Hei, armsad!
Tänane teema kerkis küll üles hästi juhuslikult ja planeerimata ning panen seda kirja otse põrandalt laste kõrvalt, et mõte kaotsi ei läheks.
Niisiis, juhtusin lugema ühest instagramist blogija mõtteid koostöödest ja sellest, milliste põhimõtete järgi tema valib koostöid ja millised koostööd teda muigama panevad.
Tundsin seal storys ennast veidi puudutatuna ja olen üldse viimasel ajal tundnud ennast veidi puudutatuna ja hellana sel teemal.
Mis seal salata, mulle on tulnud viimase aasta jooksul päris, päris palju pakkumisi koostööde osas ja ma ütlen ausalt, ma ei oska öelda ei. Asi pole ahnuses, sest tihti pole need kingid või palk või kuidas iganes seda nimetada, teab mis kallid ja suured ja vahel pole need ka nö hädavajalikud eluks, milleta ma elada ei saaks. Teisalt enamasti need koostööd mida teen, on järgmised:
a) Üldiselt on need siiski vajalikud mulle, kui mitte täna siis tean, et mõne kuu jooksul mul seda vaja läheb. Ja kui mul omal vaja ei ole läinud, olen selle välja loosinud või ära kinkinud sõbrannale. Easy as that. Ma ei viska asju prügikasti never ja loomulikult ei võtaks ma vastu koostööd näiteks firmalt, mis toodab kotsakingi või näiteks oleks arulage teha täna tööd rasedariiete firmaga, kui ma tean, et mul pole kontsakinga või rasedariideid täna ja ilmselt ka lähiaastatel vajal.
b) Toovad mulle veidi leiba lauale. Sellist sorti palgaliste koostöödega alustasin alles üsna hiljuti aga ma ei näe selles midagi halba. Kui mul on jälgijaskonda kellele seda toodet nö müüa ja reklaamida, ma saan selle eest oma arveid maksta ja lastega mängutuppa minna, ning lõpuks olla ka kasulik oma jälgijatele, et nende jaoks neile vajaliku toodet tutvustan, siis why not? Ma tean, inimesi on kadedaid ja on ka neid, kes tahavad näha blogijatelt ainult teemakohast sisu või sisu mis neile meeldib ja meeldiks näha. Näiteks olen mina viimase aasta jooksul hakanud aina enam huvi tundma looduslike toodete vastu ja proovinud säästlikumate ja paremate valikute järgi elada. Niipea, kui tegin koostööd firmaga, kelle toode polnud looduslik, olid osad minu jälgijad minus justkui pettunud, et seda reklaami tegin. Mõelge veidi kaugemale ka. Ma ei blogi ainult oma jälgijatele ja selleks, et neile meelejärgi olla päevast päeva ja nende ootusi ebda suhtes täita. Ma teen seda väga suure koormusega tänaseks päevaks, kodus, laste kõrval. Kodus laste kasvatamine on kõike muud, kui igav ja tegevusetu igavlemine, et mul aega väga ülearu oleks. Seega on see tõesti üsna suur koormus, mida ma sotsmeedias pakun. On igati okei seda ka oma hüvanguks kasutada, ehk siis teenida ka rahalist kasu või saada tasuks tooteid, mis meie rahakotis kulutusi kokku hoiavad. Ja kui see sissetulek ja kasum mind kõnetab, siis vabandust väga ma ei hooli sellest, et 10 inimest mind unfollowad seetõttu, et ma nende ootustele ei vastanud. Think about it!
c) Ma olen lihtsalt hea inimene. Ma tunnen tohutut privileegi, kui ettevõte valib just minu oma partneriks. Vabandust väga, aga tavaline emme, kelle insta koosneb telefoniga klõpsitud lapse piltidest ja kelle jälgijaskond on 30 sõbrannat, ei saa ju koostöid aga mina töötangi oma instagramis ja blogis iga päev selle nimel, tihti öösiti oma une ajast, aegajalt pisaraid valades, et ühel päval tõesti sellest ära elada. Sellel päeval saan ma hakata koostöid valima ja mitte olla enam lihtsalt pehmeke ja heake, kes kõigi koostöid vastu võtab, et peamiselt kogemusi saada ja veidi lisatasu, vaid teen tööd nende jaoks, kes paremini maksavad. Öelda, et olen pehmeke ja heake ei ole ka tegelt päris õige. Iga viimnegi koostöö õpetab mind ja arendab. Ma saan aina rohkem põnevaid asju katsetada, leian oma igapäevaellu uusi lemmikuid, mida edaspidi ise ostame ja mis kõige olulisem, areneda läbi selle koostöö. Selle punkti lõpetuseks tahan öelda ka, et on väga palju alustavaid ettevõtteid, meie oma eestlased, kes tahavd kuskile jõuda aga neil pole võimalik kallitele blogijatele maksta, kelle hinnad kerkivad sadadesse kui mitte tuhandetesse. Ma arvan, et siin ongi see koht, kus saame olla teinteisele kasulikud. Minu poolt jõuab alustava ettevõtteni uusi kliente ja mina saan uue kogemuse.
d) Viimaseks tahan välja tuua punkti, mis on ka väga suures seoses minu tulevikuga. Nagu paljud teavad, on mu soov olla ühel heal päeval nimega fotograaf. Iga tootefoto arendab mind. Tihti pean just tootefotode tegemiseks lappama läbi youtube koolitavaid videolõike “product photography” teemal. Ja nii õpitakse ja arenetaksegi. Ma võiks võtta oma kapist lihtsalt lõhnaõlipudeli selleks õppimiseks aga kui ma saan selle fotoshoodi abil näiteks hoida juba 10€ kokku veel peale selle, et saan kogemuse, siis jällegi WHY NOT? 🤷♀️
Mida ma tahan veel öelda on see, et osad meist valivad blogimise ja koostööd selleks, et lihtsalt lõbu pärast seda teha, aega sisustada või mida iganes. Kunagi, kui ma sellega alustasin arvasin ka, et see saab olema mulle vaid väike ajaviide ja hobi. Aga aastatega on see kasvanud mõningaseks tuluallikaks ja kogemuste ammutamise kohaks. Ja miks mitte sellega siis minna edasi täiskäigul? Jah, selle juures on omad kibedad küljed ka, aga kus ei oleks? Kas kontoris ahistav või ülbe boss ja kange kael pole mitte hea palgaga kontoritöö kibedam pool? Või kas müüja jaoks pole mitte mõru moment see, kui kassasse tuleb lugupidamatu inimene või haisev “parm” aga talle siiski meeldib müügitöö? Iga töö juures on ilmselt neid kibedamaid pooli. Alles hiljuti mõtlesin, et minu meepoti rikub üks tõrvatilk aga ma näen hullusti vaeva, et need tõrvatilgad potist eemaldada ja nautida seda mõnusat mett, mis blogija tööga kaasneb. Ja see pole vaid koostööd, raha, tooted ja liked. Need on ka need inimesed, kellega ma iga päev suhtlen! Need inimesed, kes tänavad mind, et rääkisin oma kehvast päevast, jonnivast lapsest, magamata ööst, kehakaalust, mis minu soovile langeda ei allu, kordaminekust või tootest, mida mida soovitanud olen ja mida tema oma elus väga vajas.
Ja selleks, et eriti uudishimulike uudishimu veel rahuldada tahan öelda, et elan üsna kesisest toetusest ja pean maksma oma mehele järelmaksu oma kalli töövahendi eest. Mõistke veidi näiteks minu vajadust ka selle 10€ kokkuhoiu suhtes. Kui mulle meeldivad kaunid ja kvaliteetsed lasterõivad ning me tahame käia lastega kohvikus, siis miski selle arvelt kannatab ja kuskilt tuleb see nö tagasi teenida, et kõik saaks makstud ning kõigi soovid ja vajadused oleks täidetud.
Palun ärge trampige blogijaid mutta ja mõistke natukene neid ka. Kui miski teid ei kõneta, katsuge mööda vaadata ja mitte liialt oma nina kuskile toppida. Me kõik teeme midagi mingi põhjusega.
Karoliina Koovit 