Viimaks ometi olen leidnud elus oma sihi

Hei, armsad!

Ma ei kirjuta tihti siia enam selliseid lihtsalt mõtisklusi. Kuigi tahaks. Aga kardan. Mida? Keda? Ma kardan õelust ja kurjust. Ja mida teeb õelus ja kurjus minuga? Viib mind stressi, parimal juhul rikub ainult mu päeva, halvemal juhul olen mitmeid kuid rivist väljas. See on ka põhjus, miks ma enam neid otse südamest ja peast postitusi ei kirjuta, ma kaitsen ennast. Ma siiralt loodan, et selles postituses pole midagi, mille kallal mõni kägu jälle oma madalalaubalisust väljendada saaks.

See eemal olek ja oma jälgijatega suhtlemine ainult IG vahendusel peamiselt on olnud aga vaid positiivse mõjuga. Mul on olnud rohkem aega enda leidmiseks. Ma võin julgelt öelda, et 26 aastat ma ei teadnud päris täpselt, mida ma tahan. Teadsin küll, et perekonda, lapsi, koera ja oma kodu. Seega on osad väga suured ja ammused unistused juba tänaseks täitunud. Aga karjääri suhtes olen alati olnud ebalev ja see oli isegi veidi hirmutav. Ma olen elus ju nii palju erinevaid asju proovinud ja ainus, milles ma ennast ikkagi üsna saamatuks loen on kokkamine. Niisiis võisin selle juba üsna noorelt elimineerida. Ometigi ei leidnud ma omale kõigi põnevate hobide juures seda südamelähedast asja kõigi aastatega. Küll ma proovisin korvpalli, küll muusikat nii ühe kui ka teise instrumendiga, tantsisin showtantsu ja mõtlesin juristiks saada, ning siis hoopiski rätsepaks. Siis hakkasin lihtsalt baaridaamiks ja veidi hiljem tegin juba stilistikat ja müügitööd. Selles nimekirjas võin ennast üsna kehvaks nimetada vaid rätsepa ameti juures, sest selles ma tõesti kõige teravam pliiats polnud. Aga kõik muu tuli mul keskmisest paremini välja. Täielik ego boost, mis ilmselt mõne käo jälle foorumisse kihutab aga reaalsuses omale aru andes, me kõik vajame seda aegajalt. Kuna ma ennast nii tihti maha teen, kulub täitsa ära endale pai teha ja öelda, et oled andekas ja tubli naine. AGA VÕTA NÄPUST … ükski eelpool nimetatud hobidest või töödest mulle nii väga ei meeldinud, et näeksin ennast ka tulevikus seda tegemas.

Uskuge mind. Pärast kogu seda pendeldamist ühelt hobilt teisele ja ühelt ametilt teisele, oli rasedus isegi värskendav. Ma sain olla lihtsalt rase. Ahjaa, püsimatu nagu ma olen, mõtlesin, et rasedus ja emaks saamine pole ju ka piisav väljakutse. Hakkasin ikka avalikuks blogijaks ka. Tänasel päeval võin küll kindlalt öelda, et selles blogimise asjas olen ma üsna saamatu ikka. Esiteks on mu sõnavara üsna kesine, mis teeb kirjutamise ja eneseväljendamise veidi raskeks. “Loe ometigi raamatuid ja küll sõnavara ka täieneb!” Hea soovitus aga teate, kui miski ei meeldi, siis ei meeldi ja nii on. Ma tahaksin, et mulle meeldiks lugeda aga iga kord kui ma raamatuga alustan, ei jõua ma üle 30 lk lugeda. Ja teiseks pole mul enam üldse olnud julgust väga oma isiklike tundeid suurelt välja paisata sadadele ja ehk isegi tuhandetele lugejatele. Miks? Sest ma olen ka juba omajagu saanud seda blogimise valusamat külge tunda läbi kibedate pisarate, kui keegi arulage võtab omale õiguse mind või minu pere solvata ja kirjutada asjadest, millest normaalne inimene isegi ei mõtle.

Ometi on olnud blogimisel suur tähtsus siiski minu jaoks. Blogimine viis mu tegelikult ka sihile. Ma leidsin oma kutsumuse ja selleks on fotograafia. Uskuge mind, ma ootan seda hetke, kui saaksin ehk alustada õpinguid, võtta kursusi ja teha seda päriselt nii, et see ongi mu igapäevane leiva lauale tooja. Ma olen nii põnevil, sest kõik on alles alguses. Ja ma julgen öelda, et ma unistan suurelt. Oma stuudiost, oma laiast klientuurist ja heast nimest. Ja kui eriti suurelt unistada, siis tegelikult tahaksin olla keegi nii Eestis kui ka Soomes.

Minu suurimad tänusõnad kuuluvad nendele. Lapsed, kes minu tempoga kaasas käivad, mees kes rabab minuga koos meie unistuste nimel ja aitab mind kõiges ning mamma ja nanna, kes on mu suurimad fännid ja kes viitsivad järjepidevalt meie laste juures käia ja seega hetkekski vabu käsi meile pakkuda. 

Ma saan praegu suure rõõmuga öelda, et mul on viimaks ometi väga hea töövahend, et tasa ja targu laste kõrvalt harjutada omalkäel, kuni nad pisikesed on ja mul võimalis väga limiteeritud ajaga seda õppida. Siin pean ma muidugi tegema sügava kummarduse oma elukaaslasele, kes aitas mul selle unistuse täita. Kaamera ja objektiiv pole mingi väike väljaminek ja minu sissetulek sealjuures ka sugugi mitte suur, mis muudaks keeruliseks ka järelmaksu saamise võimaluse. Midagi ei kukkunud mulle loomulikult niisama sülle. Maksan kõik oma elukaaslasele tagasi ja ütlen seda, et ei jääks eksliku muljet, et mulle midagi kergelt kätte tuleb. Noup. Ma jooksen päevast päeva jalad pidevalt seljas, et kõike ära teha ja kuidagi rahaliselt toime tulla ja samal ajal ennast ka arendada. Ükski asi ei tule mulle mu elus lihtsalt kätte ja täpselt sama on ka G’ga. Me oleme üsna sarnased selles mõttes ja samas töökad, oskame unistada suurelt ja meil on pidevalt mingi siht silme ees. Võimalik, et see on ka meie nö suhte saladus, kuidas me nii kiire tempo ja väikeste laste ja suuremal osal ajast pea olematu tugigrupi kõrvalt hakkama saame ja endiselt koos oleme. (Ärge saage valesti aru. Meil on armsad vanevanemad lastel, kes paraku üle lahe asuvad, mistõttu ei saa me kunagi nö emotsiooni ajel kutsuda homme õhtuks vanaema lapsi hoidma, et ise hinge tõmmata ja kasvõi koos kinno minna. Ja sel ajal, kui nad siin on kipume aega kasutama ise topelt töö rabamisele või proovime nautida nendega koos olemist nii palju, kui see võimalik on.)

Pool aastat tagasi olin ma ehk veidi küsimärgi alla seadnud, kas minust saab fotograaf aga täna ma julgen küll öelda, et ma usun sellesse. Üliäge on näha, et inimestele meeldib mu stiil ja nad valivad minu oma olulisi hetki jäädvustama juba täna. Ka väga paljud koostööpartnerid on öelnud, et neile on silma jäänud just minu fotod. Iseennast kiitma ma olen väga tagasihoidlik tegelt. Vahest harva julgen öelda, et vot, see pilt on küll täistabamus. Aga see vist pidigi nii olema. Kuulsin kord ühte fotograafi rääkimas, et isegi loodusfotodega on nii, et ta võib käia tunde pildistamas ja ei saa ka seda “vau” pilti kätte ja mõnipäev ongi nii. Küllap on see inimeste pildistamisel veel keerulisem.

Lasin nüüd mõtetel väga laili valguda aga tahtsin vahelduseks kirjutada veidi oma mõtteid ja jagada oma rõõmu, et ma nüüd, 27 aastat hiljem tean, mida ma tahan. Muuseas ma võiks öelda, et see on ehk ka minu motivatsioon ja energiaallikas, kuidas ma nii palju jaksan ja viitsin. Seda küsitakse minult ikka aegajalt. Ja eks ma ise ka imestan, et mul peaks olema ju lapsehooldusPUHKUS aga ma pole kunagi nii palju rabanud, kui viimased pool aastat. Aga ma olen õnnelik, kui ma saan tegutseda ja päevad mitte ei veni õhtusse, vaid ma tunnen, et võtaks veel 3 tundi lisaks.