Pärast sünnitust on olnud üsna mitmel korral üleval teema seoses minu kehaga. Olen avalikult välja öelnud, et ei vihka enam oma keha ja palju on küsitud, milline näen ma välja pärast kahte last. Veider on see, et ma pole seda ju tegelikult paljastanud ka enne esimest last oma lugejatele. Seda sel põhjusel, et ma polnud oma kehaga rahul juba siis, kui rasedaks jäin esimest korda. Ja uskuge mind, midagi ilusamat, siledamat ja midagi, millega lehvitada seal pole ka nüüd.
Võin kohe kiirelt ära öelda, et ma ei armasta oma keha. Ma ei vaata ennast sellise pilguga, et olen rahul, mida sealt näen naiseliku pilgu läbi. Ma ei pea ennast napis riietuses seksikaks. (juba nii mõnigi kuu ei tunne ma ennast seksikana mitte üheskis riietusesemes) Aga üldeüldiselt on kõik libiido ja seksuaalsusega seonduv hetkel madal. Ilmselt hormoonidest? Las ma selgitan lähemalt, mida ma oma keha suhtes tunnen.
Ma näen ennast hetkel peeglist kui EMA. Ennekõike näen ma rindasid, mis imetavad. Kõhtu, mis kandis 9 kuud meie teist last, mis on lõtv ja venitusarmidega. Keha, mis sünnitas vähem, kui 3 aasta jooksul kaks last. Keha mis paisus 2 korda väga suureks.
Aga ennekõike näen ma keha, mis kandis meie ellu 2 imearmsat, tervet ja tubli väikest inimest. Niisiis olen ma oma kehale ilmatuma tänulik, mida ma teha ei suutnud pärast Gleni sünnitamist.
Probleem oma keha suhtes algas juba enne Gleni sünnitamist. Hakkasin raseduse ajal omale illusioone looma, et imetamine aitab mul tagasi peenikeseks saada, nagu olin oma mehega kohtudes. Aga üsna kiirelt sai selgeks, et minu keha ei toimi nii. Muidugi imetamine võtab omajagu aga ilmselt siis ikkagi mitte nii palju, et ma omale asjaliku nö endise vormi saaks. Aga endist keha ei saa ma nagunii kunagi ja sellega olen ma ammu leppinud ja enesega rahu teinud.
Mul on soov teile näidata keha, milles ma endiselt ülekaalus olles ja ka pärast suuri muutusi läbinuna tunnen ennast täiesti okeilt, seda hindan ja sellel tänulik olen. Aga ma tean, et see keerutaks liiga palju teemat üles ja ma poleks valmis vastu võtma kriitikat, sest olen sellele liiga tundlik ning igasugune kriitika minu keha suhtes, võib minu enesehinnangut kõvasti langetada. Enesehinnangu langemine võib viia selleni, millega võitlesin alles hiljaaegu ja see oli kohutav, sest terve elu keerleski kaalu, keha ja paksuses/peenikeseks saamise ümber. Loomulikult soovin ma ülekilodega tegeleda, kuid see pole hetkel prioriteet. Hetkel on mu elus hoopis tähtsamad asjad ja selleks on kahe lapsega elu ja olu õppimine, Gleni muredega tegelemine, Gleannaga Gleni kasvatuses tehtud vigade mitte kordamine ja lihtsalt Gleanna kasvamise nautimine (kuniks ta veel pisike ja nunnu on ja vastu ei vaidle :D) enesearendamine fotograafia alal, oma kodu planeerimine ja proovida kogu selles segasummasuvilas ka suhet säilitada (ei, me ei ole lahku minemas aga paratamatult on meil oma suhtele ääääääärmiselt vähe aega).
Niisiis, kõik kes on oodanud ja lootnud juba näha, milline ma ometigi välja näen, siis lähiajal ma kindlasti seda nähtavale ei too. Ja mitte selleks, et mingit põnevust luua või teid kiusata, vaid lihtsalt enda ja oma vaimse tervise pärast.
* Piltidel kannan Lolo imetamiskleiti
Karoliina Koovit 