Heidame pilgu meie magamistuppa

Hei, armsad!

Pärast viimast postitust lastetoa teemal, on igati hea minna sujuvalt üle meie magamistoa ja uneteemade juurde, kas pole? Räägime kohast, mis on minu lemmikumast lemmikum kõigist siin korteris. Ja seda muidugi seetõttu, et siin on mu voodi, mu padi, mu tekk, mu voodilinad ja aina mõnusam ja silmi silitav sisustus. Koht, kus laen akusid, et oma pisikesi präänikuid suureks kasvatada ja unistuste poole trügida.

Uni on ülimalt oluline. Mõne jaoks natuke olulisem, mõni ei tahaks üldse oma elu magamise peale raisata aga mina olen igatahes magamise fänn. Näiteks on minu une vajadus umbes poole rohkem, kui mu elukaaslasel. Muidugi magaks ta meeleldi ka pikemalt aga ta funktsioneerib täiesti edukalt ka 4-5h unega, samal ajal olen mina ka 6 tunniga zobilähedane versioon. Ma ei saa aru, miks ma üldse endale liiga tihti seda teen, et kell 00’ni ja veel halvemal juhul 2’ni üleval passin. Ega selles poleks midagi halba, kui mul poleks ühte väikest äratuskella, kes mind hommikuti juustest sikutab ja mu ninast haarab ning siis valjuhäälse naeruga mind äratab kell 7. Hiljemalt. Oleks see minu teha oleks 9-10’ni täitsa mõnus magada.

Kvaliteetne uni sõltub minu jaoks vägagi ka padjast ja tekist. Näiteks olen külas olles sattunud magama kõditavate villaste tekkidega ja liiga madalate patjadega. Muidugi ei tasu rääkidagi sellest, et diivanil magamine on suisa kohutav. Kui ma emal külas käin ja ta mulle ja Gleannale suuremeelselt loovutab koha diivanvoodis siis loen tunde, et pääseks oma voodisse. See lihtsalt ei sobi mu seljale. Kusjuures on emal veel kattemadrats ka aga mina tunnen neid üleminekuid. Üks pool liiga kõva, teine liiga pehme. Imestan, kuidas ema endiselt välja puhkab selles “voodis” üldse. 😩

Aga hea voodi, teki ja padja kõrval on oluline ka kvaliteetne ja hingav voodipesu. Ma olen elus ikka igasuguste voodipesudega maganud. Lapseeast mäletan häid, kirjusid ja lapselike voodipesusid. Sellele järgnes aga iseseisvumine ja voodipesusid tuli nüüd ise soetada. Teisel juhul mulle kingiti voodipesusi ja see oli see periood, kus ma magasin sünteetiliste voodipesudega. Teate küll need libedad ja keha külge kleepuvad, suurte tekstidega HER SIDE, HIS SIDE jne. Üsna pea sain ma selgeks, et nii higistades ei saa veeta suurt osa oma elust.

Esmalt tutvusin tasapisi IKEA voodipesudega ja valisin kõige soodsamad, mis riiulis leidusid. Mul polnud lihtsalt muud sidet voodipesuga, kui see, et see oleks puuvillane. Aga kui ma hakkasin möödunud talvel aina enam tegema pilte oma lastest just magamistoas ja tasapisi magamistoa sisustust oma silmale meeldivamaks muutma, hakkasin otsima ka nunnumaid voodipesusid beežides, pruunides ja valgetes toonides, mis meie magamistoas mängivad põhilist rolli. Ja kui siis see esimene leitud sai, lendasid kõik vanad voodipesud kaarega kapist välja ja leiavad nüüd kasutust maal. Eks nad on aastatega veidi väsinud ka juba. 🙈

Peagi nägi minu huvi mõnusamate voodipesude vastu ka MUUNI, kes meile võiks öelda, et suisa luksusliku voodipesu saatis. I KNOOOW! Lihtsalt vaadake seda satäänist ilu ja headust.

Miks üldse satään? Mis satään üldse on ja miks peaks inimene valima just selle?

Nii mõnelegi võib üllatuseks tulla aga satään ongi 100% puuvill. Looduslik ja seega ka parim sinu kehale. Ideaalne hingav materjal, millesse ennast umbes 8 tunniks mässida. Aga mis selle hinda siis kergitab?

Lõik leitud http://www.kodus.ee :“Satään on pehme ja sile kangas. Lisaks on see vastupidav materjal. Hingavus on satäänil puuvillakangast veelgi parem. Satään koosneb täies ulatuses puuvillast, kuid oma läike tõttu meenutab siidi. Riie on vähekortsuv, kuid seda võib soovi korral ka triikida. Tavalisest puuvillakangast eristab satääni kudumismeetod. Tänu oma töötlusele sobib see hästi allergikutele.”

Niisiis ennekõike vastupidavuuuus! Nagu MUUNI ise kirjutab:”Kui nüüd mõtled, et oled lõpuks leidnud igavese voodipesu, mille saad 40 aasta pärast lapselastele edasi pärandada, siis just nii ongi.”

Well, kui tõenäoline see on, et sa oma voodipesu lapselapsele pärandad aga miks mitte osta kvaliteetne voodipesu aastateks ja rahu majas. Kaks komplekti ja nii mõnigi aasta ei pea ilmselt siledasse ja pehmesse voodisse pugemise pärast muretsema.

Ühtlasi mainisin ära teise omaduse, millega satään hiilgab ja see ongi tema siledus ja pehmus. Kui ma esimest korda MUUNI padjapüüriga lapsi magama panin ärkasin veidi hiljem ülesse ja leidsin ennast konkreetselt nii magamas, et ila tilkus, kuigi minu tavaline rutiin on laste uinumisel minna koeraga jalutama. 😄

Tekkis soov ka ennast veidi hellitada ja veeta nii tähtis osa oma päevast luksuslikult? Ma ei saa ju teile ometigi jätta sooduskoodi andmata. KAROLIINA10 annab 10% alet. 

https://muuni.ee/

Ps! Hoidke MUUNI instal ka silma peal.

Ja jõuame nüüd ka veel ühe vähemtähtsa punkti juurde, milleks on sisustus. Minu arvates on äärmiselt oluline, et magamistoa sisustus oleks rahulik. Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas inimesed saavad magada punastes või suurte mustritega tapeetidega magamistubades. Ka spetsialistid soovitavad karjuvaid värve ja mustreid vältida ja peale heledate toonide vaid sinist, mis peaks aitama uinuda. Samuti ei paigutaks ma magamistuppa telerit ega palju pilte seintele. Pigem pööraksin tähelepanu taimedele ja asjadele, mis teevad rahulikuks. Muidugi on see maitseasi ja maitse üle ei vaielda. Mulle meeldiks ka mingi kaunis ja veidi sensuaalsem pilt ehk isegi mehega aga kuna lapsed on majas siis seetõttu ma selle mõtte maha matsin. Ma ei tea miks aga ma ei taha, et poeg küsiks, et miks emme sellel pildil paljas või muud seesugust. 😂🙊 Kellel on sensuaalsemad pildid magamistoas, kas teie lapsed pole küsimusi esitanud?

Meie magamostoa detailid:

voodi – IKEA // voodipesu – MUUNI // ilupadi – H&M // makramee – Soomes ühe naise valmistatud // nagi – eraisikult saadud peale nädalaid otsimist // makramee leht – NORTHEO // bambusest peegel – H&M // makramee ampel – clas ohlson 

Ja see, mida hetkel pildil näete on kuude pikkune otsimine ja inspiratsiooni kogumine. Iga detaili ostmine on kulukas ja kõike korraga mõistagi ei saa. Lisaks otsisin pikalt seda stiili, mis mulle meeldiks. Hetkel on käsil uue voodi otsimine. See IKEA voodi on ostatud kohe Soome kolides ja mõne aastaga juba omajagu täkkeid jms saanud. Unistan mingist mangopuu voodist või ehk meil veab ja leiame rotangist voodipeatsi.  ♡

PS! Kui teile tundub, et peegel on seinakaunistusele liiga lähedal, siis mulle tundub ka. Aga peegel läks vana kruvi otsa ja makramee tahtsin paigutada ikka voodi keskele. Samas ei saanud voodit veidi vasakule ka liigutada, sest siis oleks G juba akna all.

PPS! Reaalsuses asetseb meie voodi kõrval ka mõnda aega veel Gleanna voodi aga ma loodan siiralt, et saame varsti sellest väikeste tubadega korterist minema ja siis juba paigutada lapsed ühte tuppa ja hakata taas oma magamistuba kahekesi jagama. (Reaalsuses siiski kolmekesi, sest Merlot 🐕 kuulub ka magamistoaga komplekti 😂)

Päikest!

 

 

Lastetoa sisustus ja arendav tegevus läbi mängu

Hei, armsad!

Mul on teile nii mõndagi kirjutada ja loodan, et saan taas kasuks olla ühe sooduskoodiga ja põnevat lugemist pakkuda.

Mis seal salata, mul on kiiks sellega, et mu kodu oleks silmale mõnus vaadata ja sellest ajast, kui ma olen armunud hoopis uutesse toonidesse, kui ainult must ja valge, on eriti suur tuhin oma kodu sisustamisega taas tegeleda.

Teine punkt mis mind tänase postituseni tõi on tõsiasi, et kui ma juba nädalaid lastega kodus pidin istuma, ei hakanud vaikselt oma asjadest siiber saama mitte ainult Glenil aga ka Gleannal, keda ei huvita enam ainult kõrisevad asjad. Niisiis saigi hakatud vaatama uusi mänguasju aga mitte lihtsalt huupi, vaid lähtudes nende värvitoonides, et neid interjööri sobitada ning muidugi materjalidest, millest need valmistatud on.

Little Dutchi tootevalikusse tulid  hiljuti Pure&Nature toonis mänguasjad. Olin kindel, et soovin just neid kasutada oma laste toa sisustamisel ja mängimiseks soetada. Just need mänguasjad täitsid minu soovitud kriteeriumid.

Minu südame on need mänguasjad igal juhul võitnud.

Muideks paar fakti selle ettevõtte kohta ka. See bränd on saanud alguse Hollandis, olles esialgu vaid mõne tootega veebipood. Omanike suureks üllatuseks kasva sellest aga suur bränd, mida tuntakse üle maailma. Ma pole küll Eestis brändi edasimüüjatega tutvunud isiklikult aga juba interneti vahendusel on tunda, et asja ajavad soojad ja meeldivad inimesed, sest suhtlus läheb äärmiselt mõnusalt ja ladusalt.

Rääkides vanuserühmast, siis saan nõu anda kahes erinevas vanuserühmas.

1. 7-kuune Gleanna huvitus esialgu kõige enam motoorikakeskusest. Seal leiab tegevust pikaks ajaks. Kuubiku neljalt seinalt leiab erineva arendava tegevuse, millele lisaks on ka keskuse peal põnevat tegevust

Üsna pea hakkasime talle õpetama ka haamripingi kasutamist. Lapsed õpivad kiiremini, kui arvata oskame. Ta saab juba ideaalselt aru, mismoodi haamrit kasutada tuleb.

2. 3-aastane Glen valis omale juba mängu ise. Lasin tal kodukal mänguasju vaadata ja esimesest silmapilgust öeldi, mulle:”Seda tahan!” Kui laps tahab, siis peab saama. Ei vaidle üldse vastu, et üsna äge hind ühel lapse mänguasjal aga ma usun, et me oleksime ise soovinud ka millegi sellisega lapsepõlves mängida. Lisaks on see puidust ja hiljem saab sellega mängida oma pere järelkasv või miks mitte ka kellegi teise.

Aga kellel on kodus kaks last, siis võite aimata, et kõige põnevam on parasjagu just see mänguasi, millega teine mängib.🤭

Minu arvates just üks võlu nende Little Dutch toodete juures ongi see materjal. Puit on igas mõttes parem nii meie lastele kui ka loodusele.

Igaljuhul on lust oma lapsi näha mängimas koos. Minu lemmik vaatepilt maailmas.

Kui Little Dutchi kodukale juba siseneda, võib üsna kergesti pea kaotada, sest praktilisi aga samas ilusaid asju on nii palju. Piisas mul vaid näha seda sinepikollast mänguasjakotti ja voodilina ning ma juba tahtsin neid. Mänguasjakotist sai aga hoopiski sujuvalt mähkmekott, sest mähkmetel polnud juba ammu mõistliku kohakest.

Ja kuidas saaks ma teha postituse sellest toredast ettevõttest, kui ma ei jagaks teile ka sooduskoodi. Nimelt oli mul küll instagramis sooduskood mõndaaega koos loosimisega aga suure nõudluse tõttu pikendati “karoliina15” mis annab 15% soodustust nende e-poes 3.maini! Seega kiirustage. ♡

Olge hoitud ja loodan, et saite häid ideid ja mõtteid.

Zero waste

Hei, armsad!

Nagu te näete, siis mõjub uus elurütm mu blogile üsna kurval, sest aeg kirjutamiseks on limiteeritud.

Siiski täna on teemaks midagi põnevat. Pole kunagi hilja midagi juurde õppida, paremaks inimeseks saada ja elus uut lehekülge pöörata, eks. Kuna minu enda sisemine maailm on jälle veidi segamini paiskunud ja oma füüsilise kehaga olen ka pikalt jälle veidi nö tülis olnud, siis oli vist õige aeg suunata oma tähelepanu mujale ja teha kasvõi maailmale natukenegi head, kui ma endaga nii hea ja hoolitsev olla ei suuda.

Kõige olulisemat rolli on mänginud minu tänaste otsuste juures Biovegan Family pere. Birgit, kes on üks Biovegan Family eestvedajatest, on mulle palju õpetanud, suunanud mind parematele radadele ja julgustanud. Sellised inimesed motiveerivad mind ja nende nõuanded toimivad minu peal, vastupidiselt tollele hälli saagale, kui mulle karati konkreetselt kõrri, et “minusuguste” inimeste pärast on nende laste tulevik kole, kuna mina olen nii õudne tarbija. (Kuigi ma ei võta tänaseni omaks, et ma oleks olnud ka tol ajal kohutav tarbija, kuna olen suur taaskasutuse austaja nii riiete kui ka mööbli osas olnud) Nüüd minul silm peast välja, sest tuletasin vana asja meelde. Aga mis parata, olen nõrk ja võtan sellist kriitikat väga südamesse.

Pildil on meie pere kolm lemmikut Biovegan Family loodusliku pesupulbrit. Ja kes veel ei tea, siis sooduskoodiga “karoliina15” on nende tooted 15% soodsamad www.bioveganfamily.eu

Aga nagu öeldud on mul üks hea haldjas, kes mind suunas ja läbi Biovegan Family jõudsin ka Zero Waste’ni. (Zero Waste müüb Biovegan Family tooteid samuti) Olin nende tegemisi mõnda aega jälginud, kui nad mulle koostöö välja pakkusid, et saaksin oma soovide järgi nende e-poe toodetega hakata tutvuma. Äge! Korduvkasutatavad mähkmed olid juba suur samm paremuse suunas, mis mulle tohutult meeldib. Äkki leiab veel jäädavalt mingi hea lahenduse, millega teen loodusele pai.

•Juba enne, kui alustasin koostööd nendega, olin valinud välja toote, mida tahtsin omale nii või naa ja selleks oli korduvkasutatavad meigieemalduspadjad. Mida ma nii kaua üldse mõtlesin?  Need lapikesed on nii armsad ja ma ei pea ilmselt niipea enam klassikalisi vatipadjakesi poest ostma. Mina hetkel ennast üldiselt ei meigi aga kui ka teen midagi, siis viskan juba järgmise pesuga masinasse ja järgmine päev on nad jälle puhtad. Kui ma jälle rohkem jumestust hakkan kasutama, pean neid ilmselt juurde osta. Ma ei mõtlegi momendil tavaliste vatitupsude juurde naasta. Ajapikku tasuvad nad ka ennast ära, sest raha enam tavalisteke vatipatjadele ei kulu.

•Teine toode mis mulle silma jäi oli Smartcupi termospudel. (Minu oma on küll see pruuni mustriga aga empsil on selline ja see on ka täiega ilus) See pudel võitis mu südame ennekõike oma funktsionaalsusega ja ma tean, et see kestab mul suure tõenäosusega aastaid. Pudelit saab kasutada jahedal talvisel päeval näiteks mängukale sooja tee kaasa võtmiseks. (Ära proovitud ja Glen oli vaimustuses, et saab mängukal teed juua.) Soojal suvepäeval hoiab termos joogi jahedana. Minu pudel on igatahes ka väga kena. Ilusam, kui kõiksugused plastmassist joogipudelid, millest iga teine lekib.

•Mis seal salata, olin korduvalt nende e-poes vaadanud ka järgnevat toodet, kuid olin üsna skeptiline. Niisiis – taaskasutatav raseerija, mis alguses tekitas minus mitmeid küsimusi. Esiteks kas see ikka sobib naistele ka või ainult meestele habeme ajamiseks? Küsisin neilt ja nad ütlesid kohe, et miks ei sobi naistele. Ikka sobib.

Esialgu olin veidi hirmul, kui toodet käes hoidsin. Esiteks ma ei pöörand üldse alguses tähelepanu nendele žiletiteradele, mis kaasas olid pakendis. Hiljem ei saanudki aru mis mul maha oli kukkunud, korjasin üles, hakkasin kokku väänama ja lõikasin sisse. Olge teie ettevaatlikumad, mitte nii hooletud nagu mina.

Mitu päeva võtsin hoogu, et proovida ja esimesena julgesin katsetada kaenlaalustel. Läks täiesti okeilt ja järmiseks proovisin jalgadel. Viimasel ajal oli mul tekkinud raseerimisel minihaavandeid aga selle raseerijaga ei olnudki seda probleemi. Kui ma alguses nädalaid intiimpiirkonda selle riistapuuga minna ei julenud, sest ei olnud seda veel käe sisse saanud, siis nüüd olen ka katsetanud seal. Täitsa tehtav. Niisiis! Minu hinnangul teeb raseerija oma töö edukalt ära, kuid vajab kannatust ja harjunist.

NB! Tasub silmas pidada, et käsi milles raseerijat hoiate oleks seebist ja vahust puhas, nii seisab raseerija kindlalt käes. Ohutut ja sujuvat raseerimist!

•Oot, oot aga ega siis lihtsalt märga nahka raseerima ei saa hakata. Ühe sujuva ja hea raseerija juurde kuulub ka hea seep. Minul on selleks Nurme raseerimisseep. Mul pole midagi halba öelda. Kõik on nii, nagu pakend lubab. Seep on keskkonda säästev ja põhjaveele ohutud. Toode on vegan, loomkatsetevaba, looduslik, valmistatud käsitsi ja palmiõlivaba.

Muide ma tõesti olen ka seda täheldanud, et mu jalad ei ole enam peale raseerimist kuivad.

•Viimane punkt puudutab hambapesu. Ma polnud enne Zero Wasteni jõudmist kuulnud sellisest põnevast asjast nagu hambapesutabletid. Ma kohe arvan, et need on täiesti geniaalne leiuti, sest kui ma mõtlen tagasi kõigile nendele kordadele, kui mul on kukkunud hambapasta harja pealt maha, või kui ma olen hambaharja koos pastaga vastu kraani pannud, või kui palju ma olen elus pigistanud seda viimast törtsu sinna harjale ja kui ebamugav ja tüütu see on, sest ei taha pastat raisku lasta. 🤷‍♀️ Tabletid lahendasid kõik need mured ühe purgiga. Jep, neid müüakse klaaspurgis. Ja ei saa mainimata jätta, et need on looduslikud ja eestlaste oma toodang. Geniaalne.

Lisaks sai kogu pere meie oma päris esimesed kodumaised Kerale bambushambaharjad. Ma arvan, et see kirjeldus ütleb juba päris palju “Hambaharja käepide on valmistatud Moso bambusest, mis on kiiresti taastuv ning komposteeruv materjal. Samuti ei kuulu Moso bambus pandade menüüsse.” Stiilne look ja soodne hind on boonus ja siin kohal on kõik põhimõtteliselt öeldud. Meie hambaharjatopsi enam ükski muu hambahari ei rända.

Oleks ju natuke ebaõiglane teile neid tooteid tutvustada ilma sooduskoodita. “karoliina10” annab teile soodustus 10% https://zerowaste.ee/ kogu tootevalikult!

Meie pere elu neil päevil

Hei, armsad!

Ilmselt pole teile mingi üllatus, et see teema saab alguse just sellest, mis tänasel päeval maailmas toimub. Me kõik oleme vähemal või rohkemal määral sellest viirusest puudutatud ja ma otsustasin kirjutada, mida mina täna tunnen, kuidas meie elu on häiritud. Ilmselt on ka seda kõike hiljem hea lugeda, kui elu on taas normaalne aga tahaks veidi viriseda. Sellisel hetkel mõistad, et kui enne oli asju mille üle sai vinguda siis tänasel päeval tahaks nii väga tagasi sinna, kus olime alles kuu aega tagasi.

Niisiis .. esmalt ma tahaks öelda, et meie jaoks on see jant nüüd kestnud juba kolm nädalat ehk ma olen kahe lapsega olnud kodus 21 päeva. (I know, mõne jaoks naeruväärne, sest on ju üksikemasid, kes 4 lapsega iga päev toimetavad, kuid minu jaoks ikkagi eriakummaline eluolu) Me võtsime veidi ettevaatlikuma hoiaku juba enne seda, kui eriolukord Eestis välja kuulutati ja mil veel enamus inimesi vaatasid mind küsivalt, et misasja, miks sa oma last lasteaeda ei saatnud, mida sa paanitsed. Tol hetkel ei paanitsenud ma veel üldse, lihtsalt tahtsin last hoida eemal suuremast grupist inimestest ja lisaks häiris mind mõte sellest, kui kergekäeliselt suhtuti sellesse, et soovitati peale reisidelt tulekut kodus püsida. Tol nädalal käisin veel küll korra ühes kohvikus ja sõbrannal külas, kuid see pole siiski võrreldavgi nende kontaktidega, mida ta saanuks lasteaiast.  Tänaseks oleme öelnud lasteaeda, et 13.aprillini ei ole meie last 100% tulemas ja ma võin oma mütsi ära süüa, kui ma last enne mai keskpaika lasteaeda saadan.

Kuidas on meie igapäevaelu hetkel? See sarnaneb suuresti sellele, milline oli eluke enne koroonat näiteks reedeti. Mina olen Gleni, Gleanna ja Merlotiga kodus, G on tööl. Jah, G töötab edasi ja seda seetõttu, et tema töö ei võimalda kodus töö tegemist. Paraku ei saa interneti kaudu torusid paigaldada jms. Muidugi olen ma hirmul, et ta nö kolab ringi ja tal on ilmselge võimalus viirusesse nakatuda aga meil pole valikut, sest suures osas on ta meie pere ülalpidaja. Lisaks pole tööandja nö uksi sulgenud vaid ootab teda endiselt tööle.

Minu olemisele mõjub see nn meie endi poolt määratud liikumiskeeld (va vabaõhu tegemised, jooksmine, jaluramine jms) tegelikult masendavalt. Mis seal salata, ma olen kergelt püsimatu ja ma olen üks neist, kes kolas lastega ringi, et aega vaheldusrikkamalt sisustada kodus istumisele. Me käisime lastega kohvikutes, mu lastel pole kunagi olnud midagi väikese šopingu vastu, mis nende emmele teraapiliselt mõjub ja viimasel ajal hakkasin rohkem ka tundma motivatsiooni sõbrannadega taas aega veeta, et mitte ennast nö isoleerida. Nüüd oleme pidanud leppima vaid jalutamiste, rattasõidu, tõukeratta ja mänguväljakutega. Viimased eemaldasime ka sel nädalal oma käimistest ja asendasime metsas käimisega.

Ma ei hakka pikalt isegi rääkima, mis meie elu kõige rohkem hetkel segab, sest ma tean, et emme ja mamma loevad seda. Aga proovin öelda lühidalt ja nii tuimalt kui suudan, et meie jaoks kõige keerulisem on teadmatus, et millal me taas näeme omale kalleid inimesi, kes meid armastavad ja kellele läheb korda meie ja meie laste nägemine. Tänapäeval on võimalik meie käekäigul silma peal hoida ja minu toodetud pildimaterjal viib meid Eestile veidi lähemale aga uskuge mind ma tean, et vähemalt minu ema ja vanaema jaoks pole see vähimalgil määral ligilähedanegi sellele, mida tähendab nende jaoks meiega koos oldud aeg. Ja hetkel ei päästaks ka olukorda see, kui me Eestis elaks, sest nii ema kui ka mamma on riskigrupis ja neid külastada oleks lollus.

Mis selle kõik eriti keeruliseks teeb on see, et laps ei saa mitte paganama midagi aru. Ta ei saa aru miks ta ei või lifti nuppu vajutada, miks me ei lähe kiikuma, miks me ei sõida rongiga lihtsalt niisama porgandikooki sööma, miks vanaemad JÄLLE reedel ei tulnud külla, miks me laevaga Nanna juurde ei sõida jne. Positiivses mõttes ei saa ta aru, miks emme teda lasteaeda ei vii ja tõesti lõpuks päevad läbi minuga saab aega veeta, mitte taaskord mingite võõraste tädidega, sest lasteaias on taaskord 80% kollektiivist muutunud.

Väga suure põntsu pani see olukord ka meie suurele unistusele oma kodu osta. Me olime just leidnud omale selle maja, mida me potentsiaalseks oma koduks pidasime ja ühtäkki tuli meil kõik plaanid 10 korda uuesti läbi mõelda ja riske kaaluda. Õigupoolest polnud minul suurt sõnaõigust ja sain G’le vaid öelda, et usaldan teda, sest minu emapalk (mida ma nagunii saan vaid napilt 3 kuud veel) ei maksaks isegi maja laenu kinni, kui temal peaks tööl midagi juhtuma või tuleks tal oma tervise pärast koju jääda. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, kasutaks G ilmselt iga sendi säästudest ära maja sissemaksuks ja meie olukord oleks nagunii üsna riskantne. Niisiis pole pikalt midagi kaaludagi, kõik räägib meie kahjuks.

Mõneti tunnen, et seda kõike oli vaja. Glenil olid lasteaias väga rasked ajad. Ta ei suutnud kuidagi leppida, et alles sügisel alustanud uus kollektiiv, vahetus taaskord jaanuari lõpus. Lasteada minek oli nagunii raskem, sest issi asemel hakkasin mina teda viima lasteaeda, et issi saaks tööle minna varem. Kõigele lisaks üritasime tulutult lapse päevaplaani paika saada. Üks põhjuseid, miks mina teda hakkasin lasteaeda viima oli tema uni, mis kuidagi õhtul tulla ei tahtnud ja hommikul ära minna. Ei saanud me enne seda viiruse puhangut ka tema päevakava paika. Tänaseni on see nii kaootiline aga kodus on vähemalt vabamad käed. Lisaks tundub mulle, et lapse kõne on hakanud kodus olles hüppeliselt arenema. Äkki suudab ta sellisel viisil ennast rohkem vabaks lasta, magab kuna tahab ja palju tahab ja areng saab temale mugavamas keskkonnas kiiremini toimuda. 🤷‍♀️ See on vaid minu spekulatsioon.

Küll aga olles egosatlik, on see kõik minu jaoks nii raske, et tunnen, kuidas neid ridu kirjutades tekib füüsiliselt rindkeres raske tunne ja silmad valguvad kergelt märjaks. Mul on raske. Mulle meenuvad päevad, mil Glen oli 1,5-aastane ja elasime Eestis. Nagu tol ajal ei olin ma tegelikult teadmata ajaks nö lapsega koduseks määratud, olen seda ka täna, erinevusega, et mul on väga aktiivne laps veel lisaks ja ema ei ole mitte 6km kaugusel vaid üle lahe kinnise piiri taga. Ja raskemaks teeb see, et ma ei tea iialgi, millal minu abikäed saabuvad. Ma pean olema valmis selleks, et G ei pruugi saabuda isegi enne kella 20, mil esimene laps juba ööunne hakkab minema. Aga ta saabub vähemalt! Siinkohal kummardus kõigile emmedele, kellele abikäsi ei saabugi õhtuti ja ainus kellele loota saate, olete te ise.

Uskuge mind. Mu süda nutab nende pärast, kes täna peavad võitlema ellujäämise nimel, kes on krooniliselt haiged ja vanemas eas, kelle töökojad on küsimärgi all või kes juba tänaseks on töö kaotanud ja ei tea mis uuel kuul saab. Aga me kõik võitleme ka enda eest. See mis minu jaoks on täna raske, tundub mõnele tähtsusetu aga minu jaoks siiski mugavustsoonist väljas. Ja see mugavustsoonjst väljas oleks, kriisi olukord, teadmatud ja hirm kasvab iga päev. Ma olen ärevil ja stressis. Mul tulevad lihtsalt täiesti tühiste asjade peale paanika hood ja alles hiljem mõistan, et reageerisin üle. Stressirohketes situatsioonides kipun magusa järgi haarama ja ei taha seda ka omale keelata, sest tunnen, et see aitab kasvõi korraks. Väga hea rahustaja on ka värskes õhus olemine. Unustan ennast aina pikemaks ajaks välja jalutama ja seda näitavad ka sammud kellal ja kilomeetrid endomondos.

Loodan, et leiate selle oma viisi jääda selles olukorras rahulikuks või vähemalt selle, millega oma hinge paitada neil rasketel päevadel.

Olge terved, eks! Ja ärge kolage ringi. 🧡

Tere tulemast perekonda korduvkasutatavad mähkmed

Hei, armsad!

Ehk mäletate seda aega, kui ma olin veel veidi ümaram ja kirjutasin asjadest, mida ma beebile vajalikuks pidasin osta. Üks punk mis seal seisis oli korduvkasutatavad mähkmed. Ma julgesin panna kirja aga algust teha ei julenud. Kas olete elus kogenud seda tunnet, et olete midagi väga pikalt edasi lükanud ja mõistnud siis, et kõik hirmud olid asjatud?

Kui Gleanna sündis, ei olnud me ühtegi mähet varunud. Hakkasime esialgu tavalisi mähkmeid kasutama aga juba väga varakult mõistsime, et preilile päris kõik ei sobi. Küll me proovisime üht ja küll teist aga lööve oli päris paha. See oli nii uus ja veider mure, sest Glenile võisin toppida jalga prooviks ka kõige õudsama ja odavama mähkme, mis poes leidus, kuid tema pepu kannatas kõike. Gleanna murega aitas konkreetselt iga päev iga mähkme sisse paks kiht Sudecremi ja Libero täitis enam vähem meie soove mähkme osas. Kuna Gleannal oli alguses iga mähe mitte vaid pissiga, vaid ka muu kraamiga, tuli peput koguaeg pesta ja puuderdada. Võimalik, et see pidev kaka tegigi pepule haiget. Me olime päris õnnetud, sest oli ka perioode, kus pidin iga pissi järel isegi mähet vahetama, et lapsel poleks valus ja pidevalt õhuvanne tegema.

Kogu see olukord muidugi lükkas edasi ka meie korduvkasutatavate mähkmete kasutusse võtmist, sest tundus kuidagi jube tüütu igat mähet kakast puhtaks hõõruda. Lubasin endale ikka ja jälle, et kui kakamine normaliseerub, tegeleme asjaga. Aga reaalsus on see, et ma ei jaksanud süveneda korduvkasutatavate mähkmete maailma. Ja iga kord, kui ma neid veidi silmasin, mõtlesin, et see on ikka üks suur väljaminek korraga, sest kõik need mähkud, mille otsa ma ka sattusin, maksid hinge hinda. Olen ikka tola. Kes ütles, et pean kohe 10 mähet korraga ostma üldse? Ostnud üks ja vaadanud siis kuidas see asi käib, sest juba 1 korduvkasutatav mähe päevas = 365 ühskordset mähet vähem aastas. Kas juba see ei kõla imeliselt?

Aga küllap nii pidigi minema, sest hiljuti avastasin ma Little Urby kodumaise brändi, kes müüvad korduvkasutatavaid mähkmeid ja nemad otsisid kedagi, kes sellesse maailma sooviks astuda oma beebiga. Ja seda mina just teha soovisin koos Gleannaga. Ilmselt sai suuresti määravaks ka see, et nende mähkmete muster ja värvigamma mind kõnetasid. Nõnda saigi alguse meie tee loodussõbralikuma elustiili suunas koostöös Little Urbyga. Etteruttavalt juba pasundan välja ka sooduskoodi “karoliina10” mis annab kõigile toodetele (va fotoprinter) Little Urby e-poes soodustust!

Kui aus olla, lükkasin ma tegelikult isegi paki avamist paar päeva edasi, kui selle kätte sain, sest ma mõtlesin, et ei ole selleks veel valmis ja pean nö hoogu võtma. Kui ma siis lõpuks selle esimese mähkme kasutusse võtsin ja nn kasutusjuhendiga tutvusin Urby blogis, olin ma üllatunud, kui lihtne see tegelikult on. Mingit suurt kunsti nende kasutamises pole. Meie rutiin mähkmetega näeb hetkel välja nii:

1. Esimesel nädalal kasutasime mähkme ja mina pesin selle KOHESELT peale kasutamist. See oli väga hea süsteem, sest öösel kasutuses olnud mähe oli võimalik juba järgmiseks ööks kasutusse võtta. Selle süsteemi vahetasin tasapisi välja veidi laisema süsteemi vastu. Pärast mähkme kasutamist, kui kohe aega ei ole pesta, panen selle kaussi, kus kuum vesi ja väikeses koguses pesupulbrit ja korra päevas pesen kõik mähkud ära masinas.

2. Pesemiseks kasutan sama pesupulbrit mida kõigile meie riietele – Biovegan Family loodusliku pesupulbrit. Soovituslikult lõhnatut. PS! Kui soovite samuti mähkmete pesuks proovida seda pulbrit siis kasutage e-poes soodustuse saamiseks ka sooduskoodi “karoliina15”. 👈

3. Kakaga tuleb silmas pidada, et sellega oleks hea tegeleda KOHE! Mina loputan suurema kaka vetsupotti ja ülejäänud hõõrun käte vahel kergelt pesupulbriga kokku ning siis jätan likku. Raskema kaka puhul aitab siiski kõige paremini masinpesu aga peamiselt olen saanud pulbri abil käsitsi pestes ja kerge leotamisega kõik mähkmed tagasi valgeks. Ei mingit maadlust kaka plekkidega.

3.Algselt panin mähkusid kuivama ainult radiaatoritele, nüüd olen viinud ka kuivatusruumi, mis toimib ülikiirelt. Kui õhtul pesen, kuivavad nii sisud kui mähkmed ära ka resti peal.

4. Nelja korduvkasutatava mähkme kõrvale vajan keskmiselt 1-2 ühekordset mähet päevas lisaks.

Ja nii lihtne see ongi!

Mitte mingit suurt kunsti nagu ma arvasin. Aga see väike ajakulu, mida ma kulutan mähkmete pesule ja kuivama panemisele ei ole võrreldav sellega, kui kaua laguneb üks tavaline mähe looduses. Minule teadaoleva info kohaselt laguneb üks mähe sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. Niisiis on peamine põhjus (selle kõrval, et nad lihtsalt on palju armsamad, kui ühekordsed mähkud ja nad ei haise keemia järgi ja nad on kokkuvõttes palju, palju soodsamad, kui ühekordse mähkmed), miks ma selle kõik pärast tobedat venitamist ära tegin, meie planeet! Tavaline beebi kasutab aastas tuhandeid mähkmeid. Meie beebi hetkel kordades vähem ja oleme valmis tegema selle sammu, et võtta Little Urby mähkud kasutusse nüüd nö täisajaga.

Jah, me kasutame neid mähkmeid ka öösel. Mind hoiatati küll lekkimise eest aga Gleannal pole ühtegi niisket ööd olnud. Ja kuigi meile soovitati panna ööseks kaks sisu, ei ole me ka seda vajanud.

Üks ainus asi, mida ma hetkel näen veidi keerulisena on tõsiasi, et mähkme jalga panek võtab veidi aega ja energiat, sest preili elus on hetkel esirinnas maailma avastamine, mitte oodata seda, kuni emme mähkme trukid kinnitab.

Ma ei leia hetkel ühtegi mõjuvat põhjust loobuda tulevikus korduvkasutatavatest mähkmetest. Korduvkasutatav mähe on armsa välimusega, mustreid leidub igale maitsele, mähet saab kasutada sünnist kuni selle ajani, mil laps potil hakkab käima, säästab oluliselt loodust ja meie rahakotti. Ma tegelikult ei mõista, miks nii paljud inimesed ikka kasutavad ainult ühekordseid mähkmeid. Kas tõesti on asi mugavuses või selles, et arvatakse, et see kõik on keeruline? Ma julgustan teid proovima ja juba ÜKS korduvkasutatav mähe päevas on suur samm.

Muide, alles mõni päev tagasi pesi vabatahtlikult isegi mu elukaaslane ühte ropult kakast mähet. Ma arvan, et see oli justkui märk tänust, et ma selle muutuse ette olen võtnud ja meie ühe suure kuluallika arvelt kokku tõmmanud.

Tegib veel kiire arvutuse, kui palju me aastas säästaks mähkmete arvelt, kui kasutame Little Urby mähkmeid kogu aeg.

1 mähe = 0,2€ (See hind võib muutuda vastavalt sellele, mis suuruses ja mis firma mähet kasutada, ning kas eelistate püksmähkmeid või teibiga. Tüki hind võib küündida isegi poole suuremaks)

Ühes ööpäevas kasutab Gleanna hetkel keskmiselt 6 mähet. Võib juhtuda, et see number on ka veidi suurem, kui kaka juhtub näiteks tulema äsja vahetatud mähkmesse. St et mähkmetele kulub umbes 1,2€ ööpäevas. Aastas teeb see kokku 438€ puhtalt mähkmetele ja umbes 2200 mähet, mis lendab prügisse. ÕUDNE! Kui me aga otsustaks hakata kasutama 100% Urby mähkmeid ja võtaksime näiteks aasta jooksul kasutusse ütleme 12 mähet (st et me peaksime pesema neid iga 2 päeva tagant), oleks meie kokkuhoid juba 258€ aastas. Päris asjalik summa, mis?

Tutvuge kindlasti Little Urbyga ja ootan juba teie kirjakesi teie kogemustega. 🧡

Üks kuu Thule Springiga // Spring vs Urban Glide 2

Hei, armsad!

Nüüdseks veidi üle kuu tagasi näitasin oma jälgijatele Instagrami storys, kuidas koos Gleniga pakkisime lahti ühte meie pere uut abimeest – Thule Springi. See käru tuli äsja müüki ja Stroller24 saatis meile käru testimiseks. Kui vahva ja põnev, et saame olla millegi nii värske omanikeks ja testijateks. 🙏🖤

Nüüd, kus oleme käruga juba põgusalt tutvunud ning Thule Urban Glide 2 ja Thule Urban Glide 2 double kõrvalt ka Springiga ringi kärutanud, oskame lisaks tutvustusele anda ka võrdluse Spingile ja Urban Glidele. Ehk siis olge valmis väga põhjalikuks postituseks! ✌

Esmalt polnud käru kokkupanemisel mingit kunsti. Praktiliselt tuli käru pakendist välja võtta, pehmendused eemaldada, rattad alla panna paari liigutusega, kaarvari külge, mis pole ka mingi tuumafüüsika ja oligi käru kasutamiseks valmis. Muide, ostes Stroller24’st käru võivad nad selle teie eest ka kokku panna, kui lähete poodi kärule järgi või tellite Tallinna piires nende oma kulleriga käru koju.

Minu esimesed emotsioonid käruga olid järgmised:

1. Käru on tugev ja nö kahe jalaga (loe kolme rattaga) maa peal. Ehk siis esimene asi, mida ilmselt jälle paljud küsivad ja teada tahavad, et kas kolme rattaline käru ei ole ebastabiilne. Ei! Ma pole ühegi Thule käruga seda täheldanud, mis meie käsutuses on. Kolm ratast on stabiilne! Muideks nii stabiilne, et laps võib astuda käru ees asetsevale jalutsile ja ise kärusse ronida.

2. Vauu, nii pikk kaarvari ongi või? Käru tootjad ilmselt mõistavaid aina enam, et pikk kaarvari on väga oluline. Ükski emme ei taha, et tema lapseke peaks võistlema magavas asendis näkku paistva päikesega ja veel vähem ei taha me oma lapse kärule neid katteid sinna kaarvarju külge toppid, mis õhul ringleda ei lase.

3. Pärast seda, kui olin kasutanud 4 kuud turvahälli ratastena Quinny Zapp Extra 2, olin hämmingus, kui lihtsasti kokkupandavaks on võimalik kergkäru TEGELIKULT teha. Ehk siis võrreldes Springi ja Zappi on Springi autosse panek tunduvalt lihtsam. Selleks kulub täpselt nii palju, et istumiosa klapp tuleb tõsta üles, vajutada nuppu ja lükata käru nö pooleks. Done! Lahti tegemine on veel lihtsam. 😀 Praktiliselt saab käru lahti visata.

4. Kindlasti väärib ära märkimist ka see, et mulle hakkas kohe meeldima lükkesanga kõrguse reguleerimise süsteem – teleskoop lükkesang. (Etteruttavalt võrdluste osas, ütlen, et see meeldib mulle tunduvalt rohkem, kui UG 2 oma) Ühe käega väga lihtsasti tehtav. Vajutad nupule sõrmede all ja libistad üles alla seda sanga.

Olen täheldanud, et väga paljud emad pööravad tähelepanu just pikale kasutusajale. Sellega võib Spring uhkeldada küll. Ilmselt kasvaks paljud lapsed käru kasutamise ajast välja, enne kui see käru neile väikseks jääks. Nimelt mahub minu meetrine 3a3k poeg Glen sinna suisa magama veel pikali asendis.

Käruga on lihtne manööverdada, esiratas on pöörlev kuid ka lukustatav. Lisaks tasuks kindlasti ära mainida, et käru kaarvari on UPF 50+ päikesekaitsega ja sooja ilmaga saab avada õhutusava.

Aga nüüd võrdluse juurde.

1. Kasutusaeg

Spring – põhimõtteliselt on kasutatav esimesest päevast aga seda vaid turvahälli ratastena. Istumisosa on kasutatav alates 6-kuuselt aga kui eriti täpne olla ja järgida lapse heaolu siis sellest hetkest, kui väike inimene oskab iseseisvalt istuda. Edaspidi kasutatav ilmselt kuni 3-aastaseni.

UG2 – selle käru saate kasutusse võtta juba sünnist alates, ostes kärule lisaks vankrikorvi. Kui laps õpib iseseisvalt istuma, võite ta panna juba istumisosasse. Enne ei ole soovistuslik, kuna seljatugi ei käi täislamavasse asendisse, vaid jääb pisikese kaldega. Kui on soovi, saab kasutada käru raami ka tõepoolest turvahälli ratastena. Kasutusaeg on seega nii pikk, kui teie seda oma lapsega soovite. Meie 3a3k 100cm poeg mahub kärusse ilusti lamama ja magama.

2.Kuhu ma selle käruga minna võin ja millist elustiili harrastavale inimesele käru sobib

Spring- Kindlasti on tegu ennekõike nn linnakäruga. Käru sobib hästi turvahälli ratasteks ja kui laps kasvab turvahällist välja siis poekäruna ideaalne. Miks mitte ka reisile? Meile meeldib käru kasutada ka siis, kui lähme näiteks kahe lapsega rongiga kuskile ja ilmselt valin edaspidi ka bussisõitudeks näiteks arstile minnes Springi, kuna ta on pisem kui UG 2 ja mahub paremini igale poole.

UG 2 – selle käru puhul on tegemist minu silmis peamiselt ikkagi jalutus- või sportkäruga. Käru on täiesti ideaalne sportliku eluviisi harrastavale perele, kus näiteks vanemad soovivad lapsega jooksmas käia. Aga minu arvates on tekkinud väga ekslik arvamus, et kui sa spordipoiss pole siis see käru sulle ei sobi. Miks mitte täiesti tavalisele emmele, kes on igapäevaselt kodune, veedab oma esimesed aastad pisikesega peamiselt kodus ja temaga lihtsalt jalutamas käies, mitte nö sportides? See on käru mis liigub lihtsalt igal maastikul väga hästi ja on mugav lükata nii poes, asfaldil, metsavahel kui ka kruusal. Sobib nii linna kui ka maale.

3. Kuhu ma selle käruga mahun ja kuidas ta autosse mahub

Spring – ma arvan, et pole kohta, kus sa selle käruga hätta jääd ja suure tõenäosusega mahub ta igasse autosse.

UG2 – selle käruga on nüüd küll nii, et ilmselt võib olla kuskil mõni lift, kus sinu käru suurus just eriti kasuks ei tule, või kui käru ka mahub, võib olla raskusi sinul lifti mahtuda. Kuna ma olen UG juba kasutanud mitu aastat, olen ma sellega läbi käinud kõikvõimalikud poed ja riidepoes ilmselt riivanud oma suurte ratastega nii mõndagi 🤫 aga kõik ostmised on saanud tehtud ja käimised käidud. Aga autosse ma teda väga panna ei armasta, mistõttu eelistan ma ilmselt autoga käies 99% tõenäosusega Springi. NB! Rattad käivad alt siiski imelihtsalt, et ainus takistus minu jaoks on ehk see, et ma ei tahaks käsi mustaks teha. 😀 Oluliselt suurem ta kokkupanduna ei ole, kui Spring

4. Pakikorv

Spring – väga mõnusalt ligipääsetav pakikorv.

UG 2 – võrreldes Springiga veidi keerukam ligipääs. Teisalt on sinu pakikorvi sisu nö salajas, sest kate on peal ja keegi ei pea nägema, mis sa sinna poetanud oled.

5. Seljatoe kalde reguleerimine

Mõlemal kärul on nöörsüsteemiga langetatav seljatugi.

6. Pidur

Minule isiklikult meeldib piduri peale panemise süsteem Springi puhul enam, kui UG 2. Tundub kuidagi lihtsam näiteks paljaste varvastega kasutamiseks, kui UG 2 pidur.

7. Hind Stroller24’s

Spring –  alates 469€

UG2 – alates 649€ (ilma vankrikorvita)

Ehk siis juhul, kui soovite teha valiku vaid selle põhjal, millist käru kasutada alates kuuendast elukuust, siis Springi hind on rahakotile sõbralikum. Aga siin tuleb silmas pidada tõesti seda, et midagi oleks vaja suure tõenäosusega ka enne seda kasutada, kuni laps istuma õpib.

Kokkuvõttes ütleksin, et need kaks käru on mõne omaduse poolest sarnased ja hea kvaliteediga aga nende kahe eesmärk on täiesti erinev. Kui teie elustiil on pigem sportlik, tahate kõndida pikki jalutuskäike, teil pole vaja käru tihti autosse toppida ja otsite midagi hästi lihtsasti lükatavat, sobib teie elustiiliga ilmselt UG 2 ideaalselt. Kui te olete linna inimene, teie teed kulgevad peamiselt bussigadega ja kõnniteedel, te ei armasta teha väga pikki jalutuskäike ja otsite midagi, mida on mugav ka autosse panna ja vajadusel ka reisile võtta, on Spring ilmselt teie perele parim valik.

Meie aga tunneme, et meie peres on mõlemad kärud vägagi vajalikud ja leiavad igapäevaselt kasutust. Sportimiseks ja igapäevaselt jalutamas käies kasutan ma UG 2, poes käies turvahälliga Springi ja kui meil on soov minna mõlema lapsega kuskile ja kogu perega, on meil kasutuses mõlemad korraga. Kui Gleanna selg on tugevam, hakkan ilmselt kohvikusse või poodi minnes rohkem Springi kasutama. Aga kuna ma armastan pikalt jalutada ei loobu ma ka UG 2 nii pea.

Palju edu valiku tegemisel ja meeldivat ostukogemust & olge terved! 🧡

 

Küsin endalt, et kuidas meil läheb

Hei, armsad!

Minu kirjutised on jäänud nii harvaks ja neid näeb harvemini, kui sel talvel lund. Aga ma ei taha oma blogi päris üksindusse ka jätta. Mul ei ole päevakorras ühte kindlat punkti, midagi suurejoonelist, mitte midagi ülevoolavalt rõõmsat ja samas ei saa ma kuidagi kurval noodil ka alustada.

peapael – H&M // kleit – Zara

Esiteks võtan ma käsile meie kõige suurema õnnestumise ja kõige positiivsema teema meie pere elus hetkel ja see on loomulikult Gleanna. Ta üllatab meid iga päev hullumeelselt kiire kasvu ja arenguga. Preili nutab vähe, kasvatab juba kahte kikut, roomab, keerab, ajab ennast käpukile, üritab õppida käputama ja istuma, naerab kõva häälega, on jutukas ja armastab üle kõige venna tähelepanu. Ainus mille üle sain mõnda aega kurta oli öine tissilembus, mis küll leevenes peale kikude lõikumist aga kuna ma jätsin ta üsa tihti meie vahele magama siis ILMSELT selle tulemusel on mind hakanud kimbutama seljavalud.

müts – H&M // prillid – Lindex // mantel – Didriksons // kampsik – Zara // püksid – Zara // saapad – Timberland

Sujuvalt rõõmsatelt teemadel üle minu tervisele ja kehale, mille üle ei saa väga rõõmustada. Olen endiselt vägagi selles punktis oma kehaga, kus ma ei armasta oma keha aga olen temaga mingil määral rahu teinud. Olen kahtlemata teda paremini kohelnud viimastel kuudel, kuid ilmselt miski talle siiski hetkel ei sobi, sest vaatamata üsna suurele aktiivsusele ja aina tasapisi paranevale menüüle, ei taha ta ülekilodest loobuda grammigi. See võib vabalt olla minu vaimse tervise taga hetkel. Ma olen veidi stressis. Ilmselt on see kõik seotud maja otsimisega, puhkusejanuga, väsimusega, oma kehapildi mõningase rahulolematusega, Gleni väga raske vanusega ja taas probleemse tervisega ja sooviga enda unistusi ellu viia seoses fotograafiaga, kuid ajapuudusese tõttu mõningas seisakus olemisega. Eks seal ole veel pisemaid põhjuseid ja igapäevamuresid. Aga ma olen ennast õppinud rohkem tundma ja näen, et kui ma istun paigal, kurdan ja olen rahulolematu, ei muutugi olukord paremaks. Kui ma häälestan ennast oma eesmärkidele ja proovin leida viise, kuidas stressi leevendada ja tegeleda asjadega, mida ma soovin oma elus muuta, on kõik murekohad talutavamad.

Ma elan teadmisega, et elus on tõusud ja mõõnad. Ma hõljusid päris pikalt roosas mullis raseduse ajal ja esimestel kuudel pärast Gleanna sündi, ning sisimas valmistusin tegelt ette, et see roosa mullike nagunii üks hetk läheb katki ja tekib mõõn ja see on täiesti okei. Kas ma nutan? Vahetevahel. Aga mitte selle pärast, et ma oleks rahulolematu oma eluga või õnnetu. Väsimusest ja kärsitusest. Ma tahan kõike ja kohe. Aga maja ei osteta kolme päevaga ja fotograafiks ei saada 3 kuuga, lapsi ei kasvatat kolme aastaga suureks ning pisikesteste muutustega toidulaual ei võeta 2 kuuga 15kg alla jne.

Võtsin teemaks maja ostu, mis mulle veidi stressi tekitab. Kellele ei tekitaks? See on minu unistust päris pisikesest saati ja meie pere unistus juba aastaid. Kuid nii kindlameelselt maja ostu suunas pole me kunagi liikunud ja loodame, et oma maja soetamine pole enam kaugel. See on aga väga suur muutus, suur väljaminek, suur otsus ja kohustus. See muudaks meie elu oluliselt. Meil tuleks harjuda uue elukohaga, uue elutempoga, Glen peaks vahetama lasteaeda, minul oleks vaja hoolt kanda suurema majapidamise eest ja sõbrad, kes meil siin läheduses on, jääksid pika sõidu kaugusele. (Juba sel nädalavahetusel lähme potentsiaalset kodu vaatama.)

kampsun – Zara

Lisaks mainisin stressiallikana ka Gleni. Hetkel teeb mulle taas muret tema tervis. Viimased kaks kuud on möödunud vaid last ravides. Olen suure osa ajast üksi kahe lapsega, selle aja jooksul on ka Gleanna kaks korda tõbine juba olnud. Kaks haiget last korraga ei kuulu just minu unistuste hulka. Õnneks on need vaid nn külmetushaigused. Kuid väga kurb on vaadata oma lapsekest iga väikese aja tagant jälle oksemdamiseni köhimas ja nohuga vaevlemas. Sel talvel on tal ka kuidagi väga tihti palavik, õnneks on ta pääsenud kõrvapõletikest. Ja kui ta terveks saab, siis on jälle kolmene koll tagasi. 😬😀 Varasemalt, kui lapsevanemad rääkisid, et kolmas, neljas eluaasta on kõige hullemad, mõtlesin alati, et mis seal nii hullu ikka olla saab. No .. SAAB. 😀 Kes teab, see teab, kes mitte, siis muretsege omale üks kolmene. 😀

Üks teema mida mõtlesin veel puudutada on suhe. Ma kirjutan harva suhte teemal, sest mulle ei meeldi väga netis lahata seda. Ja ega ma ei hakka ka sel korral meie suhtest G’ga pikalt laialt seletama. Aga meil on hetkel raskemad ajad. Ei, me ei hakka lahku minema aga kõigi unistuste nimel peame mõlemad rabama omal naha seljast. G teeb väga, väga, VÄGA palju tööd ja mina raban üksi laste ja koduga + sotsiaalmeediaga. Ma arvan, et ma ei ole kuidagi ülekohtune G suhtes või virisev, kui ütlen, et olen kurnatud, väsinud ja vajan puhkust. Ja sama vajaks ka G aga meie unistused vajavad täitmist ja me mõlemad peame sellesse panustama oma energiat maksimaalselt. Pärast Gleanna sündi pole me kordagi olnud omaette (va paar korda kui oleme koeraga saanud jalutamas käia, kui ema siin on olnud), mis hetkel on igati loogiline, sest Gleanna on veel väike ja rinnalaps. Aga enne seda õnnestus meil olla omaette 2018.aasta suvel, kui Glen mõned korrad mu ema juures ööbis. Võib öelda, et me oleme vägagi tööle ja lastele pühendunud ja kui see aeg üks kord kätte jõuab, kus me saaks näiteks terve nädalavahetuse OMAETTE olla, saab olema üks veider ettevõtmine ilmselt. 😁 Ma ei tea, kas selline suhte nö madalseis ja praktikiselt olematu aeg teineteisele on väikese vanusevahega lastega peredes normaalne või oleme meie lihtsalt iseendid väga tahaplaanile seadnud? Isegi õhtuti pole meil võimalik koos aega veeta nö ilma lasteta, kuna maandume surmväsinuna voodisse koos lastega. Küllap on seegi kõik mööduv ja kui Gleanna on juba suurem, saame ehk nad koos vanavanematega jätta ja lõpuks endile veidi aega anda. Päris glamuurne oleks koos kinno minna ja käest kinni hoida. 😂

riided – Zara // peakate – instagram @tiny_accs // bibs – instagram @babyluv.ee

Mina ei ole ka oma kaamerat nurka visanud ja kaugeltki mitte ei anna ma oma unistust käes saada fotograafiks. Ma üritan nii palju, kui võimalik omal käel läbi interneti õppida fotograafiat ja harjutan kätt. Kuna mul väljaspool kodu eriti aega pole hetkel pilte teha, on mu peamiseks modelliks ikkagi Gleanna.

Kokkuvõttes ei ole midagi kohutavalt halvasti aga pole ka midagi suurt ja huvitavat toimunud. Ja ilmselt see nn paigalseis ka veidi muserdab, sest tundub, et me anname endast iga päev nii palju aga midagi nö tasuks ei saa. Elame hetkel endast iga päev maksimumi välja pigistades ja loodame, et lihtsalt energiat jätkub, et kõik unistused täide viia. Saaks selle maja nüüd ostetud, oleks kõigil neil G ületundidel ja minu üksi laste, kodu ja koeraga toimetamisel käega katsutav tulemus. Loodame parimat ja unistame suurelt edasi.

 

 

 

Tänulikkus ja armastus oma keha vastu – kas käivad käsikäes?

Pärast sünnitust on olnud üsna mitmel korral üleval teema seoses minu kehaga. Olen avalikult välja öelnud, et ei vihka enam oma keha ja palju on küsitud, milline näen ma välja pärast kahte last. Veider on see, et ma pole seda ju tegelikult paljastanud ka enne esimest last oma lugejatele. Seda sel põhjusel, et ma polnud oma kehaga rahul juba siis, kui rasedaks jäin esimest korda. Ja uskuge mind, midagi ilusamat, siledamat ja midagi, millega lehvitada seal pole ka nüüd.

Võin kohe kiirelt ära öelda, et ma ei armasta oma keha. Ma ei vaata ennast sellise pilguga, et olen rahul, mida sealt näen naiseliku pilgu läbi. Ma ei pea ennast napis riietuses seksikaks. (juba nii mõnigi kuu ei tunne ma ennast seksikana mitte üheskis riietusesemes) Aga üldeüldiselt on kõik libiido ja seksuaalsusega seonduv hetkel madal. Ilmselt hormoonidest? Las ma selgitan lähemalt, mida ma oma keha suhtes tunnen.

Ma näen ennast hetkel peeglist kui EMA. Ennekõike näen ma rindasid, mis imetavad. Kõhtu, mis kandis 9 kuud meie teist last, mis on lõtv ja venitusarmidega. Keha, mis sünnitas vähem, kui 3 aasta jooksul kaks last. Keha mis paisus 2 korda väga suureks.

Aga ennekõike näen ma keha, mis kandis meie ellu 2 imearmsat, tervet ja tubli väikest inimest. Niisiis olen ma oma kehale ilmatuma tänulik, mida ma teha ei suutnud pärast Gleni sünnitamist.

Probleem oma keha suhtes algas juba enne Gleni sünnitamist. Hakkasin raseduse ajal omale illusioone looma, et imetamine aitab mul tagasi peenikeseks saada, nagu olin oma mehega kohtudes. Aga üsna kiirelt sai selgeks, et minu keha ei toimi nii. Muidugi imetamine võtab omajagu aga ilmselt siis ikkagi mitte nii palju, et ma omale asjaliku nö endise vormi saaks. Aga endist keha ei saa ma nagunii kunagi ja sellega olen ma ammu leppinud ja enesega rahu teinud.

Mul on soov teile näidata keha, milles ma endiselt ülekaalus olles ja ka pärast suuri muutusi läbinuna tunnen ennast täiesti okeilt, seda hindan ja sellel tänulik olen. Aga ma tean, et see keerutaks liiga palju teemat üles ja ma poleks valmis vastu võtma kriitikat, sest olen sellele liiga tundlik ning igasugune kriitika minu keha suhtes, võib minu enesehinnangut kõvasti langetada. Enesehinnangu langemine võib viia selleni, millega võitlesin alles hiljaaegu ja see oli kohutav, sest terve elu keerleski kaalu, keha ja paksuses/peenikeseks saamise ümber. Loomulikult soovin ma ülekilodega tegeleda, kuid see pole hetkel prioriteet. Hetkel on mu elus hoopis tähtsamad asjad ja selleks on kahe lapsega elu ja olu õppimine, Gleni muredega tegelemine, Gleannaga Gleni kasvatuses tehtud vigade mitte kordamine ja lihtsalt Gleanna kasvamise nautimine (kuniks ta veel pisike ja nunnu on ja vastu ei vaidle :D) enesearendamine fotograafia alal, oma kodu planeerimine ja proovida kogu selles segasummasuvilas ka suhet säilitada (ei, me ei ole lahku minemas aga paratamatult on meil oma suhtele ääääääärmiselt vähe aega).

Niisiis, kõik kes on oodanud ja lootnud juba näha, milline ma ometigi välja näen, siis lähiajal ma kindlasti seda nähtavale ei too. Ja mitte selleks, et mingit põnevust luua või teid kiusata, vaid lihtsalt enda ja oma vaimse tervise pärast.

* Piltidel kannan Lolo imetamiskleiti

 

 

 

Jätkame nüüd juba kolmeseks saanud Gleni teemal

Juba paar nädalat tagasi oli meil möllu täis nädalavahetus, kus Glen sai kolmeseks. Külas olid Gleni vanavanemad ja tädi koos oma elukaaslasega. Sel aastal otsustasime sünnipäeva tähistada just pere ringis ja nendega, kes ise tahavad ja leiavad aega ning soovi tulla seda olulist päeva meiega jagama ilma kutseta. Ja kui aus olla, on rohkem rahvast meie pisikeses elamus juba liig ka. Juba tol nädalavahetusel oli ilm külm aga tuulutasime korterit kogu aeg hoolega.

Glenil oli igati mõnus olemine oma kallite seltsis, palju mängu, naeru ja lõputut voolimist playdohidega. 😂 (meil pole mingit koostööd playdohiga aga teate, need on Gleni ühed lemmikud ja ma pole üldse kade jagama seda soovitust teiega)

Mina tundsin kuidagi eriti head meelt, et sain oma isaga käia kohvikus ja lihtsalt mitu tundi temaga omavahel jutustada, kuna kohtusime viimati suvel. Häbiväärne eks, sest Eesti ja Soome vahel on ainult 2h laevasõitu ja tegelt ma olen veidi hämmingus, et elutempod on nii kiired, et me nii harva kohtume. Varem meil vist nii pikka vahet pole jäänud aga kuna ma olin rase ja Gleanna dokument alles sai valmis paar päeva tagasi, siis ei ole õnnestunud mul Eestis käia.

Kuna G on suurema osa ajast tööl, mina üksi lastega, ei olnud mul mingit aega tegeleda söökide ja tordiga 7’le täiskasvanule+Glen. Ei hakka valetama.. pole ka erilist huvi kokkamise vastu. 😃Tegin üsna varakult otsuse, et tellin toidud, kuid tellimise lükkasin viimasele minutile. Paljud soovitasid mulle Airet aga kuna ma vaatasin, et tema nädalavahetuse tellimused olid juba lukus, ei hakanud isegi kirjutama. Aire võttis ise ühendust ja pakkus, et teeb meile tordi valmis aga lisas järgmine päev veel tellimusse ka salati ja snäkivaagna. Midaaaa, kui armas! Koogi osas andsin vabad käed, ütlesin vaid, et number kolm ja poiss. Kiidame kogu perega!

Mida meie kolmesele siis kingiti? Meie poolt saabus Glenile jollyroomist see rongiteega laud. Hind oli u 50€ kanti, teist värvi oleks saanud isegi veel soodsamalt. Laud on väga suur ja igasuguseid puid, inimesi, maju, ronge, autosid ja liiklusmärke oli seal terve hunnik kaasas. Minu arvates küllaltki asjalik, eriti kuna ta on suures osas puidust ja seega vastupidav. Mind muidugi ajab marru, et lasteriiete poes ei saa ma teda nende laudad juurest ära aga kodus ta sinna võrdlemisi harva ära eksib. Õnneks kasvab mul teine tegelane peale, kellele seal kõvasti tegevust on peagi.

Lisaks saabus täpselt sünnipäevaks koostöö raames talle Blowfish Blowup lauamäng. Oh, selle mänguga sai meil sünnipäevahommikul nalja nabani. Tutvuda saate selle mänguga siin.

Veel saabus koostööpartnerilt Estgenicult Glenile sünnipäevaks vägagi ammu soovitud torntool. Ja mitte lihtsalt torntool, vaid 3in1 ehk siis kui tool kummuli keerata muutub see väikeste inimeste lauaks ja tooliks. Asi, mida me kasutame igapäevaselt mõlemal moel. Mina saan südamerahuga lapsega koos süüa teha, ilma, et mu süda lööke vahele jätaks, et ta maha prantsatab toolilt. Ja pärast, kui toit on valmis, keerame tooli kummuli ja laps läheb sinna sööma. Muide torntoolile kehtib praegu ka sooduskood “Karoliina” millega toimetatakse teile torntool kulleriga ukseni tasuta!

Lisaks toodi Glenile üks suur autorekka, mis oli täis pisemaid autosid ja muidugi ei puudunud kinkide seast üks uus Playdohi voolimise komplekt. Vanaema kinkis Stiga roolikelgu ja vanaisa kinkis lapselapsele raha, et me viiksime poisi meelt lahutama veekeskusesse. Seal sai meil ka käidud ja nagu ikka naudib Glen vett täiega, kui tulen tõdeda, et ta hirmud on kasvanid. Päris igale poole ta naljalt ei roni ega hüppa. Thank god! Alles pool aastat tagasi hüppas ta täiesti pikemalt mõtlemata sügavasse basseini.

Äkki saite ka mõne kingiidee samas vanuses lapsele?

Glen käis ka hiljuti arstlikus kontrollis. Meie kolmene kaalub 14,8kg ja on 97,5cm pikk. Arst kontrollis kõige tavalisemaid asju, mida kolmene teha peaks oskama ja millest aru võiks saada. Poiss tegi asju täiesti veatult. Kõik käsklused mis arst talle andis alustades kriipsu joonistamisest, lõpetades palli viskamisega, tegi ta nii nagu peab. Arst kontrollis ka lapsel sellist asja, et pani talle ette kolm pilti, mis soome keeles kõlavad väga sarnaselt. Nt pallo ja pullo (pall ja pudel). Näitas kõik pildid ja sõnas nende asjade nimetused, ning palus siis lapsel näidata, kus on “pullo”. Hämmastav, kuidas ta kõike oskas.

Well, selge see, et kurk on haige, kui juba emme nina all matsub suu lumest. 🙄

Kontrolli lõpus tõstatasin teema rääkimisega. Küsisin arstilt üsna konkreetselt, kas on võimalik, et minu laps kaldub autismi poole, kuna olen selle sisulisi kirju või kommentaare korduvalt saanud. Ta küsis minult üsna tõsiselt:”KES, GLEN?” Ja lisas siis kohe:”Inimesed, kes vihjavad või arvavad, et Glen võib olla autismi kalduvustega, a) ei tea, mis haigus see autism päris täpselt on b) ei tunne minu last ja ei tea minu lapsest rohkemat, et tema kõne on hilistunud.”

Ja just, see “haigus” tal tõesti on – kõne hilistumine. Aga teate mis, ta areneb viimased kuud meeletu kiirusega. Sõnu tuleb iga päev juurde ja ta üritab aina enam järgi öelda meie sõnu. Juttu on tal palju, kui nüüd need sõnad lihtsamini meelde jääks ainult ja välja saaks öelda.

Ja kui sellest ikka ei piisa, olen ma konsulteerinud ka teise väga hea arstiga autismi teemal, kes kinnitas samuti, et see autismi jutt ei ole kuidagi teemakohane Gleni puhul.

Suures pildis on Glen nagu üks kolmene ikka. Tal on käsil korralik enesekehtestamine. Alles oli see aeg, kui sain kergendatult hingata, et minu laps poes draamat ei tee, kuniks eelmise nädalani, kui ta poes järjekordset rongirada nägi, mida tal ilmselgelt tegelikult vaja polnud, kuid mis tõi kuuldavalt JU BE DA kisa. 🤦‍♀️

Gleni tervis on üldpildis paremaks läikud. Ta oli haige viimati oktoobri alguses ja nüüd on paar päeva tõbi kallal olnud. Kokkuvõttes oli ta koguni 2 kuud terve, mis on eelmise talvega võtteldes meeletu edasiminek. Viimast kõrvapõletiku mäletan eelmise aasta märtsisit äkki?

See värske kolmesega elamine aga on mind pannud sügavalt kahtlema, kas ma kunagi lapsi veel saan. Kogu selle rõõmu kõrval, mis ta meie perre toob, on lapse kasvatamisega kaasas meeletu murekoorem ja vahest tekib tunne, et kebin peagi vaimuhaiglasse, kui laps ei hakka kohe sõna kuulama, normaalslt sööma või lihtsalt inimese kombel käituma. Aga ma usun, et neid hetki, kui emmedel juhe kolmesega kokku jookseb on kõigil. 😂 Ja nagu sõbranna ütles siis pole välistatud, et kuskil keskea kriisiga võib tekkida ikkagi isu veel ühe kolmesega maadelda. 🙄😂 Well, näis, sest mul on mõne aasta pärast ühe kolmesega veel vaja maid jagada. 😂

 

 

 

Gleni kõne

Hei, armsad!

Ma pole pärast meie logopeedi külastust rääkinud sellest, kuidas meil läks, mis me teada saime, kuidas Glenil üldse läheb jne. Paljud on selle kohta küsinud ja eriti tunnevad huvi naised, kelle lastel on sarnased mured ja eriti huvitav on teema neile, kes sama rada Soomes kõnnivad.

Esmalt tahan öelda, et see pole tegelikult vaid laste mure, vaid kogu pere ja lähedaste mure. Iga päevaga muutub see teema mulle aina raskemaks ja olen väga haavatav sellel teemal arutledes. Sellest rääkides annan võimaluse inimestel mind nö torgata väga õrna kohta. Aga ma tunnen, et pean sellest rääkima. Enda sees hoida ma asju ei suuda ja eriti hea on teistele sarnases olukorras emadele lohutust pakkuda või lihtsalt panna neid tundma, et nad pole üksi sellise murega.

Esmalt ma tahan kohe rõhutada absoluutselt igale lugejale, ole sa siis minu sõber või mitte, soovid sa mulle head või mitte, aga ära iial ütle ühele emale tema lapse kohta halvasti või midagi, mis võib kasvõi sellise mulje jätta, et sa tema last halvustad. Kõige hullem on lugeda kedagi sinu last, ilma mingisuguse diagnoosita nimetamas puudega või alaarenenud lapseks. Mulle ilmselt jääb terveks eluks meelde, kuidas mulle öeldi, et olen a la pime või lihtsalt loll, et ei näe oma lapse alaarengut. Kust sa tuled, kes sa oled, miks sa mu lapsele sellise interneti diagnoosi paned ainult põhinedes minu internetis jagatavale jutule? Selline asi teeks haiget ka kõige karastunumale blogijale või avalikuelu tegelasele.

Ma tean, et ladudes avalikult oma elu letti ja kirjutades kogu perest, peab arvestama kriitika ja kõige muuga aga kriitikal ja lapse halvustamisel on suur vahe. Kellelgi pole õigust minu lapse peale näpuga näidata ja talle diagnoose panna. Ja seetõttu ma ka selle postitusega venitanud olen. Ma pelgan neid tarkpesid, kes arvavad, et on targemad, kui logopeedid või arvavad, et tunnevad mu last paremini kui ma ise.

Gleni esimene sõna tuli juba nooremana kui aastasena. Ja nii see asi püsis päris pikalt. Üks hetk hakkas ta looma oma leiutatud sõnu ja hääli mingitele asjadele, inimestele ja tegevustele, mis on talle eluks olulised. Asjad ei saanud ju jääda tegemata ja jutud rääkimata. Sõnad, mis mulle pähe kargavad on:

issi – mkkm (ma ei tea miks aga tema ei taha öelda issi, häältab silpe is – si aga kokku ei pane)

kutsu – auh, aua

karu – ütles mingi hetk mõmmi aga hakkas tegema mingi hetk lihtsalt sellist kurgus mõmisevat/kurja häält

söök – nämmä

kaka – näitab pepu peale ja teeb punnitamise häält

pissi – tsstss

Rita- titi

mina – ma

palju – paljo

kass – mjau

öö – oo

kuu – seostab ja ööga ja ütleb samuti OO selle kohta

mamma

emme

nanna – vanaema

tahan

anna

aitäh

hei-hei

piip-piip – paap-paap

täht

nii

ei

papu

buss

muumi

lehm-muu

puu

Maša

Maja

Pult

Mullid

Tati – katki (k täht on paljudes sõnades probleemiks)

Maaja – Maarja (sama olen täheldanud, et r täht on probleemiks)

Isa

Paha

Tühü – tühi

 

 

Numbreid loendab ta meil tuu, pai, tuu, pai (kaldun arvama, et seos two ja five’ga).

Samas kui ta tahab näiteks juua näitab ta suu peale ja kallutab pead taha, kui tahab ujuma teeb kätega “koera” ujumise liigutust.

Tal on sõna TÄÄ, mida ta kasutab üsna paljudes olukordades ja minu arusaama järgi tähendab TÄÄ – SEE. Ilmselt on tulnud TÄÄ soome keelest kuidagi.

Neid asju on kindlasti veel ja hetkel lihtsalt korraga pähe ei karga. Aga jah, tema sõnavara on kesine.

Glen tunneb tähti ja numbreid ära aga hääldada oskab näiteks A , O , U , I. Ta oskab seostada näiteks K tähte minuga, S tähte vanaema (Sirje), M tähte Mammaga ja minule üllatuseks Z tähele viitades tegi ta norskamist.

Hiljuti hakkas ta moodustama lauseid. See oli TOHUTULT suur edasiminek meie silmis. Ma ei valeta, kui kuulen teda jälle moodustamas ja kokku panemas uut lauset, olen pisarateni õnnelik. Laused on muidugi lihtsad ja ta kasutab lausetes ka osaliselt oma käte viipeid näiteks. Aga ta suudab mulle öelda, et ta tahab süüa, ta tahab juua, ta ei taha pissile, emme anna jne.

Viimastel päevadel olen kuulnud, kuidas ta veidikene üritab öelda järgi ka meie sõnu, mida kuuleb. Need on väga algelised ja vahest ainult sõna algus aga tundub, et peame väga ettevaatlikud olema, mida ütleme, sest muidu võib olla, et tema väikesse sõnavarasse lisandub midagi, mida me ei sooviks.

Käisime hiljuti logopeedi vastuvõtul. Jah, me käisime Soomes, sest me elame siin, Glen mõistab soome keelt, mina õpin tasapisi aina juurde, meil on Soomes tervisekindlustus ja lisaks asusime logopeedi asju ajama siis, kui olin rase viimaseid kuid, seega ei tulnud Eestisse minek kõne alla. Ja ka nüüd poleks meil võimalik Eestis seda teha, kuna beebil pole dokumenti ja kui ka oleks, siis kahtlen, kas reisiksin Eesti vahet koos peagi kolmese ja imikuga üksinda pidevalt.

Logopeed küsis palju küsimusi alates lapse söömisharjumustest beebist saati (ka seda, kas ja kui kaua ta nt rinnapiima sai) millal lutist loobus, kuidas tema sündimine kulges, millal esimesed sõnad, millal asusime Soome elama jne jne.

Asi mida ta väga rõhutas oli see, et me kolisime just siis soome Soome ja laps läks 5’ks päevaks nädalas soome keelsesse keskkonda, kui kõne areneb lastel tavaliselt väga kiire tempoga. Tema aga pidi hakkama õppima sellel ajal teisest keelest aru saama. Logopeedi sõnul on suure tõenäosusega see peamine põhjus, miks tema kõne aeglaselt areneb. Tema sõnul võib lapse kõne muutuda hüppeliselt ja väga ootamatult ja sellel hetkel võib ta osata juba kahte keelt.

Saime logopeedilt abiks ühe raamatu. Ütleme nii, et see peaks aitama lapsel meiega suhelda aga Glen ei võta seda omaks, tema kasutab ikka oma väljendeid ja käe märke ning liigutusi. Ma üritan teda rohkem suunata seda kasutama aga kipun ka ise unustama seda laualt haarama. Tal on seal mingid kindlad pildid, mis talle meelde on jäänud ja ta hakkab neid nähes midagi seletama, millest ma päris täpselt aru ei saa. Seega ei kasuta ta raamatut nö otstarbeliselt vaid hakkab hoopis keskenduma muule.

Mulle tundub, et tal on äärmiselt hea mälu. Näiteks näeb ta raamatus plaastri pilti ja seletab pikalt ja laialt justkui mingit lugu ja oskab näidata ka kohtadele kus tal konkreetselt on olnud plaaster. Teine asi, millest ta alati räägib on laev. Ja alati on tal täpselt sama story. Ta näitab mulle laeva ja seletab, et seal oli emme ja issi ja siis ta näitab, et ta kukub pikali ja saab haiget. Vahest võtab ta selle loo seletamist nii tõsiselt, et teeb endale suisa haiget kukkudes. Glen oskab väga kiiresti oma pizzlesid panna ja seletab mulle oma lemmikraamatute storyt ette.

Kui ma Gleni vaatan, ma ei näe temas midagi eriskummalist. Ta on laps nagu lapsed ikka. Tal on oma rõõmud, oma muret, ta ei hoia üksi, ta mängib teiste lastega ja ei käitu minu silmis kummalisemalt, kui mõni teine temavanune. Lasteaias öeldakse, et ta küll ei ole laps kes otse nö peale lendab vaid esialgu vaatab veidi mida teised teevad ja siis vaikselt liitub. Lihtsalt tal on veel enese väljendamisega sõnadega veidi raskusi. See aga ei tähenda, et ta oleks vait. Tal on koguaeg millestki rääkida ja kui sõnu pole, mida selleks kasutada, siis ta üritab kuidagi igga midagi mulle häälitsedes selgeks teha laiutab lihtsalt käsi, et “No emme, kuidas sa siis aru ei saa?”

Lasteaias rõhutatakse, et Glen on äärmiselt empaatiline laps. Ta lohutab alati teisi ja teeb pai, kui keegi haiget saab. See omadus tuleb selgelt välja ka kodus. Kui mina näiteks nutan, kallistab ta mind ja on isegi mu pisaraid pühkinud.

Teisalt ma näen, et tal on hetkel raskemad ajad. Ta läheb väga kergesti nullist sajani närvi. Piisab talle anda valet värvi supikauss või lusikas, panna ise leivale võid või klõpsata kogemata vale multikas käima ja väike füürer on platsis. Niisiis ma hetkel kompan suht pimeduses ja üritan ette mõelda, mis teda vähem ärritaks ja üldse pigem lahendada olukordi nii, et ta jumala eest kisama ei pistaks. Mingi aeg sain teda nö meelitada asju tegema, et kui teed seda, saad seda või lähme sinna. Nüüd ei toimi see ka. Kui ta ikka hambaid pesta ei taha, siis tee või tina, kutsu tsirkus kohale aga tema ei pese. Seega võib meie peres kuulda iga päev lauset “MA EI TAHA” vähemalt 500 korda. 🤦‍♀️

Selline ta meil on hetkel ja loodame, et asjad hakkavad minema kiiremas tempos paremaks. Mina ju ka tahaks tema naljakaid jutte juba kuulda. Aga oleme logopeedi jälgimise all ja peagi külastame teda taas. Seega võivad nüüd kõik isehakanud tohtrid oma suu linni panna, kes põhinevad ainult oma imelaste peal teiste lastele diagnoose andes. 😉 Kõlab üsna karmilt aga nii on. Blogijad on ka siiski kõigest inimesed, mitte peksukotid, kellele võib igast suunast valimatult hoope jagada.