Vaid 20 päeva tähtajani. Kuidas oleme valmistunud sel korral võrreldes eelmise korraga?

Hei, armsad!

Mõnda aega tagasi küsisin Instagramis, mille kohta minu lugejad lugeda sooviks ja mitu korda mainiti just seda teemat, mida meie arvame, et vajame beebiga, kuidas oleme valmistunud ja mida ma esimesel korral arvasime vajavat aga sel korral pigem ei osta ja vastupidi. Nüüd, kus sünnitus toimub hiljemalt 3-4 nädala jooksul, tunnen ennast väga valmis, kuid mitte just vaimselt vaid selles suhtes, mida näeme silmaga. Hea seegi, vähemalt olen selle võrra rahulikum. Hullem oleks minna vaimse valmisolekuta sünnitama ja siis veel mõelda selle, et mul pole beebile vankrit, voodit, seda ja toda ja kolmandat.

Sellest tuleb üks pikk postitus aga mulle meeldib pikalt kirjutada ja panna kirja kõik oma arvamused millegi kohta ja selgitada oma soove ja otsuseid.

Magamistoas ootab meie väiksekest juba mõnda aega võrevoodi ja mähkimislaud. Mõistagi oli ka Glenil võrevoodi aga konkreetselt mähkimislauda meil polnud. Oli mähkimisalus võrevoodi peal aga see polnud kõige parem lahendus, sest Glen hakkas suhteliselt kohe oma voodis magama ja veidi imelik oli teda panna sinna pooleldi nö mähkimisaluse alla magama. Mina isiklikult sellist lahendust ei soovita ja ei kasuta ka enam. Samas hoiate nii korralikult ruumi kokku kitsastes oludes. Kuna ma siiski seljahaige olen ja meil oli imeline võimalus saada koos voodiga kaasa tasuta mähkimislaud, siis teadsin, et nui neljaks mahutan selle kuskile ära, et enda selga säästa halvas asendis mähkmete vahetamisest. Paljudel emadel on mähkimisalus just magamistoas aga tean, et on emasid, kes ei kujuta ettegi, et mähkimisalus on kuskil kraanikausist eemal, kuna paljud lapsed kakavad kohe peale söömist või ärkamist aga minu Glen oli üks selliseid lapsi, kes tegi oma kõvemat häda 2 korda kuus ja ma ei osanud kraani lähedal olu kuidagi igatseda. Näis milline mu teine laps olema saab. Kõigile omad parimad lahendused. Meie lahendus on hetkel selline ja siin korteris meil paremat teha ei ole ja tegelikult vaja ei ole ka, sest nagunii tahan, et laps oleks mulle lähedal seni, kuni teda imetan. Meie tagasihoidlik ja rahulik magamistuba. Kuna elame siiski üürikas, ei tihka mees sel korral auke eriti puurida, seega on meie seinad hetkel sellised igavad ja valged. 😀

Ja noh, kuna meie seinad on nii rahulikud ja lapsel pole suurt midagi seal vaadata siis otsustasin sel korral võrevoodile soetada voodikarusselli. Gleniga me seda ei kasutanud. Gleni voodi juures olid pisikesed postrid ja ta sai neid jälgida voodis lamades ja Glenile oli kingitud ka muusikakastike, mis laulis ja valgustas tuba/lage. Vaatasin pikalt ringi, milliseid voodikarusselle pakutakse aga ükski ei sümpatiseerinud, kuni leidsin Little Dutchi oma. Mulle meeldis selle värvide kombinatsioon ja tagasihoidlikus. Kuna ma olen suur taaskasutuse fänn, otsustasin uurida, kas äkki on mõni beebi, kes seda enam ei vaja ja mul vedas. Saime enda oma enam kui poole soodsamalt uue hinnast. Tegelikult pakkus ema küll välja, et ostab uue ja toob selle katsikuks aga ma ei näinud mõtet, sest see pole selline nö kuluv asjake, mis tingimata uuena tuleks osta minu silmis. Kui teile see meeldima hakkas, siis leiate sellise SIIT. Järelturult leidsin vaid mõne ükskiku eksemplari. Pildi sain Googlest, meie oma saabub alles nädalavahetusel Soome, siis asendan selle tootepildi enda omaga.

Imik veedab üldse palju aega alguses just magades ja ma tean, et päevasel ajal tahan mina pigem elutoas viibida. Aga samal ajal tahaks ju oma pisikest silmata ja imetleda, seega võiks ta olla ikkagi minu lähedal. Meil oli nahast diivani Gleni ajal ja sinna ma teda magama ei saanud panna. Gleni jaoks kasutasin ma lamamistooli ja kotttooli. Mitmeid kordi noomiti mind, et ma paneks pigem lapse ikkagi sirgemale pinnasele magama nii tihti, kui võimalik ja seda viga saan nüüd parandada teise lapsega. Soetasin meile elutuppa midagi moosese hälli taolist, kuid veel paremate funktsioonidega. See on Beemoo 3 in 1 lamamistool. Soomes müüakse seda uuena hetkel soodushinnaga 55.90€, täishind 65.90€ SIIN. Taaskord ei näinud ma mõtet osta seda uuena, sattusin mingi hea pakkumise otsa ja otsustasin selle ära võtta. Ma ei mäleta kahjuks täpset hinda, mida maksin aga kindlasti oli see vähem, kui 40€ ja see oli väidetavalt ka ülimalt vähe kasutatud ja seda näitas ka laitmatu seisukord. See häll/tool on kiikuv ja kõrgus on muudetav. Alguses saan imiku panna sinna enda lähedale magama sirgele pinnale aga hiljem saame kasutada seda ka istumiseks. Teisalt ma ei tea, kas vajame seda üldse istumiseks, kuna oleme nö istumiseks soetanud midagi muud. Pigem võtsingi selle just magamiseks esimestel kuudel elutoas ja see täidab kahtlemata väga hästi oma ülesannet.

Selliseks nö lamamistooliks on meil soetatud väga palju soovitatud ja kiidetud Babybjörni tool. Muidugi on ka soodsamaid variante aga kuna väga paljud just seda on soovitanud ja sellele on mega nõudlus ka peale kasutamist järelturul, tundus see mõistlik väljaminek ja kuna nõudlus on suur, ei kaota ma rahaliselt ilmselt ka palju. Meie saime selle taaskord teiselt beebilt, kellel oli see lühikest aega kasutuses ja seisukord oli ostes jällegi imeline. Üks naine pakkus mulle seda Instagramis isiklikult ja ma ei näinud põhjust loobuda tema pakkumisest.

Üks minu lemmikumaid asju, mida me esimese lapsega ei kasutanud, kui sel korral otsustasin osta, on turvahälli rattad. Tegelikult olin ma Gleniga ka sellele mõelnud aga alles peale ostu sain teada, et turvahällid, mis on 3 in 1 vakrite komplektis, ei ole väga turvalised hällid autosõiduks. Niisiis kasutasime teist turvahälli ja sellele meil rattaid ei olnud. Vedasin alatihti ise turvahälli autosse ja mida kuu edasi, seda hullem see oli. Turvahäll ise oli paras kobakas ja laps sinna sisse veel. Kuidas ma küll jaksasin!? Sel korral ei kavatsegi ma oma selga sellise raskusega koormata ja kuna saime juhuslikult ühelt toredalt inimeselt omale Maxi Cosi turvahälli ja olin palju lugenud soovitusi Quinny Zapp osta, siis nii see kombo välja kujuneski. Ma ei suuda kirjeldada, kui õnnelik ma olen, et ma ei pea oma lapsekest tarima turvahällis lifti, sealt parkimismajja ja siis otsima paaniliselt kaubanduskeskuses või poe ees käru, kuhu see häll poetada. Hiljem poest tulles veel poekotid ka lisaks ju. Oh ei, see oli ikka väga keeruline. Emme elu võiks olla ikkagi veidi mugavam ja võimalik, et just säärase turvahälli tassimisega tegin ka oma selja seisukorra veel hullemaks.

Tehke see väljaminek ja uurige, millised raamid on müügil järelturul ja millistele oleks ka peale teie kasutamist järelturgu. Mina tean, et Quinny Zapp on näiteks Soomes väga nõutud. Raame müüakse kindlasti ka eraldi aga minu soov oli ka see, et ma saaks käru kasutada hiljem, kui laps on turvahällist välja kasvanud. Kuna meie igapäevane käru on Thule Urban Glide 2, siis tahtsin kindlasti midagi, mis oleks nn autokäru, et ma ei peaks seda hiiglasliku Thulet autosse tõstma ja sellega kuskil poodides manööverdama. Lolli peaga sai mul esialgu ostetud Quinny Zapp aga koju jõudes avastasin tõsiasja, et sellel vanemal mudelil ei saa last panna lamavasse asendisse. Aga kuna Glen näiteks oli mul nii hea poodleja ja magas poodides käimise alati maha, siis pidasin oluliseks, et last saaks panna ka lamama sinna. Nõnda saigi Qunny Zapp maha müüdud ja leitsin järelturult Quinny Zapp Xtra 2. Quinnyde hinnad jäävad järelturul üldiselt alla 100€ ringi või tsipa üle 100€ sõltuvalt sellest, milline on seisukord ja millised lisad kaasas. Ainult raami turvahällile leiab ilmselt ka alla 50€ eest. Ma tean, et Quinnydel on täielike vihkajaid, kes peavad neid kärusid totaalseteks näkatsiteks ja ebastabiilseteks närudeks aga ka neid, kes on väga rahul sellega ja iga kell kasutaks seda veel. Aga nii ongi, mis ühele number 1, ei pruugi teisele üldse sobida. Nii palju, kui ma Gleniga proovinud olen Quinnyt, ei näe ma küll mitte midagi halba selles kärus poes käimiseks või reisile võtmiseks. Mõistagi ei ole see ju jooksukäru või pikkadeks seiklusteks metsarajal. Muide, ühes müügikuulutuses nägin ma päris siiralt inimest väitmas, et ta käis Quinnyga jooksmas. Mõtlesin, et viiks talle Thule Urban Glide 2 korra proovimiseks ja siis vaataks, kas ta endiselt arvab, et Quinny Zapp on hea jooksukäru. Jeerum, sellise käruga jooksmine on lausa kriminaalne.

Järgmine asi, mida ma Gleniga algselt ei pidanud vajalikuks osta oli rinnapump. Ei teadnud, kas vajan seda alguses või hiljem ja nii ta ostmata jäigi. Täna võin öelda, et kui naine ikkagi rinnaga toita kavatseb, siis midagi ikkagi võiks olemas olla. Gleniga oleks ma vajanud rinnapumpa juba esimesest päevast, sest piima ei tahtnud tulla ja pidin seetõttu sõrmedega lüpsma.

Ema võib soovida või suisa peab olude sunnil käima ka oma beebist eemal. Olgu see siis seotud tööga, haigusega või sellega, et me kõik oleme siiski inimesed ja tahame korraks aega maha võtta. Ma tean, et nüüd kanaemad tambivad pead vastu seina ja mõtlevad, et milline rongaema jätab oma pisikese rinnalapse kellegi teisega mõneks tunniks. Mina näen ette, et tahan näiteks hoida mingist ajast oma kätt kaameraga soojas, käia küüntehoolduses või kasvõi mehega oma aega veetmas. Selleks ongi vaja piima välja pumbata. Teine võimalus on ka muidugi RPA, mida me Gleniga kasutasime, sest käisin aegajalt oma emal tööl abis, kui Glen oli alles rinnapiima laps aga issiga jäädes sai ta päeval RPAd. Jällegi, ma tean, et on nüüd neid, kes pead vastu seina tambivad ja mõtlevad, et kindlasti RPA pärast mu laps ei räägi nii palju nagu üks 2,5 aastane PEAKS rääkima ja kindlasti on tal sellest RPAst ka siiani seedimisega probleemid. Relax, ehk suudan teise lapse paremini üles kasvatada.

Ühesõnaga sai mul selleks korraks soetatud selline rinnapump, mis on ilmselt kõige lollikindlam ja lihtsasti kasutatav pump universumis. Ei mingit elektri vajadust või käega vehkimist ja miljoni osakese pesemist ja keetmist ja kokku panemist. Paned rinna otsa rippuma ja nii ta toimima peaks. Mõistagi pole ma teda veel katsetanud aga soovitajaid on, seega julgen midagi proovida. Mina tellisin SIIT.

Mida ma sel korral soetanud ei ole, on näiteks beebipesa. Seda peamiselt põhjusel, et kui mul Glen veel beebipesas oli, ei peetud seda imikule ohtlikuks, kuid veidi hiljem tuli teatavaks, et mõned beebid maailmas on kahjuks ära lämbunud beebipesas. Ma pidasin beebipesa väga heaks abiliseks, kui beebi enda juurde tahtsime magama võtta gaasidega, kuid samas välistasin selle, et minu väga raske unega mees talle peale keeraks. Nüüd ma olengi selline natuke kahe vahel. Ühest küljest tahaks, et meil siiski oleks see pesa, et me saaks ta vajadusel enda vahele magama võtta, teisalt ei tahaks ma talle soetada ju midagi, mida peetakse ohtlikuks. Niisiis hoian ma vägagi pöidlaid, et beebike ööuned siiski rahulikult oma voodis magaks. Täpsemalt sellest, miks beebipesa ohtlikuks peetakse ja millistes olukordades ta sobib kasutamiseks saate lugeda SIIT.

Veel olen ma hakanud viimastel päevadel mõtlema vannijalgadele. Jällegi üks asi, mis muudaks mu elu tunduvalt mugavamaks ja aitaks selga säästa kummardamisest. Päris pikalt on beebit vaja vannitamisel ikkagi toetada ja põrandal on seda sutsu keeruline teha. Miinuseks on ehk see, et meil nagunii on juba üks vann Glenil kodus ja vannijalgadele tuleks ka leida asukoht.

Muideks, ma ei suuda uskuda aga Gleni sündides polud meil soetatud inhalaatorit. Ma ei tea, miks ma nii naiivne olin ja arvasin, et seda vaja ei lähe. Üsna pea selgus, et me ei saa selleta ja kui Gleni esimene haigus platsis oli, olime veidi rahaliselt kitsas olukorras ja saime ühelt healt inimeselt hästi soodsalt tema beebil vähest aega kasutuses olnud microlife inhalaatori. See küll mürises ja kolises nii mis kole, kuid Gleni me sellega ravinud oleme siiani ja ta on oma ülesande ära täitnud. Paras jama muidugi temaga oli, sest ta vajas pistiku lähedal olemist, mürises jubedalt ja auru ka nii palju välja ei lasknud, kui olen näinud näiteks Kiwit laskmas. Sel korral otsustasime me ka mugavamat lahendust proovida ja ilmselt Kiwi meie koju ka peagi saabub. Kiwi hind on üldiselt 100€ ja seda leiab müügilt väga erinevatest kohtadest, piisab vaid Googlesse sisse lüüa KIWI INHALAATOR. See on meil pandud katsiku kinkide nimekirja ja kulub kindlasti rohkem ära, kui igasugused pehmed mänguasjad ja muu pudipadi.

Veidi teisiti olen sel korral toiminud ka riiete valimisel. Riideid on meil beebile juba üksjagu, kuid olen proovinud veidi rohkem tähelepanu pöörata sellele, kust ma riideid ostan ja mis hinnaga. Kui ma olen ostnud järelturu asju siis olen vägagi selgelt jälginud seda, et asjad oleks tõesti korralikud ja leiaks kasutust. Näiteks oli mul Gleniga liiga palju ostetud nn ILU asju, mida sai selga panna vaid a la pildistamiseks, sest teksapüksid ja triiksärk ei ole just maailma kõige mugavam riietus imikule. Järelturu puhul olen ka väga palju vaadanud hinda ja muidugi seisukorda. Ma tean, et ei paneks nagunii selga topilisi või plekilisi asju, kui mul on kapis valikus ka uued ja puhtad asjad. Uute asjade puhul olen kindlasti ostnud soodustusega ja vaadanud rohkem ka seda, mida hiljem hea edasi müüa. Näiteks ei kaota Popi või Bredeni asjad palju oma väärtust, kui laps neid veidi kadnud on ja mina need soodusega soetanud. Ei, ma ei aja absull taga mingit firmamärki, mul on kapis ka lihtsaid H&M asju, mis olen tõsiselt hea pakkumisega äppist leidnud, rääkimata täiesti tundmatute firmade asjadest, mida järelturult olen saanud. Asi peab mulle meeldima lihtsalt. Panen pildid mõndadest lemmikumatest riietest, mis on suurus 50-56 ja ootavad juba kapis titat. Pooled neist on uued, pooled järelturukad.

Midagi väga olulist on mul veel ostmata aga ma ei saa seda ka osta, kuna ei tea veel päris täpselt mida ma vajan. Nimelt olen täiesti kindel, et soovin sel korral last hakata kandma, kas siis kandekotis või linas. Aga ma ei tea veel, mis mulle paremini sobib. Kuna see ka väga kallis väljaminek on, ei taha ma seda uisa päisa teha. Ootan lapse sünnini ja siis lähen proovin koos titaga, mis meile kõige paremini sobib. Silma on jäänud hetkel vaid mõni kandekott aga linadest ei tea ma mitte midagi, kuid tahaksin ka selle ära õppida, kuidas linas last kanda.

Viimase asjana mainin siin ära veel, et millised lutid me oma beebile varunud oleme. Juba enne, kui babyluv.ee mulle saatis kingituseks Bibsi lutid, olin ma teinud otsuse, et pakun oma teisele lapsele looduslikust kummist lutti imemiseks. Gleni ajal. ei olnud ma sellistest luttidest teadlik, kuid sel korralik oli mu otsus kindlalt selles suunas. Ehk aitab see soovitus veel mõnel esmakordselt emaks saaval naisel mõelda, et mida oma lapsele imemiseks pakkuda. Lutid leiate müügil SIIT.

 

Järsk meeleolu muutus raseduse lõpus

Hei, armsad!

Ma arvan, et peamise osa sellest rasedusest olen ma olnud pigem rõõmsas meeleolus, kõik on sujunud päris kenasti ja mul pole olnud põhjust kurta. Olen kolmel korral pääsenud diabeedist, tervis on üldse hea olnud. Ainult rauaga tekkisid probleemid siin mingi aeg. Peavalud on ka nüüdseks taandunud, iiveldust ma enam ei mäletagi. Ainuke vaevus on olnud suhteliselt algusest küllaltki pöörasel kiirusel kasvav kõht, mis on mu liikumise teinud kohati raskeks. Rasedus tõesti pani mu särama.

Nüüd on järsku rasedus ja meeleolu teinud nagu kannapöörde. Uni on muutunud aina napimaks, närvid on läinud kuidagi pingule, peamine mõte, mis on hakanud pähe vasardama on seotud sünnitusega, hirm ja lisaks muidugi püsimatus. Ma tean, et küll on nii mõnigi, kes ütleb, et küll nüüd hädaldab aga nüüd ma siis hädaldangi veidi. Mul vist on selleks ka veidi õigust ka. Kes vähemalt kord elus last kandnud, ilmselt teab, et lõpp ei olegi kerge, ei saagi olla sest keha teeb midagi võimsat.

1. Uni – nagu räägitakse, siis keha hakkab ise ettevalmistusi tegema unetuteks öödeks. Lapsega on alguses keerulisemaid öid, rinnaga toitmine, gaasid, graafiku paika saamine jne. See kõik võtab aega. Gleni ajast mäletan hästi, et mul oli kõige keerulisem harjuda just nimelt selle meeletu une puudusega. Mul oli sellest päris korralik stress.
   Nüüd siis on juba ettevalmistused kestnud nii mõnigi nädal. Olen tunduvalt vähem hakanud magama, ükski asend ei sobi, pidevalt on palav, higi lausa voolab ka siis kui aknast otse tuul peale puhub. Mul on voodis kokku 4 erinevat patja millega ennast toetada, mida kaissu võtta, mida pea alla panna, mida kuidagi selja alla panna jne. Vaene G on vist päris kitsastes oludes seal kuskil voodi äärel. 😀 Unega siis sellised lood, pole kiita.
2. Närvid on pingul – eks see ole siis osaliselt tingitud vähenenud unest. Keha ja vaim on hakanud väsima sellest suurest tööst, mis tehtud on 36 nädala jooksul. Pisikesed asjad on hakanud mind endast välja ajama ja kõige vähem tahan ma, et tekiks ootamatud olukorrad, keegi mind pahaseks ajaks ja niisama nokiks mu kallal, veel vähem, et jonniks tühiste asjade pärast jne. Ja noh eriti närvi ajab see, kui ma olen äsja saanud toad korda enam vähem, toetanud ennas surmväsinult diivanile ja kogu kaader hakkab kõik oma asju majandama. Kes köögis möllama, kes oma krõbinaid mööda korterit laiali vedama, kes viskab nii muuseas iga mänguasja just sinna kuhu jumal juhatab jne. Loomulik normaalne igapäevaelu aga lihtsalt kõik, mis on saanud korda, kaob silmapilkselt.
   Nõrgad närvid on mul alati olnud aga jah, hetkel on see süütenöör kuidagi hästi lühike. Pliis kannatage mind välja ja andke andeks, kui ma lihtsasti plahvatan.
3. Pähe vasardab ainult sünnitus – närve ajab pingule tegelt ka see, et ma ei suuda muust mõelda, kui ees seisvast suurest tööst. Küll on mõni hetk, kus on mõtted helged ja armsad ning unistan juba beebikese silitamisest. Eriti kui mõni sünnitusega seotud video või film ette satub, siis on pisarad kerged tulema ja selline nuuksatus käib läbi. Teine äärmus on see, et mulle meendub enda esimene sünnitus ja ma ei taha, et kõik see kord nii läheks. Ma ei taha esilekutsumist, ma ei taha tilgutit, ma ei taha vaakumit, ei taha nutta valude ajal jne. Püüan ennast lohutada, et ükski naine ei saa kahte täiesti identset sünnitust, seega saab asi olla kas veidi parem või veidi hullem. Aga päriselt, ma usun siiralt, et see kord läheb kõik paremini.
   Ma ei pabista üldse selle pärast, et sünnitan Soomes ja soome keeles/ inglise keeles on sünnitamine kindlasti veidi keerulisem arstidega suhtlemise osas, kui oma emakeeles. Ainus mis mind panebki just närvitsema on see hirm taaskord valu ees.
4. Püsimatus – no ja see on ka seotud sellega, et ma nii väga tahan asjaga juba ühele poole saada, et ma ei suuda päevagi paigal püsida. Kõik peab olema valmis ja tehtud. Täiesti totter aga ma kardan minna sünnitama nii, et mul on triikimata pesu, pole jõudnud lapse voodipesu vahetada, kuskile voodi alla jäävad tolmurullid ja beebi tulekuks pole kõik valmis ostetud. Kuigi mul on iga päev mingeid totraid torkeid kõhus, mis teevad tihti kõndimise ja liikumise valulikuks. Peaksin nendel hetkedel, kui valud tekivad olema pikali ja puhkama, aga samal ajal silmad juba tegelevad uute asjadega ja sätivad asju paika.

Minu arust on kõht visanud ka järsku nii palju ümarust juurde ja mu kõndimine on üsna koomiline juba. Jalad on kuidagi harkis ja tuterdan nagu pingviin, tempo on selline, et roomates jõuaks ka sihtpunkti kiiremini. Aga roomata ka ei saa. 😀 Ühesõnaga, annaks universum mulle siis varsti armu. Aga nagu ma öelnud olen, kui mul vähegi kergem sünnitus sel korral tuleb siis olen nõus hambad ristis minema lõpuni ja kui vaja siis ülegi.
Peagi saan ma üle VÄGA pika aja ultrahelisse ja näis siis, kuidas põngerjas ennast tunneb ja kuidas kasvanud on. Hoian teid ikka kursis.

Nagu piltidelt näha siis endiselt ma suudan naeratada ja olla tänulik selle võrratu beebikese eest, kes minus kasvab.

Piltidel on mul seljas https://www.ilushetk.ee/ kleit, mida on võimalik soodsa hinna eest fotoshoodiks või tähtsaks sündmuseks raseduse ajal laenutada.

Muideks minu Instagramis on käimas ka loosimine, kus on võimalus võita täiesti tasuta kleidilaenutus, mis lõppeb 26.augustil!

Soome kolimine, sotsiaalne elu ja uue võrgustiku loomine

Hei, armsad!

Tänane teema pole küll päris tavapärane, arvestades seda, et viimasel ajal on peamine jututeema olnud ikkagi rasedus. Mõistagi, sest see on minu elu kõige tähtsam osa hetkel ja ilmselt kõige enam tähelepanu just sinna suunatud on. Aga üks minu jälgija pakkus välja niivõrd põneva teema, et pidin just selle teema üles võtma ja kirja panema.

Ma olen terve elu olnud pigem selline hästi seltskondlik inimene, mul on igal eluperioodil olnud palju sõpru ja sõbrannasid, ning olen väga nautinud pidutsemist ja suhtlemist just ennekõike. Varasemates suhetes olles, pole ma oma aega 100% pühendanud mehele, vaid endiselt omanud häid sõbrannasid ja sõprussuhteid. G kokku minnes oli olukord kuidagi veidi teistmoodi. Ma pühendasin meie suhte esimeses staadiumis kogu oma aja a) tööle b) G’le ja perele. Sõbrad olidki mul vaid töö juures peamiselt ja nendega ma vahest käisin väljas aga selleks pigem aega ei olnud. Kui ma rasedaks jäi, oli ilmselge, et peod taandusid ja kluppi või baari ma enam ei kippunud. Aina enam sai minust pereinimene. Päev päevalt oli mu fookuses aina enam pere ja lähedased. Ja see meeldis mulle. Lapse tulekuga paratamatult ei ole enam niimoodi aega sõbrannatamiseks. Aga sõltub suuresti ka inimesest. Minu valik nr 1 oli minu pere.

Ilmselt paljud on kursis sellega, et meie esimene kolimine Soome toimus just siis, kui Glen oli 1-kuune alles. Selleks ajaks olid mu sõprussuhted juba päris palju jahtunud. Oli inimesi kellega kohtudes tundsin endiselt ennast rääkides vabalt aga umbes 90 protsendil minu sõbrannadest lapsi ei olnud ja seega oli keeruline leida seda ühist keelt, kui mina räägin vaid beebijuttu ja nemad on ikkagi sellel lainel, millel mina aasta enne lapse sünnitamist ehk siis elus on palju põnevaid väljakutseid, töö, põnevad üritused ja peod aga kindlasti mitte imeline beebilõhn, kakased mähkmed või rinnaga toitmine. Muidugi oli mul tolleks ajaks tekkinud mõningaid sõprussuhteid ka teiste emmedega aga need sõprused oli pigem väga värsked.

Minu sotsiaalne elu oli peamiselt internetis peale kolimist. Mul polnud Soomes peale perekonna mitte kedagi. Õnneks oli tollel ajal mu ema ka Soomes, mis andis palju juurde. Meil oli küll omajagu lahkarvamusi tollel ajal aga siiski, ta oli minu nn parim sõbranna ikkagi Soomes, kuni tema Eestisse tagasi kolis.

Kui Glen oli umbes viie või kuue kuune, hakkas mulle selline sõbrannadevaene elu veidi närvidele käima. Suurem osa sõpru olid ikkagi Eestis ja kui palju ma ka ei soovinud Eestis käies kõigi sõbrannadega kohtuda, siis ikkagi see polnud see. Eestis ma polnud ju pikalt ja sealsed kohtumised oli pigem kiired visiidid. Ma võtsin ise oma sotsiaalse elu nö käsile ja otsustasin omale ise nö võrgustiku luua Soome. Küsisin oma esimese lapse beebigrupist facebookis, kes elavad Soomes ja mulle tuli täiesti ootamatult palju vastuseid naistelt, kes elavad Soomes ja kellest nii mõnelgi oli võrdlemisi sarnane olukord nagu mul. Hakkasime naistega chattima ja muidugi oli meil palju ühist keelt, sest kasvata(si)me sama vanu lapsi. Üsna pea juba tegime esimese nn playdate ja sealt see asi käima ka läks.

Juba pool aastat hiljem võisin ma neid naisi oma sõbrannadeks nimetada. Kohtusime peamiselt lastega ja kui lapsed hakkasid juba aastaseks saama, otsustasime teha ka esimese nn peo ilma lasteta. Ma pean seda parimaks otsuseks, et tol korral sellise postituse seal grupis tegin, sest sarnaste murede ja rõõmudega naistega rääkimine ja kohtumine on äärmiselt oluline. Kui ma Eestisse tagasi kolisin, olin ma täiesti löödud, et pidin nii lähedased inimesed jätma üle lahe. Käisin nendega eelmisel suvel Soomes pidutsemas taas ja kõik oli supervinge ja klapp oli endiselt olemas. Niisiis kui me 2018. aasta sügisel uuesti Soome kolisime, oli mul oma nö võrgustik siin juba olemas.

Minu kogemus räägib siis sellest, et kui te kolite võõrale maale, või kasvõi võõrasse linna siis ega uued sõbrad ja sõbrannad iseenesest sülle ei kuku. Tuleb ise olla julge ja pealehakkaja ja nii need uued sõbad ja sõbrannad tekivadki. Loomulikult peab selleks ka omajagu aega olema. Muidugi pole me enam sõbrannadega nii tihti kohtunud, kui siis, kui kõigil olid alles pisikesed beebid. Niipea, kui esimesed meist tööl hakkasid käima, muutus paljude elutempo palju kiiremaks ja lõunased playdated jäid aina harvemaks. Paljud naised leidsid meie seast ka eriti tugeva klapi ja veedavad aega omavahel palju rohkem koos, kui kogu meie nö grupiga ja see ongi ju normaalne. Ahjaa ja normaalne on ka see, et kõik ei saa kõigile meeldida. Inimesed ja eriti palju naisi ühes seltskonnas on nii erinevad ja paratamatult võib tekkida ka hõõrumist. Aga me suhtleme endiselt nii internetis, kui ka kohtudes aegajalt kellegi juures või väljas. Kaotada pole midagi, pigem võite leida sõbranna(d) kogu eluks, kui annate võimaluse uutele suhetele.

Eile tegin sõbrannadele sellise väikese küsitluse ka, kus nad said ennustada, millal meie beebike sünnib ja millised on ilunumbrid ning silmavärv. Lisasin tabelisse ka oma emme ja õe ennustused. Vaadake siis, mida nad ennustavad. Pärast on tore võrrelda, kellel õnnestus kõige enam asju pihta saada.

Väikese lisana panen eraldi kirja ka enda ennustuse: (TA ON MEIE LAPSEL 18.09)

KUUPÄEV: 26.09

KELLAAEG: 3:15

KAAL(G): 4020

PIKKUS(CM): 52

SILMAVÄRV: PRUUN

 

Töötus, töövõimetus ja rasedus samal ajal

Hei, armsad!

Küsisin instagramis oma jälgijatelt, et millest nemad lugeda sooviksid, kuna mul on vastupandamatu soov kirjutada viimasel ajal. Ilmselt on see tingitud ka sellest, et mul on palju vaba aega tekkinud. Siiani on mul olnud tegemisi küll, millega sisustadas oma päevad, kui laps lasteaias on.. ometigi ilma põhitööta juba pea kaheksa kuud.

Juba enne rasestumist (tegelikult olin ma juba esimest kuud endale teadmata rase) tegin otsuse, et tulen ära töölt, mis minu selga nii julmalt lõhkus. Päevad veeresid õhtusse valuvaigistite ja seljale mõeldud kreemidega. Õhtuti olin piltlikult öeldes siruli, kuigi ega pikali olemine polnud ka just maailma parim asend. Tihti läksin voodisse nii, et pisarad silmis kannatasin närvivalu kuidagi välja, et mingigi asend leida magamiseks. Kui asi hakkas juba nii hulluks minema, et ma ei saanud enam rooliski istuda, olin ma lausa sunnitud töölt lahkuma. Eks sealt lahkumisel oli ka muid põhjuseid ja kõik see kokku moodustas nii suure põhjuse, et ma tõesti lahkusin töölt. Ega siis last planeerides ja pereelu elades ei ole ühe inimese sissetulekust loobumine lihtne otsus. Seda enam, et mind hoiatati kohe, et kui ma uuele tööle ei saa, ei pruugi ma ka tööturahasid saada nii pea, kuna Soomes on omal soovil töölt lahkumine üsnagi kuidas öelda … ebasobiv? Nad lihtsalt ei aktsepteeri väga igasugu omavolilisi otsuseid tööd mitte teha.

Peale raedusest teada saamist proovisin ikkagi veebruaris ühes kohas veel koristamist, mis tundus veidi inimlikum, kui treppidest joosta üles alla päevad läbi aga sammud tulid ikkagi täis ja seal ei mänginud enam rolli see, kas kõndisin treppidel või hotellitubades. Seljavalud olid nii pea jälle sama hullud tagasi, kui tööga alustasin. Seega jäi veebruaris minu töötamine ka üsna lühikeseks.

Pärast seda võtsin ennast ametlikult töötuks. Esimene asi, mida mulle öeldi oligi, et suht kindlalt võin suu puhtaks pühkida töötutoetusest, sest olin kahes kohas juba lepingu lõpetanud. Ja kuna mul oli väike varuplaan minna keelt õppima, siis ka kooli järjekorda saamiseks pidin lõpetama oma kehtiva töölepingu Eestis, kus olin endiselt lapsehoolduspuhkusel firmas, kus töötasin Gleni ootele jäämisel. Leping sai siis ka Eestis lõpetatud ja tuligi mulle otsus koju, et mai lõpuni ma toetust ei saa. Mulle tegelikult tundub siiani veidi arusaamatu, et kas sellistes seljavaludes vaevlemine tõesti riigi jaoks pole piisav põhjus mitte füüsilist tööd teha? Kusjuures ka Eestis töölepingu lõpetamine loeti nö asjatuks, sest noh, ma võiks ju iga päev üle lahe ka Eestisse tööle sõita või siis äkki rasedana oma pere kõrvalt olle E-R Eestis üldse? Ei tea mida nad seal küll mõtlevad aga pikalt sellel ma ka ei jäänud peatuma. Kui nii siis nii. Tuli leida muu lahendus.

Seega ei tähendanud selline otsus, et ma jäin nukralt koju lakke vahtima ja mõtlema, et küll ma ikka olen õnnetu ja kuidas me toime nüüd tuleme ainult G sissetulekuga. Ma tahtsin väga soome keelt õppida ja tegin kõik nii, nagu mulle soovitati nn töötukassas ehk siis Soome mõistes TE toimistos. Tegin ära keeletesti ja oma üllatuseks oli mu keele tase ikkagi parem kui ümmargune 0. Tänu sellele tekkis mul ootamatu ja väga hea võimalus minna juba jaanuaris alanud kursusele märtsi alguses, kuna ma ei olnud täitsa null teadmistega ja mul oli nö potentsiaali sulanduda kursusesse sisse. Muidugi haarasin ma kohe võimalusest, sest esiteks andis see mulle tegevust, teiseks väga hea võimaluse ennast keeleliselt harida, kuna Soome meil on plaanis jääda lähiajal ja kolmandaks kaasnes õppimisega nö õppetoetus ehk siis Soomes makstakse keele õppijatele toetusi. See eeldab muidugi, et sa ka seda teed, mitte ei ole lihtsalt nimekirjas ja koha peal ei käi. Ma pidin iga kuu andma aru täpselt, kui palju päevi ma koolis käisin ja kui ei käinud, siis mis põhjustel. Lisaks öeldi mulle, et kui ma märgin Kelale, et mu laps oli haige, pean ma olema valmis esitama ka arstitõendit selle kohta. Seega tuli mul igasugused haigestumised arsti juures ka fikseerida.

Niisiis olin ma siis põhimõtteliselt kolmeks kuuks natukenegi kindlustatud ja süda oli veidi rahulikum, sest mu sissetulek oli ikkagi midagigi ((Keda väga huvitab (ja ma tean et eestlasi huvitab teiste rahakott väga :D) siis koos lasterahaga veidi rohekm kui 500€ aga  tunduvalt vähem kui 1000€ kuus, seega tööd tehes saab ikka palju arvestatama sissetuleku Soomes elades. Ja kui te nüüd tulete mulle rääkima, et issand nii palju, et Eestis saavad inimesed täistööajaga sama raha, siis ma kahtlen kas nende eestlaste üürikorterid jäävad 1000+€ kanti, lisaks kõik muud maksud ja jooksvad kulud)). Sain enda ja lapse esmavajadused katta, maksta ühistranspordi (kusjuures pole ka ühistransport Soomes odav) eest koolis käimiseks ja osta endale lattet paar korda nädalas. Sealjuures vaatasin ka iga kuu tuleva toetuse eest veidi asju ka juba beebile, sest ma ei teadnud, mis saab, kui kool läbi, kuidas siis rahaliselt asjad lähevad. Ja siin kohal oleks väga asjalik ka ära mainida, et mina saavutasin selle koolitusega oma keeletaseme, millega Soomes toetusega õpet pakutakse. Rohkem pole võimalik mul soome keelt toetuste arvelt õppida. Seega päris nii see ka pole, et tuled Soome, istud koolipingis, õpid keelt ja aina tiksub raha taskusse. Ja kui mees kõrval arvestatavat sissetulekut ei teeni, läheb perega ikkagi üsna kitsaks, kui emmel on sissetulekuks vaid õppetoetus.

Kõige selle kõrvalt hakkasin ma tasapisi ka väikese taskuraha eest tegema fotosid inimestest mõned korrad kuus nädalavahetustel.  Mõistagi ei saanud ma selle eest FOTOGRAAFIDE tasu ja ega ma ka ei oodanud seda, sest mul polnud ja pole endiselt selliseid teadmisi ja kindlat kätt, nagu ühel igapäevast leiba teenival fotograafil olema peaks. Kõik oli katsetused ja eksperimenteerimine, mis mul klientide tagasiside põhjal väga hästi välja tuli. Oli fotoshoote, millega olin ka ise kirjeldamatult rahul ja ka neid, mis andsid mulle palju uusi kogemusi teatud olukorras ja teatud modellidega toime tulla. Kõik inimesed pole kahtlemata fotogeenilisust emapiimaga kaasa saanud, lapsed on väga keerulised modellid ja see on väljakutse ja see õpetab. Kahjuks polnud mul pikka pidu oma käe harjutamisega fotograafia alal, sest juulis jäi juba Glen koduseks ja lisaks muutus iga fotoshoot füüsiliselt aina raskemaks oma suure kõhuga. Käisin ju pildistamas looduses, mitte stuudios 20-30 ruutmeetri peal. Aga need mõned kuud kaameraga andsid mulle kindla tunde, et see on see, mida ma tahangi teha. See ongi see amet, mida ma olen otsinud 26 aastat. Ma olin peale gümnaasiumi lõpetamist täiesti tühjuses, rääkimata sellest, et mul polnud ka lapsena mingit suurt unistust kellekski konkreetseks saada. Ja minu arust on see äge, et ma nüüd selle avastasin, sest kungi pole hilja ennast edasi harida ja liikuda oma unistuste suunas. Muidugi jääb minu unistus veidi praegu tahaplaanile uue beebi tulekuga aga kui teine laps on juba sutsu suurem, panen jälle täiskäigu peale ja enam ei kavatsegi teha tööd, mida tehes tunnen vaid kohustust raha teenida.

Pärast kooli lõpetamist arutasin TE toimistoga ja õpetajaga ka olukorda. Mulle öeldi, et mul on võimalus minna nt fotograafia kursustele, kui laps on suurem ja näidati isegi kohad, kust saaksin otsida vajalike koolitusi Soomes. Mulle on antud ka nõu, et ma ei pea alguses kohe oma firmat looma, vaid Soomes on selline võimalus, kus minu eest tehakse kogu pberitöö ära ja minu sissetulekust läheb lihtsalt mingi summa sellele firmale, kes seda kõike minu eest teeb. Nii pidavat tegema ka paljud ehitajad nt, kes käivad tegemas erinevates kohtades tööotsi erinevatele firmadele. TE toimistos jäin ma töötuks ja mulle öeldi, et suure tõenäosusega ei tule mulle sellises rasedusstaadiumis ka tööpakkumisi enam, sest firmadel on juba pigem kulukam mind võtta tööle, sest emapuhkus on nii lähedal.

Muideks peaks olema mu emapuhkus nüüd ka juba vist alanud, või on sinna veel paar päeva aega?

Nii ma oma raseduse töötuna üle olengi elanud. Kõik on olnud üks paras õnnemäng ja erinevate olukordade kokkulangevus. Aga miski ei kuku iseenesest sülle. See, et mul õnnestus nii kiiresti kooli saada oli suuresti minu oma huvi ülesnäitamise tõttu, fotograafiale suunasin ennast ise tasapisi, rääkides avalikult oma huvist selle vastu, kuni üks pere mind lihtsalt enda juurde kutsus kätt katsetama ja mina võimalust käest ei lasknud.

Muidugi on selline piiratud rahaline olukord ka nõudnud minult teatavaid valikuid. Minu valik on olnud beebile vajaliku kraami soetamine, lisaks ettevalmistuda ka Gleniga sügiseseks ja talviseks hooajaks ja endale veidi raseduseks vajalike asjade soetamine. Ma ei ole kulutanud näiteks meelelahutusele ja Eestis käime ka pigem äärmisel vajadusel. Laste asjad ostan ja otsin välja võiks öelda, et viimase kui ühe soodusega või järelturult. Mulle on saabunud üks vahe küll päris palju pakke erinevatest firmadest, kuid viimne kui üks tellimus soodusest ja mõeldes palju ette sügise ja talve peale, sest paratamatult hinnad hooaja lähenedes tõusevad. Nii on mul õnnestunud saada väga hea pakkumisega Glenile näiteks sügiseks saapad ja kombekad. Ma pole kunagi olnud sedasorti ostleja, et mõtlen sellele, mida lapsel võib poole aasta pärast vaja minna. Nüüd olen seda teed läinud ja teate, kui hea tunne on, et kuu aja pärast vajab Glen täisvarustust poririideid lasteajas ja mul on kõik olemas. Beebist ei tasu rääkidagi, temaga on mul eriti pikalt olnud aega ettevalmistuda ja temaga olen ma valmistunud lausa tulevaseks suveks. (too bad, kui mul nüüd poisslaps sünnib, sest kõik sobib tütarlapsele :D)

Kas teie ostate riideid siis kui hooaeg on läbi ja sooduspakkumised letil? On teile oluline, et lapsel või teil on seljas viimased mustrid ja mudelid? Mina küll ei pea kuidagi oluliseks seda, et mu lapsel on seljas eelmise hooaja kombinesoon, mida nägin teistel lastel selja möödunud talvel aga nüüd on minu lapsel see sama kombe, ainult 50% soodsamalt ostetud. Järgmine suvi kannab minu beebi näiteks Newbie kleite, mida teiste lapsed kandsid sel suvel ja mis siis? Mustrid on ikka imelised. Ja minu ostud oli 70% sooduses.

Naljakas fakt on see, et üks minu lugeja kirjutas kord, et mina ja laps käime viimase moe järgi riides (eriti ajas mind naerma, et ta mainis, et mees küll mitte). Ma võin päris julgelt öelda, et minu kapis polegi ühtegi moeröögatust. Ma kõnnin praktiliselt iga kord poest kaarega mööda uuest kollektsioonist ja kui ka midagi silma jääb, jään lootma joppamisele, et minu suurust veel soodukate ajal on. Pea kõik minu rasedusaegsed riided on saadud soodusmüügiga, va mingid tõeliselt SOS asjad nt lühikesed püksid soojade ilamde saabumisel. Sama lugu on imetamiseks mõeldud asjadega. Imetamistoppide ja rinnahoidjatega olen oodanud H&M äpis just seda momenti, kus minu suurust pakutakse. Jah, see nõuab ka seda, et ma iga päev praktilselt korra H&M äpi avan, sest 8€ eest kaks paari 90C suuruses imetamise rinnakaid lähevad sekunditega aga minul õnnestus sedaviisi jopata. Ja minu mees … tema on üks moevaesemaid inimesi ilmselt kogu Baltikumis. Ta lihtsalt näeb riietes asju, mis keha katavad, mitte ei väljenda meid kuidagi. Ja see on täiesti okei, ma ei valinud teda riiete järgi. Mina olen see, kes tunneb kudiagi vajadust ennast riietusega väljendada. Me oleme selles osas täielikud vastandid.

Kui aus olla siis ega mul nüüd emapalk ka teab mis suur ei ole. Hakkan saama Soome miinimumi ja olen õnnelik, et üldse seda saan, sest töötasin ju ma Soomes vaid paar kuud kokku. Ilmselt tasub ära mainida ka fakt, et mu beebike on umbes 9 kuune, kui minu viimane emapalk laekub. Seega ei ole seda luksust ka pikaks ajaks. Hetkel on mu peamine eesmärk panna emapalgast arvestatavad summad kõrvale, et minna koolitusele ja osta vajalikku fotograafi tehnikat. Lisaks on mul plaanis keskenduda pigem tuelvikus rasedatele ja peredele, kes on äsja saanud lapse, seega pakkuda juurde ka pildistamiseks vajalikke kleite ja aksessuaare, mis hinna sisse kuuluks. See on lihtsalt asi, mida minult on päris mitu korda küsitud ja tunnen, et sooviksin, et selline teenus oleks ka fotograafil, kelle juurde lähen. Küsimärgi alla jääb veel see, kus ma oma tööd tegema hakkan, sest  teadagi pole rendipinnad soodsad Soomes ja selleks, et renti ära maksta ja sealjuures veel omale teenida, pean ma panema oma teenusele vastava hinna. Unistus oleks muidugi, et ma saaks oma koju luua oma stuudio. Iseasi on see, kuidas ma Soomes sisse sulanduksin fotograafina, sest siiani on olnud mu kaamera ees vaid eestlased, kellele keegi on soovitanud minu teenust või kes on leidnud minu katsetused mu blogi kaudu. Kudas soomlased eestlasest fotograafi omaks võtaks, seda ma ju ei tea.

Nonii, nüüd siis teate teie ka minust veidi rohkem, kuidas ma elanud olen selle raseduse rahalises mõttes ja ilmselt said paljud oma eestlasliku himu teiste rahakotti piiluda ka rahuldatud. 😀

Lõpuraseda mõtted

Hei, armsad!

Sellest tuleb kahtlemata üks paras lobapostitus aga ma tunnen kuidagi, et pean veidi kirjutama, ehk hakkab kergem.

1. Kuidas mu füüsiline olemine on nüüd 35.nädalal?

Olemine on üsnagi selline, nagu oleks mulle kõhule seotud tonnine kott kartuleid, kõige selle juures pean olema rõõsa ja roosa ja õnnelik (sest ma pean ja tahan, sest ma ootan last) ja suutma teha endiselt kõike, mida ma ka enne pidin suutma. 😀 Ehk siis ei ole mulle järsku kuskilt koristajat ilmunud, koera ei vii naabrimees välja ja lasteaia välisel ajal lapsehoidjat ka pole Glenil. Aga kõik need tegemised on vägagi raskendatud. Kõndimine ja kummardamine paneb ähkima ja puhkima. Aga ausaltöeldes eelistan seda teha praegu, suvel soojade ilmadega, kui talvel külmas. Minu arust suure kõhuga riidesse pakkimine ja saabaste jalga ajamine oli Gleniga lõpus ikka tunduvalt tüütum. 😀 Õnneks mingeid iiveldamisi ja peavalusid pole. Seega ainus mille üle tõesti saab kurta on see suur raske kõht, mis teeb liikumise väga vaevaliseks ja ma tõesti tunnen naljata, et ma vean pidevalt kartulikotti kaasas. Kükitades on selline tunne, et kõik, mida peaksin veel mõned nädalad sees hoidma, kukub välja. 🤦🏻‍♀️😀 Õnneks on see mööduv ja maksimaalselt septembri lõpuni tuleb mul see kõik vapralt ära kannatada.

2. Kuidas on vaimne tervis?

Noh, eks ikka, mida raskemaks läheb füüsiliselt, seda keerukam on ka vaimselt selle kõigega toime tulla. Õnneks ma võtan praegu kõike pigem kerge huumoriga, sest ma tõesti näen välja selline nagu pudeneksin hiljemalt homme ja ilmselt vahest käitun ka nii. 😀 Ja kõige naljakam on näha naabreid ja üldse küla vahel inimesi vaatamas mind sellise pilguga, et MIDA ASJA, TA ON IKKA RASE!? EI TEA KAS ELUAEGNE RASE? 😂

Vaimselt raskeks läheb tegelt sealt maalt, kus ma teadvustan endale, et peagi tuleb see asi lõpule viia ja mul pole mitte mingit pääsu ja valutu ta olema ei saa nii või naa. Ja valu mulle ei meeldi, üldse. Ja noh, kui ma sellest hakkan kellegagi rääkima, tuleb kohe veel Gleni sünnitus meelde ja siis pole enam mitte vaimselt raske vaid täiega kabuhirm.

3. Räägime siis sellest sünnitusest ikkagi

Mul on kombeks elus alati asju ette mõelda, planeerida ja nö luua oma sooovunelmaid. Selline ma olen. Paljud peavad seda asjatuks aga mina selline kord olen.

Nii lõin ma omale sooovunelmaid Gleni ilmale toomisega seoses ka. Gleni tahtsin ma nii väga sünnitada vees ja see soov purunes, kui mul rasedusaegne diabeet avastati. Lõpus olin ma nõus kõigega, et lihtsalt rasedus lõpetada, sest nii julm oli olla ja rasedus oli nii räigelt kopa ette visanud. Sel korral veel seda kopp ees tunnet pole ja nui neljaks hoidun ka esilekutsumisest. Minu kasuks räägib fakt, et käisin hiljuti taas GTT tegemas ja diabeeti ei ole mul, mis välistab võimaluse, et mul ka sel korral varem kutsutakse esile sünnitus diabeedi süül.

Sel korral on minu sooovunelmad seotud kahe asjaga.

a) Ajastus! Jaaaa, ma tean, et laps tuleb siis kui ta tulla tahab aga ma loodan, et ta tahab tulla parasjagu siis, kui mul on tugigrupist keegi parasjagu Soomes. Ja ma ei saaks öelda, et meil just eriti tihti keegi siin on. Üldse ei tahaks sünnitama minna nii, et G peab jääma Gleniga, sest aeg on öine või sõbrannal pole võimalik hoida teda, või läheb asi lihtsalt nii kiirelt, et suurt midagi teha ei jõuagi, et G saaks mulle toeks tulla. Ma tean, et mõni naine ütleb, et ei tahagi mees sünnituse juurde ja mõni tunneb, et mehest polnud esimes(t)el sünnitus(t)el erilist tolku, kuid minu jaoks oli G suurim tugi ja tema aitas mul selle kõik lõpuni välja vedada. Ta ei pidanud suurt midagi ütlemagi aga tema juures olek oli kuidagi nii suur tugi juba. Seega ma eelistaks iga kell koos temaga minna seda tööd lõpule viima.

b) Oleks see sünnitus vaid veidikenegi kergem ja kaunim, kui Gleni sünnitamine. No pagana pärast, mul on Gleni sünnist suuremal jaol ikkagi meeles vaid ebameeldivused ja kõikvõimalikud lisad, ilma milleta ma eelistaks teist last sünnitada. Alustades sellest, et jätaks ära üleüldise esilekutsumise ja tilgutiga valude kutsumise, lõpetades vaakumiga.

Muidugi ei saa ma mainimata jätta, et kuna ma esialgsetel andmetel ei plaani rohkem lapsi saada, tahaks VÄGA ikkagi peamise osa sünnitusest proovida sel korral vannis veeta. Minu jaoks lihtsalt tundub vesi nii loomulik ja mõnus keskkond selle toimetuse tegemiseks.

4. Kas nüüd siis on kõik olemas või ongi soovid ja vajadused lapse tulekul lõputud?

Ma olen päris varastest nädalatest lapsele ja endale kõike vajaliku valmis ostnud ja otsinud. Ennekõike ikka selle mõttega, et ei peaks hiljem ühe korraga kõike ostma ja siis lõpuks mingites asjades järeleandmisi tegema, milles järeleandmisi teha ei tahaks. Veel vähem loobuda millestki, mis elu tunduvalt lihtsustaks. Muidugi on nipet näpet asju veel, mida oleks vaja nt korduvkasutatavad rinnapadjad, voodikarussell, tegelustekk koos mängukaarega aga need on asjad milleta saaks ka esialgu hakkama ja lisaks ei ole ma suutnud välja mõelda, mismoodi me selle nn tegelusteki olukorra lahendame ja kuhu üldse selle korraldame meie elutoas. Aga lapsel on häll magamiseks ja riided ka selga panemiseks, vanker ja turvahäll ja need vist ongi nagu nö sos ja suuremad asjad, mis peaks olema olemas from day one.

Ilmselt jõuan ma siin nii mõnegi postituse veel kirjutada, sest väga tõenäoliselt olen ma veel 5 nädalat rase ja pole ka välistatud, et tuleb veel tiksuda 7 nädalatki. Et nüüd need kõrgemad jõud mulle veidi jõudu ja vastupidavust saadaks.

Muideks, lapse kaalust pole mul aimugi. Viimati vaadati teda seal 20ndate nädalate alguses. Järgmine UH on plaanitud alles septembri algusesse või oli augusti lõpus UHga külastus, ei mäleta. (raseda mälu) Igatahes tuleb veel oodata, et teada mismoodi väike inimene kasvab. Aga liigutuste järgi ütleks, et mul on sees 3 last. 😀 Kui seal ikka möll hakkab, siis ikka päris asjalik, nii, et ma päris oigan käes vahest. 😀

Ahjaa, üks väike paranoia on ka veel kõigele lisaks. Mis siis kui äkki preili asemel tuleb poiss? Suures pildis nagu eriti vahet pole, peaasi, et tubli ja terve aga olen mõelnud, et kuhu ma kõik selle preilile mõeldud laadungi panen. 🙄 Et poisile ju aasta aega roosasid kleidikesi ja satsilisi retuuse päris selga ei pane. Ilmselt on siis kõige arukam lihtsalt asjad üks hetk Eestisse kaasa võtta ja korraldada kuskil a la ema korteris müügi päev või minna mõnele müügi päevale, millel a la blogijad osalevad. 😂😂 Mulle küll meeldib müüa ja pakkida aga müüa aasta jagu beebiriideid korraga. Ehh, no ei. 😄 Aga jääme siiski selle juurde, et mul on kõhus pisike piiga. 🙄

Fotod Maris Raud

MUA Katriin

Kleit Ilus Hetk

Suhe oma kehaga raseduse ajal

Ma pole oma kehast juttu teinud nõnda nagu varasemalt päris pikalt. Miks?

Mure oma kehaga ja nö hirm selle ees, et mis sellest saab, kui lapse ära sünnitan, oli päevakorras juba enne esimest sünnitust. Küll ma muretsesin kõhu väljavenimise pärast ja siis lootsin, et ehk olen mina just see, kes saab igasugused mured kaaluga kontrolli alla just lapse sünnitamise ja imetamisega.

Kui ma 2016. aasta novembris Gleni ära sünnitasin 89 kilosena, oli üsna pea selge, et paari nädalaga ma oma endisesse vormi tagasi ei saa. Halb õnn? Kuidas, kui ma sain imearmas ja tubli poja? Kehvad geenid? Ei usu, emps oli, peale minu sünnitamist piitsavars.

Esiteks olin ma juba rasedusega üle 20 kilo juurde võtnud aga teiseks olin ma oma toitumise rasedusega viimase piirini üle käte lasknud. Peale sünnitust, imetamisega, ei muutunud olukord muidugi ka mõistlikuse suunas. Ma sõin ohjeldamatult sooja toitu aga ka magusat. Kilode viisi jäätist polud minu jaoks mingi probleem. Sellega tegin ma oma kehale karuteene. Sain umbes 10 kilo tänu lapse ilmale toomisele ja imetamisele küll alla, aga algkaaluni oli minna veel üle 10 kilo.

Enne kui laps sai poole aastaseks, hakkasin ma rohkem liikuma ja toitumist jälgima ja raseduseelsest kaalust jäi lahutama vaid mõni kilo, kaalunumber oli parimal hetkel umbes 71kg. Hoolimata kaalulangusest, oli mul oma kehaga väga kehva suhe. Kuigi ma olin juba väga okeis vormis selle kohta, et olin alla aasta tagasi lapse sünnitanud ja nii palju juurde võtnud rasedusega, suhtusin oma kehasse väga kehvasti. Mäletan, kuidas nutsin 2017. aasta suvel telefonis isale, et ma vihkan ennast ja oma keha. Seda ei tohiks mõelda ükski sünnitanud naine. Selline stress viis mu aga peagi, kui lapse imetaise lõpetasin, päris järsu kaalutõusuni. Selleks ajaks kui laps oli veidi üle aasta vana, vaatas mulle kaalul vastu 82kg. Sellest ajast alates hüpeles kaal 75-82kg vahel ja suhe oma kehaga oli kõike muud kui hea.

Kui ma suutsin möödunud suvel alla võtta ja oma vaimse minaga veidi tööd teha, muutus olukord küll paremaks. Sain parimal hetkel Liis Org kavaga kätte 75kg. Aga see oli ajutine. Soome kolimise, tööle asumise, pidevate tervise muredega nii minul kui ka lapsel, tõusis kaal taas. Mäletan, et möödunud aasta novembris kaalusin ma taas 82-83kg, olin hämmingus, et kuidas mu kaal saab nii kõrge olla, kuigi ma tegin iga päev väga palju füüsilist tööd. Ilmselt oli seal ikkagi väga tugev mõju stressil.

Mingeil veidral kombel pidin ma aga detsembris ja jaanuaris kaalust alla võtma. Võimalik, et kaalulangus toimus vaid kuu ajaga, kohe kui töölt lahkusin jaanuari alguses, sest jaanuri lõpus sain ma teada oma rasedusest ja sellel hetkel oli kaalul 77kg.

Kui ma rasedaks jäin, muutus see teema minu jaoks kuidagi leebemaks ja ma pole oma kehast, kui mingist negatiivsest objektist enam kirjutanud ja mõelnud. Kuidas ma saakski, kui ta kannab meie teist last?

Mul oli kevade alguses korraks mingi lühike periood, kus ma ei saanud hästi aru, mis värk mul oma kehaga ikkagi on. Olin ühtaegu rõõmus, et kandsin teist last aga samas tekkis mul väga ruttu märgatav kõht ette ja mul kulus mõni nädal, et mitte vaadata seda, kui pekki, vaid mõista, et see ongi nüüd minu kasvav raseda kõhuke. Kohe, kui seda olin mõistnud hakkasin rasedust palju enam nautima ja iga päevaga läks aina paremaks.

Tänaseks olen ma palju saanud mõelda rasedusjärgse perioodi peale ja usun, et olen ennast hoopis teistmoodi häälestanud, kui Gleni oodates. Ma ei oota oma kehalt mingeid imesid ja annan endast parima, et leppida kõigega, mida kahe lapse kandmine mulle põhjustanud on. Ilmselt on see kõik mõjutanud suures pildis ka minu raseduse kulgu. Olen rahulik, kõik on hästi sujunud ja kaalutõus on olnud Gleniga võrreldes ka tunduvalt rahulikum. Tänase seisuga on mul last kantud 34 nädalat ja kaalu on juures 7kg.

Mulle on päris palju esitatud küsimusi ja tehtud kommentaare seoses kõhu suurusega. ÄE rahustas mind, teatades, et kõht kasvab ühtlaselt ja normaalselt. EPK ei ole normist üle ja kõik on täiesti ok. Juba eelmisel korral küsis, et kas ma tunnen, et mul on väiksem kõht, kui esimese lapsega. Seda ma nüüd küll ei tunne. Aga hea on teada, et sel korral ei põruta ma mõõtudelt mitmeid nädalaid ees. Kaalu tuli küll viimase kuuga rohkem, kui mul muidu on tulnud aga see on okei, sest praegu kogub pisike kõhus just omale kaalu, et tulla ilmale hea kaalunumbriga.

Rääkides lapse ilmale tulekust … oeh, see koht võtab mu tõsiselt ohkama. Iga kord kui see teema üles kerkib sõbrannadega, blogi lugejatega või perega, tekib mul ärevus. Ma kardan ja ma ei hakka isegi valetama, et küll ma hakkama saan. Muidugi ma mõtlen, et asi tuleb lihtsalt ära teha aga nii pea, kui mõtlen Gleni sünnitamisele, kasvab hirm uutesse kõrgustesse. Tean vaid seda, et ma ei lase endal sel korral tühja valusid kannatada ja palun epiduraali nii pea, kui võimalik. Samas hellitan lootusi, et ehk annab loodus mulle sel korral positiivse ja kauni kogemuse lapse ilmale toomisel. Tahaksin ka seda momenti, kus saan oma lapse rinnale ja saan õnnest pisaraid valada, mitte lamada liikumatult ja emotsioonitult voodis mõeldes, et kas olen tõesti elus peale kõike seda, mida minuga just tehti.

Ühesõnaga, ma proovin nüüd augustis hakata eriti palju tähelepanu pöörama sellele, et oma keha ja vaim sünnituseks ette valmistada. Ja selle sünnitusjärgse kehaga.. tuleb lihtsalt ilmselt õigeid kontosid Instagramis jälgida, mis annavad kindlustunne, et naise keha on imeline ka venirusarmidega, ülekilodega, üleliigse naha ja kõige muuga, mida rasedus ja sünnitus kaasa võivad tuua. Sisimas ma ju imetlen kõiki naisi, kes ei häbene oma keha, kui seal on ka midagi eelnevalt loetletutest ja eriti imetlen neid, kes julgevad seda näidata ja ka teisi naisi panna ennast paremini tundma. Olen olnud endaga lihtsalt liiga karm ja ebaõiglane. Ma loodan, et peale teise lapse sündi saan mina olla üks neist, kes annab kindlust neile, kes on selles olukorras, milles olin mina peale Gleni sünnitamist.

Kas pole mitte veider, et oma kehast rääkisin palju rohkem siis, kui teda pidasin just halvaks, koledaks, hirmsaks, paksuks ja inetuks? Aga tänasel päeval, kui olen saanud rahu sõlmida juba pea pooleks aastaks, pole ma oma keha teemal enam üldse niimoodi kirjutanud. Veider, et keskendume nii palju negatiivsele ja ebameeldivale oma elus. Aga võimalik, et kirjutamine mind sellel raskel ajal just aitas.

Kõik postituses olevad outfitid on kokku miksitud TUUBi(de)ga.

Osta omale ka WWW.TUUB.EE! sooduskood “KAROLIINA10”

Kui oled eriti kiire, jõuad ka minu Instagrami TUUBi loosimisele enne 8.augusti õhtut. 🖤

 

7. ja 8. raseduskuul lapsega kodus ja puhkus üle lahe

Hei, armsad!

Ongi otsa lõppenud see periood suvest, mida ma ilmselt kõige rohkem põdesin ja teisalt kannatamatult ootasin. Juuli algusest jäi minu väike pätipoiss Glen koju puhkama lasteaiast. Ei salga üldse maha, et kuigi mul oli käsil alles 7. kuu tol ajal, olin ma ikka parajalt pabinas, et pingutan temaga tegeledes üle ja keegi meist ei soovi last sünnitada liiga vara. Muidugi mul polnud mingit riski varem sünnitada aga liigse pingutuse ja lollide liigutustega võib see kõigiga meist juhtuda. Rase siiski peab ennast ennekõike hoidma.

Minu hirmud olid suuremad oma aktivistiga koju jäämise ees, kui need väärt seda olid. Gleniga kodus oldud nädalad möödusid paremini, kui ma arvata oskasin. Ta ei tahtnud olla tundide kaupa õues ja ringi tormata. Pigem eelistas tubaseid tegemisi. Lõunaunne minekud olid imelihtsad ja aegajalt magasime uinakuid koos. Ainus, mida võiksin lugeda tüütute tegemiste alla on kokkamine, sest ma pole just kõige kõvem kokk ja mulle vaaritamine ei istu kuidagi. Ja muidugi tuleb sellises vanuses lapsega ette ka paras ports lollusi ja aegajalt tuleb oma hääletooni tõsta ja vahest on tunne, et mõne sigaduse või sõnakuulmatuse peale teeb pea pauku. Õnneks mul midagi väga hullu meelde ei tule kui va need korrad, kus ta lubab mulle pühalikult rattaga sõitma minnes, et ta ei kihuta eest ära ja mina siis mööda küla kiiremate sammude saatel talle järgi veeren ja kisan aina “Glen, oota emmet ka!” ja hiljem talle järjekordse loengu pean, kui ohtlik on üksi rattaga emmel eest ära sõita ja nii võib auto otsa sõita jne jne. 🤦🏻‍♀️ Teisipäevalgi pidas ta jube naljakaks mingit suurt koera hakata jälitama rattaga, nii, et tolle perenaine oli stressist sinine ja mina lihtsalt oma suure maoga ei jõudnud 30 meetrit kiiremini liikuda, kui see füüsiliselt võimalik oli. Õnneks olukord lahenes koera ja Gleni vahel veel sõbralikult, kui Glen üks hetk sai oma kuulmise tagasi peale seda, kui ma korduvalt oli öelnud, et ta koerast eemale tuleks. Muidugi olin mina vihast punane ja pidasin talle päris kurja loengu sellest, et kõik koerad ei ole sõbralikud ja see kutsu oleks võinud talle väga haiget teha. 😩

Aga juuli lõpus läksime me kogu perega Eestisse puhkama ja oma sugulastele külla. See oli ka ühtlasi meie viimane pere väljasõit Eestisse ainult neljakesi. Järgmisel korral võtame selle seikluse ette juba ühe pereliilme võrra rikkamana.

Puhkust vajas ennekõike muidugi G, sest ta on täiesti HULL tööloom ja ta puhkab väga vähe. Ma ei mäleta, kas ta on meie kooselu jooksul üldse kordagi aastas kogu puhkuse välja võtnud, millele tal nö õigus on olnud. Õnneks ta minu suure moosimise peale siis sel suvel nädala puhkust võttis, et me saaksime kõik koos Eestis sugulasi rahus külastada, sest alati on Eestis käimine nagu orav rattas ringi jooksmine.

Ka sel korral algas reis üsna tormakalt, sest olin lubanud teha kaks fotoshooti kohe esimestel päevadel. Ma tundsin juba kuu aega tagasi, et pildistamine ja looduses kliendiga ringi seiklemine ja nende õigete nurkade otsimine on mulle suure kõhuga üsna vaevarikas, nii ka sel korral. Aga sain kaks IMELIST fotoshooti tehtud ja olen nii rahul tulemusega. See andis sellise mõnusa nö punkti hetkel pildistamisele, kuniks olen lapse ära sünnitanud ja leian jõudu ja aega taas pildistada võõraid. Tean, et soovijaid selle magusa hinnaga oli veel, kes soovisid augustis pildistama tulla aga ma lihtsalt tunnen, et hetkel on mul vaja ettevalmistuda suureks tööks ja keskenduda nüüd sellele.

Üldse algas puhkus väga tegusalt. Käisime perega Vembu-Tembumaal ja noh, eks ma natuke lootsin küll, et saan seal mõnusalt toolile visata ja päikest nautida aga tulemuseks oli see, et kogu aja jooksin Glenil järel, sest mehed olid nii vaimustuses kardirajast. Hea soovitus teistele emmede, et ärge oma meest selle kardiraja poole laske, sealt neid ära saada tundus mulle vähemalt üsna võimatu. 😄 Muidugi polnud Gleniga ka väga hullu, kui ta sõitis karussellide ja rongidega aga kui ta üks hetk otsustas, et on jube naljakas ümber basseinide emme eest ära joosta, siis sai nali otsa, sest mina ju joosta ei saa. 🙄 Õnneks oli mul G vennanaine ka enamus ajast läheduses, kes mind kriitilisemas olukorras aitas.

Mõned päevad Harjumaal ja siis juba põrutasime ära maale. Peatumiseks valisime minu vanaema kodu, sest seal on kõige rohkem ruumi. Esimesel ööl maal olles sain päris korraliku ehmatuse. Magama minnes hakkasin tundma, kuidas olemine jube kehv oli. Kõik magasid ammu aga mina aina siplesin voodis ja und ei tulnud. Mõtlesin, et olen lihtsalt üle väsinud ja liiga kaua telefonis passinud aga hakkasin aina enam higistama ja peagi lisandus kõhuvalu. Samas polnud see valu alakõhus vaid pigem kandus üle kogu kõhu ja tundus nagu miski seest poolt põletas mind. Üsna pea oli selge, mis minuga toimus. Ma ei mäletagi millal ma viimati nii pikalt pidin omaette istuma. Samal ajal ise mõtlesin, kuidas olen lugenud, et paljudel naistel tekib nö tühjendus enne sünnitust. Kui ma lõpuks voodisse naasin, oli mees võtnud vastu otsuse, et tema enam minu kõrval olla ei suuda, sest olin mitu tundi higistanud ja sipelnud voodis. Läks tema siis tühja voodisse magama ja mina veel kruttisin vähemalt kaks tundi oma mõtteid, et mis saab, kui sünnitus algabki. Unne vajusin vist alles siis, kui väljas valgeks läks, sest see andis kuidagi lootust, et uus päev on alanud ja ma olen ikkagi ühes tükis. Selline väike närvikõdi siis. 😃 Küllap siis hakkas eesti toit mulle veidi kõhule või sõin midagi valet.

Viljandimaal möödusid päevad nagu lennates. Kohtusime lähedastega ja käisime Viljandi järve ääres. Külastasime ka tutikat Suure-Jaani spad.  Kiidan spa täiega heaks. Selline asi maa kohas on lausa luksus ja mulle oleks hullult meeldinud, et kui mina seal elasin, oleks mul olnud võimalus seal käia. Me käisime reedesel päeval ema, vanaema ja Gleniga ning jõudsime spasse enne kell 12. Piletid meile neljale läksid maksma 10€. 😮 Küsisin veel üle ka, et kindel, et kõik inimesed said arvestatud. 😂 Mina käin siin Flamingo spas Gleniga aegajalt ja maksan ainuüksi enda pileti eest 18€. Peale leilisauna pole ühtegi teist sauna ja minu jaoks väga olulisi ujumisradasid Flamingos samuti pole. Mingitest toru atraktsioonidest ma huvitatud ka pole, millele muidugi Flamingos suur rõhk on pandud. Eks ma siin Flamingos ka ainult Gleni pärast peamiselt käin, sest ta tõsiselt fännab ujumist ja vett. Ma olin pärast sellist saunatamist ja ujumist nii väsinud, et kukkusin päeval magama kolmeks tunniks peale ujumist. 

Tegin Viljandis ära ka mitu nädalat peas vasardanud idee ja lõikasin oma juuksed TUNDUVALT lühemaks. uue soenguga on palju lihtsam ja mõnusam. Kavatsen veel seda lõikust muuta veidi ja lasta tagant veel lühemaks lõigata.

Puhkuse teises pooles algas ka ju folk. Ma ei ütleks, et folk on minu ja G jaoks nagu “ma pean sinna minema” üritus. Pigem oleme mõlemad noorena seal käinud, minu pere on seal alati kohal ja kohtab vanu tuttavaid, õhkkond on mõnus ja kuigi ma aastaringselt folgi esinejaid ei kuula, siis sealne muusika on väga mõnus korra aastas vabas õhus kuulata. Ma pole selline nelja päevane ringi jämmija aga paar päeva ikka tahan käia ja kuulata ja olla. Sel korral olid mulle ja G’le laupäevaks kingitud päevapassid aga ma teadsin kohe, et tervet päeva ma seal olla ei jaksa oma kõhuga. Käisime ja olime päeval lapsega mõned tunnid ja õhtul käisime ema ja G’ga veidi pikemalt olemas. Kokkuvõttes jättis folk ikka sama hea mulje nagu alati. Väga mõnus üritus nii kogu perega, kui ka sõpradega käimiseks.

Aga teate, reisida on tore, perega olla on imetore aga KODUS on kõige parem. Me tahtsime väga koju tulla lõpuks ja mina tahtsin sellest väikesest pigest lahti saada, et mis siis kui …

Eelmise nädala lõpus algas Glenil taas lasteaia aasta ja see ei läinud just kõige libedamalt. Reedel tundsin kodus sisemuses ärevust, kui olin nutva lapse lasteaeda jätnud ja läksin umbes 30 minuti pärast tagasi. Ega sisetunne alt ei vedanud ka, sest väikemees nuttis endiselt. Tol päeval tõingi ta koju ära, sest laps tahtis väga minuga olla. Uus nädal läheb kindlasti paremini, sest tema vanad kasvatajad naasesid ka tööle.

Paljud emad ilmselt ei mõista, miks ma lasen Glenil lasteaias käia, kui ma ise jään aastateks jälle koduseks. Mul on sellele lihtne seletus. Esiteks on Glen juba aasta aega vahelduva eduga lasteaias käinud ja ma näen, et sealne tegevus ja olemine esiteks tekitab talle hea päevase rütmi, tal on seal kindlad toidukorrad (kusjuures sööb ta seal palju paremini, kui kodus), palju arendavaid ja põnevaid tegevusi, ta õpib keelt ja teistega arvestama ja miks ma peaks ta nüüd järsku ära võtma sealt, et siis paari aasta pärast jälle hakata otsast peale. Lisaks teeksin ma oma elu vaid keerulisemaks. Ma tunnen, et minu teisel lapsel võiks ja peaks olema ka õigus ainult minu ja tema ajale, nagu seda oli ka Glenil. Nii lihtne see ongi. Ega ma siis selle pärast Gleni vähem ei armasta või temaga olla ei soovi. Mul oli küll mingi hetk väike dilemma, kas peaks äkki Gleni koju jätma sügisel, et ta lasteaiast viiruseid koju ei hakkaks tooma. Eelmisel talvel oli ju Glen iga 2 nädala tagant haige ja selline haiguste koju vedamine beebile poleks ka eriti hea. Aga ehk sel talvel on Gleni tervis juba parem.

Aga nüüd naudin ma veel viimaseid nädalaid veidi rahulikumat elu enne, kui see totaalselt muutub. Kui aus olla siis beebi juba valmistab mind ette uueks eluks ja ei luba mul juba praegu öösiti rahus magada. Ööd on muutunud piinarikkaks. Ma higistan jubedalt, asendi leidmine on lootusetu, tihti otsustab neiu mind müksama hakata just siis, kui uinuda soovin. Ärkan öösiti mitu korda, käin tualetis, joon, nuuskan vahetpidamata (see nina jama on mul lihtsalt kohutav, nagu Gleni ootamise ajal jubedad ummistused), annan Glenile musi ja panen talle tekki peale. Aga nüüd sain ma külma lahtise akna all magades ja võitlen valusa kurguga. Juba paari päeva pärast alustan ma 35. rasedusnädalaga ja tänase seisuga on meil tähtajani vaid 44 päeva!