Koostööd, reklaam, blogimine ja kõik sellega kaasnev

Hei, armsad!

Tänane teema kerkis küll üles hästi juhuslikult ja planeerimata ning panen seda kirja otse põrandalt laste kõrvalt, et mõte kaotsi ei läheks.

Niisiis, juhtusin lugema ühest instagramist blogija mõtteid koostöödest ja sellest, milliste põhimõtete järgi tema valib koostöid ja millised koostööd teda muigama panevad.

Tundsin seal storys ennast veidi puudutatuna ja olen üldse viimasel ajal tundnud ennast veidi puudutatuna ja hellana sel teemal.

Mis seal salata, mulle on tulnud viimase aasta jooksul päris, päris palju pakkumisi koostööde osas ja ma ütlen ausalt, ma ei oska öelda ei. Asi pole ahnuses, sest tihti pole need kingid või palk või kuidas iganes seda nimetada, teab mis kallid ja suured ja vahel pole need ka nö hädavajalikud eluks, milleta ma elada ei saaks. Teisalt enamasti need koostööd mida teen, on järgmised:

a) Üldiselt on need siiski vajalikud mulle, kui mitte täna siis tean, et mõne kuu jooksul mul seda vaja läheb. Ja kui mul omal vaja ei ole läinud, olen selle välja loosinud või ära kinkinud sõbrannale. Easy as that. Ma ei viska asju prügikasti never ja loomulikult ei võtaks ma vastu koostööd näiteks firmalt, mis toodab kotsakingi või näiteks oleks arulage teha täna tööd rasedariiete firmaga, kui ma tean, et mul pole kontsakinga või rasedariideid täna ja ilmselt ka lähiaastatel vajal.

b) Toovad mulle veidi leiba lauale. Sellist sorti palgaliste koostöödega alustasin alles üsna hiljuti aga ma ei näe selles midagi halba. Kui mul on jälgijaskonda kellele seda toodet nö müüa ja reklaamida, ma saan selle eest oma arveid maksta ja lastega mängutuppa minna, ning lõpuks olla ka kasulik oma jälgijatele, et nende jaoks neile vajaliku toodet tutvustan, siis why not? Ma tean, inimesi on kadedaid ja on ka neid, kes tahavad näha blogijatelt ainult teemakohast sisu või sisu mis neile meeldib ja meeldiks näha. Näiteks olen mina viimase aasta jooksul hakanud aina enam huvi tundma looduslike toodete vastu ja proovinud säästlikumate ja paremate valikute järgi elada. Niipea, kui tegin koostööd firmaga, kelle toode polnud looduslik, olid osad minu jälgijad minus justkui pettunud, et seda reklaami tegin. Mõelge veidi kaugemale ka. Ma ei blogi ainult oma jälgijatele ja selleks, et neile meelejärgi olla päevast päeva ja nende ootusi ebda suhtes täita. Ma teen seda väga suure koormusega tänaseks päevaks, kodus, laste kõrval. Kodus laste kasvatamine on kõike muud, kui igav ja tegevusetu igavlemine, et mul aega väga ülearu oleks. Seega on see tõesti üsna suur koormus, mida ma sotsmeedias pakun. On igati okei seda ka oma hüvanguks kasutada, ehk siis teenida ka rahalist kasu või saada tasuks tooteid, mis meie rahakotis kulutusi kokku hoiavad. Ja kui see sissetulek ja kasum mind kõnetab, siis vabandust väga ma ei hooli sellest, et 10 inimest mind unfollowad seetõttu, et ma nende ootustele ei vastanud. Think about it!

c) Ma olen lihtsalt hea inimene. Ma tunnen tohutut privileegi, kui ettevõte valib just minu oma partneriks. Vabandust väga, aga tavaline emme, kelle insta koosneb telefoniga klõpsitud lapse piltidest ja kelle jälgijaskond on 30 sõbrannat, ei saa ju koostöid aga mina töötangi oma instagramis ja blogis iga päev selle nimel, tihti öösiti oma une ajast, aegajalt pisaraid valades, et ühel päval tõesti sellest ära elada. Sellel päeval saan ma hakata koostöid valima ja mitte olla enam lihtsalt pehmeke ja heake, kes kõigi koostöid vastu võtab, et peamiselt kogemusi saada ja veidi lisatasu, vaid teen tööd nende jaoks, kes paremini maksavad. Öelda, et olen pehmeke ja heake ei ole ka tegelt päris õige. Iga viimnegi koostöö õpetab mind ja arendab. Ma saan aina rohkem põnevaid asju katsetada, leian oma igapäevaellu uusi lemmikuid, mida edaspidi ise ostame ja mis kõige olulisem, areneda läbi selle koostöö. Selle punkti lõpetuseks tahan öelda ka, et on väga palju alustavaid ettevõtteid, meie oma eestlased, kes tahavd kuskile jõuda aga neil pole võimalik kallitele blogijatele maksta, kelle hinnad kerkivad sadadesse kui mitte tuhandetesse. Ma arvan, et siin ongi see koht, kus saame olla teinteisele kasulikud. Minu poolt jõuab alustava ettevõtteni uusi kliente ja mina saan uue kogemuse.

d) Viimaseks tahan välja tuua punkti, mis on ka väga suures seoses minu tulevikuga. Nagu paljud teavad, on mu soov olla ühel heal päeval nimega fotograaf. Iga tootefoto arendab mind. Tihti pean just tootefotode tegemiseks lappama läbi youtube koolitavaid videolõike “product photography” teemal. Ja nii õpitakse ja arenetaksegi. Ma võiks võtta oma kapist lihtsalt lõhnaõlipudeli selleks õppimiseks aga kui ma saan selle fotoshoodi abil näiteks hoida juba 10€ kokku veel peale selle, et saan kogemuse, siis jällegi WHY NOT? 🤷‍♀️

Mida ma tahan veel öelda on see, et osad meist valivad blogimise ja koostööd selleks, et lihtsalt lõbu pärast seda teha, aega sisustada või mida iganes. Kunagi, kui ma sellega alustasin arvasin ka, et see saab olema mulle vaid väike ajaviide ja hobi. Aga aastatega on see kasvanud mõningaseks tuluallikaks ja kogemuste ammutamise kohaks. Ja miks mitte sellega siis minna edasi täiskäigul? Jah, selle juures on omad kibedad küljed ka, aga kus ei oleks? Kas kontoris ahistav või ülbe boss ja kange kael pole mitte hea palgaga kontoritöö kibedam pool? Või kas müüja jaoks pole mitte mõru moment see, kui kassasse tuleb lugupidamatu inimene või haisev “parm” aga talle siiski meeldib müügitöö? Iga töö juures on ilmselt neid kibedamaid pooli. Alles hiljuti mõtlesin, et minu meepoti rikub üks tõrvatilk aga ma näen hullusti vaeva, et need tõrvatilgad potist eemaldada ja nautida seda mõnusat mett, mis blogija tööga kaasneb. Ja see pole vaid koostööd, raha, tooted ja liked. Need on ka need inimesed, kellega ma iga päev suhtlen! Need inimesed, kes tänavad mind, et rääkisin oma kehvast päevast, jonnivast lapsest, magamata ööst, kehakaalust, mis minu soovile langeda ei allu, kordaminekust või tootest, mida mida soovitanud olen ja mida tema oma elus väga vajas.

Ja selleks, et eriti uudishimulike uudishimu veel rahuldada tahan öelda, et elan üsna kesisest toetusest ja pean maksma oma mehele järelmaksu oma kalli töövahendi eest. Mõistke veidi näiteks minu vajadust ka selle 10€ kokkuhoiu suhtes. Kui mulle meeldivad kaunid ja kvaliteetsed lasterõivad ning me tahame käia lastega kohvikus, siis miski selle arvelt kannatab ja kuskilt tuleb see nö tagasi teenida, et kõik saaks makstud ning kõigi soovid ja vajadused oleks täidetud.

Palun ärge trampige blogijaid mutta ja mõistke natukene neid ka. Kui miski teid ei kõneta, katsuge mööda vaadata ja mitte liialt oma nina kuskile toppida. Me kõik teeme midagi mingi põhjusega.

 

Viimaks ometi olen leidnud elus oma sihi

Hei, armsad!

Ma ei kirjuta tihti siia enam selliseid lihtsalt mõtisklusi. Kuigi tahaks. Aga kardan. Mida? Keda? Ma kardan õelust ja kurjust. Ja mida teeb õelus ja kurjus minuga? Viib mind stressi, parimal juhul rikub ainult mu päeva, halvemal juhul olen mitmeid kuid rivist väljas. See on ka põhjus, miks ma enam neid otse südamest ja peast postitusi ei kirjuta, ma kaitsen ennast. Ma siiralt loodan, et selles postituses pole midagi, mille kallal mõni kägu jälle oma madalalaubalisust väljendada saaks.

See eemal olek ja oma jälgijatega suhtlemine ainult IG vahendusel peamiselt on olnud aga vaid positiivse mõjuga. Mul on olnud rohkem aega enda leidmiseks. Ma võin julgelt öelda, et 26 aastat ma ei teadnud päris täpselt, mida ma tahan. Teadsin küll, et perekonda, lapsi, koera ja oma kodu. Seega on osad väga suured ja ammused unistused juba tänaseks täitunud. Aga karjääri suhtes olen alati olnud ebalev ja see oli isegi veidi hirmutav. Ma olen elus ju nii palju erinevaid asju proovinud ja ainus, milles ma ennast ikkagi üsna saamatuks loen on kokkamine. Niisiis võisin selle juba üsna noorelt elimineerida. Ometigi ei leidnud ma omale kõigi põnevate hobide juures seda südamelähedast asja kõigi aastatega. Küll ma proovisin korvpalli, küll muusikat nii ühe kui ka teise instrumendiga, tantsisin showtantsu ja mõtlesin juristiks saada, ning siis hoopiski rätsepaks. Siis hakkasin lihtsalt baaridaamiks ja veidi hiljem tegin juba stilistikat ja müügitööd. Selles nimekirjas võin ennast üsna kehvaks nimetada vaid rätsepa ameti juures, sest selles ma tõesti kõige teravam pliiats polnud. Aga kõik muu tuli mul keskmisest paremini välja. Täielik ego boost, mis ilmselt mõne käo jälle foorumisse kihutab aga reaalsuses omale aru andes, me kõik vajame seda aegajalt. Kuna ma ennast nii tihti maha teen, kulub täitsa ära endale pai teha ja öelda, et oled andekas ja tubli naine. AGA VÕTA NÄPUST … ükski eelpool nimetatud hobidest või töödest mulle nii väga ei meeldinud, et näeksin ennast ka tulevikus seda tegemas.

Uskuge mind. Pärast kogu seda pendeldamist ühelt hobilt teisele ja ühelt ametilt teisele, oli rasedus isegi värskendav. Ma sain olla lihtsalt rase. Ahjaa, püsimatu nagu ma olen, mõtlesin, et rasedus ja emaks saamine pole ju ka piisav väljakutse. Hakkasin ikka avalikuks blogijaks ka. Tänasel päeval võin küll kindlalt öelda, et selles blogimise asjas olen ma üsna saamatu ikka. Esiteks on mu sõnavara üsna kesine, mis teeb kirjutamise ja eneseväljendamise veidi raskeks. “Loe ometigi raamatuid ja küll sõnavara ka täieneb!” Hea soovitus aga teate, kui miski ei meeldi, siis ei meeldi ja nii on. Ma tahaksin, et mulle meeldiks lugeda aga iga kord kui ma raamatuga alustan, ei jõua ma üle 30 lk lugeda. Ja teiseks pole mul enam üldse olnud julgust väga oma isiklike tundeid suurelt välja paisata sadadele ja ehk isegi tuhandetele lugejatele. Miks? Sest ma olen ka juba omajagu saanud seda blogimise valusamat külge tunda läbi kibedate pisarate, kui keegi arulage võtab omale õiguse mind või minu pere solvata ja kirjutada asjadest, millest normaalne inimene isegi ei mõtle.

Ometi on olnud blogimisel suur tähtsus siiski minu jaoks. Blogimine viis mu tegelikult ka sihile. Ma leidsin oma kutsumuse ja selleks on fotograafia. Uskuge mind, ma ootan seda hetke, kui saaksin ehk alustada õpinguid, võtta kursusi ja teha seda päriselt nii, et see ongi mu igapäevane leiva lauale tooja. Ma olen nii põnevil, sest kõik on alles alguses. Ja ma julgen öelda, et ma unistan suurelt. Oma stuudiost, oma laiast klientuurist ja heast nimest. Ja kui eriti suurelt unistada, siis tegelikult tahaksin olla keegi nii Eestis kui ka Soomes.

Minu suurimad tänusõnad kuuluvad nendele. Lapsed, kes minu tempoga kaasas käivad, mees kes rabab minuga koos meie unistuste nimel ja aitab mind kõiges ning mamma ja nanna, kes on mu suurimad fännid ja kes viitsivad järjepidevalt meie laste juures käia ja seega hetkekski vabu käsi meile pakkuda. 

Ma saan praegu suure rõõmuga öelda, et mul on viimaks ometi väga hea töövahend, et tasa ja targu laste kõrvalt harjutada omalkäel, kuni nad pisikesed on ja mul võimalis väga limiteeritud ajaga seda õppida. Siin pean ma muidugi tegema sügava kummarduse oma elukaaslasele, kes aitas mul selle unistuse täita. Kaamera ja objektiiv pole mingi väike väljaminek ja minu sissetulek sealjuures ka sugugi mitte suur, mis muudaks keeruliseks ka järelmaksu saamise võimaluse. Midagi ei kukkunud mulle loomulikult niisama sülle. Maksan kõik oma elukaaslasele tagasi ja ütlen seda, et ei jääks eksliku muljet, et mulle midagi kergelt kätte tuleb. Noup. Ma jooksen päevast päeva jalad pidevalt seljas, et kõike ära teha ja kuidagi rahaliselt toime tulla ja samal ajal ennast ka arendada. Ükski asi ei tule mulle mu elus lihtsalt kätte ja täpselt sama on ka G’ga. Me oleme üsna sarnased selles mõttes ja samas töökad, oskame unistada suurelt ja meil on pidevalt mingi siht silme ees. Võimalik, et see on ka meie nö suhte saladus, kuidas me nii kiire tempo ja väikeste laste ja suuremal osal ajast pea olematu tugigrupi kõrvalt hakkama saame ja endiselt koos oleme. (Ärge saage valesti aru. Meil on armsad vanevanemad lastel, kes paraku üle lahe asuvad, mistõttu ei saa me kunagi nö emotsiooni ajel kutsuda homme õhtuks vanaema lapsi hoidma, et ise hinge tõmmata ja kasvõi koos kinno minna. Ja sel ajal, kui nad siin on kipume aega kasutama ise topelt töö rabamisele või proovime nautida nendega koos olemist nii palju, kui see võimalik on.)

Pool aastat tagasi olin ma ehk veidi küsimärgi alla seadnud, kas minust saab fotograaf aga täna ma julgen küll öelda, et ma usun sellesse. Üliäge on näha, et inimestele meeldib mu stiil ja nad valivad minu oma olulisi hetki jäädvustama juba täna. Ka väga paljud koostööpartnerid on öelnud, et neile on silma jäänud just minu fotod. Iseennast kiitma ma olen väga tagasihoidlik tegelt. Vahest harva julgen öelda, et vot, see pilt on küll täistabamus. Aga see vist pidigi nii olema. Kuulsin kord ühte fotograafi rääkimas, et isegi loodusfotodega on nii, et ta võib käia tunde pildistamas ja ei saa ka seda “vau” pilti kätte ja mõnipäev ongi nii. Küllap on see inimeste pildistamisel veel keerulisem.

Lasin nüüd mõtetel väga laili valguda aga tahtsin vahelduseks kirjutada veidi oma mõtteid ja jagada oma rõõmu, et ma nüüd, 27 aastat hiljem tean, mida ma tahan. Muuseas ma võiks öelda, et see on ehk ka minu motivatsioon ja energiaallikas, kuidas ma nii palju jaksan ja viitsin. Seda küsitakse minult ikka aegajalt. Ja eks ma ise ka imestan, et mul peaks olema ju lapsehooldusPUHKUS aga ma pole kunagi nii palju rabanud, kui viimased pool aastat. Aga ma olen õnnelik, kui ma saan tegutseda ja päevad mitte ei veni õhtusse, vaid ma tunnen, et võtaks veel 3 tundi lisaks.

Kuidas tunda ära rauapuudus ja millist ravimit kasutada?

Hei, armsad!

Kuna ma olen kaks korda rase olnud ja juba looduse poolt saanud madalama hemoglobiini taseme, pole mulle rauapuudus kuidagi võõras teema. Meie pere naistel on see probleem väga tavaline muideks. Ja ka Glen on selle minult pärinud. 😩

Esimest korda oli mul rauapuudus juba aastaid tagasi, kui ma läksin taas verd annetama ja mind üks hetk ära saadeti ja öeldi, et minu hemoglobiinitase on liiga madal ja ilmselt peaksin hakkama tähelepanu pöörama sellele, et mu toidus oleks rohkel rauda ning ilmselt ei teeks ka tabletid paha.

Ilmselt järgmisel korral tuvastati mul rauaga probleeme esimese rasedusega. Seal pole ka midagi imekspandavat, sest väga suur osa naisi vaevleb rauapuuduse käes just raseduse ajal. Sellisele aneemiale on äärmiselt oluline pöörata tähelepanu, sest kui rauda on veres vähe, tähendab see lihtsalt ja lühidalt kokkuvõttes seda, et nii ema kui ka laps võivad jääda hapnikuvaegusesse.

Loen parasjagu http://www.emmedeklubi.ee lehelt, et rauavaeguse puhul võib olla su vererõhk madal, keel valulik, suunurkades lõhed, küüned haprad, pea valutada, söögiisu vähene ja võib tekkida isu ebatavaliste asjade järele nagu kriit, tsement, jää, ajalehed, tikud jms. 

Kõigele sellele lisaks võib rauavaegusega seostada ka järgnevaid punkte:

1.VÄSIMUS

2.HINGELDAMINE

3.MUUTUSED SÜDAMETÖÖS

4.RAHUTUD JALAD

5.KÜLMAD KÄED JA JALAD

6.LISAKS PEAVALULE KA PEARINGLUS

7.NÄRVISÜSTEEMI HÄIRED

8.JUUSTE PROBLEEMID

Neid punkte lugedes saan täiesti aru, miks mulle ka selle raseduse ajal rauda välja kirjutati. Mul oli täiesti koomiline vajadus nuuskida ajalehte ja tsemendist seina, rääkimata peavaludest ja kahvatust näonahast. Lisaks kimbutasid mind mingi aeg ka rahutud jalad ning ka väsimus on olnud mõlema raseduse ajal täiesti tavaline nähtus.

Kõik pusletükid saavad justkui kokku pandud ja neid punkte lugedes hakkasin tundma muret, kas mul äkki võib ka nüüd olla rauavaegus, kuna olen kuude kaupa vaevelnud peavaludes, olnud üsna närviline ning kuulen ikka ja jälle, et näen nii väsinud välja, näost valge ja silmaalused mustad.

Hakkasin oma arstilt pärima, et mis oleks kui uuriksime välja, kas mul võiks olla rauaaneemia tekkinud taaskord aga arst ei pidanud vajalikuks isegi laborisse vereproovi anda, mõõtis hemoglobiini ja ütles, et see on normaalpiiri kõige alumisel numbril ja üks kuur ei teeks paha, eriti kui on sarnased sümptomid ja rauaaneemia varasemalt olnud.

Siiski usun, et ükski arst ei soovita teha kuuri põhjuseta, sest ka raua ületarbimine pole tervisele hea. Seega ei tasu nüüd iga peavalu või väsimuse peale ravimeid joosta ostma ilma arstiga enne nõu pidamata.

Ilmselt tavainimesed üldiselt ei pööra eriti tähelepanu sellele, millist rauda nad tarbivad. Seda minagi. Olen alati võtnud seda, mida arst kirjutab/soovitab teadmata, et tegu on mitteheemse rauaga, mis ei imendu hästi ja tekitab suuremale osale kasutajatest näiteks kõhukinnisust. Trust me, sa ei taha seda! Ma vaevlesin äsja kuid piinava kõhukinnisuse käes ja see oli kõike muud, kui mõnus. Kui ma oleks sellel perioodil veel mitteheemset rauda hakanud kasutama, oleksin ilmselt söömisest juba loobunud.

Niisiis meie kehad tahavad HEEMSET RAUDA. Selle positiivsed omadused on järgmised:

1.IMENDUB HÄSTI maohappesus, toit ja jook ei mõjuta imendumist.

2.ON HÄSTI TALUTAV

3.KÕRVALTOIMED PRAKTILISELT PUUDUVAD

4.PIISAB VÄIKESEST RAUA KOGUSEST

Sa võiksid veel teada, et RICHTER FerroBio on esimene ja endiselt ainus loodusliku heemset rauda sisaldav toidulisand Eestis.

Selle leiad täiesti tavalistest apteekidest ja vajadusel saad seda osta isegi interneti teel. Piisab vaid googeldamisest.

Hoidke oma tervist ja eriti tasub sellele tähelepanu pöörata rasedatel naistel.

Päikest!

Postitus valmis koostöös FerroBioga.