Hei, armsad!
Ilmselt pole teile mingi üllatus, et see teema saab alguse just sellest, mis tänasel päeval maailmas toimub. Me kõik oleme vähemal või rohkemal määral sellest viirusest puudutatud ja ma otsustasin kirjutada, mida mina täna tunnen, kuidas meie elu on häiritud. Ilmselt on ka seda kõike hiljem hea lugeda, kui elu on taas normaalne aga tahaks veidi viriseda. Sellisel hetkel mõistad, et kui enne oli asju mille üle sai vinguda siis tänasel päeval tahaks nii väga tagasi sinna, kus olime alles kuu aega tagasi.
Niisiis .. esmalt ma tahaks öelda, et meie jaoks on see jant nüüd kestnud juba kolm nädalat ehk ma olen kahe lapsega olnud kodus 21 päeva. (I know, mõne jaoks naeruväärne, sest on ju üksikemasid, kes 4 lapsega iga päev toimetavad, kuid minu jaoks ikkagi eriakummaline eluolu) Me võtsime veidi ettevaatlikuma hoiaku juba enne seda, kui eriolukord Eestis välja kuulutati ja mil veel enamus inimesi vaatasid mind küsivalt, et misasja, miks sa oma last lasteaeda ei saatnud, mida sa paanitsed. Tol hetkel ei paanitsenud ma veel üldse, lihtsalt tahtsin last hoida eemal suuremast grupist inimestest ja lisaks häiris mind mõte sellest, kui kergekäeliselt suhtuti sellesse, et soovitati peale reisidelt tulekut kodus püsida. Tol nädalal käisin veel küll korra ühes kohvikus ja sõbrannal külas, kuid see pole siiski võrreldavgi nende kontaktidega, mida ta saanuks lasteaiast. Tänaseks oleme öelnud lasteaeda, et 13.aprillini ei ole meie last 100% tulemas ja ma võin oma mütsi ära süüa, kui ma last enne mai keskpaika lasteaeda saadan.
Kuidas on meie igapäevaelu hetkel? See sarnaneb suuresti sellele, milline oli eluke enne koroonat näiteks reedeti. Mina olen Gleni, Gleanna ja Merlotiga kodus, G on tööl. Jah, G töötab edasi ja seda seetõttu, et tema töö ei võimalda kodus töö tegemist. Paraku ei saa interneti kaudu torusid paigaldada jms. Muidugi olen ma hirmul, et ta nö kolab ringi ja tal on ilmselge võimalus viirusesse nakatuda aga meil pole valikut, sest suures osas on ta meie pere ülalpidaja. Lisaks pole tööandja nö uksi sulgenud vaid ootab teda endiselt tööle.
Minu olemisele mõjub see nn meie endi poolt määratud liikumiskeeld (va vabaõhu tegemised, jooksmine, jaluramine jms) tegelikult masendavalt. Mis seal salata, ma olen kergelt püsimatu ja ma olen üks neist, kes kolas lastega ringi, et aega vaheldusrikkamalt sisustada kodus istumisele. Me käisime lastega kohvikutes, mu lastel pole kunagi olnud midagi väikese šopingu vastu, mis nende emmele teraapiliselt mõjub ja viimasel ajal hakkasin rohkem ka tundma motivatsiooni sõbrannadega taas aega veeta, et mitte ennast nö isoleerida. Nüüd oleme pidanud leppima vaid jalutamiste, rattasõidu, tõukeratta ja mänguväljakutega. Viimased eemaldasime ka sel nädalal oma käimistest ja asendasime metsas käimisega.
Ma ei hakka pikalt isegi rääkima, mis meie elu kõige rohkem hetkel segab, sest ma tean, et emme ja mamma loevad seda. Aga proovin öelda lühidalt ja nii tuimalt kui suudan, et meie jaoks kõige keerulisem on teadmatus, et millal me taas näeme omale kalleid inimesi, kes meid armastavad ja kellele läheb korda meie ja meie laste nägemine. Tänapäeval on võimalik meie käekäigul silma peal hoida ja minu toodetud pildimaterjal viib meid Eestile veidi lähemale aga uskuge mind ma tean, et vähemalt minu ema ja vanaema jaoks pole see vähimalgil määral ligilähedanegi sellele, mida tähendab nende jaoks meiega koos oldud aeg. Ja hetkel ei päästaks ka olukorda see, kui me Eestis elaks, sest nii ema kui ka mamma on riskigrupis ja neid külastada oleks lollus.
Mis selle kõik eriti keeruliseks teeb on see, et laps ei saa mitte paganama midagi aru. Ta ei saa aru miks ta ei või lifti nuppu vajutada, miks me ei lähe kiikuma, miks me ei sõida rongiga lihtsalt niisama porgandikooki sööma, miks vanaemad JÄLLE reedel ei tulnud külla, miks me laevaga Nanna juurde ei sõida jne. Positiivses mõttes ei saa ta aru, miks emme teda lasteaeda ei vii ja tõesti lõpuks päevad läbi minuga saab aega veeta, mitte taaskord mingite võõraste tädidega, sest lasteaias on taaskord 80% kollektiivist muutunud.
Väga suure põntsu pani see olukord ka meie suurele unistusele oma kodu osta. Me olime just leidnud omale selle maja, mida me potentsiaalseks oma koduks pidasime ja ühtäkki tuli meil kõik plaanid 10 korda uuesti läbi mõelda ja riske kaaluda. Õigupoolest polnud minul suurt sõnaõigust ja sain G’le vaid öelda, et usaldan teda, sest minu emapalk (mida ma nagunii saan vaid napilt 3 kuud veel) ei maksaks isegi maja laenu kinni, kui temal peaks tööl midagi juhtuma või tuleks tal oma tervise pärast koju jääda. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, kasutaks G ilmselt iga sendi säästudest ära maja sissemaksuks ja meie olukord oleks nagunii üsna riskantne. Niisiis pole pikalt midagi kaaludagi, kõik räägib meie kahjuks.
Mõneti tunnen, et seda kõike oli vaja. Glenil olid lasteaias väga rasked ajad. Ta ei suutnud kuidagi leppida, et alles sügisel alustanud uus kollektiiv, vahetus taaskord jaanuari lõpus. Lasteada minek oli nagunii raskem, sest issi asemel hakkasin mina teda viima lasteaeda, et issi saaks tööle minna varem. Kõigele lisaks üritasime tulutult lapse päevaplaani paika saada. Üks põhjuseid, miks mina teda hakkasin lasteaeda viima oli tema uni, mis kuidagi õhtul tulla ei tahtnud ja hommikul ära minna. Ei saanud me enne seda viiruse puhangut ka tema päevakava paika. Tänaseni on see nii kaootiline aga kodus on vähemalt vabamad käed. Lisaks tundub mulle, et lapse kõne on hakanud kodus olles hüppeliselt arenema. Äkki suudab ta sellisel viisil ennast rohkem vabaks lasta, magab kuna tahab ja palju tahab ja areng saab temale mugavamas keskkonnas kiiremini toimuda. 🤷♀️ See on vaid minu spekulatsioon.
Küll aga olles egosatlik, on see kõik minu jaoks nii raske, et tunnen, kuidas neid ridu kirjutades tekib füüsiliselt rindkeres raske tunne ja silmad valguvad kergelt märjaks. Mul on raske. Mulle meenuvad päevad, mil Glen oli 1,5-aastane ja elasime Eestis. Nagu tol ajal ei olin ma tegelikult teadmata ajaks nö lapsega koduseks määratud, olen seda ka täna, erinevusega, et mul on väga aktiivne laps veel lisaks ja ema ei ole mitte 6km kaugusel vaid üle lahe kinnise piiri taga. Ja raskemaks teeb see, et ma ei tea iialgi, millal minu abikäed saabuvad. Ma pean olema valmis selleks, et G ei pruugi saabuda isegi enne kella 20, mil esimene laps juba ööunne hakkab minema. Aga ta saabub vähemalt! Siinkohal kummardus kõigile emmedele, kellele abikäsi ei saabugi õhtuti ja ainus kellele loota saate, olete te ise.
Uskuge mind. Mu süda nutab nende pärast, kes täna peavad võitlema ellujäämise nimel, kes on krooniliselt haiged ja vanemas eas, kelle töökojad on küsimärgi all või kes juba tänaseks on töö kaotanud ja ei tea mis uuel kuul saab. Aga me kõik võitleme ka enda eest. See mis minu jaoks on täna raske, tundub mõnele tähtsusetu aga minu jaoks siiski mugavustsoonist väljas. Ja see mugavustsoonjst väljas oleks, kriisi olukord, teadmatud ja hirm kasvab iga päev. Ma olen ärevil ja stressis. Mul tulevad lihtsalt täiesti tühiste asjade peale paanika hood ja alles hiljem mõistan, et reageerisin üle. Stressirohketes situatsioonides kipun magusa järgi haarama ja ei taha seda ka omale keelata, sest tunnen, et see aitab kasvõi korraks. Väga hea rahustaja on ka värskes õhus olemine. Unustan ennast aina pikemaks ajaks välja jalutama ja seda näitavad ka sammud kellal ja kilomeetrid endomondos.
Loodan, et leiate selle oma viisi jääda selles olukorras rahulikuks või vähemalt selle, millega oma hinge paitada neil rasketel päevadel.
Olge terved, eks! Ja ärge kolage ringi. 🧡