Hei, armsad!
Ma pole pärast meie logopeedi külastust rääkinud sellest, kuidas meil läks, mis me teada saime, kuidas Glenil üldse läheb jne. Paljud on selle kohta küsinud ja eriti tunnevad huvi naised, kelle lastel on sarnased mured ja eriti huvitav on teema neile, kes sama rada Soomes kõnnivad.
Esmalt tahan öelda, et see pole tegelikult vaid laste mure, vaid kogu pere ja lähedaste mure. Iga päevaga muutub see teema mulle aina raskemaks ja olen väga haavatav sellel teemal arutledes. Sellest rääkides annan võimaluse inimestel mind nö torgata väga õrna kohta. Aga ma tunnen, et pean sellest rääkima. Enda sees hoida ma asju ei suuda ja eriti hea on teistele sarnases olukorras emadele lohutust pakkuda või lihtsalt panna neid tundma, et nad pole üksi sellise murega.
Esmalt ma tahan kohe rõhutada absoluutselt igale lugejale, ole sa siis minu sõber või mitte, soovid sa mulle head või mitte, aga ära iial ütle ühele emale tema lapse kohta halvasti või midagi, mis võib kasvõi sellise mulje jätta, et sa tema last halvustad. Kõige hullem on lugeda kedagi sinu last, ilma mingisuguse diagnoosita nimetamas puudega või alaarenenud lapseks. Mulle ilmselt jääb terveks eluks meelde, kuidas mulle öeldi, et olen a la pime või lihtsalt loll, et ei näe oma lapse alaarengut. Kust sa tuled, kes sa oled, miks sa mu lapsele sellise interneti diagnoosi paned ainult põhinedes minu internetis jagatavale jutule? Selline asi teeks haiget ka kõige karastunumale blogijale või avalikuelu tegelasele.
Ma tean, et ladudes avalikult oma elu letti ja kirjutades kogu perest, peab arvestama kriitika ja kõige muuga aga kriitikal ja lapse halvustamisel on suur vahe. Kellelgi pole õigust minu lapse peale näpuga näidata ja talle diagnoose panna. Ja seetõttu ma ka selle postitusega venitanud olen. Ma pelgan neid tarkpesid, kes arvavad, et on targemad, kui logopeedid või arvavad, et tunnevad mu last paremini kui ma ise.
Gleni esimene sõna tuli juba nooremana kui aastasena. Ja nii see asi püsis päris pikalt. Üks hetk hakkas ta looma oma leiutatud sõnu ja hääli mingitele asjadele, inimestele ja tegevustele, mis on talle eluks olulised. Asjad ei saanud ju jääda tegemata ja jutud rääkimata. Sõnad, mis mulle pähe kargavad on:
issi – mkkm (ma ei tea miks aga tema ei taha öelda issi, häältab silpe is – si aga kokku ei pane)
kutsu – auh, aua
karu – ütles mingi hetk mõmmi aga hakkas tegema mingi hetk lihtsalt sellist kurgus mõmisevat/kurja häält
söök – nämmä
kaka – näitab pepu peale ja teeb punnitamise häält
pissi – tsstss
Rita- titi
mina – ma
palju – paljo
kass – mjau
öö – oo
kuu – seostab ja ööga ja ütleb samuti OO selle kohta
mamma
emme
nanna – vanaema
tahan
anna
aitäh
hei-hei
piip-piip – paap-paap
täht
nii
ei
papu
buss
muumi
lehm-muu
puu
Maša
Maja
Pult
Mullid
Tati – katki (k täht on paljudes sõnades probleemiks)
Maaja – Maarja (sama olen täheldanud, et r täht on probleemiks)
Isa
Paha
Tühü – tühi
Numbreid loendab ta meil tuu, pai, tuu, pai (kaldun arvama, et seos two ja five’ga).
Samas kui ta tahab näiteks juua näitab ta suu peale ja kallutab pead taha, kui tahab ujuma teeb kätega “koera” ujumise liigutust.
Tal on sõna TÄÄ, mida ta kasutab üsna paljudes olukordades ja minu arusaama järgi tähendab TÄÄ – SEE. Ilmselt on tulnud TÄÄ soome keelest kuidagi.
Neid asju on kindlasti veel ja hetkel lihtsalt korraga pähe ei karga. Aga jah, tema sõnavara on kesine.
Glen tunneb tähti ja numbreid ära aga hääldada oskab näiteks A , O , U , I. Ta oskab seostada näiteks K tähte minuga, S tähte vanaema (Sirje), M tähte Mammaga ja minule üllatuseks Z tähele viitades tegi ta norskamist.
Hiljuti hakkas ta moodustama lauseid. See oli TOHUTULT suur edasiminek meie silmis. Ma ei valeta, kui kuulen teda jälle moodustamas ja kokku panemas uut lauset, olen pisarateni õnnelik. Laused on muidugi lihtsad ja ta kasutab lausetes ka osaliselt oma käte viipeid näiteks. Aga ta suudab mulle öelda, et ta tahab süüa, ta tahab juua, ta ei taha pissile, emme anna jne.
Viimastel päevadel olen kuulnud, kuidas ta veidikene üritab öelda järgi ka meie sõnu, mida kuuleb. Need on väga algelised ja vahest ainult sõna algus aga tundub, et peame väga ettevaatlikud olema, mida ütleme, sest muidu võib olla, et tema väikesse sõnavarasse lisandub midagi, mida me ei sooviks.
Käisime hiljuti logopeedi vastuvõtul. Jah, me käisime Soomes, sest me elame siin, Glen mõistab soome keelt, mina õpin tasapisi aina juurde, meil on Soomes tervisekindlustus ja lisaks asusime logopeedi asju ajama siis, kui olin rase viimaseid kuid, seega ei tulnud Eestisse minek kõne alla. Ja ka nüüd poleks meil võimalik Eestis seda teha, kuna beebil pole dokumenti ja kui ka oleks, siis kahtlen, kas reisiksin Eesti vahet koos peagi kolmese ja imikuga üksinda pidevalt.
Logopeed küsis palju küsimusi alates lapse söömisharjumustest beebist saati (ka seda, kas ja kui kaua ta nt rinnapiima sai) millal lutist loobus, kuidas tema sündimine kulges, millal esimesed sõnad, millal asusime Soome elama jne jne.
Asi mida ta väga rõhutas oli see, et me kolisime just siis soome Soome ja laps läks 5’ks päevaks nädalas soome keelsesse keskkonda, kui kõne areneb lastel tavaliselt väga kiire tempoga. Tema aga pidi hakkama õppima sellel ajal teisest keelest aru saama. Logopeedi sõnul on suure tõenäosusega see peamine põhjus, miks tema kõne aeglaselt areneb. Tema sõnul võib lapse kõne muutuda hüppeliselt ja väga ootamatult ja sellel hetkel võib ta osata juba kahte keelt.
Saime logopeedilt abiks ühe raamatu. Ütleme nii, et see peaks aitama lapsel meiega suhelda aga Glen ei võta seda omaks, tema kasutab ikka oma väljendeid ja käe märke ning liigutusi. Ma üritan teda rohkem suunata seda kasutama aga kipun ka ise unustama seda laualt haarama. Tal on seal mingid kindlad pildid, mis talle meelde on jäänud ja ta hakkab neid nähes midagi seletama, millest ma päris täpselt aru ei saa. Seega ei kasuta ta raamatut nö otstarbeliselt vaid hakkab hoopis keskenduma muule.
Mulle tundub, et tal on äärmiselt hea mälu. Näiteks näeb ta raamatus plaastri pilti ja seletab pikalt ja laialt justkui mingit lugu ja oskab näidata ka kohtadele kus tal konkreetselt on olnud plaaster. Teine asi, millest ta alati räägib on laev. Ja alati on tal täpselt sama story. Ta näitab mulle laeva ja seletab, et seal oli emme ja issi ja siis ta näitab, et ta kukub pikali ja saab haiget. Vahest võtab ta selle loo seletamist nii tõsiselt, et teeb endale suisa haiget kukkudes. Glen oskab väga kiiresti oma pizzlesid panna ja seletab mulle oma lemmikraamatute storyt ette.
Kui ma Gleni vaatan, ma ei näe temas midagi eriskummalist. Ta on laps nagu lapsed ikka. Tal on oma rõõmud, oma muret, ta ei hoia üksi, ta mängib teiste lastega ja ei käitu minu silmis kummalisemalt, kui mõni teine temavanune. Lasteaias öeldakse, et ta küll ei ole laps kes otse nö peale lendab vaid esialgu vaatab veidi mida teised teevad ja siis vaikselt liitub. Lihtsalt tal on veel enese väljendamisega sõnadega veidi raskusi. See aga ei tähenda, et ta oleks vait. Tal on koguaeg millestki rääkida ja kui sõnu pole, mida selleks kasutada, siis ta üritab kuidagi igga midagi mulle häälitsedes selgeks teha laiutab lihtsalt käsi, et “No emme, kuidas sa siis aru ei saa?”
Lasteaias rõhutatakse, et Glen on äärmiselt empaatiline laps. Ta lohutab alati teisi ja teeb pai, kui keegi haiget saab. See omadus tuleb selgelt välja ka kodus. Kui mina näiteks nutan, kallistab ta mind ja on isegi mu pisaraid pühkinud.
Teisalt ma näen, et tal on hetkel raskemad ajad. Ta läheb väga kergesti nullist sajani närvi. Piisab talle anda valet värvi supikauss või lusikas, panna ise leivale võid või klõpsata kogemata vale multikas käima ja väike füürer on platsis. Niisiis ma hetkel kompan suht pimeduses ja üritan ette mõelda, mis teda vähem ärritaks ja üldse pigem lahendada olukordi nii, et ta jumala eest kisama ei pistaks. Mingi aeg sain teda nö meelitada asju tegema, et kui teed seda, saad seda või lähme sinna. Nüüd ei toimi see ka. Kui ta ikka hambaid pesta ei taha, siis tee või tina, kutsu tsirkus kohale aga tema ei pese. Seega võib meie peres kuulda iga päev lauset “MA EI TAHA” vähemalt 500 korda. 🤦♀️
Selline ta meil on hetkel ja loodame, et asjad hakkavad minema kiiremas tempos paremaks. Mina ju ka tahaks tema naljakaid jutte juba kuulda. Aga oleme logopeedi jälgimise all ja peagi külastame teda taas. Seega võivad nüüd kõik isehakanud tohtrid oma suu linni panna, kes põhinevad ainult oma imelaste peal teiste lastele diagnoose andes. 😉 Kõlab üsna karmilt aga nii on. Blogijad on ka siiski kõigest inimesed, mitte peksukotid, kellele võib igast suunast valimatult hoope jagada.
Karoliina Koovit 