Suhe oma kehaga raseduse ajal

Ma pole oma kehast juttu teinud nõnda nagu varasemalt päris pikalt. Miks?

Mure oma kehaga ja nö hirm selle ees, et mis sellest saab, kui lapse ära sünnitan, oli päevakorras juba enne esimest sünnitust. Küll ma muretsesin kõhu väljavenimise pärast ja siis lootsin, et ehk olen mina just see, kes saab igasugused mured kaaluga kontrolli alla just lapse sünnitamise ja imetamisega.

Kui ma 2016. aasta novembris Gleni ära sünnitasin 89 kilosena, oli üsna pea selge, et paari nädalaga ma oma endisesse vormi tagasi ei saa. Halb õnn? Kuidas, kui ma sain imearmas ja tubli poja? Kehvad geenid? Ei usu, emps oli, peale minu sünnitamist piitsavars.

Esiteks olin ma juba rasedusega üle 20 kilo juurde võtnud aga teiseks olin ma oma toitumise rasedusega viimase piirini üle käte lasknud. Peale sünnitust, imetamisega, ei muutunud olukord muidugi ka mõistlikuse suunas. Ma sõin ohjeldamatult sooja toitu aga ka magusat. Kilode viisi jäätist polud minu jaoks mingi probleem. Sellega tegin ma oma kehale karuteene. Sain umbes 10 kilo tänu lapse ilmale toomisele ja imetamisele küll alla, aga algkaaluni oli minna veel üle 10 kilo.

Enne kui laps sai poole aastaseks, hakkasin ma rohkem liikuma ja toitumist jälgima ja raseduseelsest kaalust jäi lahutama vaid mõni kilo, kaalunumber oli parimal hetkel umbes 71kg. Hoolimata kaalulangusest, oli mul oma kehaga väga kehva suhe. Kuigi ma olin juba väga okeis vormis selle kohta, et olin alla aasta tagasi lapse sünnitanud ja nii palju juurde võtnud rasedusega, suhtusin oma kehasse väga kehvasti. Mäletan, kuidas nutsin 2017. aasta suvel telefonis isale, et ma vihkan ennast ja oma keha. Seda ei tohiks mõelda ükski sünnitanud naine. Selline stress viis mu aga peagi, kui lapse imetaise lõpetasin, päris järsu kaalutõusuni. Selleks ajaks kui laps oli veidi üle aasta vana, vaatas mulle kaalul vastu 82kg. Sellest ajast alates hüpeles kaal 75-82kg vahel ja suhe oma kehaga oli kõike muud kui hea.

Kui ma suutsin möödunud suvel alla võtta ja oma vaimse minaga veidi tööd teha, muutus olukord küll paremaks. Sain parimal hetkel Liis Org kavaga kätte 75kg. Aga see oli ajutine. Soome kolimise, tööle asumise, pidevate tervise muredega nii minul kui ka lapsel, tõusis kaal taas. Mäletan, et möödunud aasta novembris kaalusin ma taas 82-83kg, olin hämmingus, et kuidas mu kaal saab nii kõrge olla, kuigi ma tegin iga päev väga palju füüsilist tööd. Ilmselt oli seal ikkagi väga tugev mõju stressil.

Mingeil veidral kombel pidin ma aga detsembris ja jaanuaris kaalust alla võtma. Võimalik, et kaalulangus toimus vaid kuu ajaga, kohe kui töölt lahkusin jaanuari alguses, sest jaanuri lõpus sain ma teada oma rasedusest ja sellel hetkel oli kaalul 77kg.

Kui ma rasedaks jäin, muutus see teema minu jaoks kuidagi leebemaks ja ma pole oma kehast, kui mingist negatiivsest objektist enam kirjutanud ja mõelnud. Kuidas ma saakski, kui ta kannab meie teist last?

Mul oli kevade alguses korraks mingi lühike periood, kus ma ei saanud hästi aru, mis värk mul oma kehaga ikkagi on. Olin ühtaegu rõõmus, et kandsin teist last aga samas tekkis mul väga ruttu märgatav kõht ette ja mul kulus mõni nädal, et mitte vaadata seda, kui pekki, vaid mõista, et see ongi nüüd minu kasvav raseda kõhuke. Kohe, kui seda olin mõistnud hakkasin rasedust palju enam nautima ja iga päevaga läks aina paremaks.

Tänaseks olen ma palju saanud mõelda rasedusjärgse perioodi peale ja usun, et olen ennast hoopis teistmoodi häälestanud, kui Gleni oodates. Ma ei oota oma kehalt mingeid imesid ja annan endast parima, et leppida kõigega, mida kahe lapse kandmine mulle põhjustanud on. Ilmselt on see kõik mõjutanud suures pildis ka minu raseduse kulgu. Olen rahulik, kõik on hästi sujunud ja kaalutõus on olnud Gleniga võrreldes ka tunduvalt rahulikum. Tänase seisuga on mul last kantud 34 nädalat ja kaalu on juures 7kg.

Mulle on päris palju esitatud küsimusi ja tehtud kommentaare seoses kõhu suurusega. ÄE rahustas mind, teatades, et kõht kasvab ühtlaselt ja normaalselt. EPK ei ole normist üle ja kõik on täiesti ok. Juba eelmisel korral küsis, et kas ma tunnen, et mul on väiksem kõht, kui esimese lapsega. Seda ma nüüd küll ei tunne. Aga hea on teada, et sel korral ei põruta ma mõõtudelt mitmeid nädalaid ees. Kaalu tuli küll viimase kuuga rohkem, kui mul muidu on tulnud aga see on okei, sest praegu kogub pisike kõhus just omale kaalu, et tulla ilmale hea kaalunumbriga.

Rääkides lapse ilmale tulekust … oeh, see koht võtab mu tõsiselt ohkama. Iga kord kui see teema üles kerkib sõbrannadega, blogi lugejatega või perega, tekib mul ärevus. Ma kardan ja ma ei hakka isegi valetama, et küll ma hakkama saan. Muidugi ma mõtlen, et asi tuleb lihtsalt ära teha aga nii pea, kui mõtlen Gleni sünnitamisele, kasvab hirm uutesse kõrgustesse. Tean vaid seda, et ma ei lase endal sel korral tühja valusid kannatada ja palun epiduraali nii pea, kui võimalik. Samas hellitan lootusi, et ehk annab loodus mulle sel korral positiivse ja kauni kogemuse lapse ilmale toomisel. Tahaksin ka seda momenti, kus saan oma lapse rinnale ja saan õnnest pisaraid valada, mitte lamada liikumatult ja emotsioonitult voodis mõeldes, et kas olen tõesti elus peale kõike seda, mida minuga just tehti.

Ühesõnaga, ma proovin nüüd augustis hakata eriti palju tähelepanu pöörama sellele, et oma keha ja vaim sünnituseks ette valmistada. Ja selle sünnitusjärgse kehaga.. tuleb lihtsalt ilmselt õigeid kontosid Instagramis jälgida, mis annavad kindlustunne, et naise keha on imeline ka venirusarmidega, ülekilodega, üleliigse naha ja kõige muuga, mida rasedus ja sünnitus kaasa võivad tuua. Sisimas ma ju imetlen kõiki naisi, kes ei häbene oma keha, kui seal on ka midagi eelnevalt loetletutest ja eriti imetlen neid, kes julgevad seda näidata ja ka teisi naisi panna ennast paremini tundma. Olen olnud endaga lihtsalt liiga karm ja ebaõiglane. Ma loodan, et peale teise lapse sündi saan mina olla üks neist, kes annab kindlust neile, kes on selles olukorras, milles olin mina peale Gleni sünnitamist.

Kas pole mitte veider, et oma kehast rääkisin palju rohkem siis, kui teda pidasin just halvaks, koledaks, hirmsaks, paksuks ja inetuks? Aga tänasel päeval, kui olen saanud rahu sõlmida juba pea pooleks aastaks, pole ma oma keha teemal enam üldse niimoodi kirjutanud. Veider, et keskendume nii palju negatiivsele ja ebameeldivale oma elus. Aga võimalik, et kirjutamine mind sellel raskel ajal just aitas.

1565117620148

Kõik postituses olevad outfitid on kokku miksitud TUUBi(de)ga.

Osta omale ka WWW.TUUB.EE! sooduskood “KAROLIINA10”

Kui oled eriti kiire, jõuad ka minu Instagrami TUUBi loosimisele enne 8.augusti õhtut. 🖤

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s