Meie abimees haigete lastega – Nosiboo

Hei armsad!

Ilmselt pole minu ammustele jälgijatele enam mingi üllatus, et meie vanemal lapsel (3-aastasel Glenil) on üsna kehvake tervis. Siinkohal ei pea ma silmas tõsiseid ravimatuid haigusi, vaid just vastuvõtlikust külmetustele ja viiruslikele nohudele ja köhadele. Ma mäletan esimesi nohusid, köhasid juba paari kuusest alates. Tõsisemad mured algasid 2-aastasena. Glenil hakkasid nohuga kaasnema kõrvapõletikud ja seetõttu ka korduvad antibiootikumikuurid. Me oleme iga haiguse ajal näinud rasket vaeva lapse nohuga, sest esimesed eluaastad ei osanud ta ju nuusata. Hiljem õppis ta küll nuuskamise ära, kuid eks see nuuskamine oli ka lapse vanusele vastavalt üsna nõrk ja vastavalt tujule. Kui ta ikka nuusata ei soovi siis ei soovi.

Kahjuks toob kogunenud tatt aga kaasa just eelpool nimetatud tõsise haiguse, mida meie laps korduvalt ja korduvalt põdenud on – kõrvapõletiku. Meie esimene kogemus oli koheselt väga ränk koos mädase põletiku ja kõrge palavikuga. Kahjuks võib kõrvapõletik ka palju valu kaasa tuua. Aga Glen on ka täiesti teisel kujul kõrvapõletike põdenud, kus põletik ei tekita valu või palaviku, alati ei jõuagi põletik mädase erituseni ja on juhuseid, kus me oleme igaks juhuks läinud kõrvu kontrollima nohu esimestel päevadel ja põletik on juba platsis.

Lisaks kõrvapõletikule võib nohu ka tekitada põskkoopapõletiku ja olla lihtsalt äärmiselt ebameeldiv lapse jaoks. Kes meist ei teaks kui vastik on nohu veel magades? Ja magamata laps võrdub teadagi magamata vanematega. Nii ongi ühest “väiksest süütust” nohust saanud pereelu tõsiselt häiriv faktor ja iga haigusega tõsine aja ja raha kulutaja.

Paraku öeldakse, et kui laps juba korra kõrvapõletikku jäänud on, kipuvad need korduma. Nii läks ka meiega. Iga kord, kui meie pisipoeg haigeks jäi, kuulsin aina enam inimesi soovitamas ometigi soetada Nosoboo omale, et meie Glenikese kõrvapõletike tekke võmalust vähendada. Lükkasime seda ostu aina edasi aga pärast seda, kui saime tead, et perre on lisandumas ka teine laps, polnud enam küsimustki, kas me seda vajame. Ma ei taha iialgi teise lapsega sama rada astuda, mida Gleniga oleme astunud, mööda arstikabinete ja apteeke.

Meie peres leidis koha sellest sügisest alates Nosiboo. Kui Nosiboo pro meie perre saabus, polnud pesamuna veel sündinud aga Glenil oli käsil juba selle “õppeaasta” teine haigus.

Ütlen ausalt, et esmalt mulle tundus, et oleme selle masina tutvustamisega hiljaks jäänud, sest Glen keeldus alguses mõmmiga tutvust tegemast. Õnneks on peagi kolmeseks saavaga võimalik kõike mänguliselt lahendada ja lasta tal ISE proovida. Kui laps sai võimaluse ise nuppu vajutada, panna otsikut vastu kätt ja mõista, et mõmmi mingit moodi haiget ei tee, said nad paremini tuttavaks. Tänaseks teab Glen väga hästi mis on meie peres mõmmi ja mis on tema ülesannes.

Õnneks ei ole meie tänaseks ühekuune pesamuna Gleanna kordagi nohusse veel jäänud aga paar päeva tagasi kuulsin siiski mingit lörinat. Mulle meenus kohe, et olen lugenud situatsioone, kus emmed ajavad sassi nohu ja lihtsalt nn piimakollid. Otsisin kapist Nosiboo välja ja tutvustasin masinat ka pesamunale. Ilmselt on tema jaoks kolmesena see mõmmi juba tuttav.

Esmalt avastasin, et otsik ei mahu imiku ninna. Selle mure lahendasin nõnda, et asetasin otsiku ninaaugu vastu ja keerasin vaid imemisvõimsust juurde. Paari sekundiga olid lörinat tekitanud kollikesed kogumiskastis ja beebil oli hea olla.

Nosiboo tõesti toimib mõne sekundiga ja teda on ka lihtne puhastada. Pärast seda, kui lapsel on tatt välja imetud, võtan tavaliselt colibri otsiku küljest ja loputan kraani all puhtaks.

Tahan veel lisada, et ma tean, mida te mõtlete esimese asjana, kui näete selle hea abimehe hinda – päris kallis. Kas pole? Ma ütlen omast kogemusest, et see summa, mida te panete kõige muu alla iga haigusega ja kui veel tõsisemad põletikud juurde lisanduvad, on kokkuvõttes märksa suurem. Nagu me teame on ka aeg raha. Ma olen istunud nädalaid oma lapsega kodus haiguslehel ja lõpuks viisid lapse kõrvapõletikud mind otsuseni suisa töölt lahkuda. Jätke sel aastal mehega omavahel jõulukingid ostmata ja investeerige lapse tervisesse. Soetage www.kidsmed.ee sooduskood “karoliinakoovit” annab ka 10% soodustust!

Postitus valmis koostöös www.kidsmed.ee

 

Gleanna katsikud

Täna oli meil üks ütlemata armas ja eriline päev. Meie pesamuna võttis täna mõned külalised vastu. Katsikud polnud pikalt planeeritud. Külla olid kutsustud minu sõbrannad. Pereliikmed käivad meil nii nagu jumal juhatab erinevatel aegadel külas.

Esialgselt tahtsin nö lihtsamat teed minna ja toidud tellida. Kuna paljud külalised aga olid “maybe” tulijad, otsustasin toitlustuse nö enda peale võtta ja viimasele minutile jätta. Eile käisin alles toidupoes ning eilsele õhtule ja tänasele jäi tegemine. Kukkus muidugi nii välja, et mina ainult otsustasin mida pakkuda ja teistele jäi tegemise rõõm. 😀 Nimelt sattus kuidagi eriti hästi nii, et eile õhtul oli veel ämm siin, kes valmistas väga maitsvad salatid ja täna aitas mul toimetused lõpule viia minu ema.

Toitude osas ei mõelnud ma liialt üle ja läksin kõige klassikalisemat teed ehk siis soolaseks pakkusin kartuli- ja makaronisalatit. Nende kõrvale küpsetasime ahjus vinkud. Suupisteteks oli laual kolme sorti juustu ja kahte sorti tervislikemaid krõpse, viinamarjad ja dippimiseks kaste. Ei ole ma sugugi osav köögis ja ega mulle seal eriti toimetada ei meeldi ka, mistõttu nii saigi valitud. Ja eks seda minu sõbrannad juba teavad ka, et siit midagi peenet ei saa küllaga lihtsalt ja maitsvat. Sellest piisas küll, naistel olid kõhud pungil ja pakkisin salatit kaasagi. Samal ajal, kui ämm ja emps tegelesid toitudega, sain mina korteris korda luua.

Algselt oli plaanis magusaks teha üks toorjuustukook aga kuna minu sõbrannal avanes võimalus tulla kohale ja ta ise on väga osavate kätega koogimeistes, siis pakkus ta välja, et valmistab Gleannale koogikese ise. Mis mul sai selle vastu olla? Tohutu ajaline kokkuhoid ja kordades vägevam tort, kui ma ise oleksin teinud.  Tort ületas igati minu ootused ja oli absoluutselt väga maitsev. Kui üldiselt paljude kookide puhul võib suht kindel olla, et täidisega on koonerdatud, siis selle tordi puhul oli küll märksõnaks mahlasus. Aitäh, Maike!

Gleannale mõjus üritus siiski veidi väsitavalt, kuigi rahvast palju ei olnud. Õhtuks oli ta kohutavalt väsinud ja magama jäämine läks ka üle kivide ja kändude. Sobis tal olla ainult minu rinna peal ja lisaks piinasid ka gaasid. Ei teagi, kas siis minu joodud mulliga jookidest aga tundub, et preili on ikka päris tundlik minu söödud söökidele ja joodud jookidele.

Tänan südamest kõiki, kes kohale tulid ja meiega seda väga erilist päeva koos veetsid.

Esimene kuu pesamunaga juba möödas

Hei armsad!

Täpselt nagu peale Gleni sündi, hakkas ka peale pesamuna sündimist aeg lendama. Ühtäkki on taas päev lõunasse veerenud ja esmaspäevast pühapäev saanud. See aeg on olnud ühest küljest imeline, teisalt veidi keeruline ja loomulikult väääääga emotsionaalne.

Esimene nädal kodus oli kuidagi võõras. Kogu elu oli üle öö muutunud. Suurest tüdimusest oli saanud põnevus uue elu ees. Minu jaoks keerles kõik nüüd selle pisikese inimese ümber. Õnnejoovastus oli maksimaalne ja ma tundsin ennast nagu pidevalt hõljumas. Suur hirm selle pärast, et kuidas Glen oma õesse suhtub oli kadunud, sest Glen oli esimesest hetkest alates 100 korda üle ootuste hoolivam. Ma sain täiega nautida esimest nädalat. Külalisi ei käinud. Olime vaid meie viiekesi.

Kogu seda idülli rikkus ainult üks asi ja see oli minu keha. Mul oli nii valus. Kõik õmblused hakkasid neljal päeval tegema jõhkrat valu ja ma ei saanud enam seetõttu voodist püstigi. Õnneks oli G mulle väga abiks. Tema tegeles koeraga, Gleniga, söögiga, poes käimisega, pesu kuivama viimisega ja toomisega, kõiegele lisaks aitas ka koristada. See oli nendel rasketel päevadel hindamatu. Minu valu leevendas õhuvannide tegemine ja silver spray.

Nädal hiljem hakkasid aga paradiisi kohale tekkima murepilved. Esmalt hakkasid iga päev esile kerkima raha teemad ja G pidi minema tagasi tööle. Muidugi ei tahtnud ma teda sinna kuidagi lasta. Oleks tahtnud temaga veel paar nädalat nautida seda olukorda, ei tahtnud raha asjadest mitte midagi kuulda aga sisimas teadsin ja mõistsin, et meil pole aega raisata. Eks tal on peale teise lapse sündi rohkem peas vasardamas ka vajadus oma maja osta ja üks laps ikkagi toob palju lisakulu. Mul tuli leppida reaalsusega, et minu emapalk on miinimum, mis kulub minu maksudele ning laste ja minu vajaduste rahuldamisele ja G’l on väga suured kulud kodule, autole, toidule ja kõiksugustele kindlustustele jne. Ühesõnaga täiesti tavalised kulud, mis igal perel ja ilmselt teame me kõik, et ei toit, eluase ega ka autoga sõitmine pole soode lõbu.

Teine väga tume pilv tuli kohe peale seda, kui G tööle läks, sest minu üksinda uude rutiini sisseelamine kestis täpselt ühe päeva. Gleanna oli saanud just nädalaseks ja Glen jäi väga haigeks. Ja kui ma ütlen, et väga siis ikka väga. Polnud tavaline külmetuse köha ja tatine nina vaid ilmselt larüngiit. Ühesõnaga ma olin pidevalt väga valvel, sest lapse köhahood olid väga jubedad ja magades hingas ta raskelt. Õnneks peale arstil käimist ja rohu saamist, oli mul vähemalt selle masendava olukorra leevendamiseks abimees. Lisaks tekitas stressi muidugi hirm selle ees, et äkki see nakkab beebile. Õnneks sai beebsu minu rinnapiimast ilmselt hea kaitse ja omale ühtegi haigust külge ei korjanud. Glen oli kokkuvõttes kodus 2 nädalat ja ega haige lapse ja imikuga lihtne ei olnud. Lisaks oli veel ju koer, kes tahtis välja saada ja mul tuligi oma haige laps toppida riidesse, beebi võtta ka kaenlasse ja lasta koeral ka oma hädad teha. Aga hakkama sain ja päris hea tunne oli, kui üks päev oli jälle edukalt õhtusse jõudnud. Kuid peale seda tegime ka otsuse Gleni lasteaja koormust vähendada.

Kogu seda mure ikkagi tohutult leevendas endiselt suur rõõm meie tubli uue pereliikme üle. Imetamine sujus imeliselt. Lapsel küll olid (on endiselt) gaasid, kuid üsna ruttu sain aru, et temale mõjub kõige paremini lihtsalt mu tissi vastas magamine. Nii ma olengi olnud ikka tihti tunde ja tunde diivanil nagu kaunistus, et beebsu lihtsalt rahulik oleks. Vabad hetked, kui ta ilma minuta magas, kulusid kodu korraltamisele. Aga mul pole midagi selle vastu, et pisike minu lähedust vajab. Sellisel kombel soovib ta minu lähedal olla nii lühikest aega ja sel korral oskan ma seda veel rohkem hinnata, kui Gleniga.

Üks milleks ma tahaks rohkem aega leida on blogimine ja pildistamine. Minu aeg on nüüd kõvasti rohkem piiratud, kuna Glen käib ainult kolm päeva nädalas lasteaias ja lühendatud päevad. Eks see õige rutiini leidmine ja ajajaotus tuleb nädalatega ja sisimas loodan mõne kuu jooksul ikkagi nädalavahetustel pildistamas ka käima hakata.

Kokkuvõttes on kuu olnud täis väljakutseid, muret, pisaraid aga kõige rohkem suurt rõõmu uue pereliikme üle. Aitäh Gleanna, et valisid meid oma vanemateks.

Gleanna outfit – Newbie 

Tähtedega tahvel – Granit 

Sünnikuu kaart puidust  – Estgenic (kaardid leiate praegu eriti magusa soodushinnaga)

 

Esimesed magusad nädalad pesamunaga, mis ei jäänud päris ilma kibeda maiguta

Hei armsad!

Meie pisike pesamuna on nüüdseks meiega juba üle kahe nädala ja mõtlesin, et võtaks nüüd need esimesed nädalad kokku.

Esmalt olen ma kahtlemata hõljunud justkui pilve peal. Ma olen niiii paganama õnnelik. (Ma pole päris kindel kas nii on üldse sobilik oma õnne kirjeldada aga see “paganama” tähendab ülivõrdes head) Ma ei oska siiani uskuda, kui vingelt sünnitus kulges ja ei tea isegi kuhu oma tänu suunata. Ilmselt siiski oma kehale, mis nii hästi ja kergelt beebi ilmale tõi. Ja muidugi ei suuda ma lõpetada meie pisikese imetlemist.

Koju jõudes olin ma alguses veidi justkui kange. Ma ei suutnud uskuda, et oleme nüüd viiekesi siin iga päev. Kõige enam pinget tekitas ilmselt hirm selle ees, kuidas Glen ikkagi tita omaks võtab. Ta oli terve raseduse aja teatanud mulle kindlameelselt “EI!” kui teemaks tuli, et varsti sünnib väike õde. Minu hirmud Gleni pärast olid kokkuvõttes asjatud, sest Glen kiindus temasse ja ma pole kordagi näinud tõrjuvat käitumist Gleni poolt. Esimesel õhtul palus ta kohe beebit sülle. Ta on titat hakanud kutsuma “Titi’ks” ja kui räägime näiteks magama minekust, ei ole enam juttu vaid sellest, kus magab emme, issi, kutsu ja tema, vaid nüüd viitab ta ka Titi magamis kohale.

Omaette teema esimesel nädalal oli lapse rinnaga toitmine. Mida ma siiani maininud pole on see, et mul ei tulnud taas kahjuks piim rinda kiirelt ja lihtsalt. Ometigi ma lootsin seda, sest sünnitus ju algas iseenesest. Õnneks oli Soomes haiglas asi inimlik ja kohe, kui nägime, et lapse veresuhkur langes, toodi lapsele minu palumisel asenduspiima. (Siin kohal oleks minu arust minu kogemuse põhjal ITKl vaja eeskuju võtta. Meie Gleni hoiti päevi nö näljas, kuigi mul piima ei tulnud. Lapse kaal lasti langeda täiesti viimase piirini ja selle tulemusel ka lõpuks Glen lastehaiglas pidi päevitama.) Haiglast välja saades oli ta juba mitu korda saanud piima lisaks aga istus tohutult palju rinnal. Mõned päevad kodus andsime talle veel umbes 2-3 korda ööpäevas lisa, kui nägime, et tal oli kõht tühi ja esimese elunädala lõpuks oli mul piimaauto kohal. (Asenduspiima sai beebi lutipudelist. Julgesin seda proovida samal põhjusel, miks lutti – meil oli imetamine korras, laps imes rinda väga suure isuga ja kenasti.) Nägin, et laps oli rahulik, minu piimast jagus ja oli kuulda lausa, kuidas piim lapsele suhu nö voolas. Piimapaisu ei tekkinud, kõik tuli väga sujuvalt ja esimest korda tundsin pakitsust rinnas alles teise elunädala lõpuks korra ühel hommikul. Ma ei taha teda aga päris võõraks jätta lutipudelist, sest kavatsen kindlasti anda endale aega Gleniga või üksinda ja beebile aega issiga. Muide, minu piima jagumjsest räägib ka lapse kaalunumber. Nüüdseks nädal tagasi, kui arst käis teda kaalumas, oli ta 350g kergem. Seega unbes 6 päevaga võttis ta juurde 350g. Meie pisike ime kaalus pühapäevaks (kahe nädalaselt) juba NELI KILO! (Sünnikaal 3750g ja vajalik on sünnikaalu jõuda tagasi kahe nädalaselt)

Vahetult enne arstivisiiti hakkasin muretsema pisikese naba pärast, mis oli esimese elunädala lõpuks hakanud jubedalt haisema ja veritsema. Õnneks saime selle asja kiirelt korda ja kui arst käis titat vaatamas, oli naba juba väga kena. Meil aitas väga kiirelt naba korda saada saialille tinktuur. (Igapäevaselt hooldasime tavalise veega haiglast saadud soovituse kohaselt.)

Esimene nädal aga polnud füüsiliselt väga lihtne mulle. Kui esimesed 48 tundi peale sünnitust möödusid enam vähem okeilt õmblustest tekkinud valude pärast, siis sealt edasi hakkas asi allamäge minema. Leidsin ennast järsku vaid lamamast ja kõndisin jalad laia, istumine oli ühtäkki välistatud. Õmblused tegid põrguliku valu ja minu õnnetuseks ei müüda Soomes ka silver sprayd. Õnneks ma sain selle spray ühelt toredalt inimeselt lihtsalt facebooki grupis. Järgmised päevad oli see spray elupäästja. Päris pikalt pidin urineerima vaid jooksva vee all, sest üks õmblus oli nii lähedal, et ka vee all kipitas kõik meeletult. Teise õmbluse pärast oli ka muude asjade ajamine tualetis väga keeruline. Seega soovitan naistel, kellel välised õmblused, koheselt muretseda lahtisti, et end hoida ja hoida ära õmbluste rebenemine. Õnneks on see mööduv ja nüüd 2 nädalat hiljem olen ma peaaegu paranenud õmbluste osas.

Minu suureks üllatuseks olid mul sel korral äärmiselt valulikud kokkutõmbed. Need algasid praktiliselt kohe ja iga imetamine oli piinarikas, sest kokkutõmbed algasid just sellel ajal. Ahmisin õhku ja isegi oigasin. Aga iga päevaga jäi neid kokkutõmbeid vähemaks ja harvemaks, kuigi need kestsid ikka päris mitu päeva.

Lisaks kokkutõmmetele valutas mul lihtsalt kogu keha nö keskmine piirkond – kõht, selg, pepu, vaagnaluud jne. Tunne oli alguses nagu oleksin kõvasti peksa saanud ja hiljem nagu oleks kõvasti trenniga üle pingutanud. Aga ka see valu on nüüdseks teise nädala lõpuks taandunud.

Laps on olnud täiesti uskumatult tubli. Ta magab alates koju jõudmisest öösiti väga hästi. Samas päeval on tal aegajalt selliseid perioode, kus ta ei lase kuidagi mul eemalduda. Ma võtan seda väga rahulikult ja mul pole absoluutselt temaga pikalt kaisutamise ja tissitamise vastu midagi. See aeg, kui ta on nii abitu ja nii pisike ja sõltub 100% minust, on nii üürike. Gleniga ei osanud ma seda pooltki nõnda nautida, nagu täna pesamunaga.

Üks, mis mind paneb veidi muretsema on mu söögiisu. Ma olen küll imetav ema ja mäletan Gleni imetamisest meeletut isu ning sõin kolme mehe eest aga sel korral ma ei taha süüa nii nagu esimesel. Mu isu on pigem üsna väike ja kui G sooja toitu ei teeks ja mind sööma ei utsitaks, ma ei tea kas siis üldse sööksin. Aga apelsinimahla kogused, mida ma joon, on üsna suured. MEELETULT ISUTAB! Muidugi tahan magusat aga mitte jällegi suurtes kogustes ja pealegi on mu hambad magusa suhtes tundlikud, seega ega eriti ei kisu palju magusat sööma. Võimalik, et söömist mõjutab ka tempo, milles elan. Glen on olnud juba nädala aega väga haige kodus ja kogu selle kambaga üksinda olla on üsna raske alguses. (G naases tööle, kui beebi oli nädalane) Kindlasti harjun ajapikku sellega kergemalt toime tulema.

Lõpetuseks on mind peale sünnitust tabanud mingi väga veider asi näos. Näonahk on korrast ära ja uurisin juba instagramis abi naistelt, et mida peale hakata. Üritan hetkel loodusliku vahendiga olukorda leevendada aga väga võõras on ennast vaadata korrast ära näonahaga, mis muidu olnud üsna klaar ja puhas. Loodan, et asi on seotud ikkagi värskete hormonaalsete muutustega ja see on ajutine tagajärg.

Kokkuvõtteks oleme väga õnnelikud, tänulikud ja põnevil muutunud elu ees. Muidugi on ka raskeid hetki aga see kõik on mööduv. Rõõm kaalub kõik rasked momendid üle.

 

 

 

Võõrkeeles sünnitus ja esimesed päevad haiglas

Hiljuti jagasin teiega oma elu ühte kõige erilisemat päeva – 22.septembrit, 2019.aastal. Meie perre sündis siis meie teine laps ja nagu sünniloost selgus, siis oli sünnitus imeline. Minu suur soov saada ilus sünnitamise kogemus läks täide.

Enne sünnitama minemist, oli mul peamine hirm valu ees, kuna olin esimesel sünnitusel kogenud tunde kirjeldamatult ebameeldivat valu. Kui ma aasta alguses rasedusest teada sain, olin ma tegelikult ka skeptiline, kuidas ma ometigi sünnitan võõras riigis, võõrkeeles. Muidugi paljud soomlased räägivad inglise keelt aga miski ei garanteerinud mulle, et just inglise keelt kõnelev arst mind sünnituse juures aitab. Ja ega siis minu inglise keelgi nii hea pole, et ma teaksin sünnitusel kasutatavaid väljendeid. Soome keelest muidugi rääkimata. Aasta alguses ei osanud ma soome keeles suurt midagi öelda ja aru sain ka küllaltki vähe. Õnneks oli 9 kuud piisavalt pikk aeg, et ennast kindlamalt tunda keele suhtes ja sünnitama minnes polnud mul mingit hirmu keele pärast, tulgu siis see sünnitus soome keeles või inglise keeles. Ma sain rahulikult keskenduda tuhudele ja lapse ilmale toomisele.

Kuigi ma saan paljudes asjades juba soome keeles hakkama ja mul on aegajalt olukordi, kus mõni arst näiteks ei räägi inglise keelt üldse, siis otsustasin ikkagi võimalusel kasutada sünnituse juures inglise keelt. Minu õnneks rääkisid inglise keelt nii kiirabi arstid kui ka ämmaemand, kes mind haiglas vastu võttis. Kuna sünnitus oli võrdlemisi kiire ja pärastlõunaks olin juba ema, ei olnud mul vaja ka teist ämmaemandat ja sellega jäi ära oht, et ma peaksin poole sünnituse pealt keelt vahetama. Ämmaemanda inglise keele tase oli sarnane minu omale ja hea oli siis pusida sellises veidi kohmakas inglise keeles koos, ei pidanud tundma piinlikust. Mees suhtles arstiga soome keeles. Aga minule ei jääud ka nende vestluses midagi arusaamatuks. Seega kõlas sünnitustoas kolme erinevat keelt, sest mehega omavahel suhtlesime siiski eesti keeles.

Kokkuvõttes ütleks, et võõrkeeles sünnitamine ei teinud sünnitamist kuidagi keerulisemaks või ebameeldivamaks. Peamine oli siiski minu ja lapse teha ja keel ei mänginud eriti suurt rolli.

Muide, tagantjärgi olen kuulanud lindistust sellest, kui ma pressisin. Tegelt oli lausa naljakas, kuidas ma presside ajal oma aktsendiga karjusin “IT HURTS, IT HURTS!” 😀

Kindlasti huvitab paljusid ka, kuidas oli lugu ämmaemandaga. Mul pole ämmaemanda kohta ühtegi halba sõna öelda. Ta oli täpselt selline, nagu üks ämmaemand olla võiks. Lihtsalt OLI! Teda polnud liiga palju, ega ka liiga vähe. Kuna kõik kulges väga mõnusalt, ei passinud ta ka minu läheduses pidevalt, samas oli ta iga hetk piisavalt lähedal, et küsida temalt abi. Mis mulle väga meeldis, oli see, et ta hoidis mind sünnituse kulgemisega pidevalt kursis. Ma ei pidanud kordagi oletama, et kus maal ma omadega olla võin. Avatust kontrollis kohe, kui tundus, et muutuseid on ja kõik korrad, kui ta avatust kontrollis olid ka nö põhjendaud, sest iga kord oli emakakael jälle 2cm võrra rohkem avatud. Ainult kiidusõnad minu tublile ja armsale ämmakale. Oli näha, et inimene teeb asja südamega ja meil oli väga armas vestlus ka peale sünnitust.

Haigla sai valitud Helsingis, mitte Espoos seetõttu, et soovisime sünnituse järgselt minna Perhepesä hotelli. See on siis selline koht, kuhu lastakse need, kelle sünnitus on kulgenud komplikatsioonideta ja ka esimesed näitajad on beebil korras. Sisuliselt nagu hotell ja sinna oleks saanud ka Glen tulla aga lihtsalt arstide järelvakve on olemas. Kuigi meil läks kõik imeliselt, siis ootamatult selgus peale sünnitust, et Perhepesässe me ei saa. Miks siis ometigi, kui kõik läks hästi ja isegi hindeks saime 9/10/10. (Ühe punkti nö kaotasime seetõttu, et lapse ihu värv oli alguses tsipake lillakas) Selgus, et meie vastsündinu esimene pH näit oli veidi madalam, kui ta pidanuks olema. Seda ilmselt sel põhjusel, et ta jäi natuke liiga pikaks ajaks paari pressi vahel hapniku puudusesse. Õnneks see näit taastus kiirelt ja edaspidi polnud vaja selle pärast muretseda. Siiski ei lubata neid esimese madala pH’ga beebisid minema.

Järgmiseks tekkis segadus kohe peale seda, kui selgus, et Perhepesässe me ei saa. Nimelt palusin meile siis üheks ööks perepalatit. Ei kiirustanud ka mõtetes kohe järgmine päev koju ja ütlesin, et kui peame kauemaks jääma, kui üheks ööks, siis edaspidised päevad vajame vaid ema ja lapse palatit, kuna mees pidi alates esmaspäeva õhtust Gleniga olema. (Vanaema lahkus tagasi   tööle Eestisse) Arstid hakkasid midagi seletama, et ümber palateid ei vahetada ja samas ei tohi ma ka üksi jääda perepalatisse teiseks ööks, kuna perepalat nõuab igal juhul nn tugiisikut. Mõtlesin juba, et no tore, jään siis esimesest ööst kohe beebiga üksi aga õnneks see totter olukord lahenes ja saime siiski perepalati vaatamata sellele, et olin kahest ööst ühe öö seal üksi.

Nüüd palatitest. Sünnituspalat oli HIIGELSUUR. Mulle oleks sinna vabalt mahtunud asjalik publik ära. 😀 Tugiisikule oli suisa voodi. Palatis oli võimalik muusikat kuulata, erinevad abivahendid tuhude ajal asndi võtmiseks jne. Minu üllatuseks ei olnud seda ratastega tugi, mis Eestis paljude lemmik. Kuna ma aga püsti tahtsin olla, oli mulle tuhude ajal toeks aknalaud enamasti. Teise palatiga jagasime vanniga ruumi. Kuna aga teises palatis vanni ei kasutatud, sain ka sellesse ruumi.

Perepalat oli võrdlemisi kitsuke. Emale oli haiglavoodi, beebile ratastega häll ja tugiisikule tuli seina pealt kapist välja voodi. Kusjuures oli beebi hällil kiri, et see ei ole mõeldud lapsele magamiseks, vaid turvaliseks transportimiseks, sest beebi vajab esimestel päevadel erilist lähedust ja kontakti. Mina aga panin lapse küll sinna magama, sest haiglavoodi oli nii kitsas, et kui last imetasin oli tagumik üle ääre, muidu oleks beebi nii ääre peal olnud, et suisa ohtlik, eriti ise tukkuma jäädes. Muidugi polnud beebi tolles hällis absoluuselt nõus magama ja esimene öö jäi vägagi üürikeseks.

Tuleb tõdeda, et meie pisipreili oli esimestel elupäevadel üldse üsna häälekas. Ma ütlen ausalt, et teisel öö kell 4 olin ma juba paras zombi. Eks see ole ka igati nprmaalne, kui pole harjunud öösel üleval olema. Kui olin umbes 10 minutit saanud tukkuda ja kuulsin taaskord vääksu, siis mäletan hästi lauset oma suult:”Kas sinuga lähebki meil nii raskeks tibuke, et emme öösel üldse magada ei saa?” Ka näiteks söömine käis nõnda, et tissi otsas oli beebi ja teise käega sõin. Ta tahtis lihtsalt väga lähedust ja muidugi tellis asjalikult piima.

Ilmselt paljud mõtlevad nüüd, et okei, öösel beebi ei maganud, PÄEVAL JU IKKA!? Jep, päeval oli temal tunduvalt parem uni.. aga siin kohal jõuame nende haiglas oldud päevade masendavama osani – REMONT! 🤯 Nimelt käis just sellel ajal Naistenklinikkas remont ja see, mis meie osakonda kostus kella 8-15 oli leebelt öeldes ÕUDNE! Üks korralik puurimine ja mitte selline kergelt kostuv vaid ikka selline, et pidi lausa katkestama jutu nt arstiga, kui puur tööle läks, sest lihtsalt polnud kuulda teineteist. Alguses oli isegi veidi naljakas, et ok, sattusime ikka sellisel päeval. Aga kui ma olin oma vastsündinuga olnud ärkvel juba kaks ööd, siis koju mineku päeva hommikul, kui puur seina löödi, olin juba päris stressis ja olin valmis juba vabatahtlikult lahkuma. Täielik jubedus kuubis. Selle tõttu kahetsen Helsingisse minekut aga kes oleks osanud arvata. Poleks seda remonti juhtunud olema, oleks kogemus haiglast olnud peaaegu täitsa positiivne.

Õnneks teisipäeva hommikul kutsus lastearst meid kontrolli. Vaatas meie värskelt sündinud printsessi üle ja teatas, et ta on ideaalne beebike ja kaalulangus on olnud igati norm.

Väljakirjutamine venis muidugi nagu tatt. Lihtsalt paberite vormistamine võttis tunde ja arst muidugi vabandas ette ja taha. Ei teagi mis neil seal toinus aga meil oli juba mega kiire koju, sest Glen ootas meid lasteaias ja me olime lootusetult hiljaks juba jäänud. Haiglast me praktiliselt jooksime minema.

Täna sain just ka haiglalt arve. Selline kahe öine perepalat läks meile maksma 300€. Minule üllatuseks ei olnud palatil nö palati hind vaid näo hind. Loeti meile 3 päeva ja ühe päeva hind ühele inimesele tsipa alla 50€. Päris krõbe hind ja kui aus olla, oleksin saanud tegelikult kõik selle aja üksi ka hakkama, sest tundsin ennast vaatamata õmblustele ikka väga kobedalt.

Teretulemast koju, “TITI” (Glen kutsub meie pisikest Titiks 😂)

Imik ja lutt – Kas anda? Millal anda? Kui palju anda?

Ma olen küll teist korda ema aga sel korral olen palju rohkem süvenenud otsustesse, mida langetan. Üks asi, mida sel korral olen rohkem uurinud ja mille kohta lugenud, on luti teema.

Luttide kasutamisega on meil kogemust. Glen nimelt sai lutti. Glen oli äärmiselt rahulik laps ja ta magas praktiliselt kogu aeg. Juba haiglas oli ta väga vaikne beebi ja sünnitusmajas ei tulnud mul kordagi pähe isegi lutt kotist otsida. Nuttis vaid üksikute torkimiste ajal ja rahunes üsna kiirelt. Esimest korda tundsin vajadust Glenile lutti anda siis, kui me juba lastehaiglasse läksime alla nädala vanuselt. Seal torgiti teda päris palju ja arstide soovitusel andsin talle luti suhu selleks ajaks, kui teda nö piinati. Sellest ajast sai lutist hea sõber Glenile ja ka meile, sest Glen uinus tänu lutile alati ise. Mina toitsin rinnaga ära, panin ta oma voodisse ja võisin rahus toast lahkuda, sest ta lihtsalt uinus lutti imedes imehästi. Ja nii see kestis pea 1,5 aastat. Võõrutama hakkasime seetõttu, et sellel ajal hakkas Glen lutti aina enam nõudma ja tahtis lutt suus olla praktiliselt terve päev, mis aga tema hambumusele just eriti kasuks ei tulnud. Niisiis saigi lutt päeva pealt ära võetud ja enam tagasi ei andnud. Võõrutuseks kulusid mõned päevad. Sellest hetkest pidime teda muidugi ise magama panema aga vähemalt olime lutist priid. Glen imes igasugu erinevaid lutte, mis parasjagu poest saime. Huvitaval kombel ei mõelnud ma kunagi, kas lutte võiks olla ka nö paremaid, kui need klassikalised silikoonist ja lateksist lutid.

Sel korral last sünnitama minnes oli haiglasse meil kaasa pakitud üks lutike, kuid uskusin siiralt, et meie beebi ei vaja lutti nende päevade jooksul, kui haiglas oleme. Juhtus aga nii, et meie äsja sündinud pisike preili oli üsna häälekas ja tahtis tõeliselt palju just minu lähedust. Loomulikult polnud selles midagi halba ja seda ma talle ka pakkusin. Aga kui olukord muutus juba selliseks, et ma ei saanud isegi tualetti minna või süüa ilma, et beebi nutma hakkaks (ja beebi nutt on minu jaoks kõige südant lõhestavam asi maailmas), kaalusin võtta kotist lutt välja. Minu kahjuks rääkis ka olukord, et palatis olev voodi oli nii kitsas, et laps rinnal magama jääda poleks ma kuidagi saanud, see oleks lihtsalt liiga ohtlik olnud. (Selles suhtes oli Tallinnas ITKs ikka täielik luksus. Seal oli meil kahest väiksest voodist kokku lükatud suur voodi ja lapsel oli seal ruumi olemiseks küll ja veel) Samas tekkis mul peas palju küsimusi. Kas ma ikka tohiks juba? Liiga vara pole? Kas ma tema imemisvõtet ära ei riku?

Õnneks on internet võimas ja sain sealt oma küsimustele vastused. Peamine, mida netist lugesin oli see, et lutti ei tohiks anda, kui imemisvõte pole selge, imetamisega on veel probleeme ja ema ei tunne ennast imetamisel veel kindlalt. Seda muret meil ei olnud. Imetamine sujus probleemideta koheselt juba sünnitustoas. Laps oli mul väga, väga palju rinnal ja sellist muret, et meil ei oleks imetamine sujunud, ei olnud. Ma tundsin ennast imetamisel koheselt nagu kodus ja pole absoluutselt sellist tunnet, et ma pole 1a9k seda teinud. Tunne oli selline, nagu oleksin Gleni imetamise lõpetanud alles eile.

Üks põhjuseid, miks ma veel luti juba esimese 24h jooksul oma beebile andsin oli see, et ta hakkas juba praktiliselt mõni tund peale sündi pöialt imema kohe, kui ta korraks käest julgesin panna. Lapse hambumusele ja ka sõrmele on kohe kindlasti parem luti imemine. Lisaks on lutist võõrutamine ikka tunduvalt lihtsam, kui pöidlast.

Muidugi on soovituslik 3-4 esimesel elunädalal lutti beebile mitte anda, kui on oht, et imemisvõte võib saada rikutud. Aga kui laps on ikkagi rahutu, samas imetamisega muret ei ole ja on lootust, et see lutt võib anda emale veidi hingetõmbe ruumi, siis tuleks luti valimisel olla äärmiselt hoolas ja valida selline rõngaslutt, mis sarnaneb ema rinna kujule. Täpselt selline lutt oli meil ka välja valitud ja haiglasse kaasa pakitud – BIBS.

Täiesti juhuslikult sattusin ma vahendama kevadel ühele oma lugejale bibs lutte ühelt messilt Soomes. Nimelt pakuti seal bibse hea hinnaga. Mõtlesin tol korral, et olen neid lutte küll näinud laste suus aga täpsemalt pole uurinud, miks need nii populaarsed on. Ei saa ju olla, et üks lutt on nii pop vaid selle armsa välimuse pärast. Kohe, kui lugesin, et tegu on 100% looduslikust kummist lutiga, otsustasin meile ka prooviks paar tk võtta sealt messilt. 

Juhutus aga nii, et mõnda aega hiljem võttis minuga ühendust ka BABYLUV ja pakkus, et saadab meie preilile komplekti lutte. Muidugi võtsin ma pakkumise vastu, sest mind veensid vägagi kasutama just bibs lutte järgnevad faktid:

a) 100% looduslikust kummist (kummipuu mahlast)

b) 100% BPA- ja PVC- vaba

c) Luti kummiosa on kirsikujuline, imiteerides ema rinna kuju

d) Vastupidav, siidiselt pehme ja painduv

e) Ei jäta beebi näole rante

Tänaseks on meie pisipreili juba rohkem kui nädala vanune. Tema imemisvõte on ideaalne, piima tuleb, lutt on suus vaid siis kui tõesti vaja, ma olen veendunud, et tal on kõht täis ja mähe kuiv. Päris palju aitab see õhtuste gaasidega tal uinumisele kaasa, kui rinnad on juba tühjaks tõmmatud aga imeda tahab endiselt. Magamise ajal ajab ta üldiselt luti ise suust juba välja. Aga kui ta juba sügavamalt magab, pole probleemi mul seda ise ka ära tõmmata.

Kokkuvõttes loodan, et saan oma lugejatele abiks olla selle keerulise valiku juures, eriti kuna luttide maailm on nii kirju ja lutte on tõesti igasuguseid ja erinevas hinnaklassis. Aga mõelge hoolega otsust tehes, mida teie armas beebike ikkagi imeb.