Hei, armsad!
Minu kirjutised on jäänud nii harvaks ja neid näeb harvemini, kui sel talvel lund. Aga ma ei taha oma blogi päris üksindusse ka jätta. Mul ei ole päevakorras ühte kindlat punkti, midagi suurejoonelist, mitte midagi ülevoolavalt rõõmsat ja samas ei saa ma kuidagi kurval noodil ka alustada.
peapael – H&M // kleit – Zara
Esiteks võtan ma käsile meie kõige suurema õnnestumise ja kõige positiivsema teema meie pere elus hetkel ja see on loomulikult Gleanna. Ta üllatab meid iga päev hullumeelselt kiire kasvu ja arenguga. Preili nutab vähe, kasvatab juba kahte kikut, roomab, keerab, ajab ennast käpukile, üritab õppida käputama ja istuma, naerab kõva häälega, on jutukas ja armastab üle kõige venna tähelepanu. Ainus mille üle sain mõnda aega kurta oli öine tissilembus, mis küll leevenes peale kikude lõikumist aga kuna ma jätsin ta üsa tihti meie vahele magama siis ILMSELT selle tulemusel on mind hakanud kimbutama seljavalud.
müts – H&M // prillid – Lindex // mantel – Didriksons // kampsik – Zara // püksid – Zara // saapad – Timberland
Sujuvalt rõõmsatelt teemadel üle minu tervisele ja kehale, mille üle ei saa väga rõõmustada. Olen endiselt vägagi selles punktis oma kehaga, kus ma ei armasta oma keha aga olen temaga mingil määral rahu teinud. Olen kahtlemata teda paremini kohelnud viimastel kuudel, kuid ilmselt miski talle siiski hetkel ei sobi, sest vaatamata üsna suurele aktiivsusele ja aina tasapisi paranevale menüüle, ei taha ta ülekilodest loobuda grammigi. See võib vabalt olla minu vaimse tervise taga hetkel. Ma olen veidi stressis. Ilmselt on see kõik seotud maja otsimisega, puhkusejanuga, väsimusega, oma kehapildi mõningase rahulolematusega, Gleni väga raske vanusega ja taas probleemse tervisega ja sooviga enda unistusi ellu viia seoses fotograafiaga, kuid ajapuudusese tõttu mõningas seisakus olemisega. Eks seal ole veel pisemaid põhjuseid ja igapäevamuresid. Aga ma olen ennast õppinud rohkem tundma ja näen, et kui ma istun paigal, kurdan ja olen rahulolematu, ei muutugi olukord paremaks. Kui ma häälestan ennast oma eesmärkidele ja proovin leida viise, kuidas stressi leevendada ja tegeleda asjadega, mida ma soovin oma elus muuta, on kõik murekohad talutavamad.
Ma elan teadmisega, et elus on tõusud ja mõõnad. Ma hõljusid päris pikalt roosas mullis raseduse ajal ja esimestel kuudel pärast Gleanna sündi, ning sisimas valmistusin tegelt ette, et see roosa mullike nagunii üks hetk läheb katki ja tekib mõõn ja see on täiesti okei. Kas ma nutan? Vahetevahel. Aga mitte selle pärast, et ma oleks rahulolematu oma eluga või õnnetu. Väsimusest ja kärsitusest. Ma tahan kõike ja kohe. Aga maja ei osteta kolme päevaga ja fotograafiks ei saada 3 kuuga, lapsi ei kasvatat kolme aastaga suureks ning pisikesteste muutustega toidulaual ei võeta 2 kuuga 15kg alla jne.
Võtsin teemaks maja ostu, mis mulle veidi stressi tekitab. Kellele ei tekitaks? See on minu unistust päris pisikesest saati ja meie pere unistus juba aastaid. Kuid nii kindlameelselt maja ostu suunas pole me kunagi liikunud ja loodame, et oma maja soetamine pole enam kaugel. See on aga väga suur muutus, suur väljaminek, suur otsus ja kohustus. See muudaks meie elu oluliselt. Meil tuleks harjuda uue elukohaga, uue elutempoga, Glen peaks vahetama lasteaeda, minul oleks vaja hoolt kanda suurema majapidamise eest ja sõbrad, kes meil siin läheduses on, jääksid pika sõidu kaugusele. (Juba sel nädalavahetusel lähme potentsiaalset kodu vaatama.)
kampsun – Zara
Lisaks mainisin stressiallikana ka Gleni. Hetkel teeb mulle taas muret tema tervis. Viimased kaks kuud on möödunud vaid last ravides. Olen suure osa ajast üksi kahe lapsega, selle aja jooksul on ka Gleanna kaks korda tõbine juba olnud. Kaks haiget last korraga ei kuulu just minu unistuste hulka. Õnneks on need vaid nn külmetushaigused. Kuid väga kurb on vaadata oma lapsekest iga väikese aja tagant jälle oksemdamiseni köhimas ja nohuga vaevlemas. Sel talvel on tal ka kuidagi väga tihti palavik, õnneks on ta pääsenud kõrvapõletikest. Ja kui ta terveks saab, siis on jälle kolmene koll tagasi. 😬😀 Varasemalt, kui lapsevanemad rääkisid, et kolmas, neljas eluaasta on kõige hullemad, mõtlesin alati, et mis seal nii hullu ikka olla saab. No .. SAAB. 😀 Kes teab, see teab, kes mitte, siis muretsege omale üks kolmene. 😀
Üks teema mida mõtlesin veel puudutada on suhe. Ma kirjutan harva suhte teemal, sest mulle ei meeldi väga netis lahata seda. Ja ega ma ei hakka ka sel korral meie suhtest G’ga pikalt laialt seletama. Aga meil on hetkel raskemad ajad. Ei, me ei hakka lahku minema aga kõigi unistuste nimel peame mõlemad rabama omal naha seljast. G teeb väga, väga, VÄGA palju tööd ja mina raban üksi laste ja koduga + sotsiaalmeediaga. Ma arvan, et ma ei ole kuidagi ülekohtune G suhtes või virisev, kui ütlen, et olen kurnatud, väsinud ja vajan puhkust. Ja sama vajaks ka G aga meie unistused vajavad täitmist ja me mõlemad peame sellesse panustama oma energiat maksimaalselt. Pärast Gleanna sündi pole me kordagi olnud omaette (va paar korda kui oleme koeraga saanud jalutamas käia, kui ema siin on olnud), mis hetkel on igati loogiline, sest Gleanna on veel väike ja rinnalaps. Aga enne seda õnnestus meil olla omaette 2018.aasta suvel, kui Glen mõned korrad mu ema juures ööbis. Võib öelda, et me oleme vägagi tööle ja lastele pühendunud ja kui see aeg üks kord kätte jõuab, kus me saaks näiteks terve nädalavahetuse OMAETTE olla, saab olema üks veider ettevõtmine ilmselt. 😁 Ma ei tea, kas selline suhte nö madalseis ja praktikiselt olematu aeg teineteisele on väikese vanusevahega lastega peredes normaalne või oleme meie lihtsalt iseendid väga tahaplaanile seadnud? Isegi õhtuti pole meil võimalik koos aega veeta nö ilma lasteta, kuna maandume surmväsinuna voodisse koos lastega. Küllap on seegi kõik mööduv ja kui Gleanna on juba suurem, saame ehk nad koos vanavanematega jätta ja lõpuks endile veidi aega anda. Päris glamuurne oleks koos kinno minna ja käest kinni hoida. 😂
riided – Zara // peakate – instagram @tiny_accs // bibs – instagram @babyluv.ee
Mina ei ole ka oma kaamerat nurka visanud ja kaugeltki mitte ei anna ma oma unistust käes saada fotograafiks. Ma üritan nii palju, kui võimalik omal käel läbi interneti õppida fotograafiat ja harjutan kätt. Kuna mul väljaspool kodu eriti aega pole hetkel pilte teha, on mu peamiseks modelliks ikkagi Gleanna.
Kokkuvõttes ei ole midagi kohutavalt halvasti aga pole ka midagi suurt ja huvitavat toimunud. Ja ilmselt see nn paigalseis ka veidi muserdab, sest tundub, et me anname endast iga päev nii palju aga midagi nö tasuks ei saa. Elame hetkel endast iga päev maksimumi välja pigistades ja loodame, et lihtsalt energiat jätkub, et kõik unistused täide viia. Saaks selle maja nüüd ostetud, oleks kõigil neil G ületundidel ja minu üksi laste, kodu ja koeraga toimetamisel käega katsutav tulemus. Loodame parimat ja unistame suurelt edasi.
Karoliina Koovit 