma ei saa mitte millestki aru ja annan oma noortele lugejatele vaid halba eeskuju.

Ma ei ole kunagi varjanud, et mulle meeldib ostlemine. See on nii olnud aastast aastasse nii kaua, kui ma mäletan esimeste rahatähtede ilmumist oma rahakotti. Olen teinud elus täiesti uskumatult lolle oste, võtnud põhjendamatuid järelmakse ja ostnud asju, mida ma ilmtingimata vajanud ei ole. Teinud oste momendi soovide ajel ja hiljem mõelnud, kas see oli ikka kõige targem otsus, kuid tagasiteed pole. Olen sõitnud põhjendamatult mugavusest taksoga ja söönud väljas laiskusest. Ostnud firmariideid lihtsalt selle pärast, et cool aga lõpuks kandnud vaid loetud korrad ja kulutanud hiljem müümisele hulganisti rohkem aega, kui selle asja ostmiseks tööd pidin tegema. Kes ei oleks teinud tarbides väga lolle otsuseid? Keegi meist ei sündinud targa tarbijana. Samas ma olen tundnud, et nii mõnelgi päeval on millegi ostmine mulle kui teraapia ja pakub mulle rõõmu. Kas ma peaksin siis sellest loobuma lihtsalt selleks, et kellegi silmis pluss punkte koguda?

Ma pole oma blogi ega sotsiaalmeedia kontosid kunagi promonud kui kohta, kust võiks leida omale häid ideid ja silmailu inimene, kes peab lugu looduslikult ja loodusele kasulikust tarbimisest jne. Veider on seda ka lugejatel siit otsida, minu arust. Põhimõtteliselt sama oleks siit otsida väga ilusat eesti keelt, sest on ilmselt paari lõigu lugemisest selge, et eesti keel pole minu kõige tugevam külg ja lausete ritta sättimine on mulle keeruline juba kooliajast. Aga ometigi mulle meeldib kirjutada ja vigu trotside ja tihti google abi kasutades kokku- ja lahkukirjutamisel ma ikkagi blogin. Sealjuures saades aegajalt lausa halvustavaid kommentaare, et minu postitused on NII vigased olnud. Aga käsi südamel, ma loen oma postitused läbi ja juba noorest saati jätan lugedes tähti vahelt või lõpust ära, seda ise märkamata, kui tegu on minu enda kirjutatud tekstiga.

See blogi ja minu kontod on pigem koht kus ma räägin asjadest nii, nagu nad on, ilustamata, ausalt. Näiteks üks teema, mis minu kontodelt palju läbi jookseb on see, et mulle meeldivad riided. Ja kui sinule ei meeldi ja sina pead lugu VAID taaskasutusutusest, kapselgarderoobist ja kunagi masstoodangusse jalga ei tõsta, siis võin ausalt öelda, et me pole sarnased ja võimalik, et pigem leiad minu kontodelt või blogist asju, mis sul harja punaseks ajavad. Aga minu harja ajab punaseks, kui minu lugeja ei süvene ja lahmib. Näiteks sain mööda pead ka selles eest, millist eeskuju oma lugejate seas annan nooretele emadele, kui näitan, kui palju riideid ma oma tulevasele beebile olen ostnud. MILLIST? Antud pildi oli riideid kuni 80 suuruses lapsele ja minu hinnangul kannab seda suurust aastane laps. Kas tõesti mõistmaks, et see kogus, mis tundus esmapilgul üüratu, on täiesti okei, peaksin tegema IGAST suurusest eraldi pildid. Kui mul on iga suuruses nt 10 body ja pildil on kuues erinevad suuruses riideid, siis sellel pildil ongi automaatselt 60 riideeset, mis ONGI PALJU. Aga laias laastus pole 10 body ühe väikese lapse kapis ju minu silmis küll midagi sellist, milles peaks mind kohe ületarbijaks nimetama. Kusjuures neist asjadest pooled on veel taaskasutusest saadud. Ma ei tea kas inimesele, kes selle pildi põhjal mulle kõrri kargas tõesti oli lapsel iga suuruses 3 body või ta tõesti UNUSTAS, et kirjutasin pildi alla, et need 140 riideeset on suuruses 50-80. Ma võin armastada ostlemist aga no kuulge, 140 riideesest ei ostaks ma ju oma imikule esimeseks kaheks elukuuks.

Riided on tegelikult teema, millest ma võiksin siin kirjutada kokku tuhandeid sõnu. Kuidas ma tihti võitlen iseendaga, kannan raha oma pangakaardita kontole, raskematel aegadel annan lausa mehe kätte, et mitte lasta oma nõrkusel rahakotti tühjaks vedada. Teisalt on mul alati arved makstud ja minu soov osta riideid ei jätaks meid iialgi nälga või võlgadesse.

Tihti pole oluline, kas see asi on uus või kasutatud, peaasi, et ma olen saanud osta oma lapsele (lastele) või endale või kasvõi mehele midagigi ja see teeb mu tuju heaks. Oli aegu, kus ma ostsin kokku asju, mis ei leidnud kunagi kasutust ja millel polnud vahest ka teist ostjat, nõnda ma nö põlesin oma ostuhullusega veidi ja jäin miinustesse. Tänasel päeval ma võin ausalt öelda, et mul on asju, mis ei leia aegajalt kasutust minu kapis aga sellel leidub kindlasti teine ostja kahjumita. Näiteks ostsin ma enne rasestumist kokku asju, mida kavatsesin lähima aasta jooksul selga saada, sest soovisin kaalust alla saada. Juhtus aga nii, et jäin lapseootele ja polnud mõtet hoida näiteks M suuruses asju kapis ja nii leidsidki ostjad päris mõnda aega minult müügikuulutusi M suuruses asjadele. Kuna ma pidin omale hakkama sootuks suuremaid asju ostma, teadmata, kas ma kunagi üldse enam M suurusesse mahun, pidin loobuma nendest asjadest. Aga kui mulle meeldib müümine ja see protsess ja ma ei jää sellega oluliselt kahjumisse, ma ei tekita omale võlgu ja meie perele otsest kahju, kas see on siis nii õudne? Väga tihti on see ringlev kaup minu kapis just taaskasutusest ostetud asjad. Kui ma ostan endale midagi TUTIKAT poest, siis tean, et seda kannan pikalt, see on totaalne klassika või tõesti väga vajalik mingil eluperioodil. Hea näide on minu puhul conversed või nahktagi. Ma tean, et need on asjad, mida ma kannan pikalt ja hooajal väga palju. Ja nahktagile on alati ka järelturgu, kui ma ühest tüdinen või jääb see mulle suureks/väikseks. Conversed kannan ma lihtsalt läbi.

Teisalt ma pole õppimise ja paremaks saamise suhtes ka täiesti käega löönud. Kui mulle on korduvalt soovitatud proovida kasutada teise lapsega riidest mähkmeid, siis ma olen võtnud selle otsuse vastu PROOVIDA. Kui meile see sobib ja me tuleme toime sellega, jääb sadu, võimali, et isegi tuhandeid mähkmeid poest ostmata, millesse mahub paar pissi ja peale seda läheb see prügisse. Aga kui  ei sobi, olen ma vähemalt proovinud ja tean siis, et olen kas lootusetult laisk või mis iganes võib saada takistuseks nende kasutamisel. Ja siis tulge ja öelgegi peale seda, kui olen ennast põhjendanud, et näe oledki laisk, ei suuda isegi mähkmeid pesta ja tarbid väga valesti, kuna kasutad ühekordseid mähkmeid.

Kui mulle on paar korda kirjutatud, et prügi sorteerimine on tänuväärne ja miks mitte teha see muutus on prügisahtlis, võtsin ma pikalt hoogu. Ma arvan, et mul läks nädalaid, kui ma arutasin seda mehega, mõtlesin, kuidas köögis asju ümber paigutada, et erinevad kastid sahtlisse mahuks erineva prügi jaoks jne. Ja ma olingi laisk, lihsam ongi ju üks kott võtta kätte, kui minna kolme ämbriga prügi viima. Aga üks päev võtsin ennast kokku ja tegin suured muudatused köögis ja tänaseks on meil kolm erinevad prügikasti. (Ideaalis võiks sinna tekkida veel üks kastike.) Ma pole sellest kirjutanud või seda jaganud, sest oleme alles nii värsked selles, et peame isegi veel mõtlema kuidas ja kuhu mida panna. Kas see paber ikka läheb paberi kasti või mitte jne. Ja lõppude lõpuks, kas ma siis peangi sellest kohe kirjutama, et saada mõni pluss punkt kellegi silmis? Ma tean, et minu järgmine postitus võib seda inimest jällegi tugevalt häirida ja ma ei tee seda ju OMA LUGEJATELE või nende kiidusõnade saamiseks, vaid lihtsalt selleks, et teha elus midagi paremini tasakaaluks sellele, milles ma ehk kehvem olen.

Tegelikult kogu see postitus oli ajendatud üldsegi beebi võrevoodist. Meil on olnud see teema üleval juba mitu kuud. Küll oli aeg, mil tahtsin esialgu hälli, mida enda voodi kõrvale võtta. Süvenesin veidi rohkem ja veendusin, et pean selle üsna pea maha müüma ja nagunii hakkama võrevoodi peale mõtlema. Siis meile meenus, et meil on Eestis kuskil alles ka Gleni vana voodi ja kunagi mõtlesime, et kui teine laps sünnib restaureerime selle ära (sest Glen tegi seal päris paraja hävitustöö oma kikudega) ja võtame teisele lapsele kasutusse. Nii meil siis see plaan oli mõnda aega aga mõeldes järgi, mitu asja ma olen meie koju toonud, et teeme korda või värvime ära ja mitu neist tehtud on, hakkasin meie otsuses aina enam kahtlema. Minu elukaaslasel ja laste isal on lihtsalt tööd piisavalt ja vaba aega nõnda vähe, et oleks veidi ülekohtune temalt nüüd paluda hakata nokitsema ühe hälli kallal, kui ta vajab lihtsalt puhkust. Ja mulle meeldib, kui voodi on korralik, ilus ja puhas, mitte esimese lapse poolt ära retsitud. Nii ma siis vaatasin ja kaalusin voodi ostmist ja kuna ma leidsin omale meelepärase väga hea hinnaga ka, siis jagasin oma otsust ka Instagramis. Sellest aga kujunes väga süüdistav ja etteheitev vestlus ühe jälgijaga just ületarbimisest, mis siis läkski juba edasi beebiriietele ja noh üleüldse sellele, et ma midagi aru ei saa ja õigesti ei püüagi teha, vaid tahan, et kõik oleks lihtsalt ILUS. Tahangi, et oleks ilus, aga see ei tee minust ju automaatselt ületabijat selle ühe voodi pärast, mille suhtes on kõik läbimõeldud ja leitud meie jaoks praegu parim otsus. Tuletan siin kohal meelde, et meie kodus olev diivan, köögi laud ja toolid, lapse söögitool, nn abieluvoodi, Gleni voodi, teleka kummut jpm on just TAASKASUTUSEST ostetud. Olen ma siis ikkagi nii meeletu ületarbija?

 

 

Ühesõnaga, kes viitsis selle kõik läbi lugeda, siis püüdke mõista, et ma pole öko, säästja või tark tarbija. Ma olen tavaline inimene, kes on ehk veidi laisk aga samas on mul südametunnistus ja mul on ikkagi motivatsiooni proovida ja katsetada. Mulle meeldivad asjad mis on silmale ilusad. Mul on omad kiiksud, nt ei pane ma lapsele selga kord juba plekiliseks saanud särki, mis ehk teisele sobiks väga hästi kodus kandmiseks. (sellised asjad rändavad üldiselt taaskasutuskeskusesse, kus siis need ilmselt tasuta laiali jagatakse) Ma tahangi, et kõik oleks terve, ilus ja stiilne, eriti mu lastel. Ma viitsingi vaeva näha OMA väljanägemisega ja kui vaja siis teen selleks ka väljamineku masstoodangust. Näiteks see sama nahktagi näide. Otsisin sel kevadel nädalaid taaskasutusest nahktagi, kuni lõpuks mõistsin, et ka minu aeg on midagi väärt, iga kord tulin kaltsukast millegi muuga, mida ehk nii väga ei vajanud ja läksin ostsin selle tagi lõpuks Zarast ära. Miks mitte osta üks kallima 100 eurone täisnahast tagi, eks? Sel lihtsalt põhjusel, et sellist riidesest saavad lubada endale need, kes on veendunud, et järgmise paari aastaga nende kaal ei kõigu 20-30 kilo. Minu kaal on viimase nelja aasta jooksul kõikunud just täpselt 30 kilo piires ja oleks üsna arulage omada neljas erinevas suurusnumbris täisnahast tagi kapis.? Minu arvates.

Sai vist kõik südamelt ära ja kallid inimesed, kelle jalajälg on tunduvalt väiksem kui mul, ärge mind risti lööge. Ma pole ausalt mingi üdini halb ületarbija ja ammugi mitte inimene, kes promoks ennast targa tarbijana, olles ise aastaid riiete ostmisest sõltuvuses.  Ärge eeldage ja oodake minult ning ka teistelt blogijatelt vaid eeskujuliku ja õiget käitumist. Kui ma täna söön tervislikult, ei välista, et sa võid mind homme näha Hessis burgerit suhu pistmas, sest mulle meeldib nii. Kui ma täna ostan lapsele talvesaapad väga hea diiliga 5€ eest kirbukalt ja ta kannab neid terve talve, siis homme on tal seljas uued Gugguu 20€ särk ja 19€ retuusid, sest mulle meeldib nii! Kui ma eile ostsin koju 100€ eest taaskasutusest täiesti ideaalses korras diivani ja kasutan seda nüüd päris hea mitu aastat, siis homme ostan lapsele uue hälli, sest mulle meeldib nii või on see antud hetkel meie jaoks parim otsus! Mina ei kommenteeri kellegi otsust osta omale 500€ lühter või 2000€ diivan, 20€ kruus või kolmanda ringi topilised riideid omale või oma lapsele. See on ometigi tema otsus ja olgu ta siis blogija, inlfukas, sõbranna või täiesti tavaline naabrinaine. Kui sõbrannale meeldibki see Iittala kruus, mis on minu silmis ehk veidi liiga kallis ja ei kuulu minu ostute prioriteetide hulka, siis temale võib tunduda ajuvaba osta lapsele sama raha eest Polarn O. Pyret sipukad, kui täiesti okeilt saaks beebi kanda need paar kuud ka veidi tuhmunud sipukaid, mille saab järekalt euro eest. 20€ ju maksabki üks Iittala väga kaunis ja inimeste poolt armastatud firma kruus ja väga hinnatud ja hinnas Polarn O. Pyret lasterõivaste valmistaja sipupüksid. Aga mina lähen ja ostan omale kruusi IKEAst euro eest, sest panin selle 20€ juba sipukate alla ja tema läheb ja otsibki oma beebile eurosed sipukad Facebooki järelturult ja naudib hommikust kohvi kallist kruusist.

Olen mina küll blogija aga see ei tähenda, et minu lugeja peaks ju mulle ütlema asju, mis lõppude lõpuks mind haavavad. Ehk oleks parem siis juba see enda teada jätta, kui ei oska läheneda sellisel viisil, et see võiks pigem kasu kui kahju tekitada?

Ümar Karoliina x TUUB

Hei, armsad!

Nagu te teate, olen ma paisumise teel endiselt. Ma ei tea, mulle tundub, et juba päris pikka aega aga teades omast käest, kui kiiresti pealtnäha teiste rasedus kulgeb, siis teile võib tunduda ilmselt, et aeg lendab. Muidugi ma andsin on rasedusest erakordselt varakult teada ja küll oli neid, kes panid seda ka pahaks, sest nii varajases staadiumis pole ometigi miski kindel. Aga minu sisetunne oli õige ja nagu näha siis veereme juba kenasti 30. N Ä D A L A T ühes tükis preiliga. Veel 7 nädalat vastu pidada ja siis on luba väikesel inimesel juba tulla. Ma igaks juhuks rõhutan, et väga lahke luba, sest nagu te ilmselt ka juba tähele olete pannud, olen ma erakordselt suureks paisunud, mida oligi oodata, sest ka Gleniga ei hoidnud mu kõht sentimeetrites tagasihoidliku nooti.

Ma tean, et paljud naised on nagu puuga pähe saanud, kui ühtäkki paisuma hakkavad, eriti esimesel korral. Esimene väljapääs tundub olevat rasedapüksid. Esimese raseduse ajal proovisin ma vist EHK 3 paari rasedate teksaseid ja leidsin ühed mis mulle tolle raseduse ajal täitsa sümpatiseerisid aga olgem päris ausad… koju jõudes lendasid teksad suure kaarega toolile, kappi või pesukorvi. Selle rasedusega olen katsetanud ma arvan, et juba ligi 15 paari erinevaid rasedate pükse, millest ühed TEKSAD on kappi püsima jäänud ja ÄÄRMISEL vajadusel jalga panen. Ülejäänud püksid on kas retuusid, dressid või lühikesed püksid + 2 paari viisakamaid pükse.

Mina soovitan rasedal naisel ennekõike teksadest (pigem) kui vähegi võimalik kõrvale põigata. Esiteks (jällegi puhtalt omast kogemusest) jookseb päris suur osa naisi poodi teksasid otsima kohe, kui oma teksade nööp enam hästi kinni ei taha minna. Mõistlikumal juhul juba siis, kui tunned, et teksad tsipa rõhuvad kõhtu.* Aga siis võib, juhtuda see, mis juhtus minuga. Ostsin suure hurraaga pükse, mis enam raseduse kolmandas trimestris mingi valemiga mugavust ei pakkunud. Kõhu osa jäi lühikeseks ja hakkas ahistama. Samuti koguneb sentimeetreid ka pepule ja jalgadele, mis vähem venivate mudelite puhul samuti just eriti mugavaks olemist ei tee. Ja siis on ebakindlus ja mure on kaalu pärast kerge tulema.

*Milleks ennast piinata ja mõelda, et küll ma veel ära mahun oma vanadesse pükstesse. Ma ei häbene üldse öelda, et otsisin rasedateksad välja juba raseduse 9. nädalal, sest nööp vanadel pükstel lihtsalt ahistas mind, hoolimata sellest, et kaal muutunud ei olnud, pigem langenud kõvasti võrreldes kahe kuu taguse ajaga. Aga täna võin julgelt öelda, et minu kapist on lennanud välja vähemalt 5-6 paari rasedate pükse, sest lihtsalt väikese kõhuga olid nad head aga suure kõhuga sugugi mitte nii head enam. Ma võin muidugi olla üks tõeline erand, sest mu kõht on ammu ületanud suuruselt selle, millega paljud sünnitama lähevad.

Teine põhjus, miks rasedate teksad on minu arvates küllaltki ebaotstarbekad, on see, et nende kasutusaeg jääb häbiväärselt lühikeseks ja hind on päris krõbe. Peab ikka haigelt joppama, et leida soodsa hinnaga tutikad teksad. Või pead sa lihtsalt olema tasemel šopahoolik nagu mina, sest skoorisin oma selle raseduse parimad teksad 8€ eest H&M’st. Aga peamiselt jäävad need ok teksade hinnad ikkagi 40€-60€ ligi ja hiljem on nendele turgu ehk 10€ eest, kui sul tõesti on õnnestunud neid hästi hoida ja viitsid jamada hea pildi saamisega. Aga kui oled kogemata rebestanud kõhul oleva puuvillase osa pükse üles sikutades siis pole nende pükstega põhimõtteliselt midagi peale enam hakata. Paljud ei viitsi müügiga üldse tegeleda.

See selleks, teksadest tegime nüüd juttu maa ja ilm. Kuhu ma oma jutuga tahtsin jõuda, on see, et nende kõigi ostetud pükste eest, mida ma olen läbi proovinud, oleks ma saanud ilmselt 3 TUUBI osta omale ehk siis umbes 9 seelikut, 3 salli, 3 pluusi, 3 kleiti  raseduse ajaks ja sama palju veel peale rasedust sobivaid kleite, pluuse, salle, seelikuid ja lisaks kolmes erinevas toonis privaatseks imetamiseks mõeldud katet. Ühesõnaga KOLM TUUBI!

Jep, üks TUUB peidab endas minu silmis 2 seelikut, ühte pluusi, ühte kleiti ja salli hetkel rasedana. Eriti leidlikud inimesed teevad ühest TUUBist veel nii mõnegi aksessuaari. Mina olen muidugi väga algaja tuubitar ka, seega on mul aega seda asja veel õppida.

TUUB kasvab koos minu ja minu kõhuga, reitega, rindadega ning puusadega ja hiljem tõmbub jällegi tagasi pisemaks koos minu kehaga peale sünnitust.

Minule saadeti proovimiseks üks TUUB ja kui aus olla, siis veidi piinlik on mõelda tagasi kõigile neile pükstele, mille ostmisele olen kulutanud aega ja hiljem sama palju aega, et neid maha müüa. Kuigi mulle meeldib müügiga tegeleda siis tunduvalt lihtsam oleks olnud võtta lihtsalt üks TUUB kapist ja nautida mugavust ja kõhu kasvamist.

Mina miksisin kokku möödunud nädalal mõne kiire outfiti ka oma tutika TUUBiga ja minugi poolest kopeerige või üks ühele neid looke, et veenduda TUUBi mugavuses ja mitmekülgsuses. Minu arust saab TUUBist voolida edukalt nii casual everyday outfiti kui ka piduliku outfiti kasvõi õhtusöögile, sünnipäevale või pulma.

OUTFIT nr 1: punane TUUB // jakk – Zara // raseda teksad – H&M (need ühed, mis mul õnnestus joppamise peale leida ja mis on enam vähem mugavad isegi jalas) // saapad – H&M

OUTFIT nr 2: punane TUUB // jakk – Reserved // Prillide päritolu ei mäleta, sorry naised

OUTFIT nr 3: punane TUUB // pluus – NewYorker // sandaalid – mingi netipood aga jään taaskord vastuse võlgu

OUTFIT nr 4: punane TUUB // jakk – Zara // crop top – CROPP

Kui teil nüüd tekkis soov TUUB soetada, siis mul on hea uudis kõigile huvilistele, et täpselt 7.juulini on teil veel võimalus soetada TUUBi http://www.tuub.ee 15% soodsamalt koodiga ”KAROLIINA15”

Mina kannan piltidel suurus L/XL ja minu tavaline suurus enne rasedust juba oli L.