Puhkus Eestis

Hei, armsad!

Nüüd on see siis tehtud. Selle suve kõige oodatum aeg ja ühtlasi võiks öelda, et suvele sai selle reisiga ka punkt pandud.

Tegelikult oli meil plaanitud selle suve puhkus juulisse. Iseenesest oleks juuli ka väga hästi sobinud, sest ilmad olid normaalsed ja sellel ajal oli veel koroona suhtes ka rahulik õhkkond. Aga kuna Viljandi folk jäi ära ja sõbrad kutsusid meid Hiiumaale pulma aastapäeva tähistama, lükkasime puhkuse edasi. Vahetult enne meie Eestisse minekut hakkasid uued kolded tekkima ja meil kasvas sellega veidi pinge, kuna meie puhkus oli juba sutsu ohus. Ega ma üle ei stressanud, kuna ma nagunii ei oleks saanud seda muuta, kui olukord halvenema oleks pidanud enne meie reisi. Olgu öeldud, et ma ilmselt olen nüüdseks juba selle uue elu oluga harjunud ja kui kevadel selle viiruse ilmudes olin ma üsna paaniline ning lasin igal uudisel ennast tugevalt häirida,siis nüüd lihtsalt elan päev korraga.

Õnneks kõik läks veel hästi ja saime ikkagi oma vägagi välja teenitud 10 päeva puhkust alustada nii nagu me plaanisime.

Esimese asjana tahan öelda ära kohe, et kuigi ma nimetan seda “puhkuseks” siis seda see tegelikult kaugeltki mitte ei olnud. Ma võtaks selle kõige lihtsamalt kokku, kui ringreis lastega. Ilmselt mõistavad kõik lapsevanemad, et lastega päevad läbi aega veeta ja elades “kohvrielu”, võõrastes voodites magades, oma padja ja tekita ning täiesti mugavustsoonist väljas, ei ole puhkus. 😀 See oli tegelikult päris keeruline ettevõtmine, sest kõik 10 päeva asjad oli vaja autole mahutada ja võite aimata, et meil pole neid 4 inimese + koera peale teps mitte vähe. Tuli arvestada näiteks väga erinevate ilmastikuoludega. Lisaks vajasime Gleannale käimistuge, fototehnika, arvuti, pakid mis Eestis posti läksid jne. Kõige halvem oli see, et pidime eos loobuma käru kaasa võtmisest. Ma olen koduvalt mõelnud, et meile kuluks ära üks katusebox.

Kellel on katusebox siis kuidas hindate? Kas on väärt ost? Kas laevale minnes meil koheselt hind tõuseks? Kas reaalselt kasutate? (hetkel on meil tavaline sõiduauto audi a4)

Esimesena maandusime Harjumaale. Külastasime G ema, Glen veetis ägeda päeva sõjaväe masinaid ja relvasid uudistades koos vanaema, tädi ja tädi mehega ning meie ajasime G ja Gleannaga omi asju Tallinnas alustades juuksurist, lõpetades ülikonna ostmisega ja minu blogi koostööga seonduvate tegemistega.

Miks ma kulutan oma aega Eestis käies juuksurile? Kõige olulisem põhjus on ilmselt selles, et Tallinnas asub devacuti (lokkidele mõeldud juukselõikust) tegev Angelina, kes töötab Desoul code ilusalongis. Tema juurde aja saamine on üsna keeruline aga sel korral mul lihtsalt vedas, sest aega küsides oli tal mulle juba paar päeva pärast aeg pakkuda.

Mis ülikond? Me ikka siiralt loodame, et me pääseme oktoobris Eestisse minu issi juubelile aga kuna G pole selle koos oldud 5 aasta jooksul kordagi ülikonda vajanud siis selline asi tema riidekapist puudus ja Eestis käies oli selle valimiseks paras aeg. Saime! Ja kui see koroona ka meie plaanid tuksi keerab siis käsen tal kodus selle lihtsalt silmailuks selga panna. 😀

Külastasin mitmel korral Eestis oldud päevade jooksul oma uut koostööpartnerit Horret Outleti. Enne sügavamat süvenemist sellesse poodi ei osanud ma päris täpselt veel seisukohta võtta. Kui ma seal mitu tundi ringi sain vaadata, leidsin sellel poel oma ägedad võlud ja tulin sealt välja hunniku põnevate ja väga heade hindadega leidudega. Ma kirjutan kindlasti Horret Outletist ka täpsemalt, seniks jätan siia paar pilti oma linnupoegadest, kes samuti Horret Outletist saadud riideid kannavad.

Harjumaalt liikusime edasi Viljandimaale, kus peatusime pühapäeva õhtu – kolmapäeva lõuna. See aeg jäi muidugi häbiväärselt lühikeseks, sest üks päev kulus sellele, et G käis Tartus laste kiiktooli toomas ja mina veetsin aega vana hea sõbrannaga ja tema lapsega. Teine päev sai veedetud meie mammaga ja veidi Viljandis seigeldes ning külastasime Suure-Jaani spad. KUS OLI SEE SPA SIIS, KUI MINA ELASIN OLUSTVERES? See on täielik luksus sellises maa kohas (jah, ma tean, et Suure-Jaani kuulub tegelikult linna alla). Ja ma ikka alati imestan, kui soodsalt seal spasse pääseb, USKUMATU. Me ei jõudnud isegi korralikule jalutuskäigule Olusvere parki ja Glenikene sai vaid korraks vanaisaga aiamaale ja traktorile. Kohutavalt kahju ja me pidanuks tegelikult sinna jääma vähemalt üheks õhtuks veel. Aga kuna meil oli plaan minna neljapäeval Vembu-Tembumaale, pidime siiski Harjumaale naasema. Õnneks sai Glen seal ringi tormata suure hoovi peal ja juba seal vaatasin, kuidas minu lapse sees kasvab maalapse hing, kui kõik teised tuppa kogunesid aga tema ikka õues ringi tatsas ja nautis lihtsalt üksinda batuudil hüppamist ja istus terrassi äärel oma mõtteid mõlgutades.

Vembu-Tembumaa meid taaskord alt ei vedanud. See on üks tõeliselt äge koht ja mul on nii kahju, et ma just sellel hommikul pidin minema küüned korda tegema, mistõttu minek venis pärastlõunale ja meil jäi lihtsalt aega väheks ringi tõmmata seal. Mehed olekski võinud jääda kardiraja äärde. Okei, tunnistan. Käisin sel aastal ka ise roolis ja minu väike ralliässa hing sai seal tõestust taas, sest meestele ma pikalt alla ei jäänud. Kuna eelmisel aastal olin ma rase, ei saanud ma ka nautida eriti veerõõme, mis sel korral ära proovisin ja minus väike laps tärkas, sest leidsin ennast aina enam ja enam ronimas jälle trepist üles ja liumäest alla laskmas. 😀 Ei tasu mainidagi, et põrkeautos ma kiljusin ka nagu 10-aastane. Glen ei näidanud seal olles hetkekski väsimuse märki ja sai veeta tõeliselt ägeda päeva. Seal tõesti on nii palju tegemist, et ka poole päevaga ei jõua kõike ära teha. Täiesti kindlalt lähme ka järgmisel aastal sinna lastega lõbutsema, sest isegi pisike Gleanna ei pannud silmi enne värava juurde jõudmist kinni.

Reede hommikul algas meie pikalt planeeritud reis Hiiumaale. Kahjuks selgus varahommikul, et üks kahest perekonnast, kes meiega pidi liituma, ei pääsenud reisule, sest nad haigestusid ootamatult. See oli veidi närvesööv moment, kuna pidime leidma lahenduse kiirelt. Nimelt oli meil broneeritud puhkemaja kolmele perekonnale aga kahe peale oleks maja hind kerkinud juba sutsu liiga kalliks. Imeline perenaine tuli meile vastu ja vähendas maja hinda 30% võrra, ning ootas meid siiski külla.

Tahkuna puhkekeskuse kompleksi kuuluv punane majake oli mõeldud meile. Kusjuures olime ise arvanud, et see majake on kuskil eraldatud metsa sees aga see oli pigem selline puhkeala. Näiteks olid saun ja bassein jagada teistega, kes ööbisid lähedal asuvates kämpades.

Kuidas ma selle puhkekeskusega kokkuvõttes siis rahule jäin?
Tegemist on väga hea asukohaga. Puhkeala asus umbes 400-500m kaugusel rannast. Rand oli väga puhas, privaatne, ning ka vesi oli puhas kui va millimallikad. Rannas ootasid puhkekeskuse külastajaid supid. Need supid, millega saad vee peal aerutada. Mulle meeldis, et puhkealal oli mõeldud ka lastele mänguväljaku näol aga meie lapsed sinna ei kippunud. Glen veetis peamise aja lihtsalt rippkiiges istudes näiteks. Kõik vajalik grillimiseks oli samuti olemas.

Sees oli ruumi päris suurele seltskonnale. Kui ma nüüd kiirelt kokku loen, mitu voodikohta seal põhimõtteliselt oleks, siis saan kokku 11 täisksvanu kohta aga võimalik, et seal oli veel mõni koht. Maja oli väga suur ja kõik vajalik praktiliselt olemas alustades wc paberiga lõpetades saunalinadega.

Üldiselt oli maja korras, kõik oli kenasti sätitud. Eks veidi ikka võiks nuriseda, et vesi dušhikabiinis alla ei läinud või mõnes kohas oli väike ämblikuvõrk aga see polnud ka hotell vaid palkmaja metsas, seega olin oma foobiast üle ja pesema läksin lihtsalt sauna, sest seal oli mõnusalt ruumi.

Üks millest tundsin puudust oli laste söögitool. Äkki väike mõtlemisaine omanikele, kui nad selle postituse otsa sattuvad. Aga ega me ei küsinud ka, ehk seal kuskil leidus ka, kuid meie majas küll silma ei jäänud. Silma jäi mulle aga üks merele veidi lähemal asuv majake, mis oli veidi rohkem eraldatud ja see oleks äge järgmiseks korraks rentida suurema seltskonnaga.

Kokkuvõttes olime siiski rahul Hiiumaaga aga oleme hästi õnnetud, et me eriti ringi sõita ei jõudnud. Lastega on muidugi veidi keeruline ka, sest nad nõuavad oma aja ning pikalt sõita nad ka ei viitsi.

Kui ma nüüd mõtlen kõigi päevade peale, mis me Eestis veetsime, tuleb tunnistada, et me sõime iga päev väljas. Käisime uutes kohtades ja vanades kohtades, mida varasemalt olime armastanud külastada. Tuleb tõdeda, et meie vanad tuttavad meid enam ei rõõmustanud ja värkemad leiud ning päris uued kohad üllatasid palju enam.

Väljas söömine meilt ilmselt ka väääga suure osa rahast röövis, sest üldiselt alla 40€ ühes kohas söömas käies hakkama ei saanud. Kusjuures on see ikkagi väga okei hind võrreldes Soomega. Soomes saame me 20€ eest näiteks vaevu Hessi eined või pizza kioski pizzad. Restorani me juba heaga ei ronigi siin. Tegelikult võiks korra kuus ikka ühe hea toidu päeva teha, sest me oleme ise üsna kehvad ja igavad kokad.

Siin kohal tahan teha listi neist kohtadest, kuhu me läheksime tagasi uuesti Eestit külastades. Musta listi ma kirja ei pane puhtalt seetõttu, et ma ei taha lihtsalt antireklaami teha.

Meie lemmikud sel reisil olid:

• Järve keskuse AMPS PANNKOOK JA KEBAB – Mina sõin täidetud pannkooki ja G kebabi – kiidame.
• Viljandi AMRITA – Sõime pastat, pizzat ja pannkooki ning see koht on meil juba veidi varasemalt tuttav. Külastame kindlasti rõõmuga edasi.
• Kärdla sadama Resto KUUR – Sõime suppi, bataadi friikaid, kooki ja hommikuputru ning minule maitses kõik, kuid nii minu kui ka G toidud olid üsna vürtsikad. Teenindus oli üsna aeglane, kuid sõbralik meie arust aga asukoht mõnus ja toite maitseks seal teisigi.
• Kärdla piiril LINNUMÄE RESTO – Läksime sinna viimasel päeval keha kinnitama olles ise juba Hiiumaa toitlustuse osas suhteliselt lootuse kaotanud. Tahtsime lihtsaid ja maitsvaid toite, ei tahtnud peenutseda ja ei tahtnud ka hingehinda maksta. Otsisin, mis ma otsisin ja ainuke mõistlik koht tundus just see ja me ei pidanud pettuma. Meie pere tellis laste pasta, kanasalati, klassikalise burgeri ja hiidkrevetid. Kõik viis keele alla. Salat oli küll lihtne ja klassikaline, selle asemel ilmselt prooviks midagi muud aga krevette pean küll väga kõrgelt esile tõstma, sest nendest mõeldes juba jookseb suu vett.
• TIKUPOISS Imavere ristis – Sinna sattusime tegelikult lihtsalt möödasõidul ja seetõttu, et olin sellest kohast head kuulnud ning meil lihtsalt polnud aega enam pühapäeva õhtul kokkama hakata. Olime esimesest korras juba võlutud nii seetõttu, et toidud maitsesid viimse detailine imehästi aga ka seetõttu, et see koht lihtsalt hiilgas lapsesõbralikkusega. Leidsime sealt seest mängunurga, katusealuse liivakasti, mänguplatsi õuest ja lisaks oli püsti pandud hiiglaslik batuut. Teadsime, et sealt me enam naljalt niisama mööda ei sõida Eestisse minnes ja kiitsin oma jälgijatele kohta ka oma instagramis, mille peale meid Tikupoisi meeskond uuesti sööma kutsus, et saaksime ka teiste toitudega totvuda. Ka teisel korral sõime endil vaid heast ja paremast kõhud täis. Jah, kui nüüd päris aus olla, siis Gleni söögiisu kannatas veidi selle põnevuse tõttu, mida Tikupoiss pakkus lastele. Minu lemmikuks osutusid taaskord krevetid ja toorjuustukook ja G kiitis nii karbonaadi kui ka seakõhtu.

Sellega tõmbaks ka listi kokku, sest rohkem midagi meeldejäävalt head me süüa ei saanud.

Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis need kõik päevad nõudsid meilt väga kopsaka summa ja tegelikult kui mõelda tagasi puhkusele, siis me ei käinud ju teab mis peenetes kohtades. Kohe kui tagasi Soome tulime, naases mees jälle tööle täiskäigul, et nüüd aasta aega väga tublisti raha teenida ja oma unistusi jälle täita. Ilmselt teeme väikse lühipuhkuse jõulude paiku aga ma ei usu, et nii pikka “puhkust” nii pea omale lubada saame.

Kus puhkasite teie sel suvel oma prega? Kas püsisite oma elukohas, maakodus, reisisite mööda Eestit või julgesite välismaale reisida, nagu meie? :D:D:D

Kas teie pikalt oodatud ja planeeritud suvised reisi plaanid said tühistatud tänasel päeval maailmas vaitseva olukorra tõttu?

Muideks saime Eestist omale ühe uue tugeva tõuke, mille kallal hetkel töötame ja kui kõik on kindlam ja asjad on edenema hakanud siis räägin teile ka. Praegu proovin veel kiivalt saladust hoida.