Meie tütre sünnilugu

Ma unistasin vaikselt imelisest sünnitusest ja kogemusest. Välja julgesin öelda, et tahaksin vaid veidi kergemat sünnitust, kui esimene. Mul on piiritu rõõm öelda, et ma sain oma imelise kogemuse. Kuidas meie teine väike ime sündis…

Laupäevaks, 21.septembriks, olin kaks päeva proovinud endast anda kõik, et säilitada rahu ja oodata beebit seni, kuni tema selleks õige aja valib. Sisimas kipitas aga teadmine, et kui beebi pole pühapäeva lõunaks hakanud sündima, peab ema võtma pileti tagasi Eestisse. Veidi rahu andis selle hetkeni teadmine, et siis tema asemele tuleb mamma valvesse, et Gleni vajadusel hoida. See oli minu jaoks ülimalt oluline, sest soovisin G väga sünnituse juurde. Aga ootamatult selgus laupäeva õhtul veel, et mamma oli väga haigeks jäänud ja lähipäevil temast reisijat ei ole.

Tol laupäeva õhtul (rasedust selleks ajaks 40+3) tekkis mul väike paanika hetkeks. Klomp oli kurgus, nagu neljapäevasel arstivisiidil, kui arst teatas, et ootame rahus veel 41+0 täitumist ja siis vaatame edasi. Otsustasin mitte lasta suurt nuttu valla, võtsin koera ning läksin jalutama. Tegin kõige pikema jalutuskäigu, mida vist viimase 3 kuu jooksul olen jaksanud teha. Kui muidu piirdusid minu jalutuskäigud ümber maja mõnesaja meetriga siis sel korral sai jalutatud ikka mõnusalt mõned kilomeetrid. Raske oli muidugi aga vahepeal puhkasin pinkide peal ja kuulasin lõõgastavat muusikat.

Laupäeva õhtu möödus veel üsna tujutult, lasin emal juuksed veel ära värvida ja toimetasin keskööni.

Piltidel viimast päeva rasedana.

 

PÜHAPÄEVAL, 22.septembril, rasedust 40+4 nädalat, ärkasin kella 7 ajal selle peale, et G oli minu üllatuseks hakanud mu selga sügama. Oi, kuidas mulle meeldib, kui mind kratsitakse. Mõnulesin ja kui ta lõpetas, palusin veel teha. Silmad olid veel kinni ja veel mõni minut mõnulemist lõppes sellega, et midagi kukkus mulle püksi. Ei voolanud.. vaid nagu mauhti. Samas ei olnud seda palju, sest lina oli praktiliselt kuiv. Jalutasin vannituppa, tundsin veel kuidas potile istudes midagi nagu sulpsatas vette ja vaatasin oma pükse. Märjad, mis märjad ja tõdesin, et ilmselt potti kukkus siis limakork. Teatasin G’le, et nüüd läheb asjaks ja me saame lapse. Ema mõistis ka, et ei või kuskile minna ning peab oma esmaspäevase vanavanema puhkepäeva tööl välja võtma.

Tõmbasin aga võrkpüksid jalga ja samal ajal jooksis paras ports vett veel põrandale. Ilus selge vesi. Istusin diivanile Gleni juurde. G läks koeraga jalutama ja emps hakkas vaikselt putru keetma. Silitasin Gleni ja teatasin samal ajal telefonis mõnele inimesele, et veed hakkasid tulema. Umbes kell 7:30 tundsin, et kõht tõmbab kõvaks. Ei olnud valus aga täiesti tuntav mingisugune tunne tekkis ja kadus kõhus. 15 min jälgisin lihtsalt kellalt ja sain aru, et vahed on suisa regulaarsed, iga 3 min tagant. Võtsin äpi lahti ja hakkasin jälgima. Päris kindel värk, 3 minutiliste vahedega oli kõht kõva, siin pole kahtlustki. Tuhud muutusid ka selliseks, et ma ei tahtnud enam kuidagi koha peal istuda. Seisin ja toetasin ette, samal ajal veed voolasid põrandale aina enam. Vaene Glen oli asjast nii suures segaduses. Mul on siiani tema pilk silme ees, kui kohkunud ta on, et emme lihtsalt seisab ja juskui pissib elutoa põrandale.😁

Helistasin veel 7:30-8:00 vahel haiglasse ja sealt öeldi, et kuna juba regulaarsed vahed ja nõnda lühikesed, võiksime haiglasse minna. Ise mõtlesin veel, et see pole tegelt kindlasti õige värk, sest mul polnud üldse valus ju, küllap ma sealt haiglast tagasi ka tulen sama targalt. Kell kaheksa hakkasin tundma kõhu kõvaks tõmbamist tihedamalt ja äkitselt oli lisandunud ka mingi tunne alakõhtu. IGA KAHE MINUTI TAGANT. Mis toimub? Lasin G’l nüüd hoopiski kiirabi kutsuda, sest ärevus puges naha vahele ja tundsin, et vajan asjatundjate lähedust. Kell 8:16 oli kiirabi kutsutud. Samal ajal kui kiirabi sõitis, mina nõjatusin ikka iga kokkutõmbega ette ja hingasin rahus üle tuhu.

Mõni tuhu ja oligi juba kiirabi kohal. Võtsime asjad ja panime haiglasse ajama. Autos tegin isegi mõne mõnusa hääliku omaette mõmisedes, sest külili olles, muutus tuhu tuntavamaks. Palatisse jõudes ootas mind juba ämmaemand ja kell 9:00 olin juba pikali ktg all ja hingasin naerugaasi. Kas see gaas aitas ka, ei tea. Selg ja alakõht igatahes andsid endast märku. Avatust oli haiglasse jõudes 3cm aga tuhude vahed enam pikemaks ei läinudki kui 2-3 min.

Peagi lubati mul juba püsti tõusta. Arst ütles, et pole juba ammu nii ilusat südametööd näinud tital ja mind ei takista miski vanni minemast, kui avatust on umbes 5cm. Kuna ma ennast püsti olles hästi tundsin, ei hakanud ma kohe vanni küsima. Tegin veel Gleni ja emaga videokõne ja sõbrannadki said väikese laivi sellest, kui avanesin umbes 4-5cm vahel. Ma ütleks, et olin ikka väga kobe mutt sellel ajal. Parasjagu võtsin vastu ka pakkumise proovida tens elle surisemist seljal. Kellel vähegi võimalik ja kui haiglas pakutakse, soovitan proovida. Mul olid alaseljas tuhude ajal valud ja see surisemine juhtis valu nö minema, seega tuhu tundsin vaid alakõhus.

Enne kella 10:30 oli avatust juba 5+cm ja luba vanni minna oli olemas.

Kell 10:33 tehtud pilt. Tundub päris relax eks? Alguses oligi. Aga vesi hakkas jube kiirelt jahedaks minema (ma jumaldan kuuma vett ja kui ma vanni lähen siis ikka KUUMA) ja tuhud aina tuntavamaks. Tegin oma mõnusaid hääli seal aga tundsin tungi ikka püsti olla ja kell 11 olin juba väljas. Panime jälle kleepsud seljale ja lasin aga suriseda. Pikalt ma seda teha ei saanud, sest iga tuhuga läks hääl aina kõvemaks ja ämmaemand ärgitas mind vaatama avatust. Selleks ajaks oli 6-7cm käes ja mina hakkasin kaaluma epiduraali tegemist.

Mul oli sisemine võitlus umbes minuti jagu, kas ma tahan seda teha või mitte, sest olin lugenud, kuidas epiduraal on mõne kiire arenguga sünnituse aeglustanud aga samas oli mul kogemus Gleni ajast, kus avanesin tunniga lõpuni. Nii see otsus epika kasuks saigi tehtud – oma keha kogemuste põhjal.

Otsus õigustas ennast täielikult. Kui Gleni sünnituselt mäletan epiduraali saabumist terve igavikuna, siis sel korral käis asi minu arvates välgukiirusel. Juba nad puhastasid mu selga, juba tutvustas ennast anestesioloog ja siis olin juba kägarasse tõmmatud. Seal kägaras olles tundsin selle sünnituse kõige tugevamat tuhu. Lasin endast ühe müriseva “AAAA” välja, tundsin torget seljal ja juba oligi kõik möödas. Pärast seda hakkasid tuhud iga järgneva korraga leevenema ja siin kohal olid ka valusad tuhud minu jaoks selle sünnitusega lõppenud.

Nüüd algas puhkehetk. Kui Gleni sünnitamisel mul kadusid tuhud 100% ära, siis sel korral jäi ikka mingi õrn tunne käima iga paari minuti tagant. Hingasin neid mõnusalt üle ja tuhude vahel magasin. Ämmaemand palus mul kindlasti teada anda, kui hakkan veidi rohkem tuhusid jälle tundma. Kaua ei läinudki ja kontrollisime avatuse üle. See asi oli nüüd tehtud – 10cm oli saavutatud. “NIII KIIRESTI JA NII LEEBELT?” mõtlesin vaid endamisi. Ja kui ämmaemand lisas, et järgmise tuhuga hakkame pressima, tekkisid üle keha värinad. Võtsin G käest kinni ja küsisin arstilt, et kas see värisemine on nüüd värin hirmust pressima hakata või millest see nüüd. Ämmaemand ütles, et rohu mõju kadumine võib sellise värisemine tekitada. Ja G lisas, et esimesel sünnitusel olin epiduraali mõju kadumisel hakanud samamoodi värisema tugevalt üle kere.

Igatahes keerasin ennast külili. Tuhu tuli väga pikalt aga kui tuli käskis arst mul jala kõrnksu tõmmata, G aitas seda jalga hoida ja mina pidin pressima. Järsku avastasin, et ma ei oska ju pressida. Seda juba esimesest sünnitusest. Loomulikult ei punninud ma seal midagi tühja, vaid palusin kiireid juhtnööre. Mind aitas väga see, et arst oma sõrmedega vajutas sinna, kuhu pressi suunama pean. Ja juba esimese pressiga asi toimis, sain õige koha kohe kätte. Olin väga segaduses, sest tundsin ainult kerget valuaistingut alaseljas ja küsisin veel arstilt, et kas see on ikka õige. Arst kinnitas, et kõik on täiesti normaalne, tita tunneb ennast hästi ja pressid lähevad täiesti õigesse kohta. Lapse pea langeb iga pressiga alla poole.

Nagu öeldud, siis pressimine mulle valu ei teinud. Tegin presside lõpus küll väikese nö karjatuse aga see oli pingutusest ja pikast hinge kinni hoidmisest ja eneseületamisest. Loomulikult ei pääsenud ma ka sel korral oma mehe silme all number kahe tegemisest sünnituslauale. See sama juhtus ka Gleni sünnitusel. Ja kellele tundub see rõve, siis kinnitan teile, et see on igati okei ja normaalne sünnitusel.

Valu tekkis alles siis kui arst ütles, et nüüd järgmise pressiga tuleb pea ja ma pean nüüd väga kõvasti pressima. G oli väga asjalik ja tõsine mu kõrval ja kinnitas mulle, et kohe tuleb uus press, mida ta ekraanilt jälgis ja julgustas mind tagant kõvasti pressima. Pea tuli vaid pooleldi ja pidin jääma uut pressi ootama. See oli ilmselt sünnituse kõige raskem osa ja sellel hetkel tekkis mul väike paanika. Korrutasin arstile “It hurts, it hurts,” ja karjusin üsna kõva häälega paar sekundit aga samal ajal oli mul siiski mingi kaine mõistus veel olemas, sest mõne sekundiga suutsin omale meelde tuletada, et hingata on vaja. Uue pressiga ja küllaltki kõva hääle saatel tuli lapse pea välja. Pidin taas pressi ootama, et keha sünnitada. Ja siis ta tuli. Press, viimane pingutus ja ta oli sündinud. Pressimist kokku umbes 15-20 minutit ja arsti sõnul aktiivset sünnitust kokku vaid 10 minutit!

Kell 13:51 sai minust kahe lapse ema.

3750g ja 51cm õnne saabus meieni, meie teine ime, meie tütar.

10 minuti möödudes sünnitasin ka platsenta. Beebi oli minu kõhul, nuttis veel mõnda aega. G lõikas nabanööri läbi ja mina korrutasin aina “oh my god, oh my god!” sest ei suutnud uskuda, et nii kiiresti ja nii leebelt oli meie laps saabunud. Meil pole pilte sellest hetkest aga G filmis neid esimesi hetki, kui tütar minu kõhu peale pandi. Küll aga on see video liiga intiimne, et jagada.

G ja arstid uurisid platsentat, nägin ka ise seda. Gleni sünni järel ma seda näha ei soovinud.

Sellel järgnes õmblemine. Arst vaatas mu üle ja teatas, et midagi hullu ei ole aga vist kahte kohta tuli õmmelda. (Kaks kohta on need mida siiani tunnen, et on õmmeldud. Üks neist oli vana õmblus, mis Gleni sünnil tekkis. Ja teise koha rebenemist tundsin ise sünnitusel.) Ütlen ausalt, et kohe kui ta seal toimetama hakkas oli küll täiega rõve tunne ja pärast sellist tööd selle piirkonnaga, ei tahaks, et seda keegi torgiks. Aga mõne võpatuse saatel elasin õmblemise üle. Sain kokku umbes 5-6 pistet torgete järgi. Võrdluseks võin öelda, et Gleni sünni järgset õmblemist ma praktiliselt ei mäletagi, tol korral olin kuidagi tuimem. Aga võimalik, et olin peale Gleni sündi liiga suures šokis, kuid nüüd täiesti normaalne, kaine mõistusega ja ainult veidi väsinud.

Juba peale õmblemist ja umbes 1-2 h imetamist tuli ämmaemand ja andis mulle loa pesemiseks. Seni sai issi tutvuda meie värske ilmakodanikuga.

Aitäh tütreke, et tegid nii tublisti koostööd! Aitäh keha, et tõid ilmale tubli ja terve väikese inimese nii kiiresti ja sujuvalt. Aitäh inimestele, kes aitasid mul lapse ilmale tuua. Aitäh G, kes oli mulle taaskord toeks selle suure töö tegemisel. Aitäh kõigile kaasaelajatele ja julgustajatele.

Viimase nelja pildi autor olen mõistagi mina ise ja meie pisike ime on siin täpselt 3 päeva vanune.

Tulemas on postitused teemadel mehe tugi sünnitusel, kuidas jäin rahule Soomes sünnitamisega (tehes seda võõrekeeles), esimeste päevade ilu ja valu beebiga, rinnaga toitmine, lutt – kas, millal ja millist anda, Gleni käitumine beebi koju jõudmisest alates jpm! Oeh, käed sügelevad kirjutama aga naudin maksimaalselt seda aega, kui meie pisike on veel nii pisike. 💕

 

 

Tähtaeg on möödas ja beebist pole “haisugi”

Hei, armsad!

Juba kolmapäeval oli mul tähtaeg ja eile järjekordne ämmaemanda visiit. Ma ei tahaks eilset päeva kuidagi meelde tuletada aga see oli selle raseduse üks emotsionaalselt halvimaid päevi.

Ühest küljest olen ma muidug õnnelik, et ma ei ole paiste läinud, kaal tõuseb endiselt küllaltki okeilt (tänaseks +11kg kogu rasedusega), vererõhuga muret pole, uriin korras, viimased päevad ei tee mulle ka kõiksugused luud nii meeletut valu, mis jalgevahel asetsevad ja isegi lapse liigutamine ei ole niiii valulik kuidagi. Või hakkan ma lihtsalt nende asjadega nö ära harjuma? Titaga on kõik okei, minuga kõik okei.

Aga eile kui arst ütles mulle, et kuna kõik on nii hästi, ei hakka me veel nii pea midagi tegema, et ta välja tuleks ja pani mulle uue visiidi 41+0 tema juurde, siis tuli klomp kurki. Mõtlesin mitu korda, et ei hakka nutma, neelasin alla aga silmad hakkasid vägisi juba kabinetis märjaks minema.

Autosse minnes helistasin elukaaslasele, et teada anda, kuidas visiit läks ja siis hakkasin lohutamatult nutma. Täiesti arulage nutta, kui kõik on okei, eks? Peaksin ju teadma, et kõik lapsed ei sünni enne tähtaega ja kõik lapsed pole isegi mitte valmis enne tähtaega ja paljud lausa vajavad veel kahte nädalat kosumiseks. Seda enam, et fakt on see, et minu beebi tähtaeg sai ju pandud vaid ultraheli järgi, sest tsükkel oli väga ebaregulaarne ja midagi selle järgi arvutada oli praktiliselt võimatu.

Koheselt tekkis mul ka pärast visiiti hirm, et mu beebike kosub LIIGA suureks ja ma ei jaksa teda välja pressida. Glen oli ju täiesti normaalses kaalus 3700g ja juba temaga oli mul väga suuri raskusi. Mis raskusi? Arst ütles, et ma ei osanudki üldse pressida sünnitusel.

Paljud küsisid, et miks mul selline hirm, et laps liiga suureks kosub. Nimelt kaks nädalat tagasi oli mul ultraheli ja siis öeldi, et beebike kaalub juba 3500g aga ultrahelis on teadagi sadu gramme eksimisruumi. Ja kui nüüd beebike sünnib veel kahe nädala pärast, võib ta vabalt selleks ajaks olla juba 4,5kg.

Õnneks rahustasid mind armsad sõbrad ja jälgijaid maha, et see kõik on hormoonide möllus igati okei, et ma selle kõige juures ikkagi nutan. Ma olen lihtsalt igate pidi füüsiliselt kurnatud ja muidugi vaimne kurnatus ja ootsärevus sinna lisaks.

Kõigele lisaks sain ma kümneid ja kümneid kirju naistelt, kes on sünnitanud üle nelja ja isegi üle viie kiloseid lapsi ja nende sünnitused on kulgenud vaid mõne tunniga lõpuni, rääkimata sellest, et paljud neist pole ühtegi õmblust lõpuks saanud. Imeline, milleks naise keha võimeline on! Ja miks mitte ka minu keha?

Olen täna juba palju paremas tujus. Mind utsitati tegema asju, mis mulle meeldivad ja mida naudin. Täna otsustasin teha pilte ja kui ma veel hommegi ümar olen, tahan minna elukaaslasega kuskile kahekesi, sest kahekesi me ei saa ju ilmselt nii pea olla.

Kerge ei ole mitte aga ma tean, et vähem, kui kahe nädala pärast olen ma kindlasti juba oma beebi võrra kergem ja pean harjuma uue eluga ja olen kellegi jaoks täiesti asendamatu 24/7.

Muideks, kui ma enne olen suhtunud küsimustesse “Noh, kas ikka rase?” “Kuna beebi tuleb?” “Oi, sina ikka veel rase?” “Kas juba sünnitad?” JNE väga leebelt ja mind pole need küsimused kunagi närvi ajanud, siis nüüd ma neid küsimusi enam ei salli. Ma ei saa mitte midagi parata, et mu beebile see tähtaeg ei sobinud. Ja uskuge mind, kui kõrvalt vaatajale tundub juba see aeg veniv ja tundub, et beebi ei sünnigi, siis korrutage see sajaga, et mõista, mida mina tunnen. 😀

Aga ma olen rõõmus, et see teekond on nii muretult kulgenud ja MUIDUGI olen ma õnnelik, et mul on võimalus rasestuda, lapsi kanda ja kanda neid edukalt lõpuni. Aga see ei tähenda, et ma ei võiks tunda lootusetut väsimust sellest imelisest teekonnast. Ka kõige imelisemad asjad siin elus võivad olla kurnavad.

Piltidel 40+2 nädalat, kurnatud, kuid endiselt siiralt õnnelik, et olen iga minut kahe lapse ema.

Outfit: müts – H&M // kampsun – zara // mantel – zara // saapad – K Citymarket // seelik – imeline TUUB // prillid – supermarket 

---

Mu elukaaslane pani mu fakti ette hakata säästma. Kuidas küll ennast aidata, kui ma armastan ostlemist?

Hei, armsad!

Ma ei mäletagi, kas minu uusaasta lubadus hakata säästma oli selle aasta alguses või eelmise aasta alguses, kuid päris kindlalt olen ma mõelnud säästmist õppida juba päris kaua. Ikka võtan aina hoogu ja leian, et olen eluga sellises etapis, kus mul on nii vähe raha, et selle arvelt veel säästa tundub täiesti võimatu. Hiljuti juhtus täiesti totter olukord, mille pärast mul endal ka piinlik oli ja see tõstatas perekonnas päris tõsised jutuajamised.

Selle aasta märtsis ütles üles minu iPhone, mis oli mul võetud järelmaksule veidi üle aasta tagasi. Järelmaksud pole minu elus midagi uut, sellest ajast, kui töötama hakkasin, olen nii mõndagi järelmaksule võtnud. Põhjendatud järelmaksuks loen hetkel ilmselt vaid MacBooki. Kuid kallite iPhonede ostmine järelmaksuga ei ole just eriti mõistlik, teades, et olen juba eos suur telefonide killer. Igatahes kui mul järjekordne telefon oli otsad andnud, lasin kinkida perel omale sünnipäevaks veidi raha ja valisin selle eest omale uue telefoni. Teades, et olen juba kord selline ekraanide lammutaja ja lihtsalt telefonide pekki keeraja, ostsin muidugi kaaned ümber, et välistada kasvõi ekraani purunemine aga augustis ma sellega siiski hakkama sain, samal ajal kui videokõnet tegin. Telefon kukkus maha ja otsejoones ekraaniga vastu maad ja ekraanist polnud enam midagi järel. Lähemal uurimisel selgus, et Huaweide uued ekraanid on poole kallimad veel, kui iPhonedel. Leidsime koos mehega, et pole mõistlik hakata parandama telefoni ekraani, kui saaksin uue telefoni veidi raha juurde lisades. Ainuke väike konks oli selles, et minu augustikuu vabad rahad oli selleks hetkeks juba taaskord leidnud kasutust Gleni ja beebi asjadele peamiselt ja uut telefoni ei oleks tulnud kõne allagi osta lähiajal. Pidin kõrvad lontis pöörduma elukaaslase poole ja rääkisin oma mure ära. Päris piinlik oli, sest üldiselt saan ma ikkagi oma asjad ise aetud aga kuna minu endiselt vana katkise iPhone järelmaks siiani jätkub ja ma olen töötu, ei tulnud uus järelmaks ka kõne allagi.

Muidugi ei olnud G selle üle eriti õnnelik ja sealt maalt hakkasid meil päris tõsised jutuajamised sellel teemal, et minul sääste pole, samas tema suudab säästa ka siis, kui maksab korterit, autot, kütust, toitu ja veel nipet näpet makse. Muidugi kulub mul endal ka mõne maksu peale ja oma jooksvad kulud nagu küüntehooldus. Aga olgem ausad, laste riided/jalatsid pole ka maailma soodsaim kraam, teisalt on võimalik osta asju tõesti nii, et mõtled paar kuud ette, mitte ei lähe viimasel minutil hooaja kõige kallimate hindadega asju ostma. Seda ette ostmise tehnikat ma olen proovinud ka jälgida nüüd pea pool aastat aga minu suureks nõrkuseks on see, et kui hinnad on nii head, siis ma kaotan taju ja ostan asju kokku jällegi liiga palju, mis kokkuvõttes ei aita mul ikkagi säästa. Viimati lisandus minu ostmise hobi juurde ka see, et hakkasin proovima brändide riideid, mida ma siiani osta pole raatsinud nt Gugguu ja Metsola. Mulle tõesti meeldivad need asjad aga neid saab lubada lapsele vaid ÄÄRMISEL juhul soodustuste ajal. Aga mitte siis kui soovid raha säästa samal ajal. Sellisel juhul peab läbi saama ilma selle Gugguu dressikata ja Metsola jumpsuidita. Muidugi on selliste brändide asjade ostmisel omad plussid – neile on ALATI järelturgu. Mul pole veel ühtegi asja olnud, mille olen näiteks Bredenist soetanud ja mis poleks uut omaniku leidnud. Sama lugu on ilmselt Soomes järelturule pannes Gugguu või Metsola asjadega. Järelturuga on lugu selline, et jah, imikule ja beebidele leiab järelturult korraliku kaupa, kuidas näiteks Gleni suurus on järelturul totaalne defitsiit. Lapsed kannavad selles vanuses peamiselt asjad ikkagi suht läbi või plekiliseks. Mistõttu on mul Gleniga lugu selline, et meil on eraldatud riiulid, kuhu on pandud lasteaia ja õueriided ning teisel riiulil on nö linna/reisi/autosõidu riided. Väike probleem on selles, et mul on paratamatult tekkinud neid nn linnariideid lapsele liiga palju ja see pole üldse mõistlik. Jah, ma saan sellest ise aru, kuni järgmise korrani, kui suured soodukad algavad ja ma ei lähe mitte ainult vajalike asjade stangede juurde, vaid ka niisama ilusaid asju ostma.

Kõik need olukorrad on viinud minu elukaaslasega olukorrani, kus ta tahab võtta minule laekuvade rahade haldamise enda peale. Alguses mõtlesin, et ah las siis võtab. Aga kui ta ütles mulle, et peaksin hakkama edaspidi toime tulema 200€ vaba rahaga, et säästa raha, hakkas mul miski seest poolt kraapima ja see oli minu sõltuvus. Kuidas ma saan KÕIK vajalikud ASJAD ostetud omale ja lastele kuus 200€ eest? Kas ma tulen toime? Kui kaua selline tehnika toimib? Üks kuu? Kaks kuud? Küsisin isegi sõbrannadel, et kas nemad saavad/saaksid hakkama sellise summaga kuus kahe lapsega? Sõbrannade vastus oli üksmeelne – nad saavad/saaksid kahtlemata, sest nad ostavad seda mida on vaja reaalselt, mitte seda, mis on ilus, lahe ja moodne. Samas ei tähenda see seda, et peaksin kvaliteedis järeleandmisi tegema. Ostan vähem aga korraliku kvaliteediga.

Kuna minu ostmise vajadus on nii ilmselge (vahet ei ole kas see asi on siis uus või kasutatud), hakkasin uurima, kuidas ma saaksin iseenast aidata sellel teekonnal.

• Esimene asi, mida ma tegin, oli enda kulude kaardistamine. Mul oli seda veidi keeruline teha, sest ma ei hoia alles ostutsekke aga kuna suuremal osal kasutan ma pangakaarti, sain ma oma väljaminekud siiski ilmselt enamuses kirja. Ma võtsin oma pangaarve lahti, väljaminekud ja panin lihtsalt tabelisse lahtrid kirja:

RIIDED, AKSESSUAARID JA JALATSID MULLE JA LASTELE 63,7% väljaminekutest augustis (kõik äpid, kaubanduskeskute poed, eraisikutelt sooritatud ostud, kaltsukad ja ka näiteks Eestist tuua lastud riided/jalatsid lastele) Kui keegi oleks minult küsinud, et mis ma arvan, mitu eurot ma kulutasin eelmisel kuul riietele/jalatsitele/aksessuaaridele, nii enda kui ka laste omadele kokku, oleksin ma pakkunud äkki maksimum 50-60% tegelikust summast. Ma ei hakka kirja panema siia reaalseid summasid, sest inimesed on õelad ja kadedad ja ma peaksin liiga palju selgitama, kuidas ma töötuna sellist summat sain kulutada ainuüksi riietele. Mõeldes detailsemalt järgi, kuidas mul sai kuluda selline summa riietele, siis sai see summa selline olla vaid tänu sellele, et ma ka müüsin omajagu asju ära Gleni kui ka enda riidekapist. Nagu ma ütlesin, ei pane ma seda summat siia kirja aga ma olen sokeeritud, sest see on tõesti haiglane ja ma nutsin seda summat nähes. Uskumatu, kui palju ma oleks võinud säästa ja suisa väga vingel reisil selle raha eest saanud käia. Kuidas ma nii võisin nii pikalt juba edasi lükata seda kaardistamist ja nõnda arutult kulutada, samal ajal arvates, et ma ei kuluta ju ometi NIII palju ja ostan kindlasti palju arukamalt, kui varem. Arutuks loen seda, et ma avastasin hiljuti, et lapsel on 3 kombekat, 4 komplekti vihmariideid ja lisaks igasugused joped, püksid, jakid jms sügiseks. On ju arutu? Kõik on heade hindadega saadud aga natuke üleliia nagu.

TOIDUPOED/SUPERMARKETID 15,9% väljaminekutest augustis (NB! Üldiselt ostab toitu koju G, kui me lähme nö süüa ostma.) Aga selle konkreetse summa alla lähevad näiteks a la haiglakotti ostetud imiku mähkmed, hambaharjad, hädavajalikud toidud mida olen vajanud, aga G pole parasjagu kodus ja muidugi kõik muu selline “mul on millegi hea isu”. Kui ma neid kulusid kirja paninin, polnud mul suuremas osas aimugi, mida ma selle 5 või 12 euro eest ostnud olin. Ma pean tõdema, et täiesti kindlalt on suurem osa nendest kuludest tekkinud halvast planeerimisest. Ehk siis on ootamatult saanud otsa piimapakk ja mul on täiesti ootamatult tekkinud pähklite isu aga neid pole parasjagu kodus saadaval. Kindlasti oskan öelda, et mingi osa sellest rahast läks Gleni peale, kuna ostsin talle mõned arendavad mängud LIDList heade hindadega.

VÄLJAS SÖÖMINE/JOOMINE 3,2% väljaminekutest augustis (siia alla panin oma üksinda käimised, sest kui me perega käime väljas söömas, maksab alati G selle eest)

MAKSUD 10,7% väljaminekutest augustis  (minu maksud on muidugi G maksude kõrval olematud, ehk siis maksan siiani oma katkist iPhone, nagu ennist juba selgus, lisaks on MacBook veel järelmaksul, enda telefoni ja interneti eest maksan, Netflix, Spotify, Lightroom ja viimaks sai hiljuti tellitud ka FItlap) Neid kulusid vaadates mõtlesin, et jälgin lähiajal meie Netflixi kasutustihedust, kas me ikka vajame seda, sest üldiselt ma sealt omale midagi head nende kuude jooksul leidnud pole. Sarjad mind ei tõmba ja head filmi tihti ei leia. Spotify sai ostetud tollel ajal, kui koolis käisin ja rongiga sõites ja kooli minnes kuulasin muusikat. Suvel olen seda kasutanud vähe, sest liigun jalgsi suhteliselt vähe kõrvaklappidega ringi ja kodus kuulan kõlaritest muusikat. Igatahes kavatsen ma veel vaadata üle Spotify vajalikkuse. Samuti on Fitlap hetkel ootamatult vähe kasutust leidnud. Peale sünnitust tahaksin oma toitumisele veidi suuremat rõhku panna, seega vaatan, kuidas peale seda Fitlapi kasutus sageneb. Kui mitte, lõpetan ka selle kasutamise.

Lisaks nendele kuludele olen ma saanud veidi sularaha ka riiete müügist Soomes aga kui palju seda täpselt oli ja kuhu kulus, on teadmata. Tean ainult, et augustis läks mul ebatavaliselt suur summa küüntele ja seal maksan ma sularahas. Tahtsin proovida geellakki aga see ei püsinud üldse ja pidin üsna pea minema juba uuesti geelküüsi panema. Niisiis oli kulu kokku küüntele 30+40€.

MUUD KULUD 6,3% väljaminekutest augustis (Siia ma lisangi küüned, millest ma eriti loobuda ei tahaks ja muud asjad, mida lastel näiteks vaja on. Möödunud kuul ostsin näiteks beebile voodikarusselli.)

Ma arvan, et meil kõigil on neid kulusid kaardistades mingid kulud, mis on täiesti uskumatult suured ja ei oleks arvanudki, et sellele nii palju kulub. Minu jaoks oli muidugi eriti sokeeriv just riietele läinud summa aga ka väga üllatav see, et mul kulub toidupoodides endiselt selline summa vaatamata sellele, et minu kohustuste hulka ei kuulu toidupoes käimine.

• Teine asi, mida soovitatakse teha selleks, et õppida oma ostusid paremini läbi mõtelma ja mitte teha impulsiivseid oste, on asjade nö ostukorvi panemine ja sinna jätmine.
  See on nüüd minu jaoks üks veider punkt, sest ma ostan üldiselt asju kaltsukatest ja soodukate ajal ja sellisel juhul on üsna keeruline asju nö ostukorvi jätta. Aga selle nn impulsiivsuse vastu tahaksin ma minna sellega, et ma ostan siis kui vaja on ja proovin selle asja lükata aasta suurimate soodukate ajale. Ja kui raha liiga palju pole, siis ei jää peale vajalike asjade ostmist ilmselt nö impulsiivsuse jaoks ruumigi.

 

 

• Miks ma ostlen? Mul tuleb läbi mõelda põhjused, miks ma nii palju tahan osta. Tavaliselt on ostmise põhjuseks minu puhul igavus. Ma istun diivanile ja hakkan netis ringi vahtima. Eriti halb on olukord siis, kui parasjagu on käimas ka soodukad. Ehk siis on ka väga suur mõju mulle sooduspakkumistel. Aga kui aega pole, pole aega ka neid soodukaid jahtida ja jälgida. Niisiis, tuleks mul vältida olukorda, et mul pole midagi teha.
  Kui ma mõtlen sellele ajale, kui Glen oli pisike, oli mul aega küll VÄGA palju. Muidugi pole mul teise lapsega aega pooltki nii palju, sest Glen saabub koju umbes 15-16 ajal lasteaiast. Niisiis tuleks mul ära sisustada umbes 8 tundi päevas, mis olen beebiga omaette ja on risk tunda igavust. Muidugi pole see 8 tundi päevas ju puhast vaba aega, kuid Gleni ajast mäletan hästi seda, et kui üks päev olid toad koristatud siis teine päev kippusin ikka ostukeskusesse niisama aega surnuks lööma. Selle asemel võiksin selle aja veeta värskes õhus tegelikult, mis on nii mulle kui ka lapsele parem. Tegelikult lisandub siia ka fakt, et mul on nüüd lisaks beebile veel üks pöörane kodus, kelle arvelt kulub mul iga päev rohkem aega koristamisele. Gleni ajal polnud mul ka hobi fotograafia näol, olin seda alles tasapisi avastamas. Kõigele lisaks olen ma mõelnud, et võiks hakata arendama on teadmisi köögis, sest need on piinlikult tagasihoidlikud ja paljuski on minu toitumise probleem selle taga, et menüü on üksluine ja igav. Ühesõnaga mina leian, et oma impulsiivse ostlemise vastu saan astuda sellega, et mul on tegevust ostlemise asemel.

 

• Järgmise punkti nimi on inglise keeles DECLUTTERING. Eesti keeles ütleks selle kohta siis ebavajalike asjade eemaldamine kapist/kodust. Kindlasti osa asju on müüdavad, mida keegi teine vajada võib. Aga niimoodi oma kodus suurpuhastust tehes leidub väga palju ka asju, mis lihtsalt prügikasti oma tee leiavad. Mina teen kapitühjendust enda ja lapse riidekapis iga jumala kuu. See näitab suuresti seda, et meie kappi satub liiga palju asju, mida me pikas perspektiivis ei vaja või mille ostmisega olen ma nö alt läinud. Elu on näidanud, et asjad, mida ma armastan kanda, kannan ma üldiselt ikkagi nii läbi, et neile eriti asjaliku müügiturgu pole. Teine asi on see, kui nad ikkagi on kvaliteetsed, siis neile ei teki tugevat kulumist, kui laps välja kasvab või mul tõesti lõpuks tüdimus tekib. Hea näide on minu silmis Popi retuusid. Glen kandis üle aasta retuuse ja need olid endiselt nii heas korras ja ainuke nö kulumisjälg oli pesus veidi tuhmunud värv ning nendele pükstele oli endiselt väga asjalikus summas järelturgu.
  Kokkuvõttes teen ma nii tihti kapitühjendusi, mis annab mulle selge vihje selle kohta, et ma saan korraks hea tunde ostmisest, kuid ost on läinud veidi aiataha ja mõnutunne sellest asjast kestab üsna üürikest aega. Ma tean ka mille arvelt saan ma teha Gleni kapis üsna tihti tühjendust. Üldiselt ma Glenile riideid selga ei proovi ja teda poodidesse üldse kaasa ei vea enam. Kuna Glen meil nõnda kleenuke on, panen ma umbes 50% ostudest sellega mööda, et püksid on liiga laiad. Loodan, et ta kasvab peagi sellesse mõõtu aga enne jõuavad püksid kukekaks jääda, kui temale kõhuümbermõõt parajaks saab.

 

• Leia endale eesmärk, millele on olulisem raha kulutada, kui niisama ostlemisele. Minul polnud seda eesmärki leida eriti keeruline. Mul on eesmärke lausa mitu.
  Esmalt tahaksin ma kindlasti aasta jooksul minna reisile. Ma pole kunagi lennanud ja meie naaberriikidest kaugemale jõudnud. Aga samas ma nii väga tahaksin. Niisiis oleks mul vaja esmalt koguda üks hea summa selleks, et saada kätte see nö reisipisik. Paljusid pidi see väga motiveerima raha säästma, kui kord ühel mõnusal reisil käidud on.
  Teine asi, mille nimel peaksin palju raha säästma on minu hobi – fotograafia. Kui ma tahan tulevikus ikkagi igapäevast leiba sellega teenida, vajan ma asjaliku tehnikat ja muud lisavarustust selleks. Kuna minu plaan pole veel päris selge, mismoodi ma tööd tegema hakkan sellel alal, kui teine laps lasteaeda läheb, ei tea ma päris täpselt mida vajan. Aga fakt on see, et fotograafia pole teps mitte odav lõbu.
  Kolmas asi millele me kogu perega peame panustama on ikkagi oma kodu ost. Me ei ole veel päris kindlad, kas ja kui palju me vajame sissemaksuks raha. Muidugi suures osas teeb sellesse panuse G aga kui meie unistus täitub lõpuks, oleks tore sisustada oma kodus täpselt nii, nagu ma unistanud olen. Oleks meeldiv kui ma ei peaks igat sisustuselemendi soovi mehele põhjendama, sest ta nagunii kõike ei mõistaks sisustuse poole pealt ja jube hea oleks siis lihtsalt see sisustuselement osta.

Läbi sellise analüüsimise õppisin ennast paremini tunda ja oma harjumusi nägema. Positiivset laengut andis see, et panin oma reaalsed raha säästmise põhjused/eesmärgid kirja. Aga kõige selle juures, et ma tahan reisida, fototehnikat ja tulevikus ka kodusisustust osta, on oluline punkt see, et mul oleks olemas lihtsalt säästud ja ma oleksin kaitstud ootamatuste eest.

Väga paljud inimesed ei mõista sellist asjade ostmist ja mõistavad minusuguseid ostjaid hukka. Igal nö pahel on põhjus. Samamoodi on näiteks liigsel söömisel, suitsetamisel ja igapäevasel alkoholi tarbimisel põhjus. See lohutab meid või annab mingit head tunnet, kui meil on elus millestki puudu või tõesti see tegevus täidab mingit auku meie elus, olgu see siis kasvõi vaba aeg, millega midagi peale ei osata võtta. Aga ma ütlen, et kõik need eelpool loetud asendustegevused on kordades mõistlikumad, kui minna näiteks oma puudujääke või ebaõnnestumisi elus teiste peale välja elama internetis kiusates. Hullem veel, kui seda tehakse inimesega näiteks igapäevaselt tööl või koolis.